FilmiPloog

Sobiv onu

2009-05-27T18:46:00.000+03:00

Pealkiri: The Perfect Man
Režissöör: Mark Rosman
Žanr: komöödia, pere, romantika
Aasta: 2005
Riik: USA

Mängivad:
Hilary Duff - Holly Hamilton
Heather Locklear - Jean Hamilton
Chris Noth - Ben Cooper
Mike O'Malley - Lenny Horton
...

Sissejuhatus: Holly Hamilton on tüdinud, et nad peavad igakord kolima, kui ta emal läheb lörri suhe mingi meesterahvaga. Et aidata emal üle saada järjekordsest afäärist, sepitseb ta valmis kujutletava täiusliku mehe, kes hakkab tema emaga flirtima ja seeläbi tema enesehinnangut upitama. Kui suhe hakkab arenema, näppab Holly oma parima sõbranna onu pildi, keda ta esitleb siis selle austajana. Et aga film igav ei oleks, hakkab juhtuma igasuguseid viperusi.

Kommentaar: Vabandust spoileri pärast, aga suhteliselt filmi algul oli juba aru saada, kes see täiuslik mees on (filmis tekib neid kaks). Kui suur on tõenäosus, et kui ühel poisil on klassiruumis must-valgete üllitistega joonistublokk kaasas, ei tiirle romantika tema ümber?

Minu jaoks oli uudne lähenemine see, et tüdruk ei lugenud lihtsalt oma mõtteid ette, vaid blogis. Muidugi läpakaga, aga selle filmi puhul on see arusaadav. Kui sa kolid iga paari kuu tagant, ei ole lauaarvutit mõtet hankida.

Enne, kui ma läpaka sain, oli minu jaoks suur küsimus see, kas arvuti läheb kinni, kui sulged ekraani; ka Joonas ei teadnud seda. No nüüd ma sätin alati läpaka nii, et ekraani sulgedes ei läheks arvuti kinni või ooteseisundisse. Muide, kui sa pole sees administraatori õigustega, siis seda teha ei saa. Aga huvitav on see, et arvutikaane sulgemine filmis toimub nii siis, kui tegelane varjab ajutiselt oma ekraani, kui ka siis, kui on tõenäoline, et ta arvutit tükk aega ei kasuta. Konkreetsel juhul lõpetas neiu blogimise ja sulges ekraani ja minumeelest ei salvestanud ega avaldanud posti. Tean, et blogspotil on automaatne salvestus ja võib-olla oligi mõeldud, et ta blogib hiljem edasi, aga ikkagi paistis imelik. Jah, mõni märkab filmi juures, kui '89. aasta Fordil on '90. aasta Subaru summuti, mõni märkab veidi teisi asju.

Filmi vaadates on sul alati valik - käituda kui vihane teismeline või märgata meeldivaid detaile ka filmis, mille puhul sa tead, et saa sinult kiidulaulu. Vihane teismeline, nagu teada, hakkab kohe, kui film ei ole piisalt äge, valimatult lahmima. Teine aga ei lähe pidevalt filmi vaadates suitsule ja võileibu tegema, kuna film ei haara teda jäägitult.

Mulle meeldis see, kui naist nähes kommenteeris üks mees teisele: Vaata teda, särab nagu paabulind. Kui teine ütles, et see on isapaabu, kes end puhevile ajab, ütles esimene, et siis ta on nagu lõvipreili, kes annab lõvile teada, et ta on valmis, ja jälle ütles teine, et puhvi ajab end isalõvi. Olgu, seletada on see ehk mitte nii võluv, aga mulle meeldis. Tõsi ta on, et looduses ehib end isas-, mitte emasloom.

Mingi naine läheb filmis mingi mehega kohtama, kel on vanem auto. Selle teatud naise teatud sugulane küsib seepeale naiselt: How did the 80s flashback go?. Aga esiteks pole mina selline, kes põlastaks autosid, teiseks, see auto oli Pontiac Trans AM, samasugune, nagu filmis Smokey and the Bandit, aga hall ja sinise vinüüliga.

Ka oli imelik, kui teatud neiu küsis teatud mehelt: Kas ka sina arvad, et kuu on maagiline asi ja muu kujundlik romantikakeel? Kuule, kui see mees enne nii ei mõelnud, siis nüüd mõtleb. Sama hea on algklassi õpilaselt küsida, kas 2 + 2 = 4!

Vaatasin filmi ja kirjutasin sissekande poolvalmis mitu kuud tagasi ja nüüd ehk ei mäleta iga kirjapandud kavapunkti täpselt, aga kui ma nüüd ei eksi, oli koht, kus oli vaja teisele üle anda (salvestatud) e-kirjavahetus. Mina mõtlesin selle kohta seda, et milleks raisata printeripaberit? Okei, ma saan aru, et inimesed eelistavad raamatut PDF-failile, aga e-kirjavahetuse ja vestluslogide jaoks on küll, ma arvan, virtuaalne tee parem.

Kummaline tundus mulle ka see, et inimeste meiliaadressid on ka automaatselt nende messengeriaadressid ja nad on kirja kirjutamise ajal automaatselt sisseloginud ja leiavad teineteist?

7/10

Alice imedemaal

2009-05-07T17:57:00.004+03:00

Pealkiri: Resident Evil (Kurjuse pesa, Surmalabürint) / Resident Evil: Apocalypse (Resident Evil: apokalüpsis) / Resident Evil: Extinction (Resident Evil: väljasuremine)
Režissöör: Paul W.S. Anderson / Alexander Witt / Russell Mulcahy
Žanr: õudukas, põnevik, märul, ulme / õudukas, märul, ulme / õudukas, põnevik, märul, ulme
Aasta: 2002 / 2004 / 2007
Riik: Suurbtitannia, Saksamaa, Prantsusmaa / Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Kanada / Prantsusmaa, Saksamaa, Austraalia, Suurbritannia, USA

Mängivad (Resident Evil):
Milla Jovovich - Alice
Michelle Rodriguez - Rain Ocampo
Eric Mabius - Matt Addison
James Purefoy - Spence Parks
...

Mängivad (Resident Evil: Apocalypse):
Milla Jovovich - Alice
Sienna Guillory - Jill Valentine
Oded Fehr - Carlos Olivera
Matthew G. Taylor - Nemesis
...

Mängivad (Resident Evil: Extinction):
Milla Jovovich - Alice
Oded Fehr - Carlos Olivera
Ali Larter - Claire
Jason O'Mara - Albert Wesker
...

Sissejuhatus esimesele filmile: Aktsiaselts Umbrella on üks maailma mõjukamaid ettevõtteid. Mida maailm aga ei tea, on see, et Umbrella edu on tulnud tänu salajastele laboritele, milles katsetatakse ja toodetakse biorelvi. Nende uusim leiutis pääseb aga laboritingimustest välja ja muudab sajad teadlased näljasteks zombideks. Laboratooriumi juhtiv peaarvuti sulgeb riski vältimiseks labori karantiini ja situatsiooni saadetakse uurima rühm eriväelasi.

Sissejuhatus teisele filmile: Õudus pole läbi, kuna kindral Cain laskis labori uuesti avada, nakatades selle teoga kogu Raccoon City, mis nüüd tuleb evakueerida. Peagi levib viirus aga linnaväravateni ja linn otsustatakse karantiini panna. Linnas vangis olevad ellujäänud peavad võitlema, et ellu jääda. Kui kõik näib juba loootusetu, tuleb appi eelmise filmi peategelane ja hakkab kurjuse peput taguma. Eelmise filmi teine peategelane on aga nüüd vaenlase ridades ja on natuke muutunud.

Sissejuhatus kolmandale filmile: Raccoon City katastroofist on möödunud aastaid ja Alice on omapead, kuna teab, et on riskiks oma rühmakaaslastele, kuid plaanib siiski aktsiaselts Umbrellat hävitada. Tundub hirmuäratav, aga ta pole ainus ellujäänu. Käputäis ellujäänuid kihutab läbi kõrbeks muutunud maa, otsides ellujäänuid. Filmiloogika kohaselt ristuvad aga kamba ja Alice'i teed ning koos tuleb neil võidelda zombiliha söönud tapjavarestega ja ka uue vaenlase, superzombidega.

Kommentaar: Mulle meeldib, kui DVDl on audiokommentaar, kuigi ma ei ole neist peaaegu mitte ühtegi kuulanud. Jupiti olen tegelikult paljusid, aga otsast lõpuni olen, õigemini olin, kuulanud vaid Die Another Day ja Maleva kaks kommetaarirada. Selle kohta võiks öelda, et ma küll ei ole neid kuulanud, aga mulle meeldib, et mul on võimalus neid kuulata. Kui sain kätte oma Resident Evil Triology DVD, vaatasin kohe esimesel päeval, mis muidugi ajaliselt teiseks päevaks muutus, ära esimese, teise ja neljanda plaadi lisad - kuigi neljas plaat ainult lisadest koosnebki - ning esimese filmi koos kommentaaridega. Ega kommentaar midagi kardinaalselt uut ei andnud, kuid pakkus põhjalikumat vaadet filmi ning nalja tegid nad ka omajagu.

Teisel filmil on kolm kommentaarirada, millest esimesena läks peale see, kus räägivad Milla, Oded ja Sienna. Huvitav tähelepanek oli see, et tundus, et Sienna kommentaar oli justkui vahele lõigatud - tema jutu ajal oli taust selgelt teine ja ka ei seganud talle vahele ei Milla ega Oded, kuigi viimased segasid kahekesi rääkides teineteisele ikka mõõdukalt vahele. Milla ja Oded'i kommentaare oli lõbus kuulata; nad tegid seal erinevad hääli ja Milla lämbus vahepeal naeru kätte ära.

Kolmandal filmil, nagu esimeselgi, on ainult üks kommentaarirada, kuid sedapuhku pole oodata Milla häält. Paul räägib, et esimene film oli nagu eellugu esimesele mängule, teine film toimus paralleelselt kolmanda mängu sündmustega ja kolmas film on siis nagu võimalik asjade käik, kui Umbrella ei suuda enam viirust ohjeldada.

Neljandas plaadis olen väheke pettunud. Suuruseks on vaid poolteist giga ning peal on kaks umbes viieminutilist klippi. Samas, kuigi selle pealkiri on Extinction Bonus DVD, on teine klipp tagasivaade kõigile kolmele.

Palju heidetakse ette, et film ei ole mängu täpne koopia, kuid noh, tiinerite värk. Esiteks ei saada aru, et mängustiil oleks kinos igav vaadata - noh, Doom'is oli ju viieminutiline first person sequence, oli lahe vaadata? Kuigi mulle näiteks meeldis, siis tervet filmi nii ei tahaks. Jah, Resident Evil'is ei ole kaamera läbi tegelase silmade, vaid on seljatagant, kuid see ei teeks sellist filmi vähem igavamaks. Teiseks, Capcom ei lubanud läbi mänguga väga sarnast käsikirja, põhjendades, et siis pole ju mõtet mängida, kui filmist on kõik näha. Kolmandaks, nagu Paul ise põhjendab, siis poleks ju mängu mänginutel huvitav, kui nad teaksid täpselt, kes kuidas surma saab. Pealegi, Alice, keda mängus ei ole, ongi tegelikult analoog mänguelamusega; see tähendab, et ka Alice on algul justkui tundmatus maailmas, kuid filmi jooksul avastab endas uusi külgi ja muutub seeläbi kogenenumaks.

Kusjuures tavavaatajad - need, kes ei uuri foorumeid ja ei vaata lisamaterjali - ei pruugigi teada, et tegelikult on enamik filmiga - eriti esimese ja teisega - seotud inimesi kas mängu enne mänginud või siis sunnitud mängima, et nad ikka teaksid, mida teevad. Film pole jah üks-ühene mänguga, kuid selles on palju vihjeid mängule, olgu need siis helid, kaameravaated või stseenid. Lisaks on kolmandas filmis tegelane nimega Albert Wesker, kes küll ei saa eriti palju ekraaniaega, kuid on mängudes üks võtmeisik, seega tahtis Paul teda mägima saada väga head näitleja (ja selle ta ka sai).

Otse looomulikult teeb Milla kõik oma trikid ise, välja arvatud mõned üksikud kohad, mida tema kindlustusinimesed lihtsalt ei lubanud teha.

Licker'i kui arvutiga tehtud tegelase naha muster saadi nii, et mindi turule ja osteti toorest liha, skänniti sisse ja voila! Koertega tehti kolmandas filmis umbes sama, sest kuigi koertel olid meikapiga vestid seljas, ei katnud meikap nägu, kuna esiteks on koera näo meikimine äärmiselt raske, teiseks kipuvad nad seda lakkuma, eriti kui "meik" on toores liha ja kolmandaks lööb koera kõrvade ümbruse määrimine nende tasakaalu sassi. Muideks, Licker on teise filmi treileris roheline ja üks freim Licker'iga renderdas päev otsa.

Esimeses filmis muide on üks käekirja-koht - kes filmi näinud, teab kohe, mis kohast jutt - ja hiljem, kui näidatakse, kuidas keegi selle kirja jätab, on käekiri kohe nähtavalt teine. Ka olen ma mõelnud, et kuidas Michaela Dicker, ehk siis Red Queen, võttis sellise teadusliku teksti rääkimist. Üksi lehekülg ei paista tema vanust ütlevat, aga ma oletan, et ta oli umbes seitsmeaastane. Mis aga on kindel, on see, et enne teda pidi Red Queen'i häält tegema keegi teine tüdruk, kellel oli liiga seksikas hääl - kujutage teda ette ütlemas I've been a bad, bad girl. Jah, selline rida on filmis. Naljakas või hale tundus mulle filmis see, et kui rongil polnud voolu, siis üksuse tehnik läks ja avastas, et juhe pole pistikus. Ei meeldinud mulle aga filmi päris alguses see pildi sügavalt tulek või kaugelt tulek, kuidas võtta. Veidi ebanaljakas ja pingutatud tundus mulle ka When I get outta here, I think I'm gonna get laid. - Yeah, you might wanna clean up a bit first.

Kolmandas filmis on väike reklaam ka BMW'le, kuna kui Milla mootorratta raadiojaama juures seisma jätab, on selgelt näha logo, lisaks juhib kommentaarirajal sellele tähelepanu ka Paul, kes kiidab, et tegu on tõenäoliselt maailma kiireima mootorrattaga.

Kui esimene film oli maa all ja teine film linnas, siis kolmas on filmitud kõrbes ning lisaks veel päevavalguses. Esimene film oli jutu järgi esimene zombifilm kahekümne aasta jooksul, ehkki näiteks 1992. aastal tuli välja Dead Alive (aka Braindead), mis oli, tõsi küll, zombikomöödia, lisaks on neid filme vahemikus '82-'02 ikka veel, aga igatahes peale esimest Resident Evil'it on tulnud käputäis zombiefilme, sealhulgas ka teine Resident Evil ja Paul, kes pole küll kolmanda filmi lavastaja, aga on käsikirja autor, tundis, et kuna igas filmis on keskkond üldjoontes sama, oleks vaja vaheldust. Ideed mõjutas kõvasti Mad Max 2: Road Warrior, kuna Paul vaatas Milla 14-aastase vennaga Road Warrior'i ja talle turgatas, et tänapäeva noored pole näinudki 80ndatel moes olnud postapokalüptilisi filme, lisaks on Road Warrior'i mõjutus kõige otsesemalt näha autokolonni näitavas stseenis.

Paul on ka Alien'i filmide suur austaja ja selles, kuidas üles ehitada järge (teist filmi), oli tal kõvasti eeskujuks Aliens (Alien 2). Vaataja jaoks on seda tugevaimini näha selles, et Alice ja Angela vaheline suhe on üpris sarnane Ripley ja Newt'i suhtele. Üks tore lause, mis Paul Aliens'i kohta ütles, on et žanrid, milles on kõige ebatõenäolisem saada oskarit, on ulme, märul ja õudukas ning see, et Sigourney Weaver mängis ulme-õudus-märulis ja teda soovitati selle eest oskarile, näitab, kui tugev ta seal filmis oli.

Andsin nii siin kui ka IMDb's kõigile filmidele maksimumi. Kui me Ralfiga rääkisime, ütles ta, et esimene film oli kunagine lemmik, kolmas meeldis oma teistmoodi atmosfääri tõttu ja teine sakkis mune. See paistab olevat üldine arvamus, sest teine film on IMDb's madalaima hindega. Isegi tegijad tunnistavad, et teine oli ehk liiga märul ja mitte piisavalt horror.

10/10, 10/10, 10/10

Yippie Ki Yay, Mr. Falcon

2008-12-24T13:31:00.001+02:00

Pealkiri: Die Hard (Visa hing) / Die Hard 2 (Visa hing 2) / Die Hard: With a Vengeance (Visa hing 3) / Die Hard 4.0 (Visa hing 4)
Režissöör: John McTiernan / Renny Harlin / John McTiernan / Len Wiseman
Žanr: märul, põnevik / märul, põnevik / märul, põnevik, krimi / märul, põnevik, krimi
Aasta: 1988 / 1990 / 1995 / 2007
Riik: USA / USA / USA / USA, Suurbritannia

Mängivad (Die Hard):
Bruce Willis - John McClane
Bonnie Bedelia - Holly McClane
William Atherton - Richard Thornburg
Reginald VelJohnson - Al Powell
...

Mängivad (Die Hard 2):
Bruce Willis - John McClane
Bonnie Bedelia - Holly McClane
William Atherton - Richard Thornburg
Reginald VelJohnson - Al Powell
...

Mängivad (Die Hard: With a Vengeance):
Bruce Willis - John McClane
Jeremy Irons - Simon Gruber
Samuel L. Jackson - Zeus Carver
Graham Greene - Joe Lambert
...

Mängivad (Die Hard 4.0):
Bruce Willis - John McClane
Timothy Olyphant - Thomas Gabriel
Justin Long - Matt Farrell
Mary Elizabeth Winstead - Lucy McClane
...

Sissejuhatus esimesele filmile: John McClane sõidab Los Angelesse, et veeta jõulud koos oma naisega. Kuni McClane ootab, mil naise kontoripidu tuurid üles võtab, vallutavad hoone terroristid. Kui kurikaelte pealik ja tema julm kannupoiss pantvange kokku ajavad, on McClane parasjagu omaette. Vaid teenistuspüstoli ning omaenda nutikusega relvastatud mees otsustab üksinda terroristidele vastu astuda.

Sissejuhatus teisele filmile: Lumisel jõululaupäeval on maniakaalse ohvitseri juhitud terroristid haaranud enda valdusesse pealinna rahvusvahelise lennuvälja ning hoiavad pantvangis tuhandeid reisijaid. Seekord peab John McClane võitlema mitte ainult terroristide, vaid ka lennujaama ebakompetentse politseiülemaga. Lisaks on John'i naine lõksus ühes lennukis, mis järjest kahanevale kütusele vaatamata on sunnitud lennujaama kohal abitult tiirutama.

Sissejuhatus kolmandale filmile: Vingeid eriefekte ja lakkamatut märulit täis Visa hinge kolmandas filmis on McClane’i sihtmärgiks võtnud terrorist, kes lubab õhku lasta kogu New Yorgi, kui ei saa oma tahtmist. Eluohtlikku kassi-hiire mängu kistud McClane tormab mööda linna koos juhuslikult tema paariliseks saanud Carver'iga. Põnev võitlus psühhopaadist geeniuse ning sangarist võmmi vahel haarab teid jäägitult!

Sissejuhatus neljandale filmile: Pingelise madinasaaga Visa hing järjekordses peatükis võitleb märulikangelane John McClane vanamoelisel meetodil uue põlvkonna terroristidega, kelle planeeritud küberrünnak USA infrastruktuuri arvutisüsteemide vastu ähvardab halvata kogu riigi. Jahmatavate kaskadööritrikkide, eheda huumori ja pideva mölluga Visa hing 4 on aasta ägedaim põnevik. Jipikajee!

Kommentaar: Jätsin alles V&K Holding'u kirjutatud sissejuhatused. Niisiis...

Kui Bruce Willis tuli ekraanile nutika ja vaimuka politseiniku John McClane'ina, kes üksipäini peab terroristidele vastu astuma, tervitasid teda rõõmuhõisetega miljonid fännid üle maailma ning märulifilmide jaoks sai latt väga kõrgele seatud.

Die Hard on üks esimesi tänapäevaseid märulifilme ja see latilause on igati õigustatud. Samas tulid enne seda välja The Running Man, Aliens ja Terminator, mis oma adrennalliinivooga sugugi alla ei jäänud. Jah, Alien'i esimene film on põnevik, teine osa - Aliens - on pigem märul.

Filmikunst ei tegele veel telepaatiaga, seega on loomulik, et näitleja pobiseb aeg-ajalt omaette. Bruce Willis saab aga endaga väga hästi läbi, paljudes filmides räägib ta ja paneb omaette kildu. Mõni kild tundub läbinähtavalt pastakast imetud, kuid enamasti on tal huumor omal kohal. Meeldib ka Alan Rickman, kes on Harry Potter'i filmidest tuttav kui Snape.

Kui omal ajal oli moes Jason Nevins'i töötlus Run-DMC loost It's Like That, siis hankisin endale Run-DMC plaadi Greatest Hits, nii et kui ma esimest korda seda filmi nägin, ma tundsin filmi algupoole kõlava jõululoo ära, aga peab ikkagi mainima, et selline huvitav noortepärane jõululugu. Mitte üldse tänapäeva lagastatud getoräpp, vaid muusika ajast, kui räpp oli alles uus, vähemalt peavoolu-kuulaja jaoks.

Mina saksa keelt ei oska ja tundub, et ka tõlkijad ei oska. Vaatasin filmi nimelt subtiitritega, kuna ei ole leidnud veel võimalust Vistaga kaasas oleval suhteliselt mõnusal DVDsid mängival Windows Media Center'il subtiitreid filmi käimise ajal maha võtta. Igatahes, kui terroristid omavahel rääkisid, ei saanud ma midagi aru ja subtiitreid ka polnud. Muidugi tegelikult on ka väike võimalus, et saksa keelt ei tõlgitud, kuna filmi saksakeelsed dialoogid olid tihti grammatikavigadega või üldse pudikeel. Aga igal juhul tundus naeruväärne see, kui Hans ütles Karlile midagi saksa keeles, Karl vaatas küsivalt otsa, ja siis ütles Hans inglise keeles shoot the glass.

Olen inimene, kes harilikult ütleb kinost väljudes möh, parimal juhul oskan öelda, kas film meeldis väga või mitte eriti. Ka Die Hard kahe kohta ei oska eriti midagi kosta - vaadake mu hinnet sellele filmile. Ehkki ka see petab, sest tihedam lugeja juba teab, et ma hindan ju filme selgelt üle, sest iga teine minult üle seitsme palli saanud film on hunnik paska. Tegelikult on mul kahju teie ajudest, kui te järeldasite, et eelmine lause oli minu tegelik arvamus. Kamoon, see oli mu absurdseks paisutatud arvamus teie arvamusest, sest tegelikult pole enamik "kriitikuid" halbu filme näinudki. Ahjaa, kui nüüd kavalam teist ütleb mulle vastu, et Sa räägid ja räägid, et on halbu filme, aga sa kunagi ei nimeta ühtegi. No aga palun - vaadake läbi She Lives by Night ja The Apocalypse, loodetavasti te siis enam nii kergelt lahmima ei hakka.

See selleks, Die Hard kaks on põnev ja vaatamakutsuv film - see on ju isegi hea kirjeldus. Tegelikult oleks veidi detailsem kirjeldus ju spoilerdamine. Spoilerdamine, muuseas, toimub ka armastatud reklaamividinate - treilerite - näol. Fiktiivne näide: treiler näitab ühte tegelast majakatusel, filmis endas tuleb aga koht, kus seda tegelast ähvardab surm; treilerit mäletav vaataja aga pole seda tegelast veel katusel näinud, järelikult teab ta, et see tegelane siin kohas surma ei saa.

Ainus "põnev" asi, mida ma Die Hard kahe kohta öelda tahtsin, on see, et mul tuli filmi ajal meelde Airplane! Ning muideks, IMDb goof-sektsioonis pole seda mainitud, kuid minumeelest tuleb selle lennukis oleva kindrali suust suitsu just vahetult enne sigareti süütamist.

Die Hard kolm liigub traditsioonidest eemale - pole ei peategelase naist, seda tüütut ajakirjanikku ega esimeses ja teises filmis veidi aidanud politseinikku. Just nimelt veidi, sest see uus partner, kes tal on, aitab liiga palju. Abi on muidugi alati teretulnud, aga Die Hard ühes ja kahes saab John üksi hakkama. See-eest aga puudutab John üht olulist teemat, nimelt mustade rassismi valgete vastu. Ka ei ole Die Hard kolm enam jõulufilm, sest tegevus ei toimu enam jõulude ajal. Üks poiss kommenteerib küll olukorda, et on nagu jõulud, aga ega see ei päästa. Muidu igati äge film.

Neljas film kannab minu jaoks pealkirja Die Hard 4.0, sest nii on ta tuntud Suurbritannias, Rootsis, Taanis ja Soomes, ehk siis, ma oletan, kogu Euroopas. No IMDb toob ära, et Eestis on filmi nimi Visa hing 4, aga ma lähtun filmi tiitritest ja seal on filmi nimeks just Die Hard 4.0.

Kui ma seda filmi nüüdseks teist korda vaatasin, tuli mul millegipärast tunnne, et see ei ole enam Die Hard. Võib-olla on see seotud Bruce Willise vanusega, võib-olla liigse modernsusega. Igatahes... Mäletate filmi Hackers? See film oleks vabalt võinud olla Hackers 3. Õigemini Die Hard Meets Hackers vms, kuigi see kõlaks pealkirjana jaburalt. Muidugi tegelikult on Hacers 3 tegemisel/tehtud, seda küll teise nimega.

Ega filmil midagi viga ju ei olnud - mõnusad eriefektid, osavad trikid ja sekka ka veidi nalja. Lucy McClane oli ka täitsa armas. Pole Mary Elizabeth Winstead'i kohta mingeid joomauudiseid kuulnud, välja näeb ta kah nagu Lindsay Lohan - äkki ongi nii, et vaadati, et Lindsay Lohan käib alla, aeg on uueks näoks.

Kuna Die Hard on originaalis ikkagi jõulufilm ja oletan, et on veel minusuguseid, kes ei taha kogu jõuluaja perega istuda, kapsaid süüa ja peeretada, vaid tahaks filmi vaadata, mida saab ju ka edukalt terve perega teha, siis ma soovitan neid filme vaadata, eriti kahte esimest. Vahvatest jõulufilmidest soovitaks veel selliseid nagu Love Actually ning Home Alone'i kaks esimest filmi. Rohkem pole mina häid jõulufilme näinud.

10/10, 10/10, 8/10, 9/10

100% Cotton

2008-12-22T14:45:00.002+02:00

Pealkiri: Scream / Scream 2 (Karje 2) / Scream 3 (Karje 3)
Režissöör: Wes Craven / Wes Craven / Wes Craven
Žanr: krimi, õudukas, müsteerium, põnevik / õudukas, müsteerium, põnevik / õudukas, müsteerium, põnevik
Aasta: 1996 / 1997 / 2000
Riik: USA / USA / USA

Mängivad (Scream):
David Arquette - Dwight "Dewey" Riley
Neve Campbell - Sidney Prescott
Courteney Cox - Gale Weathers
Skeet Ulrich - Billy Loomis
...

Mängivad (Scream 2):
David Arquette - Dwight "Dewey" Riley
Neve Campbell - Sidney Prescott
Courteney Cox - Gale Weathers
Sarah Michelle Gellar - Casey "Cici" Cooper
...

Mängivad (Scream 3):
David Arquette - Dwight "Dewey" Riley
Neve Campbell - Sidney Prescott
Courteney Cox - Gale Weathers
Scott Foley - Roman Bridger
...

Sissejuhatus esimesele filmile: Aasta pärast Sidney Prescott'i ema mõrva tapetakse kaks teismelist. Sidney hakkab kahtlustama, et need mõrvad ja tema ema mõrv on omavahel seotud. Kaitstud pole aga mitte keegi, sest mõrvar tapab ükshaaval igaühe, kes tema teele jääb.

Sissejuhatus teisele filmile: Kaks aastat peale esimese filmi sündmusi õpivad Sidney ja Randy kolledzis. Gale on kirjutanud juhtunust raamatu, mille põhjal on juba ka valminud film, Stab. Filmi esilinastuse päeval hakkavad aga mõrvad jälle pihta. Kahtlusaluste hulk aga väheneb, kuna osa neist sureb lihtsalt ära.

Sissejuhatus kolmadale filmile: Tootmises on juba kolmas film, Stab 3. Ka mõrvar on tagasi, kimbutades sedapuhku uue filmi meeskonda. See meelitab peidust välja Sidney, kes sõidab Hollywood'i, et mõrvariga viimast korda tegeleda.

Kommentaar: Nägin esimest filmi esmakordselt korda tõenäoliselt aastal 2003, olles mitmeid kordi näinud hiljem valminud Scary Movie't ja isegi Shriek'i, mis mõlemad parodeerivad Scream'i. Tegelikult on aga ka Scream omamoodi paroodia, ehkki mitte selline naljaralli. Tegu on ikkagi õudusfilmiga, kus mõrtsukas on ikkagi üsna usin, mitte mingi kloun.

Olles Scary Movie't ja isegi Shriek'i vaadanud mitmeid kordi, peab kahtlemata tõdema, et kohati on need kolm ikka väga sarnased, eriti algusstseen. Samas vaatad sa Scream'i ikkagi kui õudusfilmi, mitte kui komöödiat. Kuigi Scream 2 tundub isegi veidi igav, on Scream tiinilõikurina vaata et parim, mida näinud olen.

Filmi režisööriks on Wes Craven, kes lavastas ka esimese osa õudussaagast A Nightmare on Elm Street. Ei tea, kas see on tema ametlik arvamus nendest, kuid filmis ütleb üks tegelane, et saaga esimene osa oli hea, kuid ülejäänud sakkisid. Ka on filmis üks poiss, kes töötab videolaenutuses ja kellel on laialdased teadmised filmidest. Ühisel filmiõhtul võib tema suust kuulda kolme põhireeglit, mis aitavad õudusfimis ellu jääda.

Kolmandas filmis teevad cameo Jay & Silent Bob. Teine film on küll ehk veidi igav, kuid samas on ta siiski puuduv, kuigi nõrk, lüli, esimese ja kolmanda filmi vahel, mida, nagu altpoolt näete, hindan võrdselt heaks. Hmm, mida veel? Teises filmis elavad ja jäävad ellu lisaks Sidney'le veel Gail ja Dewie. Spoiler? Jaa, kui vaadata, kes mängivad kolmandas, on ju selge, kes jäävad kindlalt ellu esimeses ja teises.

Muide, kui tahad teada, millest sissekande pealkiri, vaata filme!

8/10, 6/10, 8/10

Puust vai

2008-11-14T21:09:00.004+02:00

Pealkiri: She Lives by Night
Režissöör: Brett Hull
Žanr: õudukas
Aasta: 2001
Riik: USA

Mängivad:
Sara Jade Woodhouse - Roger Spellman
Liliana Cabal - Angela
Pat Collins - Carl
Shauna Scott - Helen
...

Sissejuhatus: Roger on mees, kellele ei meeldi püsisuhted. Ühel ööl sõidab ta aga otsa neiule, kes pealtnäha viga ei saa, kuid ei mäleta, kes ta on. Roger kutsub ta enda juurde tervenema. Neiule hakkab aga tasapisi meenuma, et ta nimi on Angela ja ta on tegelikult vampiir.

Kommentaar: IMDb bottom 100 on segu tõeliselt halbadest filmidest ja pubekakapriisidest, viimane tähendamas siis seda, et kui film ei ole piisavalt "äge", pannakse sellele kohe üks. Olen pisteliselt Bottom 100 filme vaadanud ja kuigi mitte meistriteosed, ei vääri minuarvates nii mõnedki sealset kohta.

Käesolev film aga pole pärit Bottom Sajast, vaid niisama odavate filmide letist. Film on tegelikult ikkagi jälgitava süžeega ja parajalt kaasahaarav. Seega, kui see tuua halva filmi näiteks, siis tegelikult ei ole see kõige hullem. Muidugi võib-olla on see minu viga, et üritan igas filmis midagi head leida...

Esimene asi, mis filmi puhul silma jääb, on pildi kvaliteet. Kui ei teaks, arvaks, et see film on ehk seitsmekümnendatest. Muidugi võib-olla on viga sellest, et DVDd tehes pole filmi üldse kuidagi puhastatud. Ka üleminekud on kohati halvad, on selgelt näha ja kuulda filmi lõigutud kohad, või kuidas iganes seda nimetatakse. Millegipärast tundus ka häiriv, et suvalised inimesed teavad, kuidas tappa vampiire. Samuti tundus pisut veider, et inimene teab, et teine on vampiir, aga sõidutab teda ikka sööma (inimesi siis).

Ka märkasin kohe, et vampiiril oli kaelas rist, tal oli peegeldus ja ka Päikesevalgus ei teinud talle eriti haiget. Samas on vampiiriuskumusi erinevaid, ju ta oli siis kreeka vampiir, kes oli võimeline jätma nii varju kui peegeldust.

Mõneti huvitav oli ehk kuvatava ööklubi valik. Nimelt oli see mingi keldriklubi, kus mängis kaheksakümnendate-stiilis muusika. Ka viskas meespeategelane mõned head killud.

Filmis on kaks huvitavat unenäostseeni, lisasin need vaatamiseks ka YouTube'i. Kahjuks kirjutas mulle filmi lavastaja palvega videod maha võtta. Võtsin, ja teises kirjas mainis ta mulle, et tal on plaanis terve film vaatamiseks välja panna. Niisiis - link. Ning nagu teada, võimaldab YouTube kuni kümme minutit filmi üles laadida, seega on lingitud ainult esimene osa üheksast. Kuid olge mureta, eaimese osa sugulasvideote alt leiab järgmised osad.

4/10

Patriotism missugune

2008-10-10T02:32:00.001+03:00

Pealkiri: "Singing Revolution" (Laulev revolutsioon)
Režissöör: James Tusty ja Maureen Castle Tusty
Žanr: dokumentaal
Aasta: 2005
Riik: Eesti / USA

Mängivad:
Heiki Ahonen - tema ise
Gustav Ernesaks - tema ise (arhiivi materjal)
Linda Hunt - jutustaja
Mari-Ann Kelam - tema ise
Tunne Kelam - tema ise
...

Sissejuhatus: „What role can singing play, when a nation is faced with an… by its neighbours? Can culture hold people together? For centuries the small country of Estonia has faced these questions.”

Film tutvustam meile Eesti kurba, kuid samal ajal hämmastavat ajalugu põlvedepikkusest okupatsioonist ning sellest vabanemisest. Eesti asub Balti mere ning Venemaa vahel, olles väravaks Euroopa ning Venemaa vahel. Seetõttu on see ka olnud magus maa juba väga pikka aega. Oma vallutusplaan on siin ellu viinud rootslased, taanlased, poolakad, vene tsaarid ning Nõukogude Liit. Üks verisemaid ning vägivaldsemaid peatükke Eesti ajaloos algas aga 1939. aastal, kui vene väed ületasid Eesti piiri. Mõne kuuga saadetu kümned tuhanded inimesed Siberisse, tapeti või kadusid jäljetult. Siis tulid natsid, kuid nende taganedes saabusid kättemaksuhimulised venelased. Nad jäid 50ks aastaks ning haarates eesti rahvas oma alla. Kuid eestlased võitlesid ning jäid ellu.

Eesti muinasjutukangelased pole printsid valgel hobusel, kes tapavad draakoneid ning päästavad printsesse, vaid vana Rehepapp, kes istub lõkke ääres oodates, vaadates ning tegutsedes ainult siis, kui aeg on õige. Kannatus on relv, ettevaatlikkus voorus. Film on sellest, kuidas kultuur päästis rahva.

(vaba tõlge filmi alguse jutustusest)

Arvamus: Esimest korda nägin seda dokumetaali Athena kinos. Suurelt ekraanilt vaadata sellist patriootliku dokumentaali on kuidagi meeli ülendav. Samas miski ei ületa põhja keeratud audiot ning kõrvaklappe. Külmavärinad. Kui ma ei kardaks pärast pikka pausi laulmises valesti laulda, oleks ma praegu vaadatud filmi ajal kõvasti kaasa lõõritanud. Sellised filmid kuidagi toovad esile selle, mis sinus on patriootlik. Siiski peaks mainima, et teatud määral jätab väga Eesti keskse mulje, kuigi nii Lätil kui ka Leedul oli oma osa. Aga eks see film ainult Eestile keskenduski.

Tore oli näha, et rääkisid erinevad inimesed, kes ühel või teisel, suuremal või vähemal määral kõigele kaasa aitasid. Kuigi… tõsiselt, kõik oleks võinud rääkida ikka eesti keeles, kui et puristada seda vigast inglise keelt. Huvitav kas üritati näidata, et isegi eesti vanamemmed oskavad inglise keelt või oli asi pigem selles, et film on eelkõige suunatud välismaalastele. Eks see maitse asi võib-olla ole, kuid eesti keelt oleks vähemalt mina küll eelistanud.

Kui ma nüüd peaks mainima, mis mind selle filmi juures kõige rohkem liigutas, siis oli see ilmselt hetk, kus Interrinne tungis Toompeale ning Savisaar kutsus üle raadio rahvast kaitsma. Rahvas tuli, asi paistis minevat juba vägivaldseks, kuid siis eestlased moodustasin koridori, laulsid ning lasid venelastel lihtsalt ära minna. Rahulikult. Ilma tilkagi valamata. See kuidagi tekitas sellise uhke tunde. Kusjuures siinkohal tekib kuidagi seos praeguse poliitikaga, kus soppa lendab küll päris korralikult, kuid mis puudutab näiteks Venemaad, siis poliitikuid suhtuvad meil asja suhteliselt külma kõhuga ning ei allu provokatsioonidele eriti.

Minu arvates eestlasele võiks selline film, kas just kohustuslik, kuid teataval määral… ei siiski ikka kohustuslik olla.

9/10

Treiler

Ja saares on auk

2008-10-07T15:19:00.000+03:00

Looduskatastroofid on mind alati paelunud. Eriti nende põhjal tehtud dokfilmid, seeriad või filmid. Seekord siis võtsin siis kätte ühe inimkonna ajaloo suurimal vulkaanipurskel põhineva kaheosalise BBC lühiseriaali.

Pealkiri: "Krakatoa: The Last Days" (Krakatau: Viimased päevad)
Režissöör: Hideki Takeuchi
Žanr: draama
Aasta: 2006
Riik: Suurbritannia

Mängivad:
Rupert Penry-Jones - Willem Beijerinck
Olivia Williams - Johanna Beijerinck
Kevin McMonagle - Rogier Verbeek
Ramon Tikaram - Tokaya
David Dennis - Karim
...

Sissejuhatus: 26. augustil 1883 plahvatas väikse vulkaanilise saare Krakatau vulkaan. 48 tunniga hävitas ta sadu külasid, üle 36 000 inimese suri vulkaanipursete ja tsunaamide tagajärjel ning saar ise peaaegu haihtus. Ellujäänud jätsid endast alles päevikuid, kirjeldusi ning intervjuusid. Need kõik kogus kokku hollandlasest geoloog Rogier Verbeek, üks väheseid teadlasi, kes vulkaanipurset oma silmaga nägi ning selle üle elas. See lühisari räägibki nendest kokkukogutud teostest.

Film algab sellega teadlane Verbeek sirvib raamatuid ja vanu pilte ning tuletab meelde, kuidas kõik juhtus. Tükk tüki haaval üritab ta kokku panna kogu pilti. Verbeek on peategelane, kelle tagasivaatav jutt saadab meid läbi kogu filmi. Alustades perekonna Beijerinckiga, kes oma igapäevaseid toimetusi tehes tunneb tugevat maavärinat. Perenaine Johanna aimab halba ning räägib sellest ka oma mehele Willemile, saare hollandikoloonia juhile. Too ei taha aga kuuldagi võtta ning palub naisel rahuneda. Meile tutvustatakse ka Schuitide perekonda, kes elab umbes 30km kaugusel Krakatau saarest ühes tuletornis. Verbeek on nende tihe külaline, sest tuletorni otsast on võimalik saada hea vaade tuhka väljaajavale vulkaanile. Perekond on mures, kuid teadlane rahustab neid. Kuid ka teadlane ei suutnud aimata, mis neid ees ootab...

Arvamus: Kui ma tavaliselt teen lisalugemise pärast filmivaatamist, siis seekord tegin seda enne ning süvenesin peaaegu 1,5 tunniks wikipedia sügavustesse Krakatau ja teiste vulkaanide teemal. Sain teada nii mõndagi ning jälgisin seda rohkema huviga filmi. Eelkõige seetõttu, et näha, kui täpselt nad jälgivad seda, mis tegelikult toimus. Kui välja arvata asjaolu, et kellaajad olid valed ning vist oli 4 suure purske asemel 3, oli tegu küllaltki täpse ülevaatega toimunud sündmusest. Kuna tegu oli draamaseriaaliga, siis ega tõepärast väga palju sealt otsida ei tasu.

Üks asi, mida ma tähele panin oli see, et antud filmis, kuigi peategelaseks oli vulkanoloog, siis kõige paremini aimas kõike ette Johanna. Kõhutunne või siis naiselik instinkt. Olen sellist asja varem ka katastrooffilmide puhul täheldanud. Või kui üldse mingis filmid midagi imelikku toimuma hakkab, siis aimab seda mõni naine ette. Olgu peategelane või kõrvaltegelane. Sellest lähtuvalt ütlen, et näitejatöö oli hea. Kui välja arvata Tokaya naine, kelle näitlemine minu arvates oli lihtsal kohutav.

Visuaalselt oli film minu jaoks vägagi nauditav, kuigi kohati oli päris selgelt aru saada, et tegu on arvutigraafikaga, mitte millegagi, mis võiks olla hästi reaalne. Eks kõik on arvutiga tänapäeval tehtud... isegi Indiana Jones piits, kuid sellised asjad võiksid reaalsemad välja näha. Kui võtta näiteks filmi õhustik ning sündmused, siis ilusad hetked oli alguses rõõmsad ning kollakates toonides, kuid mida aeg edasi, seda hallikamaks ja süngemaks kõik läks.

7/10

Tuumasaurus sügavkülmast

2008-08-30T04:55:00.009+03:00

Pealkiri: The Beast from 20,000 Fathoms
Režissöör: Eugène Lourié
Žanr: ulme, õudukas
Aasta: 1953
Riik: USA

Mängivad:
Paul Hubschmid - Professor Tom Nesbitt
Paula Raymond - Lee Hunter
Cecil Kellaway - Professor Thurgood Elson
Kenneth Tobey - Kolonel Jack Evans
...

Sissejuhatus: Tuumafüüsik Tom Nesbitt näeb peale aatompommi testi põhjapoolusel tohutut kolli. Kahjuks jääb ühes temaga kolli tunnistanud kaaslane laviini alla. Nesbitt naaseb koju ning räägib juhtunust. Teda ei usu loomulikult keegi, isegi mitte paleontoloog Thurgood Ellison. Ainus, kellel tärkab huvi, on Ellison'i assistent, Lee Hunter. Ellison hakkab aga räägitut ka ise uskuma, kui Nesbitt ja üks laevakapten identifitseerivad kolli rhedosaurusena.

Kommentaar: Film sai innustust King Kong'i 1952. aasta edukast re-release'ist. Ka oli film esimene, mis kajastas tuumapommi tagajärjel ülesärganud või muteerunud koletist, millesarnased olid moes 50ndatel ja mille teatud mööndustega uusimaks näiteks on ehk The Hills Have Eyes II. Muide, dinosauruse "nukul" oli võtteplatsil ka nimi - Herman.

Kuigi mina pole teise selle ajastu kollifilme näinud ja lähimad naabrid on King Kong (1933) ja King Kong (1976), käivad jutud, et see film eristus paljudest oma aja filmidest just eeskujulike eriefektide tõttu. Koll, täpsemalt rhedasaurus, liikus tõepoolest üsna veatult ja sujuvalt, kuigi ainus võrdlusmoment mulle on King Kong, millel aga võib katkendliku liikumise andeks anda, kuna see film tehti 20 aastat enne kommenteeritavat filmi.

Samuti on filmis imeilus võitlus kaheksajala ja hai vahel. Ka jäi kõrva üks väga hea dialoogikatke vestlusest kindrali ja professori vahel:

- There have been all kinds of stories. Stories of sea serpents, storis of the world coming to an end, stories of flying saurceres...
- And what makes you so sure that there are no flying saurceres?

Kõrvajäämisega seoses mainin, et mulle meeldis ka filmis kasutatud muusika.

Filmi ajendas vaatama aga Cloverfield. Kuidas nii? Cloverfield'i on peidetud kaadrid kolmest legendaarsest kollifimist, millest freim asukohaga 0:45:29,936 on just filmist The Beast from 20,000 Fathoms.

7/10

Teisel pool vett

2008-08-28T03:48:00.003+03:00

Pealkiri: Baltic Storm (Balti torm)
Režissöör: Reuben Leder
Žanr: draama, põnevik
Aasta: 2003
Riik: Suurbritannia, Saksamaa

Mängivad:
Greta Scacchi - Julia Reuter
Jürgen Prochnow - Erik Westermark
Donald Sutherland - Lou Aldryn
Rein Oja - Kapten Arvo Kallas
...

Sissejuhatus: 28. septembril 1994 uppus Eesti-Rootsi parvlaev Estonia järsku keset Balti merd ära. Oma eluga jättis sunniviisiliselt hüvasti 852 inimest, pääsenuid oli vaid 145. Enne laeva väljumist saab saksa reporter Julia Reuter endiselt KGB agendilt vihje, et parvlaevaga üritatake Rootsi smugeldada mõõdukas kogus lahkuva vene armee relvi. Õnnetul kombel jääb ta aga laevast maha ning on sunnitud lennuki võtma. Stockholmi haiglas kohtab ta aga ühte pääsenut, Erik Westermark'i, rootsi advokaati, kes tunnistab laeval kõlanud plahvatuse-sarnaseid helisid. Selle mitte lausvale olemisele kohaselt püüavad erinevate riikide valitsused juhtunut salata, kuid Julia ja Erik otsustavad hakata tõde otsima.

Kommentaar: Sellest filmist saate teada kogu tõe Estonia hukust. Arvatavasti siiski mitte. Igatahes ametlikult oli suht ruttu teada, et Estonia huku põhjustas laeva vilets seisukord. Film räägib aga, et laev oli korras. Seljuhul omab ametlik versioon inimestele vististi väga suurt mõju, nimelt käisin tollal kuuendas klassis ja minu geograafiaõpetaja rääkis, et reisis Estoniaga nädal enne hukku ja küll ikka raputas, ehk siis tõlgitult "oli näha, et halvas seisukorras". Koolist rääkides käskis ajalooõpetaja meil vihiku ees ajasündmuste kronoloogiat pidada ning tegi antud tragöödia puhul kohustuseks Estonia hukk sisse märkida. Mitte, et ma selle mäletamist halvaks peaks, aga jäi mulje, nagu tema otsustaks, mis väärib ülestähendamist, mis mitte.

Ma ei uuri aktiivselt sündmusele pühendatud foorumeid ja artikleid, kuigi korra olen lugenud. Igatahes on filmis näidatud veealused kaadrid tõsti pärit Estonia vrakilt, mis filmiti ühel Jutta Rabe ekspeditsioonil aastal 2001. Mina vaatasin filmi eelkõige sellepärast, et olen eestlane. Arvan aga, et see ei kohusta mind filmist vaimustuma. Minu antud hinne on isegi kõrge, kui arvastada, et IMDb hinne sellele on 3,6. Muidugi hindeid lähemalt uurides on üle viiendiku hindajatest pannud filmile ühe. Eks need ole vast need soomlased ja rootslased, kes ei taha uskuda, et midagi sellist on võimalik. Minu jaoks oli film vandenõuteooriafilmina mõõdukalt viisakas.

Vandenõu valguses tuleb muidugi au anda neile kahele tõekütile, kuid lõpp on veidi mage. Kusjuures ma kujutan ette, et paljude vandenõude puhul see nii ongi. Tõekütid jõuavad ninameheni välja, ninamees ütleb, et kuule, oli jah nii, aga ärge kellelegi rääkige. Ja tõekütid umbes noogutavad ja lahkuvad sõpradena.

7/10

Ebavajalik seks

2008-08-26T00:32:00.005+03:00

Pealkiri: The Net / The Net 2.0
Režissöör: Irwin Winkler / Charles Winkler
Žanr: märul, põnevik, krimi / märul, põnevik, draama
Aasta: 1995 / 2006
Riik: USA / USA

Mängivad (The Net):
Sandra Bullock - Angela Bennett
Jeremy Northam - Jack Devlin
Dennis Miller - Dr. Alan Champion
Wendy Gazelle - Ruth Marx
...

Mängivad (The Net 2.0):
Nikki Deloach - Hope Cassidy
Cengiz Bozkurt - Politseinik
Sebnem Dönmez - Roxelana
Demet Akbag - Dr. Kavak
...

Sissejuhatus esimesele filmile: Angela Bennett on arvutispetsialist, kelle raadiuses on alati mõni arvuti või modem. Tema ainus sotsiaalne tegevus väljaspool kodu on oma ema külastamine. Tema sõber, kellega ta on telefonitsi ja läbi neti suhelnud, saadab talle analüüsimiseks ühe programmi, millel on justkui mingi bugi. Samal öösel saab see sõber surma ning Angela jääb bugise programmiga, mis, tuleb välja, on link salajasele informatsioonile, üksi. Ta sõidab puhkusele ning tagasi tulles avastab, et andmebaasides on tema isiku kohta häbiväärselt vähe alles.

Sissejuhatus teisele filmile: Hope Cassidy on arvutispetsialist, kelle raadiuses on alati mõni arvuti või modem. Temale aga sajab sülle töökoht Türgis, kuhu sõites avastab ta peagi, et tema isiku kohta puuduvad andmed.

Kommentaar: The Net on üks esimesi netiteemalisi filme, vähemalt minuarvates. 1986. aasta filmis Ferris Bueller's Day Off kasutab nimitegelane arvutit, et enda koolihindeid parandada, kuid mis süsteemiga ta ka seda tegi, polnud see Internet, vähemalt mitte see päris. Kusjuures viimasel ajal, see tähendab oma kümmekond aastat, pole Internetist minuteada eriti palju filme tehtud, Hollywoodil vist kadus huvi.

Igatahes oli kohati naljakas vaadata tollast Internetti, vähemalt selle kujutamist. Jutukas luges mingi arvuti narraator vestluspartneri teksti ette ja kuigi massilisi arvutirünnakuid on ka tänapäeval ja see mängis filmi stsenaariumis suurt rolli, oli natuke kummaline kuulda filmi jooksul pidevalt, et need-ja-need teenused on rivist väljas "arvuti-mällfunktsiooni" tõttu.

Mainiks ka ära, miks on antud blogikande pealkiri selline, ehkki see on vast ilmselge. Ma ei taha küll eriti spoilerdada, kuid filmis on vaid üks seksistseen, õigemini stseenid enne ja pärast seksi, mis panid küll mõtlema, et milleks seda filmis vaja on. Ka jäi kõrva üks läbimõtlematus, nimelt Angela käest küsitakse, ega ta ei teinud kettast koopiat enne selle hävinemist Mehhikos. Oli jah kaval sü˛ee, Angela sai küsida, et kust sa tead, et ketas hävis, aga no see tundus nii võlts. Miks vaja küsimust täiendada lisaga "enne kui ta hävis" ja siis veel konkreetne geograafiline sündmuspaik öelda?

No ja muidugi väidavad teadjamad inimesed, et aastal 1995 kasutasid valitsuse organisatsioonid veel ebaintelligentseid terminale, mis polnud Intenetti ühendatudki, tehes sellise häki suhteliselt võimatuks. Tegelikult on see ka loogiline, sest Internet läks avalikuks vaid paar aastat enne ja ametkonnad ei adopteeri ju nii kiiresti uut tehnikat. Olgu, ma ei ole nii vana ja minu mitte niiväga eelmisest põlvkonnast pärinemisest annab ka tunnistust see, et 13-aastasena, nagu ma tollal olin, ei huvitunud ma niiväga Internetist, kuigi ma justkui mäletan, et '96 üritasin ma netist Duke Nukemit tõmmata. Aga ka mina sain IMBd foorumis naerda:

chinacreek2000: Speaking of disks... what kind of disks were they using??? They look freakin' weird!
nd1433: It looks like they were using standard 1.44 MB disks...
chinacreek2000: 1.44 MB???? Why would anyone use something so small??????

Nagu näha, ei ole tänapäeva noored ehk kuulnudki 1,44 MB flopidest. Ahjaa, ja äratundmisrõõmu valmistas mäng, mida Angela filmi alguses mängib!

Esimesest filmist sain ma üldse teada nii, et ma nägin Joonase juures teist filmi ja mulle meeldis see. Ma ei ole mingi jõukur ja isegi kui oleks, ma tahaks filmi enne ostu ära näha, et teada, kas meeldib ja on väärt minu raha. Aga eks sa katsu netist leida filmi, mille nimi on The Net. Esimese filmi sain niivisi, et leidsin Videoplanetist filmi. Okei, ma oleks võinud otsides aastaarvu taha panna, aga see on tagantjärele tarkus. Igatahes tundus teine film liiga kiirustav, esimesel läks ju aega ka Angela ellu sisseelamisele. Muidugi jah, teine film algas enamvähem lõpukaadritega, mis justnagu teeks pika alguse mõttetuks. Iga asja saab aga vaadata mitmelt poolt ning teatud poolt vaadates on see viimase aja filmides märgatavalt sagedane mood alustada peaaegu lõpukaadritega nagu hale nipp peita oma oskamatust teha korralikku sissejuhatust.

Teisest filmist sain ma teada seda, et kui sa logid Internetti ja kui on võimalus, et IT-teadmistega inimesed su logimise peale su asukoha kindlaks saavad teha, on aeg arvuti käest panna ja sõbrannaga kohvitada, jättes loomulikult end sisselogituks. Teiseks, otse loomulikult tähendab mingi Google Translator'i sarnase asjaga inglise keelest türgi keelde tõgitud e-mail täpselt seda, mida kirjutaja on mõelnud. Aga nüüd tõsiselt, milleks on üldse inimesel vaja logida lennukis panka sisse? Näitamaks filmivaatajale konto tühjenemist, aga mõni reaalne põhjus ka?

Muide, selle filmi, esimese siis, põhjal on tehtud ka telesari - huvitav, millest seal juttu?

Lõpetuseks sooviks ikkagi põhjalikult ja sügavalt vastanduda neile, kes peavad aXXo't jumalaks või isegi temast kõrgemaks. Ma olen ka varem näinud piksleeritud kohtadega aXXo filme, kuid kaks filmi järjest - Mr. Bean's Holiday ja The Net 2.0 - on olnud läbijooksvate pikslitega, kusjuures piksleeritud kohti on läbi filmi. Olgu, mingis filmieditoris neid ei näe, aga need tekivad filmi jooksmisel ja on reeglina kiire kaadrivahetusega kohtades. Jah, need "paar kohta" ei riku pildi üldkvaliteeti, kuid see on ju võrdne sellega, et ma toon teile kohvi, kus sees ulbib kellegi varbaküüs ja ütlen, et see kohv on ju muidu kvaliteetne. Pealegi oli filmi The Net 2.0 näol tegu esimese aXXo ripiga, millel on ebasünkroonne audio, mis on väga tõenäoliselt piksleeritud kohtade süü. Juba filmi, ma pakun, esimesel veerandil on koht, kus mees tulistab püstolist, käib selline nähtav tagasilöök ehk käsi liigub veidi, püstolitorust sähvib valgus, pauk kõlab aga segavalt hilja. Jah, ka veerand sekundit on hilja, eriti hiljem toimuva rüseluse ajal, kus ju pilt hüpleb ja heli on oluline informatsiooniallikas.

8/10, 8/10

Dorama!

2008-08-24T16:10:00.000+03:00

Tõestisündinud lool põhinev draamasari sellest, kuidas otaku sai abi oma internetikaaslastelt, et võtta kokku julgus ning helistada sellele naisele, kellesse ta armus esimesest silmapilgust.

Pealkiri: "Densha Otoko"
Režissöör: Hideki Takeuchi
Žanr: draama / komöödia
Aasta: 2005
Riik: Jaapan

Mängivad:
Atsushi Ito - Densha Otoko / Tsuyoshi Yamada
Misaki Ito - Hermes / Saori Aoyama
Mokomichi Hayami - Keisuke Aoyama
Miho Shiraishi - Misuzu Jinkama
Risa Sudô - Yuko Mizuki
...

Sissejuhatus: Yamada Tsuyoshi on täiesti tavaline otaku: armastab animet, kogub kujusid, tegeleb arvutitega, käib Akihabaras, on teatud määral antisotsiaalne ning pole kunagi olnud tüdrukuga. Ühel õhtul, kui ta sõidab rongiga koju, märkab ta enda eest istuvat kaunist naist. Armastus esimesest silmapilgust. Siis aga sajab sisse purjus vanamees, kes hakkab kaasreisijaid tülitama. Erilist huvi hakkab talle aga pakkuma see kena naine ning mees muutub äärmiselt ülemeelikuks. Yamada tunneb, et ta peab midagi tegema, kuid varem pole ta kunagi midagi säärast teinud ning ta ei kujuta ka ette, mida teha. Kui mees juba hakkab oma püksiluku järele haarama, tõuseb tagasihoidlik otaku püsti ning palub lõpetada. Seepeale saab vanamees pahaks ning läheb Yamadale kallale. Hetk hiljem tuleb appi üks mees koos konduktoriga, kes purjakil vanemehe minema viivad. Noor naine on Yamadale äärmiselt tänulik ning palub tema aadressi, et saata talle tänutäheks kingitus. Õhtul koju jõudes logib Yamada interneti 2channeli üksikute meeste foorumisse sisse ning räägib sellest, mis juhtus. Vestluse käigus tutvustatakse meile ka kõiki neid isikuid teiselpool ekraani, kes hakkavad edaspidi mängima suuremat rolli kui nad oleks eales arvanud.

Järgmisel päeval saabub talle üks pakk, kui suureks pettumuseks on see ühelt vanemalt naiselt, kes oli samas rongis ning teda tänada soovis. Päev edasi, kui jõuab kätte tema 23. sünnipäev, on üks tema halvemaid päevi elus: tema pere unustab ta sünnipäeva ära, töökaaslased mõnitavad, tema tööülesanne läheb igatepidi halvasti ning ta on ikka üksinda. Päeva päästab aga lõpuks saabunud kingitus sellelt kaunilt naiselt. Ülinärvilisena annab ta sellest teada ka foorumis ning kõik hakkavad uurima, mis siis täpsemalt saadeti. Kingituseks on ülikallid Hermese teetassid ning tänukiri. Saatelehele on märgitud ka naise telefoninumber ning saades julgustust kaasfoorumlastelt otsustab ta lõpuks talle helistada.

Arvamus: Kohe alustuseks mainin, et tegu on ülimalt armsa seeriaga. Vaadata, kuidas arg otaku suuresti tänu anonüümsetele internetikasutajatele kasvab julgemaks ning enesekindlamaks, on kuidagi... ma nüüd ei oska öelda.. julgustav? Tänapäeva ajastul, kus inimesed on muutunud sõltuvaks arvutitest ning sellega kaasnevalt muutunud antisotsiaalseks, on selline sari kindlasti tervitatav. Võibolla eelkõige seetõttu, et tegu on teatud määral tõestisündinud looga kui ka sellega, et tean omast käest, kui julgustavad võivad olla need anonüümsed isikud. Me kõik vajame teatud ajahetkedel julgustust. Olgu see siis healt sõbralt või tundmatult inimeselt teiselpool arvutiekraani. Kellel on huvi, siis inglise keelde tõlgitud postitusi saate lugeda siit.

Kuigi kokkuvõttes on tegu väga toreda seeriaga, siis häiris päris korralikult see draama, mida oli püütud juurde lisada. Eriti just seeria teises pooles, kus tulevad mängu armukadedusest tingitud püüded noori armunuid lahutada. Tootjad võtsid ju selle ehtsa Densha Otokoga ühendust. Oleksid siis võinud ju teha originaalilähedasema loo. Aga ei... ikka peab olema doramat. Siinkohal tuleks märkida, et kuigi Atsushi Ito esitatud Yamada oli mängitud hästi ning tegelaskuju kutsus kaasa tundma, suutis näitleja asja üle vindi keerata. Kõik need näogrimassid oli liig. Kui ehk Saori osa mänginud Misaki Ito oleks ka rohkem oma nägu kasutanud, oleks asi ehk tasakaalustatum. Naine oli oma näo kasutamisega aga vägagi tagasihoidlik, kuigi armas-olemine tuli tal ka ilma selleta välja.

Armas. Soovitan.

8/10

'Dorama' on jaapanipärane 'draama'.

Ülim katastroofifilm

2008-08-24T01:03:00.003+03:00

Pealkiri: Bean (Bean - täitsa lõpp film) / Mr. Bean's Holiday (Mr. Bean'i puhkus)
Režissöör: Mel Smith / Steve Bendelack
Žanr: komöödia
Aasta: 1997 / 2007
Riik: Suurbritannia & USA / Suurbritannia, Prantsusmaa & Saksamaa

Mängivad (Bean):
Rowan Atkinson - Mr. Bean
Peter MacNicol - David Langley
John Mills - Chairman
Burt Reynolds - General Newton
...

Mängivad (Mr. Bean's Holiday):
Rowan Atkinson - Mr. Bean
Willem Dafoe - Carson Clay
Lily Atkinson - Lily at the Stereo
Emma de Caunes - Sabine
...

Sissejuhatus esimesele filmile: Mr. Bean töötab Briti Kuninglikus Kunstigaleriis majavalvurina. Kuna ta aga suurema osa ajast oma tööpostil magab, tahetakse teda vallandada. Tuleb aga välja, et seda ei luba teha komisjoni esimees, kellele Mr. Bean meeldib. Lahendusena saadetakse Mr. Bean aga Ameerikasse, kus ta peab esitlema nende kuulsaimat maali.

Sissejuhatus teisele filmile: Mr. Bean võidab heategevuslikul loteriil puhusereisi prantsusmaale ning saab kaasa ka videokaamera. Prantsusmaal satub ta aga keelebarjääri tõttu veidi raskustesse ning satub juhuse tahtel kokku ühe filmižissööri pojaga. Kaotanud rahakoti ja reisidokumendid, hääletavad nad end prantsuse näitlejanna Sabine autole, kes sõidab Cannes'i filmifestivalile, mis on juhtumisi ka Mr. Bean'i reisi sihtpunkt.

Kommentaar: No sorri, et ma panin esimesele filmile halvema hinde kui Meet the Spartans'ile, aga minu arvates oli see ameeriklaste püüd Euroopas oleva Mr. Bean'i vaimustuse pealt raha teenida kohati liiga hale ja alandav. Rowan Atkinson on hea näitleja, kuid mis tema peas küll toimus, et ta nõustus sellesse filmi tulema. Loomulikult on tal väga hea miimika, kuid juba siis, kui film välja tuli, oli mul temast lausa kahju. Inimesele, õigemini tegelasele, võiks jääda natukenegi väärikust; nii koba lihtsalt ei anna olla. Saan aru, et Mr. Bean kui tegelane on lapsik ja ebaküpse loogikaga, aga no nii veider ei anna olla. Rowan Atkinson mängib üle, kuid võib-olla teeb ta seda käsikirja süül. Muide, Burt Reynolds on filmis, kuna on Mr. Bean'i teleseriaali austaja ning pakkus ise ennast filmi kindrali mängima.

Bean'i Holiday seevastu oli väga armas film, mis ajas ka tunduvalt rohkem naerma. Kasutan seda siinkohal väljendina, sest mina naeran filmi ajal väga harva. Bean oli, nagu talle kohane, veidi lapsik sotsiaalne äpu, kuid erinevalt esimesest filmist ei tundunud filmi käik tema suunas alandav. Lõppude-lõpuks tahtis mees vaid ookeani näha-katsuda. Filmis oli dialoogi nii inglise, prantsuse kui ka vene keeles, kuid mina, kes ma antud valikust kahte keelt ei oska, ei tundud subtiitritest üldse puudust, sest võis arvata, et Mr. Bean'i kui tegelase jaoks oli samuti tegu arusaamatute keeltega.

4/10, 7/10

Dramaatiline habemeeajaja

2008-08-21T20:40:00.023+03:00

Uh... pärast kahenädalast pidevat töötamist peaks nüüd järgnema peaaegu 1,5 nädalat rahu. Seega on oodata ülevaateid.

Pealkiri: "Sweeny Todd: The Demon Barber of Fleet Street"
Režissöör: Tim Burton
Žanr: draama / krimi / muusikal / põnevik
Aasta: 2007
Riik: Suurbritannia / USA

Mängivad:
Johnny Depp - Sweeney Todd
Helena Bonham Carter - proua Lovett
Alan Rickman - Judge Turpin
Timothy Spall - Beadle
Sacha Baron Cohen - Pirelli
...

Sissejuhatus: Film algab noore meremehe Anthony unistava lauluga nähtud võõrastest maadest ning rõõmust näha Londonit. Selle katkestab aga käredahäälne ning kättemaksuiha täis Sweeny Todd. Astudes laevalt maha, räägib Sweeny Anthonyle loo noorest ja naiivsest habemeajajast, kes saadeti Austraaliasse kandma karistust selle eest, et oli abielus kauni naisega. Nimelt oli kohtunik Turpin sügavalt armunud naisesse ning valesüüdistuse alusel lasi habemeajaja vahistada.

15 aastat on selleks hetkeks möödunud, kui habemeajaja Benjamin Barker, nüüdse nimega Sweeney Todd taas Londoni tänavatele satub. Astudes mööda pimedaid tänavaid jõuab ta kondiitriärisse, mille omanikuks on kunagine tuttav proua Lovett, kes mehe ka ära tunneb. Naine jutustab, kuidas kohtunik oli Sweeney naise vägistanud, misjärel naine enesetapu sooritas. Nende tütre Johanna võttis ta aga oma hoole alla.

Täis viha ning saades kätte oma kunagised tööriistad, asub Sweeney täide viima oma kättemaksuplaani, mis võtab tunduvalt suuremad mõõtmed.

Arvamus: Muusikalised filmid on mulle alati meeldinud. Olgu nad rõõmsad, kurvad, lõbusad või hirmutavad. Kuigi filmi on mitmes kohas liigitatud ka õuduse alla, siis pigem sobib IMDB liigitus krimi ja põneviku segust. Samas olen see mina ning paljudele võib see gallonite kaupa vooval veri ning hullunud habemeajaja siiski piisavalt õudsena tunduda. Sõber ütles, et Tim Burtoni teosed on nagu igikestev tume karneval. Pean nõustuma, kuigi olen näinud ainult mõnda tema teost ning esimese hopsuga seost ei tekkinud.

Filmi alguses tekkis mul tunne, nagu oleks sellist tunnelit, kust voolab punakas vedelik, juba kusagil näinud. Olustik oli küll erinev, kuid sarnane roosakas plöga voolas "The Ghostbustersi" teises osas. Kui rääkida veel sarnasustest, siis filmi alguses, kui Depp laulis, tekkis mul järsku tunne, nagu laulaks Jack Sparrow. Kuidagi väga sarnase kärina ja aktsendiga. Hiljem see sarnasus hajus. Depp olevat kusagil väitnud, et ta ei oska laulda. Minu arvates sai ta sellega siin filmis päris kenasti hakkama. Pealegi oli filmi olustik piisavalt sobiv, et mitteoskamine peita erinevate esitusviiside taha. Samas polnud ka teised tegelased professionaalsed lauljad, nii et kiitus neile igati. Helena B. Carteri kehastatud proua Lovett oli kusjuures minu lemmik selles filmis. Armukadedus võib igasuguste tegudeni viia.

Uurisin pärast filmi vaatamist natuke wikipediast ka taustalugu. Film põhineb Stephen Sondheimi adaptsioonil, millesse on sisse toodud draama. Kui algselt oli Benjamin Barker mõrvar, kes tappis rikkureid, siis Sondheim on andnud talle dramaatilise külje: kättemaks. 18. sajandi urban legendist saab kergelt romantilise hõnguga draama. Kuigi, verd voolab ojadena. See oli lausa üllatav, mis koguses seda tuli ning kui mänglevalt see kõik käis. Huvitav kas Sweeney Todd ka päriselt kunagi eksis. On püütud tõestada, kuid senimaani pole need kuhugi viinud.

Deppi poolt kujutatud mõrtsukhabemeajaja oli vägagi dramaatiline. Kuigi esitus oli hea ning psühhopaat oli kenasti esile toodud, siis minu jaoks jäi midagi puudu. Isegi kõige selle verevalamise juures ei tundunud tegelane mulle brutaalse mõrvarina. Naljakas, kas pole? Võimalik, et see polnud ka otseselt taotluslik. Oluline oli ehk näidata kannatavat meest, kes püüab välja valada aastaid südames pulbitsenud viha.

Sünge ja verine muusikal, mida kindlasti tasub vaadata.

8/10

Uues kodus

2008-08-03T05:34:00.009+03:00

Meie uus kodu on veel natukene harjumatu. Leidub nii asju, mida taga igatseda kui ka neid, mida hea meelega tervitame. Kõik vanad sissekanded koos kommentaaridega on siia üle tõstetud ning lisatud on kõikvõimalikud sildid, mis peaks edaspidi aitama paremini postitustes orienteeruda.

Viimastel kuudel on FilmiPloog olnud suhteliselt suures mõõnaperioodis, kus Peeter oli ainukene, kes midagi postitas. Proovin igastahes ennast nüüd parandada ning lisasin ka ühe sissekande kohe selle tõestuseks :P

Loodan, et meie uus kodu teile ka meeldib ning jätkate meie lugemist!

Tervitustega
Kaia

NB! Märgin ära, et blogger.ee'st ülekantud sisskannetel on kõigil all: kirjutas Kaia. See on tingitud asjaolust, et mina olin see, kes need kõik üle tõstis. Siltide all on toodud õige autori nimi. Seoses kolimisega on ka selline märge nagu [---] jäänud, mis oli kasutusel blogger.ee's ning mitte enam blogger.comis. Seda paluks eirata. Millalgi kustutab ära :)

blog.tr valideerimiseks oBrsRCZbDi

Nagu Matrix

2008-08-03T03:29:00.029+03:00

Pärast ühte tõsiselt halva Jaapani filmi vaatamist, kus olid mingid biker chickid, oli seda filmi mõnusalt kosutav vaadata. Samas hiljem rahulikult järele mõeldes see ikka nii hea ei tundnud. Kahju oma ajast siiski pole.

Pealkiri: "Wanted" (Tagaotsitav)
Režissöör: Timur Bekmambetov
Žanr: draama / märul / põnevik
Aasta: 2008
Riik: USA / Saksamaa

Mängivad:
James McAvoy - Wesley Allan Gibson
Morgan Freeman - Sloan
Angelina Jolie - Fox
Terence Stamp - Pekwarsky
Thomas Kretschmann - Cross
...

Sissejuhatus: Wesley Gibson on paanikahoogude käes vaevlev noormees, kes töötab perspektiivitul tööpostil väljakannatamatu bossi käe all. Lisaks masendavalt üksluisele tööle elab ta koos oma tüdruksõbraga, kes petab teda tema parima sõbraga. Miks ta seda elu elab ning kannatab ta seda teeb. Tema elul nagu puuduks igasugune mõte või eesmärk. Ühel päeval apteegis läheneb talle naine, kes räägib, et tema isa, kes oli üks parimaid palgamõrvareid, on tapetud. Nende vestlust segab keegi salapärane mees, kes väidetavalt on Wesley isa mõrvar ning naine avab tule. Kui nad apteegist välja pääsevad, algab tagaajamine Chicago öistel tänavatel.

Wesley viiakse ühte kindlusesse, mis on Vennaskonna, palgamõrvarite grupeeringu, peakorter. Grupi liidriks on Sloan, kes selgitab Wesleyle, et nii nagu noormehe isal, on ka temal teatud võimed, mis teevad temast erilise inimese. Kui Wesley seda algul ei usu, sunnitakse teda laskma kärbestel maha nende tiivad. Nii uskumatu, kui see ka värisevale ning hirmunud mehele ka ei tundu, laseb ta kärbestel tiivad ära. Segaduses laseb ta sealt relva ähvardusel jalga ning ärkab hommikul oma korteris. Tööl aga kaotab ta igasuguse närvi, kui tema ülemus tuleb taas tema kallal õiendama ning ta otsustab Vennaskonnaga liituda. Algab vaevarikas treeningrpogramm.

Lõpuks otsustab ta minna jahtima meest, kes tema isa tappis. Kuid ta avastab, et kõike pole ikka päris nii nagu esmapilgul paistab.

Arvamus: Kui film algas, siis minu esimene mõte oli "Matrix". Liikumine, kaameratöö, üldine olemustik jne. Vahepeal see tunne korraks kadus ning pärast Sloani tutvustust Wesleyle kadus see üldse. "Matrix" samas ei peegeldunud ainult visuaalses mõttes, vaid ka tegelaste osas. Angelina Joley mängitud Fox oli olemuselt väga Trintiy moodi ning see algajalik upsakus Wesley poolt oli ülimalt Neolik. Sloan mängis Morpheuse rolli. Neid sarnasusi leiaks detailides kindlasti veel.

Kui nüüd rääkida filmi headest külgedest, siis on nendeks kinldasti visuaal ja muusika. Kui võtta varajasemalt nähtud filme, siis jooksid filmi ajal peast läbi lisaksi "Matrixile" ka "300". Slow-motionit oli ohtralt ning see mõjus. Kaskadöridel oli kõvasti tööd. Taustamuusika oli aga hea ning sobis iga stseeni juurde valatult. Filmi lõpus olnud lugu oli eriti mõnus. Sees tekkis kuidagi selline mõnus tunne ja seltskonnas ringi vaadates tuli selline kaval muie suule. Selle pean igastahes omale muretsema.

Head küljed sellel filmis samas selle kõigega lõppesid. Idee kui selline oli hea, kuid teostus jättis soovida. Kõrvaltegelased jäid kaugeks. Miks Fox või Sloan on selles vennaskonnas ning miks nad teevad seda, mida nad teevad. Taustainfot oli vähe. Kuigi põhinäitelajd on head, siis see film mõjus neile pigem halvasti. Piiravalt ehk isegi. Kusjuures peaks mainima, et üks tõsiselt häiriv faktor filmi juures oli Jolie keha. Ta nägi välja nagu anorektiks. Tõsiselt... seda oli kole vaadata.

Filmi üheks ideeks olnud inimese eneseotsing oli äärmiselt poolik ja hakitud. Kui ma nüüd nii meenutan, siis oli sellest juttu enamvähem kolmes või neljas kohas: alguses ja lõpus ning kahes kohas keskel, kus Wesley teatas, et ta ei tea, kes ta on ning siis, kui avastas, et peab enda isa jälgedesse asuma. Püüd oli, kuid halb. Võimalik, et filmi aluseks olnud koomiksit lugenud isikutele see asi nii poolik välja ei näinud. Mina seda igastahes lugenud pole. Seega püsivuse kohapealt miinus. Peaks siiski mainima, et natuke enne lõppu see rahakassa juures olnud osa mulle meeldis.

Visuaalse külje põhjal oleks tahtnud seda isegi kinos näha, sest projektor ja head kõlarid ikka seda elamust ei anna. Aga pärast oleks ilmselt rahast kahju hakanud.

Hollywoodi action, mis on ebaõnnestunult püüdnud tuua sisse sügavamat mõtet.

6/10

...In the rich man's world

2008-07-30T01:14:00.003+03:00

Pealkiri: It Could Happen to You
Režissöör: Andrew Bergman
Žanr: draama, romantika, komöödia
Aasta: 1994
Riik: USA

Mängivad:
Nicolas Cage - Charlie Lang
Bridget Fonda - Yvonne Biasi
Rosie Perez - Muriel Lang
Wendell Pierce - Bo Williams
...

Sissejuhatus: Charlie Lang, kuldse südamega New York'i politseinik, võidab loteriil. Eelmine päev polnud tal aga piisavalt raha, et kohvikus ettekandjale, Yvonne'le, jootraha jätta. Heldelt lubab ta, et kui ta võidab, annab ta pool võidust ettekandjale. Charlie naine, Muriel, aga on oma mehe täielik vastand, kes ajab ainult raha taga. Teda ei eruta Chalie aus ja helde loomus, ning nad võõranduvad teineteisest. Tasakaaluks aga muutuvad Charlie ja Yvonne aina lähedasemaks.

Kommentaar: Ausalt öeldes kuna seda blogi siin arvatavasti ei satu lugema mõni äkkrikkur, võin ma suhteliselt kindlalt väita, et keegi meist ei tea, mis tunne on äkki rikkaks saada, seega on võimatu olla kindel, et raha meid ei muuda. Kindlasti mõtleb enamik, et olles samas situatsioonis, jagaks ka sõpradele raha ja muud taolist, aga kes teab - kui olukord käes, võib raha ahneks muuta küll.

Igatahes film oli siis sellest, kuidas mõned inimesed suudavad rahasse külma kõhuga suhtuda. Õnneks polnud filmis eriti palju selliseid, keda mina lotovõdu puhul kardan - rahamaiad värdjad, kes kõik sulle kas poevad või niisama peksavad. Kuid oli üks mõrd, kellest, nagu näha, piisas. Kusjuures ma ei leia, et see oleks eriline spoilerdamine. See mõrd oli kohe alguses kergelt identifitseeritav. Ma arvan, et polnud ka juhus, et ta oli nasaalvokaalne. Igatahes politseinikul vedas, et see, kellele ta pool oma võitu andis, oli samasugune helde hing, nagu temagi. Oma rahaga tegid nad palju inimesi õnnelikuks.

8/10

Meteoriitide sajus

2008-07-01T11:40:00.003+03:00

Pealkiri: The Apocalypse
Re˛issöör: Justin Jones
ˇanr: draama, ulme
Aasta: 2007
Riik: USA

Mängivad:
Rhett Giles - Jason
Jill Stapley - Ashley
Kristen Quintrall - Lindsay
Tom Nagel - Andrew
...

Sissejuhatus: Religiooniteemaline katastroofifilm, mis pajatab loo isast ja emast, kes sõidavad läbi meteoriitide poolt laastatud maa otsima oma ainust tütart, et teda viimast kord näha, kuna Maale ligineb Texase osariigi suurune asteroid, millele teadlased on pannud nime extinction starter.

Kommentaar: Mul on plaanis teha endale 2-DVD-set, kus peal on halvimad filmid. Aluseks ei ole mu enda arvamus, vaid IMDb bottom 100, kust olen võtnud valikuliselt filme. Valikuliselt seetõttu, et kõiki ei leia, nähtavasti ei ole neid just palju, kes just halbu filme tahavad. Teatavasti on IMDb foorumid täis teismelisi, kes iga vähegi mitte-Ristiisa kohta ütlevad worst movie ever. Tegin muide filmiblogisse ka vastava nimega sissekande, filmiks oli Surf School, mis aga pole minumeelest üldse halvem tavalisest noortekomöödiast.

Kommeteeritav film pole ka minuarust maailma halvim film; kindlasti on ka halvemaid. Näiteks lapsepõlvest mäletan mingit multikat, mis oli pigem slideshow, kus oli umbes üks kaader sekundis, võib-olla ka vähem. Siiski on selle filmi puhul vähemalt mõistetav, kui selle kohta öeldakse worst movie ever.

Kiita saab filmis visuaalset poolt, ja ma ei mõtle eriefekte, vaid pildikvaliteeti ja värvipuhtust. Heli oli halvasti miksitud, tihti polnud dialoogi atmosfäärihelide tõttu peaaegu kuulda. Üks heliliselt eriti halb stseen kestis viis minutit ja selgelt oli sellest kuulda vaid mõni rida. Mõni stseen oli aga üldse ilma mõne näitleja jututa; kommenteeritavas kaadris räägib üks neiu üsna pika jutu maha, kusjuures samas stseenis seob üks mees poisil haava kinni ja ütleb lõpetades poolsosinal: "Okei", seega jääb mulje, et neiu liigutab tükk aega huuli ja ütleb siis mehehäälega: "Okei".

Palju on läbimõtlemata idiootsusi. Stseenis, kus kaks peategelast istuvad autos ja sajab rahet, jääb sõna otseses mõttes mulje, et keegi viskab peoga raheterasid kaamera vaatevälja. Hiljem ähvardatakse meest püssiga ja naine tuleb eemalt, arvatavasti kuskilt teisest suunast, täitsa vabatahtlikult püssituru ette ja tõstis käed üles. Noh, mitte päris üles, aga peaaegu. Hiljem andis too püssinaine mehele lennukivõtmed ja mees läks rahulikult lennuki juurde, ilma, et oleks olnud mingit juttu, kas ta üldse oskab lennukiga lennata. Enesestmõistetavalt käib lennukil juba ka mootor.

Ma soovitan tungivalt filmi kõigile neile, kes panevad suurfilmidele äärmiselt madalaid hindeid. Kuid ka teistele võiks see film eeskujuks olla - enne, kui hakkad mingi filmi kallal inisema, võiks ikka teada, milline halb film välja näeb.

Filmi tutvustav pilt on kaader sellest, kuidas üks poiss lihtsalt komistab meteoriidikamaka otsa. Ja miks siis pole hindeks üks? Esiteks, aitäh kogemuse eest. Teiseks, filmis olevad naised näevad paari erandiga ikka suhteliselt koledad välja. Seega tundub üks eranditest kui Jumala õnnistus.

2/10

See ju ometi ei upu

2008-06-25T22:01:00.001+03:00

Pealkiri: A Night to Remember
Režissöör: Roy Ward Baker
Žanr: draama
Aasta: 1958
Riik: Suurbritannia

Sissejuhatus: Aasta on 1912, ja White Star Line'i uusim laev - uppumatu Titanic - on tegemas oma esimest reisi Southhampton'ist Inglismaalt New York City'sse Ameerikas. Kuid kahjuks saab inimkonna ülbus ja liigne enesekindlus 14/15 aprilli ööl vastu tatti. Palju kära tekitanud veekindlate seinte süsteem, mispärast Titanic uppumatuks ristiti, ei pea vastu veehulgale, mida laev tervitab jäämäelt saadud hella silituse tõttu. Ellujäänute jutustustel põhinev lugu toob meieni sel ööl juhtunu ilma Jack Dawson'i ja Rose DeWitt Bukater'ita.

Kommentaar: Seda lugu teavad mingil määral kõik. Antud filmi peetakse paremaks, kui 1997. aasta Titanic'ut. Ei tea, mina nii ei ütleks. Tõetruum on ta aga kindasti. Siiski polnud aastal 1997 Hollywood'is veel moes teha filmide uusversioone, ja ma arvan, et James Cameron'il polnud ka seda kavas. Fantaserimine pole patt. Tulles tagasi tutvustatava filmi juurde, siis tõetruust lähenemisest tingituna toob film vaatajani fakte, mida ehk mõni veel ei tea. Ainus asi, mis mulle filmi juures ei meeldinud, oli see, et see oli must-valge. Okei, nali. Titanic uppus vähemalt poolteist tundi, onju? Aga välivõtteilt - nagu et eemalt filmitud - oli näha, et laev vajub tohutu kiirusega. Ma pole ekspert, aga ma annaks sellise kiirusega vajuvale laevale kolm minutit. Vist peaks mainima veel ühte asja, muidu äkki arvatakse, et ma kiidan diskrimineerimise heaks. Et nagu see oli ka paha, et esimese klassi inimesi eelistati kolmandale. Olgu ka öeldud, et juhul kui Te siiamaani lugemise ajal karjusite vuuhuu, esimene Titanicu film, palun ärge enam karjuge. Esimene film Titanic'ust valmis aastal 1912, kõigest 29 päeva peale õnnetust.

Filmi vanuse tõttu ei saa ma soovitada Teil seda kinno vaatama minna, ja ka ei usu ma, et seda eesti videolevis leiab. Hetkel on ta Amazon.co.uk's saadaval £14.98 eest, ja umbes pool tuleks maksude ja postikuludena juurde. Aga kui Teil viiesajaseid loopida pole, võite üritada tõmmata. Ega seda palju just ei leidu. Avi'na mina näiteks ei leidnudki, ja DVD'l pole ka ei menüüd ega lisasid.

Muide, aastal 1898 ehk 14 aastat enne Titanicu uppumist kirjutas Morgan Robertson novelli luksuslaevast Titan, mis ühel külmal aprilliööl, olles teel New York'i, põrkas kokku jäämäega. Samuti polnud laeval piisavalt päästepaate ning seega kadus palju inimelusid. Mina pole raamatut lugenud, küll aga olen lugenud Wikipediat, kus on kirjas, et raamatus on veel mitmeid sarnasusi nii laeva enda kui ka tema uppumismaneeriga.

8/10

Emod marinaadis

2008-06-21T21:09:00.004+03:00

Pealkiri: Hangman's Curse
Režissöör: Rafal Zielinski
Žanr: õudukas, müsteerium
Aasta: 2003
Riik: USA

Mängivad:
David Keith - Nate Springfield
Mel Harris - Sarah Springfield
Leighton Meester - Elisha Springfield
Douglas Smith - Elijah Springfield
...

Sissejuhatus: Teisi kiusavaid õpilasi tabavad järjestikku surmaga lõppevad haigushood, kusjuures enne surma karjatavad nad koolis enesetapu teinud õpilase nime. Juhtumit saadetakse uurima Veritase projekt - meeskond spetsiaalse ettevalmistusega tõeotsijaid.

Kommentaar: Jättes filmi pealiini kõrvale, on filmis selgelt portreteeritud erinevate gruppide kokkuhoidvust. Näiteks kui üks "autsaider" tuli kooli teatrisaali ja istus emode kõrvale, siis tõusid emod nagu ühks mees üles ja liikusid umbes neli kohta edasi. Ääremärkusena lisan, et okei, nad olid pigem gootid, aga no esiteks "emod" on eesti keeles suupärasem kui "gootid" või "goth'id", teiseks, mis neil nii vahet on? Nii gootid kui emod halavad, et neid ei armasta keegi ja ainult saatan mõistab neid.

Muidugi ei saa mainimata jätta, et filmis on üks väga võimas emomoment. Peaemo, või siis goot, kui selle nime lugemine teile parem tundub, oli laval astunud timukasilmusesse ja siis avanesid kardinad; terve saal oli rahvast täis ja stseeni taustaks oli ameerika kolledžirokk ehk nu-metal ehk emomuusika. Poisi silme ees olid kõik need, kes teda igapäev kiusasid. Tal oli võimalus sooritada emode the ultimate revenge, sest pole ju paremat viisi kiusajatele kätte maksta, kui end ära tappa. No nii võimas stseen, ausõna, kui ma oleks emo, ohverdaks ma selle filmi tegijatele oma hinge ja oleks igavesti nende teenija.

Ja kunagi ma kuskil mainisin, et olen näinud kahte filmi, kus inimene on selline poolmasenduses olev musta riietatud ogadega emo, aga siis toimub mingi muutus, pärast mida on inimene rõõmus ja värvilistes riietes. Ahjaa, meelde tuli, see teine film ja selle mainimine oli siinsamas filmiblogis sissekandes the Worst movie ever.

6/10

Tulnukas ehk Will Smith'i pääsemine

2008-06-19T11:36:00.002+03:00

Pealkiri: Independence Day (Iseseisvuspäev)
Režissöör: Roland Emmerich
Žanr: märul
Aasta: 1996
Riik: USA

Mängivad:
Will Smith - Captain Steven Hiller
Bill Pullman - President Thomas J. Whitmore
Jeff Goldblum - David Levinson
Mary McDonnell - First Lady Marilyn Whitmore
...

Sissejuhatus: Satelliitsidel põhinevates kommunikatsioonisüsteemides üle maailma esineb kummalisi häireid. Peagi avastab sõjavägi, et Maa poole läheneb suur hulk kummalisi objekte. Esmalt arvatakse, et tegu on meteoriitidega, kuid peagi selgub, et tegu on mingisuguste liikumisvahenditega. Algul üritatakse maavälise rassiga rahu teha, kuid peagi selgub, et sellest ei tule midagi välja. Kuna rünnakupäevaks on langenud neljas juuli, mis on Iseseisvuspäevaks Ameerika Ühendriikides, on filmile valitud vastav pealkiri.

Kommentaar: Tavaliselt on sellised maailmahävitusfilmid keskendunud põhja-ameerikale, ja see on ka mingil määral mõistetav. Ameerika on juba pool sajandit olnud maailma kõrgeima majandusliku heaoluga, ja seoses N-Liidu lagunemisega ka sõjaliselt võimsaim. Seega selliste filmide keskendumine ameerikale, eeldusel, et nad pole mingid odavad filmid, on üldjuhul näitamaks, et tulnukad teavad väga hästi, keda kõige enne hävitada. Selles filmis on vähemalt mainitud, et tehakse koostööd ka teiste riikidega. Näidatakse ka teadlast, kes pole 15 aasta jooksul peaaegu üldse töökohast väljaspool käinud, ka muidu on tegu mõnusa märulifilmiga. Ja just meelega ei nimeta ma seda ulmekaks, kuna ainus ulmeelement on tulnukad. Nimetada seda fimi ulmekaks oleks minuarust sama nõme, kui nimetada filmi Ghost õudukaks, kuna peategelane on surnud inimese vaim. Tulles tagasi arvustatava filmi juurde, pole tal ka ulmefilmile tihti omast faktorit, milleks on aegumine. Filmis on küll rõhutatud kuupäeva, kuid aasta puudub. Samas pole ka mingeid totraid arvuteid, millel oleks filmi vanuse tõttu osad detailid minevikust ja osad tulevikust.

9/10

Peab meeldima

2008-06-18T18:26:00.000+03:00

Pealkiri: Jan Uuspõld läheb Tartusse
Režissöör: Andres Maimik, Rain Tolk
Žanr: komöödia
Aasta: 2007
Riik: Eesti

Mängivad:
Jan Uuspõld - Jan Uuspõld
Toomas Hendrik Ilves - Ilves
Tõnu Kilgas - Georg Otsa vaim
Mirtel Pohla - Võilill
[---]

Sissejuhatus: Tegu on süsimusta komöödiaga, mille eestikeelse ja samasõnalise tutvustuse leiab nii filmipoest kui ka kinofoorumist, ja arvatavasti ka mujalt. Natuke lühemalt toon ta teieni ka.

See on film, kus paljud tuntud inimesed mängivad iseennast, paljusid reaalseid isikuid mängivad näitlejad ja osad kuulsused mängivad teisi kuulsusi. Filmi peaosaline on andekas, kuid põhjakäinud näitleja. Pärast teatrist vallandamist on ta sunnitud leiba teenima Õllefestivali maskotina. Ühel päeval peksab tal sült nii ventikasse, et ta marsib võtteplatsilt minema. Kuid kui Jan saab pakkumise Vanemuises, uues Tammsaare lavastuses, tuleb tal Tartusse jõuda. Bussirahast jääb puudu, ning oma teekonnal satub Jan kõikvõimalikesse jamadesse. Ta kohtub igasuguste tüüpidega, kelle loetelu on eelmainitud portaalides, ja kes viivad üheskoos vaese prominendi närviataki äärele.

Kommentaar: Suht traditsiooniline on midagi iriseda, seega minu tähelepanekud. Nimelt, Reet Linnaga laulmise koha peal laul lõppeb, muusikat pole, kuid Erich mängib kitarri edasi. Ja kui Mirtel Janile otsa sõidab, võiks rolleri hääl tulla vasakult, mitte mõlemast kanalist. Joonas märkas veel, et Mirtel sõidab vastassuunas. Andre ütles, et võib-olla sellepärast, et omasuunas oli kaameral ohutum sõita. Mina muidugi arvasin, et ehk on kaader peegelpildis. Ja muide, Joonas mingi aeg väitis, et IMDb's oli Mirtel krediteeritud Päevalillena ja käskis tiitreid vaadata. Vaatasin, Mirtel on tiitrites Võilill, ja ka IMDb's on Võilill, nagu filmiski. Aga ehk oli kunagi tõesti valesti. IMDb's on ka muid apsakaid kirjas, nagu see, et kasiinos Kahvli saate ajal ei lähe pilt ja tekst kokku, mis on huultest on aru saada. Ja sellega seoses on muidugi vahva, et nii kasiinos kui talus on telekas sama stseen Rüütliga.

Mul on see veidi tärn dvd, kus pole lisasid. Omal ajal sain Rain Tolgilt endalt Orkutis vastuse, et lisadega editsioon tuleb umbes sügisel või nii. Mõeldud oli 2007. aasta sügist.

7/10

Põrgupõhja Jack

2008-06-17T00:38:00.001+03:00

Mulle seletati, kuidas absinti juuakse ning toodi näitena see film. Ei mäletanud, seega vaatasin uuesti. Seekord ka üle pika aja üks ülevaade.

Pealkiri: "From Hell" (Otse põrgust)
Režissöör: Albert Hughes ja Allan Hughes
Žanr: krimi / müsteerium / põnevik / õudukas
Aasta: 2001
Riik: USA

Mängivad:
Johnny Depp - inspektor Frederick Abberline
Heather Graham - Mary Kelly
Ian Holm - Sir William Gull
Robbie Coltrane - seersant Peter Godley
Ian Richardson - Sir Charles Warren
...
[---]

Sissejuhatus: Film põhineb Alan Moore samanimelisel graafilisel romaanil (koomiks) ning keskendub 19. sajandi lõpupoole tegutsenud sarimõrvar Rappija Jackile.

Whitechapeli linnaosas mõrvatakse jõhkral viisil prostituut. Juhtumiga hakkab tegelema inspektor Abberline, kes on vaimselt paras vrakk pärast oma naise surma. Kuid tal on anne lahendada surmajuhtumeid, mis on otseselt või kaudselt seotud tema sõltuvusega oopiumist. Koos oma kaastöötaja ja sõbra Peter Godleyga hakkavad nad uurima Whitechapeli linnaosas toimunud prostituudi mõrva. Abberlinel on kahtlus, et mõrvari puhul võib tegu olla mingil määral haritud isikuga, kuigi tema ülemus on hoopis vastupidisel arvamusel. Proovides saada ühendust Londoni tippkirurgiga, võtab temaga ühendust sir William Gull, kes on kunagine kirurg ning hetkel kuningliku perekonna ihuarst. Abberline saab kinnitust oma kahtlustele, et mõrvar on haritud inimene, kes omab teadmisi inimese anatoomiast. Seejärel sureb järgmine prostituut. Mary, surnud prostituutide sõbranna, on nõus aitama, kuid peagi tekib kahtlus, et ka tema võib langeda ohvriks. Olles sügavalt armunud Marysse, otsib Abberline meeleheitlikult mõrvarit, kuid peagi selgub, et olukord on ohtlikum, kui esmapilgul võis tunduda.

Arvamus: Filmile on antud hollywoodilik romantiline oreool armastuse, intriigide ja vabamüürlaste näol. Seetõttu on seal ka tunduvalt vähem pistmist reaalsusega (mitte et see üllatav oleks). Kui võtta näiteks kasvõi inspektor Abberline, kes elas toreda vanaduspõlveni ning sõltuvus oopiumist pole ka kinnitust saanud. Veelvähem siis hallutsinatsioonid peagi toimuvatest mõrvadest. Küll aga on teda kirjeldatud väga kogenud politseinikuna ning suure abina Whitechapeli mõrvade uurimisel. Depp mängis nagu Depp ikka: hästi. Kuidas muud moodi tema näitlemist kirjeldada. Midagi siiski jäi kriipima, kuid ma ei oska täpselt nimetada, mis asi see nüüd oli.

Kunagistel põhilistel kahtlusalustel filmis kohta pole. Ilmselt poleks see nii põnev. Hilisemate autorite poolt kahtlusalusteks tembeldatud isikud tunduvad palju huvitavamad... eriti kui asjasse on segatud kuninglik perekond. Siinkohal ei saa ma kahjuks ka filmis Rappija Jackiks tembeldatud isiku osatäitjat mainida, sest muidu see oleks spoilerdamine. Seega ütlen lihtsalt, et hästi tegi oma tööd, kuigi need lõpupoole ilmunud maniakaalselt suured pruunid silmad häirisid tõsiselt. See isik muutus mulle juba suht alguses kahtlusaluseks. Hollywoodi filmid võivad päris etteaimatavad olla.

Film ise on vastavalt oma teemale sünge ja külm. Kuriteod koletud. Ma võtsin ette kanoonilise-viisiku viimase prostituudi Mary Jane Kelly ning uurisin tema lugu. Peaks mainima, et see, mis temaga ka tegelikult tehti, on lihtsalt vastik. Kellel (soovitatavalt +16) rohkem huvi võb wikist lugeda. Tekkis kohe seos Nanjingi massimõrvadega, mida jaapanlased II maailmasõja ajal Hiinas korraldasid (youtube). Silme ette kerkisid jubedad kujutlused... poleks arvanud, et ma selliseid asju ette suudan kujutada. Pole just suurem asi gore fänn.

Kui veel reaalselt toimunud asjadest rääkida, siis see From Hell kiri, mis saadetakse politseile, saadeti ka päriselt. Samamoodi koos neeruga. Aind et mõlemad kadusid. Arvatakse, et mõni politseinik võttis selle omale suveniiriks. Tol ajal tembeldati kiri mõne arstitudengi naljaks, kuigi kahtlused olid suured. Võib eeldada, et teose pealkiri on tulnud sellest kirjast.

Deppi fännidele kindlasti meeldiv pala ning filmifännidele ka midagi huvitavat vaatamiseks.

_{Vabandan, kui ülevaade tundub hakitud olevat. Ma sattusin esimese kirjutamisega hoogu ja spoilerdasin päris palju, niiet pidin uuesti kirjutama.}

7,5/10

Burksi kodu

2008-06-06T03:41:00.001+03:00

Pealkiri: Fast Food Nation
Režissöör: Richard Linklater
Žanr: draama
Aasta: 2006
Riik: USA & Suurbritannia

Mängivad:
Greg Kinnear - Don Anderson
Ashley Johnson - Amber
Avril Lavigne - Alice
Bruce Willis - Harry Rydell
...

Sissejuhatus: Mickey'i kiirrestoraniketi turundusjuht saadetakse lihatöötluskompleksi, et selgitada välja, miks uuringus näitavad, et burgeris leidub lehma väljaheiteid. Samuti saame jälgida ühe teenindaja, Amber'i seiklusi ja mehhiko võõrtööliste väärkohtlemist.

Kommentaar: Et kuidas siis ikkagi satub lehmasitt burgerilihasse? Üks mehhiko naine, kelle vend töötas lihatöötluskompleksis, teadis rääkida, et sel levelil, kus lihast eraldatakse organeid ja soolikaid, liigub lint liiga kiiresti, et oleks aega oma tööd korralikult teha. Iga päev teeb keegi mingi apsaka, ja kõik see kaka, mis on lehma siseelundites kinni, lendab lihade peale laiali. Nüüd võite ise ära arvata, kas see pestakse maha või mitte.

Bruce Willis aga tuli ja ütles selle peale, et tal on savi - lihas on alati veidi sitta ja pealegi liha keedetakse läbi, nii et sitt haihtub ära vms.

Üldiselt see lehmade veristamine, mida lõpus näitas, polnud mulle ka uus, sest olen näinud sellist filmi nagu Earthlings, mis näitab, milliseid jubedusi tehakse, et meil oleks kõht täis ja meel hea.

Naljakas koht ka. Mingid mehhiklased on katusel ja pesevad ventilatsiooniavasid. Üks neist, tuleb välja, vihkab ehk kardab rotte. Ventilatsiooniavadest tuleb välja mingi rotikamp ja see mehhiklane hüpleb jalalt jalale ja kiljub nagu väike plika. Muide, see pole ainus "nagu väike plika". Avril Lavigne naerab nagu väike plika. Ja ma ei mõtle "armsalt"... vaid kuidagi imelikult täiskasvanu kohta. Aga eks pole hullu, kõik me naerame vahel niimoodi, mina vähemalt. Ja veel Avrilist. See muusika, mida Avril teeb, on punk, vähemalt ta ise uskus kunagi seda. Ja punkarid on ju loomupoolest mässajad. Avril kindlasti hüppas õnnest, kui kuulis, et saab olla mässaja rollis. Nimelt oli ta ühes kooli keskkonnaaktivistide grupis ja üritas lehmi vabastada.

Seda ka, et filmi kolm erinevat lugu on omavahel väga nõrgalt seotud. Aga hinne on kõrge sellepärast, et mind see ei häiri.

7/10

Rekkamehed ja rahajõmmid

2008-06-04T03:04:00.001+03:00

Pealkiri: Smokey and the Bandit / Smokey and the Bandit II / Smokey and the Bandit Part 3
Režissöör: Hal Needham / Hal Needham / Dick Lowry
Žanr: komöödia
Aasta: 1977 / 1980 / 1983
Riik: USA

Mängivad (Smokey and the Bandit):
Burt Reynolds - Bo "Bandit" Darville
Jerry Reed - Cledus "Snowman" Snow
Jackie Gleason - Šerif Buford T. Justice
Paul Williams - Väike Enos Burdette
...

Mängivad (Smokey and the Bandit II):
Burt Reynolds - Bo "Bandit" Darville
Jerry Reed - Cledus "Snowman" Snow
Jackie Gleason - Šerif Buford T. Justice
Paul Williams - Väike Enos Burdette
...

Mängivad (Smokey and the Bandit Part 3):
Jerry Reed - Cledus "Snowman" Snow
Jackie Gleason - Šerif Buford T. Justice
Pat McCormick - Suur Enos Burdette
Paul Williams - Väike Enos Burdette
...

Sissejuhatus esimesele filmile: Bandit ja Snowman on Ameerika lõunaosariikidest pärit rekkamehed, kes võtavad vastu kihlveo kahelt rahajõmmilt. Nad peavad võtma Texasest peale rekkatäie õlut ja jõudma 28 tunniga sinna ja tagasi. Sinnasõit on lihtne, kuid tagasisõites korjab Bandit endale ootamatult hääletaja peale, kes, tuleb välja, on laulatuselt plehku pannud pruut. Peigmehe isa on aga šerif Buford T. Justice, kes alustab koos pojaga tagaajamist.

Sissejuhatus teisele filmile: Esimese filmi seiklustest on möödas paar aastat ja Bandit on allakäinud ning elab minevikus. Meile juba tuntud rahajõmmid teevad talle aga uue pakkumise: on üks pakk, mis vajab üle osariikide piiride toimetamist, milleks on aega kolm päeva.

Sissejuhatus kolmandale filmile: Rahajõmmid avasid mereandide toiduketi ning tahavad teha sellele reklaami, nagu neile tavaks, suure käraga. Sedakorda osutub väljavalituks šerif, kes on just pensionile jäänud. Ta peab sõitma läbi osariigi, katusel restorani logo. Et aga erušerifil elu põnevamaks teha, palkavad rahajõmmid Banditi, kelle eesmärk on olla segavaks faktoriks.

Kommentaar: Tegu on huvitvate tegelastega lõbusate filmidega. Ei ole? Sellise aja filme vaadates tuleb alati meeles pidada, et omal ajal mõjusid palju vähesemate pigutustega tehtud filmid vastavald žanrile kas õudsamate, põnevamate ja naljakamatena.

Ka mulle tundus triloogia esimene film kohati pisut lahja, aga see-eest olid naljad tõesti naljakad, ja ka tagaajamisstseenid läksid päris pööraseks, eriti lõpupoole. Lisaks immitseb filmist retrokihutamise hõngu, mida tänapäeva rallifilmides enam ei ole.

Filme tutvustav pilt ei ole muidugi ühestki neist filmidest, nagu on aru saada, aga pildilolevat autot võib lugeda teiseks filmi täheks Burt Reynolds'i kõrval. Tegu on kusjuures sama autoga, mis on meile tuntud kui K.I.T.T. Mõlemad on Pontiac Trans AMid, kuid antud filmis on kasutusel '77 aasta mudel, K.I.T.T. pärineb aga aastast '82. Kui mina saaks edale ühe neist valida, siis välimuse põhjal ma võtaks '77 aasta mudeli.

Teine film oli minusuguse tänapäeva-vaataja jaoks rohkem tegevust täis ning juurde tuleb üks üsna humoorikas tegelane. Ka polnud esimese filmi naljade kordamisega liiale mindud, nagu tavaliselt järjefilmide puhul kombeks. Lisaks on film üks esimesi, mis näitab lõputiitrite ajal untsuläinud kaadreid.

Ma saan aru, et Burt Raynolds'i naer on tema kaubamärk ja kõik, aga tegelikult oli pisut hale kolmanda osa alguse meenutuskaadrites kolm korda ühte sama stseeni näha. Aga ega see pole ainus koht, mis on eelmistest filmidest võetud - Bandit, kes sedakorda ei ole Burt, võtab peale mingi neiu, kes hakkab sealsamas autos riideid vahetama, täpselt nagu Sally Field esimeses filmis. Õnneks polnud siiski rohkem vanade naljade kordamist, kui muidugi välja arvata Buford T. Justice'i läbi kome filmi kõlav põlvnemise lause. Tegu on ikkagi lõbusa ja muretu tagaajamisfilmiga, milliseid enam tänapäeval ei tehta, vähemalt mina pole näinud. Võib-olla jah, teismelisi ajab haigutama, kuid kui sa oled arenenud veidi rohkem, kui "tahan oma 30 sekundit tagasi"-eluvennad, soovitan ma need filmid ära näha. Mõnus ajaviide.

6/10, 8/10, 7/10

Sprotid õlis

2008-05-07T05:49:00.001+03:00

Pealkiri: Meet the Spartans
Režissöör: Jason Friedberg, Aaron Seltzer
Žanr: komöödia
Aasta: 2008
Riik: USA

Mängivad:
Sean Maguire - Leonidas
Carmen Electra - Queen Margo
Nicole Parker - Paris Hilton
Emily Wilson - Lindsay Lohan
...

Sissejuhatus: Kompott

Kommentaar: Paljud kiruvad seda filmi, ma ei saa aru, miks? Tegelikult saan küll, aga kamoon, mida fakki te ootasite? Airplane!, Spaceballs, Robin Hood, Top Gun, Scary Movie - Need olid head paroodiad. Miks? Ammu polnud ühtegi paroodiat olnud. Aga no kui nüüd on pea kaheksa aastat järjest mingeid paroodiaid vorbitud, ei maksa imestada, kui need on nobrainer sitaloopimised. Oleks ma seda filmi kinno vaatama läinud, ei oleks ikkagi rahast kahju. Ma ei lähe ju paroodiat vaatama, lootes vaimset valgustust.

5/10

Skins

2008-04-16T15:33:00.001+03:00

Pealkiri: Skins
Režissöörid: Jamie Brittain Bryan Elsley
Žanr: komöödia / draama
Aasta: 2007-...
Riik: Suurbritannia

Mängivad:
Nicholas Hoult - Tony Stonem
Mike Bailey - Sid Jenkins
Larissa Wilson - Jal Fazer
Dev Patel - Anwar Kharral
Joseph Dempsie - Chris Miles
...

[---]

Sissejuhatus: Skins on Briti draama mis keskendub põhiliselt ühele 16-19 aastaste noorte seltskonna le. Seltskonda kuulub: pop-tüüp Tony, moslem Anwar, kapist välja tulnud gay Maxxie, intelligentne ja priviligeeritud pereprobleemidega tüdruk Jal, peoloom, kes armastab enda õpetajat Chris, selgrootu, kes armastab enda parima sõbra tüdrukut Sid, suhteprobleemidega tüdruk Michelle ja söömishäiretega tüdruk Cassie. Iga osa näitab maailma just ühe konkreetse näitleja silmist.

Kommentaar: Uskumatult hästi kokku pandud, nii iseeneselt mõistetavad iseloomujooned, mida kohtab iga päev enda tavanoore elus. Kellegi iseloom pole mingit Hollywoodiliku liialdust juurde saanud ja näitlejad on isegi sama vanad nagu tegelased, keda nad mängivad.
Seriaal võtab kohe alguses hoo sisse ja paneb vaataja tegelastest hoolima nagu õigele draamale kohane. Tegelaste enda ea kohta vaba käitumine ja tsensuurita ropendamine ei jäta seriaali muljet. Pole kahtlustki, et sellest seriaalist saab eeskuju tulevastele.

9.5/10

Heasüdamlik puuriloom

2008-03-28T13:58:00.001+02:00

Pealkiri: The Pretender (Kameeleon)
Režissöörid: Steven Long Mitchell, Craig W. Van Sickle
Žanr: põnevik, fantaasia, draama
Aasta: 1996 - 2000
Riik: USA

Mängivad:
Michael T. Weiss - Jarod
Andrea Parker - Miss Parker
Patrick Bauchau - Sydney
Jon Gries - Broots
...

Sissejuhatus: Jarod on ekstreemselt intelligentne kutt, kes suudab kehastuda kelleks iganes. Teadus püüab aga tihti erilisi inimesi väärkohelda, ja seega rööviti Jarod väikse poisina oma vanematelt ja pandi tööle salaagentuuri, kes kutsub end Tsentriks. Hiljuti ta aga põgenes sealt ja kasutades oma annet, aitab ta hammasrataste vahele jäänud inimesi, otsides samas oma vanemaid, kes juttude järgi on surnud. Kuid kus on põgenejaid, seal on ka tagaajajaid.

Kommentaar: Olen sarja esimestest osadest peale öelnud, et seda sarja on võimalik vaadata vähemalt kahest erinevast punktist. Esimene on jah see, et Jarod on pretender ja käib läbi mitmeid elukutseid. Teine on see, et kui unustada ära see pretenderi müüt, siis näitab see sari lihtsalt erineva eluala andekaid töötajaid, keda lihtsalt mängib sama näitleja.

Sarjas on üllatavalt koomilisi ja vahval andekaid kohti, ning näha on, et sari on hoolikalt läbi mõeldud. Ka naljad on vahel teaduslikud. Mõni aeg tagasi kirjutasin oma blogisse ühe variatsiooni sellest ameerikas levinud lambipirni anektoodist - How many psychiaterists would it take to change a lightbulb? One, but the lightbulb has to want to change. Kui paljud said naljast aru? Iseenesest pole see keeruline nali, lihtsalt peab teadma üht psühholoogia tõdedest, et inimest ei muuda keegi muu, kui ta ise ja psühholoog, antud juhul psühhiaaner, vaid aitab selleni jõuda.

Samas ei puudu ka lihtsad naljad ja kavalad vihjed popkultuurile. Naadinaljade üledoosi ma ei salli, kuid vahel on nad tõesti andekad. Konkreetsemalt - küsitletav: "Maybe he likes me.", küsitleja: "...Not". Kirjutasin üles ka Broots'i tsitaadi: "Jarod's brother is alive, too? Man, this is turning into The Night of the Living Dead"

Broots, ja üldse kõik neli "pea" peategelast olid meeldivad. Jarod oli lihtsalt heasüdamlik puuriloom, Sydney oli kogenud inimesetundja, Miss Parker oli bitchi kihi all peituv inimene ja Broots oli lihtsalt armas äpu. Ahjaa, muide, neljandas hooajas näitab korraks nägu sikasaka ehk Tobin Bell.

Siinkohal saavad kirjeldatud üks tore ja üks võib-olla mitte nii väga läbimõeldud stseen.

Jarod kohtub mingi suvalese tipsiga, kes esitleb teda oma mehena. Jarodi käest küsitakse, kellena ta töötab. Jarodi "naine" vastab, et lennuinsener vms. Keegi seltskonnast töötab lennukitega ja küsib mingi tehnilise küsimuse. No ja Jarod muidugi vastab ja veel detailselt, see naine vaatab küll väga suu ammuli.

Asi, mis meetutas millegipärast Scary Movie'st seda "white woman in trouble" kohta - mingi neiu helistas nine one-onni: "aidake, mu vennad sõidavad haiglasse ja neil on relvad.", ja lõpetas kõne. Et nagu millega (mis autoga) ja kuhu (mis haiglasse)? Järgmine stseen oli juba haigla ees, kus oli üle ühe politseiauto ja hunnik politseinikke.

Üks päris huvitav, kuid veidi kahtlane inimese asukohamääramise viise oli see, et küsitleja, nagu arvata võite, küsitleb, aga ruumis istub keegi läpakaga neiu, kes guugeldab vestluses esinevaid sõnu (et ajaleheartikleid leida, kus on ka toimunu asukoht kirjas).

Kahtlane tundus ka see, et võõrad inimesed saadavad teise inimese nimega meile ja adressaat usub. Noh, ütleme, et Jarodile tuli Sydney nime alt meil, kuid Sidney ütleb, et tema ei saatnud. Ja vastupidi. Kuid samas, tegu oli Tsentriga, kes arvatavasti regulaarselt jälgis ja segas meililiiklust.

IMDb liigitab The Pretender'i ulmeks. Noh, loogiline ju, kõik liigitatakse ulmeks, mis ei ole mingitele ameerika rednekkidele arusaadav. Aga ka minujaoks on sarjas üks ulmeelement, või pigem fantaasiaelement. Nimelt kõik Tsentri andmed on mingitel DSAdel, mis on veidi väiksemad ja paksemad kui CDd. Ega ma eriti põhjalikult ei guugeldanud, aga paistab, et neid plaate olemas ei ole. Ka Wikipedia ütleb DSA võimalike tähenduste kohta Digital Simulation Archives, a disk containing video archives from The Centre (The Pretender). No ja neil on need ju juba 60ndate lõpust. CD formaat tuli ju alles 1982 jaapanis ja 1983 USAs ja sedagi alguses vist ainult audiona. Okei, enne seda oli tegelikult ka video jaoks laserdisc, aga see pidavat olema CDst vähemalt kaks korda suurem suurem, kuid ka see tuli alles aastal 1978.

DSAdelt vaadatavad Jarodi simulatsioonid on millegipärast ainult kas sellest ajast, kui ta oli noor teismeline või siis ajast, mil ta oli juba selline umbes kolmekümnene, nagu ta ka "olevikus" on.

8/10

Te ju armastate mind..

2008-03-17T15:06:00.000+02:00

Pealkiri: "Gossip Girl"
Autor: Cecily von Ziegesar
Žanr: draama / komöödia / romantika
Aasta: 2007 - ...
Riik: USA

Mängivad:
Serena van der Woodsen - Blake Lively
Blair Waldorf - Leighton Meester
Dan Humphrey - Penn Badgley
...[---]

Sissejuhatus: Seriaali aluseks on Cecily von Ziegesari samanimeline raamatute sari, mille esimene teos ilmus aastal 2002 (Eestis 2003).

Tegevuspaigaks on Upper East Side New Yorkis. Tegelasteks rikaste vanemate lapsed, kelle mõtted tiirlevad seksi ja lõbustuste ümber, mille kõrvalt üritavad kõik saada kolledžidesse, kuhu on nad alati soovinud pääseda. Kogu sellel näilisel glamuuril ja täiuslikkusel on aga ka oma varjupool, mille hulka kuuluvad armudraamad, seaduste rikkumised, reetmine ja palju muud.

Seriaali on tehtud vaid üks hooaeg, kuid hiljuti alustati ka teise hooaja osade võtetega.

Arvamus: Ütlen kohe ette ära, et ilmselt mitmetele selle blogi lugejatele selline seriaal eriti peale ei lähe. Tegemist on n-ö teismeliste "Seksi ja linnaga", kuid julgen väita, et vastavalt maitsele meeldib see igas vanuses inimestele (siiski ilmselt rohkem nooremapoolsetele naistele).

Mina tutvusin esimesena raamatutega olles ise veel parajalt teismeealine. Tegemist oli väga huvitava ja kerge lugemisega ning meenutas mulle tasemelt natukene "Printsessi päevikuid". Tulid need mõlemad ka Eesti raamaturiiulitele samal ajal. Kõiki raamatuid ma läbi lugenud ei ole, kuid nüüd tekib vaikselt plaan küll, et võiks.

Umbes kuu aega tagasi mõtlesin, et meenutaks raamatuid, mida ma lugenud olen ja uuriks, kas neist filme/seriaale ka tehtud on. Oma suureks üllatuseks tuligi mulle meelde "Klatšimoorid" ja veelgi suuremaks üllatuseks avastus, et seriaali esimene hooaeg on juba täiesti olemas. Sai siis endale kõik 13 osa muretsetud ja mõne päevaga need ära vaadatud. Filmis oli palju, mis mulle meeldis: moekad riided, kaunid tegevuspaigad, hea taustamuusika, ilusad inimesed jne. Kuigi tuleb tunnistada, et mulle just kõik rikaste inimeste elu kajastavad seriaalid ei meeldi, aga see oli kuidagi mõnus. Ka see oli minu jaoks plussiks, et näitlejad olid väga hästi valitud ning väga hea, et esialgu sinna plaanitud Lindsay Lohanit seal siiski ei olnud. Mitmeid näitlejaid nägin ma seal üldse esmakordselt ja eraldi tahaks välja tuua Chuck Bassi mänginud Ed Westwicki, kes mulle üpriski meeldima hakanud on. Selle juures mängib ilmselt ka rolli, et ta filmis sellist paha poissi mängib ning kuid ta sobib selleks superhästi.

Ootan igatahes väga teise hooaja osi!

9,5/10

Uus välimus

2008-03-09T19:07:00.000+02:00

Vana kiiruga tehtud kujundus hakkas juba vaikselt uuendusvajausele jalgu jääma ja nii saigi siis uus kujundus tehtud. Headeri vorpis meil Elise valmis ning vastavalt sellele said ka kujunduse ülejäänud värvid valitud.

Loodame, et uus kujundus meeldib ka lugejatele.

Tervitustega
FilmiPloogi meeskond!

NB! Kui näete, et mida tundub viltu olevat, siis andke teada! :)

NB2!! Vanemaid Internet Exploreri versioone kasutavatel inimestel on probleem menüüga, mis on ennast paigast nihutanud. Täna pole mul kahjuks eriti aega seda korda teha, kuid tegelen sellega homme. Väga vabandan!

Käime katuseid mööda

2008-03-07T00:55:00.000+02:00

Don't ask, miks ma sellise pealkirja panin. Lihtsalt tuli seoses parkouriga pähe :P

Pealkiri: "Banlieue 13" (13. distrikt)
Režissöör: Pierre Morel
Žanr: märul / ulme
Aasta: 2004
Riik: Prantsusmaa

Mängivad:
Cyril Raffaelli - kapten Damien Tomaso
David Belle - Leïto
Tony D'Amario - K2
Bibi Naceri - Taha Bemamud
Dany Verissimo - Lola
...
[---]

Sissejuhatus: On aasta 2010. Üks Pariisi agul, 13. distrikt on sissepiiratud suure müüriga ning selle sisemuses valitsevad gängsterid, narkootikumid ning relvad. Võimud on kaotanud lootuse selle piirkonna suhtes ning on seal lõpetanud koolide, hädaabikeskuste (haiglate, tuletõrje jt) ning isegi politsei töö. Kogu seal valitseva kurjuse vastu on astunud välja 13. distriktis sündinud ja üles kasvanud Leïto, kes kuulutas sõja kohalikule gängijuhile Tahale, et hoida oma kodumaja. Saavutades Taha kinnipüüdmise ning politsei kätte toimetamise ta petetakse. Kohalik politseiülem otsustab, vältimaks konflikti Taha meestega, gängiülem vabaks lasta ning lisaks sellele anda tema valdusesse Leïto noorem õde Lola. Leïto arreteeritakse ning saadetakse vanglasse.

Kuus kuud hiljem, väljaspoolt 13. distrikti sulandub politseinik Damien ühte gängi, mis juhib põrandaalust-kasiinot. Tema eesmärgiks on arreteerida juht ning teha lõpp ebaseaduslikule kasiinole. Kohe peale operatsiooni õnnestumist ootab teda ees aga uus ülesanne. Oma ülemuselt ning kaitseministrilt saab ta teada, et Taha on varastanud neutronpomi ning kavatseb seda lähima 24 tunni jooksul õhata. Kuigi Damien on temale antud ülesande suhtes umbusklik, võtab ta selle vastu. Tema esimeseks ülesandeks on veenda Leïtot, et too aitaks tal jõuda Taha baasi. Sellegs kehastub ta vangiks ning teeseldes põgenemist vabastab ka Leïto. Ühiselt, kuid mitte just eriti üksmeelselt asuvad nad 13. distrikti poole, mõlemal peas soov päästa: Leïto soov päästa oma õde ning Damieni soov päästa 13. distrikt.

Kuid asjad pole alati päris nii, nagu algul näivad.

Arvamus: Parkour... esimest korda puutusin sellega kokku youtube vahendusel täiesti juhuslikult juba hea mitu aastat tagasi. Vaimustus oli kiire tekkima. Sellest vaimustustest tingituna, mis vahepeal kuhugi ära oli kadunud ning nüüd taas tärkas, sai ka käesolev film muretsetud ning ütleks, et pettuma ei pidanud. Kuidas saakski pettuda, kui ekraanil on parkouri 'leiutaja' isiklikult. David Belle on lihtsalt vaimustavalt hea. Tekib kohe tahtmine ennast toolilt lahti rebida ning linnapeale möllama minna. Kahjuks ei mängiks püsivalt haige selg ning ajutiselt haige hüppeliiges sellele kaasa. Mis teha, naudin siis kena musklis mehe oskusi ekraanilt ning unistan neid oskusi ka endale. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis näitlejatöö osas ma Davidit nii väga ei jälginud. Võibolla ka seepärast, et otseselt midagi häirivad ma seal ei leidnud. Ka Damieni kehastanud Cyril Raffaelli näitlejatöö oli täiesti normaalne. Silma torkas see, et mõlemad on oma alal lihtsalt väga head (David parkouri ning Cyril võitluskunstide meister). Kui vaadata nüüd kõrvalosatäitjaid, siis minu jaoks kõige müstilisem oli K2 tegelaskuju suhtumise muutumine päris korralikult lõpupoole. Ei hakka täpselt rääkima, sest muidu oleks võibolla spoiler. Oleks võinud ehk rohkem arendada ja näidata, mis siis selle muutuse tingis. Ja 'Go, Lola'! Täidame oma lubadusi, näitame ülbetele meestele koha kätte! :D

Teema ise, minu arust, tundus tõesti ulmeline (müürid ümber linnaosa, poliitikute tahtmatus ning suutmatus ja pommi... okei, siit tuleks spoiler, seega jätan ütlemata). Kuid kui nüüd wikipediast lugeda, siis on teatavaid seoseid tõmmatud nii filmi kui ka päriselu vahel. Pariisi agulite olukord on tõsiselt vilets ning 2005 aastal puhkenud rahutused on olukorda isegi halvemaks teinud. Toonase ministri Nicolas Sarkozy ning filmi poliitikute vahel on isegi võrdusmärke tõmmatud. Lisaks sellele on filmi tegevusaasta valitud ka küllaltki lähedane praegusele ajale, mitte tüüpilised 100-200 või isegi rohkem tulevikus. Seega on film mingil määral ka väljandus probleemide üle armastuse linnaks kutsutud Pariisi äärelinnades. Vaevalt siiski nii drastiliste meetmeteni päriselus jõuab, aga kes seda teab... Muidu oli filmi sisu selline tüüpilisem: kaks erinevat isiksust moodustavad tiimi, tülitsevad, lepivad ja päästavad päeva. Tüüpiline, aga see eest hästi teostatud.

Ühte asja peab kiitma: kaameratööd ning slow-motioni kasutamist. Parkour ning kaklusstseenid olid tänu nendele ülimalt nauditavad ja reaalsed. Nagu üks isik IMDBs filmi kommenteerides ütles: "smooth, fluid motion and crisp". Hoopis teine kui selline tüüpiline hollywoodilik action. See polnud küll nii aeglane ja muljetavaldav slow-motion kui oli näiteks "300s", kuid siiski tähelepanu köitev. Kutsus vaatama ja vaimustust tundma. Kohe esimese 20 minuti jooksul saad selle wow-efekti kätte. Oleks siiski seda veel natuke rohkem eelistanud, kuid ega kõike ei saa ka tahta.

Üks parimaid actioneid, mida näinud olen. Soovitan

7,5/10

Laulvad koopaoravad

2008-02-12T20:34:00.000+02:00

Pealkiri: "Alvin and the Chipmunks"
Režissöör: Tim Hill
Žanr: komöödia / animatsioon
Aasta: 2007
Riik: USA

Mängivad:
Dave Seville - Jason Lee
Alvin - Justin Long (hääl)
Simon - Matthew Gray Gubler (hääl)
Theodore - Jesse McCartney (hääl)
...

Sissejuhatus: Laulukirjutaja Dave Seville (Jason Lee) on meeleheitel, sest teda kimbutavad lakkamatult kolm koopaoravat Alvin, Simon ja Theodore. Ühel heal päeval tekib mehel hiilgav idee: mis siis, kui tema laule esitaks needsamad oravad? Asjal on ka oma varjukülg. Kuigi kolmikust saab tõeline popsensatsioon, mõjuvad nad vägagi laastavalt Dave’i kodule ja karjäärile, pöörates tema seni tavalise elu täiesti pea peale.

Arvamus: Tuleb tõdeda, et midagi väga uut ja huvitavat siit ei tulnud. Siiski suutsin koopaoravad oma armsusega filmi tunduvalt paremaks teha. Igati lustlik ja tore pool-animatsioon. Siinkohal tuleb tõdeda, et mulle üpriski meeldivad filmid, kus on tavaline film ja animatsioon kokku pantud.

7/10

Worst movie ever

2008-01-22T22:55:00.001+02:00

Pealkiri: Surf School
Režissöör: Joel Silverman
Žanr: komöödia
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Corey Sevier - Jordan
Laura Bell Bundy - Doris
Sisqó - Mo
Lee Norris - Larry
...

Sissejuhatus: Laguna High abituriendid on kutsutud Costa Rica'sse surfivõistlustele. Õigemini kõik peale viie autsaideri. Kvintett aga otsustab minna varem kohale, et surfama õppida ja seejärel võistlusest osa võtta.

Arvamus: Sissejuhatust lugesite? Küsite, kas nad võidavad võistluse, kuigi nad pole elus surfanud ja on vaid nädal aega õppinud ning võistlevad proffidega? Aga muidugi! Olgu ka kohe toodud selgust sissekande pealkirja. Hetkel on film IMDb halvimate filmide edetabelis 5. kohal, hoides väärikalt hinnet 1,6. Huvitav, mida need hindajad ootasid, mingid Ristiisa? Tegu on ju noortekomöödiaga, ja kusjuures mina ei saa aru, miks American Pie on hindega 6,8. Mitte, et ta ei võiks olla, aga see film ei ole ju nii palju kehvem. Jah, ei mänginud mingid superstaarid, aga mina leian, et film oli siiski vaata et paremgi.

Muide, kui sa oled goot või emo, oled sa aut. Vähemalt filmide põhjal. See oli teine film, mida olen näinud, kus üks tegelastest oli musta riietatud, musta peaga vaikne tüdruk, kes mingil hetkel avanes ja oli kohe rõõmsates toonides blond seltsiv neiu. Üks surfar nende proffide tiimist meenutas oma heledate salkus juustega Alar Aigrot, kes kunagi vähemalt oli ka selline. Ja kui altpoolt mu hinnet loete, ärge ehmuge.

7/10

Sigivad nagu inimesed

2007-12-21T13:22:00.001+02:00

Pealkiri: The Mating Habits of the Earthbound Human
Režissöör: Jeff Abugov
Žanr: komöödia
Aasta: 1999
Riik: USA

Mängivad:
David Hyde Pierce - Pealelugeja
Mackenzie Astin - The Male (Billy)
Carmen Electra - The Female (Jenny Smith)
Lucy Liu - The Female's Friend (Lydia)
...

Sissejuhatus: Olete te kunagi vaadanud mõnda looduse-õud, kus räägitakse detaiselt, mida mõni loom või taim teeb ja tunneb? See film on "dokumentaal" inimestest ja nende paaritumisrituaalidest. Film jälgib ühe paari kohtumist ja suhte arengust, kust ei puudu ka sõprade vahel lausa halb nõu. Kogu filmi kommenteerib tulnukast teadlane, kes muidugi räägib inimestest oma kaugeid teadmisi kasutades.

Kommentaar: Filmi idee on väga hea. Tulnuka kommentaarid inimkäitumise kirjeldamisel varieeruvad totaalsetest möödapanekutest valusalt täpsetete tähelepanekuteni. Minu isiklik lemmiktähelepanek on mehe ja naise filmieelistuste kohta: "Human females enjoy stories about one person dying slowly. The males prefer stories about many people dying quickly.". Ei puudu ka illustratiivsed näited spermatosoidide võidujooksust ja ettetulevatest takistustest, nagu preservatiivid või... X: "Where's the egg?". Y: "It's a blowjob again...". Ülaloleval pildil on siis üks neist just täppi pannud.

9/10

Redrum

2007-12-18T14:29:00.001+02:00

Pealkiri: The Shining
Režissöör: Mick Garris
Žanr: põnevik
Aasta: 1997
Riik: USA

Mängivad:
Steven Weber - John "Jack" Torrance
Rebecca De Mornay - Winifred "Wendy" Torrance
Courtland Mead - Daniel "Doc" Torrance
Melvin Van Peebles - Richard "Dick" Hallorann
...

Sissejuhatus: Paranev alkohoolik saab töökoha talviti isoleeritud hotelli kojamehena. Nad sõidavad hotelli kogu perega, kus mees loodab ka valmis kirjutada oma näidendi. Hotell on aga asustatud manipulatiivsete vaimudega.

Kommentaar: Kuigi 1980. aasta kinohitt on kahtlemata populaarsem, tutvustan ma siiski 1997. aasta telefilmi, õigemini kolmeosalist miniseeriaali. Kuigi mitte lavastaja, on selle filmi stsenarist ja üks produtsente raamatu autor Stephen King ise, kuna talle ei meeldinud Stanley Kubricku visioon, mis on paljuski raamatust erinevam. Samas nõustun ka sellega, et Nicolson on liiga "hull", et temas muutust märgata. Pean silmas seda, et Nicolson'i mängitud Jack'ist õhkus juba alguses seda "psühootilisust", samas kui Steven Weber'i Jack paistis algul igati ontliku pereisana. Noh, ontlikumana, kui "hull" Jack, seega oli tema hulluksminek, õigemini vaimude mõju alla sattumine, paremini näha.

Ka oli nunnumalt kujutatud seda, kuidas Danny Dick'i appi kutsub. Samuti oli Kubricku versiooni puhul nõme see, et Dick surma sai. Mõttetu surm minumeelest; et nagu Dick tõi Wendy'le ja Danny'le liiklusvahendi, ja muud kasu temast polnudki... Ja ma arvan, et tegu polnud spoiler'iga, sest oli juba öeldud, et see film on raamatule truum. Ja kuna Kubricku versiooni teatakse nagunii rohkem, rikun veel lõbu ära. Nimelt originaalis polnud mingit hekilabürnti, olid vaid hekiloomad, kes vaatamata elluärkamisele suurt paha ei jõudnud teha. Kusjuures Kubricku visoonist polnud aru saada, et üks teose ivasid oli alkoholi halb mõju inimesele.

Muide, väike fun fact ka; nimelt 1997. aasta telefilmis kasutatud Stanley hotell on mitte ainult filmilokatsioon, vaid ka koht, mis ajendas King'i seda novelli kirjutama, kusjuures ta ise viibis toas 217, mis pidavat ka tegelikult kummitama.

9/10

Sõber zombie

2007-12-15T22:02:00.001+02:00

Pealkiri: Fido
Režissöör: Andrew Currie
Žanr: komöödia
Aasta: 2006
Riik: Kanada

Mängivad:
Carrie-Anne Moss - Helen Robinson
Billy Connolly - Fido
Dylan Baker - Bill Robinson
K'Sun Ray - Timmy Robinson
...

Sissejuhatus: Timmy Robinson'i parim sõber on kahemeetrine mädanev zombie nimega Fido. Kuid kui Fido sööb ära nende naabrinaise, algavad pahandused, mis sunnivad Timmy't kõvasti pingutama, et sõber alles jääks.

Arvamus: Mulle see film eriti ei meeldinud. Film oli muidugi hea ja tore ning huvitava kontseptiga. Soovitan isegi vaadata, sest see, mis mulle filmi juures häiriv tundus, ei pruugi üldse segada filmi nautimast.

Zombie'd on, nagu enamik filme neid kujutavad, äärmiselt madala intelligentsiga. See aga teeb nad eeskujulikeks näideteks sellest, kuidas lihtne ülesanne on tegelikult äärmiselt keerukas. Kui lähtuda ka filmis esinenud näitest, siis mina küll ei tahaks, et mu kalli raha eest ostetud õhtusöök maha pillatakse, kuna kellelgi kukkus mingi ese kildudeks, ja seetõttu unustab zombie-ettekandja kandiku oma käes ning loivab koristama, pillates kandiku maha. Või mida arvata sellest piimamees-zombie'st, kes nähes ajalehepoiss-zombie't ajalehti viskamas, mõtles, et piima oleks ka lahe visata? Ma usun, et tegu pole filmitegijate läbimõtlematusega, vaid zombie'de sobimatusega kodustamiseks, aga siiski rikkus see minujaoks filminautimise ära.

Oluline iva filmis oli minujaoks ka normaalsus. Noh, see et "Oi-oi-oi, meie pere on ainus, kel ei ole koduzombie't, me oleme ikka rõvedad friigid.".

See film on ka üks neist filmidest, mille liigituse tõttu tahaks ära tappa kõik lollid ja nõrganärvilised inimesed. Horror?! Mida fakki nagu, kuskohas see horror on? Olgu, tegelikult on see liigitus vast selle filmi puhul vajalik, ehkki see on pigem hoiatus nõrganärvilistele. Kuigi tegelikult pole põgusalt näidatud jäsemehammustused ja pähetulistamised üldsegi halvemad kui mõne märulifilmi detailsemalt näidatud haavatasaamised. Ja viimastel pole ju liigitust "Horror".

Muide, mina, kes ma pole eriline filmiapsude märkaja, panin tähele, et kui Tim pritsib oma zombie't veega ja zombie paneb käed ette, on need käed inimnaha värvi.

6/10

No commercials, no mercy

2007-11-25T15:22:00.002+02:00

Pealkiri: Anchorman: The Legend of Ron Burgundy (Uudisteankur Ron Burgundy lugu)
Režissöör: Adam McKay
Žanr: komöödia
Aasta: 2004
Riik: USA

Mängivad:
Will Ferrell - Ron Burgundy
Christina Applegate - Veronica Corningstone
Paul Rudd - Brian Fantana
Steve Carell - Brick Tamland
...

Sissejuhatus: Ron Burgundy on hinnatuim uudisteakur San Diego's. Kui uudistetiimile lisandub ambitsioonikas Veronica Corningstone, on Ron sellega päri, tingimusel, et Veronica jääb oma kohale, milleks on moeuudised, söögitegemine ja muud naiselikud toimetused. Kuid kui Veronica ei taha olla üksnes silmailu ja istub juhuse tahtel uudistelaua taha, puhkeb sõda kahe konkureeriva uudisteankru vahel.

Kommentaar: Film pakub lisaks väga tsiteerimiskõlbulikele ütlustele ka viisakat lugu. Lugu sellest, kuidas naine proovib meestemaailmas läbi lüüa. Samas ei ole jutt alast, kus tänapäevani eriti naisi ei sallita, vaid tänapäeval iseenesestmõistetavast asjast, nagu seda on ka näiteks naiste õigus hääletada või tööl käia. Ahjaa, filmi tegevus toimub seitsmekümnendatel.

Kuigi meile räägitakse lugu sellest, kuidas naine tungib alale, kus valitsevad mehed, kes siiski lõpuks naist aktsepteerivad, ja kõik elavad õnnelikult koos elupäevade lõpuni, ei ole see tegelikult peamine, mis mind ja arvatavasti ka paljusid teisi filmi juures köidab. Dialoogid filmis on pikitud kohati lausa idiootsete repliikidega; näiteks väljavõte vaidlusest:

Ron Burgundy: "You are a smelly pirate hooker."
Veronica Corningstone: "You look like a blueberry."
Ron Burgundy: "Why don't you go back to your home on Whore Island?"

Väga oluline pole ka üritada leida filmist unrated versiooni, kuna minu mälu mööda on kinoversioonist välja jäetud vaid kolm kohta, millest üks on minu maitsele liiga labane. Samas aga on ülejäänud kaks piisavalt lõbustavad, nii et mina tahaks filmist just unrated DVDd, mida loomulikult Eestis ei ole. Teate küll, et elame riigis, kus mingist filmist kaks DVD-versiooni leida on luksus, ja film peab olema ka ikka megatuntud, nagu mingi LOTR või Harry Potter. Ameerikaski enam mittetoodetava kahekettalise versiooni maiuspalaks on aga ka boonusfilm, mis pandi kokku alternatiivsetest võtetest ja kustutatud stseenidest. Muidugi on seda boonusfilmi, Wake Up, Ron Burgundy: The Lost Movie, ka hästivarustatud torrentisaitidel, kuid selle kvaliteet on kahjuks kehvapoolne. Mina aga soovitan vaadata ka boonusfilmi, muidugi juhul, kui originaalfilm meeldib. Minule näiteks meeldib kogu film ja sellest immitsev retrohõng ning ma tellisin Ameerikast selle kahekattalise versiooni.

Muideks, filmi lõpus näidatakse tiitrite ajal filmiapse. Üks viimastest on kangesti sedamoodi, et ta ei ole sellest filmist. Ei olegi. See apsukaader on filmist Smokey and the Bandit II, mis oli üks esimesi filme, mis näitas lõputiitrite ajal filmiapse.

Lõppude-lõpuks on Anchorman komöödia, mille võlu peitub mitte just kõige intelligentsemates repliikides. Kui vaatajale ei lähe sellised naljad peale, siis see film jah suuremat ei paku.

9/10

Ära nuta mu pärast

2007-11-21T13:02:00.001+02:00

Pealkiri: Evita
Režissöör: Alan Parker
Žanr: muusikal
Aasta: 1996
Riik: USA

Mängivad:
Madonna - Eva Perón
Antonio Banderas - Che
Jonathan Pryce - Juan Perón
Jimmy Nail - Agustķn Magaldi
...

Sissejuhatus: Tõsielul baseeruv lugu vaesest tüdrukust, kellest saab modell ja lõpuks Argentiina esimene leedi.

Kommentaar: Evita oli, nagu muusikal ikka. Sü˛ee venis aeglaselt, aga muidu ei oleks ju laulda saanud. Antonio Banderas oli huvitav tegelane, ta oli nagu jutustaja, kes oli erinevates rollides tihti ekraanil. Kuna film oli ajastatud kolmekümnendatesse ja lähikümnenditesse, oli seda hästi näha, et vanasti kas just oli, aga vähemalt kujutati lapsi kui väikseid täiskasvanuid, nimelt Madonna ehk Eva Peron oli teismelisena täpselt samasugune, kui täiskasvanult. Muidugi suri ta ka noorelt.

Mulle aga meeldis muusikaline pool. Mulle ei meeldi klassikaline ooper ja kõrgehäälsed naislõõritused. Kuigi ma Moulin Rouge!'i eriti ei mäleta, iseloomustaksin muusikalist külge pigem kui Moulin Rouge!'ilik, kui Phantom of the Opera'lik. Võimalik, et hangin saundträki, et veelkord kuulata. Ja Madonna laulab hästi, nagu ikka. Isegi haiget mängides.

8/10

Tähti üheks õhtuks...

2007-11-18T15:48:00.002+02:00

Pealkiri: That Thing You Do!
Režissöör: Tom Hanks
Žanr: draama, muusikal
Aasta: 1996
Riik: USA

Mängivad:
Tom Everett Scott - Guy Patterson
Liv Tyler - Faye Dolan
Johnathon Schaech - Jimmy Mattingly
Tom Hanks - Mr. White
...

Sissejuhatus: Film räägib poprokk-bändist, mis loodi ajal, mil The Beatles murdis aastal 1964 tee Ameerikasse, ja paljud bändid lootsid nende eeskujul edu saavutada. Hobitrummar Guy Patterson, kes töötab oma perekonna majatarvete poes, võetakse ansamblisse The Oneders, mis küll hiljem muudab nime selgusttoovalt The Wonders'iks, asendama trummarit, kes murdis käeluu. Bänd esineb kohalikul talendivõistlusel, ja kui Guy toob eeslaulja Jimmy kirjutatud balladi 4/4 mõõdus rokibiidi, tekib loole power, mis võlub paljusid. Lugu jõuab kohalikkesse raadiotesse, ja varsti mängivad nad ka suurtel lavadel.

Kommentaar: Hästi armas film. Minu ema väidab, et lugu "That Thing You Do!" on Beatles'ite lugu, olen aga lugenud, et lugu on Tom Hanks'i enda kirjuatud, kes mängib muide filmis kõrvalosa, kuigi peaosalised pole tuntud näitlejad, väljaarvatud ehk Liv Tyler. Peale selle, et see on armas film, ei oskagi midagi öelda. Ahjaa, kõrgemad jõud käskisid mul öelda, et filmis on väga head kuuekümnendate hõngu, ajastu vaim on hästi tabatud. Ja muusikaliks liigitub ta niipalju, et nimilugu esineb filmis mitmeid kordi, kuid see pole paha, sest lugu on hea. Eluvendadele ei soovita, filmi peab süvenema.

9/10

Vanaaegne Paris Hilton

2007-11-16T18:49:00.003+02:00

Pealkiri: House of Wax
Režissöör: André De Toth
Žanr: õudukas
Aasta: 1953
Riik: USA

Mängivad:
Vincent Price - Prof. Henry Jarrod
Frank Lovejoy - Lt. Tom Brennan
Phyllis Kirk - Sue Allen
Carolyn Jones - Cathy Gray
...

Sissejuhatus: Edutu vahamuuseumi süütab sellesse investeerinud ärimees, kes loodab kindlustuse pealt oma raha tagasi saada. Muuseumi omanik pääseb aga põlengust, ning otsustab avada uue vahakujude muuseumi. Hoolimata kujude ajaloolisest esitusest meenutavad kujud kahtlaselt ümbruskonnas hiljaaegu mõrvatud inimesi. Kui üks neiu tunneb Joan of Arc'i kujus ära oma sõbranna, avastades kujul kõrvaaugu ja täpselt identsed näojooned, läheb ta selle jutuga politseisse. Jaoskonnas hajutatakse neiu kahtlused, kuid muuseumi uuritakse siiski lähemalt. Üks muuseumi töötaja võetakse kinni ja avastatakse talt midagi, mis kuulus kellelegi teisele. Teda hoitakse kinni seni, kuni ta avaldab tõe muuseumi kohta. Politsei läheb muuseumisse, kakleb, eemaldab kurjategija ühiskonnast, ja õnnelik lõpp käes.

Kommentaar: Hoolimata sellest, et tegijatel arvustussaitidel on nii kombeks, ei meeldi mulle ka üldisi käsikirjakäike lõpuni tutvustada, kuna mingis mõttes rikub see ikkagi minuarvates filmi uudsust vaataja jaoks. Jah, ma oskan ise ka sellele lausele vastu vaielda. Igatahes tegin erandi, osalt selleks, et näidata, et see film on mõneti erinev 2005. aasta House of Wax'ist. Ehkki osa inimesi, ka mina enne filmi kohta lugemist, peab antud filmi originaaliks, on tegelik originaal Mystery of the Wax Museum (1933). Sellest ka siis tunne, et filmi tegevus toimub enne viiekümnendaid. Noh, hobuliiklus ja petrooleumlambid. Ja ka vestlus surnukuuri töötajate vahel:

A: "Ühe tänastest mõrvaohvritest ajas alla auto"
B: "Poleks uskunud, et nende kiirused seda võimaldavad"
A: "Ojaa, nad arenevad iga päevaga".

6/10

Lendavad tüdrukud

2007-11-14T12:16:00.000+02:00

Pealkiri: Flightplan (lennuplaan)
Režissöör: Robert Schwentke
Žanr: põnevik
Aasta: 2005
Riik: USA

Mängivad:
Jodie Foster - Kyle Pratt
Peter Sarsgaard - Carson
Sean Bean - Captain Rich
Kate Beahan - Stephanie

[---]
Sissejuhatus: Lennukidisainer Kyle leinab oma abikaasat, kes kukkus majakatuselt alla. Ta otsustab koos tütrega minna vanemate juurde Ameerikasse, ja ühtlasi matta ka mees sinna. Lennul jääb ta aga magama, ning ärgates avastab, et tema tütar on kadunud, ning palub lennumeeskonnal alustada otsingut. Peagi selgub aga, et ei ükski reisija ega ka meeskonnaliige ei mäleta tütart temaga kaasas olevat. Selgub ka, et reisijate nimekirjas pole ta tütre nime, ning lõpuks teatab kapten, et surnukuurist saabus teade, et kui Kyle'i abikaasa katuselt alla hüppas, võttis ta endaga kaasa ka tütre. Kyle aga on endas kindel ja jätkab oma tütre otsimist.

Kommentaar: Esiteks, jah, ma olen teadlik, et ma mainisin sissejuhatuses esmalt kukkumist ja siis hüppamist. Nüüd siis filmist. Kuigi filmile heidetakse ette paljusid plothõule, oli film minu jaoks siiski selge. Kuna ma ei taha ikkagi teie filmielamust rikkuda, ei saa ma detaile anda, kuid see, mis puudutas tütart ja miks ja nii, on minu jaoks ikkagi loogiliselt ära seletatud. Mainimist tasuks ka see, et lennuk oli spetsiaalselt filmi jaoks ehitatud ja nii suurt lennukit päriselt veel ei eksisteeri. Ka heidab lavastaja Making Ofis nalja, et viimase 15 aasta lennufilmides on kasutatud ühte ja sama kokpitti.

9/10

Saarele surema

2007-11-12T14:48:00.001+02:00

Pealkiri: Mindhunters (Mõrvar meie seas)
Režissöör: Renny Harlin
Žanr: põnevik
Aasta: 2004
Riik: USA / Holland / Suurbritannia / Soome

Mängivad:
Eion Bailey - Bobby Whitman
Clifton Collins Jr. - Vince Sherman
Will Kemp - Rafe Perry
Val Kilmer - Jake Harris
...

Sissejuhatus: Saarele, mida muidu kasutatakse mereväe baasina, planeeritakse seitsmepäevane õppus, mille käigus noored FBI portreteerijad peavad kinni püüdma väljamõeldud sarimõrtsuka. Varsti aga selgub, et sarimõrvar on ehtne ja tapab neid kavalalt valmistatud lõksudega. Kuna aga saarel pole peale nende kedagi, tuleb kahtlustada üksteist.

Kommentaar: Tore film oli, pinget jagus. Esimene surmastseen on mõnus, ma mõtlen surma põhjustanud lõksu. Foorumites muidugi heidetakse ette, et miks nad ei teinud midagi, ja et see lihtsalt ammulisui vaatamine näis lollina, aga teisiti poleks ehk nii ilus olnud. Ka heidetakse ette, et ka muidu hõlbustab nende käitumine lõksulangemist, kuid tegelikult toimub enamik lõksulangemisi enne täielikku mõrvari mustri avastamist (leian, et tegu pole eriti suure spoileriga).

8/10

Blog.tr

2007-10-28T20:17:00.000+02:00

Nonii. Sai ka filmiploog pandud blog.tr'sse. Tagumine aeg :P

duMRyiqmDW

Jõulud Halloweeni moodi?

2007-10-28T19:56:00.000+02:00

Juba pikka aega on mulle seda animatsiooni kiidetud. Võtsin siis lõpuks kätte ja vaatasin.

Pealkiri: "The Nightmare Before Christmas"
Režissöör: Henry Selick
Žanr: animatsioon / fantaasia / muusikal
Aasta: 1993
Riik: USA

Hääli loevad:
Danny Elfman - Jack Skellington (laulab) / Barrel / Äratõmmatava näoga kloun (hääl)
Chris Sarandon - Jack Skellington (hääl)
Catherine O'Hara - Sally / Shock
William Hickey - Dr. Finkelstein
Glenn Shadix - Linnapea
... [---]

Sissejuhatus: Jack Skellington on Halloweeni linna kuningas. Ta on selle linna 'rahva' seas austatud ja armastatud oma hea oskuse eest hirmutada ja iga Halloween teha superürituseks. Küll aga on Jack tüdinenud, et iga Halloween on ühesugune. Midagi nagu oleks puudu. Vaevates oma pead läheb ta oma kummituskoera Zeroga metsa jalutama. Hommikupoolikul jõuab ta kohani, kus ta valem pole käinud. Seal on mitu suurt puud ringis ning iga puu peal on üks sümbol, mis tähistab erinevaid pühasid (USA põhad siis). Automaatselt suundub Jack puu juurde, millel on kujutatud jõulukuusk. Kui ta avab ukse, siis külm ja jäine tuul tõmbab ta järsku sinna sisse. Kohale jõudes avastab ta, et on sattunud jõululinna. Olles suurelt vaimustuses, asub ta jõule uurima ning langetab otsuse.

Arvamus: Teate. Ma nagu ei oskagi muud adekvaatset öelda, kui jõle armas film. See, kuidas Jack jõuludest nii vaimustusse satub ning Halloweeni täiustama tahab hakata. Nummi!!! xD Okei. Proovime midagi korralikumat ka öelda. Tim Burton on andekas. Et ühest sketchikesest ning luuletusest võib midagi sellist välja areneda. Nüüd ma saan aru, miks mulle seda on pidevalt kiidetid. Häbi lausa, et varem ära ei vaadanud, kuigi ta mul tükk aega olemas oli. Soundtracki olin juba mitmeid kordi varem kuulanud. Esimene lugu "This is Halloween" on aga selline, mis on mõnel hetkel lihtsalt heast peast kummitama hakanud.

Tegelaskujud on toredalt kujutatud. Jack Skellingtoni keha on mõnusalt piklik. Annab talle sellise müstilise ning aämblikulaadse olemuse. Mina isiklikult ei pannud tähele, et Jacki hääl on rääkides ja lauldes erinev, aga nii on - kaks erinevati isikut. Samas oleks ma temalt natukene võibolla madalamat häält ehk oodanud. Sellist õudsamat Peale Jacki meeldis mulle ka linnapea. Selline tore kolmnurkne kolmnurkse mütsiga tegelane :P Sally mulle niivõrd ei sümpatiseerinud, aga see jäsemete äravõtmise ja kokkuõmblemise võimalus tõi mõnigi kord muige suule. Mis puutub aga Jacki ja Sally omavahelisse suhtesse, siis oleks see võinud natuke rohkem areneda, et sellise lõpptulemuseni jõuda.

Kuigi ma saan mõnes mõttes aru, miks Disney seda otse oma nime all levitada ei tahtnud, aga midagi jubedat mina, kes ma õudukaid kardan, siin küll ei näinud (kusagilt lugesin, et selle sünguse tõttu ei tahtnud Disney seda otseselt oma filmina reklaamida). Aga noh...lapsi hirmutavad tunduvalt lihtsamad asjad ka kui mind. Soovitan soojalt kõigile!

9,5/10

Memory deleted

2007-10-03T15:48:00.001+03:00

Pealkiri: Futurama
Režissöör: Matt Groening
Žanr: komöödia, ulme
Aasta: 1999 - 2003 (5 hooaega)
Riik: USA

Mängivad (hääle annavad):
Billy West - Fry / Dr. Zoidberg / Professor Farnsworth
Katey Sagal - Turanga Leela
John Di Maggio - Bender
Phil LaMarr - Hermes Conrad
Lauren Tom - Amy Wong
...

Sissejuhatus: Phillip Fry on 25-aastane pitsapoiss, kelle elu sakib. Vana-aasta õhtul 1999 külmutab ta end juhuse tahtel ja kogemata ära, üles ärgates on vana-aasta õhtu 2999 ja seega on talle elus justkui uus võimalus antud. Ta läheb tööle oma lapse-lapse-/---/-lapse juurde kullerfirmasse Planet Express Corporation, kus ta kohtub laevakapteni, ühesilmse ja seksika tulnukaneiu, ja inimlikkude pahedega roboti, Bender'iga.

Kommentaar: Võib öelda, et Futurama on nagu The Simpsons, ja mis seal imestada, looja on ju sama. Põhimõttesiselt on see sarnane kõikide sarjadega, mis käsitlevad mingit seltskonda ja nende omavahelisi suhteid. Ja see pole ülse oluline, et Futurama toimub tulevikus. Suhted kui sellised on ju sarnased, olgu üks tüdruk Marsilt, või isegi üks poisirollis olija robot.

Samas ei maksa teile jätta muljet, et tegu on suhtedraamaga, pigem komöödiasarjaga, nagu Friends või eelpool mainitud The Simpsons. Otsene vihje Sipmpsonitele on prügipalli-episood, kus Bender leiab Bart Simpson'i nuku, tõmbab nöörist, mille peale Bart ütleb: "Eat my shorts"; Bender võtab seepeale ta püksid ja sööb ära, seejärel öeldes: "Mmm, shorts...". Kui Simpsonid leiavad omale koera esimeses osas, siis Futurama kamp leiab omale lemmiklooma kolmandas osas. Netilastele peaks meeldima netiepisood, kus näiteks täiskasvanute jututoa uksel seisev turvamees küsib: "Are you eighteen?". Kõigepealt tuleb mingi viieteistaastane, siis kümnene ja lõpuks mingi päris väikelaps, ja kõik vastavad "yes" ja saavad sisse. Tsitaatidest tooks veel ühe, nimelt kui professori maja ees on millegi vastu protesteeriv rahvamass, ütleb professor midagi, mille mõte on get off my property. Selle peale ütleb üks hipi: "You can't own property, man", mille peale professor vastab: "I can, but that's because I'm not a pennieless hippy like you!".

Üldiselt, kui ma Futuramat esimest korda vaatasin, olin veendunud, et see on parem kui The Simpsons. Simpsoneid vaatasin ma nimelt hiljem. No ma ei pea ütlema, kumba nüüd paremaks pean, aga peale Futuramat said Simpsonid justkui uut elujõudu juurde, see tähendab, Simpsonid läksid hüppeliselt paremaks neljandast ja siis jälle viieteistkümnendast hooajast. See viimane siis imho tänu Futurama'le. Nii et seda IMDb fännihaipi ma ei usu, et "The Simpsons ain't as funny as they used to be" ja "The Simpsons have gone downhill since the umpteenth season".

Futuramat tasub vaadata ka eraldi õuna, samas mina Simpsoni fännina ei saa üle ega ümber faktist, et see oli Simpsonite kõrvalprojekt. Neid tehti ju paralleelselt.

Ja tegelikut ei lõpetatud Futuramat sellepärast, et see oleks sakkinud. No vaatajaid oli küll vähe, kuid räägitakse, et Fox manipuleeris omale selle olukorra. Nimelt oli Futurama alati eetris peale jalgpalli otseülekannet, ning kuna nood kipuvad lisaaegade tõttu venima, jäi Futurama tihti ära, seega polnud vaatajaid, sest polnud, mida vaadata. Ja Futurama kakestamise/lõpetamise põhjus oli selles, et Fox tahtis rohkem eetriaega reality show'dele. Olgu neetud see inimene, kes avastas, et realaty show'dega saab lihtsat raha teha. Telejaamale on nende tootmine ju odav, kuna pole vaja näitlejatele maksta, ja vaatajaid on ka nagu muda, kuid samas röövib see kvaliteetõude aja. Muide, Simpsonite mingis osas hüppab üks teismeline kaljult alla, hüüdes: "Why did they cancel Futurama?".

Ahjaa, selleks jõuludeks pidi valmima esimene Futuraama neljast filmist, mis hakitakse nelja ossa ja näidatakse kuuenda hooajana, eks jääme ootama. Ja sissekande pealkiri on muide tsitaat ühelt surevalt robotilt: "I'll always remember you... MEMORY DELETED.".

10/10

Proovime Jumalat mängida

2007-09-30T17:37:00.002+03:00

Ainus kaader, kus on meeldivalt koos saurus ja inimene. Muudel juhtudel oli saurus liiga suur, et äratuntavalt koos inimesega kaadrisse mahtuda

Pealkiri: Jurassic Park / The Lost Word: Jurassic Park (Jurassic Park II: Kadunud maailm) / Jurassic Park III
Režissöör: Steven Spielberg / Steven Spielberg / Joe Johnston
Žanr: seiklus, põnevik, ulme
Aasta: 1993 / 1997 / 2001
Riik: USA / USA / USA

Mängivad (Jurassic Park):
Sam Neill - Dr. Alan Grant
Laura Dern - Dr. Ellie Sattler
Jeff Goldblum - Dr. Ian Malcolm
Samuel L. Jackson - Ray Arnold
...

Mängivad (The Lost World: Jurassic Park):
Jeff Goldblum - Dr. Ian Malcolm
Julianne Moore - Dr. Sarah Harding
Pete Postlethwaite - Roland Tembo
Vince Vaughn - Nick Van Owen
...

Mängivad (Jurassic Park III):
Sam Neill - Dr. Alan Grant
Laura Dern - Dr. Ellie Sattler
Téa Leoni - Amanda Kirby
Alessandro Nivola - Billy Brennan
...

Sissejuhatus esimesele filmile: Teadlased avastavad viisi kloonida dinosaurusi. Sauruste DNA saadakse putukatelt, kes on imenud sauruste verd ja kes on kivististes täiuslikult säilinud. John Hammond loob erilise loomaaia: sauruste pargi. Enne suurt avamist kutsub ta parki hindama neli tippteadlast ja oma kaks lapselast. Samal ajal ahvatletakse pargi arvutipoiss varastama sauruste looted. Et looted välja saada, lülitab arvutipoiss välja pargi turvasüsteemid, mis aga päästab saurused valla.

Sissejuhatus teisele filmile: Algse sauruste pargi lähedal asuval saarel puhkava pere tütar saab hammustada pisisaurustelt, ja selgub, et John Hammondil on ka teine saar, kus saurused algselt üles kasvatati. Kohale saabub mitmeid seltskondi: teadlased tahavad uurida sauruste eluviise, niisama inimesed aga tahavad püüda puuriloomi ehk saurusi loomaaiastada. Saurused aga tunnevad, et nende kodu ohustatakse.

Sissejuhatus kolmandale filmile: Esimesest filmist tuttavat paleontoloogi meelitatakse tema väljakaevamiste rahastamise nimel olema giidiks rikastele seiklejatele, kes tahavad lennata paar tiiru ümber sauruste pargi. Peagi selgub aga, et rikas paar polegi rikkad, vaid otsivad oma poega, kes jäi saarelähistel kadunuks.

Kommentaar: Tavaliselt mul pole sellist juhust, et ma loen raamatut ja alles siis saan teada, et sellest on ka film tehtud. Jurassic Park'i puhul aga nii oli, ja ma mäletan, et kui see film kord telekast tuli, siis ma ei tahtnud vaadata, kuna mingi koht seal tundus imelik ja üldse mitte nagu raamatus. Aga paar nädalat tagasi vaatasin selle filmi ikkagi ära, ja efekt oli hoopis vastupidine: loetu tuli silme ette. Sõna otseses mõttes, kusjuures.

Üks filmi paleontoloogidest oli pealtnäha neljakümnendates meesterahvas, kes kandis minu mäletamist mööda ka vahepeal kaabut, seega võib arvata, keda ta mulle meenutas. Kuigi mulle meeldis väga ka see kaosematemaatik, tõmbavad enamikke selles filmis ikka saurused. Päris hästi tehtud hiidsisalikud olid, mina küll ei kurda. Pakun, et enamik imetleb t-rex'i, kuid mulle meeldisid juba raamatust velociraptorid, ja ka filmis oli tore, kui nad hüppasid. Kuid nad olid ka teistest saurustest intelligentsemad, nimelt meelitasid nad saaki kavalusega lõksu ja õppisid ära, et uks avaneb, kui lingile vajutada.

Aga üks asi oli küll imelik. Raamat, nagu ma mäletan, algas kirjeldusega, kuidas väike tüdruk mängib rannas ja kohtub väikse dinosaurusega. Sellest kohast tundsin ma esimese filmi puhul kuidagi puudust. Ja siis järsku on see stseen hoopis teise filmi alguses. Muidugi teine film on ka raamatu järgi, aga kuigi ma seda raamatut pole lugenud, ei usu ma, et ka see algab sama stseeniga. Kuigi ka teine film oli, nagu ma ütlesin, raamatu järgi, siis see mulle eriti ei meeldinud. Võib-olla oleks rohkem meeldinud, kui ma ka seda raamatut oleks lugenud. Kuidagi nõmeda sauruste piinamisena tundus. Noh, et ikka tagasi sinna ja kes tahab neid uurida, kes püüda. Nagu ühest õppetunnist vähe oleks. Olgu, lõvi suudavad inimesed taltsutada, aga saurused on selleks ikka liiga suured. Muidugi kõige üle saab vaielda, sest esimeses filmis päästis saurused valla see rahaahne programmeerija, aga ma arvan, et ülekäte oleks nad niisama ka läinud.

Kolmas osa siis ei ole raamatu järgi, ja seda peetakse ka tunduvalt halvemaks, kuid kuna mulle ei meeldinud niiväga ka teine osa, siis mina ütleks, et kolmas on isegi ülinatukene parem. Või siis ka mitte. Igatahes teises oli mul veidi saurustest kahju. Kolmas osa tõi sisse türannosaurusest suurema spinosauruse, ja ma kohe uurisin kohe välja, et kuigi spinosaurus on ka tegelikult türannosaurusest suurem, siis jagu ta temast arvatavasti ei saaks. Türannosaurusest saaks jagu ainult kas teine türnnosaurus või siis giganotosaurus.

Siiski soovitaks ma ka teist ja kolmandat filmi vaadata, sest tegu on ikkagi hästi tehtud filmidega. Seda enam, et järgmiseks aastaks lubatakse neljandat Jurassic Park'i, ja teemasse sisseelamiseks oleks soovitav ka eelmised osad ära näha.

Sissekade pealkiri on aga tsitaat kolmandast filmist:

Amanda: "This is how you make dinosaurs?"
Dr. Grant: "No, this is how you play God"

10/10, 7/10, 7/10

Argipäev Taevaskojas

2007-09-28T15:35:00.001+03:00

Pealkiri: The Descent
Režissöör: Neil Marshall
Žanr: õudukas
Aasta: 2005
Riik: UK

Mängivad:
Shauna Macdonald - Sarah
Natalie Jackson Mendoza - Juno
Alex Reid - Beth
Saskia Mulder - Rebecca

[---]
Sissejuhatus: Peale traagilist õnnetust ühisel koosviibimisel olevad kuus sõpra otsustavad minna koopamatkale. Varingu tõttu lõksu sattudes tunnistab üks neist, et koobas on veel avastamata. Peagi ilmneb, et midagi on väga valesti; nimelt avastavad nad, et neid ajavad taga verehimulised elajad. Kuna tegevus toimub koobastes, siis ainus valgus on see valgus, mille nad ise kaasa tõid

Kommentaar: See traagiline õnnetus ehk siis filmi esimene surm on hästi esitatud, võib öelda isegi nauditav hetk. Oma panuse annab sellele stseenile ka õnnetuse ohvri sekund enne surma öeldud repliik "I'm fine". Pimedas, kohati kitsas kohas toimuva tegevuse tõttu ei soovita klaustrofoobikutel filmi vaadata. Heale õudukale kohaselt esineb ka ehmatavaid kohti, seega jättis film ka teistkordsel vaatamisel igati positiivse mulje

9/10

Ruut, ring, rist ja kolmnurk

2007-09-27T19:58:00.003+03:00

Pealkiri: Stay Alive
Režissöör: William Brent Bell
Žanr: õudukas
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Jon Foster - Hutch
Samaire Armstrong - Abigail
Frankie Muniz - Swink
Jimmi Simpson - Phineus
...

Sissejuhatus: Lühikese vahega sureb salapärastel asjaoludel kaks inimest, kes on seotud veel tootmisjärgus oleva mänguga "Stay Alive". Mõrvatute sõprade uudishimu on muidugi suur, ja nii nad saavad kokku, et seda mängu mängida. Mäng põhineb tõestisündinud lool ühest 17. sajandil elanud naisest, keda tunti Verise Krahvinnana. Varsti selgub aga, et surres mängus, sured ka päriselus.

Kommentaar: Tegu pole tuntud näitlejatega, kuid nad mängivad oma osi hästi. Film on kaasakiskuv ja sobib eriti neile, kes tunnevad mõnu mõnest arvuti- või telekamängust. Filmis toimuvat on kerge järgida, kuid see pole ka arulage tiinilõikur. Huvitav vaadata neil, kes on elus kasvõi mingitki õudusmängu mänginud.

6/10

Koer, neiu ja lasanje

2007-09-25T19:46:00.000+03:00

Pealkiri: Garfield / Garfield: A Tail of Two Kitties (Garfield 2)
Režissöör: Peter Hewitt / Tim Hill
Žanr: animatsioon, komöödia
Aasta: 2004 / 2006
Riik: USA / Suurbritannia

Mängivad (Garfield):
Breckin Meyer - Jon
Jennifer Love Hewitt - Liz
Stephen Tobolowsky - Happy Chapman
Bill Murray - Garfield (hääl)

Mängivad (Garfield: A Tail of Two Kitties):
Breckin Meyer - Jon
Jennifer Love Hewitt - Liz
Bill Murray - Garfield (hääl)
Ian Abercrombie - Smithee
[---]

Sissejuhatus esimesele filmile: Klassikaks saanud koomiksi filmiversioon, peategelaseks kass nimega Garfield. Ta sööb ja magab, ning sellega ta elu piirdubki. Kuid ühel päeval võtab tema omanik, Jon, koera, Odie. Garfield peab Odiet oma konkurendiks ja üritab talle igatpidi ära panna. Kui aga Odie röövitakse, peab Garfield end süüdlaseks ja läheb teda päästma

Sissejuhatus teisele filmile: Teises osas aga sõidab Jon'i tüdruk Liz Londonisse, et esineda kõnega ühes inglismaa lossis. Lossis aga elab kass, kes on välimuselt identne Garfield'iga. Kuna Garfield on sokutanud end Jon'iga kaasa, kes sõitis Liz'ile Inglismaale järele, õnnestub kassidel muidugi vahetusse minna. Elades kumbki teineteise elu, satub Garfield ka vastamisi Dargis'ega, kes tahab lossikassist, seega ka Garfield'ist, lahti saada

Kommentaar: Esimene osa mulle loomulikult meeldis, kuid tahtsin rääkida teisest osast; täpsemalt selle eesti keelde dubleeritud variandist. Eestikeelse lausestusega olid üksikud probleemid, ka ei saanud ma aru, miks repliik my castle is your castle oli tõlgitud kui my loss on ka your loss, minu jaoks oli pisut sobimatu ka slängi valik repliigis hea on olla kunn. Üldiselt oli aga näitlejatöö väga hea, Peeter Oja oli Garfieldi rollis mõnus, ja Tõnu Aav on muidugi südamelähedane kõigile, kes on kuulnud Onu Remuse jutte tema esituses. Mainimist tasuks ka see, et see oli esimene eesti keelde dubleeritud film, kus on ka päris inimesi. Siiani on ju dubleeritud filmides ainult animeeritud tegelased olnud. Veel rõõmustas mind see, et seal-kohaga saadi ilusti hakkama. Nimelt on filmis koht, kus Dargis karjub Garfield'i nähes THERE! ja jätkeb siis oma vestlust there is.... Noh, saate aru, kui filmi vaatate. Jah, see on piisavalt tore film, et seda mõlemas keeles vaadata

7/10, 10/10

Utoopia keset džunglit

2007-09-08T19:20:00.000+03:00

Film jäi tARTuFFil vaatamata. Sai nüüd tagantjärele viga parandatud ja ei pea kahetsema.

Pealkiri: "Jonestown: The Life and Death of Peoples Temple" (Jonestown: rahva templi elu ja surm)
Režissöör: Stanley Nelson
Žanr: dokumentaal
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Willie Brown - tema ise (arhiivi materjal)
Tim Carter - tema ise
Eugene Cordell - tema ise
June Cordell - tema ise
Jim Jones - tema ise
... [---]

Sissejuhatus: 1978. aasta novembris vapustas maailma uudis usklike massisuitsiidist Guajaana džunglites. Üle 900 Jim Jonesi Rahva Templi kiriku liikme - mehed, naised, lapsed, vanurid - sooritas enesetapu oma hullumeelsusest vaevatud usujuhi õhutusel, kelle jaoks see oli ebainimliku maailma vastu suunatud "revolutsiooniline tegu". Karismaatiliste jutlustaja- ja juhiomadustega Jim Jones oli oma kiriku liikmed toonud Guajaanasse USAst, et rajada keset troopikat unistuste ühiskond, Jonestown. Nagu paljud utoopiad lõppes ka Jonestown katastroofiga.
_{(tARTuFFi kirjeldus)}

Arvamus: Ma ise polnud varem sellisest usugupist kuulnud, kui lugesin sellest filmist tARTuFFi kodulehel. Loetu äratas huvi. Just eelõige seetõttu, et ~900 inimest ennast nende juhi tõttu ära tapsid. Seepärast, et neid enesetapjaid nii palju oli. Selliseid karismaatiliste juhtidega ususekte on ennegi olnud ja ilmselt ka selliseid, kus inimesed ennast tapnud. Aga nii massiline?

Kui ma filmi alguse olin ära vaadanud, siis oli juba otsapidi selge, kuidas kõik nii sai minna. Jim Jones rääkis seda, mida inimesed kuulda tahtsid. Ta oli ise pärit vaesest ning lõhkisest perest ja kõigest sellest rääkimine ning uue 'kodu' pakkumine andis teistele samasugustele inimestele lootust. Eriti just mustanahaliste seas, kes olid tolle aja ühiskonnas allasurutud. Ta hoolitses kõigi eest võrdselt ning pakkus võimalusi eluks. Lisaks oli ta nägus ning äärmiselt karismaatiline. Kes see ei tahaks, et tema elu läheks paremini? Tegu tundus olevat pigem võrdsusel põhineva kirikuga kui usul. Samas pole ma eriti uurinud Rahva Templi põhimõtetega. Igastahes... Piibel üle saali põrandale lendas.

Jonestown pidi olema ilus utoopiline linn, kus kõik pidid elama rõõmus ja rahus. Iseenesest kena idee, kui poleks vaid olnud Johnesi vigast psüühikat, mille põhjuseks on ilmselgelt tema lapsepõlv: isa joodik, ema polnud praktiliselt kodus jne. Kõik need mõjutavad. Sõltub küll lapsest, kui palju, aga see mõjutab. Jonesi puhul oli mõju silmnähtavalt suurem ning mida vanemaks ta sai, seda rohkem tema mõistus ära keeras. Ja ta võttis enda järgijad, enda lihtsameelsetest inimestest järgijad kaasa. Enamus nendest silmnähtavalt ei mõistnud, kui hulluks Jonesi vaimne olukord oli läinud. Kasvõi juba seetõttu, et enesetapu sooritas ~900 inimest. Kusjuures tuleks märkida, et lapsed... imikud tapeti kõige esimestena. Vot sellist asja ma ei salli. Kui tahad ennast tappa, palun, aga laps ju ei mõista, mis tema ümber toimub. Jätku nemad rahule.

Muljetavaldav dokumentaal, kuigi oleks ehk soovinud paremat ülevaadet Rahva Templi põhimõtetest. Eelkõige siis sellest usulisest poolest, kuna tegu oli siiski kirikuga. Põhiliselt räägiti seal ainult võrdsusest.

Kusjuures... Jim Jones meenutas mulle kohati Elvist :P

8/10

Ilusad rikkad poisid lahutavad meelt

2007-08-26T17:29:00.000+03:00

Nalja kui palju!

Pealkiri: "Ouran High School Host Club"
Režissöör: Takuya Igarashi
Autor: Bisco Hatori
Tootjad: BONES, Hakusensha, Nippon Television Network, VAP
Žanr: anime / komöödia / kooli / romantika
Formaat: seeria / 26
Aasta: 2006

Hääli Loevad:
Maaya Sakamoto - Haruhi Fujioka
Mamoru Miyano - Tamaki Suou
Kenichi Suzumura - Hikaru Hitachiin
Yoshinori Fujita - Kaoru Hitachiin
Masaya Matsukaze - Kyoya Ootori
...[---]

Sissejuhatus: Tegu on samanimelisel mangal põhineva animega.

Haruhi Fujioka õpib eksklusiivses Ourani keskkoolis, kuhu ta pääses õppima stipendiumi alusel. Kool on eelkõige mõeldud rikaste lastele, kuid Haruhi pääses sinna oma teadmistega. Ta torkab teiste seas kergelt silma, sest rahaline olukord pole tal lubanud endale koolivormi osta. Tänu oma välimusele (pikad püksid, polosärk ning suured prillid) peetakse teda nohikust poisiks.

Haruhi satub kolmandasse muusikaruumi, kui otsib rahuliku kohta lugemiseks. Ust avades vaatavad talle vastu Host Club (ei hakka tõlkima) kuus veetlevat noormeest. Nende klubi tegeleb noorte rikaste tüdrukute vaba aja sisustamisega. Teisisõnud: pakuvad neile raha eest koolipäeval seltsi ning korraldavad erinevaid üritusi. Nende esimese 'vestluse' ajal on Haruhi päris ehmunud ning lõhub kogemata ära 8.000.000 jeeni maksva vaasi. Et katki läinud vaas kinni maksta, peab Haruhi hakkama klubi 'koeraks', kes teeb teenija tööd, nagu näiteks toidu serveerimine ning koristamine. Klubi president Tamaki ülendab, teadmata, et Haruhi on tüdruk, ta 'hostiks', kui avastab tema potentsiaali. Haruhi peab saama 100 püsiklienti, et tema võlg oleks makstud. Vaikselt saavad juba kõik teised klubi liikmed aru, et Haruhi pole päris see, kelleks nad teda peavad. Ka peale tõe väljatulekut jätkab Haruhi hostina, varjates oma tegeliku identiteeti, tasumaks oma võlga.

Arvamus: Võib öelda, et tegu on ühe nauditavama animega üldse. See on humoorikas, silmale hea vaadata ning mitmeidki kordi ajab kõva häälega naerma. Huumorit on siin tõesti küllaga. Ka siis, kui kõvasti naerma ei kuku, on midagi muigamiseks olemas. Ja seda igas osas. Seetõttu on see anime ka üks minu lemmikutest, sest ma ei oma sellist huumorimeelt, mis paljudel on. Ehk...ma ei naera siis, kui paljud naeravad, aga naeran siis, kui osad võibolla ei naera. Kõige enam toob naeratuse näole Host Clubi president Tamaki. Kohati paneb mõtlema, et kas ta mängib lolli/naiiviset isikut või ta ongi selline. Vaatamata sellele on ta äärmiselt siiras ning see mikstuur ajab mitmeidki kordi naerma. Ka siis, kui temast kahju hakkab.

Animatsioon on lihtne ja rõõmus. Pakub silmadele puhkust ning naudingut. Pimedas või hämaras toas ma siiski vaadata ei soovita, sest see anime on küllaltki hele. Nagu rõõmsale animele ikka kohane. Kui tegelased ning ka tegevuse koht on küllaltki lihtsustatult joonistatud, on teatud klippidel äärmiselt detailne kujutamine. Nagu näiteks teises osas olevad õitsevad kirsipuud või vaade nende koolile. Maalilised.

See on ka üks väheseid animesi, kus mul pole kindlat lemmiktegelast. Või pigem...neid on kohe päris mitu. Kõik Host Club liikmed on äärmiselt toredad. Kyoya ehtbishounenlik välimus ja selline kergelt külm ning kaalutlev suhtumine; Takashi vaikne ja tõsine olek; Haruhi oskus näha asju nii, nagu need on; Hikaru ja Kaoru lõbus ning mänguhimuline olek; Tamaki naiivsus ning südamlikkus; Mitsukuni nummisus. Nende omavaheline läbisaamine on ka päris tore, sest kõigile on antud oma isiksus ning hoiak teiste suhtes. Iga tegelane suudab ka anime jooksul millegagi üllatada.

Üks žanritest sellel animel on romantika. Kuigi Haruhi on enamuse osa ekraanil olevast ajast kujutatud meessoost isikuna, siis ei vähenda see Tamaki ega kummagi Hitachiin venna silmnähtavat huvi tema vastu. Kõige rohkem oma tundeid avaldab muidugi Tamaki. Haruhi puhul on aga kuidagi tüüpiline olukord, kus asjaosaline ise ei saa mõhkugi aru, kui oluline ta tegelikult nendele tegelinskitele seal on. Mis aga lõpplahendus saab olema, seda peate ise uurima ;) Otseselt pole tegu spoileriga, kuna tegu on minu eelistusega, siis võin öelda, et ei läinud päris nii, nagu mina lootnud oleks. Selleks on mul nüüd fan-fictionid.

Üks meeldivamaid asju anime juures on minu arvates muusika. Taustamuusika on enamasti suursugune (kasutatud on, nagu ma aru saan, orkestrit viiulitega eesotsas) ning elav ja rõõmus. Vajadusel ka kurvem. Alguslaul on minu üks lemmikuid üldse. Selline lõbus ning kaasahaarav. Üks väheseid alguslaule, mida ma proovisin kuidagi etteantud sõnade järgi kaasa laulda. Lõpulugu on energiline ning seal on näidatud tegelased sellistena, nagu nad mangas kujutatud on.

Lõbus ja energiline shoujo-anime on küll eelkõige mõeldud naissoost vaatajatele, aga sobib väga hästi ka teisele sugupoolele nautimiseks. Üks asi võib siiski olla, mis vajaks selgitamist: Hikaru ja Kaoru suhe. Nimelt nende käitumine on tekitanud paljuski arvamust, et tegu on homodega. Ei ole. Nad on siiski kaksikud ning midagi ebasündsat seal ei toimu. Neil on lihtsalt oma imidž seoses rolliga seal klubis ja selleks on kergelt ülepingutatud vennaarmastus. Seega...pole vaja mingit homoteemat karta.

Head vaatamist!

Hinnang: 8,5/10

Siin löön jalaga mina!

2007-08-25T20:30:00.002+03:00

Eks ma muidugi vabanda kvaliteedi pärast, kuid netist ei leidnud ägedaid, ja ise ka ei vaadanud just parima kvaliteediga

Pealkiri: Walker, Texas Ranger (Walker, Texase korravalvur) / Walker, Texas Ranger: Trial by Fire
Režissöör: Aaron Norris
Žanr: märul / krimi
Aasta: 1993 - 2001 (9 hooaega) / 2005
Riik: USA

Mängivad:
Chuck Norris - Cordell "Cord" Walker
Clarence Gilyard Jr. - James "Jimmy" Trivette
Sheree J. Wilson - Asst. D.A. Alex Cahill
...

Sissejuhatus: Cordell Walker, Texase korravalvur, kasutab pahadega talitamiseks traditsioonilist viisi, mis seisneb kinnivõtmisel vastuhakkajate läbipeksmises. Walker lähtub oma töös suuresti oma instinktist ja kasutab ka tihti oma indiaanlastest suguseltsi abi. Tema partner, James Trivette, kasutab kriminaalide püüdmiseks rohkem moodsat tehnikat. Errulänud korravalvur C.D. Parker omab grillbaari, kus tihti pärast tööd lõõgastutakse. Ka aitab Parker Walker'it vahel oma nõuannetega. Alex Cahill, advokaat, aitab Walker'it paberitega, näiteks läbiotsimisorderitega.

Kommentaar: Kohe algusest peale oli selge, et Cordell Walker on tegija, ning esimese kaheosalises episoodis tuli linale ka James "Jimmy" Trivette, kes on Walker'i partner läbi seriaali. Niimoodi kahekesi on nad pikka aega, sest eesti kanalitelt tuntud Walker'i tiimi lahutamad osalised Francis Gage ja Sydney Cooke tulevad alles kaheksandas hooajas. On küll naisadvokaat Alex Cahill ja erruläinud korravalvur C.D. Parker, aga kuigi nad on olulised tegelased, ei löö nad märulites kaasa. Walker'i ja Trivette'i suhetest niipalju, et Trivette oli kohe alguset peale arvutivend, või siis pigem arvutit ja netiotsingut kasutada oskav tüüp, aga Walker algul pelgas arvuteid ja pidas vahel Trivette'ga sõnavahetust, kas arvuti on ikka politseitöös vajalik. Arvatavasti ta leppis olukorraga, sest peale esimesi hooaegu seda enam ei olnud. Ka oli esimestes hooaegades Trivette suht äpu, ja Walker pidi tihti ka Trivette pahad läbi peksma, aga mulle meeldis see, et umbes viiendas-kuuendas hooajas sai ka Jimmy endaga hakkama. Walkeri'st kõvem ta muidugi ei olnud, see on nagu daa, eksole.

Mis mind häiris, oli see, et alati, kui keegi tegi midagi arvutiga, piiksus see meeletult. No ma arvan, et sarnase tulemuse saate, pannes windows'is igale liigutusele hääle taha. No muidugi on see neile, kes arvuteid niiväga ei kasuta, vahva ja huvitav, ja ma saan aru, et kuidagi on vaja juhmile televaatajale teadustada, et vot nüüd keegi teeb midagi arvutitega, aga no kamoon... Eriti vahva oli see, et kui mingi häkker sisestas koodi vms, siis arvuti, noh, piiksuski meeletult. Veel häiris kohati ka see, et ei olnud kindlat kuripaha läbi hooaja, nagu näiteks Buffy the Vampire Slayer'is. Viimases hooajas oli küll neljaosaline monsterepisood, ja kohati telešõudes levinud kaheosalisi, aga muidu jättis jätkusuutlik areng soovida. Tegelikult ma ei mõtle niipalju kuripaha, kui seda, et... näiteks Walker kaotas ühes osas ajutiselt nägemise ja Cage teises kuulmise, aga järgmistes osades polnud mitte väikest vihjet ka sellele. Samas aga meeldis see, et üks kindel näitleja - pidades vahet ja tulles tagasi - mängis sama tegelast, mitte nii, et kord automehhaanik, kord ülikooli proffessor.

7/10

Kiri, mis ei jõudnud kohale

2007-08-09T16:19:00.001+03:00

Pealkiri: Lemony Snicket's A Series of Unfortunate Events
Režissöör: Brad Silberling
Žanr: fantaasia
Aasta: 2004
Riik: USA / Saksamaa

Mängivad:
Jim Carrey - Count Olaf
Liam Aiken - Klaus
Emily Browning - Violet
Kara Hoffman - Sunny
...

Sissejuhatus: Ühel päeval saavad Violet, Klaus ja Sunny Baudelaire uudise, et nende vanemad on hukkunud tuleõnnetuses. Vanemad on aga jätnud lastele tohutu varanduse, mida lapsed saavad aga kasutada alles siis, kui vanim neist on täisealine. Olles saadetud oma kauge sugulase krahv Olaf'i juurde, saab aga peagi selgeks, et ahne krahv ei hooli tegelikult mitte lastest, vaid nende varandusest.

Arvamus: Filmi aluseks on Lemony Snicket'i raamatud The Bad Beginning, The Reptile Room ja The Wide Window. Film on tegelikult üsna imelik, ning ei pruugi beibedele ja eluvendadele meeldida, isegi kui nad teavad, et filmis on Jim Carrey. Mängib ta küll humoorikat tegelast, kuid laua alla ta irnuma ei pane. Aga ma tahan seda öelda, et kui filmi filmiosa lõpeb, siis ärge pange kohe kinni. Teil ei ole nii kiire elu. Mind oli hoiatatud, ja mul on hea meel, et ma tiitrid ära vaatasin. Ka film on silmale ilus, aga tiitrid on just kui omaette teos.

7/10

Ai Caramba

2007-07-30T16:29:00.001+03:00

Homer Simpson: [while choking Bart for laughing at him] I'll teach you to laugh at something that's funny!

Pealkiri: The Simpsons Movie (Simpsonite film)
Režissöör: David Silverman
Žanr: animatsioon / komöödia
Aasta: 2007
Riik: USA

Hääled andnud:
Dan Castellaneta - Homer Simpson/Itchy/Barney/Grampa/Stage Manager/Krusty the Clown/Mayor Quimby/Mayor's Aide/Multi-Eyed Squirrel/Panicky Man/Sideshow Mel/Mr. Teeny/EPA Official/Kissing Cop #1/Bear/Boy on Phone/NSA Worker/Officer/Santa's Little Helper/Squeaky-Voiced Teen (voice)
Julie Kavner - Marge Simpson (voice)
Nancy Cartwright - Bart Simpson/Maggie Simpson/Ralph/Nelson/Todd Flanders/TV Daughter/Woman on Phone (voice)
Yeardley Smith - Lisa Simpson (voice)
Harry Shearer - Scratchy/Mr. Burns/Rev. Lovejoy/Ned Flanders/Lenny/Skull/President Arnold Schwarzenegger/Kent Brockman/Principal Skinner/Dr. Hibbert/Toll Booth Man/Smithers/Guard/Otto/Kang (voice)
...
[---]

Sissejuhatus:
Kui Homer kogemata jõe toxiliste jäätmetega (Big Crap) reostab, põhjustab ta keskkonnakaitse agentuuri trastilisi meetmeid kasutama ja Springfieldi klaasist kupli alla matma.Nüüd peab Homer Päästma Springfieldi enne kui president Schwarzenegger annab käsu linna hävitada.

Arvamus:
Iga Simpsoni fänni unistus... rohkem kollaseid Simpsoneid ühe korraga, rohkem andekat komöödiat ja uskumatuid seiklusi, mis tegid aastad 18 tagasi ülemaailmse kultuse.
Jäädes Simpsonite komöödiale truuks ei mitte ühtegi nelja töhelist roppu sõna naeru esile kutsumiseks kuigi mõni koht ei olnud just sama süütu kui telekast harjunud vaatama. Samas mitte midagi lapsi peletavat roppu.
Peab tõdema, et ei pettunud mitte karvavõrtki. Sujuv storyline pidevate naljadega, draama, action, romance ja kurat teab mida veel. Ei mingit pettumust... komöödia, mis ammu teiste filmide seas unustatud.

10/10

Esimene, kes sureb, on kaotaja

2007-07-29T22:19:00.003+03:00

Pealkiri: Hot Shots! (Ässad) / Hot Shots! Part Deux (Ässad 2)
Režissöör: Jim Abrahams
Žanr: komöödia
Aasta: 1991 / 1993
Riik: USA / USA

Mängivad (Hot Shots!):
Charlie Sheen - Lt. Topper Harley
Cary Elwes - Lt. Kent Gregory
Valeria Golino - Ramada Thompson
Lloyd Bridges - Adm. Thomas 'Tug' Benson
...

Mängivad (Hot Shots! Part Deux):
Charlie Sheen - Topper Harley
Lloyd Bridges - President Thomas 'Tug' Benson
Valeria Golino - Ramada Rodham Hayman
Richard Crenna - Col. Denton Walters
...

Sissejuhatus esimesele filmile: Parim piloot ükuses, Topper Harley, on läinud erru ja elab indiaanlasega, kuna lennuõnnetus pani teda oma võimetes kahtlema. Salajase missiooni tarbeks kutsutakse teda teenima lennukikandjal SS Essess. Topper'i missiooniks on hävitada Saddam Hussein'i tuumajaamad. Tal tekib aga huvide konflikt teise tipp-piloodiga, kuna nad on huvitatud samast naisest. Ka üritab üks lennukitehase omanik missiooni saboteerida, sest tahab, et kasutuses olevad lennukid vahetataks tema lennukite vastu.

Sissejuhatus teisele filmile: Teine film parodeerib otsesemalt Rambo III'e, nimelt leiab film Topper Harley töötamas kloostris, kusjuures lisaraha teenib ta illegaalsete võitlusmatidega. CIA aga palkab ta minema Iraaki, et päästa päästeüksus, kes läks päästma päästeüksust, kes läks päästma sõjas vangilangenuid.

Arvamus: Hea meelega ma neid filme eriti ei kommenteeriks, sest nende filmidega on nagu Scary Movie'dega – osad peavad paremaks esimest osa, teised jälle teist. Mina kuulun viimaste hulka. Teeks siiski räiged spoilerid ja ütleks, et esimese filmi võib-olla mitte nii märgatav, aga siiski üks hiigelnaljakas pila on suur reklaamtulp Smoke. Nobody lives forever ja teises filmis koht, kus immiteeritakse Iraagi keelt; nimelt üks vangivalvur ütleb aktsendiga: I'll have a hamburger.

Tutvustaval pildil olev stseen parodeerib joonisfilmi Leedi ja Lontu. Ehk märkate lihapalli, mida Topper ninaga lükkab. Ning kuigi tegelikult on ka IMDb's kirjas, et Hot Shots! on Top Gun'i paroodia, ja nüüdseks olen ka seda filmi näinud. Tavaliselt parandab arvamust paroodiast originaalfilmi nägemine, kuid juba antud hinnet ma ei tõstaks, ja jääks ka oma lause teine film parodeerib otsesemalt Rambo III'e juurde, kuna Hot Shots! baseerus Top Gun'il ainult osaade stseenide ja üldsüžeega.

6/10, 10/10

Mis oleks maailm ilma lasteta?

2007-07-13T21:32:00.000+03:00

See film on üks võimalus vastata sellele küsimusele.

Pealkiri: "Children of Men" (Inimlaped)
Režissöör: Alfonso Cuarón
Žanr: draama / põnevik / seiklus / ulme
Aasta: 2006
Riik: Suurbritannia / USA / Jaapan

Mängivad:
Clive Owen - Theo Faron
Julianne Moore - Julian Taylor
Claire-Hope Ashitey - Kee
Michael Caine - Jasper Palmer
Pam Ferris - Miriam
... [---]

Sissejuhatus: On aasta 2027. Inimesed kogu üle maa on muutunud viljatuks. Igalpool levib terror. Televisoonis teatatakse, et tapeti maailma noorim inimene - 18 aastane argnetiinlane. Tundub, et kogu maailm leinab, kuigi Theo Faron, endine poliitiline aktivist, on sellel teemal täiesti apaatne.

Kui Theo naaseb oma sõbra Jasper Palmeri, endine poliitiline karikaturist, ning tema naise, riigi poolt piinatud enidne sõjafotograafi, juurest, röövitakse ta järsku tänavalt. Selgub, et tema röövijateks on nn Kalad, kes toetavad immigrantide õigusi. Nende juhiks on Julian, Theo endine naine. Julian palub Theol kohtuda oma nõo Nigeliga, et muretseda reisiluba noorele aafriklasest põgenikule Keele. Algul Theo küll keeldub, aga hiljem mõtleb ümber. 5000 naela on tema jaoks piisav põhjus. Paberid kätte saades selgub aga, et ta peab koos Keega reisima.

Teel Julian tapetakse ning uueks Kalade liidriks määratakse Luke, küllaltki järsu iseloomuga noormees. Kui selgub, miks Keed tahetakse ühele laevale viia, otsustab Theo asjad oma kätesse võtta ning tema, Kee ja Miriam, ämmaemand, põgenevad.

Arvamus: Esimesest hetkest, kui filmi reviewd lugesin, tekkis huvi. Sellised katastroofilaadsed filmid on alati huvi pakkunud. Harva juhtub seda, et ma filmi ajal otsast ülevaadet kirjutama ei hakkaks. Mõtlen just andmete ülemist osa enne sissejuhatust. Film tavaliselt ei paelu. See film naelutas mind aga täielikult monitori ette.

Tõsiselt masendav on see, kuidas kujutatakse seda tuleviku. Mis kõige naljakam...vaatamata selle kuidagi ulmelisele esitusele tundub see nii tõepärane. See keskkond, inimesed, elu üldse. Londoni tänavad on täis prügi ja prahti. Immigrante hoitakse sõna otseses mõttes puuris ning neid lastakse maha. Mis mulle isiklikult meeldis filmi puhul oli see, et esindatud oli hästi palju rahvuseid ning kuulda oli erinevaid keeli. Mis iseenesest tundus väga reaalne oli see, kui peeti plaani, mida Keega edasi teha ning väideti, et nad ei saa Keed valitsusele üle anda, sest sel puhul ei taluks nad karvavõrtki, et üle kahekümne aasta sünnib laps mingil aafriklasel. Miks see tundub nii tüüpiliselt poliitika moodi? :) Mis filmi juures oli veel paeluv, oli see, et kõike ei seletatud lahti, nagu tänapäeva filmides seda tehakse. Sa said ise oma mõtetel lasta lennata, miks üks või teine asi nii võiks olla.

Tegelased olid hästi valitud. Tuntud ja tundmatud. Kõik täitsid oma rolli hästi. Clive Owen meeldis mulle isiklikult kõige rohkem. See, kuidas tema lootusetusest kasvab lootus. Kui aus olla, siis ka mina oleks masendunud kui ma teaks, et poleks tulevikku. Siinkohal ei mõtle ma enda, vaid üldse inimeste tulevikku. Olgu see siis kui julm tahes. Kui kõik lihtsalt lõppeks, oleks see kuidagi...poolik? Kee oli noore teadmatu emana küllaltki armas.

Väga palju on selles filmis esitatud sarnasusi või viiteid mingitele sündmustele, asjadele või umbkaudu isikutele. Ma ei hakka nendest pikemalt kirjutama, aga soovitan lugeda Wikipediast. Film põhineb P.D. Jamesi romaanil "The Children of Men". Raamatuga võrreldes on nii mõnigi asi filmis teistsugune. Kutsub kohe raamatut otsima :)

Üks väike tsitaat Alfonso Cuaróni poolt, mis mulle väga meeldis:

“A lot of reviewers nowadays, they fall into that vice: they want stories. They want explanations, they want exposition and they want political postures. Why does cinema have to be a medium for making political statements as opposed to presenting facts, presenting elements and then you making your own conclusions — even if they are elusive? There’s nothing more beautiful than elusiveness in cinema.”

9/10

Vägivaldne koolielu

2007-07-07T19:47:00.000+03:00

Kuna Mari sissekanne on miskipärast kusagile haihtunud, siis kirjutan uuesti. See film andis ikka paraja emotsionaalse laksu.

Pealkiri: "Klass"
Režissöör: Ilmar Raag
Žanr: draama
Aasta: 2007
Riik: Eesti

Mängivad:
Vallo Kirs - Kaspar
Pärt Uusberg - Joosep
Lauri Pedaja - Anders
Paula Solvak - Thea
Mikk Mägi - Paul
... [---]

Sissejuhatus: „Mis on au? Me vist räägime millestki muust. Ütleme ilge mark, täitsa bläss. Me ei ütle au.”

Linna kooli tuleb Antslast uus klassikaaslane Kaspar. Kasparil ei ole probleemi kohaneda uues klassis, kuna on suhtlusaldis ja verbaalselt andekas poiss. Ta võidab kiiresti uute klassikaaslaste poolehoiu, mis kõigutab selles klassis varem õppinud liidri Andersi positsiooni. Samuti on Kaspari positsiooni tõstnud klassis ühele populaarseimale tüdrukule, Theale, silma jäämine.

Klassi peksupoisik on nohikust Joosep, kes kooli suhtlusringkondades ei liigu, sest leiab, et see on lollus. Joosepi kaitseks astub juhuse tõttu välja Kaspar, mis tähendab sõda Andersiga, sest Joosepit ei kaitse meie klassis keegi. Selge?“ Joosepi nüüdsest hätta jätmine tähendaks aga Kasparile enda au rüvetamist.

Rikkaliku filmikeelega draamas Klass arenevad mitu all-teemat: koolivägivald, õpilaste suhted vanematega, õpetajate apaatsus ja soovimatus süveneda õpilaste omavahelisesse suhetesse, karistus ja kättemaks.
_{(võetud Klassi kodulehelt)}

Arvamus: Ma ei osanud kohe kuidagi sellist head sissejuhatust kirjutanud. Minu arvates see Klassi koduka oma ütleb kenasti kõik ära. Raske on tegelikult midagi kirjutada sellise filmi kohta, milles on kerge samastumine endaga. Kutsub esile emotsioone ja mälestusi, millest pole asja siinse arvamuse kirjutamisel. Aga see film tõesti puudutas mind. Senimaani pole ükski teine film pannud mu süda sedaviisi kloppima ning käsi värisema. Peale filmi nägemist lihtsalt vahtisin monitori.

Kõige masendavaks osaks selle filmi juures polnud vast nende tülinorijate käitumine või see lõpp, vaid just teiste klassikaaslaste, õpetajate ning passiivsus ja ükskõiksus. Eks muidgi Joosepi vanemad olid mures, aga nad nagu ei saanud aru. Noorte mõttemaailm on asi, mis ongi paras mõistatud ja seda enam tuleb proovida neist aru saada. Klassikaaslased on hea näide sellest, kuidas kari vajab juhti. Olgu ta hea või halb. Ja kui üks juhtub olema karjajuhile ebameeldiv või tema vastu, on kohe tervel karjal sellega probleem. Käituvad nagu peata kanad. Vabandan sellise väljendusviisi eest, aga tõsiselt jätsid need klassikaaslased mulje nagu peata kanad, kes ise mõelda ei suuda ja teevad kõik nii, nagu klassi popp juht seda soovib.

Näitlejatöö on selle filmi juures ilmselt üks parimaid külgi üldse. Arvesse tuleks siinkohal võtta seda, et noored olid ka ise kaasatud filmitegemisse. Said jagada oma arvamusi ja nägemusi. See on igati tervitatav, sest nii on minu arvates näitlejalt tunduvalt lihtsam rolli sisse elada. Kuna mul endal on koolitee seljataga, siis ei oska ma kommenteerida nende kõnekasutust ja igapäevast käitumist. Samas võttes arvesse, kuidas noored tänapäeval räägivad, siis ma üldse ei imesta, et see võib olla täiesti reaalne, mis seal toimub. Ilmselt näitlejad ise teadsid, mismoodi oleks asi õigem. Nende näitlejate iseloomu, kes olid need vägivaldsed, ma eriti ei tea, mis tõttu ei oska ma võrdlusmärki tõmmata, kuigi ühte nendest tunnen isiklikult. Küll aga ei kahtle ma selles, et asi nägi välja, vaatamata kohati tundunud liialdustele, vägagi reaalne ja kaasahaarav.

Kaameratöö oli huvitav. Mitte mitegi väga uut, aga Eestis tehtavate filmide jaoks küll. Käeskantava kaamera kõikumine oli piisavalt paras, et anda juurde ehtsust ja samal ajal ei ajanud süda pahaks. Mulle meeldis lõpuosa just kõige rohkem. Kuidas kõike näidati võimalikult julmalt. Räägiks rohkem, aga ei taha filmi veel mitte näinud isikutele lõppu ära spoilida, kuigi selle kohta võiks küllaltki palju rääkida. Teostus oli minu arvates küllaltki hea, kuigi leidus neid pisiasju. Mind isiklikult häiris aga see lõpulaul.

Ma soovitan seda filmi neile, kes saavad aru. Ma olen kuulnud kinos käinutelt, et noored naersid filmi nähes. Kas olid naerjaks päriselu Andersid? Või võtavad nad seda täpselt nagu igat Hollywoodist tulevat mõttetut action-trashi? Ometigi on tegu eestikeelse filmiga ja see peaks vähekenegi reaalsemalt mõjuma. Tundub, et mitte.

Kes filmi näinud, sellel soovitan lugeda Ilmar Raagi blogis filmi kohta kirjutatut. Ta lahkab seal päris palju filmi mõjusid ning selgitab oma vaatepunkte.

9,5/10

Laste ajupesu

2007-07-05T17:10:00.000+03:00

Sattusin täiesti juhuslikult seda dokumentaali tõmbama. Ma olen tõsiselt jahmunud. Film polnud veel läbigi, kui kirjutama hakkasin.

Pealkiri: "Jesus Camp"
Režissöörid: Heidi Ewing ja Rachel Grady
Žanr: dokumentaal
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Becky Fischer - Iseennast
Ted Haggard - Ise ennast
Mike Papantonio - Ise ennast - Kommentaator
... [---]

Sissejuhatus: "Jesus Camp"on dokumentaal "Kids On Fire School of Ministry" lastest, mis on karismaatilise liikumise sarnane laager Põhja Dakotas, mida juhib lastevaimulik Becky Fischer. Film keskendub kolmele 2005 laagri lastele -Levi, Rachael, and Tory (Victoria). Film näitab laagrielu ning laste palvekonverentsi Christ Triumphant Churchis Missouris. Fischer peab vajalikuks laste puhastamist, et neist saaks osa Jumala armeest. Tema arvates on oluline, et lapsed oleks eesotsas muutmaks USAd kristlikult konservatiivseks. Ta peab ka vajalikuks laste treenimist, sest vaenlane teeb sama.

Arvamus: Mul pole otseselt midagi usu, täpsemalt kristluse vastu, sest see võib aidata elus edasi saada, aga mul on probleem sellega, kui usk muutub fundamentaalseks. Minu arvates on usk midagi isiklikku ja seda ei peaks igal pool ja igal viisil väljendama. Selles dokumentaalfimis näidatakse, kuidas lastest tehakse ühe karismaatilise liikumise 'sõdurid'. Nad peavad eriama evolutsiooniteooriat, levitama kristlust, neile õpetatakse mustvalget maailmapilti: meie ja nemad. Need lapsed ei saa tulevikus pidada normaalseid vestlusi, mul on tunne. Nende elu põhjaks on kristlus ilma kahtlusteta. Muidugi on see inimestele omane, et kaitstakse oma seisukohta, aga kui mingi 11 aastane laps räägib: "Ma tahan saada selleks, kes küüsi lakib, et tema juurde tulnud inimestele Jumalast rääkida. Tagataustaks mängib kristlik muusika ja selline rahulik keskkond". Lapse eesmärk on levitada oma usku? Mul on mõned sõbrad, kes on sellised tõsisemad usklikud ja räägivad päris tihti Jumalast, aga nad ei tiku kellelegi oma usku peale määrima (ei ütle midagigi, mis viitaks sellele), nad on avatud vestlustele ja sõbralikud. Nad ka paljuski aktsepteerivad, et on olemas teiste vaadetega inimesi, kuigi and seda õigeks ei pea. Ühesõnaga täiesti normaalsed inimesed. Aga see mis seal filmis lastega tehakse... Kena on ju omasugustega laagris käia, aga jah...ma ei oska öeldagi. Laste mõjutamine on kõige lihtsam viis kellegi mõjutamiseks, sest selline osa kinnitub tulevikuks.

Laagrielu ja muude sääraste asjade vahele on pandud kristlase Mike Papantoniose raadiosaade, kus ta intervjueerib fundamentaliste. Ta ise ei suuda ka uskuda, mida nad räägivad. Viimane isik, kellega ta räägib on üks naine, kes on fundamentalist. See jutt mida ta ajab on tõesti...oh jah. Kuulake ise. Ta ise ka vist päris ei tea, mida ta räägib. Kohati filmi käigus on juttu sellest, et see organisatsioon pole poliitikaga seotud, aga nad räägivad pidevalt sellest, et liberaalid on surnud, Bush on õige president, praegune valitsus on paha jne. Üks koht Fischeri kõnes oli naljakas. See, kus Harry Potterit peetakse ülipahaks ja kui ta oleks elanud Piiblis toimuval ajal, siis oleks ta tapetud. Olen sattunud ühe ameeriklasega sel teemal vaidlema. Nende ainuke põhjendus oli see, et maagia on saatanast. Keskendutakse sellele, et Jumal on ainus ja kõige olulisem, maised naudingud on kõik pahad. Inimese soovidele keskendumine on paha. Kuidagi mustvalge on see, mida lastele õpetatakse.

Üks asi, mis ma selles filmis nägin, oli eriti häiriv. See, kus Levi ema õpetas talle, et kliimasoojenemine pole midagi. Jumal tuleb viib meid siid nii kui nii minema, et kasutage Maa varasid nii palju kui tahete. Ja se 0,6 kraadi soojenemine ülemaailm on tühine asi. Lisaks näitas mingi tüüp lastele, et 7 nädalane laps näeb välja nagu tavaline väike beebi. 7 nädalane loode ei näe kohe kusagilt otsast välja nagu tavaline imik. Muidu nende vastuolek abordile on hea...liiga paljud teevad mõttetult aborti, samas on jälle abordi juures palju asju, mida arvestada, aga see on juba teine teema.

Film ise edastab väga selgelt selle liikumise mõtteid ning kuidas need inimesed elavad ja usuvad. Lapsed mõjuvad selles filmis eriti tugevalt. Nende jutt ning emotsioonid. Kõik on küllaltki ehe. Aga nende õpetajate kisa "This is war!", "Are you part of it or not?". Haige. See liikumine muudab lapsed enda amreeks, täpselt nagu teevad islami äärmuslased. See kuidas lapsed sellest räägivad on lihtsalt mõistmatu. Kuidas saavad need lapsevanemad selliselt käituda. Lastele õpetatakse tegema seda, mida neile öeldakse. Oma peaga nad praktiliselt ei mõtlegi. Sellest lähtuvalt ei saa keegi neid tõsiselt võtta. Lapsed on väga mõjutatavad ja need emotsioonid on lastel küll ehtsad, aga mitte need, mis oleks neil ilma selliste mõjutusteta.

Kui keegi seda filmi vaatab, mida ma vägagi soovitan, siis paluks arvesse võtta, et tegu on äärmuslusega. USAlik äärmuslusega. Seega ärge võtke kõiki usklike samamoodi. Tegu on lihtsalt ühe karismaatilise liikumisega, mis julmalt kasutab lapsi ära.

8/10

Pedantlik vunts

2007-06-25T12:56:00.000+03:00

Juba pikaaegne lemmikvunts :)

Pealkiri: "Hercule Poirot"
Looja: Agatha Christie (režissöörid)
Žanr: draama / krimi / müsteerium / põnevik
Aasta: 1989-...
Riik: Suurbritannia
Osa pikkus: 50 minutit / ka filmipikkused
Hooajad: 13 hooaega (14 ilmub 2008)

Mängivad:
David Suchet - Hercule Poirot (63 osa, 1989-2008)
Hugh Fraser - Kapten Hastings (42 osa, 1989-2008)
Philip Jackson - Peainspektor Japp (40 osa, 1989-2002)
Pauline Moran - Miss Felicity Lemon (33 osa, 1989-2002)
...[---]

Sissejuhatus: Hercule Poirot on lühikest kasvu pedantlik belglane. Kuni kusagil kolmekümnenda eluaastani töötas ta Belgias politseinikuna, kus ta kohtus ka oma tulevase partneri kapten Hastingsiga. Belgiast põgenes ta aga Inglismaale Esimese maailmasõja kartuses. Seal kohtub ta taas Hastinsgiga ning asub Londonis tööle detektiivina, kasutades oma 'väikeseid halle (aju)rakke'. Aegajalt on tal tema töös abiks ka tema sekterär miss Lemon ning Scotland Yardi peainspektor Japp.

Arvamus: Hercule Poirot puhul on tegu ilmselt Agatha Christie tuntuima loodud tegelasega peale miss Marple. Poirost on tehtu mitmeid filme ja ka seeriaid. Olemas on ka Poirot ja Marpled käsitlev anime.

See 1989 aastal alustatud seeria (mida toodetakse veel praegugi!) portreteerib kenasti 20. sajandi eluolu ning sõjaperioodi. Inimesed on enamuses vägagi viisakad, riietustiil on ajakohane, kuigi minu arvates kohati küllaltki jube :D. Inimeste viisakus ning käitumismaneer on alguses natukene harjumatu, sest tänapäeval on inimese tunduvalt ebaviisakamad ja säärast inglise keele kasutust naljalt ei kohta.

Paljudele, eesotsas minuga, on kindlasti kõige rohkem meelde jäänud 1989 aastal alustatud seeria David Suchetsiga peaosas. Mina isiklikult ei suudaks kedagi teist selles osas ette kujutada. Tema on kohe kindlalt minu jaoks see ainuke ja õige Hercule Poirot. Mõnes mõttes võib isegi mõelda, et detektiiv Monki tegelaskuju aluseks on võetud Hercule Porot, kuid tunduvalt rohkem äärmusesse viiv. Nagu ka Suchetsiga, on ka teised näitlejad seerias vägagi oskuslikult valitud, et ei kujutaks näiteks kedagi teist ette mängimas peainspektor Jappi.

Alguslaulu video on omamoodi. Tänapäeva visuaalne kunst on mind kvaliteediga ära harjutanud :P On näha, et oldi oma aja võimalustest vaimustuses ja igat visuaalset lisandit on kasutatud.

Tegu on äärmiselt nauditava detektiiviseeriaga.

Hinnang: 10/10

Teismeliste koolielu

2007-06-08T10:45:00.000+03:00

Ma olen õnnelik, et ma ei käi Ameerikas koolis :D

Pealkiri: "Mean Girls" (Õelad tüdrukud)
Režissöör: Mark Waters
Žanr: draama / komöödia
Aasta: 2004
Riik: USA

Mängivad:
Lindsay Lohan - Cady Heron
Rachel McAdams - Regina George
Tina Fey - Ms. Norbury
Tim Meadows - Mr. Duvall
Amy Poehler - Mrs. George
... [---]

Sissejuhatus: Cady Heron 15. aastane teismeline, kes on elanud 12 aastat Aafikas, kes tema õpetajateks olid tema enda vanemad. Kui nende pere kolib ära USAsse, leiab Cady ennast ühest Illinoisi koolist, kus ta saab uutelt sõpradelt Damianilt ja Janisilt kiirsissejuhatuse kooliellu: on olemas sportlased, cheerleaderid, stonerid, nohikud, lahedad ning... plastikud. Viimased on kolm rikast ning populaarset tüdrukut: Regina George, Gretchen Weiners ja Karen Smith, kes tunnevad järsku huvi Cady vastu. Alguses on Cady õnnelik enda uute poppide sõprade üle väga õnnelik, kuid peagi märkab ta, kui manipuleerivad nad olla võivad. Eriti Regina. Cady õnnetuseks armub ta Regina ex-poissõpra ära ning sellest saavad alguse nii mõnedki asjad, millesse tiritakse ka terve kool.

Arvamus: Sattusin selle filmi peale puhtjuhuslikul. Vaatasin ühe geitüübi videoblogi youtube's ja seal ta mainis ühte filmi, mida ta koos enda mehega oli vaatamas käinud. Et nemad olid ainukesed täiskasvanud ja meessoost isikud kinosaalis. Ja ka ainukesed kes naersid kogu aeg. Sellele annab seletuse Tina Fey, kes on skripti autor ning ka osatäitja (Ms. Norbury) märkus ühel intervjuul: " Täiskasvanutele on see komöödia. Nemad on ainukesed kes naeravad. Noored tüdrukud vaatavad seda aga kui reality-showd. See on ligilähedane nende igapäevaste kogemustega koolis, mistõttu nad ei naera." Film põhineb suures osas Rosalind Wisemani raamatul "Queen Bees and Wannabes", mis omakorda põhineb tema elukogemustel koolis.

Iseenesest ma fimi ajal nagu eriti ei naernud, minu jaoks oli see asi kuidagi nii ülepingutatud või isegi totter. Ilmselt ei ole mul vastavaid kogemusi koolist vms, kuigi ma san väga hästi aru, miks täiskasvanud naeravad ja noored ameeriklastest tüdrukud seda tõsiselt vaatavad. Minu hinges siiski püsib lootus, et üle suure lombi olevad koolid siiski nii hullud pole. Või on? Pole kogemusi. See film tekitas tunde, et tahaks jälle koolis olla. Küll ma oleks paljusid asju teistmoodi teinud. A see on juba teine teema.

Näitlejatöö oli nauditav. Lindsay Lohan on kuidagi nii süütukene ja armas, erinevalt sellest, kes mida ajalehes räägitakse. Selles filmis panin aga ühte asja tähele: kas teile ei tundu, et ta selle punapeaga meenutab jubedalt Julianne Moore'i? Ma alguses mõtlesin, et oot...see kas see on Moore'i noorem koopia? Regina osa mänginud Rachel McAdams sai minu arvates igati häst hakkamai. Ülbe ja kättemaksuhimuline, samas välimuselt nii süütu ja armsake. Amanda Seyfried sobis oma suurte silmadega ning näojoontega lolli tüdruku osasse megahästi. Kohati läheb asi tegelaste osas päris käest ära, aga nagu Hollywoodi filmidel kombeks, lõppeb kõik hästi ning lõpupoole on ka väike moraaliloeng sisse topitud :) Seda siis Cady mõtete näol.

Sellise tüüpilise teenager-film. Kõige rohkem saavad naerda seda ilmselt need, kes pole sääraste tingimustega koolis käinud.

5,5/10

7 surmapattu

2007-06-03T01:47:00.000+03:00

Kaks head näitlejat võikas, kuid heas filmis. Pilt tundus peategelaste isiksusi arvestades täiesti sobiv ^^

Pealkiri: "Se7en" (Seitse)
Režissöör: David Fincher
Žanr: krimi / müsteerium / põnevik
Aasta: 1995
Riik: USA

Mängivad:
Brad Pitt - Uurija David Mills
Morgan Freeman - Uurija leitnant William Somerset
Gwyneth Paltrow - Tracy Mills
R. Lee Ermey - Politsei kapten
Kevin Spacey - John Doe
... [---]

Sissejuhatus: Uurija Somersetil (Morgan Freeman) on aeg nädal enne pensionile minekut peale mitmeid aastaid täis viletsust räpases ja meeleheitlikus linnas. Filmi alguses kohtub ta mõrvapaigal oma uue partneri uurija Millsiga (Brad Pitt), kes on arrogantne kuid kogenematu. Kohe algusest peale on selge, et mehed on täiesti vastandid; Somerset on analüütiline ja introspektiivne isiksus ning meetodid vastupidiselt Millsile, kes on ninakas, temperamentne ning vihastub kergelt.

Esimene ülesanne koos on uurida ühte räpast ning prussakatega ülekülvatud korterit, kus üks vägagi ülekaaluline mees on surnult laua taga, pea spagetikausis. Ta on pahkluude ja randmete juurest okastraadiga kinni seotud. Kohtuekspert teeb hiljem kindlaks, et meest sunniti surnuks sööma. Algul arvati, et tegu on motiivse mõrvaga, kuna mõrvaist jäid maha retseptid, mis viitasid, et ta käis mitu korda poes.

Somerset ei soovi ise uurimisega tegeleda, kuid ta kahtleb, kas noor Mills ülesandega hakkama saab. Peale täissöödetud mehe juhtumit võtab Mills ülesande, milles tapeti jõhkralt prominentne advokaat Eli Gould. Gouldi sunniti lõikama otsast tema enda liha. Põrandale oli kirjutatud ohvri verega sõna 'ahnus'. Peale seda, kui Somerset avastab eelmise juhtumi korterist seinalt sõna 'õgardlus', tõmbab ka tahe sõna vahele seose. Selgub, et tegu on seitsmest patust kahega ning ta ennustab veel viit mõrva seotud sõnadega 'laiskus', 'kadedus', 'ahnus', 'viha' ja 'uhkus'.

Peale väikest külaskäiku Millsi koju õhtusöögile, on üksteisevahelised probleemid kadunud ja nad asuvad koos mõrvajuhtumeid lahendama.

Arvamus: Kui aus olla, siis esimesed kusagil pool tundi ei tundunud film eriti huvitav. Võibolla oli see hilisema kellaaja tõttu, aga ma haigutasin päris kõvasti. Film läks küll järjest tunduvalt põnevamaks ja huvitavamaks, aga lõpupoole, kui üks väga oluline pööre tuli, oli kõik kuidagi etteaimatav, mis lõppkokkuvõttes mulle sellest filmist väga hea muljet ei jätnud. Oli hea, aga samas muud midagi. Eks siinkohal saab muidugi vaielda, sest kurjategija oli hästi enda plaane üles ehitanud, aga ikkagi...lõpupoole kuidagi väga etteaimatav. Ja see viimane ohver, kelle kurjategija tappis...vägagi etteaimatav tolle pöördepunkti ajal.

Filmi ümbruskond oli vastavalt sisule küllaltki masendav. Tavaliselt ming sellistes filmides taust ei mõjuta, aga siin oli taust saanud osaks tegelastest ja see tekitas tõsist masendust. Kõik ümberringi tundus nii metsas omadega. Selles suhtes oli Millersi osa hea...ta oli kuidagi positiivsem kõige selle supi sees. Eriti siis, kui ta koos Somersetiga baaris istus ning jutu ajas.

Näitlejatöö oli aga muidugi hea. Pole imestada ka ju... Morgan Freeman ning Brad Pitt. Tegelaskujud olid hästi välja mängitud, kuigi Millesri osa tundus kohati natuke ülemängitud. Aga see võis ka nii plaanitud olla, sest filmi masendusindex oli kahtlaselt kõrge. Kevin Spacey täitis psühopaadist kurjategija rolli vägagi hästi. Kui ma nii praegu mõtlema hakkan, siis võis see ohvrite valik tekkida ühel teatud hetkel filmis. Aga ma parem ei spoili :) Mis ming aga natukene häiris oli see, et tegelaste omavahelised suhted oleks võinud paremini esile tulla.

Täiesti vaadatav film ning kindlasti paljudele ka huvita. Nõrganärvilistele siiski ei soovita.

7,5/10

Võigas muinasjutt

2007-05-21T09:49:00.000+03:00

Muinaslugu, mida ma oma lastele ei julgeks näidata.

Pealkiri: "Pan's Labyrinth"
Režissöör: Guillermo del Toro
Žanr: draama / fantaasia
Aasta: 2006
Riik: Mehhiko / Hispaania / USA

Mängivad:
Ivana Baquero - Ofelia
Ariadna Gil - Carmen Vidal
Maribel Verdú - Mercedes
Doug Jones - Pan/Pale Man
Álex Angulo - Dr. Ferreiro
... [---]

Sissejuhatus: On aasta 1944. Hispaania kodusõda on lõppenud fašistide võiduga, kuid mõningates mägipiirkondades käib veel võitlus vabadusliikumise ning frankistide vahel, keda juhib sadistlik kapten Vidal. Vidali meeste poolt hõivatud üksildlasse mägitallu on teel lapseootel Carmen koos tütre Ofeliaga. Isa kaotanud ning ootamatult võõrasse keskkonda paisatud hingeline tüdruk leiab lohutust muinasjuttudest ning talle tundub, et ümbritsev ürgmets on haldjaid ja muinasjututegelasi täis võlumaailm. Tüdrukule pakub pakub tuge ka majapidajanna Mercedeses, kes salaja mässulisi abistab.
Ühel öösel avastab Ofelia maamaja tagant metsast kummalise labürindi, mida valvab groteskne, sokusarvedega Paan. Tüdruk kuuleb, et muistse ennustuse kohaselt on ta maa-aluse kuningriigi printsess ning oma tõelise mina avastamiseks ja kuningriiki jõudmiseks peab ta läbima kolm verdtarretavat katset. Kõhklemata otsustab Ofelia Paani väljakutse vastu võtta.

Arvamus: Vot see oli üks vahva film. Teise maailmasõja aegne ning fantaasia maailm üheskoos eksisteerimas. Üldiselt ma päris kahetunniseid filme väga vaadata ei viitsi, kuid see läks üpris ruttu. Väga meeldis just see, et räägiti kahest erinevast juhtunust, mitte ei keskendutud vaid ühele reale. Ühelt poolt vabadusliikujate elu, karm elu kapten Vidali käe all, kes väga kergekäeliselt kätt tõstis ning püssi haaras, teiselt poolt muinasjutumaailm, mis otsis oma printsessi. Tuleb tunnistada, et kui ma Fauni esimest korda filmis nägin, siis ehmusin suhteliselt ära, sest ta oli ikka üpris kole. Mõne aja pärast aga harjus temaga, sest ta hing oli siiski hea. Vihake ajas aga Ofelia vastu keeldu käitumine, mistõttu see kole valge elajas ellu ärkas. Filmis oli veel mõningaid üpris võikaid stseene, näiteks see, kuidas Paan haldjaid sõi, kuidas kapten Vidal ühelt kätte saadud vabadusliikuja sõrmede vahet mõned sentimeetrid lahti lõiganud oli, et infot saada, kuidas tal endal suunurk lõhki tõmmati. Verd ja vägivalda ning muinasjuttu ehk vaatamist igasugustele.

9/10

Maailmaparandaja

2007-05-17T15:01:00.000+03:00

Minul isiklikult tekkis kerge samastumistunne peategelasega. Kes mind tunneb, saab ilmselt aru :P

Pealkiri: "Mona Lisa Smile" (Mona Lisa naeratus)
Režissöör: Mike Newell
Žanr: draama / komöödia / romantika
Aasta: 2003
Riik: Suurbritannia / Itaalia

Mängivad:
Julia Roberts - Katherine Ann Watson
Kirsten Dunst - Betty Warren
Julia Stiles - Joan Brandwyn
Maggie Gyllenhaal - Giselle Levy
Ginnifer Goodwin - Connie Baker
... [---]

Sissejuhatus: "Mona Lisa naeratuse" tegevus toimub aastatel 1953-54 ja räägib feministist õpetajast Katherine Watsonist, kes asub õpetama kunstiajalugu ultra-konservatiivses Wellesley tüdrukute-kolledžis. Ta proovib avada oma õplaste meeled vabadusele, et nad elaksid oma elu nii, nagu ise soovivad. Julgustab neid oma peaga mõtlema ning endasse uskuma. Läbi oma kunstiajaloo õpetuste üritab ta oma õpilastele selgeks teh, et nad ei pea järgima ühiskonna poolt loodud stereotüüpe naistest, nagu peaks neist kõigist saama koduperenaised ja emad. Watsoni ideed ei meeldi aga kooli väga konservatiivsele juhatajale.

Arvamus: Film pani mind esamhoobilt kergelt muigama. Kas tõesti oli nii, et enamus naisi oli vaimustuses sellistest koduperenaise stereotüüpidest, kus abielu nimel pidi ohverdama muu ja samas ka kannatama, sest ühiskond ei sallinud lahutusi? Eks ta ilmselt oli. Watson on selles osas teisitimõtleja ning proovib seda muuta, kuigi selgub, et ta võitleb tuuleveskiga tuuleveskiga (kes filmi vaatab, saab aru, mida mõtlesin sellega). Samas on see isiksusetüüp ning mõned teised selles filmis etteaimatavad. See, kes vajab kõige rohkem muutusi, on aga see, kes on alguses kõige rohkem vastu. See küll ei tee filmi vähemnauditavaks, aga ei anna ka midagi juurde

Julia Roberts oli nagu alati hea, ilus ja sümpaatne. Betty Warrenit mänginud Kirsten Dunst oli aga ületamatu, kuigi kohati jättis kergelt ülemängitud mulje, oli tegelaskuju siiski vägagi nauditav ja tekitas kaastunde. Meesosatäitjad olid selles filmis pigem tagaplaanil. Ja arvata oligi, sest filmi sisuks on naised. Nagu ka naised, olid ka mehed osaliselt stereotüüpselt kujutatud. Eriti mis puudutab Dominic Westi mängitud Bill Dunbari (naistemees) ning Jordan Bridgesi mängitud Spencer Jonesi (tüüpiline abielurikkuja).

Film iseenesest paneb aga mõtlema meie igapäevaelule. Milliseid rolle me täidame? Kas me oleme mingisse rolli sündinud, mida me ei tahtnud? Kas need rollid on ühiskonna poolt või meie endi poolt määratud?

Ei oskagi midagi hullult head või halba öelda. Film on täiesti nauditav, samas ei suurt midagi uut.

5,5/10

Natsipartei tegutseb

2007-05-17T01:32:00.001+03:00

Ilmselt Natsi-Saksamaa, kui mitte üldse tolle aja üks paremini teostatud filme.

Pealkiri: "Triumph des Willens" (Triumph of the Will / Tahte triumpf)
Režissöör: Leni Riefenstahl
Žanr: dokumentaal / sõda
Aasta: 1935
Riik: Saksamaa

Mängivad:
Adolf Hitler - tema ise
Max Amann - tema ise
Martin Bormann - tema ise
Walter Buch - tema ise
Walter Darré - tema ise
... [---]

Sissejuhatus: Palju sissejuhatuseks polegi öelda kui seda, et näitab natsipartei Nürnbergi kongressi. Palju marssimist ning patriootilisi ja innustavaid kõnesid partei erinevate tähtsate tegelaste poolt. Kajastatakse Natsi-Saksamaad Hitleri isikukultuse tipul. Nii noored ja vanad, naised ja mehed - kõik on Hitlerist vaimustuses.

Arvamus: Miks ma üldse seda filmi vaatama hakkasin oli see, et kiideti selle teostuslikku poolt. Ja see vastab tõele. Film on tõesti hästi teostatud 1935 aasta kohta. Kaameratöö on tõesti hea. Wikipediast sai ka sellist infot, et paljud tänapäeva filmid on seda filmi eeskujuna võtnud, mis puudutab kaameratööd (filmid nagu näiteks Star Wars, Gladiaator, Lord of the Rings, Hero jt.). Lisaks sellele on filmi tugevaks küljeks ka massisstseenid. Külmavärinad tekivad, kui näha sellist massi ühiste eesmärkide poole püüdlemas ning isikukultuse haardes. Samas on need massistseenid pikapeale ka väga tüütavad, sest neid näitab lihtsalt niiiii palju ja kohati oli tahtmine film lihtsalt kinni panna, aga vaatasin lõpuni ära.

Tolleaegset Saksamaa olukorda arvestades pole rahva vaimustus tegelikult midagi nii üllatavat. Oldi ju sõjas tugevasti kannatada saanud ning rahvas pettunud. Vaja oli lootust, mille vägagi kõneosav Hitler ka andis. Tema kõned olid innustavad ja kaasahaaravad. Iga rahvas vajab mingil ajahetkel lootust. Iseasi on see, milleni see viib. Filmi üldine meeleolu on ka ideele vastav. Kõik on rõõmsad ja rahul. Kõige paremini on seda näha, kui näidatakse Hitler-Jugendit. Kõik on rõõmsameelsed, viidavad lõbusalt aega ja on täis usku ning lootust. Kõik on hea ja ilus.

Vaatamata filmi ideele, on see tunnustatud. Leni Riefenstahl saanud hakkama kunstiteosega, mida on nimetatud läbi aegade parimaks propagandafilmiks, kuigi Riefenstahl ise on seda pigem dokumentaaliks pidanud.

Mingi hetk Hitleri kõne kuulates tuli mul pähe küsimus, et kas tal hääl ka ära läks peale mikrofoni karjumist...

7/10

_{Kuna teema, mida film käsitleb, on küllaltki õrn, siis paluks sellekohaseid kommentaare mitte postitada. Räägime ainult filmi kunstilisest poolest.}

Kuninganna igav ja raske elu

2007-05-14T17:09:00.000+03:00

Louis XVI abikaasa, Marie Antoinett' elu osaline ekraniseering.

Pealkiri: "Marie Antoinette"
Režissöör: Sofia Coppola
Žanr: draama
Aasta: 2006
Riik: USA / Prantsusmaa

Mängivad:
Kirsten Dunst - Marie Antoinette
Jason Schwartzman - Louis XVI
Judy Davis - Comtesse de Noailles
Rip Torn - Louis XV
Rose Byrne - Duchesse de Polignac
... [---]

Sissejuhatus: Marie Antoinette oli kõigest 14-aastane, kui ta pandi mehele Prantsusmaa kuningale Louis XVI-le. Naiivne tüdruk satub külluslikku Pariisi õukonda, mis kihiseb vandenõudest ja skandaalidest. Triivides üksi, ilma kellegi suunava toeta selles ohtlikus maailmas, mässab noor ja kapriisne Marie Versailles’ isoleeritud õhustiku ja iganenud tavade vastu, muutudes seda tehes Prantsusmaa ajaloo kõige vääritimõistetumaks monarhiks.

Arvamus: Mu ootused filmidele on vist liialt suured. Naisterahvana märkasin, kuidas peale selle filmi linastumist tekkisid kosmeetikatööstuses selletemaatilised kosmeetikavahendid ning sellest filmist jõudis minuni vaid ilu pool. Film ise aga venis ja polnud pooltki nii huvitav, kui lootsin. Palju silmailu pakkusid imelised kostüümid ja soengud, vaagnate viisi kauneid toite, Versailles'i lossi ülikenad ruumid (olen ise seal lossis käinud ja väga vahva oli mõelda, et ma olen ise osades neis ruumides käinud, kus see film tehti). Enamus punkte lähevadki just filmi ilule, mitte sisule. "Las nad siis söövad kooki."

5/10

Võit!

2007-05-13T01:46:00.000+03:00

Filmiploog sai siis Ajaveeb 2007 parimaks grupiblogiks :)

Kuidas siis kõik läks: uudis sellest, et meie blogi on nomineeritud kahes kategoorias (filmi ja grupi), sain ma teada alles suht eile. Sellele järgnes kohe teiste kaasblogijate teavitamine ning läbiküsimine (Priiduga kahjuks kontakti ei osanud võtta), et kas keegi koos minuga sinna üritusele läheb. Selgus, et enamus ei saa ning ka Ralf ise polnud eriti kindel. No igastahes hüppasin bussile Tallinna (millest oleks äärepealt maha jäänud). Selgus, et Ralf siiski saab tulla ning meie kohtumispaigast Tammsaare pargist suundusime Vanalinna. Suures tänavakärestikus ma ära ka eksisime :P Kui koht üles leitud, selgus aga, et üritusele alla 21. aastalisi sisse ei lasta. Õnneks saime korraldajalt loa. Ralf ka ju nomineeritud blogi kirjutaja. Umbes tunni istusime vaikselt ning jälgisime teisi kohalolijaid. Vahepeal arutasime, et kes võiks kes olla. Ja siis millalgi poole 10 ajal hakati võitjaid loosima. Osad kategooraid olid kohe selged. Mõned võitjad olid nimepidi tuttavad. Meie mõlemad kategooriad jäid lõpupoole. Kui jõudis filmikategooria, haarasime mõlemad pöidlad pihku. See võit läks aga Trashile. Meie mõlemi arvates vägagi teenitult. Ja siis natukene hiljem tuli grupikategooria. Jälle näpud pihku ja seekord oli õhinat ka rohkem. Ja tuligi võit :) Krapsasime diivanilt püsti ning saime ajaveeb.ee ning blog.tr.ee eestvedajatelt sooja käepigistuse ning ka auhinnad, milleks olid siis helerohelised ajaveeb.ee fliisid ning tumerohelised ajaveeb.ee tassid. Kuna mul polnud võimalik suurt hunnikut asju kaasa võtta, siis kõik siinsed kaasblogijad, kes kohale tulla ei saanud, said omale tassid. Niiet minu käest saab kätte. Priidu oma on Ralfi käes.

Nii minu kui ka teiste siinsete kaasblogijate poolt suured tänud neile, kes meie poolt hääletasid ning selle toreda võidu võimalikuks tegid. Suured tänud ka ürituse korraldajatele!

Aitäh!

Veri ja tükkideks nahk

2007-04-24T00:12:00.000+03:00

Minu arvates täiesti sobilik pealkiri sellele vägivaldsele filmile.

Pealkiri: "The Passion of the Christ" (Kristuse kannatused)
Režissöör: Mel Gibson
Žanr: draama
Aasta: 2004
Riik: USA

Mängivad:
James Caviezel - Jesus / Jeesus
Maia Morgenstern - Mary / Maarja
Christo Jivkov - John / Johannes
Francesco De Vito - Peter / Peetrus
Monica Bellucci - Magdalen / Magdaleena
... [---]
_{(Parandage mind, kui ma mõne nime juures eksisin. Ei ole kõikide nimedega tuttav)}

Sissejuhatus: Film algab sellega, kuidas Jeesus peab arutlust selle üle, kas ta suudab oma isa, Jumala, antud ülesandega saada ristilöödud läbi minna. Temaga koos, kuigi magavatena, on Peetrus, James (nimetõlget paluks!) ja Johannes. Peale nende äratamist on nad küllaltki mures nähes, milline Jeesus välja näeb ning uurivad, kas peaks ka teised apostlid kohale kustuma. Seepeale Jeesus ütleb, et ta ei soovi, et nad teda sellises seisus näeks ja palub neil teda jälgida ja palvetada. Samal ajal üks Jeesuse jüngritest, Juudas, kohtub juutide nõukoguga. Peapreester Caiaphas (tõlget?) pakub Juudasele kolmkümend hõbemünti, kui ta teatab Jeesuse asukohast. Juudas võtab pakkumise vastu.

Sel ajal, kui Jeesus palvetab, ilmub kohale Saatan, et proovib teda veenda loobumast ideest, et üks mees suudab kannatada kõikide inimeste pattude eest. Jeesus on hirmul oma saatuse üle, aga ei anna alla. Kui saabuvad valvurid, siis Jeesus astub neile rahuga vastu. Valvurite endi reaktsioon on tunduvalt vägivaldsem. Ta viiakse juutide nõukogu ette ning rahvas kutsutakse seda alandust ja piinamist vaatama. Jeesus suhtub asja rahulikult, kuigi tema näeost on näha hirmu. Mis hakkab edasi juhtuma?

Arvamus: Ma lootsin filmist paremat, kui see oli. Film oleks võinud rohkem näidata eellugu, et mks seda Jeesust siis niimoodi piinati ja karistati. Minule, kes ma olen suhteliselt kristlusekaugele inimesele on asi segane, sest ma ei tea Piiblist ja Jeesusest suhteliselt vähe. Mis siis need teevad, kes mitte midagi ei tea? Ilmselt ei läheks üldse filmi vaatamagi, aga kui? Ilmselt oli tema ajend kujutada Jeesuse viimased 12 tundi võimalikult dramaatiliselt ja kaastundlikult, kui leian, et see oleks siiski eeldanud eellugu. Miks mitte teha üldse film Jeesuse tervest elust? See ilmselt oleks natuke huvitavam jälgida. Mida lõpupoole film läks seda rohkem ma lootisn, et nad on ka selle osa teinud, kus avastatakse, et Jeesus on oma hauakambrist kadunud. See oleks lahe olnud. Kahjuks see aga nii ei läinud. Tahaks järge!

Filmi visuaalne külg oli võimas ja samas väga depressiivne. Mul hakkas vahepeal tõsiselt paha, kui näitas Jeesuse haavu peale piinamist ning see teekond tema risttilöömispaigani. Jeesus oli ilmselt ajalooliselt eksisteerinud isik (viimaste uuringute järgi), niiet päris jube võis olla, kui piinamine tõesti nii läks. Tõsiselt kahju hakkas. Sellised hetked panevad mõtlema, kuidas mõni võib olla nii pühendunud millelegi ja sellesse uskuda. Kunagi ei või teada, kas kõik on ehtne või pettekujutlus. Mis minule väga huvita tundus, oli see, et kasutatu slow-motionit. Mitte küll sellisel määral, nagu näiteks "300s", aga siiski. Samas toimumiskohad just kõige realistlikumat muljet ei jätnud, kui inimesed ise seda tegid.

Näitlejatöö oli ka päris hea. Mulle meeldis. James Caviezel oskab piinatud Jeesust mängida. Aga need hõõguvad silmad...näkä. Tegi asja tobedaks. Jeesust kujutati igastahes ülimalt inimlikuna selles osas, mis ootas teda ees. Ta kartis. Samas jälle kerge üleloomulikkusega - pani kõrva pähe tagasi :P Ma kujutan ette, et pool filmist juba peaaegu surnud inimest mängida, keda järjest piinatakse, võib olla päris kurnav. Mis mind aga mõtlema pani kõige selle piinamise juures oli see, et kuidas reageerivad kristlased sellele? Ma mõtlen erinevat tüüpi kristlased. Ehk keegi kristlane viitsib pajatada?

Filmi juures aga minu vaieldamatu lemmik oli see, et see polnud inglise keeles. Suhteliselt haruldane näht Ameerikast tulevate filmide puhul. Kasutatud keeled olid aramea, heebrea ja ladina. Heebreakeelsete sõnade juures kohe äratõundmisrõõm. Ei tegelt vägagi positiivne nähtus. Andis sündmusele tõetruuma mulje ja oli huvitav.

Nõrganärvilistele ei soovita. Alla 16. aastasele keelatud!

_{(vabandan kehva arvustuse eest. ei tahtnud välja tulla :/)}

6/10

Kaunid hääled

2007-04-21T12:33:00.000+03:00

Pikka aega vedeles see film niisama arvutis, nüüd siis võtsin kätte ja vaatasin ära. Peale filmi oli peas mõte: "Miks ma seda ennem ei vaadanud?"

Pealkiri: "The Phantom of the Opera" (Ooperifantoom)
Režissöör: Joel Schumacher
Žanr: draama / fantaasia / muusikal / märul / romantika
Aasta: 2004
Riik: USA / Suurbritannia

Mängivad:
Gerard Butler - The Phantom
Emmy Rossum - Christine
Patrick Wilson - Raoul
Miranda Richardson - Madame Giry
Minnie Driver - Carlotta
... [---]

Sissejuhatus: Film põhineb Andrew Lloyd Webber muusikal ja Gaston Leroux raamatul. Ooperifantoom räägib ooperist, mida terroriseerib salapärane fantoom, kes varjub oma deformeerunud näo tõttu ooperi katakombides.

Film algab 1919 aasta auktsioniga Pariisi ooperamajas, kus Raoul saab omale muusikakarbi, mille peal on ahv. Järgmine oksionile pandav kroonlühter on kaetud riidega, kui riie tõstetakse, lendab tolm laiali ja viib rahva tagasi aastasse 1870, mil Pariisi ooperamaja oli oma hiilguse juures.

Parajasti tehakse Chalumeau' "Hannibali" proovi, mille peaosatäitjateks on Carlotta Giudicelli ja Ubaldo Piangi. Lahkuv juhataja Lefevre tutvustab meeskonnale Richard Firminit ja Gene André'd, kes omakorda tutvustavad uut patrooni, noor vikont Raoul du Chagneyt. Noor koorilaulja Christine Daaétunneb Raouls ära enda lapsepõlvesõbra. Carlottal palutakse laulda lugu "Think of Me", kui suur lavakaunistus kukkub talle otsa, mille põhjustajaks on Ooperifantoom. Diivalik naine lahkub kisa ja käraga. Tema asemel soovitab koreograaf madam Giry, Christine Carlotta asemel laulma panna. Alguses on kõik natuke ebausklikud, kui kui Christine esitab loo, on ta automaatselt peaosaline. Peale seda esitust on tüdruk kõikide tähelepanu keskpunktis, eriti Ooperifantoomi, kes on olnud Christine muusikaingel.

Kui hakatakse ette valmistama uut ooperit, saadab keegi salapärane O.G. kirja juhatajatele, Charlottele ning madam Giryle. Selles nõuab ta, et uues ooperis mängiks Christine krahvinnat, ning Carlotte tumma paazi. Kui nii ei tehta, saab midagi jubedat juhtuma. Muidugi pole juhatajad nõus ning nii hakkabki fantoom oma lubadust täide viima.

Arvamus: Enne filmi vaatamist olin juba piisavalt ootusärevust täis. Andrew Lloyd Webberi muusika on lihtsalt võrratu. Filmi ajal avastasingi ennast peaaegu iga laulu algusesse tagasikerimast. Muretsesin kohe ka soundtracki...võrratu. Filmi ajal pole lihtsalt laulud ja teksti rääkimine, vaid teksti osa lauldakse ka. Alguses oli see natuke harjumatu, aga täiesti nauditav. Lisaks muusikale on filmil võrratu koreograafia ja visuaalne külg. Kõik on uhke ja võimas. Vajadusel särav ja vajadusel sünge. Kinosaalis oleks seda ka kindlasti väga efektne vaadata.

Näitlejate kohapeal oli mul huvitav info. Kui käisin vaatamas filmi "300" ja sellest ülevaadet kirjutasin, siis sain teada, et kuningas Leonidast mänginud Gerard Butler mängib "Ooperifantoomis" fantoomi. Natukene üllatav oli, arvestades, kui võitlusahnelt ta Leonidast mängis. Ja ega ma teda esmahoobilt ära küll ei tundud, niivõrd erinevad osad. Aga võrratu häälega ja näitlejaoskusega. Peaks teisigi filme otsima, kus ta mänginud on. Lummav, nagu ka tema haavatud fantoomi näitlemine. Emmy Rossumit olin ma ennist näinud filmis "The Day After Tomorrow", kus ta oli armas nagu alati, aga kuna tolles filmis oli juba tegelaste vaheline suhtlemine tobe, siis . Siin on ta aga juba võrratu.

*kuulab soundtracki ja laulab kaasa* lihtsalt võrratu

8/10

Probleemsete poiste ohjamine

2007-04-01T23:14:00.000+03:00

Nägin seda filmi Pärnus Alexsandri pubis. Kuna teler oli täpselt minu taga ja häält polnud, siis nägin seda tükiti, aga huvi tekkis. Nii ma siis netist ta välja kaevasin ja subtiitrid leidsin ka kusagilt.

Pealkiri: " Les Choristes" (Kooripoisid)
Režissöör: Christophe Barratier
Žanr: draama / komöödia / muusika
Aasta: 2004
Riik: Prantsusmaa / Šveits / Saksamaa

Mängivad:
Gérard Jugnot - Clément Mathieu
François Berléand - Rachin
Kad Merad - Chabert
Jean-Paul Bonnaire - La Père Maxence
Jean-Baptiste Maunier - Pierre Morhange
... [---]

Sissejuhatus: Film on jutustav tagasivaade toimunule. 1949 asub Clement Mathieu tööle järelvalvajana probleemsete poiste kooli nimega Fond De L'Étang (otsetõlkes Tiigi põhi) Vaatamata sellele, et ta on andnud alla oma unistuste saada heliloojaks, on ta optimistlik ka siis, kui tema eelkäija ei varja oma heameelt sellest koolist lahkumise puhul. Eelkäija siiskui hoiatam Mathieu'si kooli kõige hullemate poiste eest - Le Querrec ja Morange. Viimast kirjeldab ta kui "ingli näoga, aga kuratliku temperamendiga". Siiski pole kõik kooli poisid sellised. Kõige paremaks näiteks on väike orb Pepinot. Vaatamata laste erinevustele, karistab kooli direktor Rachin kõiki karmilt ja võrdselt. Ka siis, kui laps milleski süüdi pole, aga on vaja kedagi karistada. Rachin on kooli motoks pannud "tegu võrdub reageerimisega" (Action Equals Reaction). Mathieu eesmärgiks on poiste distsiplineerimine, mis aga mitmel korral läbi kukub. Siis otsustab ta muusika kasuks ja moodustab poistest koori. Muidugi pole kõigil seda parimat lauluhäält, aga nende seas peitub üks ingli häälega noor laulik.

Arvamus: Kõige esimesena mainiks ära, et poistekoor laulab imeilusalt. Tegu pole mitte siiski samade positega, keda filmis näha. Koorilaule laulab poistekoor nimega Petits Chanteurs de Saint-Marc, mille solistiks on Jean-Baptiste Maunier. See sama poiss, kes mängib Pierre Morhange'i. Nimelt otsustati selle rolli jaoks kasutada just ehtsat koori solisti. Ja peab tõdema, et ka näitlejana sai poiss kenasti hakkama.

Mulle meeldivad sellised algselt võimatuna tunduvad ülesanded. Antud filmis siis poiste distsiplineerimine. Sel puhul oli vahendiks muusika. Gérard Jugnot sobis hästi järelvalvaja osa täitma. Ta suudab seda kõike kerge huumoriga näos edasi anda, kuigi film võib tunduda kohati päris masendav. Kes pane tähele, siis algsed sünged toonid muutuvad ajapikku järjest helgemateks, niiet filmi lõpupoole paistab ainult päike.

Üks väheseid filme, millel ma lõputiitrid jooksma jätsin. Nimelt oli taustaks poistekoori laul. Ilus.

"Pepinotil oli kogu aeg õigus. Clement Mathieu vallandati laupäeval."
_{Väike spoiler, aga kes filmi vaatab, saab aru, miks see lõppu sobib :)}

8,5/10

Grupiblogi - Ajaveeb 2007

2007-03-28T23:29:00.000+03:00

Algas aasta 2007 Ajaveebi võistlus. Täpsemalt sellest saate lugeda siit. Lisasin ka Filmiploogi võistlusele. Kui meie lugejad arvavad, et blogi on häält väärt, siis klikake sellele pildile:

Sildiks märkige: grupiblogi

Au, kuulsuse, vabaduse ja võidu nimel!

2007-03-26T23:11:00.001+03:00

Frank Miller koomiksil (graafilise novellil) "300" põhinev jõuline sõjafilm.

Pealkiri: "300"
Režissöör: Zack Snyder
Žanr: põnevik / ajalooline / sõda
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Gerard Butler - kuningas Leonidas I
Lena Headey - kuninganna Gorgo
Dominic West - Theron
David Wenham - Dilios
Vincent Regan - Kapten
... [---]

Sissejuhatus: Spartasse saabub grupp Pärsia sõnumitoojaid, kes nõuavad Sparta allumist kuningas Xerxesele. Olles saadikute käitumisest solvtud, tapavad kuningas Leonidas I ja tema valvurid Pärsia saadikut, otsustades seista vastu võimsale Pärsia impeeriumile. Leonidas külastab enne lahingusse minekut oraaklit, et saada jumalate õnnistus. Ta pakub oraakli elajaslikele eufooriatele kulda ja seletab oma sõjaplaani, kuid Xerxese poolt äraostetuna teatavad nad, et oraakel ei soovi näha spartalasi sõjas. Eriti veel Karnelia festivali lähenedes. Olles oraakli sõnadest silmnähtavalt pettunud, suundub ta siiski Sparta parima 300 mehega teele, et võidelda Pärsia armeega. Teel Termopüüliasse (kreeka keeles "soojad väravad"), liituvad nendega arkaadlased ja mõned teised kreeklased. Ees seisab lahing Pärsia valitseja Xerxesile miljonipealise armeega.

Arvamus: Filmi läksin ma täiesti juhuslikult vaatama, sest sõjafilmide vastu pole mul tavaliselt just kõige suurem huvi. Juba suht filmi alguses hakkas aga asi huvitav tunduma. Eelkõige just visuaalsest küljest. Zack Snyder kasutas digitaalse kaamera asemel filmikaamerat, mis andis sellise mõnusalt ehtsa ja süngematsorti efekti. Märkimistväärt on ka ilmselt fakt, et film tehti pmst ainult ühes stuudios ja massiivselt oli kasutatud arvutigraafikat. Filmimisel on antud selline koomiksilaadne olemus, mis teeb asja omapäraseks. Mis aga minu arvates oli kõige mõnusa, oli see, et lahingutes kasutati slow motionit vaheldumisi tavapärase kiirusega. Eriti just siis, kui näidati Leonidast esimeses rünnakus. Oh milline liikumine ja oh mis musklid :D Musklites poolpaljad mehed - naissoost isikutele hea põhjus filmi vaadata ;) Verd voolas lademetes, päid ja jäsemeid lendas ning üleüldse taplus oli võimas. Sellist tüüpi filmide mitte-armastajatele võibolla mitte kõige atraktiivsem, aga ega minagi suurem asi taplus-fänn pole. Sellest filmist olen ma aga vaimustuses. Üks asi, mis aga tugevalt silma riivis oli asjaolu, et armeed olid üldplaanis suuremad, kui tegelikult arvuliselt olnud oleks. Eriti mis puudutab filmi lõppu. Aga noh...oma efektse eesmärgi ta täitis (sarnane asjaolu oli vägagi tuntav "Lord of The Rings" triloogia vältel ja ilmselt ka muudes uuema aja sõjafilmides).

Kuna ma olin visuaalsest küljest jubedalt vaimustuses, siis sisuline osa jäi mul tahaplaanile. Seda täiendasin natukene netis surfates. Termopüülide lahing ning muu ajalooline sündmuste joon on korrektselt edasi antud. Siiski on tegelaste kujutamine kohati viidud ekstreemsuse ja ühepalgelisuseni. Näiteks Xerxest kujutatakse hoopis vägivaldsemana ning välimuselt teistugusena kui ajalooliselt teada on. Sellest lähtuvalt on Lähis-Idas seda filmi päris korralikult hukka mõistetud. Ka rassismis on filmi süüdistatud. Ma siiski eelistan seda vaadata kui väga hästi visuaalset edasi antud ajaloolist sõjafilmi, mida on täiendatud portsu fantaasiaga. Kõiki filme ei pea vaatama poliitiliselt ja ajalooliselt, kui ta seda ei taotle. Ja olgem ausad...sellised elukad siiski päriselt ei ekisteerinud. Tegu ju koomiksipõhise filmiga. Mis mulle stoori juures meeldis on spartalaste täielik pühendumine. Neid on lapsest saati kasvatatud sõdalasteks ja seda nad ka on. Pühendumine täielikult ühele asjale võib tunduda küll ühekülgne, aga see on siiski märkimistväärt omadus.

Filmi lõppupooles oli üks silmatorkav sarnasus filmiga "Gladiaator": naine ja laps põllul.

See film on tehtud kino jaoks! Soovitan kõigil, kes vähegi asjast huvitatud, seda kinno vaatama minna. Telekast või arvutist vaadates jääks elamus lihtsal olemata. Ka kõige parema kodukino olemasolul. See film nõuab suurt ekraani ja võimast helisüsteemi. Selles osas nõustun täielikult Ralfiga.

10/10

Elu Berliini vaestelinnaosas

2007-03-14T21:40:00.000+02:00

Vägivaldne aga mõtlemapanev film noortest.

Pealkiri: "Knallhart"
Režissöör: Detlev Buck
Žanr: draama / krimi
Aasta: 2006
Riik: Saksamaa

Mängivad:
David Kross - Michael Polischka
Jenny Elvers - Miriam Polischka
Erhan Emre - Hamal
Oktay Özdemir - Erol
Kida Ramadan - Barut
... [---]

Sissejuhatus: Viieteist aastane Michael Polischka peab koos oma ema Miriamiga kolima välja villast, mis asub Berliini ühes uhkeimas linnaosas ja asuma elama ühes vaeseimas. Väljakolimise põhjuseks on see, et ema armuke Dr. Peters ei leia naises enam midagi külgetõmbavat ega seksikat ning viskab nad külmavereliselt välja. Seda Michaeli sünnipäeval.

Neuköllni linnaosasse jõudes ja asudes uude kooli hakkab Michaeli välja pressima ja ähvardama kohalik noortebande nimega Schutzgeld. Koos oma uute sõprade Crille ja Matzega murravad nad sisse dr. Peteri villasse, et maksta gängile raha ära. Gängi liidrile Errolile pole saadud rahast piisav bandega peksavad nad Michaeli julmalt läbi. Ühel hetkel, kui Michael Errolile vastu hakkab, ilmub välja Barut, kohaliku narkodiileri Hamali parem käsi, kes ta olukorrast välja toob. Nimelt varajasemal kohtumisel Hamaliga, jäi Michaelist talle hea mulje ja kuna ta oli kaotanud just kaotanud oma narkokulleri, siis pakub ta poisile seda tööd. Kõik aga ei lähe päris nii, nagu Michael oli ette kujutanud.

Arvamus: Ma ei mäletagi, mis põhjusel selle filmi muretsesin, aga tol hetkel äratas see huvi. Tükk aega seisis, enne kui kätte võtsin. Film toimub tagasivaatena juhtunule, aga jutustajat pole. Tegu on suhteliselt vägivaldse filmiga, mis kujutab Berliini vaeste linnaosa igapäeva võitlust ellujäämise nimel. Koolis kedagi ei huvita, mida õpetaja räägib, kuigi õpilased saavad temaga läbi, noortegängid terroriseerivad ja elu on üldse raske. Vägivald on elu igapäevane osa. Ja nagu näha, siis mõnel ka narkootikumid. Üks narkomees tarbib terve perega narkotsi ja väike umbes 2-3 aastane laps kaasaarvatud. Pereemast ärme parem räägigi...see on täiesti ära keeranud tarbimise tagajärjel, kuigi ta oma jutu järgi enam ei tarbi. Õõvastav oli seda vaadata.

Näitlejatöö on hea. Üks olulisemaid punkte selle juures: pole üdini häid ja üdini halbu tegelasi, mida tihti kohtab Hollywoodi filmides. Selle näiteks on kasvõi Michael ise. Ema jäi lapseootele teismeliselt. Ilmselt ei suutnud ta enda ja lapse ülalpidamisega hakkama saada ning nii maandus ta rikkaid mehi otsima, kes nende eest hoolt kannaks. See on poisi ja ema omavaheliste tülide pidev põhjus, aga üksteise suhtes on nad siiski hoolivad. Michael on kasvanud üles ilmselt mitte eriti suurt tähelepanu saades ning puudus tal ka isafiguur, kes oleks kasvatanud. Ühest küljest on ta tark poiss, kuigi emotsionaalselt on tegu kõhkleva inimesega. Ei räägi parem rohkem, muidu spoilerdan.

Film üldises mõttes proovib kajastada erinevate sotsiaalsete kinhtide ja rahvuste vahelisi suhteid, mis läheb osaliselt üle kriminaalsele sisule. Saksamaal on see film tekitanud mitmeid diskussioone nii poliitikute seas kui ka ajakirjanduses.

8,5/10

Texas Chainsaw Massacre starring Kurt Russell.

2007-03-14T21:04:00.002+02:00

Sai siis ära vaadatud selline thriller/põnevik, peaosas üks mu lemmikutest: Kurt Russell. PS! Pealkirja limiteeritud tähemärkide kasutamise tõttu lühenes mu algne pealkiri, milleks oli "Texas Chainsaw Massacre starring Kurt Russell, minus the Texas, Chainsaw and the Massacre."

Pealkiri: "Breakdown"
Režissöör: Jonathan Mostow
Žanr: märul / põnevik
Aasta: 1997
Riik: USA

Mängivad:
Kurt Russell - Jeff Taylor
J.T. Walsh - Warren Red Barr
Kathleen Quinlan - Amy Taylor
M.C. Gainey - Earl
Jack Noseworthy - Billy
... [---]

Sissejuhatus: Jeff ja Amy Tailor sõidavad Californiasse, kui äkitselt auto seiskub ning tuleb välja, et auto on rikkis. Mõne minuti pärast sõidab mööda veoautojuht, kes julgelt oma abi pakub. Amy otsustab veoautojuhiga kaasa minna, et sõita lähima baarini. Mitme tunni möödudes on Jeff ikka auto juures ning ootab oma naist, kui avastab et auto ei olegi rikkis, vaid lihtsalt nagu ta algul arvas - üle kuumenenud. Sõites nüüd tagasi baari juurde, avastab et keegi ei tea ta naisest mitte kui midagi ja nii algabki Jeffi meeleheitlik otsing, et leida oma naine. (Tekst kopeeritud Filmiveebist, kuid ise olen teksti autor)

Arvamus: Olles varem ammu näinud ning kuna mäletasin filmi tegevust ainult väga häguselt, otsustasin Breakdowni uuesti vaadata. Ei pidanud pettuma, kuid ei ole tegemist ka miskise eeposliku üllitisega. Filmi säravaimaks täheks on Kurt Russell, kes mulle ammu juba meeldinud (Escape from NY, The Thing) ning ka selles filmis teeb ta hea soorituse, kuigi kohati mängis ta natukene mööda. Ülejäänud näitlejad teevad oma töö ära piisavalt normaalselt, eriti tooks välja J.T. Walshi, kes lihtsalt sobib peapahalase rolli! Filmi tugevaim osa on just esimesed 60 minutit, mil Jeff lootusetult oma naist otsib. Peale seda läheb tüüpiliseks actioniks kätte. Ei sobi eriti filmiga, mis on thrillerliku maiguga. Sellegipoolest ei laida ma actioni stseene, lausa vastupidi, täitsa meeldis. Lõpplahendus jättis ka soovida, kuigi enesest ei olnud sel midagi vigagi. Lihtsalt ootasin midagi enamat tänu filmi mõnusa esimese kolmekümne/kuuekümne minuti tõttu.

Filmi on raske pikalt kommenteerida, sest tegelikult on tegemist tavalise thrilleriga, millel ei ole suuremat väärtust kui see, et pakub meelelahutust ning on põnev.

7/10

19nda sajandi Jaapani James Bond

2007-03-11T20:31:00.001+02:00

Sattusin ETV pealt reede õhtul vaatama siis siukest samuraifilmi nagu seda on Zatoichi.

Pealkiri: "Zatoichi"
Režissöör: Takeshi Kitano
Žanr: põnevik / draama / krimi / komöödia
Aasta: 2003
Riik: Jaapan

Mängivad:
Takeshi Kitano - Zatoichi
Tadanobu Asano - Hattori Genosuke
Gadarukanaru Taka - Shinkichi
Daigorô Tachibana - Geisha Seitaro 'Osei' Naruto
Yuuko Daike - Geisha Okinu Naruto
... [---]

Sissejuhatus: Film toimub 19nda sajandi Jaapanis ning jutustab pimedast massöörist Zatoichi, kes mööda maad rändab. Pealtnäha ohutu vanamehe taga peitub üliosav ning kaval samurai. See film räägib täpsemalt tema juhtumistest ühes väikeses mäekülas, kus inimesed Ginzo gängi tallaalused on.

Arvamus: Vaatasin siis filmi ilma mitte midagi teadmata, st ma ei teadnud filmi sisust mitte kui midagi, peale pealkirja. Pettuma ei pidanud, film oli kõike muud kui igav. Filmi lähemal uurimisel selgus, et Zatoichi on lausa üks kuulus tegelane Jaapani filmimaailmas, nagu seda läänemaailmas on James Bond. Eks peab ka teistele filmidele pilgu peale heitma. Aga see selleks. Selle filmi puhul meeldis mulle enam-vähem kõik: näitlejad, visuaalne pool, kentsakas huumor ning ka võitlusstseenid. Eks see film ongi pigem selline action, kus siis näeb palju verd (CGI) ning tapmist. Minu arvates sai Takeshi Kitano Zatoichi portreerimisega väga hästi hakkama. Alguses tundus selline kentsakas ning muhe vanamees, kuid peagi sain aru, et hoopis tegu samuraiga, kes tapab kõhklemata (muidugi mitte niisama lõbu pärast, vaid kas siis enesekaitseks või pahade vastu, kes tema sõpru/tuttavaid kimbutavad). Nagu Aasia filmidele kombeks, on ka selle üllitise story pace üsna aeglane, kuid tunduvalt kiirem kui mõnel teisel. See aeglus ongi pahatihti mure, miks lääne inimestele aasia filmid ei meeldi. Näidatakse pmst mõttetust tegevusest/tegelasest pikki stseeni ning vahel on lausa nii, et ekraanil ei toimugi tegevust. Mulle see jällegi meeldib, kuna see aitab ehitada üles atmosfääri ning annab aega filmi sisse elada. Filmi esimesed poolteist tundi ongi üsna aeglased, kuid siis läheb äkki action'iks (vahepeal mudugi on ka mitu võitlusstseeni, olge mureta, kuid need on tihtipeale kiire lõpuga). Filmi muusikaline pool on üsna minimaalne ning ka meloodiajupid on väga minimaalsed, kuid film seetõttu ei kannatanud, pigem vastupidi. Peale Zatoichi on veel kõrvaltegelasteks kaks geishat (üks on tegelikult crossdresser/transvestiit, ehk siis poiss) ja Shinkichi, hasartmängur. Filmi lõpus leiab aset ka väga hästi teostatud stepitants, mille keskel ka üks nn pooltwist toimub. Teoses leidub ka mitu humoorikat kohta, kuid üldjoontes ei ole tegu kohe üldse mitte naljaka filmiga.

Mina igastahes jäin filmiga rahule, miinuseid tegelikult ei olegi, aga niipalju plusse kah mitte, et kõrgema skoori annaksin.

7,5/10

Study! Study! Study! Study! Study! Study! Study!

2007-03-02T16:09:00.000+02:00

Pealkiri: "Golden Boy"
Režissöör: Tatsuya Egawa
Tootjad: Production I.G, Shueisha
Žanr: anime / komöödia / ecchi
Formaat: OVA / 6
Aasta: 1995
Riik: Jaapan

Hääli loevad:
Mitsuo Iwata - Kintaro Oe
Gorô Naya - Jutustaja
... [---]

Sissejuhatus: Golden Boy jutustab 25 aastasest freeter Kintaro'st, kellel ei ole elus täpset suunda. Ta reisib jalgrattaga mööda Jaapanit, võtab vastu juhutöid ning samal ajal kribab oma märkmikusse kõik, mis ta õppinud on. Kuid isegi naeruväärsetes ning täbarates olukordades säilib tal ikkagi üks eesmärk ning mõte - õppida! Anime jutustabki Kintaro seiklustest ning juhtumistest erinevatel töökohtadel.

Arvamus: Golden Boy avastasin üsna kentsakalt; keegi baka.ee foorumis rääkis animest, kus peategelane kallistab WC potti ja seetõttu tekkiski suur huvi selle vastu. Nii ma saingi anime nime teada ning selle ka hankisin. Ootasin ma midagi väga ecchi'likku ning tobedat ja seda ma ka sain + enamgi veel! Animel ei ole otsest storyline, iga osa toimub erinevas kohas ning uute tegelastega, va 6. osa. Ainuke tegelane keda iga osa näeme on Kintaro: tavaline tüüp, kelle ajusoppi tungivad tihti üsna perversed mõtted. Esimene episood oli kõige üllatavam, sest ka mina arvasin et Kintaro näol on tegemist stereotüüpse perverdiga, kuid ei. Kõik episoodid jätkavad sama liini: Näeme Kintarot uues töökohas, kus ta usinalt töötab ning märkmeid peab. Peale selle on veel iga kord silmapiiril ka überkena beib (igale maitsele: ühes osas on rikas D-cup'iga ärinaine, teises süütu näoga maaplika, kolmandas tomboy, järgnevas jälle pealtnäha süütu, muidu kiskjalik...ja kõigil ka piisavalt suured rinnad, et vaatajas erutust tekitada), keda Kintaro väga himustab...isegi niipalju, et kallistab WC potte, kus oletatavasti tüdruku kannikad hiljuti olid :D. Muidugi satub igakord just seesama tüdruk peale ning....võite ise oletada mis edasi juhtub. :D Alguses arvab ka tüdruk, et Kintaro näol on tegemist suvalise poisiga, kes tema pükstesse üritab saada ja sellise mulje jätab Kintaro ka vaatajatele. Episoodi lõppedes saame aru Kintaro tegelikust väärtusest ning siinkohal ma ei soovigi spoilida, seega lõpetan sellel teemal rääkimise. Anime on mudu täis palju nalja (oleneb vaatajast, kellele sellised pervolikud naljad ei meeldi vaevalt naerma kukub) ning ka palju ecchi't, võib öelda isegi et anime kõnnib ecchi ning hentai piiril. Selle näiteks võin tuua viienda osa "Balls to the Wall", kus "Girl of the Episode" masturbeerib mootorratta peal, kuigi see pole üldse mitte graafiline. Peale selle leiab veel mitu pantyshot'i ning ka kikkis nibusi + veel Kintaro räpased mõtted. Animatsioon on üsna hea, muidugi halvem kui tänapäevale kohane aga 95nda aasta kohta piisav. Muusikat on vähe ning helieffektid on ka tavapärased, kuid see ei tee animet eriti halvemaks. Voice actor'id olid piisavalt tõetruud (mudugi vaatasin Jaapani heliga ning inglise sub'idega, minu kõrvad ei kannata English dub'i ära), eriti peategelase karjatused.

Kokkuvõttes väga mõnus, pakub palju nalja ning vaataks teinekordki. Animet lahti seletada on raske, eks vaadates saate paremini aru, mida ma mõtlesin mõne asja all...Tugev 7,5/10.

Uus ja vana

2007-03-02T12:58:00.001+02:00

Niih...Mõtlesin kirjutada siis mõlemast Hannibal Lecteri triloogia algusfilmist. Kuna sisu on sama, siis sissejuhatust pole vaja kaks korda kirjutada. Kes mõlemat filmi näinud, see ilmselt saab siiski aru, et sissejuhatus on kirjutatud eelkõige uut filmi meeles pidades.

Pealkiri: "Manhunter" (Inimeste jahtija) ja "Red Dragon" (Punane draakon)
Režissöör: esimene film - Michael Mann, re-make - Brett Ratner
Žanr: draama / krimi / märul / õudukas
Aasta: esimene 1986, re-make 2002
Riik: USA / Saksamaa

Mängivad (1986):
William L. Petersen - Will Graham (as William Petersen)
Brian Cox - Dr. Hannibal Lecktor
Kim Greist - Molly Graham
Joan Allen - Reba McClane
Dennis Farina - Jack Crawford
...

Mängivad (2002):
Anthony Hopkins - Dr. Hannibal Lecter
Edward Norton - Will Graham
Ralph Fiennes - Francis Dolarhyde
Harvey Keitel - Jack Crawford
Emily Watson - Reba McClane
...

[---]

Sissejuhatus: Will Graham lahkus FBIst peale seda, kui sai tõsiselt vigastada kaas-agendi kohtupsühaatri doktor Hannibal Lecteri poolt, kui avastas, et Lecter on sarimõrvar, keda ta on pikka aega taga otsinud. Nüüd, kui FBIl on käed ja jalad täis püüdmaks vilunud kurjategijat "Hambahaldjat", otsib agent Jack Crawford Grahami üles ja palub tema abi. Graham küll algul keeldub, kuid nähes pilte mõrvatud peredest muudab ta meelt. Uurides ringi kuriteopaikadel ja tutvudes toimikutega, märkab ta nii mõndagi, mis on uus. Kahjuks ei aita see neid väga palju edasi, sest mõrvari motiiv ja ohvrite valimine on teadmata. Saamaks selles olukorras selgust, pöördub Graham Lecteri poole.

Arvamus: (1986) Ma ei oska öelda, kas selle nägemine peale re-make'i on hea või halb. Igastahes kehvem tundus see mulle küll. Brian Coxi ja William L. Petersen olid küll head, aga mitte võrreldavd Anthony Hopkinsi ja Edward Nortoniga. Siin oli Lecter selline lõbusa olemisega ja tal oleks nagu täiesti ükskkõik tegevusest. Brian Cox sobiks rohkem mafioosoks kui psühhopaadiks. Minule oli üllatus, kes selles filmis Grahamit mängis - W.L. Peterson, keda paljud teavad Gil Grissomina C.S.I. Las Vegasest. Kahjuks polnud ta selle osa jaoks just kõige sobivam. Emotsioonid tulid kusagilt järsku ja tema näos neid eriti polnudki. Samas ma ei imesta, kui selle veidi halvema arvamuse põhjuseks on asjaolud, et ma nägin ennem re-make'i. Erinevusi uue filmiga võrreldes on mitmeid. Näiteks Gaharmi perekonnale on rohkem tähelepanu pööratud. Kohati olid olukorrad ka intiimsemad kui re-make'is. Muusika oli päris hea ja keskkond oli üpris fancy. (Hinnang: 6,5/10)

Arvamus: (2002) Kõikidest Hannibali filmidest on "Red Dragon" minu lemmik. Hopkins on muidugi täiesti ületamatu. Northon suudab ennast rohkem inimesena esile tuua kui Petersen. Emotsionaalsust on siin filmis rohkem. Tegelaste reaktsioonid erinevatele situatsioonidele on vaatajale arusaadavad, sest nende põhjustajad on teada. See puudutab eelkõige Grahamit ja "Hambahaldjat". "Hambahaldjas" pole lihtsalt paha tegelane, vaid raske lapsepõlve sünnitis. Erinevalt "Manhunterist" on uue filmi keskkond paljuski sobivam tegevuse õhkkonnaga. Näiteks Hannibali kong uues filmis sobib paremini kokku tema iseloomu ja ohtlikkusega kui vana filmi kong. Hannibali roll uues filmis tundub olevat suurem, erinevalt vanast filmist. Graham on siin filmis küllaltki tagasihoidlik ja mitte nii enesekindel. Muusika oli hea. Kohati ehmatas alguses päris ära. Ma nüüd ei oskagi öelda, kas vana või uue filmi lõpp oli parem. Isiklikult meeldis uue filmi oma paremini, sest vanemas käis asi kuidagi....kähku :P (Hinnang: 9/10)

Soovitan vaadata mõlemat filmi (ja muidugi raamatuid). Ma pole küll "Red Dragon" raamatut lugenud, aga ilmselt on mõlemas filmis erinevaid raamatus olnud sündmusi esile toodud. Uusi fakte küll praktiliselt ei tule, aga mõni asi saab selgemaks küll.

_{Vabandan, kui minu arvamused pole just kõige paremini kirjutatud. Raske on headele filmidele head ülevaadet kirjutada. Eriti kui olla kriitikas parem kui kiitmises :P Varsti järgnevad ka teiste Hannibali filmide ülevaated.}

It's all about love

2007-02-17T19:24:00.000+02:00

Pealkiri: "The Last Kiss" (Viimane suudlus)
Režissöör: Tony Goldwyn
Žanr: draama / komöödia
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Zach Braff - Michael
Jacinda Barrett - Jenna
Rachel Bilson - Kim
Casey Affleck - Chris
Eric Christian Olsen - Kenny
"..."[---]

Sissejuhatus: Michael on paanikas, sest 30-aastasena tundub talle korraga, et kogu ülejäänud elu on ette ära planeeritud ning et enam ei ole loota ainsatki üllatust. Tuleb luua perekond oma kihlatu Jennaga , kes jääbki viimaseks inimeseks, keda ta suudelda saab. Aga vabadus ja rõõm sellest, et oled veel noor? Kiusatuse täiel rinnal keelatud meeletusi nautida pakub Kim , kes ei võta toimuvat sugugi nii kerge seiklusena kui Michael.

Arvamus: Filmi algus minu meelest venis tõsiselt ja ei saanud hästi pihtagi, et kuidas lugu minema hakkab. Mida edasi, seda selgemaks lugu läks. Kui filmist mingit moraali otsida, siis ilmselt oleks selleks see, et kõige õigem on elu lõpuni vallaliseks jääda ja siis jääb palju haiget saamata. Tegelikult eriti emotsioone see film ei pakkunudki.. Väga keskpärane.

Hinnang: 6/10

Elame üksi, sureme üksi

2007-02-14T18:28:00.002+02:00

Remake on selle kõrval üks tõsiselt halb käkk, tõsiselt. Mitte et ma seda varem ei teadnud, kuid jah..

Pealkiri: "Kairo"
Režissöör: Kiyosho Kurosawa
Žanr: õudukas
Aasta: 2001
Riik: Jaapan

Mängivad:
Haruhiko Katô - Ryosuke Kawashima
Kumiko Aso - Michi Kudo
Koyuki - Harue Karasawa
Kurume Arisaka - Junko Sasano
Masatoshi Matsuo - Toshio Yabe
... [---]

Sissejuhatus: Peale seda kui üks nooruk poob ennast üles, hakkavad tema sõbrad nägema kummalisi nähtusi. Üks näeb oma surnud sõbra kummitust, teine aga veidraid pilte/videosi oma arvuti monitoril. Kas tegu on ainult ettekujutustega või on tegu hoopis millegi süngemaga?

Arvamus: Olen enda peale tegelikult vihane, et otsustasin varem Pulse vaatama minna. Teades, et see on üsna halb, läksin ma siiski. Milline loll ma olin! Nüüd kus originaal vaadatud, mõistsin ma oma viga. Kui ma ei oleks remake vaadanud, oleks originaaliga elamus suurem olnud. Kuid drastiliselt see mu arvamust ei muutnud, film on hea ning kõvasti parem kui jänkide riimeik. Remake oli tavaline teen horror ning ma imestan, kuidas nad said millestki nii sügavast üldse sellise pasa teha, igastahes minu arvamus Wes Cravenist on küll langenud (tema oli üks Pulse screenplay loojaid). Kairo on sügavmõtteline film, mille vaatamisel pead kõvasti süvenema ja aru saama režissööri mõttest, mida ta selle filmiga tahab näidata. Filmi kinematograafia on mõnusalt tume, sürreaalne ning sünge ning seda ka normaalselt, mitte nagu remakes, kus nagu tahati selle sinirohelise värviga kuidagi õudust tõsta. Film ei ole tegelikult üldse õudne, ehmatuskohti on vähe. Filmi õudus paikneb kuskil mujal ja täpsemalt siis atmosfääris, mis põhineb valusal filosoofial: Kõik inimesed elavad üksi, surevad üksi...ei ole mingeid õnnelikke lõppe, ei mingit säravat tulevikku ja inimesed jäävad lõppude lõpuks ikkagi üksi. Iga inimene on individuaal, kelle sügavaimaski hingesopis paikneb põhjatu üksilduse auk, mis ei sulgu kunagi. Ja kõik see töötab filmis nagu kellavärk. Film suudab hoida seda õhkkonda koguaeg ning isegi lõbusamates dialoogides tunned sa sisimas, et selle kõige all on siiski üksildus. Samuti kritiseerib ka Kurosawa selle filmi abil oma vaadet internetist. Nagu kummitused filmiski, võtab reaalse maailma vaikselt üle internet. Vähenevad näost näkku kohtumised ning suheldakse hoopis onlainis. Mudu näitlemine oli keskpärane, ei midagi erilist ega midagi halba. Sisu oli natukene veniv, kuid isegi selles mõttes on see hea, kuna selle ajaga suudeti ilusti luua atmosfääri alustalad ning lootusetuse fiilingu. Vähemalt parem kui remake, kus liiguti kiiresti "jump-scare'de" juurde ja unustati filmi sisu sootuks. Kummitused ei olnud üldsegi mitte sellised flashy'd ning graafilised, vastupidi. Nad tundusid kui inimesed, kuid samas....said aru et neis on midagi kummalist, müsteerilist. Remakes jooksid ringi aga täiskasvanud Gollumi sarnased elukad. Ja ka ei mindud originaalis lõpus sama teed pidi, nagu remakes. Kuid sellest ma parem ei räägi, kuna ei soovi spoilerdada!

Filmist saab nii paljudki kirjutada, kuid pole lihtsalt jaksu seda teha. Filmi peab ise vaatama, et mõista! Pmst pean seda filmi väga heaks, kuigi perfektne ta nüüd küll ei ole. Pani mind ka mõtlema, täpsemalt oma elu üle. Film ei tõmmanud ka vaikselt otsad kokku, vaid jättis vaba valiku spekuleerida. Kindlasti paljud ei ole minuga samal arvamusel ning peavad seda üsna mõtetuks ning tavaliseks Jaapani horrorfilmiks. Aga eks maitsed ole erinevad.

VÄGA tugev 8/10.

Huvitav visioon tulevikust

2007-02-13T23:16:00.001+02:00

_{Will Smith jälle maailma päästmas}

Pealkiri: "I, Robot" (Mina, Robot)
Režissöör: Alex Proyas
Žanr: märul / ulme / põnevik
Aasta: 2004
Riik: USA

Mängivad:
Will Smith - Del Spooner
Bridget Moynahan - Susan Calvin
Alan Tudyk - Sonny
James Cromwell - Dr. Alfred Lanning
Bruce Greenwood - Lawrence Robertson
...[---]

Sissejuhatus: Aastal 2035 on robotitest saanud igapäevane nähtus. Neid saab endale koju tellida või loosiga võita, kuna tegu on lausa ideaalsete abimeestega majapidamises. Vaid üks mees, Chicago politseis töötav Del Spooner, ei salli sugugi nende üliintelligentsete masinate juuresolekut. Tema umbusaldus suureneb veelgi, kui firmas U.S. Robotics mõrvatakse Dr. Alfred Lanning ning tema asja uurima asub. Peamiseks kahtlusaluseks osutub näiliselt heatahtlik robot Sonny. Juhtum on üsnagi pöörane, sest robotid on programmeeritud alluma kolmele käsule, millest üks keelab neil inimest vigastada. Mitte keegi peale Spooneri ei taha uskuda, et robot võiks midagi sellist toime saata, seega ei õnnestu mehel kedagi veenda ja Sonny süü tõestamine langeb tema õlgadele.

_{"My name is Sonny."}

Arvamus: Kahtlemata on tegu popkornikaga, mille peamiseks ülesandeks on suvepäeval laiskleva inimese meelt kinosaalis kaks tundi lahutada, aga siiski on "I, Robot"-is midagi enamat. Alex Proyas, kelle repertuaari kuulub muuseas ka "The Crow", ei solkinud seda ulmemärulit sugugi ära. Üks suur viga, mida tehakse analoogsete filmide puhul, on eriefektide ja/või märulistseenidega üle pingutamine (mis on näiteks Stephen Sommersile omane) - Proyas on hoidnud süžeeliini ja märuli ilusti tasakaalus nii, et liiga palju peksu ei ole ja igav ka ei hakka. Ka lugu ise on mõistlik: taibukas kriminull on riietatud futuristlikusse kostüümi ja robotite disain on antud teoses ka päris lahe. Et nad erevalged on, siis sobib ka Will Smith oma lahedusega "I, Robot"-isse nagu rusikas silmaauku.

Hinnang: 6,5/10

Viimane kokkupõrge?

2007-02-12T12:11:00.002+02:00

See film oli üks suur viga, ma ütlen.

Pealkiri: "AVP: Alien vs. Predator" (Alien vs. Predator: Viimane kokkupõrge)
Režissöör: Paul W.S. Anderson
Žanr: õudukas / märul / ulme
Aasta: 2004
Riik: USA / Kanada / Tšehhi / Saksamaa / Suurbritannia

Mängivad:
Sanaa Lathan - Alexa Woods
Raoul Bova - Sebastian de Rosa
Lance Henriksen - Charles Bishop Weyland
Ewen Bremner - Graeme Miller
Colin Salmon - Maxwell Stafford
... [---]

Sissejuhatus: Tegevus toimub Maa peal 2004 aastal. Satelliidid tuvastavad kummalise soojusallika Antarktika lähedal asuva Bouvetøya saare jääkilbi alt. Miljardär Charles Bishop Weyland kogub kokku rühma teadlasi, et soojusallikani jõuda ning see ka enda firma leiuna kinnitada. Tema meeskond koosneb puurijatest, arheoloogidest jt ekspertidest, kelle kogemused võivad ekspeditsioonil vajalikuks osutuda. Väga tähtsa osa rühmast moodustab professionaalne giid Alexa Woods. Samal ajal, mil kiskjate kosmoselaev Maale läheneb, puurib meeskond end sügavale jää alla, leides sealt püramiidi (mis näib olevat asteekide kätetöö). Samal ajal maandub kiskjate kosmoselaev ning nad tapavad jää peale jäänud osa meeskonnast. Analüüsides põhjalikult jää all asuval püramiidil olevaid hieroglüüfe, saab ohtu mitte aimata oskav rühm teada, et kiskjad on Maa peal käinud juba sajandeid. Sealt edasi... noh, juba teate, mis juhtub. Tulnukad ilmuvad lagedale ja kiskjad samuti, jättes inimesed selle jubeda võitlustandri keskele.

Arvamus: Ma olin väga põnevil, kui see film valmimisel oli ja kinos pakkus see lausa päris piraka elamuse. Isegi Lance Henriksen oli jälle platsis! Aga nüüd olen ma jõudnud arusaamisele, et ei tohi teha filmi, mis sisaldavad alieni ja/või predatori ning mis on PG-13 reitinguga. Filmi tagline on ka muidugi huvitav: "Whoever wins, we lose" (Kes ka ei võidaks, meie kaotame). Eks see nii oligi, kinopublik ju kaotas. Vaat, ma usun, et paljud, kes ei ole süvenenud alien-predatori maailma ning näinud mõlema rassi kohta tehtud filme, võivad seda filmi võtta kui toreda meelelahutusena (mida ta tegelikult ju ka on). Mina olen aga näinud kõiki vastavaid filme ja võin küll öelda, et vabandust, hr. Anderson, aga nii rallit ei sõideta. Kui juba selle reitinguga asi tuksi keerati, siis peategelase ja kiskja vaheline liit? No nii ei lähe mitte. Nähes, kuidas lõpupoole see mustanahaline tšikk koos juhmilt ringi kõmpiva predatoriga ringi uimerdas, hakkas peaaegu et paha. Anderson rikkus kokkuvõtlikult tervelt suurt reeglistikku nimega "How to make a predator or/and alien movie". Neli punni üritamise eest. Järjelt ma ei oska küll midagi oodata. Ahja, huvitav, mis pealkirja eestlased järjele panevad. "Veel üks kokkupõrge pärast viimast"?

"Rated PG-13 for violence, language, horror images, slime and gore."

Hinnang: 4/10

Õuduslood jaapanipäraselt

2007-02-11T19:12:00.001+02:00

Pole viimasel ajal just palju filme vaadanud :P Ayakashi - Japanese Classic Horror on animesari, mis koosneb kolmest klassikalisest Jaapani õudusloost: Yotsuya Kaidan, Tenshu Monogatari ja Bake Neko. Kirjutasin kõikidest lugudest erinevalt, ning hinnang sai ka antud kõikidele erinev. Formaadi all on ära toodud erinevate lugude pikkused osades.

Pealkiri: "Ayakashi - Japanese Classical Horror"
Režissöör: Tetsuo Imazawa, Hidehiko Kadota ja Kenji Nakamura
Tootjad: Toei Animation, Fujipacific Music Inc., Sony Music Entertainment, Toei Animation Music
Žanr: ajalooline / animatsioon / draama / fantaasia / õudukas
Formaat: seeria / 11 (4x4x3)
Aasta: 2006

Hääli Loevad:
Mami Koyama - Oiwa Tamiya
Hiroaki Hirata - Iemon Tamiya
Hikaru Midorikawa - Zoshonosuke Himekawa
Houko Kuwashima - Tomihime
Takahiro Sakurai - meditsiinimees
...[---]

Sissejuhatus:
Yotsuya Kaidan autoriks on kabuki-teatri näitekirjanik Tsuruya Nanboku IV, kes kirjutas loo 1825 aastal. Näidendisse on sisse toodud päriselt toimunud mõrvalood ning lisatud hulganisti fictionit. Loo tegevus tõimub 18. sajandil. Tamiya Iemon, töötu ronin (meistrita samurai Jaapani feodaalsel ajastul), on armunud kaunisse naisessesse Oiwasse ja soovib temaga abielluda. Sellele on aga vastu naise isa, kelle Iemon Oiwa teadmata tapab. Peale abielu ja lapse sündi on Iemon vaesusest tüdinenud. Lootes saada tööd ühe rikka mehe juures, lubab ta abielluda mehe tütre Oumega ning mõrvata oma praegune naine, kes on peale lapsesündi sünnitusjärgses masenduses. Olles sündmuste käigust ahastuses, paneb Oiwa mehele ja kõigile temaga seotud isikule hirmsa needuse.

Tenshou Monogatari on kirjutatud Kyoka Izumi poolt 19ndal sajandil. Lugu räägib keelatud armastusest jumala ja inimese vahel keskaja Jaapanis. Himekawa Zushonosuke on kotkatreener, kelle tema meister Lord Harima saadab tagasi tooma äralennanud kotkast Kojirout. Ta ei leia kotkast, kuid kohtub ühe kena naisega, kes järves supleb. Kui Lord Harima saab teada, et kotkas on lennanud neetud Shirasagi-jo lossi, käseb ta Zushonosuke sinna minna ja kotkas tagasi tuua. Kui ta seda teha ei suuda, peab ta iseennast tapma. Lossis, kus kuulduste järgi elavad Wasuregamid (unustatud jumalad) kohtab ta seda sama kaunist naist, kes tutvustab Tomi Himena ning sellest hetkest alates saab alguse nende keelatu armastus.

Kui Yotsuya Kaidan ja Tenshou Monogatari on näidendite põhjal tehtud ning osaliselt muudetud, siis Bake Neko on originaallugu. Tegevus toimub Edo perioodil (ka Tokugawa periood, 1603 - 1867). Lugu algab sellega, kui üks meditsiini müüv mees satub majapidamisse, kus parasjagu valmistutakse peretütart pulmadeks. Hetk enne kui pruut majast väljuda jõuab, et minna oma tulevase mehe koju, tapetakse ta salapärasel moel. Meditsiini müüv mees kahtlustab, et tegu võib olla Bake Nekoga, kass-koletisega. Meditsiinimees väidab, et teab viisi, kuidas Bake Nekot hävitada, kuid selleks peab ta teadma deemoni Katachit, Makotot ja Kotowari. Katachi on kuju, mille deemon võtab, kui peab viha inimese vastu. Makoto tähistab seda, mida deemon tahab ja Kotowari on põhjus, mis deemon ilmus. Järjest hakkavad perekonna liikmed surema ning Bake Neko tegevuse põhjuste leidmisel avaldatakse nii mõnigi perekonna hämar saladus.

Arvamus:
Yotsuya Kaidan
Lugu jutustab antud loo autor Tsuruya Nanboku ise, kes täidab stoorit mõningate lisafaktidega ning lõpupoole räägib lähemalt sellest, mis kõik on Yotsuya Kaidani loo ümber toimunud. Õudukaks ma aga seda animatsiooniversiooni küll ei pea. Idee on hea ja näidendi ning filmina ilmselt tõesti õudne, aga animatsioon kukkus pigem välja halva õuduka või seebi-draamana. Mõned stseenid on siiski küllaltki jäledust tekitavad ning nina tõmbab krimpsu. Animatsioon on üldmõttes hea, kuigi kogu selle kupatuse rikuvad ära tegelaste silmad. Ilmselt on arvestatud asjaoluga, et see lugu ise pole ka just kõige ilusamate killast ja ebameeldivad silmad lisavad õudust juurde. Taustamuusika on nauditav. Kasutatud on Jaapani traditsioonilisi pille, mis annab loole eriti tugeva jaapani-maigu ja salapära.

Tenshou Monogatari
Animatsioon on selle lool palju nauditavam kui esimesel. Silmad on antud animatsioonis äärmiselt ilusad. Ilus animatsioon ilusale, aga samas ka kurvale loole. Õudust pole antud loos aga kusagilt poolt näha. On armukolmnurk, isekas lord, unistused, piire ületav armastus, hirm ja ahnus. Tegelaskujund on sümpaatsed ja nendest on kerge aru saada. Siinkohal mõtlen ma eelkõige 4 põhitegelast, kelleks on siis armupaar, Zushonosuke naine ja unustatud jumal Uba. Muusika millegi väga erilisega silma ei torka. Nauditav taustamuusika.

Bake Neko
Animatsioon on antud lool äärmiselt huvitav ja tavatu. Esialgu on seda aind natuke harjumatu vaadata. Teemaga sobib see aga väga hästi kokku. Tegelased on omapärased. Eelkõige meditsiinimees ise. Mis mind üllatas oli see, et see maja oli nii suur ja palju tühje ruume oli, aga seinad oli ilusalt kaunistatud. Eriti need ruumid, kus põhitegevus toimus. Soovitan lausa neile eraldi tähelepanu pöörata. Kenad jaapanipärased joonistused. Sellel lool on ka väga huvitav kaameratöö ja taustamuutused. Muusika on igati sobilik ja jaapanipärane. Tegevust on huvitav jälgida. Ilmselt eriti neil, kellele meeldivad müstilised asjad. Küll aga ei ole soovitatav seda vaadata nõrganärvilistel. Eriti mis puudutab lõppu. Kohati läks isegi süda pahaks, mida inimesed (antud juhul küll animetegelased) teha võivad. Muusika on igati nauditav ja sobilik. Kergelt jaapanipärane, nagu oli ka esimesel lool.

Üks asi, mis mind aga seeria juures häiris oli alguslaul. Selline hip-hopilik räpilik lugu ei sobi kohe üldse antud teemaga. See eest on lõpulaul äärmiselt nauditav.

Üldises mõttes on tegu nauditava seeriaga, kuigi esimesed kaks osa õudukažanrit ei täida oma eesmärki. Kuna on tegu kolme erineva looga, mis omavahel kuidagi seotud pole, on väga lihtne mõned osad lihtsalt vahele jätta ja vaadata seda, mis endale kõige rohkem meeldib.

Hinnang: 5/10 6/10 9/10

Elu hammasrataste vahel

2007-02-10T10:32:00.001+02:00

Vot see on hea film, tõesti hea.

Pealkiri: "Gridlock'd" (Ummikus)
Režissöör: Vondie Curtis-Hall
Žanr: draama / krimi / komöödia
Aasta: 1997
Riik: USA

Mängivad:
Tupac Shakur - Ezekiel 'Spoon' Whitmore
Tim Roth - Alexander 'Stretch' Rawland
Thandie Newton - Barbara 'Cookie' Cook
Charles Fleischer - Mr. Woodson
Howard Hesseman - Pime mees
...[---]

Sissejuhatus: Semud Spoon ja Stretch elavad koos oma sõbranna Cookie'ga ühes korteris ning nad on heroiinisõltlased. Vanaaasta-õhtul teeb Cookie üledoosi ja ta viiakse haiglasse, kus tema näidud on stabiilsed, ent ellujäämisvõimalus küll kiita ei ole. Sellise jubeda intsidendi tõttu võtavad Stretch ja Spoon vastu otsuse kohe heroiin maha jätta. Paraku ei ole neil endal selleks piisavalt tahtejõudu ning seega möödubki uue aasta esimene päev mööda tosinaid kliinikuid ja keskusi tormates, muuhulgas on neil veel sabas kurjategijad, kes neid maha kõmmutada soovivad.

Arvamus: Tõsi, tegu filmiga, kus jälle keegi vaevleb mingi probleemi sees, aga seekord on lisatud kõvasti tempot ja isegi päris mõnusat huumorit. Pidevalt käib liikumine ühest kohast teise, juhtub paremaid ja halvemaid asju ning film lõppeb jällegi rahulikult - ilma mingi suurema märulita. Näitlejatööd on üks suuremaid boonuseid. Tupac Shakur ja Tim Roth on lihtsalt suurepärane valik, Tupac on väga andekas. Et isegi režissöör ise - Vondie Curtis Hall - stiilse paha mehena üles astub, ei oska mina midagi halba öelda. Igav ei hakka igatahes kordagi ja kui draamad meeldivad, siis soovitaks igati.

Hinnang: 8/10

Kõige esimene ja originaalne CSI

2007-02-09T18:05:00.001+02:00

Olen pikalt olnud CSI fänn ja huviga vaadatud nii "Las Vegast" kui ka spin-offe: "CSI: NY" ja "CSI: Miami". Muidugi "Las Vegas" ehk originaalne CSI on ikka kõige parema mulje jätnud. Ilmselt on meeskond lihtsalt seal parim. Ega teistelgi viga ei ole, muidu.

Pealkiri: "CSI: Crime Scene Investigation" (CSI: Kriminalistid)
Looja: Anthony E. Zuiker
Žanr: krimi / põnevik / müsteerium / draama
Aasta: 2000-...
Riik: USA / Kanada
Osa pikkus: 60 minutit
Hooajad: 7 hooaega

Mängivad:
William L. Petersen - Gil Grissom
Marg Helgenberger - Catherine Willows
George Eads - Nick Stokes
Jorja Fox - Sara Sidle
Gary Dourdan - Warrick Brown
Paul Guilfoyle - Kapten Jim Brass
Eric Szmanda - Greg Sanders
Robert David Hall - Dr. Al Robbins
...[---]

Sissejuhatus: CSI on terves maailmas palju populaarsust võitnud seriaal, mis keskendub Las Vegases asetseva kriminalistika büroo tegevusele. Sarja keskmes on "surnuaia" ehk öise vahetuse meeskond, mille liidriks Gil Grissom ja teisteks liikmeteks Catherine Willows, Nick Stokes, Warrick Brown ja Sara Sidle. Sarja tegelikuks kangelaseks peetakse aga teadust, mille abil nimetatud kriminalistid kurjategijaid trellide taha panevad. Nende kasutada on parim tehnoloogia, kuna tegemist on USA-s tervelt teisel kohal asuva bürooga, ning seetõttu on nad suutelised lahendama juhtumeid, millede puhul see võimatu näib. Seriaali kirjutajate fantaasia on piiritu, mistõttu tuleb erinevates episoodides ette uskumatuid mõrvalugusid. Mõned juhtumid on aga päriselust võetud, kuna seriaali teostamisele aitab kaasa päris kriminalistide meeskond. Nende ülesandeks on peale ideede jagamise ka jälgida, et nii sisu kui näitlejate käitumine vastaks tegelikkusele. CSI pakub põnevat vaatemängu, kunal äbi aegade on kriminullid inimeste tähelepanu köitvaks osutunud. CSI-s seotakse vana hea Sherlock Holmes 21. sajandi tehnoloogiaga. Seriaal pakub huvitavaid küsimusi, milledele ka vastus leitakse. CSI erineb teiste sarnaste seast sellega, et erinevate teooriate ja motiivide väljatöötamise asemel keskendutakse teadusele ja tõenditele, mis kuriteopaigast on leitud.

CSI-d esitleti juba 1999-l aastal USA telekanalile ABC, kuid sealsed juhid ei olnud sarja näitamisest huvitatud, pidades seda vaatajate jaoks liiga keerulisegs ja segaseks. Sarja looja Anthony E.Zuiker pöördus siis kanali CBS poole, mis hakkas CSI-d näitama reedeste sarjade seas, milledest ta kiiresti osutus kõige vaadatumaks. Peale esialgset edu viidi sari üle neljapäevale (neljapäeva õhtuti on televaatajaid palju rohkem kui reedeõhtuti), kus see pidi hakkama võistlema NBC edukate sarjadega nagu "Sõbrad", "Will ja Grace" ning "ER". CSI jäi endiselt edukaks ning kui "Sõbrad" 2004-l aastal ära lõppes, kasvas krimisarja vaadatavus veelgi. 2003. aastal ostis kanal Spike TV rekordilise summa eest (1,6 miljonit dollarit ühe osa kohta) õigused CSI episoode oma kanalil kordusena näidata ning sealgi osutus sari üheks populaarseimaks. Nüüd vaatab CSI-d Ühendriikides keskmiselt 30 miljonit vaatajat nädalas ning seega on tegemist sealse enimvaadatud sarjaga. Peale selle, et CSI tootjad ise on aluse pannud kahele spin-offile (Miami ja New York), on selle edu kaasa toonud veel teistegi samalaadsete sarjade tekkimise. Näiteks võib tuua sarjad "Cold Case", "Without a Trace", "Crossing Jordan", "Law & Order: Criminal Intent". CSI on kõvasti tõstnud ka nende huviliste hulka, kes tahavad kriminalistiks õppida. Samuti on sari mõjutanud ohvreid, vandekohtunikke, prokuröre ja üldsuse vaadet kriminalistika valdkonnas. Seda nähtust kutsutakse CSI efektiks.

Arvamus: Paljud võivad ehk arvata, et tegu on sarjaga neile, kes Sherlockit, Poirot'i ja Marple'it ei mõista. Tegelikult piisab vaid ühest osast, et sellest seriaalist sõltuvusse jääda ja siis ei ole ta enam midagi lollide Hercule Poirot. Praegu on jooksmas juba seitsmes hooaeg ja stsenaristidel ei paista mõtted küll otsa lõppevat, vaid tegelased on hooajast hooaega kõvasti muutunud (kasvõi see habe Grissomil). Fännina olen ära näinud peaaegu tervenisti esimesed viis hooaega (parimaks pean vist kolmandat), kuues on käsil ja küll jõuan ka seitsmendani. Eks CSI'l on oma tõusud ja mõõnad, kuigi isegi kehvamat sorti osa on tavaliselt haarav. Meeskond on leidlikult kokku pandud ning peale igapäevast juhtumite lahendamist tutvustatakse ka nende probleeme ja igapäevaelu. Pole midagi imestada, et CSI on nii populaarne nähtus. Tegu on lihtsalt huvitava sarjaga, kust õpib palju huvitavat ja uut.

Hinnang: 9/10

Kuidas püüda kedagi, keda sa ei näe?

2007-02-08T10:33:00.002+02:00

Mu esimene arvustus/kommentaar siis, loodan et väga jube ei ole. :P

Pealkiri: "The Invisible Man" (Nähtamatu mees)
Režissöör: James Whale
Žanr: ulme / õudukas / märul / draama / komöödia
Aasta: 1933
Riik: USA

Mängivad:
Claude Rains - Nähtamatu Mees (Jack Griffin)
Gloria Stuart - Gloria Stuart
William Harrigan - Dr. Arthur Kemp
Henry Travers - Dr. Cranley
Una O'Connor - Jenny Hall
... [---]

Sissejuhatus: On õhtu, õues möllab lumetorm ning The Lion's Head kõrtsis käib suur pidu. Mängitakse noolemängu, vesteldakse, juuakse ja nurgast kostub klaverimäng. Kõik see muutub, kui sisse astub kahtlane mees. Üleni mustas, pead katavad sidemed, must kaabu peas ning mustad prillid silme ees. Kõik on kohkunud ning hirmunud, kuid see meest ei kõiguta. Ta võtab endale vaba toa, et mõneks ajaks paigal püsida. Peagi tuleb välja, et see mees on hoopis teadlane nimega Jack Griffin, kes on muutunud nähtamatuks tänu oma salajasele imejoogile. Kuid selles joogis oli ka "monocane", haruldane India narkootikum, mis andmete kohaselt pidavat tarbija hulluks ajama. Ei lähe kaua, kuni külas hakkavad juhtuma imelikud nähtused nagu jooksvad püksid, iseliikuv jalgratas jpm - kõik Griffini kätetöö.

Arvamus: Kahtlemata üks tore klassik. Tegelikult pole ma raamatut lugenudki, võib-olla ainult mingi lastevariant kuid ajusoppi on jäänud kinni hägused mälestused mingisugusest hullunud teadlasest, kes nähtamatuks suutis muuta. Kui Dracula tundus liialt veniv ja aeglane, Frankenstein liiga tobe ja lame, siis see on selles suhtes palju parem. Eks ka siin leidu selliseid tolle aja vigureid, nagu tobe politseinik, kerge ülemängimine oma rollis (eriti too Gloria Stuart) jpm, kuid sellegipoolest suudab film säilitada oma võlu. Olles natukene pettunud Dracula's ning arvanud Frankensteinist kui "käib kah", siis suutis igastahes antud film jätta oma jälje minu südames. No olgem ausad, vaevalt see enam kedagi hirmutab. Kuid tol ajal, kindlasti. No muidugi pole see nii õudne nagu Dracula ja Frankenstein, kuid miskisugune õuduse maik on filmil juures. Enamus näitlejaid mängisid oma rolli piisavalt hästi, va Gloria Stuart (kahjuks ei päästa sinu ilu alla keskmise esitust) ja kõrtsmiku naine, kes on üks kohutavamaid tegelasi filmikunsti ajaloos. Kindlasti alandasid minu arvamust filmist need kõrvalnäitlejad, kes koguaeg üritasid tähelepanu saada ning igasuguseid lolle grimasse tegid. Lugu enesest oli piisavalt huvitav, et ekraani ette siduda. Ja kui millegipärast juba filmi kõrgelt hinnata, siis erieffektide pärast. Ma saan aru, et tänapäeval pole see mingi ime ja lausa käkitegu, siis tol ajal oli see tõeliselt imeline. Kasvõi üdini tuntud stseen, mil Griffin ennast esimest korda paljaks koorib, või siis jooksvad aluspüksid. Ei saa ka mainimata jätta kahjuks loogilisi apsakaid, näiteks miks Griffinil külm ei hakanud, kui ta keset talve porgandpaljana kepsles? Kuigi ta mainis mitu korda, et tal on külm jne, ei saa ma aru, kuidas suudab inimene sellise külma käes paljalt olla! Ning taktikalised vead Griffini poolt ka muidugi. Kas oli tal ajuvatsake herne suurune, et ta nii läbimõtlematult käitus? Või lõi võim talle pähe?

Aga ka kõik need vead ei suuda seda filmi halvaks tembeldada, seega....

Hinnang: 7/10

Sookolli ja eesli seiklused

2007-02-07T21:45:00.001+02:00

Enne sissekandega alustamist mainin ka kaasfilmiblogijatele, et avastasin veel ühe toreda filmiblogi, mis asub siin.

Pealkiri: "Shrek"
Režissöör: Andrew Adamson & Vicky Jenson
Žanr: animatsioon / komöödia / seiklus / pere
Aasta: 2001
Riik: USA

Hääli loevad:
Mike Myers - Shrek
Eddie Murphy - Eesel (Donkey)
Cameron Diaz - Printsess Fiona
John Lithgow - Lord Farquaad
Vincent Cassel - Monsieur Hood
...[---]

Sissejuhatus: Shrek on suurt kasvu ja kombetu sookoll, kes elab Duloc'i nimelise maa metsas ega salli inimeste juuresolekut, seega peletab ta nad pidevalt minema. Kui kurjaloomuline lord Farquaad üritab kinni püüda kõik muinasjutuolevused kogu metsas ja seega muutub Shreki elu samuti rahutumaks. Kuna sookollil hakkab kinni püütud muinasjututegelastest kahju, sõlmib ta lord Farquaadiga leppe: too vabastab kõik olevused, kui Shrek päästab printsess Fiona (kellest Farquaad on sisse võetud) lossist, mida valvab suur kuri draakon. Kokkusattumuse läbi sõbruneb Shrek eesliga, kel on oma jutukusest hoolimata suur süda. Niisiis asuvad nad teele, et päästa lossist printsess Fiona.

Arvamus: Ehhee, ma saan aru küll, mis see lapsed siis pooleteiseks tunniks teleka taha / kinoistmele naelutas. Eks minulgi nüüd täitsa igav ei hakanud, vahepeal oli möllu küllaga ning animatsioon oli kah päris mokka mööda. Paraku jäi "Shrek" mulle liiga lapsikuks. Minule meeldivad animatsioonid, kus peetakse meeles ka vanemat publikut ning ei tehta 100% lastefilmi. No see oli küll täitsa mudilaste multikas, vägivalda ei olnud liialt, maandumised olid pehmed ning isegi Eddie Murphy (kes eesli häält tegi) suutis oma roppu suud tagasi hoida. Siiski ei olnud tegu täieliku ajaraiskamisega (erinevalt järjest). Paar punni ikka teenib.

Hinnang: 5/10

"Revenge is a best dish served cold."

2007-02-06T06:58:00.001+02:00

Mõtlesin nüüd siis mõnest Tarantino filmist kirjutada ja hei - miks mitte Kill Billist?

Pealkiri: "Kill Bill, Vol. 1" (Kill Bill: Pruudi kättemaks)
Režissöör: Quentin Tarantino
Žanr: märul / krimi / draama / märul
Aasta: 2003
Riik: USA

Mängivad:
Uma Thurman - Pruut (The Bride)
Lucy Liu - O-Ren Ishii
Vivica A. Fox - Vernita Green
Darryl Hannah - Elle Driver
David Carradine - Bill
...[---]

Sissejuhatus: Beatrix Kiddo (kes filmi vältel kannab siiski nime The Bride ehk Pruut) on professionaalne palgamõrvar, kes ärkab nelja-aastast koomat. Ta jäi napilt ellu, kui teda peksti ja tulistati pähe peale seda, kui rühmitus Surmava Rästiku Palgamõrvarirühmitus (The Deadly Viper Assassination Squad) ta reetis - eesotsas tema peigmehe Billiga. Ta on ilma jäänud oma lapsest (kelle isa on Bill) ning pruudi ainsaks sooviks on kättemaks. Niisiis koostab ta nimekirja kõigist, kes Surmava Rästiku Palgamõrvarirühmitusse kuulusid ning asub neid teelt kõrvaldama - viimaseks jääb muidugi kõige magusam vastane... Bill.

Arvamus: Kui juhtusite selle filmi kinno jõudmise ajal lugema noortefoorumeid, siis esimene asi, mille kõik esile tõstsid, oli brutaalsuse ja maksimeeritud vägivald, mida esineb eriti Pruudi ja Crazy 88 vahelise gängi vahelises kiirsõjas, kus jäsemeid amputeeritakse sekundi jooksul mitmeid. Verd pritsib siis väga utoopiliselt - geisrina! Aga tegelikult paljud ehk ei tea, et tegu on austusavaldusega anime-filmidele, kus haavadest analoogse survega verd eritub. Animet on siin mujalgi: näiteks on peatükkideks jagatud filmis osa, kus tutvustatakse kauni Lucy Liu poolt kehastatud mõrtsukat O-Ren Ishii'd ja see kõik on tehtud animena. Palju vägivalda ei tee filmi sugugi maitsetuks, sest siit lausa õhkab kultuuri ja muid vägevusi, mis "Kill Billi" lõppedes väga erilise mulje jätavad. See kriminull-märul on stiililt märksa erinev eelmistest Tarantino filmidest ning sel mehel lihtsalt on annet sellisesse tükki õigeid näitlejaid valida, sest Surmava Rästiku Palgamõrvarirühmitus (tobe tõlge, ma tean) on pandud kokku nii mustadest, kollastest kui valgetest (ja sealjuures väga headest näitlejatest) ning Uma Thurman ise läbib siin filmis päris mitu enesetundeetappi, vähemalt nii mulle tundub: alguses koomast ärgates on ta küll väga jõuetu ja ei suuda kõndidagi, lõpus on ta külmaks teinud rea inimesi (üle saja kindlasti) ja Bill ootab veel ees!

PS. Kirjutan millalgi teisest osast kah.

Hinnang: 8/10

Kättemaks on magus

2007-02-04T18:42:00.000+02:00

Pealkiri: "The Count of Monte Cristo" (Krahv Monte Cristo)
Režissöör: Jay Wolpert
Žanr: draama / seiklus
Aasta: 2002
Riik: USA / Suurbritannia / Iirimaa

Mängivad:
James Caviezel - Edmond Dantes
Guy Pearce - Fernand Mondego
Dagmara Dominczyk - Mercedès Iguanada
Richard Harris - Abbé Faria
James Frain - J.F. Villefort
"..."[---]

Sissejuhatus: Edmond Dantes on tavaline meremees. Ta elu võtab aga uue suuna siis, kui teda riigireetmises süüdistatakse ning kohtuta vangi mõistetakse. Ta viiakse salajasele saarele vangikongi, kus peab veetma 13. aastat enda elust.
Dantes-i eakas kongikaaslane avaldab talle enda suure saladuse - kuulsa Krahv Monte Cristo aarde asukoha. Lisaks aitab vana mees kaaslasel põgeneda ning kättemaksuhimuline Dantes asub aardejahile ...

Arvamus: Kui ma oma tuppa raamaturiiuli panin, siis vedasin siia ka Alexandre Dumas' teose "Krahv Monte-Cristo". Pean aga ausalt tunnistama, et lugeda pole ma seda jõudnud. Kunagi sai loetud küll mingit lühikest lastevarianti sellest, kuid ega ma eriti ei mäletanud enam midagi. Tihti mulle väga pikki filme ei meeldi vaadata, kuid selle filmi puhul võin küll öelda, et aeg läks lennates. Tänapäevasele äkšonile ja getofilmidele hea vaheldus, kirjandusklassika siiski. Mõtlesin täna küll midagi lustliku vaadata, kuid ei kahetse sugugi, et asusin seda filmi vaatama. Tõsiselt kift.

Hinnang: 9,5/10