FilmiPloog

Nalja kui palju!



Pealkiri: "Ouran High School Host Club"
Režissöör: Takuya Igarashi
Autor: Bisco Hatori
Tootjad: BONES, Hakusensha, Nippon Television Network, VAP
Žanr: anime / komöödia / kooli / romantika
Formaat: seeria / 26
Aasta: 2006

Hääli Loevad:
Maaya Sakamoto - Haruhi Fujioka
Mamoru Miyano - Tamaki Suou
Kenichi Suzumura - Hikaru Hitachiin
Yoshinori Fujita - Kaoru Hitachiin
Masaya Matsukaze - Kyoya Ootori
...[---]

Sissejuhatus: Tegu on samanimelisel mangal põhineva animega.

Haruhi Fujioka õpib eksklusiivses Ourani keskkoolis, kuhu ta pääses õppima stipendiumi alusel. Kool on eelkõige mõeldud rikaste lastele, kuid Haruhi pääses sinna oma teadmistega. Ta torkab teiste seas kergelt silma, sest rahaline olukord pole tal lubanud endale koolivormi osta. Tänu oma välimusele (pikad püksid, polosärk ning suured prillid) peetakse teda nohikust poisiks.

Haruhi satub kolmandasse muusikaruumi, kui otsib rahuliku kohta lugemiseks. Ust avades vaatavad talle vastu Host Club (ei hakka tõlkima) kuus veetlevat noormeest. Nende klubi tegeleb noorte rikaste tüdrukute vaba aja sisustamisega. Teisisõnud: pakuvad neile raha eest koolipäeval seltsi ning korraldavad erinevaid üritusi. Nende esimese 'vestluse' ajal on Haruhi päris ehmunud ning lõhub kogemata ära 8.000.000 jeeni maksva vaasi. Et katki läinud vaas kinni maksta, peab Haruhi hakkama klubi 'koeraks', kes teeb teenija tööd, nagu näiteks toidu serveerimine ning koristamine. Klubi president Tamaki ülendab, teadmata, et Haruhi on tüdruk, ta 'hostiks', kui avastab tema potentsiaali. Haruhi peab saama 100 püsiklienti, et tema võlg oleks makstud. Vaikselt saavad juba kõik teised klubi liikmed aru, et Haruhi pole päris see, kelleks nad teda peavad. Ka peale tõe väljatulekut jätkab Haruhi hostina, varjates oma tegeliku identiteeti, tasumaks oma võlga.

Arvamus: Võib öelda, et tegu on ühe nauditavama animega üldse. See on humoorikas, silmale hea vaadata ning mitmeidki kordi ajab kõva häälega naerma. Huumorit on siin tõesti küllaga. Ka siis, kui kõvasti naerma ei kuku, on midagi muigamiseks olemas. Ja seda igas osas. Seetõttu on see anime ka üks minu lemmikutest, sest ma ei oma sellist huumorimeelt, mis paljudel on. Ehk...ma ei naera siis, kui paljud naeravad, aga naeran siis, kui osad võibolla ei naera. Kõige enam toob naeratuse näole Host Clubi president Tamaki. Kohati paneb mõtlema, et kas ta mängib lolli/naiiviset isikut või ta ongi selline. Vaatamata sellele on ta äärmiselt siiras ning see mikstuur ajab mitmeidki kordi naerma. Ka siis, kui temast kahju hakkab.

Animatsioon on lihtne ja rõõmus. Pakub silmadele puhkust ning naudingut. Pimedas või hämaras toas ma siiski vaadata ei soovita, sest see anime on küllaltki hele. Nagu rõõmsale animele ikka kohane. Kui tegelased ning ka tegevuse koht on küllaltki lihtsustatult joonistatud, on teatud klippidel äärmiselt detailne kujutamine. Nagu näiteks teises osas olevad õitsevad kirsipuud või vaade nende koolile. Maalilised.

See on ka üks väheseid animesi, kus mul pole kindlat lemmiktegelast. Või pigem...neid on kohe päris mitu. Kõik Host Club liikmed on äärmiselt toredad. Kyoya ehtbishounenlik välimus ja selline kergelt külm ning kaalutlev suhtumine; Takashi vaikne ja tõsine olek; Haruhi oskus näha asju nii, nagu need on; Hikaru ja Kaoru lõbus ning mänguhimuline olek; Tamaki naiivsus ning südamlikkus; Mitsukuni nummisus. Nende omavaheline läbisaamine on ka päris tore, sest kõigile on antud oma isiksus ning hoiak teiste suhtes. Iga tegelane suudab ka anime jooksul millegagi üllatada.

Üks žanritest sellel animel on romantika. Kuigi Haruhi on enamuse osa ekraanil olevast ajast kujutatud meessoost isikuna, siis ei vähenda see Tamaki ega kummagi Hitachiin venna silmnähtavat huvi tema vastu. Kõige rohkem oma tundeid avaldab muidugi Tamaki. Haruhi puhul on aga kuidagi tüüpiline olukord, kus asjaosaline ise ei saa mõhkugi aru, kui oluline ta tegelikult nendele tegelinskitele seal on. Mis aga lõpplahendus saab olema, seda peate ise uurima ;) Otseselt pole tegu spoileriga, kuna tegu on minu eelistusega, siis võin öelda, et ei läinud päris nii, nagu mina lootnud oleks. Selleks on mul nüüd fan-fictionid.

Üks meeldivamaid asju anime juures on minu arvates muusika. Taustamuusika on enamasti suursugune (kasutatud on, nagu ma aru saan, orkestrit viiulitega eesotsas) ning elav ja rõõmus. Vajadusel ka kurvem. Alguslaul on minu üks lemmikuid üldse. Selline lõbus ning kaasahaarav. Üks väheseid alguslaule, mida ma proovisin kuidagi etteantud sõnade järgi kaasa laulda. Lõpulugu on energiline ning seal on näidatud tegelased sellistena, nagu nad mangas kujutatud on.

Lõbus ja energiline shoujo-anime on küll eelkõige mõeldud naissoost vaatajatele, aga sobib väga hästi ka teisele sugupoolele nautimiseks. Üks asi võib siiski olla, mis vajaks selgitamist: Hikaru ja Kaoru suhe. Nimelt nende käitumine on tekitanud paljuski arvamust, et tegu on homodega. Ei ole. Nad on siiski kaksikud ning midagi ebasündsat seal ei toimu. Neil on lihtsalt oma imidž seoses rolliga seal klubis ja selleks on kergelt ülepingutatud vennaarmastus. Seega...pole vaja mingit homoteemat karta.

Head vaatamist!

Hinnang: 8,5/10

Eks ma muidugi vabanda kvaliteedi pärast, kuid netist ei leidnud ägedaid, ja ise ka ei vaadanud just parima kvaliteediga

Pealkiri: Walker, Texas Ranger (Walker, Texase korravalvur) / Walker, Texas Ranger: Trial by Fire
Režissöör: Aaron Norris
Žanr: märul / krimi
Aasta: 1993 - 2001 (9 hooaega) / 2005
Riik: USA

Mängivad:
Chuck Norris - Cordell "Cord" Walker
Clarence Gilyard Jr. - James "Jimmy" Trivette
Sheree J. Wilson - Asst. D.A. Alex Cahill
...

Sissejuhatus: Cordell Walker, Texase korravalvur, kasutab pahadega talitamiseks traditsioonilist viisi, mis seisneb kinnivõtmisel vastuhakkajate läbipeksmises. Walker lähtub oma töös suuresti oma instinktist ja kasutab ka tihti oma indiaanlastest suguseltsi abi. Tema partner, James Trivette, kasutab kriminaalide püüdmiseks rohkem moodsat tehnikat. Errulänud korravalvur C.D. Parker omab grillbaari, kus tihti pärast tööd lõõgastutakse. Ka aitab Parker Walker'it vahel oma nõuannetega. Alex Cahill, advokaat, aitab Walker'it paberitega, näiteks läbiotsimisorderitega.

Kommentaar: Kohe algusest peale oli selge, et Cordell Walker on tegija, ning esimese kaheosalises episoodis tuli linale ka James "Jimmy" Trivette, kes on Walker'i partner läbi seriaali. Niimoodi kahekesi on nad pikka aega, sest eesti kanalitelt tuntud Walker'i tiimi lahutamad osalised Francis Gage ja Sydney Cooke tulevad alles kaheksandas hooajas. On küll naisadvokaat Alex Cahill ja erruläinud korravalvur C.D. Parker, aga kuigi nad on olulised tegelased, ei löö nad märulites kaasa. Walker'i ja Trivette'i suhetest niipalju, et Trivette oli kohe alguset peale arvutivend, või siis pigem arvutit ja netiotsingut kasutada oskav tüüp, aga Walker algul pelgas arvuteid ja pidas vahel Trivette'ga sõnavahetust, kas arvuti on ikka politseitöös vajalik. Arvatavasti ta leppis olukorraga, sest peale esimesi hooaegu seda enam ei olnud. Ka oli esimestes hooaegades Trivette suht äpu, ja Walker pidi tihti ka Trivette pahad läbi peksma, aga mulle meeldis see, et umbes viiendas-kuuendas hooajas sai ka Jimmy endaga hakkama. Walkeri'st kõvem ta muidugi ei olnud, see on nagu daa, eksole.

Mis mind häiris, oli see, et alati, kui keegi tegi midagi arvutiga, piiksus see meeletult. No ma arvan, et sarnase tulemuse saate, pannes windows'is igale liigutusele hääle taha. No muidugi on see neile, kes arvuteid niiväga ei kasuta, vahva ja huvitav, ja ma saan aru, et kuidagi on vaja juhmile televaatajale teadustada, et vot nüüd keegi teeb midagi arvutitega, aga no kamoon... Eriti vahva oli see, et kui mingi häkker sisestas koodi vms, siis arvuti, noh, piiksuski meeletult. Veel häiris kohati ka see, et ei olnud kindlat kuripaha läbi hooaja, nagu näiteks Buffy the Vampire Slayer'is. Viimases hooajas oli küll neljaosaline monsterepisood, ja kohati telešõudes levinud kaheosalisi, aga muidu jättis jätkusuutlik areng soovida. Tegelikult ma ei mõtle niipalju kuripaha, kui seda, et... näiteks Walker kaotas ühes osas ajutiselt nägemise ja Cage teises kuulmise, aga järgmistes osades polnud mitte väikest vihjet ka sellele. Samas aga meeldis see, et üks kindel näitleja - pidades vahet ja tulles tagasi - mängis sama tegelast, mitte nii, et kord automehhaanik, kord ülikooli proffessor.

7/10

Pealkiri: Lemony Snicket's A Series of Unfortunate Events
Režissöör: Brad Silberling
Žanr: fantaasia
Aasta: 2004
Riik: USA / Saksamaa

Mängivad:
Jim Carrey - Count Olaf
Liam Aiken - Klaus
Emily Browning - Violet
Kara Hoffman - Sunny
...

Sissejuhatus: Ühel päeval saavad Violet, Klaus ja Sunny Baudelaire uudise, et nende vanemad on hukkunud tuleõnnetuses. Vanemad on aga jätnud lastele tohutu varanduse, mida lapsed saavad aga kasutada alles siis, kui vanim neist on täisealine. Olles saadetud oma kauge sugulase krahv Olaf'i juurde, saab aga peagi selgeks, et ahne krahv ei hooli tegelikult mitte lastest, vaid nende varandusest.

Arvamus: Filmi aluseks on Lemony Snicket'i raamatud The Bad Beginning, The Reptile Room ja The Wide Window. Film on tegelikult üsna imelik, ning ei pruugi beibedele ja eluvendadele meeldida, isegi kui nad teavad, et filmis on Jim Carrey. Mängib ta küll humoorikat tegelast, kuid laua alla ta irnuma ei pane. Aga ma tahan seda öelda, et kui filmi filmiosa lõpeb, siis ärge pange kohe kinni. Teil ei ole nii kiire elu. Mind oli hoiatatud, ja mul on hea meel, et ma tiitrid ära vaatasin. Ka film on silmale ilus, aga tiitrid on just kui omaette teos.

7/10