FilmiPloog

Nalja kui palju!



Pealkiri: "Ouran High School Host Club"
Režissöör: Takuya Igarashi
Autor: Bisco Hatori
Tootjad: BONES, Hakusensha, Nippon Television Network, VAP
Žanr: anime / komöödia / kooli / romantika
Formaat: seeria / 26
Aasta: 2006

Hääli Loevad:
Maaya Sakamoto - Haruhi Fujioka
Mamoru Miyano - Tamaki Suou
Kenichi Suzumura - Hikaru Hitachiin
Yoshinori Fujita - Kaoru Hitachiin
Masaya Matsukaze - Kyoya Ootori
...[---]

Sissejuhatus: Tegu on samanimelisel mangal põhineva animega.

Haruhi Fujioka õpib eksklusiivses Ourani keskkoolis, kuhu ta pääses õppima stipendiumi alusel. Kool on eelkõige mõeldud rikaste lastele, kuid Haruhi pääses sinna oma teadmistega. Ta torkab teiste seas kergelt silma, sest rahaline olukord pole tal lubanud endale koolivormi osta. Tänu oma välimusele (pikad püksid, polosärk ning suured prillid) peetakse teda nohikust poisiks.

Haruhi satub kolmandasse muusikaruumi, kui otsib rahuliku kohta lugemiseks. Ust avades vaatavad talle vastu Host Club (ei hakka tõlkima) kuus veetlevat noormeest. Nende klubi tegeleb noorte rikaste tüdrukute vaba aja sisustamisega. Teisisõnud: pakuvad neile raha eest koolipäeval seltsi ning korraldavad erinevaid üritusi. Nende esimese 'vestluse' ajal on Haruhi päris ehmunud ning lõhub kogemata ära 8.000.000 jeeni maksva vaasi. Et katki läinud vaas kinni maksta, peab Haruhi hakkama klubi 'koeraks', kes teeb teenija tööd, nagu näiteks toidu serveerimine ning koristamine. Klubi president Tamaki ülendab, teadmata, et Haruhi on tüdruk, ta 'hostiks', kui avastab tema potentsiaali. Haruhi peab saama 100 püsiklienti, et tema võlg oleks makstud. Vaikselt saavad juba kõik teised klubi liikmed aru, et Haruhi pole päris see, kelleks nad teda peavad. Ka peale tõe väljatulekut jätkab Haruhi hostina, varjates oma tegeliku identiteeti, tasumaks oma võlga.

Arvamus: Võib öelda, et tegu on ühe nauditavama animega üldse. See on humoorikas, silmale hea vaadata ning mitmeidki kordi ajab kõva häälega naerma. Huumorit on siin tõesti küllaga. Ka siis, kui kõvasti naerma ei kuku, on midagi muigamiseks olemas. Ja seda igas osas. Seetõttu on see anime ka üks minu lemmikutest, sest ma ei oma sellist huumorimeelt, mis paljudel on. Ehk...ma ei naera siis, kui paljud naeravad, aga naeran siis, kui osad võibolla ei naera. Kõige enam toob naeratuse näole Host Clubi president Tamaki. Kohati paneb mõtlema, et kas ta mängib lolli/naiiviset isikut või ta ongi selline. Vaatamata sellele on ta äärmiselt siiras ning see mikstuur ajab mitmeidki kordi naerma. Ka siis, kui temast kahju hakkab.

Animatsioon on lihtne ja rõõmus. Pakub silmadele puhkust ning naudingut. Pimedas või hämaras toas ma siiski vaadata ei soovita, sest see anime on küllaltki hele. Nagu rõõmsale animele ikka kohane. Kui tegelased ning ka tegevuse koht on küllaltki lihtsustatult joonistatud, on teatud klippidel äärmiselt detailne kujutamine. Nagu näiteks teises osas olevad õitsevad kirsipuud või vaade nende koolile. Maalilised.

See on ka üks väheseid animesi, kus mul pole kindlat lemmiktegelast. Või pigem...neid on kohe päris mitu. Kõik Host Club liikmed on äärmiselt toredad. Kyoya ehtbishounenlik välimus ja selline kergelt külm ning kaalutlev suhtumine; Takashi vaikne ja tõsine olek; Haruhi oskus näha asju nii, nagu need on; Hikaru ja Kaoru lõbus ning mänguhimuline olek; Tamaki naiivsus ning südamlikkus; Mitsukuni nummisus. Nende omavaheline läbisaamine on ka päris tore, sest kõigile on antud oma isiksus ning hoiak teiste suhtes. Iga tegelane suudab ka anime jooksul millegagi üllatada.

Üks žanritest sellel animel on romantika. Kuigi Haruhi on enamuse osa ekraanil olevast ajast kujutatud meessoost isikuna, siis ei vähenda see Tamaki ega kummagi Hitachiin venna silmnähtavat huvi tema vastu. Kõige rohkem oma tundeid avaldab muidugi Tamaki. Haruhi puhul on aga kuidagi tüüpiline olukord, kus asjaosaline ise ei saa mõhkugi aru, kui oluline ta tegelikult nendele tegelinskitele seal on. Mis aga lõpplahendus saab olema, seda peate ise uurima ;) Otseselt pole tegu spoileriga, kuna tegu on minu eelistusega, siis võin öelda, et ei läinud päris nii, nagu mina lootnud oleks. Selleks on mul nüüd fan-fictionid.

Üks meeldivamaid asju anime juures on minu arvates muusika. Taustamuusika on enamasti suursugune (kasutatud on, nagu ma aru saan, orkestrit viiulitega eesotsas) ning elav ja rõõmus. Vajadusel ka kurvem. Alguslaul on minu üks lemmikuid üldse. Selline lõbus ning kaasahaarav. Üks väheseid alguslaule, mida ma proovisin kuidagi etteantud sõnade järgi kaasa laulda. Lõpulugu on energiline ning seal on näidatud tegelased sellistena, nagu nad mangas kujutatud on.

Lõbus ja energiline shoujo-anime on küll eelkõige mõeldud naissoost vaatajatele, aga sobib väga hästi ka teisele sugupoolele nautimiseks. Üks asi võib siiski olla, mis vajaks selgitamist: Hikaru ja Kaoru suhe. Nimelt nende käitumine on tekitanud paljuski arvamust, et tegu on homodega. Ei ole. Nad on siiski kaksikud ning midagi ebasündsat seal ei toimu. Neil on lihtsalt oma imidž seoses rolliga seal klubis ja selleks on kergelt ülepingutatud vennaarmastus. Seega...pole vaja mingit homoteemat karta.

Head vaatamist!

Hinnang: 8,5/10