Minu arvates täiesti sobilik pealkiri sellele vägivaldsele filmile.



Pealkiri: "The Passion of the Christ" (Kristuse kannatused)
Režissöör: Mel Gibson
Žanr: draama
Aasta: 2004
Riik: USA

Mängivad:
James Caviezel - Jesus / Jeesus
Maia Morgenstern - Mary / Maarja
Christo Jivkov - John / Johannes
Francesco De Vito - Peter / Peetrus
Monica Bellucci - Magdalen / Magdaleena
... [---]
(Parandage mind, kui ma mõne nime juures eksisin. Ei ole kõikide nimedega tuttav)


Sissejuhatus: Film algab sellega, kuidas Jeesus peab arutlust selle üle, kas ta suudab oma isa, Jumala, antud ülesandega saada ristilöödud läbi minna. Temaga koos, kuigi magavatena, on Peetrus, James (nimetõlget paluks!) ja Johannes. Peale nende äratamist on nad küllaltki mures nähes, milline Jeesus välja näeb ning uurivad, kas peaks ka teised apostlid kohale kustuma. Seepeale Jeesus ütleb, et ta ei soovi, et nad teda sellises seisus näeks ja palub neil teda jälgida ja palvetada. Samal ajal üks Jeesuse jüngritest, Juudas, kohtub juutide nõukoguga. Peapreester Caiaphas (tõlget?) pakub Juudasele kolmkümend hõbemünti, kui ta teatab Jeesuse asukohast. Juudas võtab pakkumise vastu.

Sel ajal, kui Jeesus palvetab, ilmub kohale Saatan, et proovib teda veenda loobumast ideest, et üks mees suudab kannatada kõikide inimeste pattude eest. Jeesus on hirmul oma saatuse üle, aga ei anna alla. Kui saabuvad valvurid, siis Jeesus astub neile rahuga vastu. Valvurite endi reaktsioon on tunduvalt vägivaldsem. Ta viiakse juutide nõukogu ette ning rahvas kutsutakse seda alandust ja piinamist vaatama. Jeesus suhtub asja rahulikult, kuigi tema näeost on näha hirmu. Mis hakkab edasi juhtuma?

Arvamus: Ma lootsin filmist paremat, kui see oli. Film oleks võinud rohkem näidata eellugu, et mks seda Jeesust siis niimoodi piinati ja karistati. Minule, kes ma olen suhteliselt kristlusekaugele inimesele on asi segane, sest ma ei tea Piiblist ja Jeesusest suhteliselt vähe. Mis siis need teevad, kes mitte midagi ei tea? Ilmselt ei läheks üldse filmi vaatamagi, aga kui? Ilmselt oli tema ajend kujutada Jeesuse viimased 12 tundi võimalikult dramaatiliselt ja kaastundlikult, kui leian, et see oleks siiski eeldanud eellugu. Miks mitte teha üldse film Jeesuse tervest elust? See ilmselt oleks natuke huvitavam jälgida. Mida lõpupoole film läks seda rohkem ma lootisn, et nad on ka selle osa teinud, kus avastatakse, et Jeesus on oma hauakambrist kadunud. See oleks lahe olnud. Kahjuks see aga nii ei läinud. Tahaks järge!

Filmi visuaalne külg oli võimas ja samas väga depressiivne. Mul hakkas vahepeal tõsiselt paha, kui näitas Jeesuse haavu peale piinamist ning see teekond tema risttilöömispaigani. Jeesus oli ilmselt ajalooliselt eksisteerinud isik (viimaste uuringute järgi), niiet päris jube võis olla, kui piinamine tõesti nii läks. Tõsiselt kahju hakkas. Sellised hetked panevad mõtlema, kuidas mõni võib olla nii pühendunud millelegi ja sellesse uskuda. Kunagi ei või teada, kas kõik on ehtne või pettekujutlus. Mis minule väga huvita tundus, oli see, et kasutatu slow-motionit. Mitte küll sellisel määral, nagu näiteks "300s", aga siiski. Samas toimumiskohad just kõige realistlikumat muljet ei jätnud, kui inimesed ise seda tegid.

Näitlejatöö oli ka päris hea. Mulle meeldis. James Caviezel oskab piinatud Jeesust mängida. Aga need hõõguvad silmad...näkä. Tegi asja tobedaks. Jeesust kujutati igastahes ülimalt inimlikuna selles osas, mis ootas teda ees. Ta kartis. Samas jälle kerge üleloomulikkusega - pani kõrva pähe tagasi :P Ma kujutan ette, et pool filmist juba peaaegu surnud inimest mängida, keda järjest piinatakse, võib olla päris kurnav. Mis mind aga mõtlema pani kõige selle piinamise juures oli see, et kuidas reageerivad kristlased sellele? Ma mõtlen erinevat tüüpi kristlased. Ehk keegi kristlane viitsib pajatada?

Filmi juures aga minu vaieldamatu lemmik oli see, et see polnud inglise keeles. Suhteliselt haruldane näht Ameerikast tulevate filmide puhul. Kasutatud keeled olid aramea, heebrea ja ladina. Heebreakeelsete sõnade juures kohe äratõundmisrõõm. Ei tegelt vägagi positiivne nähtus. Andis sündmusele tõetruuma mulje ja oli huvitav.

Nõrganärvilistele ei soovita. Alla 16. aastasele keelatud!

(vabandan kehva arvustuse eest. ei tahtnud välja tulla :/)

6/10

Pikka aega vedeles see film niisama arvutis, nüüd siis võtsin kätte ja vaatasin ära. Peale filmi oli peas mõte: "Miks ma seda ennem ei vaadanud?"



Pealkiri: "The Phantom of the Opera" (Ooperifantoom)
Režissöör: Joel Schumacher
Žanr: draama / fantaasia / muusikal / märul / romantika
Aasta: 2004
Riik: USA / Suurbritannia

Mängivad:
Gerard Butler - The Phantom
Emmy Rossum - Christine
Patrick Wilson - Raoul
Miranda Richardson - Madame Giry
Minnie Driver - Carlotta
... [---]


Sissejuhatus: Film põhineb Andrew Lloyd Webber muusikal ja Gaston Leroux raamatul. Ooperifantoom räägib ooperist, mida terroriseerib salapärane fantoom, kes varjub oma deformeerunud näo tõttu ooperi katakombides.

Film algab 1919 aasta auktsioniga Pariisi ooperamajas, kus Raoul saab omale muusikakarbi, mille peal on ahv. Järgmine oksionile pandav kroonlühter on kaetud riidega, kui riie tõstetakse, lendab tolm laiali ja viib rahva tagasi aastasse 1870, mil Pariisi ooperamaja oli oma hiilguse juures.

Parajasti tehakse Chalumeau' "Hannibali" proovi, mille peaosatäitjateks on Carlotta Giudicelli ja Ubaldo Piangi. Lahkuv juhataja Lefevre tutvustab meeskonnale Richard Firminit ja Gene André'd, kes omakorda tutvustavad uut patrooni, noor vikont Raoul du Chagneyt. Noor koorilaulja Christine Daaétunneb Raouls ära enda lapsepõlvesõbra. Carlottal palutakse laulda lugu "Think of Me", kui suur lavakaunistus kukkub talle otsa, mille põhjustajaks on Ooperifantoom. Diivalik naine lahkub kisa ja käraga. Tema asemel soovitab koreograaf madam Giry, Christine Carlotta asemel laulma panna. Alguses on kõik natuke ebausklikud, kui kui Christine esitab loo, on ta automaatselt peaosaline. Peale seda esitust on tüdruk kõikide tähelepanu keskpunktis, eriti Ooperifantoomi, kes on olnud Christine muusikaingel.

Kui hakatakse ette valmistama uut ooperit, saadab keegi salapärane O.G. kirja juhatajatele, Charlottele ning madam Giryle. Selles nõuab ta, et uues ooperis mängiks Christine krahvinnat, ning Carlotte tumma paazi. Kui nii ei tehta, saab midagi jubedat juhtuma. Muidugi pole juhatajad nõus ning nii hakkabki fantoom oma lubadust täide viima.

Arvamus: Enne filmi vaatamist olin juba piisavalt ootusärevust täis. Andrew Lloyd Webberi muusika on lihtsalt võrratu. Filmi ajal avastasingi ennast peaaegu iga laulu algusesse tagasikerimast. Muretsesin kohe ka soundtracki...võrratu. Filmi ajal pole lihtsalt laulud ja teksti rääkimine, vaid teksti osa lauldakse ka. Alguses oli see natuke harjumatu, aga täiesti nauditav. Lisaks muusikale on filmil võrratu koreograafia ja visuaalne külg. Kõik on uhke ja võimas. Vajadusel särav ja vajadusel sünge. Kinosaalis oleks seda ka kindlasti väga efektne vaadata.

Näitlejate kohapeal oli mul huvitav info. Kui käisin vaatamas filmi "300" ja sellest ülevaadet kirjutasin, siis sain teada, et kuningas Leonidast mänginud Gerard Butler mängib "Ooperifantoomis" fantoomi. Natukene üllatav oli, arvestades, kui võitlusahnelt ta Leonidast mängis. Ja ega ma teda esmahoobilt ära küll ei tundud, niivõrd erinevad osad. Aga võrratu häälega ja näitlejaoskusega. Peaks teisigi filme otsima, kus ta mänginud on. Lummav, nagu ka tema haavatud fantoomi näitlemine. Emmy Rossumit olin ma ennist näinud filmis "The Day After Tomorrow", kus ta oli armas nagu alati, aga kuna tolles filmis oli juba tegelaste vaheline suhtlemine tobe, siis . Siin on ta aga juba võrratu.


*kuulab soundtracki ja laulab kaasa* lihtsalt võrratu

8/10

Nägin seda filmi Pärnus Alexsandri pubis. Kuna teler oli täpselt minu taga ja häält polnud, siis nägin seda tükiti, aga huvi tekkis. Nii ma siis netist ta välja kaevasin ja subtiitrid leidsin ka kusagilt.



Pealkiri: " Les Choristes" (Kooripoisid)
Režissöör: Christophe Barratier
Žanr: draama / komöödia / muusika
Aasta: 2004
Riik: Prantsusmaa / Šveits / Saksamaa

Mängivad:
Gérard Jugnot - Clément Mathieu
François Berléand - Rachin
Kad Merad - Chabert
Jean-Paul Bonnaire - La Père Maxence
Jean-Baptiste Maunier - Pierre Morhange
... [---]


Sissejuhatus: Film on jutustav tagasivaade toimunule. 1949 asub Clement Mathieu tööle järelvalvajana probleemsete poiste kooli nimega Fond De L'Étang (otsetõlkes Tiigi põhi) Vaatamata sellele, et ta on andnud alla oma unistuste saada heliloojaks, on ta optimistlik ka siis, kui tema eelkäija ei varja oma heameelt sellest koolist lahkumise puhul. Eelkäija siiskui hoiatam Mathieu'si kooli kõige hullemate poiste eest - Le Querrec ja Morange. Viimast kirjeldab ta kui "ingli näoga, aga kuratliku temperamendiga". Siiski pole kõik kooli poisid sellised. Kõige paremaks näiteks on väike orb Pepinot. Vaatamata laste erinevustele, karistab kooli direktor Rachin kõiki karmilt ja võrdselt. Ka siis, kui laps milleski süüdi pole, aga on vaja kedagi karistada. Rachin on kooli motoks pannud "tegu võrdub reageerimisega" (Action Equals Reaction). Mathieu eesmärgiks on poiste distsiplineerimine, mis aga mitmel korral läbi kukub. Siis otsustab ta muusika kasuks ja moodustab poistest koori. Muidugi pole kõigil seda parimat lauluhäält, aga nende seas peitub üks ingli häälega noor laulik.

Arvamus: Kõige esimesena mainiks ära, et poistekoor laulab imeilusalt. Tegu pole mitte siiski samade positega, keda filmis näha. Koorilaule laulab poistekoor nimega Petits Chanteurs de Saint-Marc, mille solistiks on Jean-Baptiste Maunier. See sama poiss, kes mängib Pierre Morhange'i. Nimelt otsustati selle rolli jaoks kasutada just ehtsat koori solisti. Ja peab tõdema, et ka näitlejana sai poiss kenasti hakkama.

Mulle meeldivad sellised algselt võimatuna tunduvad ülesanded. Antud filmis siis poiste distsiplineerimine. Sel puhul oli vahendiks muusika. Gérard Jugnot sobis hästi järelvalvaja osa täitma. Ta suudab seda kõike kerge huumoriga näos edasi anda, kuigi film võib tunduda kohati päris masendav. Kes pane tähele, siis algsed sünged toonid muutuvad ajapikku järjest helgemateks, niiet filmi lõpupoole paistab ainult päike.

Üks väheseid filme, millel ma lõputiitrid jooksma jätsin. Nimelt oli taustaks poistekoori laul. Ilus.

"Pepinotil oli kogu aeg õigus. Clement Mathieu vallandati laupäeval."
Väike spoiler, aga kes filmi vaatab, saab aru, miks see lõppu sobib :)

8,5/10

Uuemad postitused Vanemad postitused Avaleht