Pealkiri: "Singing Revolution" (Laulev revolutsioon)
Režissöör: James Tusty ja Maureen Castle Tusty
Žanr: dokumentaal
Aasta: 2005
Riik: Eesti / USA
Mängivad:
Heiki Ahonen - tema ise
Gustav Ernesaks - tema ise (arhiivi materjal)
Linda Hunt - jutustaja
Mari-Ann Kelam - tema ise
Tunne Kelam - tema ise
...
Sissejuhatus: „What role can singing play, when a nation is faced with an… by its neighbours? Can culture hold people together? For centuries the small country of Estonia has faced these questions.”
Film tutvustam meile Eesti kurba, kuid samal ajal hämmastavat ajalugu põlvedepikkusest okupatsioonist ning sellest vabanemisest. Eesti asub Balti mere ning Venemaa vahel, olles väravaks Euroopa ning Venemaa vahel. Seetõttu on see ka olnud magus maa juba väga pikka aega. Oma vallutusplaan on siin ellu viinud rootslased, taanlased, poolakad, vene tsaarid ning Nõukogude Liit. Üks verisemaid ning vägivaldsemaid peatükke Eesti ajaloos algas aga 1939. aastal, kui vene väed ületasid Eesti piiri. Mõne kuuga saadetu kümned tuhanded inimesed Siberisse, tapeti või kadusid jäljetult. Siis tulid natsid, kuid nende taganedes saabusid kättemaksuhimulised venelased. Nad jäid 50ks aastaks ning haarates eesti rahvas oma alla. Kuid eestlased võitlesid ning jäid ellu.
Eesti muinasjutukangelased pole printsid valgel hobusel, kes tapavad draakoneid ning päästavad printsesse, vaid vana Rehepapp, kes istub lõkke ääres oodates, vaadates ning tegutsedes ainult siis, kui aeg on õige. Kannatus on relv, ettevaatlikkus voorus. Film on sellest, kuidas kultuur päästis rahva.
(vaba tõlge filmi alguse jutustusest)
Arvamus: Esimest korda nägin seda dokumetaali Athena kinos. Suurelt ekraanilt vaadata sellist patriootliku dokumentaali on kuidagi meeli ülendav. Samas miski ei ületa põhja keeratud audiot ning kõrvaklappe. Külmavärinad. Kui ma ei kardaks pärast pikka pausi laulmises valesti laulda, oleks ma praegu vaadatud filmi ajal kõvasti kaasa lõõritanud. Sellised filmid kuidagi toovad esile selle, mis sinus on patriootlik. Siiski peaks mainima, et teatud määral jätab väga Eesti keskse mulje, kuigi nii Lätil kui ka Leedul oli oma osa. Aga eks see film ainult Eestile keskenduski.
Tore oli näha, et rääkisid erinevad inimesed, kes ühel või teisel, suuremal või vähemal määral kõigele kaasa aitasid. Kuigi… tõsiselt, kõik oleks võinud rääkida ikka eesti keeles, kui et puristada seda vigast inglise keelt. Huvitav kas üritati näidata, et isegi eesti vanamemmed oskavad inglise keelt või oli asi pigem selles, et film on eelkõige suunatud välismaalastele. Eks see maitse asi võib-olla ole, kuid eesti keelt oleks vähemalt mina küll eelistanud.
Kui ma nüüd peaks mainima, mis mind selle filmi juures kõige rohkem liigutas, siis oli see ilmselt hetk, kus Interrinne tungis Toompeale ning Savisaar kutsus üle raadio rahvast kaitsma. Rahvas tuli, asi paistis minevat juba vägivaldseks, kuid siis eestlased moodustasin koridori, laulsid ning lasid venelastel lihtsalt ära minna. Rahulikult. Ilma tilkagi valamata. See kuidagi tekitas sellise uhke tunde. Kusjuures siinkohal tekib kuidagi seos praeguse poliitikaga, kus soppa lendab küll päris korralikult, kuid mis puudutab näiteks Venemaad, siis poliitikuid suhtuvad meil asja suhteliselt külma kõhuga ning ei allu provokatsioonidele eriti.
Minu arvates eestlasele võiks selline film, kas just kohustuslik, kuid teataval määral… ei siiski ikka kohustuslik olla.
9/10
Pealkiri: Jan Uuspõld läheb Tartusse
Režissöör: Andres Maimik, Rain Tolk
Žanr: komöödia
Aasta: 2007
Riik: Eesti
Mängivad:
Jan Uuspõld - Jan Uuspõld
Toomas Hendrik Ilves - Ilves
Tõnu Kilgas - Georg Otsa vaim
Mirtel Pohla - Võilill
[---]
Sissejuhatus: Tegu on süsimusta komöödiaga, mille eestikeelse ja samasõnalise tutvustuse leiab nii filmipoest kui ka kinofoorumist, ja arvatavasti ka mujalt. Natuke lühemalt toon ta teieni ka.
See on film, kus paljud tuntud inimesed mängivad iseennast, paljusid reaalseid isikuid mängivad näitlejad ja osad kuulsused mängivad teisi kuulsusi. Filmi peaosaline on andekas, kuid põhjakäinud näitleja. Pärast teatrist vallandamist on ta sunnitud leiba teenima Õllefestivali maskotina. Ühel päeval peksab tal sült nii ventikasse, et ta marsib võtteplatsilt minema. Kuid kui Jan saab pakkumise Vanemuises, uues Tammsaare lavastuses, tuleb tal Tartusse jõuda. Bussirahast jääb puudu, ning oma teekonnal satub Jan kõikvõimalikesse jamadesse. Ta kohtub igasuguste tüüpidega, kelle loetelu on eelmainitud portaalides, ja kes viivad üheskoos vaese prominendi närviataki äärele.
Kommentaar: Suht traditsiooniline on midagi iriseda, seega minu tähelepanekud. Nimelt, Reet Linnaga laulmise koha peal laul lõppeb, muusikat pole, kuid Erich mängib kitarri edasi. Ja kui Mirtel Janile otsa sõidab, võiks rolleri hääl tulla vasakult, mitte mõlemast kanalist. Joonas märkas veel, et Mirtel sõidab vastassuunas. Andre ütles, et võib-olla sellepärast, et omasuunas oli kaameral ohutum sõita. Mina muidugi arvasin, et ehk on kaader peegelpildis. Ja muide, Joonas mingi aeg väitis, et IMDb's oli Mirtel krediteeritud Päevalillena ja käskis tiitreid vaadata. Vaatasin, Mirtel on tiitrites Võilill, ja ka IMDb's on Võilill, nagu filmiski. Aga ehk oli kunagi tõesti valesti. IMDb's on ka muid apsakaid kirjas, nagu see, et kasiinos Kahvli saate ajal ei lähe pilt ja tekst kokku, mis on huultest on aru saada. Ja sellega seoses on muidugi vahva, et nii kasiinos kui talus on telekas sama stseen Rüütliga.
Mul on see veidi tärn dvd, kus pole lisasid. Omal ajal sain Rain Tolgilt endalt Orkutis vastuse, et lisadega editsioon tuleb umbes sügisel või nii. Mõeldud oli 2007. aasta sügist.
7/10
Kuna Mari sissekanne on miskipärast kusagile haihtunud, siis kirjutan uuesti. See film andis ikka paraja emotsionaalse laksu.
Pealkiri: "Klass"
Režissöör: Ilmar Raag
Žanr: draama
Aasta: 2007
Riik: Eesti
Mängivad:
Vallo Kirs - Kaspar
Pärt Uusberg - Joosep
Lauri Pedaja - Anders
Paula Solvak - Thea
Mikk Mägi - Paul
... [---]
Sissejuhatus: „Mis on au? Me vist räägime millestki muust. Ütleme ilge mark, täitsa bläss. Me ei ütle au.”
Linna kooli tuleb Antslast uus klassikaaslane Kaspar. Kasparil ei ole probleemi kohaneda uues klassis, kuna on suhtlusaldis ja verbaalselt andekas poiss. Ta võidab kiiresti uute klassikaaslaste poolehoiu, mis kõigutab selles klassis varem õppinud liidri Andersi positsiooni. Samuti on Kaspari positsiooni tõstnud klassis ühele populaarseimale tüdrukule, Theale, silma jäämine.
Klassi peksupoisik on nohikust Joosep, kes kooli suhtlusringkondades ei liigu, sest leiab, et see on lollus. Joosepi kaitseks astub juhuse tõttu välja Kaspar, mis tähendab sõda Andersiga, sest Joosepit ei kaitse meie klassis keegi. Selge?“ Joosepi nüüdsest hätta jätmine tähendaks aga Kasparile enda au rüvetamist.
Rikkaliku filmikeelega draamas Klass arenevad mitu all-teemat: koolivägivald, õpilaste suhted vanematega, õpetajate apaatsus ja soovimatus süveneda õpilaste omavahelisesse suhetesse, karistus ja kättemaks.
(võetud Klassi kodulehelt)
Arvamus: Ma ei osanud kohe kuidagi sellist head sissejuhatust kirjutanud. Minu arvates see Klassi koduka oma ütleb kenasti kõik ära. Raske on tegelikult midagi kirjutada sellise filmi kohta, milles on kerge samastumine endaga. Kutsub esile emotsioone ja mälestusi, millest pole asja siinse arvamuse kirjutamisel. Aga see film tõesti puudutas mind. Senimaani pole ükski teine film pannud mu süda sedaviisi kloppima ning käsi värisema. Peale filmi nägemist lihtsalt vahtisin monitori.
Kõige masendavaks osaks selle filmi juures polnud vast nende tülinorijate käitumine või see lõpp, vaid just teiste klassikaaslaste, õpetajate ning passiivsus ja ükskõiksus. Eks muidgi Joosepi vanemad olid mures, aga nad nagu ei saanud aru. Noorte mõttemaailm on asi, mis ongi paras mõistatud ja seda enam tuleb proovida neist aru saada. Klassikaaslased on hea näide sellest, kuidas kari vajab juhti. Olgu ta hea või halb. Ja kui üks juhtub olema karjajuhile ebameeldiv või tema vastu, on kohe tervel karjal sellega probleem. Käituvad nagu peata kanad. Vabandan sellise väljendusviisi eest, aga tõsiselt jätsid need klassikaaslased mulje nagu peata kanad, kes ise mõelda ei suuda ja teevad kõik nii, nagu klassi popp juht seda soovib.
Näitlejatöö on selle filmi juures ilmselt üks parimaid külgi üldse. Arvesse tuleks siinkohal võtta seda, et noored olid ka ise kaasatud filmitegemisse. Said jagada oma arvamusi ja nägemusi. See on igati tervitatav, sest nii on minu arvates näitlejalt tunduvalt lihtsam rolli sisse elada. Kuna mul endal on koolitee seljataga, siis ei oska ma kommenteerida nende kõnekasutust ja igapäevast käitumist. Samas võttes arvesse, kuidas noored tänapäeval räägivad, siis ma üldse ei imesta, et see võib olla täiesti reaalne, mis seal toimub. Ilmselt näitlejad ise teadsid, mismoodi oleks asi õigem. Nende näitlejate iseloomu, kes olid need vägivaldsed, ma eriti ei tea, mis tõttu ei oska ma võrdlusmärki tõmmata, kuigi ühte nendest tunnen isiklikult. Küll aga ei kahtle ma selles, et asi nägi välja, vaatamata kohati tundunud liialdustele, vägagi reaalne ja kaasahaarav.
Kaameratöö oli huvitav. Mitte mitegi väga uut, aga Eestis tehtavate filmide jaoks küll. Käeskantava kaamera kõikumine oli piisavalt paras, et anda juurde ehtsust ja samal ajal ei ajanud süda pahaks. Mulle meeldis lõpuosa just kõige rohkem. Kuidas kõike näidati võimalikult julmalt. Räägiks rohkem, aga ei taha filmi veel mitte näinud isikutele lõppu ära spoilida, kuigi selle kohta võiks küllaltki palju rääkida. Teostus oli minu arvates küllaltki hea, kuigi leidus neid pisiasju. Mind isiklikult häiris aga see lõpulaul.
Ma soovitan seda filmi neile, kes saavad aru. Ma olen kuulnud kinos käinutelt, et noored naersid filmi nähes. Kas olid naerjaks päriselu Andersid? Või võtavad nad seda täpselt nagu igat Hollywoodist tulevat mõttetut action-trashi? Ometigi on tegu eestikeelse filmiga ja see peaks vähekenegi reaalsemalt mõjuma. Tundub, et mitte.
Kes filmi näinud, sellel soovitan lugeda Ilmar Raagi blogis filmi kohta kirjutatut. Ta lahkab seal päris palju filmi mõjusid ning selgitab oma vaatepunkte.
9,5/10