FilmiPloog

Pealkiri: "Singing Revolution" (Laulev revolutsioon)
Režissöör: James Tusty ja Maureen Castle Tusty
Žanr: dokumentaal
Aasta: 2005
Riik: Eesti / USA

Mängivad:
Heiki Ahonen - tema ise
Gustav Ernesaks - tema ise (arhiivi materjal)
Linda Hunt - jutustaja
Mari-Ann Kelam - tema ise
Tunne Kelam - tema ise
...

Sissejuhatus: „What role can singing play, when a nation is faced with an… by its neighbours? Can culture hold people together? For centuries the small country of Estonia has faced these questions.”

Film tutvustam meile Eesti kurba, kuid samal ajal hämmastavat ajalugu põlvedepikkusest okupatsioonist ning sellest vabanemisest. Eesti asub Balti mere ning Venemaa vahel, olles väravaks Euroopa ning Venemaa vahel. Seetõttu on see ka olnud magus maa juba väga pikka aega. Oma vallutusplaan on siin ellu viinud rootslased, taanlased, poolakad, vene tsaarid ning Nõukogude Liit. Üks verisemaid ning vägivaldsemaid peatükke Eesti ajaloos algas aga 1939. aastal, kui vene väed ületasid Eesti piiri. Mõne kuuga saadetu kümned tuhanded inimesed Siberisse, tapeti või kadusid jäljetult. Siis tulid natsid, kuid nende taganedes saabusid kättemaksuhimulised venelased. Nad jäid 50ks aastaks ning haarates eesti rahvas oma alla. Kuid eestlased võitlesid ning jäid ellu.

Eesti muinasjutukangelased pole printsid valgel hobusel, kes tapavad draakoneid ning päästavad printsesse, vaid vana Rehepapp, kes istub lõkke ääres oodates, vaadates ning tegutsedes ainult siis, kui aeg on õige. Kannatus on relv, ettevaatlikkus voorus. Film on sellest, kuidas kultuur päästis rahva.

(vaba tõlge filmi alguse jutustusest)


Arvamus: Esimest korda nägin seda dokumetaali Athena kinos. Suurelt ekraanilt vaadata sellist patriootliku dokumentaali on kuidagi meeli ülendav. Samas miski ei ületa põhja keeratud audiot ning kõrvaklappe. Külmavärinad. Kui ma ei kardaks pärast pikka pausi laulmises valesti laulda, oleks ma praegu vaadatud filmi ajal kõvasti kaasa lõõritanud. Sellised filmid kuidagi toovad esile selle, mis sinus on patriootlik. Siiski peaks mainima, et teatud määral jätab väga Eesti keskse mulje, kuigi nii Lätil kui ka Leedul oli oma osa. Aga eks see film ainult Eestile keskenduski.

Tore oli näha, et rääkisid erinevad inimesed, kes ühel või teisel, suuremal või vähemal määral kõigele kaasa aitasid. Kuigi… tõsiselt, kõik oleks võinud rääkida ikka eesti keeles, kui et puristada seda vigast inglise keelt. Huvitav kas üritati näidata, et isegi eesti vanamemmed oskavad inglise keelt või oli asi pigem selles, et film on eelkõige suunatud välismaalastele. Eks see maitse asi võib-olla ole, kuid eesti keelt oleks vähemalt mina küll eelistanud.

Kui ma nüüd peaks mainima, mis mind selle filmi juures kõige rohkem liigutas, siis oli see ilmselt hetk, kus Interrinne tungis Toompeale ning Savisaar kutsus üle raadio rahvast kaitsma. Rahvas tuli, asi paistis minevat juba vägivaldseks, kuid siis eestlased moodustasin koridori, laulsid ning lasid venelastel lihtsalt ära minna. Rahulikult. Ilma tilkagi valamata. See kuidagi tekitas sellise uhke tunde. Kusjuures siinkohal tekib kuidagi seos praeguse poliitikaga, kus soppa lendab küll päris korralikult, kuid mis puudutab näiteks Venemaad, siis poliitikuid suhtuvad meil asja suhteliselt külma kõhuga ning ei allu provokatsioonidele eriti.

Minu arvates eestlasele võiks selline film, kas just kohustuslik, kuid teataval määral… ei siiski ikka kohustuslik olla.

9/10

Treiler