FilmiPloog

Tõestisündinud lool põhinev draamasari sellest, kuidas otaku sai abi oma internetikaaslastelt, et võtta kokku julgus ning helistada sellele naisele, kellesse ta armus esimesest silmapilgust.



Pealkiri: "Densha Otoko"
Režissöör: Hideki Takeuchi
Žanr: draama / komöödia
Aasta: 2005
Riik: Jaapan

Mängivad:
Atsushi Ito - Densha Otoko / Tsuyoshi Yamada
Misaki Ito - Hermes / Saori Aoyama
Mokomichi Hayami - Keisuke Aoyama
Miho Shiraishi - Misuzu Jinkama
Risa Sudô - Yuko Mizuki
...

Sissejuhatus: Yamada Tsuyoshi on täiesti tavaline otaku: armastab animet, kogub kujusid, tegeleb arvutitega, käib Akihabaras, on teatud määral antisotsiaalne ning pole kunagi olnud tüdrukuga. Ühel õhtul, kui ta sõidab rongiga koju, märkab ta enda eest istuvat kaunist naist. Armastus esimesest silmapilgust. Siis aga sajab sisse purjus vanamees, kes hakkab kaasreisijaid tülitama. Erilist huvi hakkab talle aga pakkuma see kena naine ning mees muutub äärmiselt ülemeelikuks. Yamada tunneb, et ta peab midagi tegema, kuid varem pole ta kunagi midagi säärast teinud ning ta ei kujuta ka ette, mida teha. Kui mees juba hakkab oma püksiluku järele haarama, tõuseb tagasihoidlik otaku püsti ning palub lõpetada. Seepeale saab vanamees pahaks ning läheb Yamadale kallale. Hetk hiljem tuleb appi üks mees koos konduktoriga, kes purjakil vanemehe minema viivad. Noor naine on Yamadale äärmiselt tänulik ning palub tema aadressi, et saata talle tänutäheks kingitus. Õhtul koju jõudes logib Yamada interneti 2channeli üksikute meeste foorumisse sisse ning räägib sellest, mis juhtus. Vestluse käigus tutvustatakse meile ka kõiki neid isikuid teiselpool ekraani, kes hakkavad edaspidi mängima suuremat rolli kui nad oleks eales arvanud.

Järgmisel päeval saabub talle üks pakk, kui suureks pettumuseks on see ühelt vanemalt naiselt, kes oli samas rongis ning teda tänada soovis. Päev edasi, kui jõuab kätte tema 23. sünnipäev, on üks tema halvemaid päevi elus: tema pere unustab ta sünnipäeva ära, töökaaslased mõnitavad, tema tööülesanne läheb igatepidi halvasti ning ta on ikka üksinda. Päeva päästab aga lõpuks saabunud kingitus sellelt kaunilt naiselt. Ülinärvilisena annab ta sellest teada ka foorumis ning kõik hakkavad uurima, mis siis täpsemalt saadeti. Kingituseks on ülikallid Hermese teetassid ning tänukiri. Saatelehele on märgitud ka naise telefoninumber ning saades julgustust kaasfoorumlastelt otsustab ta lõpuks talle helistada.



Arvamus: Kohe alustuseks mainin, et tegu on ülimalt armsa seeriaga. Vaadata, kuidas arg otaku suuresti tänu anonüümsetele internetikasutajatele kasvab julgemaks ning enesekindlamaks, on kuidagi... ma nüüd ei oska öelda.. julgustav? Tänapäeva ajastul, kus inimesed on muutunud sõltuvaks arvutitest ning sellega kaasnevalt muutunud antisotsiaalseks, on selline sari kindlasti tervitatav. Võibolla eelkõige seetõttu, et tegu on teatud määral tõestisündinud looga kui ka sellega, et tean omast käest, kui julgustavad võivad olla need anonüümsed isikud. Me kõik vajame teatud ajahetkedel julgustust. Olgu see siis healt sõbralt või tundmatult inimeselt teiselpool arvutiekraani. Kellel on huvi, siis inglise keelde tõlgitud postitusi saate lugeda siit.

Kuigi kokkuvõttes on tegu väga toreda seeriaga, siis häiris päris korralikult see draama, mida oli püütud juurde lisada. Eriti just seeria teises pooles, kus tulevad mängu armukadedusest tingitud püüded noori armunuid lahutada. Tootjad võtsid ju selle ehtsa Densha Otokoga ühendust. Oleksid siis võinud ju teha originaalilähedasema loo. Aga ei... ikka peab olema doramat. Siinkohal tuleks märkida, et kuigi Atsushi Ito esitatud Yamada oli mängitud hästi ning tegelaskuju kutsus kaasa tundma, suutis näitleja asja üle vindi keerata. Kõik need näogrimassid oli liig. Kui ehk Saori osa mänginud Misaki Ito oleks ka rohkem oma nägu kasutanud, oleks asi ehk tasakaalustatum. Naine oli oma näo kasutamisega aga vägagi tagasihoidlik, kuigi armas-olemine tuli tal ka ilma selleta välja.

Armas. Soovitan.

8/10

'Dorama' on jaapanipärane 'draama'.

See film on üks võimalus vastata sellele küsimusele.



Pealkiri: "Children of Men" (Inimlaped)
Režissöör: Alfonso Cuarón
Žanr: draama / põnevik / seiklus / ulme
Aasta: 2006
Riik: Suurbritannia / USA / Jaapan

Mängivad:
Clive Owen - Theo Faron
Julianne Moore - Julian Taylor
Claire-Hope Ashitey - Kee
Michael Caine - Jasper Palmer
Pam Ferris - Miriam
... [---]

Sissejuhatus: On aasta 2027. Inimesed kogu üle maa on muutunud viljatuks. Igalpool levib terror. Televisoonis teatatakse, et tapeti maailma noorim inimene - 18 aastane argnetiinlane. Tundub, et kogu maailm leinab, kuigi Theo Faron, endine poliitiline aktivist, on sellel teemal täiesti apaatne.

Kui Theo naaseb oma sõbra Jasper Palmeri, endine poliitiline karikaturist, ning tema naise, riigi poolt piinatud enidne sõjafotograafi, juurest, röövitakse ta järsku tänavalt. Selgub, et tema röövijateks on nn Kalad, kes toetavad immigrantide õigusi. Nende juhiks on Julian, Theo endine naine. Julian palub Theol kohtuda oma nõo Nigeliga, et muretseda reisiluba noorele aafriklasest põgenikule Keele. Algul Theo küll keeldub, aga hiljem mõtleb ümber. 5000 naela on tema jaoks piisav põhjus. Paberid kätte saades selgub aga, et ta peab koos Keega reisima.

Teel Julian tapetakse ning uueks Kalade liidriks määratakse Luke, küllaltki järsu iseloomuga noormees. Kui selgub, miks Keed tahetakse ühele laevale viia, otsustab Theo asjad oma kätesse võtta ning tema, Kee ja Miriam, ämmaemand, põgenevad.

Arvamus: Esimesest hetkest, kui filmi reviewd lugesin, tekkis huvi. Sellised katastroofilaadsed filmid on alati huvi pakkunud. Harva juhtub seda, et ma filmi ajal otsast ülevaadet kirjutama ei hakkaks. Mõtlen just andmete ülemist osa enne sissejuhatust. Film tavaliselt ei paelu. See film naelutas mind aga täielikult monitori ette.

Tõsiselt masendav on see, kuidas kujutatakse seda tuleviku. Mis kõige naljakam...vaatamata selle kuidagi ulmelisele esitusele tundub see nii tõepärane. See keskkond, inimesed, elu üldse. Londoni tänavad on täis prügi ja prahti. Immigrante hoitakse sõna otseses mõttes puuris ning neid lastakse maha. Mis mulle isiklikult meeldis filmi puhul oli see, et esindatud oli hästi palju rahvuseid ning kuulda oli erinevaid keeli. Mis iseenesest tundus väga reaalne oli see, kui peeti plaani, mida Keega edasi teha ning väideti, et nad ei saa Keed valitsusele üle anda, sest sel puhul ei taluks nad karvavõrtki, et üle kahekümne aasta sünnib laps mingil aafriklasel. Miks see tundub nii tüüpiliselt poliitika moodi? :) Mis filmi juures oli veel paeluv, oli see, et kõike ei seletatud lahti, nagu tänapäeva filmides seda tehakse. Sa said ise oma mõtetel lasta lennata, miks üks või teine asi nii võiks olla.

Tegelased olid hästi valitud. Tuntud ja tundmatud. Kõik täitsid oma rolli hästi. Clive Owen meeldis mulle isiklikult kõige rohkem. See, kuidas tema lootusetusest kasvab lootus. Kui aus olla, siis ka mina oleks masendunud kui ma teaks, et poleks tulevikku. Siinkohal ei mõtle ma enda, vaid üldse inimeste tulevikku. Olgu see siis kui julm tahes. Kui kõik lihtsalt lõppeks, oleks see kuidagi...poolik? Kee oli noore teadmatu emana küllaltki armas.

Väga palju on selles filmis esitatud sarnasusi või viiteid mingitele sündmustele, asjadele või umbkaudu isikutele. Ma ei hakka nendest pikemalt kirjutama, aga soovitan lugeda Wikipediast. Film põhineb P.D. Jamesi romaanil "The Children of Men". Raamatuga võrreldes on nii mõnigi asi filmis teistsugune. Kutsub kohe raamatut otsima :)

Üks väike tsitaat Alfonso Cuaróni poolt, mis mulle väga meeldis:

“A lot of reviewers nowadays, they fall into that vice: they want stories. They want explanations, they want exposition and they want political postures. Why does cinema have to be a medium for making political statements as opposed to presenting facts, presenting elements and then you making your own conclusions — even if they are elusive? There’s nothing more beautiful than elusiveness in cinema.”

Sattusin ETV pealt reede õhtul vaatama siis siukest samuraifilmi nagu seda on Zatoichi.



Pealkiri: "Zatoichi"
Režissöör: Takeshi Kitano
Žanr: põnevik / draama / krimi / komöödia
Aasta: 2003
Riik: Jaapan

Mängivad:
Takeshi Kitano - Zatoichi
Tadanobu Asano - Hattori Genosuke
Gadarukanaru Taka - Shinkichi
Daigorô Tachibana - Geisha Seitaro 'Osei' Naruto
Yuuko Daike - Geisha Okinu Naruto
... [---]


Sissejuhatus: Film toimub 19nda sajandi Jaapanis ning jutustab pimedast massöörist Zatoichi, kes mööda maad rändab. Pealtnäha ohutu vanamehe taga peitub üliosav ning kaval samurai. See film räägib täpsemalt tema juhtumistest ühes väikeses mäekülas, kus inimesed Ginzo gängi tallaalused on.

Arvamus: Vaatasin siis filmi ilma mitte midagi teadmata, st ma ei teadnud filmi sisust mitte kui midagi, peale pealkirja. Pettuma ei pidanud, film oli kõike muud kui igav. Filmi lähemal uurimisel selgus, et Zatoichi on lausa üks kuulus tegelane Jaapani filmimaailmas, nagu seda läänemaailmas on James Bond. Eks peab ka teistele filmidele pilgu peale heitma. Aga see selleks. Selle filmi puhul meeldis mulle enam-vähem kõik: näitlejad, visuaalne pool, kentsakas huumor ning ka võitlusstseenid. Eks see film ongi pigem selline action, kus siis näeb palju verd (CGI) ning tapmist. Minu arvates sai Takeshi Kitano Zatoichi portreerimisega väga hästi hakkama. Alguses tundus selline kentsakas ning muhe vanamees, kuid peagi sain aru, et hoopis tegu samuraiga, kes tapab kõhklemata (muidugi mitte niisama lõbu pärast, vaid kas siis enesekaitseks või pahade vastu, kes tema sõpru/tuttavaid kimbutavad). Nagu Aasia filmidele kombeks, on ka selle üllitise story pace üsna aeglane, kuid tunduvalt kiirem kui mõnel teisel. See aeglus ongi pahatihti mure, miks lääne inimestele aasia filmid ei meeldi. Näidatakse pmst mõttetust tegevusest/tegelasest pikki stseeni ning vahel on lausa nii, et ekraanil ei toimugi tegevust. Mulle see jällegi meeldib, kuna see aitab ehitada üles atmosfääri ning annab aega filmi sisse elada. Filmi esimesed poolteist tundi ongi üsna aeglased, kuid siis läheb äkki action'iks (vahepeal mudugi on ka mitu võitlusstseeni, olge mureta, kuid need on tihtipeale kiire lõpuga). Filmi muusikaline pool on üsna minimaalne ning ka meloodiajupid on väga minimaalsed, kuid film seetõttu ei kannatanud, pigem vastupidi. Peale Zatoichi on veel kõrvaltegelasteks kaks geishat (üks on tegelikult crossdresser/transvestiit, ehk siis poiss) ja Shinkichi, hasartmängur. Filmi lõpus leiab aset ka väga hästi teostatud stepitants, mille keskel ka üks nn pooltwist toimub. Teoses leidub ka mitu humoorikat kohta, kuid üldjoontes ei ole tegu kohe üldse mitte naljaka filmiga.

Mina igastahes jäin filmiga rahule, miinuseid tegelikult ei olegi, aga niipalju plusse kah mitte, et kõrgema skoori annaksin.

7,5/10

Pealkiri: "Golden Boy"
Režissöör: Tatsuya Egawa
Tootjad: Production I.G, Shueisha
Žanr: anime / komöödia / ecchi
Formaat: OVA / 6
Aasta: 1995
Riik: Jaapan

Hääli loevad:
Mitsuo Iwata - Kintaro Oe
Gorô Naya - Jutustaja
... [---]



Sissejuhatus: Golden Boy jutustab 25 aastasest freeter Kintaro'st, kellel ei ole elus täpset suunda. Ta reisib jalgrattaga mööda Jaapanit, võtab vastu juhutöid ning samal ajal kribab oma märkmikusse kõik, mis ta õppinud on. Kuid isegi naeruväärsetes ning täbarates olukordades säilib tal ikkagi üks eesmärk ning mõte - õppida! Anime jutustabki Kintaro seiklustest ning juhtumistest erinevatel töökohtadel.

Arvamus: Golden Boy avastasin üsna kentsakalt; keegi baka.ee foorumis rääkis animest, kus peategelane kallistab WC potti ja seetõttu tekkiski suur huvi selle vastu. Nii ma saingi anime nime teada ning selle ka hankisin. Ootasin ma midagi väga ecchi'likku ning tobedat ja seda ma ka sain + enamgi veel! Animel ei ole otsest storyline, iga osa toimub erinevas kohas ning uute tegelastega, va 6. osa. Ainuke tegelane keda iga osa näeme on Kintaro: tavaline tüüp, kelle ajusoppi tungivad tihti üsna perversed mõtted. Esimene episood oli kõige üllatavam, sest ka mina arvasin et Kintaro näol on tegemist stereotüüpse perverdiga, kuid ei. Kõik episoodid jätkavad sama liini: Näeme Kintarot uues töökohas, kus ta usinalt töötab ning märkmeid peab. Peale selle on veel iga kord silmapiiril ka überkena beib (igale maitsele: ühes osas on rikas D-cup'iga ärinaine, teises süütu näoga maaplika, kolmandas tomboy, järgnevas jälle pealtnäha süütu, muidu kiskjalik...ja kõigil ka piisavalt suured rinnad, et vaatajas erutust tekitada), keda Kintaro väga himustab...isegi niipalju, et kallistab WC potte, kus oletatavasti tüdruku kannikad hiljuti olid :D. Muidugi satub igakord just seesama tüdruk peale ning....võite ise oletada mis edasi juhtub. :D Alguses arvab ka tüdruk, et Kintaro näol on tegemist suvalise poisiga, kes tema pükstesse üritab saada ja sellise mulje jätab Kintaro ka vaatajatele. Episoodi lõppedes saame aru Kintaro tegelikust väärtusest ning siinkohal ma ei soovigi spoilida, seega lõpetan sellel teemal rääkimise. Anime on mudu täis palju nalja (oleneb vaatajast, kellele sellised pervolikud naljad ei meeldi vaevalt naerma kukub) ning ka palju ecchi't, võib öelda isegi et anime kõnnib ecchi ning hentai piiril. Selle näiteks võin tuua viienda osa "Balls to the Wall", kus "Girl of the Episode" masturbeerib mootorratta peal, kuigi see pole üldse mitte graafiline. Peale selle leiab veel mitu pantyshot'i ning ka kikkis nibusi + veel Kintaro räpased mõtted. Animatsioon on üsna hea, muidugi halvem kui tänapäevale kohane aga 95nda aasta kohta piisav. Muusikat on vähe ning helieffektid on ka tavapärased, kuid see ei tee animet eriti halvemaks. Voice actor'id olid piisavalt tõetruud (mudugi vaatasin Jaapani heliga ning inglise sub'idega, minu kõrvad ei kannata English dub'i ära), eriti peategelase karjatused.

Kokkuvõttes väga mõnus, pakub palju nalja ning vaataks teinekordki. Animet lahti seletada on raske, eks vaadates saate paremini aru, mida ma mõtlesin mõne asja all...Tugev 7,5/10.

Remake on selle kõrval üks tõsiselt halb käkk, tõsiselt. Mitte et ma seda varem ei teadnud, kuid jah..



Pealkiri: "Kairo"
Režissöör: Kiyosho Kurosawa
Žanr: õudukas
Aasta: 2001
Riik: Jaapan

Mängivad:
Haruhiko Katô - Ryosuke Kawashima
Kumiko Aso - Michi Kudo
Koyuki - Harue Karasawa
Kurume Arisaka - Junko Sasano
Masatoshi Matsuo - Toshio Yabe
... [---]



Sissejuhatus: Peale seda kui üks nooruk poob ennast üles, hakkavad tema sõbrad nägema kummalisi nähtusi. Üks näeb oma surnud sõbra kummitust, teine aga veidraid pilte/videosi oma arvuti monitoril. Kas tegu on ainult ettekujutustega või on tegu hoopis millegi süngemaga?

Arvamus: Olen enda peale tegelikult vihane, et otsustasin varem Pulse vaatama minna. Teades, et see on üsna halb, läksin ma siiski. Milline loll ma olin! Nüüd kus originaal vaadatud, mõistsin ma oma viga. Kui ma ei oleks remake vaadanud, oleks originaaliga elamus suurem olnud. Kuid drastiliselt see mu arvamust ei muutnud, film on hea ning kõvasti parem kui jänkide riimeik. Remake oli tavaline teen horror ning ma imestan, kuidas nad said millestki nii sügavast üldse sellise pasa teha, igastahes minu arvamus Wes Cravenist on küll langenud (tema oli üks Pulse screenplay loojaid). Kairo on sügavmõtteline film, mille vaatamisel pead kõvasti süvenema ja aru saama režissööri mõttest, mida ta selle filmiga tahab näidata. Filmi kinematograafia on mõnusalt tume, sürreaalne ning sünge ning seda ka normaalselt, mitte nagu remakes, kus nagu tahati selle sinirohelise värviga kuidagi õudust tõsta. Film ei ole tegelikult üldse õudne, ehmatuskohti on vähe. Filmi õudus paikneb kuskil mujal ja täpsemalt siis atmosfääris, mis põhineb valusal filosoofial: Kõik inimesed elavad üksi, surevad üksi...ei ole mingeid õnnelikke lõppe, ei mingit säravat tulevikku ja inimesed jäävad lõppude lõpuks ikkagi üksi. Iga inimene on individuaal, kelle sügavaimaski hingesopis paikneb põhjatu üksilduse auk, mis ei sulgu kunagi. Ja kõik see töötab filmis nagu kellavärk. Film suudab hoida seda õhkkonda koguaeg ning isegi lõbusamates dialoogides tunned sa sisimas, et selle kõige all on siiski üksildus. Samuti kritiseerib ka Kurosawa selle filmi abil oma vaadet internetist. Nagu kummitused filmiski, võtab reaalse maailma vaikselt üle internet. Vähenevad näost näkku kohtumised ning suheldakse hoopis onlainis. Mudu näitlemine oli keskpärane, ei midagi erilist ega midagi halba. Sisu oli natukene veniv, kuid isegi selles mõttes on see hea, kuna selle ajaga suudeti ilusti luua atmosfääri alustalad ning lootusetuse fiilingu. Vähemalt parem kui remake, kus liiguti kiiresti "jump-scare'de" juurde ja unustati filmi sisu sootuks. Kummitused ei olnud üldsegi mitte sellised flashy'd ning graafilised, vastupidi. Nad tundusid kui inimesed, kuid samas....said aru et neis on midagi kummalist, müsteerilist. Remakes jooksid ringi aga täiskasvanud Gollumi sarnased elukad. Ja ka ei mindud originaalis lõpus sama teed pidi, nagu remakes. Kuid sellest ma parem ei räägi, kuna ei soovi spoilerdada!

Filmist saab nii paljudki kirjutada, kuid pole lihtsalt jaksu seda teha. Filmi peab ise vaatama, et mõista! Pmst pean seda filmi väga heaks, kuigi perfektne ta nüüd küll ei ole. Pani mind ka mõtlema, täpsemalt oma elu üle. Film ei tõmmanud ka vaikselt otsad kokku, vaid jättis vaba valiku spekuleerida. Kindlasti paljud ei ole minuga samal arvamusel ning peavad seda üsna mõtetuks ning tavaliseks Jaapani horrorfilmiks. Aga eks maitsed ole erinevad.

VÄGA tugev 8/10.

Pole viimasel ajal just palju filme vaadanud :P Ayakashi - Japanese Classic Horror on animesari, mis koosneb kolmest klassikalisest Jaapani õudusloost: Yotsuya Kaidan, Tenshu Monogatari ja Bake Neko. Kirjutasin kõikidest lugudest erinevalt, ning hinnang sai ka antud kõikidele erinev. Formaadi all on ära toodud erinevate lugude pikkused osades.



Pealkiri: "Ayakashi - Japanese Classical Horror"
Režissöör: Tetsuo Imazawa, Hidehiko Kadota ja Kenji Nakamura
Tootjad: Toei Animation, Fujipacific Music Inc., Sony Music Entertainment, Toei Animation Music
Žanr: ajalooline / animatsioon / draama / fantaasia / õudukas
Formaat: seeria / 11 (4x4x3)
Aasta: 2006

Hääli Loevad:
Mami Koyama - Oiwa Tamiya
Hiroaki Hirata - Iemon Tamiya
Hikaru Midorikawa - Zoshonosuke Himekawa
Houko Kuwashima - Tomihime
Takahiro Sakurai - meditsiinimees
...[---]

Sissejuhatus:
Yotsuya Kaidan autoriks on kabuki-teatri näitekirjanik Tsuruya Nanboku IV, kes kirjutas loo 1825 aastal. Näidendisse on sisse toodud päriselt toimunud mõrvalood ning lisatud hulganisti fictionit. Loo tegevus tõimub 18. sajandil. Tamiya Iemon, töötu ronin (meistrita samurai Jaapani feodaalsel ajastul), on armunud kaunisse naisessesse Oiwasse ja soovib temaga abielluda. Sellele on aga vastu naise isa, kelle Iemon Oiwa teadmata tapab. Peale abielu ja lapse sündi on Iemon vaesusest tüdinenud. Lootes saada tööd ühe rikka mehe juures, lubab ta abielluda mehe tütre Oumega ning mõrvata oma praegune naine, kes on peale lapsesündi sünnitusjärgses masenduses. Olles sündmuste käigust ahastuses, paneb Oiwa mehele ja kõigile temaga seotud isikule hirmsa needuse.

Tenshou Monogatari on kirjutatud Kyoka Izumi poolt 19ndal sajandil. Lugu räägib keelatud armastusest jumala ja inimese vahel keskaja Jaapanis. Himekawa Zushonosuke on kotkatreener, kelle tema meister Lord Harima saadab tagasi tooma äralennanud kotkast Kojirout. Ta ei leia kotkast, kuid kohtub ühe kena naisega, kes järves supleb. Kui Lord Harima saab teada, et kotkas on lennanud neetud Shirasagi-jo lossi, käseb ta Zushonosuke sinna minna ja kotkas tagasi tuua. Kui ta seda teha ei suuda, peab ta iseennast tapma. Lossis, kus kuulduste järgi elavad Wasuregamid (unustatud jumalad) kohtab ta seda sama kaunist naist, kes tutvustab Tomi Himena ning sellest hetkest alates saab alguse nende keelatu armastus.

Kui Yotsuya Kaidan ja Tenshou Monogatari on näidendite põhjal tehtud ning osaliselt muudetud, siis Bake Neko on originaallugu. Tegevus toimub Edo perioodil (ka Tokugawa periood, 1603 - 1867). Lugu algab sellega, kui üks meditsiini müüv mees satub majapidamisse, kus parasjagu valmistutakse peretütart pulmadeks. Hetk enne kui pruut majast väljuda jõuab, et minna oma tulevase mehe koju, tapetakse ta salapärasel moel. Meditsiini müüv mees kahtlustab, et tegu võib olla Bake Nekoga, kass-koletisega. Meditsiinimees väidab, et teab viisi, kuidas Bake Nekot hävitada, kuid selleks peab ta teadma deemoni Katachit, Makotot ja Kotowari. Katachi on kuju, mille deemon võtab, kui peab viha inimese vastu. Makoto tähistab seda, mida deemon tahab ja Kotowari on põhjus, mis deemon ilmus. Järjest hakkavad perekonna liikmed surema ning Bake Neko tegevuse põhjuste leidmisel avaldatakse nii mõnigi perekonna hämar saladus.

Arvamus:
Yotsuya Kaidan
Lugu jutustab antud loo autor Tsuruya Nanboku ise, kes täidab stoorit mõningate lisafaktidega ning lõpupoole räägib lähemalt sellest, mis kõik on Yotsuya Kaidani loo ümber toimunud. Õudukaks ma aga seda animatsiooniversiooni küll ei pea. Idee on hea ja näidendi ning filmina ilmselt tõesti õudne, aga animatsioon kukkus pigem välja halva õuduka või seebi-draamana. Mõned stseenid on siiski küllaltki jäledust tekitavad ning nina tõmbab krimpsu. Animatsioon on üldmõttes hea, kuigi kogu selle kupatuse rikuvad ära tegelaste silmad. Ilmselt on arvestatud asjaoluga, et see lugu ise pole ka just kõige ilusamate killast ja ebameeldivad silmad lisavad õudust juurde. Taustamuusika on nauditav. Kasutatud on Jaapani traditsioonilisi pille, mis annab loole eriti tugeva jaapani-maigu ja salapära.

Tenshou Monogatari
Animatsioon on selle lool palju nauditavam kui esimesel. Silmad on antud animatsioonis äärmiselt ilusad. Ilus animatsioon ilusale, aga samas ka kurvale loole. Õudust pole antud loos aga kusagilt poolt näha. On armukolmnurk, isekas lord, unistused, piire ületav armastus, hirm ja ahnus. Tegelaskujund on sümpaatsed ja nendest on kerge aru saada. Siinkohal mõtlen ma eelkõige 4 põhitegelast, kelleks on siis armupaar, Zushonosuke naine ja unustatud jumal Uba. Muusika millegi väga erilisega silma ei torka. Nauditav taustamuusika.

Bake Neko
Animatsioon on antud lool äärmiselt huvitav ja tavatu. Esialgu on seda aind natuke harjumatu vaadata. Teemaga sobib see aga väga hästi kokku. Tegelased on omapärased. Eelkõige meditsiinimees ise. Mis mind üllatas oli see, et see maja oli nii suur ja palju tühje ruume oli, aga seinad oli ilusalt kaunistatud. Eriti need ruumid, kus põhitegevus toimus. Soovitan lausa neile eraldi tähelepanu pöörata. Kenad jaapanipärased joonistused. Sellel lool on ka väga huvitav kaameratöö ja taustamuutused. Muusika on igati sobilik ja jaapanipärane. Tegevust on huvitav jälgida. Ilmselt eriti neil, kellele meeldivad müstilised asjad. Küll aga ei ole soovitatav seda vaadata nõrganärvilistel. Eriti mis puudutab lõppu. Kohati läks isegi süda pahaks, mida inimesed (antud juhul küll animetegelased) teha võivad. Muusika on igati nauditav ja sobilik. Kergelt jaapanipärane, nagu oli ka esimesel lool.

Üks asi, mis mind aga seeria juures häiris oli alguslaul. Selline hip-hopilik räpilik lugu ei sobi kohe üldse antud teemaga. See eest on lõpulaul äärmiselt nauditav.

Üldises mõttes on tegu nauditava seeriaga, kuigi esimesed kaks osa õudukažanrit ei täida oma eesmärki. Kuna on tegu kolme erineva looga, mis omavahel kuidagi seotud pole, on väga lihtne mõned osad lihtsalt vahele jätta ja vaadata seda, mis endale kõige rohkem meeldib.


Hinnang: 5/10 6/10 9/10

Pealkiri: "The Last Unicorn" (Viimane ükssarv)
Režissöör: Jules Bass ja Arthur Rankin Jr.
Žanr: animatsioon / fantaasia / pere
Aasta: 1982
Riik: USA / Suurbritannia / Jaapan / Lääne-Saksamaa

Hääli Loevad:
Alan Arkin - Schmendrick
Jeff Bridges - Prince Lir
Mia Farrow - Unicorn/Amalthea
Tammy Grimes - Molly Grue
Robert Klein - The Butterfly
...[---]

Sissejuhatus: Joonisfilm algab sellega, kuidas kaks jahimeest on metsas. Vanem nendest räägib nooremale, et selles metsas elab ükssarv, tänu kellele on ei lange metsas puudelt kunagi lehed ega saja ka lund. Valitseb igavene kevad. Lahkused hõikab vanamees metsa poole, et ükssarv jääks igavest sellesse metsa, hoiaks silma peal puudel ja valvaks oma sõpru, sest tema on viimane omasugune. Ükssarv ise ei suuda seda uskuda. Sel hetkel kohtab ta üht poeetilist liblikat, kes tema küsimustele igatepidi vastu põikleb. Lõpuks saab ta teada, et üks Punane Pull ajas kõik teised ükssarved maailma lõppu. Kuuldes sellest, asub ükssarv teele leidmaks omasuguseid. Teepeal satub ta nõia Mommy Fortuna tsirkusesse, kus teda hoiatkse kinni koos teiste loomadega ja näidatakse raha eest inimestele. Sellest vangist päästab teda võlur Schmendrick, kus ühineb temaga otsimaks teisi ükssarvi. Mommy Fortuna käest kuulsid nad, enne tema surma kuningas Haggardist, kelle käsul Punane Pull ükssarved kokku ajas. Nad asuvad teele kuninga lossi, kui kohtavad lindpriidega, kellest üks - Molly Grue, ühineb nendega. Lossi läheduses ööbides imlub välja Punane Bull ja ükssarve päästmiseks muudab Schmendrick ta inimeseks. Ükssarv saab nimeks leedi Amalthea. Kahjuks hakkab aga inimeseks olemine mõjutama tema mälu selle kohta, milleks ta üldse seal lossis on.

Arvamus: Kui ma vaatasin filmi, siis ma suurt midagi varajasemast vaatamisest ei mäletanud. Mõned üksikud fragmendid. Sellest on kahju, sest tegu on äärmiselt ilusa joonisfilmiga. Animatsioon on tõesti kaunis. Juba puhtalt selle pärast tasuks seda vaadata. Mainimist väärt on fakt, et Jaapani stuudio Topcraft mitmed animaatorid/kunstnikud, kes animatsiooni tegi, on nüüdse tuntud Ghibli stuudio (näiteks sellised animefilmid nagu "Spirited Away" ja "Mononoke Hime") liikmed. Stoori on nagu ilusatel multikatel ikka - armastus, kurjus, sõprus jne. Sõnade kasutus on kohati veidike harjumatu, sest tegu on ju vanemat sorti filmiga. Selline vanatmoodi rääkimine. Laulud on kenad. Eriti muidugi tunnuslugu "The Last Unicorn", mille autor on Jimmy Webb ja esitajaks bänd nimega America.

Soovitan ilusate filmide/animatsioonide austajatele.

Hinnang: 7,5/10

Iggy Pop: Cigarettes and coffee, man, that's a combination.



Pealkiri: "Coffee and Cigarettes" (Kohv ja sigaretid)
Režissöör: Jim Jarmusch
Žanr: komöödia / draama
Aasta: 2003
Riik: USA / Jaapan / Itaalia

Mängivad:
Roberto Benigni - Roberto ("Kummaline sinuga kohtuda")
Steven Wright - Steven ("Kummaline sinuga kohtuda")
Joie Lee - Hea kaksik ("Kaksikud")
Cinqué Lee - Halb kaksik ("Kaksikud")
Steve Buscemi - Teenindaja ("Kaksikud")
Iggy Pop - Iggy ("Kusagil Californias")
...[---]

Sissejuhatus: Film koosneb järjestikustest episoodidest, kus erinevad inimesed kohvikutes istuvad, kohvi joovad, suitsetavad ja vestlevad. Arutluses on külmutatud kohv, 20. aastate Pariis, nikotiin putukamürgis jne.

Arvamus: Sissejuhatus tuli kaunis lühike, aga rohkem ei olegi midagi öelda. Jim Jarmusch tegi seda filmi tervelt 17 aastat, nii et tegu lihtsalt on hea asjaga. Kokku on kogutud uskumatu näitlejaparaad, lisaks sellele kehastavad nad kõik iseennast: Iggy Pop, Tom Waits, Steve Buscemi, Alfred Molina, Bill Murray, Steve Coogan, Roberto Benigni jpt. Ükskõik mis lavastaja oleks olemasolevaga hea asja teinud. Idee tundub igavavõitu - vaadata, kuidas inimesed poolteist tundi istuvad ja räägivad. Aga tegelikult on "Coffee and Cigarettes" väga haarav, teemad on huvitavad ning see, kuidas Jarmusch väljendab musta ja valge kontrasti läbi must-valge pildi (kohv on must ja sigaretid valged), on võimas. Tegu on kindlasti ühe mu lemmikfilmiga, sest see on niivõrd stiilne ja päris naljakas (eelkõige "Deliirium", kus Bill Murray üritab end kohvikus varjata ning vestleb räpparite RZA ja GZA'ga)!

Hinnang: 8/10

Teen siis otsad lahti esimese anime-ülevaatega. See ülevaade põhineb minu varajasemal ülevaatel Baka.ee's. Küll aga on anime-ülevaated natuke teistmoodi. Originaalpeakiri on antud jaapani keeles ja sulgudes on inglise keelne tõlge. Kuna enamus animesid põhineb mangadel, siis olen pannud lisaks tootjafirmadele ka manga autori. Ära olen võtnud ka riigi, sest animeks nimetatakse valdavalt ainult Jaapani animatsiooni. Osatäitjad on asendunud jaapanikeelsete pealelugejate nimedega.



Pealkiri: "Hagane no Renkinjutsushi" (Fullmetal Alchemist)
Autor: Hiromu Arakawa
Tootjad: BONES, Aniplex, Mainichi Broadcasting, Square-Enix
Žanr: animatsioon / draama / fantaasia / seiklus
Formaat: seeria / 51
Aasta: 2003-2004

Hääli loevad:
Rie Kugimiya - Alphonse Elric
Romi Paku - Edward Elric
Toru Ohkawa - Roy Mustang
Megumi Toyoguchi - Winry Rockbell
Junichi Suwabe - Greed
...[---]

Sissejuhatus: "Inimesed ei saa midagi omada, kui nad ei too selle jaoks ohvrit. Vastu peab andma midagi, millel oleks sama väärtus. See on võrdse vahetuse põhimõte alkeemias."

Edward (Ed) ja Alphonse (Al) Elric on kaks väikest poissi, kelle ema sureb. Kuna nende isa oli tuntud ja osav alkeemik, siis pärandas ta selle oskuse ka oma poegadele. Seetõttu otsustavad nad kasutada alkeemiat, et ema taas ellu äratada. Inimese transmutatsioon on küll keelatud, aga neid see ei huvita. Oma oskuste arendamiseks otsivad nad abi osaval alkeemiku Izumi juurest. Izumi küll aimab poiste kavatsust ja hoiatab selle eest, kuid nad ei hooli sellest. Soov ema ellu äratada on väikeste poiste suurim soov.

"35 liitrit vett, 100g süsinikku, 4 liitrit ammoniaaki, 1,5kg lupja, 800g fosforit, 250g soola, 100g lämmastikku, 80g väävlit, 7,5g floori, 5g rauda, 3g räni ja veel 15 erinevat elementi - nii palju on vaja, et teha täiskasvanud inimese keha. Kõik komponendid on turult lapse taskuraha eest saadaval. Kuid hinge väärtus on mitmeid kordi suurem..."

Oma ema ellu äratades kaotab Al oma keha ja Ed vasaku jala. Et päästa oma venda, suunab Ed Ali hinge raudrüüsse ja kaotab seetõttu ka oma parema käe. See aga, mis transmutatsiooni tagajärjel tekkis, ei olnud kaugeltki nende ema...

"Full Metal Alchemist" räägib nende kahe venna seiklustest, leidmaks Filosoofikivi (Philosopher's Stone), mille abil taastada oma kehad. Selle eesmärgi nimel liitub Ed sõjaväega. Tänu oma geniaalsusele alkeemia alal saab ta riikliku alkeemiku tiitli ning talle antakse nimi Full Metal Alchemist (otsetõlkes täismetall-alkeemik).

Arvamus: Seeria on tõsise ja mõtlemapaneva sisuga, ent on lisatud ka huumorirohkeid stseene. Seeria tähelepanu keskmes on inimene kui nõrk olend, kes on oma emotsioonide meelevallas ning on enda heaolu ja soovide nimel valmis ohverdama kõik. Käsitletakse ka elu väärtusi ja eksistentsi küsimus - seda inimtransmutatsioonide tagajärjel sündinud homonculus'te näol, kelle sooviks on saada inimeseks. Neil on küll inimeste kehad ning nad räägivad ja käituvad (käitumise all ei mõtle ma nende üliinimlikke võimeid) nagu inimesed, ometigi pole nad seda.

Kirevaks (seda mitte halvas mõttes) teevad "FMA" tegelased. Neid on palju ja igaühele on antud oma iseloom. Nõrkused ja tugevused. Peategelaste vaenlasteks on homonculus'ed ja ka inimesed ise. Seitse homonculus't kannavad inimeste seitsme surmapatu nime: Iha, Aplus, Kadedus, Ahnus, Laiskus, Viha ja Uhkus. Tegelastest kõige rohkem areneb seeria jooksul Edward. Põikpäisest noorukist saab täiskasvanu, kujunevad välja mõtted ja väärtushinnangud, tasapisi kaob põikpäisus. Aga tema alaväärsuskompleks oma pikkuse suhtes... see vist ei kao kunagi.

Animatsioon on päris hea - lihtne ja korralik. Iga tegelane on joonistatud ja pandud käituma oma isiksusele vastavalt. Huumorit on piisavalt. Muusika oli sobivalt valitud, mõne stseeni ajal paningi esimese asjana just muusikat tähele. Alguslaulud on arvatavasti kõige parem ja meeldejäävam osa muusikast.

Hinnang: 9/10

Nii seda teost kirjeldada võib. Tuli mõte mitte-ingliskeelsest filmist rääkida ja kuna pilusilmade filmikultuur väga mitmetahuline on ning et see on Jaapani 10 edukaima filmi hulgas, miks mitte?



Pealkiri: "Batoru rowaiaru" (Battle Royale)
Režissöör: Kinji Fukasaku
Žanr: draama / märul / põnevik
Aasta: 2000
Riik: Jaapan

Mängivad:
Tatsuya Fujiwara - Shuya Nanahara [poiss #15]
Aki Maeda - Noriko Nakagawa - [tüdruk #15]
Taro Yamamoto - Shougo Kawada - [poiss #5]
Chiaki Kuriyama - Takako Chigusa - [tüdruk #13]
Sousuke Takaoka - Hiroki Sugimura - [poiss #11]
Takashi Tsukamoto - Shinji Mimura - [poiss #19]

[---]

Sissejuhatus: 3B klass on valitud selle aasta Battle Royale´i tõsielusarja, kus õpilased peavad võitlema üksteisega oma elu nimel. Kiriyama armastab tapmist ja temale on Battle Royale kui mõni tore meelelahutus. Sarnaselt kasutab vahetusõpilane Kawada (Taro Yamamoto) ära võimalust, et oma tüdruksõbrale Keikole kättemaksta. Samas üritavad teised sõpradega liituda, et ellujäämist endale ja sõbrale kindlustada. Siin asetseb aga selle filmi dilemma: Kas ellujäämisinstinkt ületab lojaalsuse oma sõprade ees?

Arvamus: Sisu võib tunduda veidi odavana, ehk isegi tänapäeva sopaulmekirjandusele omasena. Tegelikult on tegu märksa arukama ja sügavama filmina, milles peitub üksainus kindel küsimus: kas tapaksid parima sõbra, et ise ellu jääda? Lisaks sellele jäi mulle sisust tundumus, et tegu on konkreetse kritiseeriva nipsuga eeldatava tulevikuühiskonna pihta, mis rajaneb (nii mitmes muuski ulmefilmis kujutatuna) peamiselt vägivallale. Ka ei tundunud mulle, nagu oleks hr. Fukasaku soovinud luua tavalist filmi, mis peaks vaatajat lihtsalt šokeerima.

Ideed on päris huvitavad, alustades igale õpilastele antud juhuslikust relvast (üks õnnetuke sai supipotikaane ja üks tolle enesekaitse-elektrividina, samas kui osasid tulirelvaga õnnistati) ning lõpetades reeglite rikkumisel plahvatava rihm-pommiga, mis iga osaleja korrale allumatuse korral plahvatab.

Film on perfektne näide sellest, kuidas hoolimata jõhkrusest ja hulgalisest verest Jaapani film ilus olla võib. Ilus selles mõttes, et sa naudid vaatamist, selles on midagi, mis paneb sind vaatama. "Battle Royale" on lugu sõprusest, vaenust ning kokkuhoidmisest - soovitaks kõigile märulifilmide, Jaapani paremiku või Goldingu klassikalise "Kärbeste Jumal" austajaile.

Hinnang: 6,5/10

Suhteliselt naljakas film :) Minu huviorbiiti tuli film tänu sellele, et tegu on osaliselt Jaapani filmiga ja peaosas on Jean Reno. Tema osa filmis "Leon" oli mulle silma jäänud ja seetõttu ka huvi.



Pealkiri: "Wasabi" (Wasabi)
Režisöör: Gérard Krawczyk
Žanr: draama / komöödia / krimi / märul / põnevik
Aasta: 2001
Riik: Jaapan, Prantsusmaa

Mängivad:
Jean Reno - Hubert Fiorentini
Ryoko Hirosue - Yumi Yoshimido
Michel Muller - Maurice 'Momo'
Carole Bouquet - Sofia
Yoshi Oida - Takanawa
...
[---]
Sissejuhatus: Hubert Fiorentini on endine Prantsuse salateenistuse töötaja ja praegune tavaline politseinik, kes ei suuda unustada oma 19. aasta tagust armastust Mikot. Huberti töömeetodid on küllaltki vägivaldsed ja peale kogemata politseiülema poja läbipeksmist kõrvaldatakse ta kaheks kuuks töölt. Selle aja jooksul üritab ta oma elu vaikselt edasi minna kui heliseb telefon. Miko advokaat Ishibashi teatab, et naine on surnud ning laseb Hubertil Jaapanisse tuhastamisele sõita. Lisaks sellele ootab teda Miko jäetud pärandus.

Jaapanisse jõudes on talle omaselt juba pahandused kaelas, kust teda aitab välja tema kunagine salateenistuse partner Maurice 'Momo' (mängib Michel Muller). Advokaadi juurde jõudes saab ta ühe kaardi ja oma sõjavormis pildi tekstiga "Kõik lõpeb seal, kust alguse sai". Uurides, kas see on kõik Miko pärandus, vastab advokaat, et ka Miko lapse, Yumi, hooldusõigused kuni tüdruku 20. aastaseks saamiseks, on antud Hubertile. See lööb vaesel mehel jalad alt, sest laps on 19. aastat vana, mis tähendab, et see on ka tema tütar. Tüdruk on paras rüblik (mängib Ryoko Hirosue), kes meenutab väga oma isa. Hubert oma esimesel kohtumisel aga tutvustab ennast kui Yumi ema sõpra, kes tema eest tulevad kolm päeva (nimelt saab Yumi 3 päeva pärast 20) hoolt kannab.

Peagi avastab Hubert, et Yumi on oma emalt pärinud 200 miljonit dollarit. Lisaks sellele avastab ta enne tuhastamist, et Miko kehalt jäljed, mis viitavad mõrvamisele ning et teda ja Yumit jälitavad mustades ülikondades mehed. Sellest järeldab ta, et Yumi on kuidagi segatud yakuza (Jaapani maffia) mängudesse. Koos Momoga asub ta Yumit kaitsma, samal ajal üritades välja selgitada, mida Yakuza tahab ja miks ta naine mõrvati. Ja mis kõige olulisem: miks Miko tema juurest lahkus ja lapsest ei rääkinud.

Arvamus: Kirjeldatud kui läbi aegade parimat prantsuse keelset, inglise subidega, jaapani actionkomöödia. Kohati on pigem tegu siiski sellise tüüpilise action-filmiga, sest peategelane saab jagu kõigist üksi ning mürtsu ja pauku on ka, kuid mitte hollywoodiliku ülepingutusega. Mõnusalt vürtsi lisab muretu ja rebellilik Yumi, kes suudab oma vaest isa ikka päris korralikult oma sõnade ja tegudega 'raputada'. Ka pakub film sellist inimlikku külge: sellise olukorra isa ja tütre suhet oma keeruliste käikudega. Selle suhte lõpplahendus on küll veidi naljakas, arvestades, kuidas tüdruk oma isast arvas. Noh jah..see on üks nendest müsteeriumitest. Oleks võinud paremini olla. Jean Reno on, nagu ikka, heal tasemel ja suudab hästi rolli sisse elada.
Minule isiklikult jäi mõistatuseks see, et miks on filmi nimi just Wasabi. Võiks küll oletada, et selle söömise ajal sai tähtsaid asju arutatud, aga selle järgi nimi? Või on siim mõeldu lihtsalt, et film on vürtsine nagu wasabi?

Hinnang: 7/10