FilmiPloog

See film on üks võimalus vastata sellele küsimusele.



Pealkiri: "Children of Men" (Inimlaped)
Režissöör: Alfonso Cuarón
Žanr: draama / põnevik / seiklus / ulme
Aasta: 2006
Riik: Suurbritannia / USA / Jaapan

Mängivad:
Clive Owen - Theo Faron
Julianne Moore - Julian Taylor
Claire-Hope Ashitey - Kee
Michael Caine - Jasper Palmer
Pam Ferris - Miriam
... [---]

Sissejuhatus: On aasta 2027. Inimesed kogu üle maa on muutunud viljatuks. Igalpool levib terror. Televisoonis teatatakse, et tapeti maailma noorim inimene - 18 aastane argnetiinlane. Tundub, et kogu maailm leinab, kuigi Theo Faron, endine poliitiline aktivist, on sellel teemal täiesti apaatne.

Kui Theo naaseb oma sõbra Jasper Palmeri, endine poliitiline karikaturist, ning tema naise, riigi poolt piinatud enidne sõjafotograafi, juurest, röövitakse ta järsku tänavalt. Selgub, et tema röövijateks on nn Kalad, kes toetavad immigrantide õigusi. Nende juhiks on Julian, Theo endine naine. Julian palub Theol kohtuda oma nõo Nigeliga, et muretseda reisiluba noorele aafriklasest põgenikule Keele. Algul Theo küll keeldub, aga hiljem mõtleb ümber. 5000 naela on tema jaoks piisav põhjus. Paberid kätte saades selgub aga, et ta peab koos Keega reisima.

Teel Julian tapetakse ning uueks Kalade liidriks määratakse Luke, küllaltki järsu iseloomuga noormees. Kui selgub, miks Keed tahetakse ühele laevale viia, otsustab Theo asjad oma kätesse võtta ning tema, Kee ja Miriam, ämmaemand, põgenevad.

Arvamus: Esimesest hetkest, kui filmi reviewd lugesin, tekkis huvi. Sellised katastroofilaadsed filmid on alati huvi pakkunud. Harva juhtub seda, et ma filmi ajal otsast ülevaadet kirjutama ei hakkaks. Mõtlen just andmete ülemist osa enne sissejuhatust. Film tavaliselt ei paelu. See film naelutas mind aga täielikult monitori ette.

Tõsiselt masendav on see, kuidas kujutatakse seda tuleviku. Mis kõige naljakam...vaatamata selle kuidagi ulmelisele esitusele tundub see nii tõepärane. See keskkond, inimesed, elu üldse. Londoni tänavad on täis prügi ja prahti. Immigrante hoitakse sõna otseses mõttes puuris ning neid lastakse maha. Mis mulle isiklikult meeldis filmi puhul oli see, et esindatud oli hästi palju rahvuseid ning kuulda oli erinevaid keeli. Mis iseenesest tundus väga reaalne oli see, kui peeti plaani, mida Keega edasi teha ning väideti, et nad ei saa Keed valitsusele üle anda, sest sel puhul ei taluks nad karvavõrtki, et üle kahekümne aasta sünnib laps mingil aafriklasel. Miks see tundub nii tüüpiliselt poliitika moodi? :) Mis filmi juures oli veel paeluv, oli see, et kõike ei seletatud lahti, nagu tänapäeva filmides seda tehakse. Sa said ise oma mõtetel lasta lennata, miks üks või teine asi nii võiks olla.

Tegelased olid hästi valitud. Tuntud ja tundmatud. Kõik täitsid oma rolli hästi. Clive Owen meeldis mulle isiklikult kõige rohkem. See, kuidas tema lootusetusest kasvab lootus. Kui aus olla, siis ka mina oleks masendunud kui ma teaks, et poleks tulevikku. Siinkohal ei mõtle ma enda, vaid üldse inimeste tulevikku. Olgu see siis kui julm tahes. Kui kõik lihtsalt lõppeks, oleks see kuidagi...poolik? Kee oli noore teadmatu emana küllaltki armas.

Väga palju on selles filmis esitatud sarnasusi või viiteid mingitele sündmustele, asjadele või umbkaudu isikutele. Ma ei hakka nendest pikemalt kirjutama, aga soovitan lugeda Wikipediast. Film põhineb P.D. Jamesi romaanil "The Children of Men". Raamatuga võrreldes on nii mõnigi asi filmis teistsugune. Kutsub kohe raamatut otsima :)

Üks väike tsitaat Alfonso Cuaróni poolt, mis mulle väga meeldis:

“A lot of reviewers nowadays, they fall into that vice: they want stories. They want explanations, they want exposition and they want political postures. Why does cinema have to be a medium for making political statements as opposed to presenting facts, presenting elements and then you making your own conclusions — even if they are elusive? There’s nothing more beautiful than elusiveness in cinema.”