FilmiPloog

Sattusin täiesti juhuslikult seda dokumentaali tõmbama. Ma olen tõsiselt jahmunud. Film polnud veel läbigi, kui kirjutama hakkasin.



Pealkiri: "Jesus Camp"
Režissöörid: Heidi Ewing ja Rachel Grady
Žanr: dokumentaal
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Becky Fischer - Iseennast
Ted Haggard - Ise ennast
Mike Papantonio - Ise ennast - Kommentaator
... [---]


Sissejuhatus: "Jesus Camp"on dokumentaal "Kids On Fire School of Ministry" lastest, mis on karismaatilise liikumise sarnane laager Põhja Dakotas, mida juhib lastevaimulik Becky Fischer. Film keskendub kolmele 2005 laagri lastele -Levi, Rachael, and Tory (Victoria). Film näitab laagrielu ning laste palvekonverentsi Christ Triumphant Churchis Missouris. Fischer peab vajalikuks laste puhastamist, et neist saaks osa Jumala armeest. Tema arvates on oluline, et lapsed oleks eesotsas muutmaks USAd kristlikult konservatiivseks. Ta peab ka vajalikuks laste treenimist, sest vaenlane teeb sama.



Arvamus: Mul pole otseselt midagi usu, täpsemalt kristluse vastu, sest see võib aidata elus edasi saada, aga mul on probleem sellega, kui usk muutub fundamentaalseks. Minu arvates on usk midagi isiklikku ja seda ei peaks igal pool ja igal viisil väljendama. Selles dokumentaalfimis näidatakse, kuidas lastest tehakse ühe karismaatilise liikumise 'sõdurid'. Nad peavad eriama evolutsiooniteooriat, levitama kristlust, neile õpetatakse mustvalget maailmapilti: meie ja nemad. Need lapsed ei saa tulevikus pidada normaalseid vestlusi, mul on tunne. Nende elu põhjaks on kristlus ilma kahtlusteta. Muidugi on see inimestele omane, et kaitstakse oma seisukohta, aga kui mingi 11 aastane laps räägib: "Ma tahan saada selleks, kes küüsi lakib, et tema juurde tulnud inimestele Jumalast rääkida. Tagataustaks mängib kristlik muusika ja selline rahulik keskkond". Lapse eesmärk on levitada oma usku? Mul on mõned sõbrad, kes on sellised tõsisemad usklikud ja räägivad päris tihti Jumalast, aga nad ei tiku kellelegi oma usku peale määrima (ei ütle midagigi, mis viitaks sellele), nad on avatud vestlustele ja sõbralikud. Nad ka paljuski aktsepteerivad, et on olemas teiste vaadetega inimesi, kuigi and seda õigeks ei pea. Ühesõnaga täiesti normaalsed inimesed. Aga see mis seal filmis lastega tehakse... Kena on ju omasugustega laagris käia, aga jah...ma ei oska öeldagi. Laste mõjutamine on kõige lihtsam viis kellegi mõjutamiseks, sest selline osa kinnitub tulevikuks.

Laagrielu ja muude sääraste asjade vahele on pandud kristlase Mike Papantoniose raadiosaade, kus ta intervjueerib fundamentaliste. Ta ise ei suuda ka uskuda, mida nad räägivad. Viimane isik, kellega ta räägib on üks naine, kes on fundamentalist. See jutt mida ta ajab on tõesti...oh jah. Kuulake ise. Ta ise ka vist päris ei tea, mida ta räägib. Kohati filmi käigus on juttu sellest, et see organisatsioon pole poliitikaga seotud, aga nad räägivad pidevalt sellest, et liberaalid on surnud, Bush on õige president, praegune valitsus on paha jne. Üks koht Fischeri kõnes oli naljakas. See, kus Harry Potterit peetakse ülipahaks ja kui ta oleks elanud Piiblis toimuval ajal, siis oleks ta tapetud. Olen sattunud ühe ameeriklasega sel teemal vaidlema. Nende ainuke põhjendus oli see, et maagia on saatanast. Keskendutakse sellele, et Jumal on ainus ja kõige olulisem, maised naudingud on kõik pahad. Inimese soovidele keskendumine on paha. Kuidagi mustvalge on see, mida lastele õpetatakse.

Üks asi, mis ma selles filmis nägin, oli eriti häiriv. See, kus Levi ema õpetas talle, et kliimasoojenemine pole midagi. Jumal tuleb viib meid siid nii kui nii minema, et kasutage Maa varasid nii palju kui tahete. Ja se 0,6 kraadi soojenemine ülemaailm on tühine asi. Lisaks näitas mingi tüüp lastele, et 7 nädalane laps näeb välja nagu tavaline väike beebi. 7 nädalane loode ei näe kohe kusagilt otsast välja nagu tavaline imik. Muidu nende vastuolek abordile on hea...liiga paljud teevad mõttetult aborti, samas on jälle abordi juures palju asju, mida arvestada, aga see on juba teine teema.

Film ise edastab väga selgelt selle liikumise mõtteid ning kuidas need inimesed elavad ja usuvad. Lapsed mõjuvad selles filmis eriti tugevalt. Nende jutt ning emotsioonid. Kõik on küllaltki ehe. Aga nende õpetajate kisa "This is war!", "Are you part of it or not?". Haige. See liikumine muudab lapsed enda amreeks, täpselt nagu teevad islami äärmuslased. See kuidas lapsed sellest räägivad on lihtsalt mõistmatu. Kuidas saavad need lapsevanemad selliselt käituda. Lastele õpetatakse tegema seda, mida neile öeldakse. Oma peaga nad praktiliselt ei mõtlegi. Sellest lähtuvalt ei saa keegi neid tõsiselt võtta. Lapsed on väga mõjutatavad ja need emotsioonid on lastel küll ehtsad, aga mitte need, mis oleks neil ilma selliste mõjutusteta.

Kui keegi seda filmi vaatab, mida ma vägagi soovitan, siis paluks arvesse võtta, et tegu on äärmuslusega. USAlik äärmuslusega. Seega ärge võtke kõiki usklike samamoodi. Tegu on lihtsalt ühe karismaatilise liikumisega, mis julmalt kasutab lapsi ära.


8/10