FilmiPloog

Kuna Mari sissekanne on miskipärast kusagile haihtunud, siis kirjutan uuesti. See film andis ikka paraja emotsionaalse laksu.



Pealkiri: "Klass"
Režissöör: Ilmar Raag
Žanr: draama
Aasta: 2007
Riik: Eesti

Mängivad:
Vallo Kirs - Kaspar
Pärt Uusberg - Joosep
Lauri Pedaja - Anders
Paula Solvak - Thea
Mikk Mägi - Paul
... [---]

Sissejuhatus: „Mis on au? Me vist räägime millestki muust. Ütleme ilge mark, täitsa bläss. Me ei ütle au.”

Linna kooli tuleb Antslast uus klassikaaslane Kaspar. Kasparil ei ole probleemi kohaneda uues klassis, kuna on suhtlusaldis ja verbaalselt andekas poiss. Ta võidab kiiresti uute klassikaaslaste poolehoiu, mis kõigutab selles klassis varem õppinud liidri Andersi positsiooni. Samuti on Kaspari positsiooni tõstnud klassis ühele populaarseimale tüdrukule, Theale, silma jäämine.

Klassi peksupoisik on nohikust Joosep, kes kooli suhtlusringkondades ei liigu, sest leiab, et see on lollus. Joosepi kaitseks astub juhuse tõttu välja Kaspar, mis tähendab sõda Andersiga, sest Joosepit ei kaitse meie klassis keegi. Selge?“ Joosepi nüüdsest hätta jätmine tähendaks aga Kasparile enda au rüvetamist.

Rikkaliku filmikeelega draamas Klass arenevad mitu all-teemat: koolivägivald, õpilaste suhted vanematega, õpetajate apaatsus ja soovimatus süveneda õpilaste omavahelisesse suhetesse, karistus ja kättemaks.
_{(võetud Klassi kodulehelt)}

Arvamus: Ma ei osanud kohe kuidagi sellist head sissejuhatust kirjutanud. Minu arvates see Klassi koduka oma ütleb kenasti kõik ära. Raske on tegelikult midagi kirjutada sellise filmi kohta, milles on kerge samastumine endaga. Kutsub esile emotsioone ja mälestusi, millest pole asja siinse arvamuse kirjutamisel. Aga see film tõesti puudutas mind. Senimaani pole ükski teine film pannud mu süda sedaviisi kloppima ning käsi värisema. Peale filmi nägemist lihtsalt vahtisin monitori.

Kõige masendavaks osaks selle filmi juures polnud vast nende tülinorijate käitumine või see lõpp, vaid just teiste klassikaaslaste, õpetajate ning passiivsus ja ükskõiksus. Eks muidgi Joosepi vanemad olid mures, aga nad nagu ei saanud aru. Noorte mõttemaailm on asi, mis ongi paras mõistatud ja seda enam tuleb proovida neist aru saada. Klassikaaslased on hea näide sellest, kuidas kari vajab juhti. Olgu ta hea või halb. Ja kui üks juhtub olema karjajuhile ebameeldiv või tema vastu, on kohe tervel karjal sellega probleem. Käituvad nagu peata kanad. Vabandan sellise väljendusviisi eest, aga tõsiselt jätsid need klassikaaslased mulje nagu peata kanad, kes ise mõelda ei suuda ja teevad kõik nii, nagu klassi popp juht seda soovib.

Näitlejatöö on selle filmi juures ilmselt üks parimaid külgi üldse. Arvesse tuleks siinkohal võtta seda, et noored olid ka ise kaasatud filmitegemisse. Said jagada oma arvamusi ja nägemusi. See on igati tervitatav, sest nii on minu arvates näitlejalt tunduvalt lihtsam rolli sisse elada. Kuna mul endal on koolitee seljataga, siis ei oska ma kommenteerida nende kõnekasutust ja igapäevast käitumist. Samas võttes arvesse, kuidas noored tänapäeval räägivad, siis ma üldse ei imesta, et see võib olla täiesti reaalne, mis seal toimub. Ilmselt näitlejad ise teadsid, mismoodi oleks asi õigem. Nende näitlejate iseloomu, kes olid need vägivaldsed, ma eriti ei tea, mis tõttu ei oska ma võrdlusmärki tõmmata, kuigi ühte nendest tunnen isiklikult. Küll aga ei kahtle ma selles, et asi nägi välja, vaatamata kohati tundunud liialdustele, vägagi reaalne ja kaasahaarav.

Kaameratöö oli huvitav. Mitte mitegi väga uut, aga Eestis tehtavate filmide jaoks küll. Käeskantava kaamera kõikumine oli piisavalt paras, et anda juurde ehtsust ja samal ajal ei ajanud süda pahaks. Mulle meeldis lõpuosa just kõige rohkem. Kuidas kõike näidati võimalikult julmalt. Räägiks rohkem, aga ei taha filmi veel mitte näinud isikutele lõppu ära spoilida, kuigi selle kohta võiks küllaltki palju rääkida. Teostus oli minu arvates küllaltki hea, kuigi leidus neid pisiasju. Mind isiklikult häiris aga see lõpulaul.

Ma soovitan seda filmi neile, kes saavad aru. Ma olen kuulnud kinos käinutelt, et noored naersid filmi nähes. Kas olid naerjaks päriselu Andersid? Või võtavad nad seda täpselt nagu igat Hollywoodist tulevat mõttetut action-trashi? Ometigi on tegu eestikeelse filmiga ja see peaks vähekenegi reaalsemalt mõjuma. Tundub, et mitte.

Kes filmi näinud, sellel soovitan lugeda Ilmar Raagi blogis filmi kohta kirjutatut. Ta lahkab seal päris palju filmi mõjusid ning selgitab oma vaatepunkte.


9,5/10