Pealkiri: Smokey and the Bandit / Smokey and the Bandit II / Smokey and the Bandit Part 3
Režissöör: Hal Needham / Hal Needham / Dick Lowry
Žanr: komöödia
Aasta: 1977 / 1980 / 1983
Riik: USA
Mängivad (Smokey and the Bandit):
Burt Reynolds - Bo "Bandit" Darville
Jerry Reed - Cledus "Snowman" Snow
Jackie Gleason - Šerif Buford T. Justice
Paul Williams - Väike Enos Burdette
...
Mängivad (Smokey and the Bandit II):
Burt Reynolds - Bo "Bandit" Darville
Jerry Reed - Cledus "Snowman" Snow
Jackie Gleason - Šerif Buford T. Justice
Paul Williams - Väike Enos Burdette
...
Mängivad (Smokey and the Bandit Part 3):
Jerry Reed - Cledus "Snowman" Snow
Jackie Gleason - Šerif Buford T. Justice
Pat McCormick - Suur Enos Burdette
Paul Williams - Väike Enos Burdette
...
Sissejuhatus esimesele filmile: Bandit ja Snowman on Ameerika lõunaosariikidest pärit rekkamehed, kes võtavad vastu kihlveo kahelt rahajõmmilt. Nad peavad võtma Texasest peale rekkatäie õlut ja jõudma 28 tunniga sinna ja tagasi. Sinnasõit on lihtne, kuid tagasisõites korjab Bandit endale ootamatult hääletaja peale, kes, tuleb välja, on laulatuselt plehku pannud pruut. Peigmehe isa on aga šerif Buford T. Justice, kes alustab koos pojaga tagaajamist.
Sissejuhatus teisele filmile: Esimese filmi seiklustest on möödas paar aastat ja Bandit on allakäinud ning elab minevikus. Meile juba tuntud rahajõmmid teevad talle aga uue pakkumise: on üks pakk, mis vajab üle osariikide piiride toimetamist, milleks on aega kolm päeva.
Sissejuhatus kolmandale filmile: Rahajõmmid avasid mereandide toiduketi ning tahavad teha sellele reklaami, nagu neile tavaks, suure käraga. Sedakorda osutub väljavalituks šerif, kes on just pensionile jäänud. Ta peab sõitma läbi osariigi, katusel restorani logo. Et aga erušerifil elu põnevamaks teha, palkavad rahajõmmid Banditi, kelle eesmärk on olla segavaks faktoriks.
Kommentaar: Tegu on huvitvate tegelastega lõbusate filmidega. Ei ole? Sellise aja filme vaadates tuleb alati meeles pidada, et omal ajal mõjusid palju vähesemate pigutustega tehtud filmid vastavald žanrile kas õudsamate, põnevamate ja naljakamatena.
Ka mulle tundus triloogia esimene film kohati pisut lahja, aga see-eest olid naljad tõesti naljakad, ja ka tagaajamisstseenid läksid päris pööraseks, eriti lõpupoole. Lisaks immitseb filmist retrokihutamise hõngu, mida tänapäeva rallifilmides enam ei ole.
Filme tutvustav pilt ei ole muidugi ühestki neist filmidest, nagu on aru saada, aga pildilolevat autot võib lugeda teiseks filmi täheks Burt Reynolds'i kõrval. Tegu on kusjuures sama autoga, mis on meile tuntud kui K.I.T.T. Mõlemad on Pontiac Trans AMid, kuid antud filmis on kasutusel '77 aasta mudel, K.I.T.T. pärineb aga aastast '82. Kui mina saaks edale ühe neist valida, siis välimuse põhjal ma võtaks '77 aasta mudeli.
Teine film oli minusuguse tänapäeva-vaataja jaoks rohkem tegevust täis ning juurde tuleb üks üsna humoorikas tegelane. Ka polnud esimese filmi naljade kordamisega liiale mindud, nagu tavaliselt järjefilmide puhul kombeks. Lisaks on film üks esimesi, mis näitab lõputiitrite ajal untsuläinud kaadreid.
Ma saan aru, et Burt Raynolds'i naer on tema kaubamärk ja kõik, aga tegelikult oli pisut hale kolmanda osa alguse meenutuskaadrites kolm korda ühte sama stseeni näha. Aga ega see pole ainus koht, mis on eelmistest filmidest võetud - Bandit, kes sedakorda ei ole Burt, võtab peale mingi neiu, kes hakkab sealsamas autos riideid vahetama, täpselt nagu Sally Field esimeses filmis. Õnneks polnud siiski rohkem vanade naljade kordamist, kui muidugi välja arvata Buford T. Justice'i läbi kome filmi kõlav põlvnemise lause. Tegu on ikkagi lõbusa ja muretu tagaajamisfilmiga, milliseid enam tänapäeval ei tehta, vähemalt mina pole näinud. Võib-olla jah, teismelisi ajab haigutama, kuid kui sa oled arenenud veidi rohkem, kui "tahan oma 30 sekundit tagasi"-eluvennad, soovitan ma need filmid ära näha. Mõnus ajaviide.
6/10, 8/10, 7/10
Kategooria 'Ulme' on endiselt kasutamata. Kohe viga parandada!
Pealkiri: "Alien" (Tulnukas)
Režissöör: Ridley Scott
Žanr: ulme / õudukas / märul
Aasta: 1979
Riik: Suurbritannia
Mängivad:
Sigourney Weaver - Ripley
Tom Skerritt - Dallas
John Hurt - Kane
Harry Dean Stanton - Brett
Veronica Cartwright - Lambert
...[---]
Sissejuhatus: Nostromo, Maa poole suunduv kaubanduslaev, toimetatakse automaatselt teise suunda peale laeva saadetud SOS-signaali saabumist. Planeedil avastavad meeskonnaliikmed peale tühjuse ka hulga näiliselt surnud mune, millest ühest kooruv parasiit kleebib end meeskonnaliikme Kane'i näole. Peale olevuse edukat eemaldamist ei oska meeskonnaliikmed aimatagi, et see on alles eesoleva õuduse algus, sest algselt terve näiva Kane'i rindkerest murrab end välja väike elukas, kes väga kiiresti hiigelsuureks ja tapjalikuks kasvab.
Arvamus: Filmi peetakse õigusega parimaks ulmeõudusfilmiks [IMDb TOP 250: #55] ja kuigi endale meeldis James Cameroni lavastatud järg "Aliens" tsipake rohkem (järjes panustati pigem actionile kui klaustrofoobilisele horrorile), peab kindlasti nõustuma. Algselt ei oodatud filmist suurt midagi ning selle esialgne pealkiri oli üldse "Star Beast" (b-movie hõngu tunnete?), siis aga pisteti peaossa noor Sigourney Weaver ning nüüdseks on saanud "Alienist" kultusfilm, millel on 3 järge (4, kui arvestada läbikukkunud "Alien vs. Predatori"), koomiksid, raamatud ja arvutimängud.
Mind film ei hirmutanud, aga küllaltki närviline ja klaustrofoobiline oli küll. Tulnukas ise on igatpidi vinge tegelane, kelle väljanägemine on täiuslikkuseni ära disainitud. Tunnistan, et paaril hetkel hakkasin mõne stseeni odavahõngulisuse üle naerma, näiteks kui ta päkapikusuurusena Kane'i rinnast välja põrutas ja üle laua sõitis (justnimelt sõitis, sest teda ei suudetud 1979 aastal veel jooksma panna ja seega ta lihtsalt libises üle laua). Siis oli see praeguse aja järgi päris naeruväärne, aga kiiresti suureks 7-jalaseks peletiseks kasvades ei olnud enam naljakat midagi. Tegi ju too meeskonnale ööpäevaga otsa peale ning traditsiooniliselt jäi vaid Sigourney oma kassiga ellu.
Väärt vaatamine ulmekasõpradele. Õlle kõrvale ja sõpradega vaatamiseks valige midagi muud.
Hinnang: 6,5/10
(6,5 võib taolisele filmile küll veits vähe olla, aga olen seda juba liiga palju vaadanud ja, nagu enne mainitud, osutus järg veidi paremaks ning ma pole ka suurem asi ulmesõber, kuigi see on igati suurepärane teos)
Jälle üks hea klassika, mis lausa kutsub laule kaasa laulma ^^
Pealkiri: "Grease"
Režissöör: Randal Kleiser
Žanr: komöödia / muusikal / romantika
Aasta: 1978
Riik: USA
Mängivad:
John Travolta - Danny Zuko
Olivia Newton-John - Sandy Olsson
Stockard Channing - Betty Rizzo
Jeff Conaway - Kenickie
Barry Pearl - Doody
...[---]
Sissejuhatus: Grease räägib kahest koolinoorest Danny Zuckost ja Sandy Olsenist, kes suvisel koolivaheajal armuvad. Koos veedavad nad oma senise elu ilusaima aja ja kurb on, kui see lõppeb. Üllatus on neil aga suur, kui nad kooli esimesel päeval avastavad, et käivad samas koolis. Küll aga on see Sandyle kurb kogemus, sest kena Danny osutub kohalike ülbe poistebande liidriks, kes häbeneb välja näidata, et tema suve suurarmastus oli tagasihoidlik Sandy. Sandy üritab lisaks südamemurdmisest ülesaamisele elada sisse uude kooliellu, milles aitavad teda uued sõbrannad "Roosad leedid". Kuidas siis Danny ja Sandy suhe läheb? Filmi jooksul antakse sellest teada lisaks dialoogile ka laulude ja tantsudega.
Arvamus: Ma ei mäletagi, millal ma Grease'i esimest korda nägin. Küll aga on laulud kõik meeles. Filmile annavad kõige parema ilme just laulud ja tants. Laulud on kindlasti paljudele tuttavad. Kes filmi pole näinud, on ehk võibolla näinud Tallinna linnahallis olnud muusikali Grease, mis oli publikumagnet. Kui ka seda pole, siis telekast on aegajalt näidatud tuntud lugude, nagu "Summer Nights" või "Greased Lightining" muusikavideod. Filmi näitlejatöö on hea, kuigi mõneski kohas suts ülepakutud. Samas on huvitav ka vaadata juba seepärast, et tegu on 50ndate eluga, mis tänapäeva noortele kindlasti huvitav tunduda võib.
Nauditav film hea muusikaga.
Edit: Midagi toredat juurde ^^
Hinnang: 8/10
Tõsi, praegu ei pruugi vaatajaskond selles teoses mingit suurt koledraamat näha. Aga aastal 1972 pöörati küll pilgud ära ja lahkuti kinosaalist (jõudis see üldse kinodesse?).
Pealkiri: "The Last House on the Left" (Viimane maja vasakut kätt)
Režissöör: Wes Craven
Žanr: õudukas / märul
Aasta: 1972
Riik: USA
Mängivad:
Sandra Cassel - Mari Collingwood
Lucy Grantham - Phyllis Stone
David Hess - Krug Stillo
Fred J. Lincoln - Fred 'Weasel' Podowski
Jeramie Rain - Sadie
[---]
Sissejuhatus: Kaudselt põhineb kaudselt Rootsi lavastaja Ingmar Bergmani filmil "Jungfrukällan" (The Virgin Spring). Kaks teismelist tüdrukut - Mari ja Phyllis - lähevad linna, tähistamaks Mari 17ndat sünnipäeva Bloodlusti kontserdil. Samal ajal levib uudis, et on pääsenud vabaks 4 psühhopaati, kelle minevik ei ole just helde - eriti bande liidril Krugil. Mari ja Phyllis otsustavad enne kontsertit veidi kanepit muretsema ja satuvadki nende psühhopaatide kätte. Nad röövitakse. Bande toimetab nad tühjale maa-alale, mis ei jää ühe tüdruku kodust sugugi kaugele. Nad vägistatakse ja mõrvatakse alandavalt. Bande aga otsustab ööbida vales kodus - ühe tüdruku vanemate juures. Nood saavad kiiresti teada, mis kamp on tütarlastega teinud ning hakkavad plaanima võigast kättemaksu.
Hea näide ütlemisest "Revenge is a best dish served cold". Samuti sarnaneb film vägagi teosele "I Spit on Your Grave", ainult nüüd on kättemaksu teostajateks tüdruku vanemad.
Arvamus: Wes Craveni karjäär on olnud käänuline. Tema kaamerast on tulnud kraami, mida mäletatakse veel aastakümneid ning teoseid, mis suurema huvispektri alt välja jäänud on. Suurimateks tema saavutusteks võib ehk lugeda "Scream"-triloogiat, "A Nightmare on Elm Streeti" (millele nüüdseks on juba 6 järge) ning "The Hills Have Eyes'i" (millel on järg, re-make ning ka re-make'ile valmimas järg). "The Last House on the Left" on aga tema esimene film ja ta võib ka uhke olla, kuna see film on üks kindlaid kandidaate filmiajaloo jubedamate piinamis- ja vägistamisstseenide osas.
Mis mulle meeldib, on idee. Kaks tüdrukut mõrvatakse psühhopaatide poolt ning nemad jõuavad oma tapateekonnal ööbima perekonna juurde, kes asjast aimu saab. Mina küll terve teose vältel suuremat pinget ei leidnud - kindlasti asi amatöörlikus muusikas. See-eest on närvilisust palju ning hetkiti tekib ka tahtmine mujale vaadata, seda eriti lõpus ning Mari-Phyllise tapmise ajal. Jube, milleks vanemad võimelised on, kui oma tütre tapjatega silmitsi seisavad! Ilmselt on 6 sellele filmile õiglane hinne. Praegu saaks sellest palju põnevama tüki, kui tol ajal ja ometigi on see Craveni esimene film, seega tuleb leebe olla. Aga peale idee ja võigaste stseenide mina suurt ei leidnud. Parajalt odav teos ta on.
Hinnang: 6/10