Kuvatud on postitused sildiga Ralf. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ralf. Kuva kõik postitused


Will Smith jälle maailma päästmas

Pealkiri: "I, Robot" (Mina, Robot)
Režissöör: Alex Proyas
Žanr: märul / ulme / põnevik
Aasta: 2004
Riik: USA

Mängivad:
Will Smith - Del Spooner
Bridget Moynahan - Susan Calvin
Alan Tudyk - Sonny
James Cromwell - Dr. Alfred Lanning
Bruce Greenwood - Lawrence Robertson
...[---]

Sissejuhatus: Aastal 2035 on robotitest saanud igapäevane nähtus. Neid saab endale koju tellida või loosiga võita, kuna tegu on lausa ideaalsete abimeestega majapidamises. Vaid üks mees, Chicago politseis töötav Del Spooner, ei salli sugugi nende üliintelligentsete masinate juuresolekut. Tema umbusaldus suureneb veelgi, kui firmas U.S. Robotics mõrvatakse Dr. Alfred Lanning ning tema asja uurima asub. Peamiseks kahtlusaluseks osutub näiliselt heatahtlik robot Sonny. Juhtum on üsnagi pöörane, sest robotid on programmeeritud alluma kolmele käsule, millest üks keelab neil inimest vigastada. Mitte keegi peale Spooneri ei taha uskuda, et robot võiks midagi sellist toime saata, seega ei õnnestu mehel kedagi veenda ja Sonny süü tõestamine langeb tema õlgadele.


"My name is Sonny."

Arvamus: Kahtlemata on tegu popkornikaga, mille peamiseks ülesandeks on suvepäeval laiskleva inimese meelt kinosaalis kaks tundi lahutada, aga siiski on "I, Robot"-is midagi enamat. Alex Proyas, kelle repertuaari kuulub muuseas ka "The Crow", ei solkinud seda ulmemärulit sugugi ära. Üks suur viga, mida tehakse analoogsete filmide puhul, on eriefektide ja/või märulistseenidega üle pingutamine (mis on näiteks Stephen Sommersile omane) - Proyas on hoidnud süžeeliini ja märuli ilusti tasakaalus nii, et liiga palju peksu ei ole ja igav ka ei hakka. Ka lugu ise on mõistlik: taibukas kriminull on riietatud futuristlikusse kostüümi ja robotite disain on antud teoses ka päris lahe. Et nad erevalged on, siis sobib ka Will Smith oma lahedusega "I, Robot"-isse nagu rusikas silmaauku.

Hinnang: 6,5/10

See film oli üks suur viga, ma ütlen.



Pealkiri: "AVP: Alien vs. Predator" (Alien vs. Predator: Viimane kokkupõrge)
Režissöör: Paul W.S. Anderson
Žanr: õudukas / märul / ulme
Aasta: 2004
Riik: USA / Kanada / Tšehhi / Saksamaa / Suurbritannia

Mängivad:
Sanaa Lathan - Alexa Woods
Raoul Bova - Sebastian de Rosa
Lance Henriksen - Charles Bishop Weyland
Ewen Bremner - Graeme Miller
Colin Salmon - Maxwell Stafford
... [---]

Sissejuhatus: Tegevus toimub Maa peal 2004 aastal. Satelliidid tuvastavad kummalise soojusallika Antarktika lähedal asuva Bouvetøya saare jääkilbi alt. Miljardär Charles Bishop Weyland kogub kokku rühma teadlasi, et soojusallikani jõuda ning see ka enda firma leiuna kinnitada. Tema meeskond koosneb puurijatest, arheoloogidest jt ekspertidest, kelle kogemused võivad ekspeditsioonil vajalikuks osutuda. Väga tähtsa osa rühmast moodustab professionaalne giid Alexa Woods. Samal ajal, mil kiskjate kosmoselaev Maale läheneb, puurib meeskond end sügavale jää alla, leides sealt püramiidi (mis näib olevat asteekide kätetöö). Samal ajal maandub kiskjate kosmoselaev ning nad tapavad jää peale jäänud osa meeskonnast. Analüüsides põhjalikult jää all asuval püramiidil olevaid hieroglüüfe, saab ohtu mitte aimata oskav rühm teada, et kiskjad on Maa peal käinud juba sajandeid. Sealt edasi... noh, juba teate, mis juhtub. Tulnukad ilmuvad lagedale ja kiskjad samuti, jättes inimesed selle jubeda võitlustandri keskele.

Arvamus: Ma olin väga põnevil, kui see film valmimisel oli ja kinos pakkus see lausa päris piraka elamuse. Isegi Lance Henriksen oli jälle platsis! Aga nüüd olen ma jõudnud arusaamisele, et ei tohi teha filmi, mis sisaldavad alieni ja/või predatori ning mis on PG-13 reitinguga. Filmi tagline on ka muidugi huvitav: "Whoever wins, we lose" (Kes ka ei võidaks, meie kaotame). Eks see nii oligi, kinopublik ju kaotas. Vaat, ma usun, et paljud, kes ei ole süvenenud alien-predatori maailma ning näinud mõlema rassi kohta tehtud filme, võivad seda filmi võtta kui toreda meelelahutusena (mida ta tegelikult ju ka on). Mina olen aga näinud kõiki vastavaid filme ja võin küll öelda, et vabandust, hr. Anderson, aga nii rallit ei sõideta. Kui juba selle reitinguga asi tuksi keerati, siis peategelase ja kiskja vaheline liit? No nii ei lähe mitte. Nähes, kuidas lõpupoole see mustanahaline tšikk koos juhmilt ringi kõmpiva predatoriga ringi uimerdas, hakkas peaaegu et paha. Anderson rikkus kokkuvõtlikult tervelt suurt reeglistikku nimega "How to make a predator or/and alien movie". Neli punni üritamise eest. Järjelt ma ei oska küll midagi oodata. Ahja, huvitav, mis pealkirja eestlased järjele panevad. "Veel üks kokkupõrge pärast viimast"?

"Rated PG-13 for violence, language, horror images, slime and gore."

Hinnang: 4/10

Vot see on hea film, tõesti hea.



Pealkiri: "Gridlock'd" (Ummikus)
Režissöör: Vondie Curtis-Hall
Žanr: draama / krimi / komöödia
Aasta: 1997
Riik: USA

Mängivad:
Tupac Shakur - Ezekiel 'Spoon' Whitmore
Tim Roth - Alexander 'Stretch' Rawland
Thandie Newton - Barbara 'Cookie' Cook
Charles Fleischer - Mr. Woodson
Howard Hesseman - Pime mees
...[---]

Sissejuhatus: Semud Spoon ja Stretch elavad koos oma sõbranna Cookie'ga ühes korteris ning nad on heroiinisõltlased. Vanaaasta-õhtul teeb Cookie üledoosi ja ta viiakse haiglasse, kus tema näidud on stabiilsed, ent ellujäämisvõimalus küll kiita ei ole. Sellise jubeda intsidendi tõttu võtavad Stretch ja Spoon vastu otsuse kohe heroiin maha jätta. Paraku ei ole neil endal selleks piisavalt tahtejõudu ning seega möödubki uue aasta esimene päev mööda tosinaid kliinikuid ja keskusi tormates, muuhulgas on neil veel sabas kurjategijad, kes neid maha kõmmutada soovivad.

Arvamus: Tõsi, tegu filmiga, kus jälle keegi vaevleb mingi probleemi sees, aga seekord on lisatud kõvasti tempot ja isegi päris mõnusat huumorit. Pidevalt käib liikumine ühest kohast teise, juhtub paremaid ja halvemaid asju ning film lõppeb jällegi rahulikult - ilma mingi suurema märulita. Näitlejatööd on üks suuremaid boonuseid. Tupac Shakur ja Tim Roth on lihtsalt suurepärane valik, Tupac on väga andekas. Et isegi režissöör ise - Vondie Curtis Hall - stiilse paha mehena üles astub, ei oska mina midagi halba öelda. Igav ei hakka igatahes kordagi ja kui draamad meeldivad, siis soovitaks igati.

Hinnang: 8/10

Olen pikalt olnud CSI fänn ja huviga vaadatud nii "Las Vegast" kui ka spin-offe: "CSI: NY" ja "CSI: Miami". Muidugi "Las Vegas" ehk originaalne CSI on ikka kõige parema mulje jätnud. Ilmselt on meeskond lihtsalt seal parim. Ega teistelgi viga ei ole, muidu.



Pealkiri: "CSI: Crime Scene Investigation" (CSI: Kriminalistid)
Looja: Anthony E. Zuiker
Žanr: krimi / põnevik / müsteerium / draama
Aasta: 2000-...
Riik: USA / Kanada
Osa pikkus: 60 minutit
Hooajad: 7 hooaega

Mängivad:
William L. Petersen - Gil Grissom
Marg Helgenberger - Catherine Willows
George Eads - Nick Stokes
Jorja Fox - Sara Sidle
Gary Dourdan - Warrick Brown
Paul Guilfoyle - Kapten Jim Brass
Eric Szmanda - Greg Sanders
Robert David Hall - Dr. Al Robbins
...[---]

Sissejuhatus: CSI on terves maailmas palju populaarsust võitnud seriaal, mis keskendub Las Vegases asetseva kriminalistika büroo tegevusele. Sarja keskmes on "surnuaia" ehk öise vahetuse meeskond, mille liidriks Gil Grissom ja teisteks liikmeteks Catherine Willows, Nick Stokes, Warrick Brown ja Sara Sidle. Sarja tegelikuks kangelaseks peetakse aga teadust, mille abil nimetatud kriminalistid kurjategijaid trellide taha panevad. Nende kasutada on parim tehnoloogia, kuna tegemist on USA-s tervelt teisel kohal asuva bürooga, ning seetõttu on nad suutelised lahendama juhtumeid, millede puhul see võimatu näib. Seriaali kirjutajate fantaasia on piiritu, mistõttu tuleb erinevates episoodides ette uskumatuid mõrvalugusid. Mõned juhtumid on aga päriselust võetud, kuna seriaali teostamisele aitab kaasa päris kriminalistide meeskond. Nende ülesandeks on peale ideede jagamise ka jälgida, et nii sisu kui näitlejate käitumine vastaks tegelikkusele. CSI pakub põnevat vaatemängu, kunal äbi aegade on kriminullid inimeste tähelepanu köitvaks osutunud. CSI-s seotakse vana hea Sherlock Holmes 21. sajandi tehnoloogiaga. Seriaal pakub huvitavaid küsimusi, milledele ka vastus leitakse. CSI erineb teiste sarnaste seast sellega, et erinevate teooriate ja motiivide väljatöötamise asemel keskendutakse teadusele ja tõenditele, mis kuriteopaigast on leitud.

CSI-d esitleti juba 1999-l aastal USA telekanalile ABC, kuid sealsed juhid ei olnud sarja näitamisest huvitatud, pidades seda vaatajate jaoks liiga keerulisegs ja segaseks. Sarja looja Anthony E.Zuiker pöördus siis kanali CBS poole, mis hakkas CSI-d näitama reedeste sarjade seas, milledest ta kiiresti osutus kõige vaadatumaks. Peale esialgset edu viidi sari üle neljapäevale (neljapäeva õhtuti on televaatajaid palju rohkem kui reedeõhtuti), kus see pidi hakkama võistlema NBC edukate sarjadega nagu "Sõbrad", "Will ja Grace" ning "ER". CSI jäi endiselt edukaks ning kui "Sõbrad" 2004-l aastal ära lõppes, kasvas krimisarja vaadatavus veelgi. 2003. aastal ostis kanal Spike TV rekordilise summa eest (1,6 miljonit dollarit ühe osa kohta) õigused CSI episoode oma kanalil kordusena näidata ning sealgi osutus sari üheks populaarseimaks. Nüüd vaatab CSI-d Ühendriikides keskmiselt 30 miljonit vaatajat nädalas ning seega on tegemist sealse enimvaadatud sarjaga. Peale selle, et CSI tootjad ise on aluse pannud kahele spin-offile (Miami ja New York), on selle edu kaasa toonud veel teistegi samalaadsete sarjade tekkimise. Näiteks võib tuua sarjad "Cold Case", "Without a Trace", "Crossing Jordan", "Law & Order: Criminal Intent". CSI on kõvasti tõstnud ka nende huviliste hulka, kes tahavad kriminalistiks õppida. Samuti on sari mõjutanud ohvreid, vandekohtunikke, prokuröre ja üldsuse vaadet kriminalistika valdkonnas. Seda nähtust kutsutakse CSI efektiks.

Arvamus: Paljud võivad ehk arvata, et tegu on sarjaga neile, kes Sherlockit, Poirot'i ja Marple'it ei mõista. Tegelikult piisab vaid ühest osast, et sellest seriaalist sõltuvusse jääda ja siis ei ole ta enam midagi lollide Hercule Poirot. Praegu on jooksmas juba seitsmes hooaeg ja stsenaristidel ei paista mõtted küll otsa lõppevat, vaid tegelased on hooajast hooaega kõvasti muutunud (kasvõi see habe Grissomil). Fännina olen ära näinud peaaegu tervenisti esimesed viis hooaega (parimaks pean vist kolmandat), kuues on käsil ja küll jõuan ka seitsmendani. Eks CSI'l on oma tõusud ja mõõnad, kuigi isegi kehvamat sorti osa on tavaliselt haarav. Meeskond on leidlikult kokku pandud ning peale igapäevast juhtumite lahendamist tutvustatakse ka nende probleeme ja igapäevaelu. Pole midagi imestada, et CSI on nii populaarne nähtus. Tegu on lihtsalt huvitava sarjaga, kust õpib palju huvitavat ja uut.

Hinnang: 9/10

Enne sissekandega alustamist mainin ka kaasfilmiblogijatele, et avastasin veel ühe toreda filmiblogi, mis asub siin.



Pealkiri: "Shrek"
Režissöör: Andrew Adamson & Vicky Jenson
Žanr: animatsioon / komöödia / seiklus / pere
Aasta: 2001
Riik: USA

Hääli loevad:
Mike Myers - Shrek
Eddie Murphy - Eesel (Donkey)
Cameron Diaz - Printsess Fiona
John Lithgow - Lord Farquaad
Vincent Cassel - Monsieur Hood
...[---]

Sissejuhatus: Shrek on suurt kasvu ja kombetu sookoll, kes elab Duloc'i nimelise maa metsas ega salli inimeste juuresolekut, seega peletab ta nad pidevalt minema. Kui kurjaloomuline lord Farquaad üritab kinni püüda kõik muinasjutuolevused kogu metsas ja seega muutub Shreki elu samuti rahutumaks. Kuna sookollil hakkab kinni püütud muinasjututegelastest kahju, sõlmib ta lord Farquaadiga leppe: too vabastab kõik olevused, kui Shrek päästab printsess Fiona (kellest Farquaad on sisse võetud) lossist, mida valvab suur kuri draakon. Kokkusattumuse läbi sõbruneb Shrek eesliga, kel on oma jutukusest hoolimata suur süda. Niisiis asuvad nad teele, et päästa lossist printsess Fiona.

Arvamus: Ehhee, ma saan aru küll, mis see lapsed siis pooleteiseks tunniks teleka taha / kinoistmele naelutas. Eks minulgi nüüd täitsa igav ei hakanud, vahepeal oli möllu küllaga ning animatsioon oli kah päris mokka mööda. Paraku jäi "Shrek" mulle liiga lapsikuks. Minule meeldivad animatsioonid, kus peetakse meeles ka vanemat publikut ning ei tehta 100% lastefilmi. No see oli küll täitsa mudilaste multikas, vägivalda ei olnud liialt, maandumised olid pehmed ning isegi Eddie Murphy (kes eesli häält tegi) suutis oma roppu suud tagasi hoida. Siiski ei olnud tegu täieliku ajaraiskamisega (erinevalt järjest). Paar punni ikka teenib.

Hinnang: 5/10

Mõtlesin nüüd siis mõnest Tarantino filmist kirjutada ja hei - miks mitte Kill Billist?



Pealkiri: "Kill Bill, Vol. 1" (Kill Bill: Pruudi kättemaks)
Režissöör: Quentin Tarantino
Žanr: märul / krimi / draama / märul
Aasta: 2003
Riik: USA

Mängivad:
Uma Thurman - Pruut (The Bride)
Lucy Liu - O-Ren Ishii
Vivica A. Fox - Vernita Green
Darryl Hannah - Elle Driver
David Carradine - Bill
...[---]

Sissejuhatus: Beatrix Kiddo (kes filmi vältel kannab siiski nime The Bride ehk Pruut) on professionaalne palgamõrvar, kes ärkab nelja-aastast koomat. Ta jäi napilt ellu, kui teda peksti ja tulistati pähe peale seda, kui rühmitus Surmava Rästiku Palgamõrvarirühmitus (The Deadly Viper Assassination Squad) ta reetis - eesotsas tema peigmehe Billiga. Ta on ilma jäänud oma lapsest (kelle isa on Bill) ning pruudi ainsaks sooviks on kättemaks. Niisiis koostab ta nimekirja kõigist, kes Surmava Rästiku Palgamõrvarirühmitusse kuulusid ning asub neid teelt kõrvaldama - viimaseks jääb muidugi kõige magusam vastane... Bill.

Arvamus: Kui juhtusite selle filmi kinno jõudmise ajal lugema noortefoorumeid, siis esimene asi, mille kõik esile tõstsid, oli brutaalsuse ja maksimeeritud vägivald, mida esineb eriti Pruudi ja Crazy 88 vahelise gängi vahelises kiirsõjas, kus jäsemeid amputeeritakse sekundi jooksul mitmeid. Verd pritsib siis väga utoopiliselt - geisrina! Aga tegelikult paljud ehk ei tea, et tegu on austusavaldusega anime-filmidele, kus haavadest analoogse survega verd eritub. Animet on siin mujalgi: näiteks on peatükkideks jagatud filmis osa, kus tutvustatakse kauni Lucy Liu poolt kehastatud mõrtsukat O-Ren Ishii'd ja see kõik on tehtud animena. Palju vägivalda ei tee filmi sugugi maitsetuks, sest siit lausa õhkab kultuuri ja muid vägevusi, mis "Kill Billi" lõppedes väga erilise mulje jätavad. See kriminull-märul on stiililt märksa erinev eelmistest Tarantino filmidest ning sel mehel lihtsalt on annet sellisesse tükki õigeid näitlejaid valida, sest Surmava Rästiku Palgamõrvarirühmitus (tobe tõlge, ma tean) on pandud kokku nii mustadest, kollastest kui valgetest (ja sealjuures väga headest näitlejatest) ning Uma Thurman ise läbib siin filmis päris mitu enesetundeetappi, vähemalt nii mulle tundub: alguses koomast ärgates on ta küll väga jõuetu ja ei suuda kõndidagi, lõpus on ta külmaks teinud rea inimesi (üle saja kindlasti) ja Bill ootab veel ees!

PS. Kirjutan millalgi teisest osast kah.

Hinnang: 8/10

Ma ei oska nüüd eestikeelse pealkirja osas kommenteerida.. Filmiveeb.ee's on niimoodi. :x



Pealkiri: "Slither" (Libisemine)
Režissöör: James Gunn
Žanr: õudukas / komöödia / ulme
Aasta: 2006
Riik: Kanada / USA

Mängivad:
Nathan Fillion - Bill Pardy
Elizabeth Banks - Starla Grant
Gregg Henry - Jack MacReady
Michael Rooker - Grant Grant
Tania Saulnier - Kylie Strutemyer
...[---]

Sissejuhatus: Lugu siis järgmine - Wheelsy väikelinna lähedale metsadesse langeb meteoriit, mille sees on kuri tulnukparasiit. Väga veidra nimega Grant Grant leiab selle, kui viibib metsas koos oma endise tüdruku noorema õega. See muidugi nakatab teda ning järgneb kaos, sest keldrisse tekitab ta terve pesakonna väikeseid tigedaid nälkjaid, kes linnainimeste kehasid üle võtma asub. Väike grupp inimesi üritab Granti takistada, samal ajal kui too on moondumas aina jubedamaks elukaks.

Arvamus: Vahepeal oli IMDb üle seitsme ja võib-olla kruttisin oma ootused liialt üles. Paar asja, mida lootsin: sama palju naermist kui seda pakkus "Shaun of the Dead" (FilmiPloogi artikkel) ning kõvasti gore'i. Viimase olemasolus olin kindel, sest ometigi lavastajaks James Gunn, üks Troma isasid. Seda muidugi oli, aga peale ühe kuti poolekshakkimise ja mõne venna õhkulaskmise midagi küll ei olnud. Sisu ei ole kah ju midagi erilist, kui aus olla. Kehade ülevõtmise teema on juba nii klišee, see on juba kultuslikuks saanud. Filmikunsti vanematest pärlitest näiteks "Invasion of the Body Snatchers" , uuematest ehk Robert Rodriguez'i "The Faculty". Maa peale langev meteoriit, mis õudusi-hävingut põhjustab, tuletab jälle kohe C. Russelli "The Blob". Seega ei ole Gunn küll millegi uue-huvitavaga välja tulnud.

Ärge nüüd arvake, et ma Troma põlastaja olen. Tõsine fänn saab oma annuse kindlasti kätte, mina ootasin lihtsalt võib-olla liiga palju.

Hinnang: 4/10

Jäi siis arusaamatuks, miks see film animatsiooni kategoorias Oscari nominatsiooni sai.
Väike ülevaade siis...



Pealkiri: "Monster House" (Majakoletis)
Režissöör: Gil Kenan
Žanr: animatsioon / komöödia / seiklus / müsteerium / fantaasia
Aasta: 2006
Riik: USA

Hääli loevad:
Mitchel Musso - D.J.
Sam Lerner - Chowder
Spencer Locke - Jenny
Steve Buscemi - Nebbercracker
Maggie Gyllenhaal - Zee
...[---]

Sissejuhatus: 12-aastasel DJ Waltersil on liiga palju vaba aega ja ta on võtnud pähe, et üle tänava asuva pahura vanamehe Nebbercrackeri majas toimub midagi väga imelikku. Lagunevasse hoonesse kaovad jäljetult pallid, kolmerattalised jalgrattad, mänguasjad ja lemmikoomad. Lisaks sellele ei oska keegi öelda, mis juhtus omal ajal proua Nebbercrackeriga? DJ peas tekibki plaan, mille elluviimiel aitavad teda poisi parim sõber Chowder ning neile mõlemale meeletult meeldiv punapea Jenny. Üheskoos ületab kolmik tänava, astudes vapralt vastu sünges majakoletises ootavale suurele seiklusele.

Arvamus: Kuuldavasti pidi MPAA "Majakoletisele" PG-13 reitingu pähe määrima, juhul kui nad ei pane lõppu tõestust, et maja poolt ära söödud inimesed ja lemmikloomad ikka elus on. Ka IMDb foorumites on palju juttu sellest, kuidas pered pidid karjuvate lastega lahkuma, sest film >oli neile nii õudne. Selline jutt ajas ila jooksma ja mõtlesin, et äkki on mulle ka jube (ka osad IMDb vintskemad mehed tunnistasid, et see film ei ole lapsemäng). Lõpuminutite ajal aga taipasin: pettumus missugune!

Esimene häiriv asi, mis silma hakkas, oli animatsioon. Eks see ole ju maitse asi, aga minule sellise kujuga tegelased ei istunud kuidagi. Järgmisena peategelased - too DJ oli üsna sarnane Harry Potteriga ning "punapea Jenny" oli juba täpselt Hermione Grangeri koopia. Ühesõnaga peategelaste osast originaalsust ei leidunud. Film läks siis juba enam-vähem mõnusat rada pidi edasi, kuigi mind ei suutnud ükski koht ehmatada (kuigi tabasin väga hästi ära, mida need lapsed kartsid, seal oli selliseid stseene). Lõpp hakkas kätte jõudma ja siis pisteti sisse mingi väga klišeemaiguline twist, mis haigutama pani. No lõpuaction iseenesest oli vinge küll, aga see lõpplahendus. Meiks mi pjuuk. "Majakoletise" ainsad plussid: hea lõpumärul ja hääled (Steve Buscemi & Maggie Gyllenhaal, näiteks). Samas Kathleen Turner tegi inimsöödikust maja häält, haha!

Hinnang: 4/10

Et keegi kirjutada ei viitsi, tuleb ikka kätte võtta ja FilmiPloogi ise edasi vedada.



Pealkiri: "The Weather Man" (Ilmateadustaja)
Režissöör: Gore Verbinski
Žanr: draama / komöödia
Aasta: 2005
Riik: USA

Mängivad:
Nicolas Cage - Dave Spritz
Michael Caine - Robert Spritzel
Hope Davis - Noreen
Gemmenne de la Peña - Shelly
Nicholas Hoult - Mike
...[---]

Sissejuhatus: Dave Spritz (Nicolas Cage) on edukas Chicago ilmateadvustaja. Ühel päeval avaneb talle aga võimalus saada üle-riigilisse televisiooni, mida ta ka proovida üritab. Ta sõidab New York'i ning osaleb seal prooviesinemistes. Enda tööalal on ta maailma parim, eraelus aga on kõik sootuks vastupidi - abielulahutus, probleemid lastega, isa haigus. Tänaval kõndides tuntaks teda vahest ära ning tihti ka visatakse tema pihta millegagi ... Näiteks McNuggetsite või jäätisekokteilidega!

Arvamus: Gore Verbinski on filmiga "Kariibi mere piraadid" ning selle järjega näidanud, et suudab hulga eriefektide, plahvatuste ja Johnny Deppiga luua ülieduka kassahiti; samuti on ta pilusilmade tondiõudukate re-make'ide hulgast parima - "The Ring" - lavastaja. "Ilmateadustaja" tõestas, et ta on muukski võimeline ning tal on tõepoolest varjatud andeid. "The Weather Man" ei paku mingisugust märulit või tempot, aga temas on sädet. Ja väga erilist pealegi. Kogu film läheb väga uimaselt, aga miskipärast see mulle sobis. Stsenaariumi külje pealt on Cage'i pealelugemine ülim, samas jälle tegelastevaheline dialoog üsna tobe. Pidevalt kuuleb sõnu "What?" ja "Okay", sisu ei ole midagi konstruktiivset ning isegi lõpus võib jääda mulje, et need poolteist tundi oli mõttetu ajaraisk. Aga Nic Cage ja Michael Caine suudavad oma osad nii hästi välja mängida, et sellest poolhumoorikast draamast lausa õhkab realismi. Tegu on siis filmiga, mis kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Mina olen see teine!

Hinnang: 8/10

Chucky saaga üks meeldejäävamaid osi, tegu viimase järjega.



Pealkiri: "Seed of Chucky" (Chucky poeg)
Režissöör: Don Mancini
Žanr: õudukas / komöödia
Aasta: 2004
Riik: Rumeenia / USA

Mängivad:
Brad Dourif - Chucky (hääl)
Jennifer Tilly - iseennast / Tiffany (hääl)
Billy Boyd - Glen / Glenda
Redman - iseennast
Hannah Spearritt - Joan
...[---]

Sissejuhatus: Viies järg "Child's Play" ehk Chucky saagale. Ühe tsirkuses etendusi andva mehe hoole all olev orvust nukk igatseb oma ema ja isa järele, keda ta ei tunnegi. Ühel päeval otsustab ta kõik maha jätta ja neid otsima minna. Ta leiab nad Hollywoodist, kus neid kasutatakse rekvisiitidena. Kasutades loitsu, äratab nukk nii Chucky kui Tiffany ellu. Nood ei suuda jõuda otsusele, mis neid ellu äratanud nukule kui ka nende lihasele lapsele nimeks panna ning jäävadki vaidlema, kas tegu on tüdruku (Glenda) või poisiga (Glen). Noh, jalgade vahel midagi näha ei ole, aga Chucky on siiski kindlal arvamusel, et tegu on mehega, kel pole lihtsalt veel kasvama hakanud. :) Igatahes selgub peagi, et Chucky ja Tiffany ellu äratamine oli viga, sest kohe asuvad nad oma mõrvalainega jätkama ning kavatsevad lisaks kõigele muule veel Hollywoodi staari Jennifer Tilly viljastada.

Arvamus: Tapjanukk Chucky seeria on peale Freddy Kruegerit ja Jasonit ilmselt kõige tuntum. Sisututvustuse järgi tundub "Chucky poeg" suht tobe küll, aga kõik Chucky filmid paremuse järjekorda pannes jääb see esimese kahe osa järele kolmandaks või lausa teiseks. Et see film oma õige mõõdu välja annaks ja mitte nii cheesy ei tunduks, soovitan kindlasti esimese filmi - "Child's Play" - esmalt ära vaadata. Lisaks veel, et "Seed of Chucky" puhul ei võeta midagi tõsiselt. Verd pritsib ebareaalselt, Hollywoodi staarid räppar Redman ning näitleja Jennifer Tilly kehastavad iseennast ning Chucky põrutab kaaperdatud autoga roosas sportmasinas Britney Spearsi tee pealt välja, ise maniakaalselt ropendades ja/või hüsteeriliselt naerdes. Chucky ise on nüüd palju hirmsam, kui esimeses oli kasutatud mingit suht naljaka välimusega kumminukku, siis selles on ta igasugu koledaid arme täis ning tema liigutused on reaalsemad. Esimene film oli palju jubedam, aga "Seed..." on ikka väga naljakas. Eriti muidugi siis, kui Chucky Fangoria peale masturbeerib ja ajakirjanikku kehastav John Waters ("Pink Flamingos" lavastaja!) seda erutunult pildistab, ise pomisedes: "God bless the little people.". Nonoh, parajalt haige huumor ja üsna alahinnatud teos. Horror-comedy oma parimas kastmes.

Kirjutan millalgi kindlasti ka "Child's Play" kohta.

Hinnang: 6/10

Näitas siis sellist filmi eile TV3-st vähemalt kolmandat korda ja otsustasin täies mahus lõpuks ära vaadata. Pettuma ei pidanud, uut lemmikfilmi juurde ei saanud.



Pealkiri: "The Emperor's Club" (Imperaatori klubi)
Režissöör: Michael Hoffman
Žanr: draama
Aasta: 2002
Riik: USA

Mängivad:
Kevin Kline - William Hundert
Emile Hirsch - Sedgewick Bell
Embeth Davidtz - Elizabeth
Jesse Eisenberg - Louis Masoudi
Rob Morrow - James Ellerby
"..."[---]

Sissejuhatus: Mr. Hundert on tavaline vanaaega puudutava kirjanduse õppejõud, kes on oma alaga hästi kursis ning peab tähtsaks õpilaste vormimist. Tema õpetamisvõimekus pannakse proovile, kui klassiga liitub vaba olekuga noormees Sedgewick Bell. Alguses ei meeldi nad teineteisele eriti, kuid siis taipab Mr. Hundert, et Belli võimekus oleks suurem, kui ta vaid tahaks. Nii algabki nendevaheline sõprus, mis jätab positiivsed jäljed kogu eluks.

Arvamus: No poole peal mõtlesin küll, et peale poolhumoorika ja üliintelligentse loba muud polegi, aga siis läks kogu värk edasi ja lõpus sain aru, et tegu ei ole vaid kahetunnise moraalilugemisega. Neid õpetaja-õpilase kiindumuse filme on veel, näiteks "Pay It Forward", minu meelest on aga see neist kõige taibukam ja eetilisem. Eetika põhikuju on "Imperaatori klubis" siis tõenäoliselt õpetaja Hundert ise, kes Sedgewicki vormimisel õigeid valikuid üritab teha. Enne filmi arvasin, et Emile Hirsch on tema "The Girl Next Door" (jällegi üks film, mis häid valikuid tegema õpetab) tegelaskuju põhjal otsustades ideaalne valik ning alt ta ei vedanud (kuigi Kline tegi kahtlemata parima etteaste).

Mis ma oskan öelda - sümpaatne film, toredad tegelaskujud ja väga väärikas pealegi.

Hinnang: 6,5/10

Ah, pettumus missugune.



Pealkiri: "9 Songs" (9 laulu)
Režissöör: Michael Winterbottom
Žanr: draama / muusika / erootika
Aasta: 2004
Riik: Suurbritannia

Mängivad:
Kieran O'Brien - Matt
Margo Stilley - Lisa
...ja hunnik ansambleid...[---]

Sissejuhatus: Armastuslugu kahe noore kohtumisest ja nende suhte arengust läbi muusika ja seksuaalse teineteiseleidmise. Pealkirja üheksat laulu kuulebki kontserditel, kus esinevad: Black Rebel Motorcycle Club, The Von Bondies, Elbow, Primal Scream, The Dandy Warhols, Super Furry Animals, Franz Ferdinand, Michael Nyman.

Arvamus: Sisututvustust lugedes tekkis õigustatud kahtlus, kas see midagi head võiks olla. Aga et lavastajaks on Michael Winterbottom - "24 Hour Party People" režissöör - siis ei suutnud end tagasi hoida ja vaatasin kerge elevusega ära. Mis seal siis oli? Seks, muusika, seks, söömine, muusika, seks, muusika, söömine, seks. Ja väga amatöörlik seks. Võib-olla ma ei ole lihtsalt sündinud filmi kunstilist sädet ja temperamenti nägema, sest pinnapealseks jäi. A noh eks muusika pärast kõlbab ikka vaadata, Franz Ferdinand ja Von Bondies on seal näiteks. See liigimproviseeritud seks jäi nii mehaaniliseks ning üldse näidati liiga palju. Kuidagi rikkus üldpilti. Aga kui Winterbottom oleks võtnud mingi Douglase ja ta kunagise pornostaari rolli tagasi pannud ning tema seal oleks oma tippvõtteid näidanud, poleks asi vist kuigi paremaks muutunud.

Hinnang: 4/10
Jah, ma tean et olen alaealine ja ei tohiks selliseid filme vaadata...

Otsustasin taas teha triloogiasissekande, nagu ma tegin "Final Destination" puhul.



Pealkirjad:
"Ginger Snaps" (Ginger kihvatab)
"Ginger Snaps: Unleashed" (Ginger kihvatab 2)
"Ginger Snaps Back: The Beginning" (Ginger kihvatab 3)

Režissöörid:
John Fawcett (1. osa)
Brett Sullivan (2. osa)
Grant Harvey (3. osa)

Žanr: õudus / thriller / draama
Aasta: 2000 (1. osa), 2004 (2. ja 3. osa)
Riik: Kanada / USA

Mängivad:
Emily Perkins - Brigitte Fitzgerald
Katharine Isabelle - Ginger Fitzgerald[---]

Sissejuhatus:
1. osa - Õed Ginger (Katharine Isabelle) ja Brigitte (Emily Perkins) torkavad alati oma süngete naljadega silma, kuid sõpru neil eriti ei ole. Ühel ööl satub Ginger libahundirünnaku ohvriks, kelle meelitab kohale tüdruku esimene menstruatsioon. Nüüd langeb Brigitte'i õlule ülesanne Gingeri muutumine ja tema üha verejanulisemad ettevõtmised saladuses hoida. Kuid ta ei lakka lootmast ja üritab koos kohaliku narkodiiler Samiga ravi leida...
2. osa - Pärast tema õega seotud sündmusi rändab libahundi viirusega nakatunud Brigitte sihitult ringi. Oma muutumist hoiab ta käokinga seerumiga kontrolli all. Lisaks sellele on üks teine libahunt tema kannul. Ühel õhtul vajub ta seerumi üledoosi tõttu kokku ja ärkab võõrutuskliinikus, kus teda peetakse narkariks. Seal kohtub ta Ghostiga, teismeline, kellega koos nad põgeneda otsustavad, sest seerumi puudumise tõttu hakkab Brigitte üha enam libahundiks muutuma.
3. osa - 19. sajandi Kanada: Ginger ja Brigitte põgenevad kindlusesse, mida peagi metsikud libahundid ründavad. Üks indiaanlasest jahimees tahab tüdrukuid aidata, kuid ühte õdedest hammustatakse ja nüüd ei saa nad enam kellegi teise abile loota.

Arvamus:
1. osa - Triloogia parim film algab koledate kaadritega sellest, kuidas kaks toredat tüdrukut väga koledatel viisidel surma saanud on. Peategelased kohe filmi alguses muidugi surnud ei saa olla ja selgub, et tegu on lavastustega Brigitte'i ja Gingeri fotograafia-filmitundide tarvis. Õpetaja on nähtust šokeeritud, aga Brigitte'i ja Gingeri puhul ei ole taolised veidrused midagi ebatavalist. Igatahes on tegu väga huvitava libahundikaga - esiteks must huumor, mida siin-seal korralikult leidub ning kuidas teismeliste puberteediea probleemid on selle suhteliselt tuntud õudusfilmitemaatikaga kokku viidud. Lisaks sellele veel kõvasti traagikat filmi lõpus. Perkinsi ja Isabelle'i vaheline keemia on liiga võimas, et kulminatsioon kedagi ükskõikseks võiks jätta. 7/10
2. osa - Nüüd enam musta huumorit ei ole, film kaldub pigem mõjuvale õudukale ning on küllaltki sünge. Siin-seal välja ilmuv Katharine Isabelle on välja vahetatud Ghostiga (Tatiana Maslany), kes osutub lõpupoole palju vastikumaks tegelaskujuks, kui algselt näib. Unleashed on sellegipoolest üks parimaid järgesid, mida tean ning Emily Perkins mängib osa hästi välja nagu ikka. 6/10
3. osa - Prequeli peale minna oli suhteliselt huvitav idee, aga see keskaja värk ei ole mulle kunagi istunud ja see võtab juba plusspunkte alla. Katharine Isabelle on vähemalt tagasi toodud. Lisaks sellele on libahunditemaatikat üsna vähe ning neid saab alles lõpus ringi luusimas näha. Triloogia sai omale küll täitsa omapärase lõpujärje, aga minu meelest ei olnud see midagi erilist ning tegin pidevalt fast forwardit (ehk asi selles, et vaatasin hommikul kell 6 peale magamata ööd). 5/10

Kolmas osa tuntud õudusfilmitriloogias. Leian millalgi aega ka esimesest kahest filmist kirjutada, aga praegu siiski osa III.



Pealkiri: "Saw III" (Saag III)
Režissöör: (taas) Darren Lynn Bousman
Žanr: õudukas / märul
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:

Tobin Bell - John Cramer / Jigsaw
Shawnee Smith - Amanda
Angus Macfadyen - Jeff
Bahar Soomekh - Dr. Lynn Denlon
Dina Meyer - Kerry
...
[---]

Sissejuhatus: Võib sisaldada spoilereid! Film algab sealt, kus eelmine pooleli jäi. Eric Matthews (Donnie Wahlberg) on aheldatud kinni samasse ruumi, kus ka Adam ja Dr. Gordon kunagi Jigsaw surmavat mängu mängisid (esimeses osas). Samal ajal, kui tema end ahelatest vabastada üritab, on Jigsaw õpilane Amanda korraldamas järjest oma õpetaja eest uusi surmamänge. Järjekordne mäng puudutab nii haiglas töötavat arsti Dr. Lynn Denlonit ja Jeffi, kelle poeg tapeti vaid 6 kuud vanglat saanud roolijoodiku poolt. Dr. Lynn Denlon peab hoidma kaugelearenenud vähi all kannatavat Jigsaw'd elus ning kui tema sureb, siis plahvatab ka Lynni kaela ümber olev raudrihm. Samal ajal peab Jeff läbima rea surmavaid takistusi.

Arvamus: Esmalt kiidaks Darren Lynn Bousmanit, sest tegu on tõesti nii noore talendiga, kes annab meeldiva panuse tänapäeva käputäiena valmivale tõsisele gore'ile. Minu arust on tema, Eli Roth ("Hostel"), Alexandre Aja ("Haute tension" ja "The Hills Have Eyes '06") ja Tarantino ("Pulp Fiction") isegi mingi MPAA lollide keeldude ja reitingute vastu võitleva rühmituse loonud. Nüüd aga filmist...

Kuigi "Saw III" on triloogia kõige kehvem film, on tegu väga mõnusa šokihorroriga. Ülidetailne ajuoperatsioon, surnukskülmumine, supiks rapitud sead, läbilõigatud kõrid ning jalgade-käte puruksväänamine - Bousman on pistnud siia filmi kõikvõimalikud jubedused, mida ette kujutada võiks. Tõsi, "Saw III" ei ole erinevalt esimesest filmist sugugi õudne, aga väärtust on tal kõvasti. Kinos ahhetas publik juba viiendal minutil, kui Eric Matthews enda vabastamiseks oma jala sodiks tagus. Eestlased on märkimisväärselt külma närviga, arvestades, kuidas väljamaal inimesed kinodes ropsisid ja minestasid (mida ma imeks ei pane). Endalgi oli mõnda kohta ebameeldiv vaadata, kuigi lapsest saati kõiksugu õudukaid vaadatud ning verised filmid alati peale lähevad.

Kurb, aga muud see film ei pakugi ja eks nüüdseks on "Saw"-st saanud puhas gore. Esimene film oli pigem tavaline horror mõne vastiku stseeniga, teises oli ka jõhkrustele rõhku pandud ja siin on see juba domineeriv. Jääme neljandat filmi ootama, Tobin Bell peaks taaskord kaasa tegema, aga kuna Bousman ei viitsi enam "Saw"-d teha ja James Wan enam asjaga seotud ei ole, ei tohiks ootusi liialt kõrgele kruttida.

Soovitus... ja hoiatus.



Pealkiri: "Immortel (ad vitam)" (Surematu)
Režissöör: Enki Bilal
Žanr: ulme / märul / draama
Aasta: 2004
Riik: Prantsusmaa / Itaalia / Suurbritannia

Mängivad:
Linda Hardy - Jill Bioskop
Thomas Kretschmann - Alcide Nikopol
Charlotte Rampling - Elma Turner
Frédéric Pierrot - John
Thomas M. Pollard - Horus
...[---]


Sissejuhatus: Tegevus toimub 2095. aastal New Yorgis. Mööda linna hulgub siniste juustega naine Jill Bioskop, kes nutab siniseid pisaraid. Ta ei tea veel, et teda otsides on kotka peaga jumal Horus läbinud pool universumit, riskides seda tehes kõigega. Horusel on aega 7 päeva, kuid kõigepealt peab ta omandama inimese kuju. Selleks saab Alcide Nikopol, kes 30 aastat varem oma teadmiste eest vangistati. Samal ajal hõljub Manhattani kohal jumalate püramiid, 1. tasemel liigub ringi maaväline sarimõrvar ning pilvelõhkujate tippudes peavad tulnukad oma vallutusplaane.



Arvamus: Vaevalt, et tavalised noored sellest filmist suurt kuulnud on. Pigem on tegu küberpunki/ulme/koomiksite austajale. Sellest hoolimata ajas trailer mul paar aastat tagasi suu tilkuma küll ja kinno sai mindud kõrgete ootustega - nimelt eeldasin mingit vinget actionit. Võta näpust, peale ühe toreda tagaajamise leidus hoopistükkis lademes seksijuttu, mida mingi kotka peaga arvutigraafika üllitis pidevalt patras. Siis veel mingid vägistamised ja teisedki veidrused. Suur pluss on aga visuaalne pool, futuristlik New York ja eripärased tegelased näevad välja puhtad, pooldigitaalsed ja loomutruud. Ma ei tea, miks Enki Bilal omaenda koomiksist filmi otsustas vändata, aga ta oleks kõvasti parema teose valmis teha, algmaterjal ju olemas ja kõiksugu vinged eriefektid ka. Parema reklaami ja rohkema märuliga oleks sellest võinud kassahitt tulla. Tänu filmi ilusale väljanägemisele veel kinohitti valmis ei tee. Tõsi, fännidele on see nagu rusikas silmaauku ning prantslased võivad selle teose üle uhked olla, aga minusugune tavaline filmisõber ei jäänud küll eriti rahule. Igav oli!

Hinnang: 5/10

Üks pea tundmatu ja liigagi alahinnatud üllitis Wes Cravenilt. Kusjuures tegu on ka mu esimese (ja ainsa) tõlketööga SubClubis.



Pealkiri: "The People Under the Stairs" (Keldrirahvas)
Režissöör: Wes Craven
Žanr: õudukas / komöödia
Aasta: 1991
Riik: USA

Mängivad:
Brandon Adams - Fool
Ving Rhames - Leroy
Everett McGill - 'Issi'
Wendy Robie - 'Emme'
A.J. Langer - Alice
...[---]

Sissejuhatus: Narr (Fool) on karmis rajoonis elav umbes 10-aastane nooruk, kelle ema on raskelt haige ning kelle raviks raha ei ole. Mees nimega Leroy pakub välja võimaluse raha teenimiseks ning selleks on vargus. Seega otsustavad nad röövida kohaliku maaomaniku maja, mida kõik ümbruskonna inimesed kardavad. Kui Leroy ja Narr on majja jõudnud, algavad õudused - esmalt ründab neid suur ja tige valvekoer, seejärel saabuvad koju maaomanikud, kes on intsestilembelised õde ja vend ning kes kutsuvad end Emmeks ja Issiks. Samuti avastavad Leroy ja Narr, et all keldris on hulk moondunud inimesi. Peagi saavad Emme ja Issi varaste majasolekust teada ning hakkavad neid jahtima, samas kui Narr üritab kõigest väest majast põgenema saada. Samuti kohtub ta Alice-nimelise tüdrukuga.

Arvamus: Kunagi oli "Keldrirahvas" päris jube õudukas, nüüd on ta minu jaoks lihtsalt kergelt kõhe komöödia. Arvatakse, et film on alahinnatud mustade peategelaste pärast, mis on üsna tõenäoline. Ometigi on tegu b-filmi meenutava (eks ta natuke seda ka ole) ning gore'ist pungil tagaajamisfilmiga. 'Issi' kannab pool filmi seljas mingit jubedat nahkkostüümi (meenutades eelkõige Gimpi "Pulp Fictionist"), joostes shotguniga ringi ja põmmutades. Dialoogi praktiliselt ei olegi, eks seepärast ma selle filmi subtiitrid ära tõlkisingi. Peamised repliigid on "Appi", "Issand jumal" jne. Kuigi kogu filmi tegevus toimub peamiselt ühes suures hirmsas majas, on põnevust küllaga, ja teemad nagu intsest ning laste kinnihoidmine on päris jubedad. Paljud loevad seda teost Craveni halvemate filmide hulka, aga tänu väga erksale lapsepõlvemälestusele peaks ütlema, et pigem üks parimaid - lihtsalt sai see vähest tähelepanu, jäädes Craveni teisejärguliste lavastuste hulka ("Shocker", "Deadly Friend" jms.)

Palju tagaajamist, naerukohti, eriti jubedaid tegelasi (kes võiks mõnda õudusteatrietendusse või metalbändi pista) ja väga andekas Brandon Adams. Väärib vaatamist. ; )

Hinnang: 6/10

Iggy Pop: Cigarettes and coffee, man, that's a combination.



Pealkiri: "Coffee and Cigarettes" (Kohv ja sigaretid)
Režissöör: Jim Jarmusch
Žanr: komöödia / draama
Aasta: 2003
Riik: USA / Jaapan / Itaalia

Mängivad:
Roberto Benigni - Roberto ("Kummaline sinuga kohtuda")
Steven Wright - Steven ("Kummaline sinuga kohtuda")
Joie Lee - Hea kaksik ("Kaksikud")
Cinqué Lee - Halb kaksik ("Kaksikud")
Steve Buscemi - Teenindaja ("Kaksikud")
Iggy Pop - Iggy ("Kusagil Californias")
...[---]

Sissejuhatus: Film koosneb järjestikustest episoodidest, kus erinevad inimesed kohvikutes istuvad, kohvi joovad, suitsetavad ja vestlevad. Arutluses on külmutatud kohv, 20. aastate Pariis, nikotiin putukamürgis jne.

Arvamus: Sissejuhatus tuli kaunis lühike, aga rohkem ei olegi midagi öelda. Jim Jarmusch tegi seda filmi tervelt 17 aastat, nii et tegu lihtsalt on hea asjaga. Kokku on kogutud uskumatu näitlejaparaad, lisaks sellele kehastavad nad kõik iseennast: Iggy Pop, Tom Waits, Steve Buscemi, Alfred Molina, Bill Murray, Steve Coogan, Roberto Benigni jpt. Ükskõik mis lavastaja oleks olemasolevaga hea asja teinud. Idee tundub igavavõitu - vaadata, kuidas inimesed poolteist tundi istuvad ja räägivad. Aga tegelikult on "Coffee and Cigarettes" väga haarav, teemad on huvitavad ning see, kuidas Jarmusch väljendab musta ja valge kontrasti läbi must-valge pildi (kohv on must ja sigaretid valged), on võimas. Tegu on kindlasti ühe mu lemmikfilmiga, sest see on niivõrd stiilne ja päris naljakas (eelkõige "Deliirium", kus Bill Murray üritab end kohvikus varjata ning vestleb räpparite RZA ja GZA'ga)!

Hinnang: 8/10

Väga omapärane järg Friday the 13th ehk Jason Voorheesi saagasse.



Pealkiri: "Jason X"
Režissöör: James Isaac
Žanr: märul / ulme / õudukas
Aasta: 2001
Riik: USA

Mängivad:
Kane Hodder - Jason
Lexa Doig - Rowan
Chuck Campbell - Tsunaron
Lisa Ryder - Kay-Em 14
Peter Mensah - Seersant Brodski
...[---]

Sissejuhatus: Aastal 2008 on kurikuulus sarimõrvar Jason Voorhees kinni nabitud ning viidud laohoonetaolisesse laborisse, kus teda agaralt uuritakse. Kõiki teadlasi vaevab küsimus, miks see lihast ja luust inimene mitte kuidagi ei sure. Rowan, projekti juht, plaanib teda külmutada, et peale paariaastast teaduse arengut seda kummalist fenomeni uue pilguga üle vaadata. Siis ilmub välja doktor Wimmeri nimeline mees (keda muuseas kehastab minu lemmiklavastaja David Cronenberg), kes ütleb, et tuli Rowani uurimustööd minema viima. Kõik lõppeb sellega, et Wimmer ja hulk muid sõdureid notitakse maha ning Rowan põgeneb, sattudes kogemata krüokambrisse. Õnnetuseks ta külmub. Neli sajandit hiljem leiavad teismelised õpilased väikesel läbisõidul maale nii Jasoni kui Rowani jäätunud kehad. Nad mõlemad transporditakse kosmoselaeva, kus Rowan üles sulatatakse ning Jasonit uurima asutakse. Voorhees näib vägagi surnud olevat, ent Rowani puhul kasutatakse uut tehnoloogiat, mis tema elluäratamisel kasulikuks osutub. Kui Rowan avastab, et ka Jason on kosmoselaevas, ütleb ta kohe, et see oli viga. Samal ajal on Jason juba unest ärganud ning asub suure innuga pardal olevaid inimesi tapma.

Arvamus: Au tuleb anda, et James Isaacs järje tegemisel nii uudset võtet kasutas, samas on ju äärmiselt loll kaasata selline kaheksakümnendate algusest pärit killer 25. sajandisse ja mingisse kosmoselaeva! Ainus "Jason X" eelis on body count, mis minu teada on saaga suurim. Kunagi vaatasin seda vana VHS-lindi pealt ja lugesin aina kogunevaid laipu kokku - IMO kukkus neid 30-40 ära. Kõigepealt mõned sõdurid koos David Cronenbergiga, siis paar suvalist kosmoselaeval olevat õpilast, seejärel rühm kosmoselaeva sõduritest ning veel hunnik inimesi. Eks see film olegi üks puhas tapmine-tulistamine, ja suhteliselt cheesy kah veel. Õnneks on Kane Hodder jälle platsis ning Jasoni roll saab järjekordselt laitmatult täidetud. Selle filmi kohta ei ole rohkem öeldagi. Jason olevikku tagasi!

Hinnang: 4/10

Mõtlesin, et võtaks siis vahepeal Robert Rodriguezi filmid ette...



Pealkiri: "The Faculty" (Õuduse õppetunnid)
Režissöör: Robert Rodriguez
Žanr: ulme / õudukas
Aasta: 1998
Riik: USA

Mängivad:
Josh Hartnett - Zeke Tyler
Elijah Wood - Casey Connor
Clea DuVall - Stokely Mitchell
Jordana Brewster - Delilah Profitt
Shawn Hatosy - Stan Rosado
...

Arvamus: Casey on kiusatud Herrington High õpilane, kes ühel päeval teeb kummalise avastuse - veider ussitaoline loomake jalgpalliväljaku ääres. Ta toimetab selle bioloogiaõpetaja Edward Furlongi juurde, kes väidab, et tõenäoliselt on teismeline avastanud täitsa uue liigi. Samal ajal on õpetajad ja õpilased muutumas kummalisemaks ning Casey't tabab kummaline kahtlus, et tema leitud olevus on tulnuk-parasiit, kes kaasõpilaste kehasid järjest üle võtab. Koos paari sõbraga otsustavad nad midagi ette võtta, enne kui neist saab järgmine sihtmärk.

Sissejuhatus: Rodriguezi senist karjääri arvestades keskmine, aga üldiselt mõnus õudussugemetega ja kerge musta huumoriga ulmekas. Järjekordne panus keha ülevõtmise teemadel pajatavates õudukates - ütleme, et "Invasion of the Body Snatchers" teismelistele. Noortele plikatirtsudele on kommi küllaga, näiteks Elijah Wood ja Josh Hartnett. Naistevalik on maitse asi, kellele Jordana Brewster ja Clea DuVall peale läheb. Tegelikult, viriseda ma ei lihtsalt ei oska. Selline tore ajuvaba meelelahutus ühe mõnusa õõvastseeniga, mitme naljahetkega ning põnevusmomendiga. Isegi suur lõpukoll on 1998 aasta arvutigraafikat arvestades päris mõnus, kuigi üks koht ringi tudiseva inimpeaga oli tobe. Suhteliselt teistmoodi film Robert Rodriguezilt... Aga šeff igatahes, ei kisu sisust hoolimata liiga paranoiliseks ning tobe lõputwist lisas vungi juurde.

Ühesõnaga, võtke standardne USA noortekomöödia, võtke ära seks ja perverdihuumor, pistke juurde kurjad tulnukad ja saate "The Faculty".

Hinnang: 6/10

Juba pikka aega tagasi käisin kinos vaatamas, siis vaatasin veel mitu korda ja peaks ütlema, et väga mõnus film.



Pealkiri: "Click" (Click - Superpult)
Režissöör: Frank Coraci
Žanr: komöödia / draama / fantaasia
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Adam Sandler - Michael Newman
Kate Beckinsale - Donna Newman
Christopher Walken - Morty
David Hasselhoff - Mr. Ammer
Henry Winkler - Ted Newman
...[---]

Sissejuhatus: Michael Newman on töösse uppuv arhitekt, kellel jääb naise ja kahe lapsega koos olemiseks aina vähem aega. Peale järjekordset unetut ööd avastab ta, et nende majapidamises on terve suur hulk pulte ning õige ülesleidmine võtab liialt aega. Et naabruskonna peredes on universaalpuldid olemas, leiab Michael poe "Bed, Bath & Beyond" ning küsib sealt universaalpuldi järele. Siis satub ta laoruumi juurde, kus töötab veidra väljanägemisega teadlane Morty, kes annab talle maagilise välimusega puldi. Peagi selgub, et pisikese aparaadi võimuses on Michaeli elu tagasikerimine ja edasikerimine jm. Et Michael näeb puldis võimalust rohkem abikaasa ja lastega koos olla, hakkab ta seda agaralt kasutama, taipamata, mis võivad olla selle valestikasutamise tagajärjed.



Arvamus: Adam Sandleri senised komöödiad on olnud ikka üle keskmise, aga ei midagi erilist või midagi tõepoolest naljakat. Tõsi, tegu on vaieldamatult hea koomikuga, aga seni ei ole ta mingit suurepärast muljet suutnud jätta. Peale "Click" nägemist suurenes minu arvamus temast, sest ta tõestas, et on ka perfektne draamanäitleja (sama tegi ka Robin Williams filmis "One Hour Photo"). "Click" algab üsna tavaliselt, näidates töösse mattuva pereisa rasket elu läbi huumoriprisma. Need töökad pereisad ei ole muidugi mingi uus idee (mäletate alles TV3'st jooksnud komöödiat "Multiplicity"?), aga siis kisub asi päris fantaasiarikkaks. Ekraanile kargab Christopher Walken, annab Sandlerile selle imevidina ja asi kisub hulga naljakamaks. Sandler teeb oma bossi jutu konverentsil hispaaniakeelseks, muutab enda nahavärvi lillaks ja roheliseks ning avastab peagi, et saab tüütuid hetki oma elus edasigi kerida. Arvata võib, et tuleb ka väike (õigemini suur) tagasilöök: Morty teeb talle selgeks, et edasikeritud hetked jäävadki end edasi kerima (Michaeli õnnetuseks ka seks!) :D. See hüpe komöödialt pisarakiskujast draamale toimus suhteliselt järsku ja lõpp võttis peaaegu juba pisara silma. Filmi moraal on selge - ära raiska ühtegi hetke oma elust ja pere on alati esimene. : )

Koonerdatud ei ole siin veidrate kõrvaltegelastega. Peamine neist on tõenäoliselt Michaeli boss Mr. Ammer, keda kehastab päris lustakalt kõigi lemmik David Hasselhoff, siis on veel Michaeli abikaasa sõbranna, ümaravõitu Janine (Jennifer Coolidge) ning muidugi Walkeni kehastatud Morty (selgub, et ta on midagi palju enamat, kui leiutaja). Igatahes, tore, et anti midagi enamat, kui puhast naerutajat - sellise mulje jättis ju treiler. Nüüd tuleb teha valik, kas panna kategooriaks komöödia või draama. ;P

PS. Filmis oli vahepeal esindatud ka väga ilus laul - The Cranberries "Linger".

Hinnang: 7/10

Vanemad postitused Avaleht