Sobiv onu



Pealkiri: The Perfect Man
Režissöör: Mark Rosman
Žanr: komöödia, pere, romantika
Aasta: 2005
Riik: USA

Mängivad:
Hilary Duff - Holly Hamilton
Heather Locklear - Jean Hamilton
Chris Noth - Ben Cooper
Mike O'Malley - Lenny Horton
...

Sissejuhatus: Holly Hamilton on tüdinud, et nad peavad igakord kolima, kui ta emal läheb lörri suhe mingi meesterahvaga. Et aidata emal üle saada järjekordsest afäärist, sepitseb ta valmis kujutletava täiusliku mehe, kes hakkab tema emaga flirtima ja seeläbi tema enesehinnangut upitama. Kui suhe hakkab arenema, näppab Holly oma parima sõbranna onu pildi, keda ta esitleb siis selle austajana. Et aga film igav ei oleks, hakkab juhtuma igasuguseid viperusi.

Kommentaar: Vabandust spoileri pärast, aga suhteliselt filmi algul oli juba aru saada, kes see täiuslik mees on (filmis tekib neid kaks). Kui suur on tõenäosus, et kui ühel poisil on klassiruumis must-valgete üllitistega joonistublokk kaasas, ei tiirle romantika tema ümber?

Minu jaoks oli uudne lähenemine see, et tüdruk ei lugenud lihtsalt oma mõtteid ette, vaid blogis. Muidugi läpakaga, aga selle filmi puhul on see arusaadav. Kui sa kolid iga paari kuu tagant, ei ole lauaarvutit mõtet hankida.

Enne, kui ma läpaka sain, oli minu jaoks suur küsimus see, kas arvuti läheb kinni, kui sulged ekraani; ka Joonas ei teadnud seda. No nüüd ma sätin alati läpaka nii, et ekraani sulgedes ei läheks arvuti kinni või ooteseisundisse. Muide, kui sa pole sees administraatori õigustega, siis seda teha ei saa. Aga huvitav on see, et arvutikaane sulgemine filmis toimub nii siis, kui tegelane varjab ajutiselt oma ekraani, kui ka siis, kui on tõenäoline, et ta arvutit tükk aega ei kasuta. Konkreetsel juhul lõpetas neiu blogimise ja sulges ekraani ja minumeelest ei salvestanud ega avaldanud posti. Tean, et blogspotil on automaatne salvestus ja võib-olla oligi mõeldud, et ta blogib hiljem edasi, aga ikkagi paistis imelik. Jah, mõni märkab filmi juures, kui '89. aasta Fordil on '90. aasta Subaru summuti, mõni märkab veidi teisi asju.

Filmi vaadates on sul alati valik - käituda kui vihane teismeline või märgata meeldivaid detaile ka filmis, mille puhul sa tead, et saa sinult kiidulaulu. Vihane teismeline, nagu teada, hakkab kohe, kui film ei ole piisalt äge, valimatult lahmima. Teine aga ei lähe pidevalt filmi vaadates suitsule ja võileibu tegema, kuna film ei haara teda jäägitult.

Mulle meeldis see, kui naist nähes kommenteeris üks mees teisele: Vaata teda, särab nagu paabulind. Kui teine ütles, et see on isapaabu, kes end puhevile ajab, ütles esimene, et siis ta on nagu lõvipreili, kes annab lõvile teada, et ta on valmis, ja jälle ütles teine, et puhvi ajab end isalõvi. Olgu, seletada on see ehk mitte nii võluv, aga mulle meeldis. Tõsi ta on, et looduses ehib end isas-, mitte emasloom.

Mingi naine läheb filmis mingi mehega kohtama, kel on vanem auto. Selle teatud naise teatud sugulane küsib seepeale naiselt: How did the 80s flashback go?. Aga esiteks pole mina selline, kes põlastaks autosid, teiseks, see auto oli Pontiac Trans AM, samasugune, nagu filmis Smokey and the Bandit, aga hall ja sinise vinüüliga.

Ka oli imelik, kui teatud neiu küsis teatud mehelt: Kas ka sina arvad, et kuu on maagiline asi ja muu kujundlik romantikakeel? Kuule, kui see mees enne nii ei mõelnud, siis nüüd mõtleb. Sama hea on algklassi õpilaselt küsida, kas 2 + 2 = 4!

Vaatasin filmi ja kirjutasin sissekande poolvalmis mitu kuud tagasi ja nüüd ehk ei mäleta iga kirjapandud kavapunkti täpselt, aga kui ma nüüd ei eksi, oli koht, kus oli vaja teisele üle anda (salvestatud) e-kirjavahetus. Mina mõtlesin selle kohta seda, et milleks raisata printeripaberit? Okei, ma saan aru, et inimesed eelistavad raamatut PDF-failile, aga e-kirjavahetuse ja vestluslogide jaoks on küll, ma arvan, virtuaalne tee parem.

Kummaline tundus mulle ka see, et inimeste meiliaadressid on ka automaatselt nende messengeriaadressid ja nad on kirja kirjutamise ajal automaatselt sisseloginud ja leiavad teineteist?

7/10

Alice imedemaal



Pealkiri: Resident Evil (Kurjuse pesa, Surmalabürint) / Resident Evil: Apocalypse (Resident Evil: apokalüpsis) / Resident Evil: Extinction (Resident Evil: väljasuremine)
Režissöör: Paul W.S. Anderson / Alexander Witt / Russell Mulcahy
Žanr: õudukas, põnevik, märul, ulme / õudukas, märul, ulme / õudukas, põnevik, märul, ulme
Aasta: 2002 / 2004 / 2007
Riik: Suurbtitannia, Saksamaa, Prantsusmaa / Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Kanada / Prantsusmaa, Saksamaa, Austraalia, Suurbritannia, USA

Mängivad (Resident Evil):
Milla Jovovich - Alice
Michelle Rodriguez - Rain Ocampo
Eric Mabius - Matt Addison
James Purefoy - Spence Parks
...

Mängivad (Resident Evil: Apocalypse):
Milla Jovovich - Alice
Sienna Guillory - Jill Valentine
Oded Fehr - Carlos Olivera
Matthew G. Taylor - Nemesis
...

Mängivad (Resident Evil: Extinction):
Milla Jovovich - Alice
Oded Fehr - Carlos Olivera
Ali Larter - Claire
Jason O'Mara - Albert Wesker
...

Sissejuhatus esimesele filmile: Aktsiaselts Umbrella on üks maailma mõjukamaid ettevõtteid. Mida maailm aga ei tea, on see, et Umbrella edu on tulnud tänu salajastele laboritele, milles katsetatakse ja toodetakse biorelvi. Nende uusim leiutis pääseb aga laboritingimustest välja ja muudab sajad teadlased näljasteks zombideks. Laboratooriumi juhtiv peaarvuti sulgeb riski vältimiseks labori karantiini ja situatsiooni saadetakse uurima rühm eriväelasi.

Sissejuhatus teisele filmile: Õudus pole läbi, kuna kindral Cain laskis labori uuesti avada, nakatades selle teoga kogu Raccoon City, mis nüüd tuleb evakueerida. Peagi levib viirus aga linnaväravateni ja linn otsustatakse karantiini panna. Linnas vangis olevad ellujäänud peavad võitlema, et ellu jääda. Kui kõik näib juba loootusetu, tuleb appi eelmise filmi peategelane ja hakkab kurjuse peput taguma. Eelmise filmi teine peategelane on aga nüüd vaenlase ridades ja on natuke muutunud.

Sissejuhatus kolmandale filmile: Raccoon City katastroofist on möödunud aastaid ja Alice on omapead, kuna teab, et on riskiks oma rühmakaaslastele, kuid plaanib siiski aktsiaselts Umbrellat hävitada. Tundub hirmuäratav, aga ta pole ainus ellujäänu. Käputäis ellujäänuid kihutab läbi kõrbeks muutunud maa, otsides ellujäänuid. Filmiloogika kohaselt ristuvad aga kamba ja Alice'i teed ning koos tuleb neil võidelda zombiliha söönud tapjavarestega ja ka uue vaenlase, superzombidega.

Kommentaar: Mulle meeldib, kui DVDl on audiokommentaar, kuigi ma ei ole neist peaaegu mitte ühtegi kuulanud. Jupiti olen tegelikult paljusid, aga otsast lõpuni olen, õigemini olin, kuulanud vaid Die Another Day ja Maleva kaks kommetaarirada. Selle kohta võiks öelda, et ma küll ei ole neid kuulanud, aga mulle meeldib, et mul on võimalus neid kuulata. Kui sain kätte oma Resident Evil Triology DVD, vaatasin kohe esimesel päeval, mis muidugi ajaliselt teiseks päevaks muutus, ära esimese, teise ja neljanda plaadi lisad - kuigi neljas plaat ainult lisadest koosnebki - ning esimese filmi koos kommentaaridega. Ega kommentaar midagi kardinaalselt uut ei andnud, kuid pakkus põhjalikumat vaadet filmi ning nalja tegid nad ka omajagu.

Teisel filmil on kolm kommentaarirada, millest esimesena läks peale see, kus räägivad Milla, Oded ja Sienna. Huvitav tähelepanek oli see, et tundus, et Sienna kommentaar oli justkui vahele lõigatud - tema jutu ajal oli taust selgelt teine ja ka ei seganud talle vahele ei Milla ega Oded, kuigi viimased segasid kahekesi rääkides teineteisele ikka mõõdukalt vahele. Milla ja Oded'i kommentaare oli lõbus kuulata; nad tegid seal erinevad hääli ja Milla lämbus vahepeal naeru kätte ära.

Kolmandal filmil, nagu esimeselgi, on ainult üks kommentaarirada, kuid sedapuhku pole oodata Milla häält. Paul räägib, et esimene film oli nagu eellugu esimesele mängule, teine film toimus paralleelselt kolmanda mängu sündmustega ja kolmas film on siis nagu võimalik asjade käik, kui Umbrella ei suuda enam viirust ohjeldada.

Neljandas plaadis olen väheke pettunud. Suuruseks on vaid poolteist giga ning peal on kaks umbes viieminutilist klippi. Samas, kuigi selle pealkiri on Extinction Bonus DVD, on teine klipp tagasivaade kõigile kolmele.

Palju heidetakse ette, et film ei ole mängu täpne koopia, kuid noh, tiinerite värk. Esiteks ei saada aru, et mängustiil oleks kinos igav vaadata - noh, Doom'is oli ju viieminutiline first person sequence, oli lahe vaadata? Kuigi mulle näiteks meeldis, siis tervet filmi nii ei tahaks. Jah, Resident Evil'is ei ole kaamera läbi tegelase silmade, vaid on seljatagant, kuid see ei teeks sellist filmi vähem igavamaks. Teiseks, Capcom ei lubanud läbi mänguga väga sarnast käsikirja, põhjendades, et siis pole ju mõtet mängida, kui filmist on kõik näha. Kolmandaks, nagu Paul ise põhjendab, siis poleks ju mängu mänginutel huvitav, kui nad teaksid täpselt, kes kuidas surma saab. Pealegi, Alice, keda mängus ei ole, ongi tegelikult analoog mänguelamusega; see tähendab, et ka Alice on algul justkui tundmatus maailmas, kuid filmi jooksul avastab endas uusi külgi ja muutub seeläbi kogenenumaks.

Kusjuures tavavaatajad - need, kes ei uuri foorumeid ja ei vaata lisamaterjali - ei pruugigi teada, et tegelikult on enamik filmiga - eriti esimese ja teisega - seotud inimesi kas mängu enne mänginud või siis sunnitud mängima, et nad ikka teaksid, mida teevad. Film pole jah üks-ühene mänguga, kuid selles on palju vihjeid mängule, olgu need siis helid, kaameravaated või stseenid. Lisaks on kolmandas filmis tegelane nimega Albert Wesker, kes küll ei saa eriti palju ekraaniaega, kuid on mängudes üks võtmeisik, seega tahtis Paul teda mägima saada väga head näitleja (ja selle ta ka sai).

Otse looomulikult teeb Milla kõik oma trikid ise, välja arvatud mõned üksikud kohad, mida tema kindlustusinimesed lihtsalt ei lubanud teha.

Licker'i kui arvutiga tehtud tegelase naha muster saadi nii, et mindi turule ja osteti toorest liha, skänniti sisse ja voila! Koertega tehti kolmandas filmis umbes sama, sest kuigi koertel olid meikapiga vestid seljas, ei katnud meikap nägu, kuna esiteks on koera näo meikimine äärmiselt raske, teiseks kipuvad nad seda lakkuma, eriti kui "meik" on toores liha ja kolmandaks lööb koera kõrvade ümbruse määrimine nende tasakaalu sassi. Muideks, Licker on teise filmi treileris roheline ja üks freim Licker'iga renderdas päev otsa.

Esimeses filmis muide on üks käekirja-koht - kes filmi näinud, teab kohe, mis kohast jutt - ja hiljem, kui näidatakse, kuidas keegi selle kirja jätab, on käekiri kohe nähtavalt teine. Ka olen ma mõelnud, et kuidas Michaela Dicker, ehk siis Red Queen, võttis sellise teadusliku teksti rääkimist. Üksi lehekülg ei paista tema vanust ütlevat, aga ma oletan, et ta oli umbes seitsmeaastane. Mis aga on kindel, on see, et enne teda pidi Red Queen'i häält tegema keegi teine tüdruk, kellel oli liiga seksikas hääl - kujutage teda ette ütlemas I've been a bad, bad girl. Jah, selline rida on filmis. Naljakas või hale tundus mulle filmis see, et kui rongil polnud voolu, siis üksuse tehnik läks ja avastas, et juhe pole pistikus. Ei meeldinud mulle aga filmi päris alguses see pildi sügavalt tulek või kaugelt tulek, kuidas võtta. Veidi ebanaljakas ja pingutatud tundus mulle ka When I get outta here, I think I'm gonna get laid. - Yeah, you might wanna clean up a bit first.

Kolmandas filmis on väike reklaam ka BMW'le, kuna kui Milla mootorratta raadiojaama juures seisma jätab, on selgelt näha logo, lisaks juhib kommentaarirajal sellele tähelepanu ka Paul, kes kiidab, et tegu on tõenäoliselt maailma kiireima mootorrattaga.

Kui esimene film oli maa all ja teine film linnas, siis kolmas on filmitud kõrbes ning lisaks veel päevavalguses. Esimene film oli jutu järgi esimene zombifilm kahekümne aasta jooksul, ehkki näiteks 1992. aastal tuli välja Dead Alive (aka Braindead), mis oli, tõsi küll, zombikomöödia, lisaks on neid filme vahemikus '82-'02 ikka veel, aga igatahes peale esimest Resident Evil'it on tulnud käputäis zombiefilme, sealhulgas ka teine Resident Evil ja Paul, kes pole küll kolmanda filmi lavastaja, aga on käsikirja autor, tundis, et kuna igas filmis on keskkond üldjoontes sama, oleks vaja vaheldust. Ideed mõjutas kõvasti Mad Max 2: Road Warrior, kuna Paul vaatas Milla 14-aastase vennaga Road Warrior'i ja talle turgatas, et tänapäeva noored pole näinudki 80ndatel moes olnud postapokalüptilisi filme, lisaks on Road Warrior'i mõjutus kõige otsesemalt näha autokolonni näitavas stseenis.

Paul on ka Alien'i filmide suur austaja ja selles, kuidas üles ehitada järge (teist filmi), oli tal kõvasti eeskujuks Aliens (Alien 2). Vaataja jaoks on seda tugevaimini näha selles, et Alice ja Angela vaheline suhe on üpris sarnane Ripley ja Newt'i suhtele. Üks tore lause, mis Paul Aliens'i kohta ütles, on et žanrid, milles on kõige ebatõenäolisem saada oskarit, on ulme, märul ja õudukas ning see, et Sigourney Weaver mängis ulme-õudus-märulis ja teda soovitati selle eest oskarile, näitab, kui tugev ta seal filmis oli.

Andsin nii siin kui ka IMDb's kõigile filmidele maksimumi. Kui me Ralfiga rääkisime, ütles ta, et esimene film oli kunagine lemmik, kolmas meeldis oma teistmoodi atmosfääri tõttu ja teine sakkis mune. See paistab olevat üldine arvamus, sest teine film on IMDb's madalaima hindega. Isegi tegijad tunnistavad, et teine oli ehk liiga märul ja mitte piisavalt horror.

10/10, 10/10, 10/10



Pealkiri: Die Hard (Visa hing) / Die Hard 2 (Visa hing 2) / Die Hard: With a Vengeance (Visa hing 3) / Die Hard 4.0 (Visa hing 4)
Režissöör: John McTiernan / Renny Harlin / John McTiernan / Len Wiseman
Žanr: märul, põnevik / märul, põnevik / märul, põnevik, krimi / märul, põnevik, krimi
Aasta: 1988 / 1990 / 1995 / 2007
Riik: USA / USA / USA / USA, Suurbritannia

Mängivad (Die Hard):
Bruce Willis - John McClane
Bonnie Bedelia - Holly McClane
William Atherton - Richard Thornburg
Reginald VelJohnson - Al Powell
...

Mängivad (Die Hard 2):
Bruce Willis - John McClane
Bonnie Bedelia - Holly McClane
William Atherton - Richard Thornburg
Reginald VelJohnson - Al Powell
...

Mängivad (Die Hard: With a Vengeance):
Bruce Willis - John McClane
Jeremy Irons - Simon Gruber
Samuel L. Jackson - Zeus Carver
Graham Greene - Joe Lambert
...

Mängivad (Die Hard 4.0):
Bruce Willis - John McClane
Timothy Olyphant - Thomas Gabriel
Justin Long - Matt Farrell
Mary Elizabeth Winstead - Lucy McClane
...

Sissejuhatus esimesele filmile: John McClane sõidab Los Angelesse, et veeta jõulud koos oma naisega. Kuni McClane ootab, mil naise kontoripidu tuurid üles võtab, vallutavad hoone terroristid. Kui kurikaelte pealik ja tema julm kannupoiss pantvange kokku ajavad, on McClane parasjagu omaette. Vaid teenistuspüstoli ning omaenda nutikusega relvastatud mees otsustab üksinda terroristidele vastu astuda.

Sissejuhatus teisele filmile: Lumisel jõululaupäeval on maniakaalse ohvitseri juhitud terroristid haaranud enda valdusesse pealinna rahvusvahelise lennuvälja ning hoiavad pantvangis tuhandeid reisijaid. Seekord peab John McClane võitlema mitte ainult terroristide, vaid ka lennujaama ebakompetentse politseiülemaga. Lisaks on John'i naine lõksus ühes lennukis, mis järjest kahanevale kütusele vaatamata on sunnitud lennujaama kohal abitult tiirutama.

Sissejuhatus kolmandale filmile: Vingeid eriefekte ja lakkamatut märulit täis Visa hinge kolmandas filmis on McClane’i sihtmärgiks võtnud terrorist, kes lubab õhku lasta kogu New Yorgi, kui ei saa oma tahtmist. Eluohtlikku kassi-hiire mängu kistud McClane tormab mööda linna koos juhuslikult tema paariliseks saanud Carver'iga. Põnev võitlus psühhopaadist geeniuse ning sangarist võmmi vahel haarab teid jäägitult!

Sissejuhatus neljandale filmile: Pingelise madinasaaga Visa hing järjekordses peatükis võitleb märulikangelane John McClane vanamoelisel meetodil uue põlvkonna terroristidega, kelle planeeritud küberrünnak USA infrastruktuuri arvutisüsteemide vastu ähvardab halvata kogu riigi. Jahmatavate kaskadööritrikkide, eheda huumori ja pideva mölluga Visa hing 4 on aasta ägedaim põnevik. Jipikajee!

Kommentaar: Jätsin alles V&K Holding'u kirjutatud sissejuhatused. Niisiis...

Kui Bruce Willis tuli ekraanile nutika ja vaimuka politseiniku John McClane'ina, kes üksipäini peab terroristidele vastu astuma, tervitasid teda rõõmuhõisetega miljonid fännid üle maailma ning märulifilmide jaoks sai latt väga kõrgele seatud.


Die Hard on üks esimesi tänapäevaseid märulifilme ja see latilause on igati õigustatud. Samas tulid enne seda välja The Running Man, Aliens ja Terminator, mis oma adrennalliinivooga sugugi alla ei jäänud. Jah, Alien'i esimene film on põnevik, teine osa - Aliens - on pigem märul.

Filmikunst ei tegele veel telepaatiaga, seega on loomulik, et näitleja pobiseb aeg-ajalt omaette. Bruce Willis saab aga endaga väga hästi läbi, paljudes filmides räägib ta ja paneb omaette kildu. Mõni kild tundub läbinähtavalt pastakast imetud, kuid enamasti on tal huumor omal kohal. Meeldib ka Alan Rickman, kes on Harry Potter'i filmidest tuttav kui Snape.

Kui omal ajal oli moes Jason Nevins'i töötlus Run-DMC loost It's Like That, siis hankisin endale Run-DMC plaadi Greatest Hits, nii et kui ma esimest korda seda filmi nägin, ma tundsin filmi algupoole kõlava jõululoo ära, aga peab ikkagi mainima, et selline huvitav noortepärane jõululugu. Mitte üldse tänapäeva lagastatud getoräpp, vaid muusika ajast, kui räpp oli alles uus, vähemalt peavoolu-kuulaja jaoks.

Mina saksa keelt ei oska ja tundub, et ka tõlkijad ei oska. Vaatasin filmi nimelt subtiitritega, kuna ei ole leidnud veel võimalust Vistaga kaasas oleval suhteliselt mõnusal DVDsid mängival Windows Media Center'il subtiitreid filmi käimise ajal maha võtta. Igatahes, kui terroristid omavahel rääkisid, ei saanud ma midagi aru ja subtiitreid ka polnud. Muidugi tegelikult on ka väike võimalus, et saksa keelt ei tõlgitud, kuna filmi saksakeelsed dialoogid olid tihti grammatikavigadega või üldse pudikeel. Aga igal juhul tundus naeruväärne see, kui Hans ütles Karlile midagi saksa keeles, Karl vaatas küsivalt otsa, ja siis ütles Hans inglise keeles shoot the glass.

Olen inimene, kes harilikult ütleb kinost väljudes möh, parimal juhul oskan öelda, kas film meeldis väga või mitte eriti. Ka Die Hard kahe kohta ei oska eriti midagi kosta - vaadake mu hinnet sellele filmile. Ehkki ka see petab, sest tihedam lugeja juba teab, et ma hindan ju filme selgelt üle, sest iga teine minult üle seitsme palli saanud film on hunnik paska. Tegelikult on mul kahju teie ajudest, kui te järeldasite, et eelmine lause oli minu tegelik arvamus. Kamoon, see oli mu absurdseks paisutatud arvamus teie arvamusest, sest tegelikult pole enamik "kriitikuid" halbu filme näinudki. Ahjaa, kui nüüd kavalam teist ütleb mulle vastu, et Sa räägid ja räägid, et on halbu filme, aga sa kunagi ei nimeta ühtegi. No aga palun - vaadake läbi She Lives by Night ja The Apocalypse, loodetavasti te siis enam nii kergelt lahmima ei hakka.

See selleks, Die Hard kaks on põnev ja vaatamakutsuv film - see on ju isegi hea kirjeldus. Tegelikult oleks veidi detailsem kirjeldus ju spoilerdamine. Spoilerdamine, muuseas, toimub ka armastatud reklaamividinate - treilerite - näol. Fiktiivne näide: treiler näitab ühte tegelast majakatusel, filmis endas tuleb aga koht, kus seda tegelast ähvardab surm; treilerit mäletav vaataja aga pole seda tegelast veel katusel näinud, järelikult teab ta, et see tegelane siin kohas surma ei saa.

Ainus "põnev" asi, mida ma Die Hard kahe kohta öelda tahtsin, on see, et mul tuli filmi ajal meelde Airplane! Ning muideks, IMDb goof-sektsioonis pole seda mainitud, kuid minumeelest tuleb selle lennukis oleva kindrali suust suitsu just vahetult enne sigareti süütamist.

Die Hard kolm liigub traditsioonidest eemale - pole ei peategelase naist, seda tüütut ajakirjanikku ega esimeses ja teises filmis veidi aidanud politseinikku. Just nimelt veidi, sest see uus partner, kes tal on, aitab liiga palju. Abi on muidugi alati teretulnud, aga Die Hard ühes ja kahes saab John üksi hakkama. See-eest aga puudutab John üht olulist teemat, nimelt mustade rassismi valgete vastu. Ka ei ole Die Hard kolm enam jõulufilm, sest tegevus ei toimu enam jõulude ajal. Üks poiss kommenteerib küll olukorda, et on nagu jõulud, aga ega see ei päästa. Muidu igati äge film.

Neljas film kannab minu jaoks pealkirja Die Hard 4.0, sest nii on ta tuntud Suurbritannias, Rootsis, Taanis ja Soomes, ehk siis, ma oletan, kogu Euroopas. No IMDb toob ära, et Eestis on filmi nimi Visa hing 4, aga ma lähtun filmi tiitritest ja seal on filmi nimeks just Die Hard 4.0.

Kui ma seda filmi nüüdseks teist korda vaatasin, tuli mul millegipärast tunnne, et see ei ole enam Die Hard. Võib-olla on see seotud Bruce Willise vanusega, võib-olla liigse modernsusega. Igatahes... Mäletate filmi Hackers? See film oleks vabalt võinud olla Hackers 3. Õigemini Die Hard Meets Hackers vms, kuigi see kõlaks pealkirjana jaburalt. Muidugi tegelikult on Hacers 3 tegemisel/tehtud, seda küll teise nimega.

Ega filmil midagi viga ju ei olnud - mõnusad eriefektid, osavad trikid ja sekka ka veidi nalja. Lucy McClane oli ka täitsa armas. Pole Mary Elizabeth Winstead'i kohta mingeid joomauudiseid kuulnud, välja näeb ta kah nagu Lindsay Lohan - äkki ongi nii, et vaadati, et Lindsay Lohan käib alla, aeg on uueks näoks.

Kuna Die Hard on originaalis ikkagi jõulufilm ja oletan, et on veel minusuguseid, kes ei taha kogu jõuluaja perega istuda, kapsaid süüa ja peeretada, vaid tahaks filmi vaadata, mida saab ju ka edukalt terve perega teha, siis ma soovitan neid filme vaadata, eriti kahte esimest. Vahvatest jõulufilmidest soovitaks veel selliseid nagu Love Actually ning Home Alone'i kaks esimest filmi. Rohkem pole mina häid jõulufilme näinud.

10/10, 10/10, 8/10, 9/10

100% Cotton



Pealkiri: Scream / Scream 2 (Karje 2) / Scream 3 (Karje 3)
Režissöör: Wes Craven / Wes Craven / Wes Craven
Žanr: krimi, õudukas, müsteerium, põnevik / õudukas, müsteerium, põnevik / õudukas, müsteerium, põnevik
Aasta: 1996 / 1997 / 2000
Riik: USA / USA / USA

Mängivad (Scream):
David Arquette - Dwight "Dewey" Riley
Neve Campbell - Sidney Prescott
Courteney Cox - Gale Weathers
Skeet Ulrich - Billy Loomis
...

Mängivad (Scream 2):
David Arquette - Dwight "Dewey" Riley
Neve Campbell - Sidney Prescott
Courteney Cox - Gale Weathers
Sarah Michelle Gellar - Casey "Cici" Cooper
...

Mängivad (Scream 3):
David Arquette - Dwight "Dewey" Riley
Neve Campbell - Sidney Prescott
Courteney Cox - Gale Weathers
Scott Foley - Roman Bridger
...

Sissejuhatus esimesele filmile: Aasta pärast Sidney Prescott'i ema mõrva tapetakse kaks teismelist. Sidney hakkab kahtlustama, et need mõrvad ja tema ema mõrv on omavahel seotud. Kaitstud pole aga mitte keegi, sest mõrvar tapab ükshaaval igaühe, kes tema teele jääb.

Sissejuhatus teisele filmile: Kaks aastat peale esimese filmi sündmusi õpivad Sidney ja Randy kolledzis. Gale on kirjutanud juhtunust raamatu, mille põhjal on juba ka valminud film, Stab. Filmi esilinastuse päeval hakkavad aga mõrvad jälle pihta. Kahtlusaluste hulk aga väheneb, kuna osa neist sureb lihtsalt ära.

Sissejuhatus kolmadale filmile: Tootmises on juba kolmas film, Stab 3. Ka mõrvar on tagasi, kimbutades sedapuhku uue filmi meeskonda. See meelitab peidust välja Sidney, kes sõidab Hollywood'i, et mõrvariga viimast korda tegeleda.

Kommentaar: Nägin esimest filmi esmakordselt korda tõenäoliselt aastal 2003, olles mitmeid kordi näinud hiljem valminud Scary Movie't ja isegi Shriek'i, mis mõlemad parodeerivad Scream'i. Tegelikult on aga ka Scream omamoodi paroodia, ehkki mitte selline naljaralli. Tegu on ikkagi õudusfilmiga, kus mõrtsukas on ikkagi üsna usin, mitte mingi kloun.

Olles Scary Movie't ja isegi Shriek'i vaadanud mitmeid kordi, peab kahtlemata tõdema, et kohati on need kolm ikka väga sarnased, eriti algusstseen. Samas vaatad sa Scream'i ikkagi kui õudusfilmi, mitte kui komöödiat. Kuigi Scream 2 tundub isegi veidi igav, on Scream tiinilõikurina vaata et parim, mida näinud olen.

Filmi režisööriks on Wes Craven, kes lavastas ka esimese osa õudussaagast A Nightmare on Elm Street. Ei tea, kas see on tema ametlik arvamus nendest, kuid filmis ütleb üks tegelane, et saaga esimene osa oli hea, kuid ülejäänud sakkisid. Ka on filmis üks poiss, kes töötab videolaenutuses ja kellel on laialdased teadmised filmidest. Ühisel filmiõhtul võib tema suust kuulda kolme põhireeglit, mis aitavad õudusfimis ellu jääda.

Kolmandas filmis teevad cameo Jay & Silent Bob. Teine film on küll ehk veidi igav, kuid samas on ta siiski puuduv, kuigi nõrk, lüli, esimese ja kolmanda filmi vahel, mida, nagu altpoolt näete, hindan võrdselt heaks. Hmm, mida veel? Teises filmis elavad ja jäävad ellu lisaks Sidney'le veel Gail ja Dewie. Spoiler? Jaa, kui vaadata, kes mängivad kolmandas, on ju selge, kes jäävad kindlalt ellu esimeses ja teises.

Muide, kui tahad teada, millest sissekande pealkiri, vaata filme!

8/10, 6/10, 8/10

Puust vai



Pealkiri: She Lives by Night
Režissöör: Brett Hull
Žanr: õudukas
Aasta: 2001
Riik: USA

Mängivad:
Sara Jade Woodhouse - Roger Spellman
Liliana Cabal - Angela
Pat Collins - Carl
Shauna Scott - Helen
...

Sissejuhatus: Roger on mees, kellele ei meeldi püsisuhted. Ühel ööl sõidab ta aga otsa neiule, kes pealtnäha viga ei saa, kuid ei mäleta, kes ta on. Roger kutsub ta enda juurde tervenema. Neiule hakkab aga tasapisi meenuma, et ta nimi on Angela ja ta on tegelikult vampiir.

Kommentaar: IMDb bottom 100 on segu tõeliselt halbadest filmidest ja pubekakapriisidest, viimane tähendamas siis seda, et kui film ei ole piisavalt "äge", pannakse sellele kohe üks. Olen pisteliselt Bottom 100 filme vaadanud ja kuigi mitte meistriteosed, ei vääri minuarvates nii mõnedki sealset kohta.

Käesolev film aga pole pärit Bottom Sajast, vaid niisama odavate filmide letist. Film on tegelikult ikkagi jälgitava süžeega ja parajalt kaasahaarav. Seega, kui see tuua halva filmi näiteks, siis tegelikult ei ole see kõige hullem. Muidugi võib-olla on see minu viga, et üritan igas filmis midagi head leida...

Esimene asi, mis filmi puhul silma jääb, on pildi kvaliteet. Kui ei teaks, arvaks, et see film on ehk seitsmekümnendatest. Muidugi võib-olla on viga sellest, et DVDd tehes pole filmi üldse kuidagi puhastatud. Ka üleminekud on kohati halvad, on selgelt näha ja kuulda filmi lõigutud kohad, või kuidas iganes seda nimetatakse. Millegipärast tundus ka häiriv, et suvalised inimesed teavad, kuidas tappa vampiire. Samuti tundus pisut veider, et inimene teab, et teine on vampiir, aga sõidutab teda ikka sööma (inimesi siis).

Ka märkasin kohe, et vampiiril oli kaelas rist, tal oli peegeldus ja ka Päikesevalgus ei teinud talle eriti haiget. Samas on vampiiriuskumusi erinevaid, ju ta oli siis kreeka vampiir, kes oli võimeline jätma nii varju kui peegeldust.

Mõneti huvitav oli ehk kuvatava ööklubi valik. Nimelt oli see mingi keldriklubi, kus mängis kaheksakümnendate-stiilis muusika. Ka viskas meespeategelane mõned head killud.

Filmis on kaks huvitavat unenäostseeni, lisasin need vaatamiseks ka YouTube'i. Kahjuks kirjutas mulle filmi lavastaja palvega videod maha võtta. Võtsin, ja teises kirjas mainis ta mulle, et tal on plaanis terve film vaatamiseks välja panna. Niisiis - link. Ning nagu teada, võimaldab YouTube kuni kümme minutit filmi üles laadida, seega on lingitud ainult esimene osa üheksast. Kuid olge mureta, eaimese osa sugulasvideote alt leiab järgmised osad.

4/10



Pealkiri: "Singing Revolution" (Laulev revolutsioon)
Režissöör: James Tusty ja Maureen Castle Tusty
Žanr: dokumentaal
Aasta: 2005
Riik: Eesti / USA

Mängivad:
Heiki Ahonen - tema ise
Gustav Ernesaks - tema ise (arhiivi materjal)
Linda Hunt - jutustaja
Mari-Ann Kelam - tema ise
Tunne Kelam - tema ise
...

Sissejuhatus: „What role can singing play, when a nation is faced with an… by its neighbours? Can culture hold people together? For centuries the small country of Estonia has faced these questions.”

Film tutvustam meile Eesti kurba, kuid samal ajal hämmastavat ajalugu põlvedepikkusest okupatsioonist ning sellest vabanemisest. Eesti asub Balti mere ning Venemaa vahel, olles väravaks Euroopa ning Venemaa vahel. Seetõttu on see ka olnud magus maa juba väga pikka aega. Oma vallutusplaan on siin ellu viinud rootslased, taanlased, poolakad, vene tsaarid ning Nõukogude Liit. Üks verisemaid ning vägivaldsemaid peatükke Eesti ajaloos algas aga 1939. aastal, kui vene väed ületasid Eesti piiri. Mõne kuuga saadetu kümned tuhanded inimesed Siberisse, tapeti või kadusid jäljetult. Siis tulid natsid, kuid nende taganedes saabusid kättemaksuhimulised venelased. Nad jäid 50ks aastaks ning haarates eesti rahvas oma alla. Kuid eestlased võitlesid ning jäid ellu.

Eesti muinasjutukangelased pole printsid valgel hobusel, kes tapavad draakoneid ning päästavad printsesse, vaid vana Rehepapp, kes istub lõkke ääres oodates, vaadates ning tegutsedes ainult siis, kui aeg on õige. Kannatus on relv, ettevaatlikkus voorus. Film on sellest, kuidas kultuur päästis rahva.

(vaba tõlge filmi alguse jutustusest)


Arvamus: Esimest korda nägin seda dokumetaali Athena kinos. Suurelt ekraanilt vaadata sellist patriootliku dokumentaali on kuidagi meeli ülendav. Samas miski ei ületa põhja keeratud audiot ning kõrvaklappe. Külmavärinad. Kui ma ei kardaks pärast pikka pausi laulmises valesti laulda, oleks ma praegu vaadatud filmi ajal kõvasti kaasa lõõritanud. Sellised filmid kuidagi toovad esile selle, mis sinus on patriootlik. Siiski peaks mainima, et teatud määral jätab väga Eesti keskse mulje, kuigi nii Lätil kui ka Leedul oli oma osa. Aga eks see film ainult Eestile keskenduski.

Tore oli näha, et rääkisid erinevad inimesed, kes ühel või teisel, suuremal või vähemal määral kõigele kaasa aitasid. Kuigi… tõsiselt, kõik oleks võinud rääkida ikka eesti keeles, kui et puristada seda vigast inglise keelt. Huvitav kas üritati näidata, et isegi eesti vanamemmed oskavad inglise keelt või oli asi pigem selles, et film on eelkõige suunatud välismaalastele. Eks see maitse asi võib-olla ole, kuid eesti keelt oleks vähemalt mina küll eelistanud.

Kui ma nüüd peaks mainima, mis mind selle filmi juures kõige rohkem liigutas, siis oli see ilmselt hetk, kus Interrinne tungis Toompeale ning Savisaar kutsus üle raadio rahvast kaitsma. Rahvas tuli, asi paistis minevat juba vägivaldseks, kuid siis eestlased moodustasin koridori, laulsid ning lasid venelastel lihtsalt ära minna. Rahulikult. Ilma tilkagi valamata. See kuidagi tekitas sellise uhke tunde. Kusjuures siinkohal tekib kuidagi seos praeguse poliitikaga, kus soppa lendab küll päris korralikult, kuid mis puudutab näiteks Venemaad, siis poliitikuid suhtuvad meil asja suhteliselt külma kõhuga ning ei allu provokatsioonidele eriti.

Minu arvates eestlasele võiks selline film, kas just kohustuslik, kuid teataval määral… ei siiski ikka kohustuslik olla.

9/10

Treiler

Looduskatastroofid on mind alati paelunud. Eriti nende põhjal tehtud dokfilmid, seeriad või filmid. Seekord siis võtsin siis kätte ühe inimkonna ajaloo suurimal vulkaanipurskel põhineva kaheosalise BBC lühiseriaali.



Pealkiri:
"Krakatoa: The Last Days" (Krakatau: Viimased päevad)
Režissöör: Hideki Takeuchi
Žanr: draama
Aasta: 2006
Riik: Suurbritannia

Mängivad:
Rupert Penry-Jones - Willem Beijerinck
Olivia Williams - Johanna Beijerinck
Kevin McMonagle - Rogier Verbeek
Ramon Tikaram - Tokaya
David Dennis - Karim

...

Sissejuhatus:
26. augustil 1883 plahvatas väikse vulkaanilise saare Krakatau vulkaan. 48 tunniga hävitas ta sadu külasid, üle 36 000 inimese suri vulkaanipursete ja tsunaamide tagajärjel ning saar ise peaaegu haihtus. Ellujäänud jätsid endast alles päevikuid, kirjeldusi ning intervjuusid. Need kõik kogus kokku hollandlasest geoloog Rogier Verbeek, üks väheseid teadlasi, kes vulkaanipurset oma silmaga nägi ning selle üle elas. See lühisari räägibki nendest kokkukogutud teostest.

Film algab sellega teadlane Verbeek sirvib raamatuid ja vanu pilte ning tuletab meelde, kuidas kõik juhtus. Tükk tüki haaval üritab ta kokku panna kogu pilti. Verbeek on peategelane, kelle tagasivaatav jutt saadab meid läbi kogu filmi. Alustades perekonna
Beijerinckiga, kes oma igapäevaseid toimetusi tehes tunneb tugevat maavärinat. Perenaine Johanna aimab halba ning räägib sellest ka oma mehele Willemile, saare hollandikoloonia juhile. Too ei taha aga kuuldagi võtta ning palub naisel rahuneda. Meile tutvustatakse ka Schuitide perekonda, kes elab umbes 30km kaugusel Krakatau saarest ühes tuletornis. Verbeek on nende tihe külaline, sest tuletorni otsast on võimalik saada hea vaade tuhka väljaajavale vulkaanile. Perekond on mures, kuid teadlane rahustab neid. Kuid ka teadlane ei suutnud aimata, mis neid ees ootab...




Arvamus:
Kui ma tavaliselt teen lisalugemise pärast filmivaatamist, siis seekord tegin seda enne ning süvenesin peaaegu 1,5 tunniks wikipedia sügavustesse Krakatau ja teiste vulkaanide teemal. Sain teada nii mõndagi ning jälgisin seda rohkema huviga filmi. Eelkõige seetõttu, et näha, kui täpselt nad jälgivad seda, mis tegelikult toimus. Kui välja arvata asjaolu, et kellaajad olid valed ning vist oli 4 suure purske asemel 3, oli tegu küllaltki täpse ülevaatega toimunud sündmusest. Kuna tegu oli draamaseriaaliga, siis ega tõepärast väga palju sealt otsida ei tasu.

Üks asi, mida ma tähele panin oli see, et antud filmis, kuigi peategelaseks oli vulkanoloog, siis kõige paremini aimas kõike ette Johanna. Kõhutunne või siis naiselik instinkt. Olen sellist asja varem ka katastrooffilmide puhul täheldanud. Või kui üldse mingis filmid midagi imelikku toimuma hakkab, siis aimab seda mõni naine ette. Olgu peategelane või kõrvaltegelane. Sellest lähtuvalt ütlen, et näitejatöö oli hea. Kui välja arvata Tokaya naine, kelle näitlemine minu arvates oli lihtsal kohutav.

Visuaalselt oli film minu jaoks vägagi nauditav, kuigi kohati oli päris selgelt aru saada, et tegu on arvutigraafikaga, mitte millegagi, mis võiks olla hästi reaalne. Eks kõik on arvutiga tänapäeval tehtud... isegi Indiana Jones piits, kuid sellised asjad võiksid reaalsemad välja näha. Kui võtta näiteks filmi õhustik ning sündmused, siis ilusad hetked oli alguses rõõmsad ning kollakates toonides, kuid mida aeg edasi, seda hallikamaks ja süngemaks kõik läks.

7/10



Pealkiri: The Beast from 20,000 Fathoms
Režissöör: Eugène Lourié
Žanr: ulme, õudukas
Aasta: 1953
Riik: USA

Mängivad:
Paul Hubschmid - Professor Tom Nesbitt
Paula Raymond - Lee Hunter
Cecil Kellaway - Professor Thurgood Elson
Kenneth Tobey - Kolonel Jack Evans
...

Sissejuhatus: Tuumafüüsik Tom Nesbitt näeb peale aatompommi testi põhjapoolusel tohutut kolli. Kahjuks jääb ühes temaga kolli tunnistanud kaaslane laviini alla. Nesbitt naaseb koju ning räägib juhtunust. Teda ei usu loomulikult keegi, isegi mitte paleontoloog Thurgood Ellison. Ainus, kellel tärkab huvi, on Ellison'i assistent, Lee Hunter. Ellison hakkab aga räägitut ka ise uskuma, kui Nesbitt ja üks laevakapten identifitseerivad kolli rhedosaurusena.

Kommentaar: Film sai innustust King Kong'i 1952. aasta edukast re-release'ist. Ka oli film esimene, mis kajastas tuumapommi tagajärjel ülesärganud või muteerunud koletist, millesarnased olid moes 50ndatel ja mille teatud mööndustega uusimaks näiteks on ehk The Hills Have Eyes II. Muide, dinosauruse "nukul" oli võtteplatsil ka nimi - Herman.

Kuigi mina pole teise selle ajastu kollifilme näinud ja lähimad naabrid on King Kong (1933) ja King Kong (1976), käivad jutud, et see film eristus paljudest oma aja filmidest just eeskujulike eriefektide tõttu. Koll, täpsemalt rhedasaurus, liikus tõepoolest üsna veatult ja sujuvalt, kuigi ainus võrdlusmoment mulle on King Kong, millel aga võib katkendliku liikumise andeks anda, kuna see film tehti 20 aastat enne kommenteeritavat filmi.

Samuti on filmis imeilus võitlus kaheksajala ja hai vahel. Ka jäi kõrva üks väga hea dialoogikatke vestlusest kindrali ja professori vahel:

- There have been all kinds of stories. Stories of sea serpents, storis of the world coming to an end, stories of flying saurceres...
- And what makes you so sure that there are no flying saurceres?


Kõrvajäämisega seoses mainin, et mulle meeldis ka filmis kasutatud muusika.

Filmi ajendas vaatama aga Cloverfield. Kuidas nii? Cloverfield'i on peidetud kaadrid kolmest legendaarsest kollifimist, millest freim asukohaga 0:45:29,936 on just filmist The Beast from 20,000 Fathoms.

7/10

Teisel pool vett



Pealkiri: Baltic Storm (Balti torm)
Režissöör: Reuben Leder
Žanr: draama, põnevik
Aasta: 2003
Riik: Suurbritannia, Saksamaa

Mängivad:
Greta Scacchi - Julia Reuter
Jürgen Prochnow - Erik Westermark
Donald Sutherland - Lou Aldryn
Rein Oja - Kapten Arvo Kallas
...

Sissejuhatus: 28. septembril 1994 uppus Eesti-Rootsi parvlaev Estonia järsku keset Balti merd ära. Oma eluga jättis sunniviisiliselt hüvasti 852 inimest, pääsenuid oli vaid 145. Enne laeva väljumist saab saksa reporter Julia Reuter endiselt KGB agendilt vihje, et parvlaevaga üritatake Rootsi smugeldada mõõdukas kogus lahkuva vene armee relvi. Õnnetul kombel jääb ta aga laevast maha ning on sunnitud lennuki võtma. Stockholmi haiglas kohtab ta aga ühte pääsenut, Erik Westermark'i, rootsi advokaati, kes tunnistab laeval kõlanud plahvatuse-sarnaseid helisid. Selle mitte lausvale olemisele kohaselt püüavad erinevate riikide valitsused juhtunut salata, kuid Julia ja Erik otsustavad hakata tõde otsima.

Kommentaar: Sellest filmist saate teada kogu tõe Estonia hukust. Arvatavasti siiski mitte. Igatahes ametlikult oli suht ruttu teada, et Estonia huku põhjustas laeva vilets seisukord. Film räägib aga, et laev oli korras. Seljuhul omab ametlik versioon inimestele vististi väga suurt mõju, nimelt käisin tollal kuuendas klassis ja minu geograafiaõpetaja rääkis, et reisis Estoniaga nädal enne hukku ja küll ikka raputas, ehk siis tõlgitult "oli näha, et halvas seisukorras". Koolist rääkides käskis ajalooõpetaja meil vihiku ees ajasündmuste kronoloogiat pidada ning tegi antud tragöödia puhul kohustuseks Estonia hukk sisse märkida. Mitte, et ma selle mäletamist halvaks peaks, aga jäi mulje, nagu tema otsustaks, mis väärib ülestähendamist, mis mitte.

Ma ei uuri aktiivselt sündmusele pühendatud foorumeid ja artikleid, kuigi korra olen lugenud. Igatahes on filmis näidatud veealused kaadrid tõsti pärit Estonia vrakilt, mis filmiti ühel Jutta Rabe ekspeditsioonil aastal 2001. Mina vaatasin filmi eelkõige sellepärast, et olen eestlane. Arvan aga, et see ei kohusta mind filmist vaimustuma. Minu antud hinne on isegi kõrge, kui arvastada, et IMDb hinne sellele on 3,6. Muidugi hindeid lähemalt uurides on üle viiendiku hindajatest pannud filmile ühe. Eks need ole vast need soomlased ja rootslased, kes ei taha uskuda, et midagi sellist on võimalik. Minu jaoks oli film vandenõuteooriafilmina mõõdukalt viisakas.

Vandenõu valguses tuleb muidugi au anda neile kahele tõekütile, kuid lõpp on veidi mage. Kusjuures ma kujutan ette, et paljude vandenõude puhul see nii ongi. Tõekütid jõuavad ninameheni välja, ninamees ütleb, et kuule, oli jah nii, aga ärge kellelegi rääkige. Ja tõekütid umbes noogutavad ja lahkuvad sõpradena.

7/10

Ebavajalik seks



Pealkiri: The Net / The Net 2.0
Režissöör: Irwin Winkler / Charles Winkler
Žanr: märul, põnevik, krimi / märul, põnevik, draama
Aasta: 1995 / 2006
Riik: USA / USA

Mängivad (The Net):
Sandra Bullock - Angela Bennett
Jeremy Northam - Jack Devlin
Dennis Miller - Dr. Alan Champion
Wendy Gazelle - Ruth Marx
...

Mängivad (The Net 2.0):
Nikki Deloach - Hope Cassidy
Cengiz Bozkurt - Politseinik
Sebnem Dönmez - Roxelana
Demet Akbag - Dr. Kavak
...

Sissejuhatus esimesele filmile: Angela Bennett on arvutispetsialist, kelle raadiuses on alati mõni arvuti või modem. Tema ainus sotsiaalne tegevus väljaspool kodu on oma ema külastamine. Tema sõber, kellega ta on telefonitsi ja läbi neti suhelnud, saadab talle analüüsimiseks ühe programmi, millel on justkui mingi bugi. Samal öösel saab see sõber surma ning Angela jääb bugise programmiga, mis, tuleb välja, on link salajasele informatsioonile, üksi. Ta sõidab puhkusele ning tagasi tulles avastab, et andmebaasides on tema isiku kohta häbiväärselt vähe alles.

Sissejuhatus teisele filmile: Hope Cassidy on arvutispetsialist, kelle raadiuses on alati mõni arvuti või modem. Temale aga sajab sülle töökoht Türgis, kuhu sõites avastab ta peagi, et tema isiku kohta puuduvad andmed.

Kommentaar: The Net on üks esimesi netiteemalisi filme, vähemalt minuarvates. 1986. aasta filmis Ferris Bueller's Day Off kasutab nimitegelane arvutit, et enda koolihindeid parandada, kuid mis süsteemiga ta ka seda tegi, polnud see Internet, vähemalt mitte see päris. Kusjuures viimasel ajal, see tähendab oma kümmekond aastat, pole Internetist minuteada eriti palju filme tehtud, Hollywoodil vist kadus huvi.

Igatahes oli kohati naljakas vaadata tollast Internetti, vähemalt selle kujutamist. Jutukas luges mingi arvuti narraator vestluspartneri teksti ette ja kuigi massilisi arvutirünnakuid on ka tänapäeval ja see mängis filmi stsenaariumis suurt rolli, oli natuke kummaline kuulda filmi jooksul pidevalt, et need-ja-need teenused on rivist väljas "arvuti-mällfunktsiooni" tõttu.

Mainiks ka ära, miks on antud blogikande pealkiri selline, ehkki see on vast ilmselge. Ma ei taha küll eriti spoilerdada, kuid filmis on vaid üks seksistseen, õigemini stseenid enne ja pärast seksi, mis panid küll mõtlema, et milleks seda filmis vaja on. Ka jäi kõrva üks läbimõtlematus, nimelt Angela käest küsitakse, ega ta ei teinud kettast koopiat enne selle hävinemist Mehhikos. Oli jah kaval sü˛ee, Angela sai küsida, et kust sa tead, et ketas hävis, aga no see tundus nii võlts. Miks vaja küsimust täiendada lisaga "enne kui ta hävis" ja siis veel konkreetne geograafiline sündmuspaik öelda?

No ja muidugi väidavad teadjamad inimesed, et aastal 1995 kasutasid valitsuse organisatsioonid veel ebaintelligentseid terminale, mis polnud Intenetti ühendatudki, tehes sellise häki suhteliselt võimatuks. Tegelikult on see ka loogiline, sest Internet läks avalikuks vaid paar aastat enne ja ametkonnad ei adopteeri ju nii kiiresti uut tehnikat. Olgu, ma ei ole nii vana ja minu mitte niiväga eelmisest põlvkonnast pärinemisest annab ka tunnistust see, et 13-aastasena, nagu ma tollal olin, ei huvitunud ma niiväga Internetist, kuigi ma justkui mäletan, et '96 üritasin ma netist Duke Nukemit tõmmata. Aga ka mina sain IMBd foorumis naerda:

chinacreek2000: Speaking of disks... what kind of disks were they using??? They look freakin' weird!
nd1433: It looks like they were using standard 1.44 MB disks...
chinacreek2000: 1.44 MB???? Why would anyone use something so small??????


Nagu näha, ei ole tänapäeva noored ehk kuulnudki 1,44 MB flopidest. Ahjaa, ja äratundmisrõõmu valmistas mäng, mida Angela filmi alguses mängib!

Esimesest filmist sain ma üldse teada nii, et ma nägin Joonase juures teist filmi ja mulle meeldis see. Ma ei ole mingi jõukur ja isegi kui oleks, ma tahaks filmi enne ostu ära näha, et teada, kas meeldib ja on väärt minu raha. Aga eks sa katsu netist leida filmi, mille nimi on The Net. Esimese filmi sain niivisi, et leidsin Videoplanetist filmi. Okei, ma oleks võinud otsides aastaarvu taha panna, aga see on tagantjärele tarkus. Igatahes tundus teine film liiga kiirustav, esimesel läks ju aega ka Angela ellu sisseelamisele. Muidugi jah, teine film algas enamvähem lõpukaadritega, mis justnagu teeks pika alguse mõttetuks. Iga asja saab aga vaadata mitmelt poolt ning teatud poolt vaadates on see viimase aja filmides märgatavalt sagedane mood alustada peaaegu lõpukaadritega nagu hale nipp peita oma oskamatust teha korralikku sissejuhatust.

Teisest filmist sain ma teada seda, et kui sa logid Internetti ja kui on võimalus, et IT-teadmistega inimesed su logimise peale su asukoha kindlaks saavad teha, on aeg arvuti käest panna ja sõbrannaga kohvitada, jättes loomulikult end sisselogituks. Teiseks, otse loomulikult tähendab mingi Google Translator'i sarnase asjaga inglise keelest türgi keelde tõgitud e-mail täpselt seda, mida kirjutaja on mõelnud. Aga nüüd tõsiselt, milleks on üldse inimesel vaja logida lennukis panka sisse? Näitamaks filmivaatajale konto tühjenemist, aga mõni reaalne põhjus ka?

Muide, selle filmi, esimese siis, põhjal on tehtud ka telesari - huvitav, millest seal juttu?

Lõpetuseks sooviks ikkagi põhjalikult ja sügavalt vastanduda neile, kes peavad aXXo't jumalaks või isegi temast kõrgemaks. Ma olen ka varem näinud piksleeritud kohtadega aXXo filme, kuid kaks filmi järjest - Mr. Bean's Holiday ja The Net 2.0 - on olnud läbijooksvate pikslitega, kusjuures piksleeritud kohti on läbi filmi. Olgu, mingis filmieditoris neid ei näe, aga need tekivad filmi jooksmisel ja on reeglina kiire kaadrivahetusega kohtades. Jah, need "paar kohta" ei riku pildi üldkvaliteeti, kuid see on ju võrdne sellega, et ma toon teile kohvi, kus sees ulbib kellegi varbaküüs ja ütlen, et see kohv on ju muidu kvaliteetne. Pealegi oli filmi The Net 2.0 näol tegu esimese aXXo ripiga, millel on ebasünkroonne audio, mis on väga tõenäoliselt piksleeritud kohtade süü. Juba filmi, ma pakun, esimesel veerandil on koht, kus mees tulistab püstolist, käib selline nähtav tagasilöök ehk käsi liigub veidi, püstolitorust sähvib valgus, pauk kõlab aga segavalt hilja. Jah, ka veerand sekundit on hilja, eriti hiljem toimuva rüseluse ajal, kus ju pilt hüpleb ja heli on oluline informatsiooniallikas.

8/10, 8/10

Vanemad postitused