Pealkiri: The Perfect Man
Režissöör: Mark Rosman
Žanr: komöödia, pere, romantika
Aasta: 2005
Riik: USA
Mängivad:
Hilary Duff - Holly Hamilton
Heather Locklear - Jean Hamilton
Chris Noth - Ben Cooper
Mike O'Malley - Lenny Horton
...
Sissejuhatus: Holly Hamilton on tüdinud, et nad peavad igakord kolima, kui ta emal läheb lörri suhe mingi meesterahvaga. Et aidata emal üle saada järjekordsest afäärist, sepitseb ta valmis kujutletava täiusliku mehe, kes hakkab tema emaga flirtima ja seeläbi tema enesehinnangut upitama. Kui suhe hakkab arenema, näppab Holly oma parima sõbranna onu pildi, keda ta esitleb siis selle austajana. Et aga film igav ei oleks, hakkab juhtuma igasuguseid viperusi.
Kommentaar: Vabandust spoileri pärast, aga suhteliselt filmi algul oli juba aru saada, kes see täiuslik mees on (filmis tekib neid kaks). Kui suur on tõenäosus, et kui ühel poisil on klassiruumis must-valgete üllitistega joonistublokk kaasas, ei tiirle romantika tema ümber?
Minu jaoks oli uudne lähenemine see, et tüdruk ei lugenud lihtsalt oma mõtteid ette, vaid blogis. Muidugi läpakaga, aga selle filmi puhul on see arusaadav. Kui sa kolid iga paari kuu tagant, ei ole lauaarvutit mõtet hankida.
Enne, kui ma läpaka sain, oli minu jaoks suur küsimus see, kas arvuti läheb kinni, kui sulged ekraani; ka Joonas ei teadnud seda. No nüüd ma sätin alati läpaka nii, et ekraani sulgedes ei läheks arvuti kinni või ooteseisundisse. Muide, kui sa pole sees administraatori õigustega, siis seda teha ei saa. Aga huvitav on see, et arvutikaane sulgemine filmis toimub nii siis, kui tegelane varjab ajutiselt oma ekraani, kui ka siis, kui on tõenäoline, et ta arvutit tükk aega ei kasuta. Konkreetsel juhul lõpetas neiu blogimise ja sulges ekraani ja minumeelest ei salvestanud ega avaldanud posti. Tean, et blogspotil on automaatne salvestus ja võib-olla oligi mõeldud, et ta blogib hiljem edasi, aga ikkagi paistis imelik. Jah, mõni märkab filmi juures, kui '89. aasta Fordil on '90. aasta Subaru summuti, mõni märkab veidi teisi asju.
Filmi vaadates on sul alati valik - käituda kui vihane teismeline või märgata meeldivaid detaile ka filmis, mille puhul sa tead, et saa sinult kiidulaulu. Vihane teismeline, nagu teada, hakkab kohe, kui film ei ole piisalt äge, valimatult lahmima. Teine aga ei lähe pidevalt filmi vaadates suitsule ja võileibu tegema, kuna film ei haara teda jäägitult.
Mulle meeldis see, kui naist nähes kommenteeris üks mees teisele: Vaata teda, särab nagu paabulind. Kui teine ütles, et see on isapaabu, kes end puhevile ajab, ütles esimene, et siis ta on nagu lõvipreili, kes annab lõvile teada, et ta on valmis, ja jälle ütles teine, et puhvi ajab end isalõvi. Olgu, seletada on see ehk mitte nii võluv, aga mulle meeldis. Tõsi ta on, et looduses ehib end isas-, mitte emasloom.
Mingi naine läheb filmis mingi mehega kohtama, kel on vanem auto. Selle teatud naise teatud sugulane küsib seepeale naiselt: How did the 80s flashback go?. Aga esiteks pole mina selline, kes põlastaks autosid, teiseks, see auto oli Pontiac Trans AM, samasugune, nagu filmis Smokey and the Bandit, aga hall ja sinise vinüüliga.
Ka oli imelik, kui teatud neiu küsis teatud mehelt: Kas ka sina arvad, et kuu on maagiline asi ja muu kujundlik romantikakeel? Kuule, kui see mees enne nii ei mõelnud, siis nüüd mõtleb. Sama hea on algklassi õpilaselt küsida, kas 2 + 2 = 4!
Vaatasin filmi ja kirjutasin sissekande poolvalmis mitu kuud tagasi ja nüüd ehk ei mäleta iga kirjapandud kavapunkti täpselt, aga kui ma nüüd ei eksi, oli koht, kus oli vaja teisele üle anda (salvestatud) e-kirjavahetus. Mina mõtlesin selle kohta seda, et milleks raisata printeripaberit? Okei, ma saan aru, et inimesed eelistavad raamatut PDF-failile, aga e-kirjavahetuse ja vestluslogide jaoks on küll, ma arvan, virtuaalne tee parem.
Kummaline tundus mulle ka see, et inimeste meiliaadressid on ka automaatselt nende messengeriaadressid ja nad on kirja kirjutamise ajal automaatselt sisseloginud ja leiavad teineteist?
7/10
Pealkiri: Resident Evil (Kurjuse pesa, Surmalabürint) / Resident Evil: Apocalypse (Resident Evil: apokalüpsis) / Resident Evil: Extinction (Resident Evil: väljasuremine)
Režissöör: Paul W.S. Anderson / Alexander Witt / Russell Mulcahy
Žanr: õudukas, põnevik, märul, ulme / õudukas, märul, ulme / õudukas, põnevik, märul, ulme
Aasta: 2002 / 2004 / 2007
Riik: Suurbtitannia, Saksamaa, Prantsusmaa / Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Kanada / Prantsusmaa, Saksamaa, Austraalia, Suurbritannia, USA
Mängivad (Resident Evil):
Milla Jovovich - Alice
Michelle Rodriguez - Rain Ocampo
Eric Mabius - Matt Addison
James Purefoy - Spence Parks
...
Mängivad (Resident Evil: Apocalypse):
Milla Jovovich - Alice
Sienna Guillory - Jill Valentine
Oded Fehr - Carlos Olivera
Matthew G. Taylor - Nemesis
...
Mängivad (Resident Evil: Extinction):
Milla Jovovich - Alice
Oded Fehr - Carlos Olivera
Ali Larter - Claire
Jason O'Mara - Albert Wesker
...
Sissejuhatus esimesele filmile: Aktsiaselts Umbrella on üks maailma mõjukamaid ettevõtteid. Mida maailm aga ei tea, on see, et Umbrella edu on tulnud tänu salajastele laboritele, milles katsetatakse ja toodetakse biorelvi. Nende uusim leiutis pääseb aga laboritingimustest välja ja muudab sajad teadlased näljasteks zombideks. Laboratooriumi juhtiv peaarvuti sulgeb riski vältimiseks labori karantiini ja situatsiooni saadetakse uurima rühm eriväelasi.
Sissejuhatus teisele filmile: Õudus pole läbi, kuna kindral Cain laskis labori uuesti avada, nakatades selle teoga kogu Raccoon City, mis nüüd tuleb evakueerida. Peagi levib viirus aga linnaväravateni ja linn otsustatakse karantiini panna. Linnas vangis olevad ellujäänud peavad võitlema, et ellu jääda. Kui kõik näib juba loootusetu, tuleb appi eelmise filmi peategelane ja hakkab kurjuse peput taguma. Eelmise filmi teine peategelane on aga nüüd vaenlase ridades ja on natuke muutunud.
Sissejuhatus kolmandale filmile: Raccoon City katastroofist on möödunud aastaid ja Alice on omapead, kuna teab, et on riskiks oma rühmakaaslastele, kuid plaanib siiski aktsiaselts Umbrellat hävitada. Tundub hirmuäratav, aga ta pole ainus ellujäänu. Käputäis ellujäänuid kihutab läbi kõrbeks muutunud maa, otsides ellujäänuid. Filmiloogika kohaselt ristuvad aga kamba ja Alice'i teed ning koos tuleb neil võidelda zombiliha söönud tapjavarestega ja ka uue vaenlase, superzombidega.
Kommentaar: Mulle meeldib, kui DVDl on audiokommentaar, kuigi ma ei ole neist peaaegu mitte ühtegi kuulanud. Jupiti olen tegelikult paljusid, aga otsast lõpuni olen, õigemini olin, kuulanud vaid Die Another Day ja Maleva kaks kommetaarirada. Selle kohta võiks öelda, et ma küll ei ole neid kuulanud, aga mulle meeldib, et mul on võimalus neid kuulata. Kui sain kätte oma Resident Evil Triology DVD, vaatasin kohe esimesel päeval, mis muidugi ajaliselt teiseks päevaks muutus, ära esimese, teise ja neljanda plaadi lisad - kuigi neljas plaat ainult lisadest koosnebki - ning esimese filmi koos kommentaaridega. Ega kommentaar midagi kardinaalselt uut ei andnud, kuid pakkus põhjalikumat vaadet filmi ning nalja tegid nad ka omajagu.
Teisel filmil on kolm kommentaarirada, millest esimesena läks peale see, kus räägivad Milla, Oded ja Sienna. Huvitav tähelepanek oli see, et tundus, et Sienna kommentaar oli justkui vahele lõigatud - tema jutu ajal oli taust selgelt teine ja ka ei seganud talle vahele ei Milla ega Oded, kuigi viimased segasid kahekesi rääkides teineteisele ikka mõõdukalt vahele. Milla ja Oded'i kommentaare oli lõbus kuulata; nad tegid seal erinevad hääli ja Milla lämbus vahepeal naeru kätte ära.
Kolmandal filmil, nagu esimeselgi, on ainult üks kommentaarirada, kuid sedapuhku pole oodata Milla häält. Paul räägib, et esimene film oli nagu eellugu esimesele mängule, teine film toimus paralleelselt kolmanda mängu sündmustega ja kolmas film on siis nagu võimalik asjade käik, kui Umbrella ei suuda enam viirust ohjeldada.
Neljandas plaadis olen väheke pettunud. Suuruseks on vaid poolteist giga ning peal on kaks umbes viieminutilist klippi. Samas, kuigi selle pealkiri on Extinction Bonus DVD, on teine klipp tagasivaade kõigile kolmele.
Palju heidetakse ette, et film ei ole mängu täpne koopia, kuid noh, tiinerite värk. Esiteks ei saada aru, et mängustiil oleks kinos igav vaadata - noh, Doom'is oli ju viieminutiline first person sequence, oli lahe vaadata? Kuigi mulle näiteks meeldis, siis tervet filmi nii ei tahaks. Jah, Resident Evil'is ei ole kaamera läbi tegelase silmade, vaid on seljatagant, kuid see ei teeks sellist filmi vähem igavamaks. Teiseks, Capcom ei lubanud läbi mänguga väga sarnast käsikirja, põhjendades, et siis pole ju mõtet mängida, kui filmist on kõik näha. Kolmandaks, nagu Paul ise põhjendab, siis poleks ju mängu mänginutel huvitav, kui nad teaksid täpselt, kes kuidas surma saab. Pealegi, Alice, keda mängus ei ole, ongi tegelikult analoog mänguelamusega; see tähendab, et ka Alice on algul justkui tundmatus maailmas, kuid filmi jooksul avastab endas uusi külgi ja muutub seeläbi kogenenumaks.
Kusjuures tavavaatajad - need, kes ei uuri foorumeid ja ei vaata lisamaterjali - ei pruugigi teada, et tegelikult on enamik filmiga - eriti esimese ja teisega - seotud inimesi kas mängu enne mänginud või siis sunnitud mängima, et nad ikka teaksid, mida teevad. Film pole jah üks-ühene mänguga, kuid selles on palju vihjeid mängule, olgu need siis helid, kaameravaated või stseenid. Lisaks on kolmandas filmis tegelane nimega Albert Wesker, kes küll ei saa eriti palju ekraaniaega, kuid on mängudes üks võtmeisik, seega tahtis Paul teda mägima saada väga head näitleja (ja selle ta ka sai).
Otse looomulikult teeb Milla kõik oma trikid ise, välja arvatud mõned üksikud kohad, mida tema kindlustusinimesed lihtsalt ei lubanud teha.
Licker'i kui arvutiga tehtud tegelase naha muster saadi nii, et mindi turule ja osteti toorest liha, skänniti sisse ja voila! Koertega tehti kolmandas filmis umbes sama, sest kuigi koertel olid meikapiga vestid seljas, ei katnud meikap nägu, kuna esiteks on koera näo meikimine äärmiselt raske, teiseks kipuvad nad seda lakkuma, eriti kui "meik" on toores liha ja kolmandaks lööb koera kõrvade ümbruse määrimine nende tasakaalu sassi. Muideks, Licker on teise filmi treileris roheline ja üks freim Licker'iga renderdas päev otsa.
Esimeses filmis muide on üks käekirja-koht - kes filmi näinud, teab kohe, mis kohast jutt - ja hiljem, kui näidatakse, kuidas keegi selle kirja jätab, on käekiri kohe nähtavalt teine. Ka olen ma mõelnud, et kuidas Michaela Dicker, ehk siis Red Queen, võttis sellise teadusliku teksti rääkimist. Üksi lehekülg ei paista tema vanust ütlevat, aga ma oletan, et ta oli umbes seitsmeaastane. Mis aga on kindel, on see, et enne teda pidi Red Queen'i häält tegema keegi teine tüdruk, kellel oli liiga seksikas hääl - kujutage teda ette ütlemas I've been a bad, bad girl. Jah, selline rida on filmis. Naljakas või hale tundus mulle filmis see, et kui rongil polnud voolu, siis üksuse tehnik läks ja avastas, et juhe pole pistikus. Ei meeldinud mulle aga filmi päris alguses see pildi sügavalt tulek või kaugelt tulek, kuidas võtta. Veidi ebanaljakas ja pingutatud tundus mulle ka When I get outta here, I think I'm gonna get laid. - Yeah, you might wanna clean up a bit first.
Kolmandas filmis on väike reklaam ka BMW'le, kuna kui Milla mootorratta raadiojaama juures seisma jätab, on selgelt näha logo, lisaks juhib kommentaarirajal sellele tähelepanu ka Paul, kes kiidab, et tegu on tõenäoliselt maailma kiireima mootorrattaga.
Kui esimene film oli maa all ja teine film linnas, siis kolmas on filmitud kõrbes ning lisaks veel päevavalguses. Esimene film oli jutu järgi esimene zombifilm kahekümne aasta jooksul, ehkki näiteks 1992. aastal tuli välja Dead Alive (aka Braindead), mis oli, tõsi küll, zombikomöödia, lisaks on neid filme vahemikus '82-'02 ikka veel, aga igatahes peale esimest Resident Evil'it on tulnud käputäis zombiefilme, sealhulgas ka teine Resident Evil ja Paul, kes pole küll kolmanda filmi lavastaja, aga on käsikirja autor, tundis, et kuna igas filmis on keskkond üldjoontes sama, oleks vaja vaheldust. Ideed mõjutas kõvasti Mad Max 2: Road Warrior, kuna Paul vaatas Milla 14-aastase vennaga Road Warrior'i ja talle turgatas, et tänapäeva noored pole näinudki 80ndatel moes olnud postapokalüptilisi filme, lisaks on Road Warrior'i mõjutus kõige otsesemalt näha autokolonni näitavas stseenis.
Paul on ka Alien'i filmide suur austaja ja selles, kuidas üles ehitada järge (teist filmi), oli tal kõvasti eeskujuks Aliens (Alien 2). Vaataja jaoks on seda tugevaimini näha selles, et Alice ja Angela vaheline suhe on üpris sarnane Ripley ja Newt'i suhtele. Üks tore lause, mis Paul Aliens'i kohta ütles, on et žanrid, milles on kõige ebatõenäolisem saada oskarit, on ulme, märul ja õudukas ning see, et Sigourney Weaver mängis ulme-õudus-märulis ja teda soovitati selle eest oskarile, näitab, kui tugev ta seal filmis oli.
Andsin nii siin kui ka IMDb's kõigile filmidele maksimumi. Kui me Ralfiga rääkisime, ütles ta, et esimene film oli kunagine lemmik, kolmas meeldis oma teistmoodi atmosfääri tõttu ja teine sakkis mune. See paistab olevat üldine arvamus, sest teine film on IMDb's madalaima hindega. Isegi tegijad tunnistavad, et teine oli ehk liiga märul ja mitte piisavalt horror.
10/10, 10/10, 10/10
Pealkiri: Die Hard (Visa hing) / Die Hard 2 (Visa hing 2) / Die Hard: With a Vengeance (Visa hing 3) / Die Hard 4.0 (Visa hing 4)
Režissöör: John McTiernan / Renny Harlin / John McTiernan / Len Wiseman
Žanr: märul, põnevik / märul, põnevik / märul, põnevik, krimi / märul, põnevik, krimi
Aasta: 1988 / 1990 / 1995 / 2007
Riik: USA / USA / USA / USA, Suurbritannia
Mängivad (Die Hard):
Bruce Willis - John McClane
Bonnie Bedelia - Holly McClane
William Atherton - Richard Thornburg
Reginald VelJohnson - Al Powell
...
Mängivad (Die Hard 2):
Bruce Willis - John McClane
Bonnie Bedelia - Holly McClane
William Atherton - Richard Thornburg
Reginald VelJohnson - Al Powell
...
Mängivad (Die Hard: With a Vengeance):
Bruce Willis - John McClane
Jeremy Irons - Simon Gruber
Samuel L. Jackson - Zeus Carver
Graham Greene - Joe Lambert
...
Mängivad (Die Hard 4.0):
Bruce Willis - John McClane
Timothy Olyphant - Thomas Gabriel
Justin Long - Matt Farrell
Mary Elizabeth Winstead - Lucy McClane
...
Sissejuhatus esimesele filmile: John McClane sõidab Los Angelesse, et veeta jõulud koos oma naisega. Kuni McClane ootab, mil naise kontoripidu tuurid üles võtab, vallutavad hoone terroristid. Kui kurikaelte pealik ja tema julm kannupoiss pantvange kokku ajavad, on McClane parasjagu omaette. Vaid teenistuspüstoli ning omaenda nutikusega relvastatud mees otsustab üksinda terroristidele vastu astuda.
Sissejuhatus teisele filmile: Lumisel jõululaupäeval on maniakaalse ohvitseri juhitud terroristid haaranud enda valdusesse pealinna rahvusvahelise lennuvälja ning hoiavad pantvangis tuhandeid reisijaid. Seekord peab John McClane võitlema mitte ainult terroristide, vaid ka lennujaama ebakompetentse politseiülemaga. Lisaks on John'i naine lõksus ühes lennukis, mis järjest kahanevale kütusele vaatamata on sunnitud lennujaama kohal abitult tiirutama.
Sissejuhatus kolmandale filmile: Vingeid eriefekte ja lakkamatut märulit täis Visa hinge kolmandas filmis on McClane’i sihtmärgiks võtnud terrorist, kes lubab õhku lasta kogu New Yorgi, kui ei saa oma tahtmist. Eluohtlikku kassi-hiire mängu kistud McClane tormab mööda linna koos juhuslikult tema paariliseks saanud Carver'iga. Põnev võitlus psühhopaadist geeniuse ning sangarist võmmi vahel haarab teid jäägitult!
Sissejuhatus neljandale filmile: Pingelise madinasaaga Visa hing järjekordses peatükis võitleb märulikangelane John McClane vanamoelisel meetodil uue põlvkonna terroristidega, kelle planeeritud küberrünnak USA infrastruktuuri arvutisüsteemide vastu ähvardab halvata kogu riigi. Jahmatavate kaskadööritrikkide, eheda huumori ja pideva mölluga Visa hing 4 on aasta ägedaim põnevik. Jipikajee!
Kommentaar: Jätsin alles V&K Holding'u kirjutatud sissejuhatused. Niisiis...
Kui Bruce Willis tuli ekraanile nutika ja vaimuka politseiniku John McClane'ina, kes üksipäini peab terroristidele vastu astuma, tervitasid teda rõõmuhõisetega miljonid fännid üle maailma ning märulifilmide jaoks sai latt väga kõrgele seatud.
Die Hard on üks esimesi tänapäevaseid märulifilme ja see latilause on igati õigustatud. Samas tulid enne seda välja The Running Man, Aliens ja Terminator, mis oma adrennalliinivooga sugugi alla ei jäänud. Jah, Alien'i esimene film on põnevik, teine osa - Aliens - on pigem märul.
Filmikunst ei tegele veel telepaatiaga, seega on loomulik, et näitleja pobiseb aeg-ajalt omaette. Bruce Willis saab aga endaga väga hästi läbi, paljudes filmides räägib ta ja paneb omaette kildu. Mõni kild tundub läbinähtavalt pastakast imetud, kuid enamasti on tal huumor omal kohal. Meeldib ka Alan Rickman, kes on Harry Potter'i filmidest tuttav kui Snape.
Kui omal ajal oli moes Jason Nevins'i töötlus Run-DMC loost It's Like That, siis hankisin endale Run-DMC plaadi Greatest Hits, nii et kui ma esimest korda seda filmi nägin, ma tundsin filmi algupoole kõlava jõululoo ära, aga peab ikkagi mainima, et selline huvitav noortepärane jõululugu. Mitte üldse tänapäeva lagastatud getoräpp, vaid muusika ajast, kui räpp oli alles uus, vähemalt peavoolu-kuulaja jaoks.
Mina saksa keelt ei oska ja tundub, et ka tõlkijad ei oska. Vaatasin filmi nimelt subtiitritega, kuna ei ole leidnud veel võimalust Vistaga kaasas oleval suhteliselt mõnusal DVDsid mängival Windows Media Center'il subtiitreid filmi käimise ajal maha võtta. Igatahes, kui terroristid omavahel rääkisid, ei saanud ma midagi aru ja subtiitreid ka polnud. Muidugi tegelikult on ka väike võimalus, et saksa keelt ei tõlgitud, kuna filmi saksakeelsed dialoogid olid tihti grammatikavigadega või üldse pudikeel. Aga igal juhul tundus naeruväärne see, kui Hans ütles Karlile midagi saksa keeles, Karl vaatas küsivalt otsa, ja siis ütles Hans inglise keeles shoot the glass.
Olen inimene, kes harilikult ütleb kinost väljudes möh, parimal juhul oskan öelda, kas film meeldis väga või mitte eriti. Ka Die Hard kahe kohta ei oska eriti midagi kosta - vaadake mu hinnet sellele filmile. Ehkki ka see petab, sest tihedam lugeja juba teab, et ma hindan ju filme selgelt üle, sest iga teine minult üle seitsme palli saanud film on hunnik paska. Tegelikult on mul kahju teie ajudest, kui te järeldasite, et eelmine lause oli minu tegelik arvamus. Kamoon, see oli mu absurdseks paisutatud arvamus teie arvamusest, sest tegelikult pole enamik "kriitikuid" halbu filme näinudki. Ahjaa, kui nüüd kavalam teist ütleb mulle vastu, et Sa räägid ja räägid, et on halbu filme, aga sa kunagi ei nimeta ühtegi. No aga palun - vaadake läbi She Lives by Night ja The Apocalypse, loodetavasti te siis enam nii kergelt lahmima ei hakka.
See selleks, Die Hard kaks on põnev ja vaatamakutsuv film - see on ju isegi hea kirjeldus. Tegelikult oleks veidi detailsem kirjeldus ju spoilerdamine. Spoilerdamine, muuseas, toimub ka armastatud reklaamividinate - treilerite - näol. Fiktiivne näide: treiler näitab ühte tegelast majakatusel, filmis endas tuleb aga koht, kus seda tegelast ähvardab surm; treilerit mäletav vaataja aga pole seda tegelast veel katusel näinud, järelikult teab ta, et see tegelane siin kohas surma ei saa.
Ainus "põnev" asi, mida ma Die Hard kahe kohta öelda tahtsin, on see, et mul tuli filmi ajal meelde Airplane! Ning muideks, IMDb goof-sektsioonis pole seda mainitud, kuid minumeelest tuleb selle lennukis oleva kindrali suust suitsu just vahetult enne sigareti süütamist.
Die Hard kolm liigub traditsioonidest eemale - pole ei peategelase naist, seda tüütut ajakirjanikku ega esimeses ja teises filmis veidi aidanud politseinikku. Just nimelt veidi, sest see uus partner, kes tal on, aitab liiga palju. Abi on muidugi alati teretulnud, aga Die Hard ühes ja kahes saab John üksi hakkama. See-eest aga puudutab John üht olulist teemat, nimelt mustade rassismi valgete vastu. Ka ei ole Die Hard kolm enam jõulufilm, sest tegevus ei toimu enam jõulude ajal. Üks poiss kommenteerib küll olukorda, et on nagu jõulud, aga ega see ei päästa. Muidu igati äge film.
Neljas film kannab minu jaoks pealkirja Die Hard 4.0, sest nii on ta tuntud Suurbritannias, Rootsis, Taanis ja Soomes, ehk siis, ma oletan, kogu Euroopas. No IMDb toob ära, et Eestis on filmi nimi Visa hing 4, aga ma lähtun filmi tiitritest ja seal on filmi nimeks just Die Hard 4.0.
Kui ma seda filmi nüüdseks teist korda vaatasin, tuli mul millegipärast tunnne, et see ei ole enam Die Hard. Võib-olla on see seotud Bruce Willise vanusega, võib-olla liigse modernsusega. Igatahes... Mäletate filmi Hackers? See film oleks vabalt võinud olla Hackers 3. Õigemini Die Hard Meets Hackers vms, kuigi see kõlaks pealkirjana jaburalt. Muidugi tegelikult on Hacers 3 tegemisel/tehtud, seda küll teise nimega.
Ega filmil midagi viga ju ei olnud - mõnusad eriefektid, osavad trikid ja sekka ka veidi nalja. Lucy McClane oli ka täitsa armas. Pole Mary Elizabeth Winstead'i kohta mingeid joomauudiseid kuulnud, välja näeb ta kah nagu Lindsay Lohan - äkki ongi nii, et vaadati, et Lindsay Lohan käib alla, aeg on uueks näoks.
Kuna Die Hard on originaalis ikkagi jõulufilm ja oletan, et on veel minusuguseid, kes ei taha kogu jõuluaja perega istuda, kapsaid süüa ja peeretada, vaid tahaks filmi vaadata, mida saab ju ka edukalt terve perega teha, siis ma soovitan neid filme vaadata, eriti kahte esimest. Vahvatest jõulufilmidest soovitaks veel selliseid nagu Love Actually ning Home Alone'i kaks esimest filmi. Rohkem pole mina häid jõulufilme näinud.
10/10, 10/10, 8/10, 9/10
Pealkiri: Scream / Scream 2 (Karje 2) / Scream 3 (Karje 3)
Režissöör: Wes Craven / Wes Craven / Wes Craven
Žanr: krimi, õudukas, müsteerium, põnevik / õudukas, müsteerium, põnevik / õudukas, müsteerium, põnevik
Aasta: 1996 / 1997 / 2000
Riik: USA / USA / USA
Mängivad (Scream):
David Arquette - Dwight "Dewey" Riley
Neve Campbell - Sidney Prescott
Courteney Cox - Gale Weathers
Skeet Ulrich - Billy Loomis
...
Mängivad (Scream 2):
David Arquette - Dwight "Dewey" Riley
Neve Campbell - Sidney Prescott
Courteney Cox - Gale Weathers
Sarah Michelle Gellar - Casey "Cici" Cooper
...
Mängivad (Scream 3):
David Arquette - Dwight "Dewey" Riley
Neve Campbell - Sidney Prescott
Courteney Cox - Gale Weathers
Scott Foley - Roman Bridger
...
Sissejuhatus esimesele filmile: Aasta pärast Sidney Prescott'i ema mõrva tapetakse kaks teismelist. Sidney hakkab kahtlustama, et need mõrvad ja tema ema mõrv on omavahel seotud. Kaitstud pole aga mitte keegi, sest mõrvar tapab ükshaaval igaühe, kes tema teele jääb.
Sissejuhatus teisele filmile: Kaks aastat peale esimese filmi sündmusi õpivad Sidney ja Randy kolledzis. Gale on kirjutanud juhtunust raamatu, mille põhjal on juba ka valminud film, Stab. Filmi esilinastuse päeval hakkavad aga mõrvad jälle pihta. Kahtlusaluste hulk aga väheneb, kuna osa neist sureb lihtsalt ära.
Sissejuhatus kolmadale filmile: Tootmises on juba kolmas film, Stab 3. Ka mõrvar on tagasi, kimbutades sedapuhku uue filmi meeskonda. See meelitab peidust välja Sidney, kes sõidab Hollywood'i, et mõrvariga viimast korda tegeleda.
Kommentaar: Nägin esimest filmi esmakordselt korda tõenäoliselt aastal 2003, olles mitmeid kordi näinud hiljem valminud Scary Movie't ja isegi Shriek'i, mis mõlemad parodeerivad Scream'i. Tegelikult on aga ka Scream omamoodi paroodia, ehkki mitte selline naljaralli. Tegu on ikkagi õudusfilmiga, kus mõrtsukas on ikkagi üsna usin, mitte mingi kloun.
Olles Scary Movie't ja isegi Shriek'i vaadanud mitmeid kordi, peab kahtlemata tõdema, et kohati on need kolm ikka väga sarnased, eriti algusstseen. Samas vaatad sa Scream'i ikkagi kui õudusfilmi, mitte kui komöödiat. Kuigi Scream 2 tundub isegi veidi igav, on Scream tiinilõikurina vaata et parim, mida näinud olen.
Filmi režisööriks on Wes Craven, kes lavastas ka esimese osa õudussaagast A Nightmare on Elm Street. Ei tea, kas see on tema ametlik arvamus nendest, kuid filmis ütleb üks tegelane, et saaga esimene osa oli hea, kuid ülejäänud sakkisid. Ka on filmis üks poiss, kes töötab videolaenutuses ja kellel on laialdased teadmised filmidest. Ühisel filmiõhtul võib tema suust kuulda kolme põhireeglit, mis aitavad õudusfimis ellu jääda.
Kolmandas filmis teevad cameo Jay & Silent Bob. Teine film on küll ehk veidi igav, kuid samas on ta siiski puuduv, kuigi nõrk, lüli, esimese ja kolmanda filmi vahel, mida, nagu altpoolt näete, hindan võrdselt heaks. Hmm, mida veel? Teises filmis elavad ja jäävad ellu lisaks Sidney'le veel Gail ja Dewie. Spoiler? Jaa, kui vaadata, kes mängivad kolmandas, on ju selge, kes jäävad kindlalt ellu esimeses ja teises.
Muide, kui tahad teada, millest sissekande pealkiri, vaata filme!
8/10, 6/10, 8/10
Pealkiri: She Lives by Night
Režissöör: Brett Hull
Žanr: õudukas
Aasta: 2001
Riik: USA
Mängivad:
Sara Jade Woodhouse - Roger Spellman
Liliana Cabal - Angela
Pat Collins - Carl
Shauna Scott - Helen
...
Sissejuhatus: Roger on mees, kellele ei meeldi püsisuhted. Ühel ööl sõidab ta aga otsa neiule, kes pealtnäha viga ei saa, kuid ei mäleta, kes ta on. Roger kutsub ta enda juurde tervenema. Neiule hakkab aga tasapisi meenuma, et ta nimi on Angela ja ta on tegelikult vampiir.
Kommentaar: IMDb bottom 100 on segu tõeliselt halbadest filmidest ja pubekakapriisidest, viimane tähendamas siis seda, et kui film ei ole piisavalt "äge", pannakse sellele kohe üks. Olen pisteliselt Bottom 100 filme vaadanud ja kuigi mitte meistriteosed, ei vääri minuarvates nii mõnedki sealset kohta.
Käesolev film aga pole pärit Bottom Sajast, vaid niisama odavate filmide letist. Film on tegelikult ikkagi jälgitava süžeega ja parajalt kaasahaarav. Seega, kui see tuua halva filmi näiteks, siis tegelikult ei ole see kõige hullem. Muidugi võib-olla on see minu viga, et üritan igas filmis midagi head leida...
Esimene asi, mis filmi puhul silma jääb, on pildi kvaliteet. Kui ei teaks, arvaks, et see film on ehk seitsmekümnendatest. Muidugi võib-olla on viga sellest, et DVDd tehes pole filmi üldse kuidagi puhastatud. Ka üleminekud on kohati halvad, on selgelt näha ja kuulda filmi lõigutud kohad, või kuidas iganes seda nimetatakse. Millegipärast tundus ka häiriv, et suvalised inimesed teavad, kuidas tappa vampiire. Samuti tundus pisut veider, et inimene teab, et teine on vampiir, aga sõidutab teda ikka sööma (inimesi siis).
Ka märkasin kohe, et vampiiril oli kaelas rist, tal oli peegeldus ja ka Päikesevalgus ei teinud talle eriti haiget. Samas on vampiiriuskumusi erinevaid, ju ta oli siis kreeka vampiir, kes oli võimeline jätma nii varju kui peegeldust.
Mõneti huvitav oli ehk kuvatava ööklubi valik. Nimelt oli see mingi keldriklubi, kus mängis kaheksakümnendate-stiilis muusika. Ka viskas meespeategelane mõned head killud.
Filmis on kaks huvitavat unenäostseeni, lisasin need vaatamiseks ka YouTube'i. Kahjuks kirjutas mulle filmi lavastaja palvega videod maha võtta. Võtsin, ja teises kirjas mainis ta mulle, et tal on plaanis terve film vaatamiseks välja panna. Niisiis - link. Ning nagu teada, võimaldab YouTube kuni kümme minutit filmi üles laadida, seega on lingitud ainult esimene osa üheksast. Kuid olge mureta, eaimese osa sugulasvideote alt leiab järgmised osad.
4/10
Pealkiri: "Singing Revolution" (Laulev revolutsioon)
Režissöör: James Tusty ja Maureen Castle Tusty
Žanr: dokumentaal
Aasta: 2005
Riik: Eesti / USA
Mängivad:
Heiki Ahonen - tema ise
Gustav Ernesaks - tema ise (arhiivi materjal)
Linda Hunt - jutustaja
Mari-Ann Kelam - tema ise
Tunne Kelam - tema ise
...
Sissejuhatus: „What role can singing play, when a nation is faced with an… by its neighbours? Can culture hold people together? For centuries the small country of Estonia has faced these questions.”
Film tutvustam meile Eesti kurba, kuid samal ajal hämmastavat ajalugu põlvedepikkusest okupatsioonist ning sellest vabanemisest. Eesti asub Balti mere ning Venemaa vahel, olles väravaks Euroopa ning Venemaa vahel. Seetõttu on see ka olnud magus maa juba väga pikka aega. Oma vallutusplaan on siin ellu viinud rootslased, taanlased, poolakad, vene tsaarid ning Nõukogude Liit. Üks verisemaid ning vägivaldsemaid peatükke Eesti ajaloos algas aga 1939. aastal, kui vene väed ületasid Eesti piiri. Mõne kuuga saadetu kümned tuhanded inimesed Siberisse, tapeti või kadusid jäljetult. Siis tulid natsid, kuid nende taganedes saabusid kättemaksuhimulised venelased. Nad jäid 50ks aastaks ning haarates eesti rahvas oma alla. Kuid eestlased võitlesid ning jäid ellu.
Eesti muinasjutukangelased pole printsid valgel hobusel, kes tapavad draakoneid ning päästavad printsesse, vaid vana Rehepapp, kes istub lõkke ääres oodates, vaadates ning tegutsedes ainult siis, kui aeg on õige. Kannatus on relv, ettevaatlikkus voorus. Film on sellest, kuidas kultuur päästis rahva.
(vaba tõlge filmi alguse jutustusest)
Arvamus: Esimest korda nägin seda dokumetaali Athena kinos. Suurelt ekraanilt vaadata sellist patriootliku dokumentaali on kuidagi meeli ülendav. Samas miski ei ületa põhja keeratud audiot ning kõrvaklappe. Külmavärinad. Kui ma ei kardaks pärast pikka pausi laulmises valesti laulda, oleks ma praegu vaadatud filmi ajal kõvasti kaasa lõõritanud. Sellised filmid kuidagi toovad esile selle, mis sinus on patriootlik. Siiski peaks mainima, et teatud määral jätab väga Eesti keskse mulje, kuigi nii Lätil kui ka Leedul oli oma osa. Aga eks see film ainult Eestile keskenduski.
Tore oli näha, et rääkisid erinevad inimesed, kes ühel või teisel, suuremal või vähemal määral kõigele kaasa aitasid. Kuigi… tõsiselt, kõik oleks võinud rääkida ikka eesti keeles, kui et puristada seda vigast inglise keelt. Huvitav kas üritati näidata, et isegi eesti vanamemmed oskavad inglise keelt või oli asi pigem selles, et film on eelkõige suunatud välismaalastele. Eks see maitse asi võib-olla ole, kuid eesti keelt oleks vähemalt mina küll eelistanud.
Kui ma nüüd peaks mainima, mis mind selle filmi juures kõige rohkem liigutas, siis oli see ilmselt hetk, kus Interrinne tungis Toompeale ning Savisaar kutsus üle raadio rahvast kaitsma. Rahvas tuli, asi paistis minevat juba vägivaldseks, kuid siis eestlased moodustasin koridori, laulsid ning lasid venelastel lihtsalt ära minna. Rahulikult. Ilma tilkagi valamata. See kuidagi tekitas sellise uhke tunde. Kusjuures siinkohal tekib kuidagi seos praeguse poliitikaga, kus soppa lendab küll päris korralikult, kuid mis puudutab näiteks Venemaad, siis poliitikuid suhtuvad meil asja suhteliselt külma kõhuga ning ei allu provokatsioonidele eriti.
Minu arvates eestlasele võiks selline film, kas just kohustuslik, kuid teataval määral… ei siiski ikka kohustuslik olla.
9/10
Pealkiri: The Beast from 20,000 Fathoms
Režissöör: Eugène Lourié
Žanr: ulme, õudukas
Aasta: 1953
Riik: USA
Mängivad:
Paul Hubschmid - Professor Tom Nesbitt
Paula Raymond - Lee Hunter
Cecil Kellaway - Professor Thurgood Elson
Kenneth Tobey - Kolonel Jack Evans
...
Sissejuhatus: Tuumafüüsik Tom Nesbitt näeb peale aatompommi testi põhjapoolusel tohutut kolli. Kahjuks jääb ühes temaga kolli tunnistanud kaaslane laviini alla. Nesbitt naaseb koju ning räägib juhtunust. Teda ei usu loomulikult keegi, isegi mitte paleontoloog Thurgood Ellison. Ainus, kellel tärkab huvi, on Ellison'i assistent, Lee Hunter. Ellison hakkab aga räägitut ka ise uskuma, kui Nesbitt ja üks laevakapten identifitseerivad kolli rhedosaurusena.
Kommentaar: Film sai innustust King Kong'i 1952. aasta edukast re-release'ist. Ka oli film esimene, mis kajastas tuumapommi tagajärjel ülesärganud või muteerunud koletist, millesarnased olid moes 50ndatel ja mille teatud mööndustega uusimaks näiteks on ehk The Hills Have Eyes II. Muide, dinosauruse "nukul" oli võtteplatsil ka nimi - Herman.
Kuigi mina pole teise selle ajastu kollifilme näinud ja lähimad naabrid on King Kong (1933) ja King Kong (1976), käivad jutud, et see film eristus paljudest oma aja filmidest just eeskujulike eriefektide tõttu. Koll, täpsemalt rhedasaurus, liikus tõepoolest üsna veatult ja sujuvalt, kuigi ainus võrdlusmoment mulle on King Kong, millel aga võib katkendliku liikumise andeks anda, kuna see film tehti 20 aastat enne kommenteeritavat filmi.
Samuti on filmis imeilus võitlus kaheksajala ja hai vahel. Ka jäi kõrva üks väga hea dialoogikatke vestlusest kindrali ja professori vahel:
- There have been all kinds of stories. Stories of sea serpents, storis of the world coming to an end, stories of flying saurceres...
- And what makes you so sure that there are no flying saurceres?
Kõrvajäämisega seoses mainin, et mulle meeldis ka filmis kasutatud muusika.
Filmi ajendas vaatama aga Cloverfield. Kuidas nii? Cloverfield'i on peidetud kaadrid kolmest legendaarsest kollifimist, millest freim asukohaga 0:45:29,936 on just filmist The Beast from 20,000 Fathoms.
7/10
Pealkiri: The Net / The Net 2.0
Režissöör: Irwin Winkler / Charles Winkler
Žanr: märul, põnevik, krimi / märul, põnevik, draama
Aasta: 1995 / 2006
Riik: USA / USA
Mängivad (The Net):
Sandra Bullock - Angela Bennett
Jeremy Northam - Jack Devlin
Dennis Miller - Dr. Alan Champion
Wendy Gazelle - Ruth Marx
...
Mängivad (The Net 2.0):
Nikki Deloach - Hope Cassidy
Cengiz Bozkurt - Politseinik
Sebnem Dönmez - Roxelana
Demet Akbag - Dr. Kavak
...
Sissejuhatus esimesele filmile: Angela Bennett on arvutispetsialist, kelle raadiuses on alati mõni arvuti või modem. Tema ainus sotsiaalne tegevus väljaspool kodu on oma ema külastamine. Tema sõber, kellega ta on telefonitsi ja läbi neti suhelnud, saadab talle analüüsimiseks ühe programmi, millel on justkui mingi bugi. Samal öösel saab see sõber surma ning Angela jääb bugise programmiga, mis, tuleb välja, on link salajasele informatsioonile, üksi. Ta sõidab puhkusele ning tagasi tulles avastab, et andmebaasides on tema isiku kohta häbiväärselt vähe alles.
Sissejuhatus teisele filmile: Hope Cassidy on arvutispetsialist, kelle raadiuses on alati mõni arvuti või modem. Temale aga sajab sülle töökoht Türgis, kuhu sõites avastab ta peagi, et tema isiku kohta puuduvad andmed.
Kommentaar: The Net on üks esimesi netiteemalisi filme, vähemalt minuarvates. 1986. aasta filmis Ferris Bueller's Day Off kasutab nimitegelane arvutit, et enda koolihindeid parandada, kuid mis süsteemiga ta ka seda tegi, polnud see Internet, vähemalt mitte see päris. Kusjuures viimasel ajal, see tähendab oma kümmekond aastat, pole Internetist minuteada eriti palju filme tehtud, Hollywoodil vist kadus huvi.
Igatahes oli kohati naljakas vaadata tollast Internetti, vähemalt selle kujutamist. Jutukas luges mingi arvuti narraator vestluspartneri teksti ette ja kuigi massilisi arvutirünnakuid on ka tänapäeval ja see mängis filmi stsenaariumis suurt rolli, oli natuke kummaline kuulda filmi jooksul pidevalt, et need-ja-need teenused on rivist väljas "arvuti-mällfunktsiooni" tõttu.
Mainiks ka ära, miks on antud blogikande pealkiri selline, ehkki see on vast ilmselge. Ma ei taha küll eriti spoilerdada, kuid filmis on vaid üks seksistseen, õigemini stseenid enne ja pärast seksi, mis panid küll mõtlema, et milleks seda filmis vaja on. Ka jäi kõrva üks läbimõtlematus, nimelt Angela käest küsitakse, ega ta ei teinud kettast koopiat enne selle hävinemist Mehhikos. Oli jah kaval sü˛ee, Angela sai küsida, et kust sa tead, et ketas hävis, aga no see tundus nii võlts. Miks vaja küsimust täiendada lisaga "enne kui ta hävis" ja siis veel konkreetne geograafiline sündmuspaik öelda?
No ja muidugi väidavad teadjamad inimesed, et aastal 1995 kasutasid valitsuse organisatsioonid veel ebaintelligentseid terminale, mis polnud Intenetti ühendatudki, tehes sellise häki suhteliselt võimatuks. Tegelikult on see ka loogiline, sest Internet läks avalikuks vaid paar aastat enne ja ametkonnad ei adopteeri ju nii kiiresti uut tehnikat. Olgu, ma ei ole nii vana ja minu mitte niiväga eelmisest põlvkonnast pärinemisest annab ka tunnistust see, et 13-aastasena, nagu ma tollal olin, ei huvitunud ma niiväga Internetist, kuigi ma justkui mäletan, et '96 üritasin ma netist Duke Nukemit tõmmata. Aga ka mina sain IMBd foorumis naerda:
chinacreek2000: Speaking of disks... what kind of disks were they using??? They look freakin' weird!
nd1433: It looks like they were using standard 1.44 MB disks...
chinacreek2000: 1.44 MB???? Why would anyone use something so small??????
Nagu näha, ei ole tänapäeva noored ehk kuulnudki 1,44 MB flopidest. Ahjaa, ja äratundmisrõõmu valmistas mäng, mida Angela filmi alguses mängib!
Esimesest filmist sain ma üldse teada nii, et ma nägin Joonase juures teist filmi ja mulle meeldis see. Ma ei ole mingi jõukur ja isegi kui oleks, ma tahaks filmi enne ostu ära näha, et teada, kas meeldib ja on väärt minu raha. Aga eks sa katsu netist leida filmi, mille nimi on The Net. Esimese filmi sain niivisi, et leidsin Videoplanetist filmi. Okei, ma oleks võinud otsides aastaarvu taha panna, aga see on tagantjärele tarkus. Igatahes tundus teine film liiga kiirustav, esimesel läks ju aega ka Angela ellu sisseelamisele. Muidugi jah, teine film algas enamvähem lõpukaadritega, mis justnagu teeks pika alguse mõttetuks. Iga asja saab aga vaadata mitmelt poolt ning teatud poolt vaadates on see viimase aja filmides märgatavalt sagedane mood alustada peaaegu lõpukaadritega nagu hale nipp peita oma oskamatust teha korralikku sissejuhatust.
Teisest filmist sain ma teada seda, et kui sa logid Internetti ja kui on võimalus, et IT-teadmistega inimesed su logimise peale su asukoha kindlaks saavad teha, on aeg arvuti käest panna ja sõbrannaga kohvitada, jättes loomulikult end sisselogituks. Teiseks, otse loomulikult tähendab mingi Google Translator'i sarnase asjaga inglise keelest türgi keelde tõgitud e-mail täpselt seda, mida kirjutaja on mõelnud. Aga nüüd tõsiselt, milleks on üldse inimesel vaja logida lennukis panka sisse? Näitamaks filmivaatajale konto tühjenemist, aga mõni reaalne põhjus ka?
Muide, selle filmi, esimese siis, põhjal on tehtud ka telesari - huvitav, millest seal juttu?
Lõpetuseks sooviks ikkagi põhjalikult ja sügavalt vastanduda neile, kes peavad aXXo't jumalaks või isegi temast kõrgemaks. Ma olen ka varem näinud piksleeritud kohtadega aXXo filme, kuid kaks filmi järjest - Mr. Bean's Holiday ja The Net 2.0 - on olnud läbijooksvate pikslitega, kusjuures piksleeritud kohti on läbi filmi. Olgu, mingis filmieditoris neid ei näe, aga need tekivad filmi jooksmisel ja on reeglina kiire kaadrivahetusega kohtades. Jah, need "paar kohta" ei riku pildi üldkvaliteeti, kuid see on ju võrdne sellega, et ma toon teile kohvi, kus sees ulbib kellegi varbaküüs ja ütlen, et see kohv on ju muidu kvaliteetne. Pealegi oli filmi The Net 2.0 näol tegu esimese aXXo ripiga, millel on ebasünkroonne audio, mis on väga tõenäoliselt piksleeritud kohtade süü. Juba filmi, ma pakun, esimesel veerandil on koht, kus mees tulistab püstolist, käib selline nähtav tagasilöök ehk käsi liigub veidi, püstolitorust sähvib valgus, pauk kõlab aga segavalt hilja. Jah, ka veerand sekundit on hilja, eriti hiljem toimuva rüseluse ajal, kus ju pilt hüpleb ja heli on oluline informatsiooniallikas.
8/10, 8/10
Pealkiri: Bean (Bean - täitsa lõpp film) / Mr. Bean's Holiday (Mr. Bean'i puhkus)
Režissöör: Mel Smith / Steve Bendelack
Žanr: komöödia
Aasta: 1997 / 2007
Riik: Suurbritannia & USA / Suurbritannia, Prantsusmaa & Saksamaa
Mängivad (Bean):
Rowan Atkinson - Mr. Bean
Peter MacNicol - David Langley
John Mills - Chairman
Burt Reynolds - General Newton
...
Mängivad (Mr. Bean's Holiday):
Rowan Atkinson - Mr. Bean
Willem Dafoe - Carson Clay
Lily Atkinson - Lily at the Stereo
Emma de Caunes - Sabine
...
Sissejuhatus esimesele filmile: Mr. Bean töötab Briti Kuninglikus Kunstigaleriis majavalvurina. Kuna ta aga suurema osa ajast oma tööpostil magab, tahetakse teda vallandada. Tuleb aga välja, et seda ei luba teha komisjoni esimees, kellele Mr. Bean meeldib. Lahendusena saadetakse Mr. Bean aga Ameerikasse, kus ta peab esitlema nende kuulsaimat maali.
Sissejuhatus teisele filmile: Mr. Bean võidab heategevuslikul loteriil puhusereisi prantsusmaale ning saab kaasa ka videokaamera. Prantsusmaal satub ta aga keelebarjääri tõttu veidi raskustesse ning satub juhuse tahtel kokku ühe filmižissööri pojaga. Kaotanud rahakoti ja reisidokumendid, hääletavad nad end prantsuse näitlejanna Sabine autole, kes sõidab Cannes'i filmifestivalile, mis on juhtumisi ka Mr. Bean'i reisi sihtpunkt.
Kommentaar: No sorri, et ma panin esimesele filmile halvema hinde kui Meet the Spartans'ile, aga minu arvates oli see ameeriklaste püüd Euroopas oleva Mr. Bean'i vaimustuse pealt raha teenida kohati liiga hale ja alandav. Rowan Atkinson on hea näitleja, kuid mis tema peas küll toimus, et ta nõustus sellesse filmi tulema. Loomulikult on tal väga hea miimika, kuid juba siis, kui film välja tuli, oli mul temast lausa kahju. Inimesele, õigemini tegelasele, võiks jääda natukenegi väärikust; nii koba lihtsalt ei anna olla. Saan aru, et Mr. Bean kui tegelane on lapsik ja ebaküpse loogikaga, aga no nii veider ei anna olla. Rowan Atkinson mängib üle, kuid võib-olla teeb ta seda käsikirja süül. Muide, Burt Reynolds on filmis, kuna on Mr. Bean'i teleseriaali austaja ning pakkus ise ennast filmi kindrali mängima.
Bean'i Holiday seevastu oli väga armas film, mis ajas ka tunduvalt rohkem naerma. Kasutan seda siinkohal väljendina, sest mina naeran filmi ajal väga harva. Bean oli, nagu talle kohane, veidi lapsik sotsiaalne äpu, kuid erinevalt esimesest filmist ei tundunud filmi käik tema suunas alandav. Lõppude-lõpuks tahtis mees vaid ookeani näha-katsuda. Filmis oli dialoogi nii inglise, prantsuse kui ka vene keeles, kuid mina, kes ma antud valikust kahte keelt ei oska, ei tundud subtiitritest üldse puudust, sest võis arvata, et Mr. Bean'i kui tegelase jaoks oli samuti tegu arusaamatute keeltega.
4/10, 7/10
Uh... pärast kahenädalast pidevat töötamist peaks nüüd järgnema peaaegu 1,5 nädalat rahu. Seega on oodata ülevaateid.
Pealkiri: "Sweeny Todd: The Demon Barber of Fleet Street"
Režissöör: Tim Burton
Žanr: draama / krimi / muusikal / põnevik
Aasta: 2007
Riik: Suurbritannia / USA
Mängivad:
Johnny Depp - Sweeney Todd
Helena Bonham Carter - proua Lovett
Alan Rickman - Judge Turpin
Timothy Spall - Beadle
Sacha Baron Cohen - Pirelli
...
Sissejuhatus: Film algab noore meremehe Anthony unistava lauluga nähtud võõrastest maadest ning rõõmust näha Londonit. Selle katkestab aga käredahäälne ning kättemaksuiha täis Sweeny Todd. Astudes laevalt maha, räägib Sweeny Anthonyle loo noorest ja naiivsest habemeajajast, kes saadeti Austraaliasse kandma karistust selle eest, et oli abielus kauni naisega. Nimelt oli kohtunik Turpin sügavalt armunud naisesse ning valesüüdistuse alusel lasi habemeajaja vahistada.
15 aastat on selleks hetkeks möödunud, kui habemeajaja Benjamin Barker, nüüdse nimega Sweeney Todd taas Londoni tänavatele satub. Astudes mööda pimedaid tänavaid jõuab ta kondiitriärisse, mille omanikuks on kunagine tuttav proua Lovett, kes mehe ka ära tunneb. Naine jutustab, kuidas kohtunik oli Sweeney naise vägistanud, misjärel naine enesetapu sooritas. Nende tütre Johanna võttis ta aga oma hoole alla.
Täis viha ning saades kätte oma kunagised tööriistad, asub Sweeney täide viima oma kättemaksuplaani, mis võtab tunduvalt suuremad mõõtmed.
Arvamus: Muusikalised filmid on mulle alati meeldinud. Olgu nad rõõmsad, kurvad, lõbusad või hirmutavad. Kuigi filmi on mitmes kohas liigitatud ka õuduse alla, siis pigem sobib IMDB liigitus krimi ja põneviku segust. Samas olen see mina ning paljudele võib see gallonite kaupa vooval veri ning hullunud habemeajaja siiski piisavalt õudsena tunduda. Sõber ütles, et Tim Burtoni teosed on nagu igikestev tume karneval. Pean nõustuma, kuigi olen näinud ainult mõnda tema teost ning esimese hopsuga seost ei tekkinud.
Filmi alguses tekkis mul tunne, nagu oleks sellist tunnelit, kust voolab punakas vedelik, juba kusagil näinud. Olustik oli küll erinev, kuid sarnane roosakas plöga voolas "The Ghostbustersi" teises osas. Kui rääkida veel sarnasustest, siis filmi alguses, kui Depp laulis, tekkis mul järsku tunne, nagu laulaks Jack Sparrow. Kuidagi väga sarnase kärina ja aktsendiga. Hiljem see sarnasus hajus. Depp olevat kusagil väitnud, et ta ei oska laulda. Minu arvates sai ta sellega siin filmis päris kenasti hakkama. Pealegi oli filmi olustik piisavalt sobiv, et mitteoskamine peita erinevate esitusviiside taha. Samas polnud ka teised tegelased professionaalsed lauljad, nii et kiitus neile igati. Helena B. Carteri kehastatud proua Lovett oli kusjuures minu lemmik selles filmis. Armukadedus võib igasuguste tegudeni viia.
Uurisin pärast filmi vaatamist natuke wikipediast ka taustalugu. Film põhineb Stephen Sondheimi adaptsioonil, millesse on sisse toodud draama. Kui algselt oli Benjamin Barker mõrvar, kes tappis rikkureid, siis Sondheim on andnud talle dramaatilise külje: kättemaks. 18. sajandi urban legendist saab kergelt romantilise hõnguga draama. Kuigi, verd voolab ojadena. See oli lausa üllatav, mis koguses seda tuli ning kui mänglevalt see kõik käis. Huvitav kas Sweeney Todd ka päriselt kunagi eksis. On püütud tõestada, kuid senimaani pole need kuhugi viinud.
Deppi poolt kujutatud mõrtsukhabemeajaja oli vägagi dramaatiline. Kuigi esitus oli hea ning psühhopaat oli kenasti esile toodud, siis minu jaoks jäi midagi puudu. Isegi kõige selle verevalamise juures ei tundunud tegelane mulle brutaalse mõrvarina. Naljakas, kas pole? Võimalik, et see polnud ka otseselt taotluslik. Oluline oli ehk näidata kannatavat meest, kes püüab välja valada aastaid südames pulbitsenud viha.
Sünge ja verine muusikal, mida kindlasti tasub vaadata.
8/10
Pärast ühte tõsiselt halva Jaapani filmi vaatamist, kus olid mingid biker chickid, oli seda filmi mõnusalt kosutav vaadata. Samas hiljem rahulikult järele mõeldes see ikka nii hea ei tundnud. Kahju oma ajast siiski pole.
Pealkiri: "Wanted" (Tagaotsitav)
Režissöör: Timur Bekmambetov
Žanr: draama / märul / põnevik
Aasta: 2008
Riik: USA / Saksamaa
Mängivad:
James McAvoy - Wesley Allan Gibson
Morgan Freeman - Sloan
Angelina Jolie - Fox
Terence Stamp - Pekwarsky
Thomas Kretschmann - Cross
...
Sissejuhatus: Wesley Gibson on paanikahoogude käes vaevlev noormees, kes töötab perspektiivitul tööpostil väljakannatamatu bossi käe all. Lisaks masendavalt üksluisele tööle elab ta koos oma tüdruksõbraga, kes petab teda tema parima sõbraga. Miks ta seda elu elab ning kannatab ta seda teeb. Tema elul nagu puuduks igasugune mõte või eesmärk. Ühel päeval apteegis läheneb talle naine, kes räägib, et tema isa, kes oli üks parimaid palgamõrvareid, on tapetud. Nende vestlust segab keegi salapärane mees, kes väidetavalt on Wesley isa mõrvar ning naine avab tule. Kui nad apteegist välja pääsevad, algab tagaajamine Chicago öistel tänavatel.
Wesley viiakse ühte kindlusesse, mis on Vennaskonna, palgamõrvarite grupeeringu, peakorter. Grupi liidriks on Sloan, kes selgitab Wesleyle, et nii nagu noormehe isal, on ka temal teatud võimed, mis teevad temast erilise inimese. Kui Wesley seda algul ei usu, sunnitakse teda laskma kärbestel maha nende tiivad. Nii uskumatu, kui see ka värisevale ning hirmunud mehele ka ei tundu, laseb ta kärbestel tiivad ära. Segaduses laseb ta sealt relva ähvardusel jalga ning ärkab hommikul oma korteris. Tööl aga kaotab ta igasuguse närvi, kui tema ülemus tuleb taas tema kallal õiendama ning ta otsustab Vennaskonnaga liituda. Algab vaevarikas treeningrpogramm.
Lõpuks otsustab ta minna jahtima meest, kes tema isa tappis. Kuid ta avastab, et kõike pole ikka päris nii nagu esmapilgul paistab.
Arvamus: Kui film algas, siis minu esimene mõte oli "Matrix". Liikumine, kaameratöö, üldine olemustik jne. Vahepeal see tunne korraks kadus ning pärast Sloani tutvustust Wesleyle kadus see üldse. "Matrix" samas ei peegeldunud ainult visuaalses mõttes, vaid ka tegelaste osas. Angelina Joley mängitud Fox oli olemuselt väga Trintiy moodi ning see algajalik upsakus Wesley poolt oli ülimalt Neolik. Sloan mängis Morpheuse rolli. Neid sarnasusi leiaks detailides kindlasti veel.
Kui nüüd rääkida filmi headest külgedest, siis on nendeks kinldasti visuaal ja muusika. Kui võtta varajasemalt nähtud filme, siis jooksid filmi ajal peast läbi lisaksi "Matrixile" ka "300". Slow-motionit oli ohtralt ning see mõjus. Kaskadöridel oli kõvasti tööd. Taustamuusika oli aga hea ning sobis iga stseeni juurde valatult. Filmi lõpus olnud lugu oli eriti mõnus. Sees tekkis kuidagi selline mõnus tunne ja seltskonnas ringi vaadates tuli selline kaval muie suule. Selle pean igastahes omale muretsema.
Head küljed sellel filmis samas selle kõigega lõppesid. Idee kui selline oli hea, kuid teostus jättis soovida. Kõrvaltegelased jäid kaugeks. Miks Fox või Sloan on selles vennaskonnas ning miks nad teevad seda, mida nad teevad. Taustainfot oli vähe. Kuigi põhinäitelajd on head, siis see film mõjus neile pigem halvasti. Piiravalt ehk isegi. Kusjuures peaks mainima, et üks tõsiselt häiriv faktor filmi juures oli Jolie keha. Ta nägi välja nagu anorektiks. Tõsiselt... seda oli kole vaadata.
Filmi üheks ideeks olnud inimese eneseotsing oli äärmiselt poolik ja hakitud. Kui ma nüüd nii meenutan, siis oli sellest juttu enamvähem kolmes või neljas kohas: alguses ja lõpus ning kahes kohas keskel, kus Wesley teatas, et ta ei tea, kes ta on ning siis, kui avastas, et peab enda isa jälgedesse asuma. Püüd oli, kuid halb. Võimalik, et filmi aluseks olnud koomiksit lugenud isikutele see asi nii poolik välja ei näinud. Mina seda igastahes lugenud pole. Seega püsivuse kohapealt miinus. Peaks siiski mainima, et natuke enne lõppu see rahakassa juures olnud osa mulle meeldis.
Visuaalse külje põhjal oleks tahtnud seda isegi kinos näha, sest projektor ja head kõlarid ikka seda elamust ei anna. Aga pärast oleks ilmselt rahast kahju hakanud.
Hollywoodi action, mis on ebaõnnestunult püüdnud tuua sisse sügavamat mõtet.
6/10
Pealkiri: It Could Happen to You
Režissöör: Andrew Bergman
Žanr: draama, romantika, komöödia
Aasta: 1994
Riik: USA
Mängivad:
Nicolas Cage - Charlie Lang
Bridget Fonda - Yvonne Biasi
Rosie Perez - Muriel Lang
Wendell Pierce - Bo Williams
...
Sissejuhatus: Charlie Lang, kuldse südamega New York'i politseinik, võidab loteriil. Eelmine päev polnud tal aga piisavalt raha, et kohvikus ettekandjale, Yvonne'le, jootraha jätta. Heldelt lubab ta, et kui ta võidab, annab ta pool võidust ettekandjale. Charlie naine, Muriel, aga on oma mehe täielik vastand, kes ajab ainult raha taga. Teda ei eruta Chalie aus ja helde loomus, ning nad võõranduvad teineteisest. Tasakaaluks aga muutuvad Charlie ja Yvonne aina lähedasemaks.
Kommentaar: Ausalt öeldes kuna seda blogi siin arvatavasti ei satu lugema mõni äkkrikkur, võin ma suhteliselt kindlalt väita, et keegi meist ei tea, mis tunne on äkki rikkaks saada, seega on võimatu olla kindel, et raha meid ei muuda. Kindlasti mõtleb enamik, et olles samas situatsioonis, jagaks ka sõpradele raha ja muud taolist, aga kes teab - kui olukord käes, võib raha ahneks muuta küll.
Igatahes film oli siis sellest, kuidas mõned inimesed suudavad rahasse külma kõhuga suhtuda. Õnneks polnud filmis eriti palju selliseid, keda mina lotovõdu puhul kardan - rahamaiad värdjad, kes kõik sulle kas poevad või niisama peksavad. Kuid oli üks mõrd, kellest, nagu näha, piisas. Kusjuures ma ei leia, et see oleks eriline spoilerdamine. See mõrd oli kohe alguses kergelt identifitseeritav. Ma arvan, et polnud ka juhus, et ta oli nasaalvokaalne. Igatahes politseinikul vedas, et see, kellele ta pool oma võitu andis, oli samasugune helde hing, nagu temagi. Oma rahaga tegid nad palju inimesi õnnelikuks.
8/10
Pealkiri: The Apocalypse
Re˛issöör: Justin Jones
ˇanr: draama, ulme
Aasta: 2007
Riik: USA
Mängivad:
Rhett Giles - Jason
Jill Stapley - Ashley
Kristen Quintrall - Lindsay
Tom Nagel - Andrew
...
Sissejuhatus: Religiooniteemaline katastroofifilm, mis pajatab loo isast ja emast, kes sõidavad läbi meteoriitide poolt laastatud maa otsima oma ainust tütart, et teda viimast kord näha, kuna Maale ligineb Texase osariigi suurune asteroid, millele teadlased on pannud nime extinction starter.
Kommentaar: Mul on plaanis teha endale 2-DVD-set, kus peal on halvimad filmid. Aluseks ei ole mu enda arvamus, vaid IMDb bottom 100, kust olen võtnud valikuliselt filme. Valikuliselt seetõttu, et kõiki ei leia, nähtavasti ei ole neid just palju, kes just halbu filme tahavad. Teatavasti on IMDb foorumid täis teismelisi, kes iga vähegi mitte-Ristiisa kohta ütlevad worst movie ever. Tegin muide filmiblogisse ka vastava nimega sissekande, filmiks oli Surf School, mis aga pole minumeelest üldse halvem tavalisest noortekomöödiast.
Kommeteeritav film pole ka minuarust maailma halvim film; kindlasti on ka halvemaid. Näiteks lapsepõlvest mäletan mingit multikat, mis oli pigem slideshow, kus oli umbes üks kaader sekundis, võib-olla ka vähem. Siiski on selle filmi puhul vähemalt mõistetav, kui selle kohta öeldakse worst movie ever.
Kiita saab filmis visuaalset poolt, ja ma ei mõtle eriefekte, vaid pildikvaliteeti ja värvipuhtust. Heli oli halvasti miksitud, tihti polnud dialoogi atmosfäärihelide tõttu peaaegu kuulda. Üks heliliselt eriti halb stseen kestis viis minutit ja selgelt oli sellest kuulda vaid mõni rida. Mõni stseen oli aga üldse ilma mõne näitleja jututa; kommenteeritavas kaadris räägib üks neiu üsna pika jutu maha, kusjuures samas stseenis seob üks mees poisil haava kinni ja ütleb lõpetades poolsosinal: "Okei", seega jääb mulje, et neiu liigutab tükk aega huuli ja ütleb siis mehehäälega: "Okei".
Palju on läbimõtlemata idiootsusi. Stseenis, kus kaks peategelast istuvad autos ja sajab rahet, jääb sõna otseses mõttes mulje, et keegi viskab peoga raheterasid kaamera vaatevälja. Hiljem ähvardatakse meest püssiga ja naine tuleb eemalt, arvatavasti kuskilt teisest suunast, täitsa vabatahtlikult püssituru ette ja tõstis käed üles. Noh, mitte päris üles, aga peaaegu. Hiljem andis too püssinaine mehele lennukivõtmed ja mees läks rahulikult lennuki juurde, ilma, et oleks olnud mingit juttu, kas ta üldse oskab lennukiga lennata. Enesestmõistetavalt käib lennukil juba ka mootor.
Ma soovitan tungivalt filmi kõigile neile, kes panevad suurfilmidele äärmiselt madalaid hindeid. Kuid ka teistele võiks see film eeskujuks olla - enne, kui hakkad mingi filmi kallal inisema, võiks ikka teada, milline halb film välja näeb.
Filmi tutvustav pilt on kaader sellest, kuidas üks poiss lihtsalt komistab meteoriidikamaka otsa. Ja miks siis pole hindeks üks? Esiteks, aitäh kogemuse eest. Teiseks, filmis olevad naised näevad paari erandiga ikka suhteliselt koledad välja. Seega tundub üks eranditest kui Jumala õnnistus.
2/10
Pealkiri: Hangman's Curse
Režissöör: Rafal Zielinski
Žanr: õudukas, müsteerium
Aasta: 2003
Riik: USA
Mängivad:
David Keith - Nate Springfield
Mel Harris - Sarah Springfield
Leighton Meester - Elisha Springfield
Douglas Smith - Elijah Springfield
...
Sissejuhatus: Teisi kiusavaid õpilasi tabavad järjestikku surmaga lõppevad haigushood, kusjuures enne surma karjatavad nad koolis enesetapu teinud õpilase nime. Juhtumit saadetakse uurima Veritase projekt - meeskond spetsiaalse ettevalmistusega tõeotsijaid.
Kommentaar: Jättes filmi pealiini kõrvale, on filmis selgelt portreteeritud erinevate gruppide kokkuhoidvust. Näiteks kui üks "autsaider" tuli kooli teatrisaali ja istus emode kõrvale, siis tõusid emod nagu ühks mees üles ja liikusid umbes neli kohta edasi. Ääremärkusena lisan, et okei, nad olid pigem gootid, aga no esiteks "emod" on eesti keeles suupärasem kui "gootid" või "goth'id", teiseks, mis neil nii vahet on? Nii gootid kui emod halavad, et neid ei armasta keegi ja ainult saatan mõistab neid.
Muidugi ei saa mainimata jätta, et filmis on üks väga võimas emomoment. Peaemo, või siis goot, kui selle nime lugemine teile parem tundub, oli laval astunud timukasilmusesse ja siis avanesid kardinad; terve saal oli rahvast täis ja stseeni taustaks oli ameerika kolledžirokk ehk nu-metal ehk emomuusika. Poisi silme ees olid kõik need, kes teda igapäev kiusasid. Tal oli võimalus sooritada emode the ultimate revenge, sest pole ju paremat viisi kiusajatele kätte maksta, kui end ära tappa. No nii võimas stseen, ausõna, kui ma oleks emo, ohverdaks ma selle filmi tegijatele oma hinge ja oleks igavesti nende teenija.
Ja kunagi ma kuskil mainisin, et olen näinud kahte filmi, kus inimene on selline poolmasenduses olev musta riietatud ogadega emo, aga siis toimub mingi muutus, pärast mida on inimene rõõmus ja värvilistes riietes. Ahjaa, meelde tuli, see teine film ja selle mainimine oli siinsamas filmiblogis sissekandes the Worst movie ever.
6/10
Pealkiri: Independence Day (Iseseisvuspäev)
Režissöör: Roland Emmerich
Žanr: märul
Aasta: 1996
Riik: USA
Mängivad:
Will Smith - Captain Steven Hiller
Bill Pullman - President Thomas J. Whitmore
Jeff Goldblum - David Levinson
Mary McDonnell - First Lady Marilyn Whitmore
...
Sissejuhatus: Satelliitsidel põhinevates kommunikatsioonisüsteemides üle maailma esineb kummalisi häireid. Peagi avastab sõjavägi, et Maa poole läheneb suur hulk kummalisi objekte. Esmalt arvatakse, et tegu on meteoriitidega, kuid peagi selgub, et tegu on mingisuguste liikumisvahenditega. Algul üritatakse maavälise rassiga rahu teha, kuid peagi selgub, et sellest ei tule midagi välja. Kuna rünnakupäevaks on langenud neljas juuli, mis on Iseseisvuspäevaks Ameerika Ühendriikides, on filmile valitud vastav pealkiri.
Kommentaar: Tavaliselt on sellised maailmahävitusfilmid keskendunud põhja-ameerikale, ja see on ka mingil määral mõistetav. Ameerika on juba pool sajandit olnud maailma kõrgeima majandusliku heaoluga, ja seoses N-Liidu lagunemisega ka sõjaliselt võimsaim. Seega selliste filmide keskendumine ameerikale, eeldusel, et nad pole mingid odavad filmid, on üldjuhul näitamaks, et tulnukad teavad väga hästi, keda kõige enne hävitada. Selles filmis on vähemalt mainitud, et tehakse koostööd ka teiste riikidega. Näidatakse ka teadlast, kes pole 15 aasta jooksul peaaegu üldse töökohast väljaspool käinud, ka muidu on tegu mõnusa märulifilmiga. Ja just meelega ei nimeta ma seda ulmekaks, kuna ainus ulmeelement on tulnukad. Nimetada seda fimi ulmekaks oleks minuarust sama nõme, kui nimetada filmi Ghost õudukaks, kuna peategelane on surnud inimese vaim. Tulles tagasi arvustatava filmi juurde, pole tal ka ulmefilmile tihti omast faktorit, milleks on aegumine. Filmis on küll rõhutatud kuupäeva, kuid aasta puudub. Samas pole ka mingeid totraid arvuteid, millel oleks filmi vanuse tõttu osad detailid minevikust ja osad tulevikust.
9/10
Mulle seletati, kuidas absinti juuakse ning toodi näitena see film. Ei mäletanud, seega vaatasin uuesti. Seekord ka üle pika aja üks ülevaade.
Pealkiri: "From Hell" (Otse põrgust)
Režissöör: Albert Hughes ja Allan Hughes
Žanr: krimi / müsteerium / põnevik / õudukas
Aasta: 2001
Riik: USA
Mängivad:
Johnny Depp - inspektor Frederick Abberline
Heather Graham - Mary Kelly
Ian Holm - Sir William Gull
Robbie Coltrane - seersant Peter Godley
Ian Richardson - Sir Charles Warren
...
[---]
Sissejuhatus: Film põhineb Alan Moore samanimelisel graafilisel romaanil (koomiks) ning keskendub 19. sajandi lõpupoole tegutsenud sarimõrvar Rappija Jackile.
Whitechapeli linnaosas mõrvatakse jõhkral viisil prostituut. Juhtumiga hakkab tegelema inspektor Abberline, kes on vaimselt paras vrakk pärast oma naise surma. Kuid tal on anne lahendada surmajuhtumeid, mis on otseselt või kaudselt seotud tema sõltuvusega oopiumist. Koos oma kaastöötaja ja sõbra Peter Godleyga hakkavad nad uurima Whitechapeli linnaosas toimunud prostituudi mõrva. Abberlinel on kahtlus, et mõrvari puhul võib tegu olla mingil määral haritud isikuga, kuigi tema ülemus on hoopis vastupidisel arvamusel. Proovides saada ühendust Londoni tippkirurgiga, võtab temaga ühendust sir William Gull, kes on kunagine kirurg ning hetkel kuningliku perekonna ihuarst. Abberline saab kinnitust oma kahtlustele, et mõrvar on haritud inimene, kes omab teadmisi inimese anatoomiast. Seejärel sureb järgmine prostituut. Mary, surnud prostituutide sõbranna, on nõus aitama, kuid peagi tekib kahtlus, et ka tema võib langeda ohvriks. Olles sügavalt armunud Marysse, otsib Abberline meeleheitlikult mõrvarit, kuid peagi selgub, et olukord on ohtlikum, kui esmapilgul võis tunduda.
Arvamus: Filmile on antud hollywoodilik romantiline oreool armastuse, intriigide ja vabamüürlaste näol. Seetõttu on seal ka tunduvalt vähem pistmist reaalsusega (mitte et see üllatav oleks). Kui võtta näiteks kasvõi inspektor Abberline, kes elas toreda vanaduspõlveni ning sõltuvus oopiumist pole ka kinnitust saanud. Veelvähem siis hallutsinatsioonid peagi toimuvatest mõrvadest. Küll aga on teda kirjeldatud väga kogenud politseinikuna ning suure abina Whitechapeli mõrvade uurimisel. Depp mängis nagu Depp ikka: hästi. Kuidas muud moodi tema näitlemist kirjeldada. Midagi siiski jäi kriipima, kuid ma ei oska täpselt nimetada, mis asi see nüüd oli.
Kunagistel põhilistel kahtlusalustel filmis kohta pole. Ilmselt poleks see nii põnev. Hilisemate autorite poolt kahtlusalusteks tembeldatud isikud tunduvad palju huvitavamad... eriti kui asjasse on segatud kuninglik perekond. Siinkohal ei saa ma kahjuks ka filmis Rappija Jackiks tembeldatud isiku osatäitjat mainida, sest muidu see oleks spoilerdamine. Seega ütlen lihtsalt, et hästi tegi oma tööd, kuigi need lõpupoole ilmunud maniakaalselt suured pruunid silmad häirisid tõsiselt. See isik muutus mulle juba suht alguses kahtlusaluseks. Hollywoodi filmid võivad päris etteaimatavad olla.
Film ise on vastavalt oma teemale sünge ja külm. Kuriteod koletud. Ma võtsin ette kanoonilise-viisiku viimase prostituudi Mary Jane Kelly ning uurisin tema lugu. Peaks mainima, et see, mis temaga ka tegelikult tehti, on lihtsalt vastik. Kellel (soovitatavalt +16) rohkem huvi võb wikist lugeda. Tekkis kohe seos Nanjingi massimõrvadega, mida jaapanlased II maailmasõja ajal Hiinas korraldasid (youtube). Silme ette kerkisid jubedad kujutlused... poleks arvanud, et ma selliseid asju ette suudan kujutada. Pole just suurem asi gore fänn.
Kui veel reaalselt toimunud asjadest rääkida, siis see From Hell kiri, mis saadetakse politseile, saadeti ka päriselt. Samamoodi koos neeruga. Aind et mõlemad kadusid. Arvatakse, et mõni politseinik võttis selle omale suveniiriks. Tol ajal tembeldati kiri mõne arstitudengi naljaks, kuigi kahtlused olid suured. Võib eeldada, et teose pealkiri on tulnud sellest kirjast.
Deppi fännidele kindlasti meeldiv pala ning filmifännidele ka midagi huvitavat vaatamiseks.
Vabandan, kui ülevaade tundub hakitud olevat. Ma sattusin esimese kirjutamisega hoogu ja spoilerdasin päris palju, niiet pidin uuesti kirjutama.
7,5/10
Pealkiri: Fast Food Nation
Režissöör: Richard Linklater
Žanr: draama
Aasta: 2006
Riik: USA & Suurbritannia
Mängivad:
Greg Kinnear - Don Anderson
Ashley Johnson - Amber
Avril Lavigne - Alice
Bruce Willis - Harry Rydell
...
Sissejuhatus: Mickey'i kiirrestoraniketi turundusjuht saadetakse lihatöötluskompleksi, et selgitada välja, miks uuringus näitavad, et burgeris leidub lehma väljaheiteid. Samuti saame jälgida ühe teenindaja, Amber'i seiklusi ja mehhiko võõrtööliste väärkohtlemist.
Kommentaar: Et kuidas siis ikkagi satub lehmasitt burgerilihasse? Üks mehhiko naine, kelle vend töötas lihatöötluskompleksis, teadis rääkida, et sel levelil, kus lihast eraldatakse organeid ja soolikaid, liigub lint liiga kiiresti, et oleks aega oma tööd korralikult teha. Iga päev teeb keegi mingi apsaka, ja kõik see kaka, mis on lehma siseelundites kinni, lendab lihade peale laiali. Nüüd võite ise ära arvata, kas see pestakse maha või mitte.
Bruce Willis aga tuli ja ütles selle peale, et tal on savi - lihas on alati veidi sitta ja pealegi liha keedetakse läbi, nii et sitt haihtub ära vms.
Üldiselt see lehmade veristamine, mida lõpus näitas, polnud mulle ka uus, sest olen näinud sellist filmi nagu Earthlings, mis näitab, milliseid jubedusi tehakse, et meil oleks kõht täis ja meel hea.
Naljakas koht ka. Mingid mehhiklased on katusel ja pesevad ventilatsiooniavasid. Üks neist, tuleb välja, vihkab ehk kardab rotte. Ventilatsiooniavadest tuleb välja mingi rotikamp ja see mehhiklane hüpleb jalalt jalale ja kiljub nagu väike plika. Muide, see pole ainus "nagu väike plika". Avril Lavigne naerab nagu väike plika. Ja ma ei mõtle "armsalt"... vaid kuidagi imelikult täiskasvanu kohta. Aga eks pole hullu, kõik me naerame vahel niimoodi, mina vähemalt. Ja veel Avrilist. See muusika, mida Avril teeb, on punk, vähemalt ta ise uskus kunagi seda. Ja punkarid on ju loomupoolest mässajad. Avril kindlasti hüppas õnnest, kui kuulis, et saab olla mässaja rollis. Nimelt oli ta ühes kooli keskkonnaaktivistide grupis ja üritas lehmi vabastada.
Seda ka, et filmi kolm erinevat lugu on omavahel väga nõrgalt seotud. Aga hinne on kõrge sellepärast, et mind see ei häiri.
7/10
Pealkiri: Smokey and the Bandit / Smokey and the Bandit II / Smokey and the Bandit Part 3
Režissöör: Hal Needham / Hal Needham / Dick Lowry
Žanr: komöödia
Aasta: 1977 / 1980 / 1983
Riik: USA
Mängivad (Smokey and the Bandit):
Burt Reynolds - Bo "Bandit" Darville
Jerry Reed - Cledus "Snowman" Snow
Jackie Gleason - Šerif Buford T. Justice
Paul Williams - Väike Enos Burdette
...
Mängivad (Smokey and the Bandit II):
Burt Reynolds - Bo "Bandit" Darville
Jerry Reed - Cledus "Snowman" Snow
Jackie Gleason - Šerif Buford T. Justice
Paul Williams - Väike Enos Burdette
...
Mängivad (Smokey and the Bandit Part 3):
Jerry Reed - Cledus "Snowman" Snow
Jackie Gleason - Šerif Buford T. Justice
Pat McCormick - Suur Enos Burdette
Paul Williams - Väike Enos Burdette
...
Sissejuhatus esimesele filmile: Bandit ja Snowman on Ameerika lõunaosariikidest pärit rekkamehed, kes võtavad vastu kihlveo kahelt rahajõmmilt. Nad peavad võtma Texasest peale rekkatäie õlut ja jõudma 28 tunniga sinna ja tagasi. Sinnasõit on lihtne, kuid tagasisõites korjab Bandit endale ootamatult hääletaja peale, kes, tuleb välja, on laulatuselt plehku pannud pruut. Peigmehe isa on aga šerif Buford T. Justice, kes alustab koos pojaga tagaajamist.
Sissejuhatus teisele filmile: Esimese filmi seiklustest on möödas paar aastat ja Bandit on allakäinud ning elab minevikus. Meile juba tuntud rahajõmmid teevad talle aga uue pakkumise: on üks pakk, mis vajab üle osariikide piiride toimetamist, milleks on aega kolm päeva.
Sissejuhatus kolmandale filmile: Rahajõmmid avasid mereandide toiduketi ning tahavad teha sellele reklaami, nagu neile tavaks, suure käraga. Sedakorda osutub väljavalituks šerif, kes on just pensionile jäänud. Ta peab sõitma läbi osariigi, katusel restorani logo. Et aga erušerifil elu põnevamaks teha, palkavad rahajõmmid Banditi, kelle eesmärk on olla segavaks faktoriks.
Kommentaar: Tegu on huvitvate tegelastega lõbusate filmidega. Ei ole? Sellise aja filme vaadates tuleb alati meeles pidada, et omal ajal mõjusid palju vähesemate pigutustega tehtud filmid vastavald žanrile kas õudsamate, põnevamate ja naljakamatena.
Ka mulle tundus triloogia esimene film kohati pisut lahja, aga see-eest olid naljad tõesti naljakad, ja ka tagaajamisstseenid läksid päris pööraseks, eriti lõpupoole. Lisaks immitseb filmist retrokihutamise hõngu, mida tänapäeva rallifilmides enam ei ole.
Filme tutvustav pilt ei ole muidugi ühestki neist filmidest, nagu on aru saada, aga pildilolevat autot võib lugeda teiseks filmi täheks Burt Reynolds'i kõrval. Tegu on kusjuures sama autoga, mis on meile tuntud kui K.I.T.T. Mõlemad on Pontiac Trans AMid, kuid antud filmis on kasutusel '77 aasta mudel, K.I.T.T. pärineb aga aastast '82. Kui mina saaks edale ühe neist valida, siis välimuse põhjal ma võtaks '77 aasta mudeli.
Teine film oli minusuguse tänapäeva-vaataja jaoks rohkem tegevust täis ning juurde tuleb üks üsna humoorikas tegelane. Ka polnud esimese filmi naljade kordamisega liiale mindud, nagu tavaliselt järjefilmide puhul kombeks. Lisaks on film üks esimesi, mis näitab lõputiitrite ajal untsuläinud kaadreid.
Ma saan aru, et Burt Raynolds'i naer on tema kaubamärk ja kõik, aga tegelikult oli pisut hale kolmanda osa alguse meenutuskaadrites kolm korda ühte sama stseeni näha. Aga ega see pole ainus koht, mis on eelmistest filmidest võetud - Bandit, kes sedakorda ei ole Burt, võtab peale mingi neiu, kes hakkab sealsamas autos riideid vahetama, täpselt nagu Sally Field esimeses filmis. Õnneks polnud siiski rohkem vanade naljade kordamist, kui muidugi välja arvata Buford T. Justice'i läbi kome filmi kõlav põlvnemise lause. Tegu on ikkagi lõbusa ja muretu tagaajamisfilmiga, milliseid enam tänapäeval ei tehta, vähemalt mina pole näinud. Võib-olla jah, teismelisi ajab haigutama, kuid kui sa oled arenenud veidi rohkem, kui "tahan oma 30 sekundit tagasi"-eluvennad, soovitan ma need filmid ära näha. Mõnus ajaviide.
6/10, 8/10, 7/10
Pealkiri: Meet the Spartans
Režissöör: Jason Friedberg, Aaron Seltzer
Žanr: komöödia
Aasta: 2008
Riik: USA
Mängivad:
Sean Maguire - Leonidas
Carmen Electra - Queen Margo
Nicole Parker - Paris Hilton
Emily Wilson - Lindsay Lohan
...
Sissejuhatus: Kompott
Kommentaar: Paljud kiruvad seda filmi, ma ei saa aru, miks? Tegelikult saan küll, aga kamoon, mida fakki te ootasite? Airplane!, Spaceballs, Robin Hood, Top Gun, Scary Movie - Need olid head paroodiad. Miks? Ammu polnud ühtegi paroodiat olnud. Aga no kui nüüd on pea kaheksa aastat järjest mingeid paroodiaid vorbitud, ei maksa imestada, kui need on nobrainer sitaloopimised. Oleks ma seda filmi kinno vaatama läinud, ei oleks ikkagi rahast kahju. Ma ei lähe ju paroodiat vaatama, lootes vaimset valgustust.
5/10
Pealkiri: The Pretender (Kameeleon)
Režissöörid: Steven Long Mitchell, Craig W. Van Sickle
Žanr: põnevik, fantaasia, draama
Aasta: 1996 - 2000
Riik: USA
Mängivad:
Michael T. Weiss - Jarod
Andrea Parker - Miss Parker
Patrick Bauchau - Sydney
Jon Gries - Broots
...
Sissejuhatus: Jarod on ekstreemselt intelligentne kutt, kes suudab kehastuda kelleks iganes. Teadus püüab aga tihti erilisi inimesi väärkohelda, ja seega rööviti Jarod väikse poisina oma vanematelt ja pandi tööle salaagentuuri, kes kutsub end Tsentriks. Hiljuti ta aga põgenes sealt ja kasutades oma annet, aitab ta hammasrataste vahele jäänud inimesi, otsides samas oma vanemaid, kes juttude järgi on surnud. Kuid kus on põgenejaid, seal on ka tagaajajaid.
Kommentaar: Olen sarja esimestest osadest peale öelnud, et seda sarja on võimalik vaadata vähemalt kahest erinevast punktist. Esimene on jah see, et Jarod on pretender ja käib läbi mitmeid elukutseid. Teine on see, et kui unustada ära see pretenderi müüt, siis näitab see sari lihtsalt erineva eluala andekaid töötajaid, keda lihtsalt mängib sama näitleja.
Sarjas on üllatavalt koomilisi ja vahval andekaid kohti, ning näha on, et sari on hoolikalt läbi mõeldud. Ka naljad on vahel teaduslikud. Mõni aeg tagasi kirjutasin oma blogisse ühe variatsiooni sellest ameerikas levinud lambipirni anektoodist - How many psychiaterists would it take to change a lightbulb? One, but the lightbulb has to want to change. Kui paljud said naljast aru? Iseenesest pole see keeruline nali, lihtsalt peab teadma üht psühholoogia tõdedest, et inimest ei muuda keegi muu, kui ta ise ja psühholoog, antud juhul psühhiaaner, vaid aitab selleni jõuda.
Samas ei puudu ka lihtsad naljad ja kavalad vihjed popkultuurile. Naadinaljade üledoosi ma ei salli, kuid vahel on nad tõesti andekad. Konkreetsemalt - küsitletav: "Maybe he likes me.", küsitleja: "...Not". Kirjutasin üles ka Broots'i tsitaadi: "Jarod's brother is alive, too? Man, this is turning into The Night of the Living Dead"
Broots, ja üldse kõik neli "pea" peategelast olid meeldivad. Jarod oli lihtsalt heasüdamlik puuriloom, Sydney oli kogenud inimesetundja, Miss Parker oli bitchi kihi all peituv inimene ja Broots oli lihtsalt armas äpu. Ahjaa, muide, neljandas hooajas näitab korraks nägu sikasaka ehk Tobin Bell.
Siinkohal saavad kirjeldatud üks tore ja üks võib-olla mitte nii väga läbimõeldud stseen.
Jarod kohtub mingi suvalese tipsiga, kes esitleb teda oma mehena. Jarodi käest küsitakse, kellena ta töötab. Jarodi "naine" vastab, et lennuinsener vms. Keegi seltskonnast töötab lennukitega ja küsib mingi tehnilise küsimuse. No ja Jarod muidugi vastab ja veel detailselt, see naine vaatab küll väga suu ammuli.
Asi, mis meetutas millegipärast Scary Movie'st seda "white woman in trouble" kohta - mingi neiu helistas nine one-onni: "aidake, mu vennad sõidavad haiglasse ja neil on relvad.", ja lõpetas kõne. Et nagu millega (mis autoga) ja kuhu (mis haiglasse)? Järgmine stseen oli juba haigla ees, kus oli üle ühe politseiauto ja hunnik politseinikke.
Üks päris huvitav, kuid veidi kahtlane inimese asukohamääramise viise oli see, et küsitleja, nagu arvata võite, küsitleb, aga ruumis istub keegi läpakaga neiu, kes guugeldab vestluses esinevaid sõnu (et ajaleheartikleid leida, kus on ka toimunu asukoht kirjas).
Kahtlane tundus ka see, et võõrad inimesed saadavad teise inimese nimega meile ja adressaat usub. Noh, ütleme, et Jarodile tuli Sydney nime alt meil, kuid Sidney ütleb, et tema ei saatnud. Ja vastupidi. Kuid samas, tegu oli Tsentriga, kes arvatavasti regulaarselt jälgis ja segas meililiiklust.
IMDb liigitab The Pretender'i ulmeks. Noh, loogiline ju, kõik liigitatakse ulmeks, mis ei ole mingitele ameerika rednekkidele arusaadav. Aga ka minujaoks on sarjas üks ulmeelement, või pigem fantaasiaelement. Nimelt kõik Tsentri andmed on mingitel DSAdel, mis on veidi väiksemad ja paksemad kui CDd. Ega ma eriti põhjalikult ei guugeldanud, aga paistab, et neid plaate olemas ei ole. Ka Wikipedia ütleb DSA võimalike tähenduste kohta Digital Simulation Archives, a disk containing video archives from The Centre (The Pretender). No ja neil on need ju juba 60ndate lõpust. CD formaat tuli ju alles 1982 jaapanis ja 1983 USAs ja sedagi alguses vist ainult audiona. Okei, enne seda oli tegelikult ka video jaoks laserdisc, aga see pidavat olema CDst vähemalt kaks korda suurem suurem, kuid ka see tuli alles aastal 1978.
DSAdelt vaadatavad Jarodi simulatsioonid on millegipärast ainult kas sellest ajast, kui ta oli noor teismeline või siis ajast, mil ta oli juba selline umbes kolmekümnene, nagu ta ka "olevikus" on.
8/10