FilmiPloog

Pealkiri: The Pretender (Kameeleon)
Režissöörid: Steven Long Mitchell, Craig W. Van Sickle
Žanr: põnevik, fantaasia, draama
Aasta: 1996 - 2000
Riik: USA

Mängivad:
Michael T. Weiss - Jarod
Andrea Parker - Miss Parker
Patrick Bauchau - Sydney
Jon Gries - Broots
...

Sissejuhatus: Jarod on ekstreemselt intelligentne kutt, kes suudab kehastuda kelleks iganes. Teadus püüab aga tihti erilisi inimesi väärkohelda, ja seega rööviti Jarod väikse poisina oma vanematelt ja pandi tööle salaagentuuri, kes kutsub end Tsentriks. Hiljuti ta aga põgenes sealt ja kasutades oma annet, aitab ta hammasrataste vahele jäänud inimesi, otsides samas oma vanemaid, kes juttude järgi on surnud. Kuid kus on põgenejaid, seal on ka tagaajajaid.

Kommentaar: Olen sarja esimestest osadest peale öelnud, et seda sarja on võimalik vaadata vähemalt kahest erinevast punktist. Esimene on jah see, et Jarod on pretender ja käib läbi mitmeid elukutseid. Teine on see, et kui unustada ära see pretenderi müüt, siis näitab see sari lihtsalt erineva eluala andekaid töötajaid, keda lihtsalt mängib sama näitleja.

Sarjas on üllatavalt koomilisi ja vahval andekaid kohti, ning näha on, et sari on hoolikalt läbi mõeldud. Ka naljad on vahel teaduslikud. Mõni aeg tagasi kirjutasin oma blogisse ühe variatsiooni sellest ameerikas levinud lambipirni anektoodist - How many psychiaterists would it take to change a lightbulb? One, but the lightbulb has to want to change. Kui paljud said naljast aru? Iseenesest pole see keeruline nali, lihtsalt peab teadma üht psühholoogia tõdedest, et inimest ei muuda keegi muu, kui ta ise ja psühholoog, antud juhul psühhiaaner, vaid aitab selleni jõuda.

Samas ei puudu ka lihtsad naljad ja kavalad vihjed popkultuurile. Naadinaljade üledoosi ma ei salli, kuid vahel on nad tõesti andekad. Konkreetsemalt - küsitletav: "Maybe he likes me.", küsitleja: "...Not". Kirjutasin üles ka Broots'i tsitaadi: "Jarod's brother is alive, too? Man, this is turning into The Night of the Living Dead"

Broots, ja üldse kõik neli "pea" peategelast olid meeldivad. Jarod oli lihtsalt heasüdamlik puuriloom, Sydney oli kogenud inimesetundja, Miss Parker oli bitchi kihi all peituv inimene ja Broots oli lihtsalt armas äpu. Ahjaa, muide, neljandas hooajas näitab korraks nägu sikasaka ehk Tobin Bell.

Siinkohal saavad kirjeldatud üks tore ja üks võib-olla mitte nii väga läbimõeldud stseen.

Jarod kohtub mingi suvalese tipsiga, kes esitleb teda oma mehena. Jarodi käest küsitakse, kellena ta töötab. Jarodi "naine" vastab, et lennuinsener vms. Keegi seltskonnast töötab lennukitega ja küsib mingi tehnilise küsimuse. No ja Jarod muidugi vastab ja veel detailselt, see naine vaatab küll väga suu ammuli.

Asi, mis meetutas millegipärast Scary Movie'st seda "white woman in trouble" kohta - mingi neiu helistas nine one-onni: "aidake, mu vennad sõidavad haiglasse ja neil on relvad.", ja lõpetas kõne. Et nagu millega (mis autoga) ja kuhu (mis haiglasse)? Järgmine stseen oli juba haigla ees, kus oli üle ühe politseiauto ja hunnik politseinikke.

Üks päris huvitav, kuid veidi kahtlane inimese asukohamääramise viise oli see, et küsitleja, nagu arvata võite, küsitleb, aga ruumis istub keegi läpakaga neiu, kes guugeldab vestluses esinevaid sõnu (et ajaleheartikleid leida, kus on ka toimunu asukoht kirjas).

Kahtlane tundus ka see, et võõrad inimesed saadavad teise inimese nimega meile ja adressaat usub. Noh, ütleme, et Jarodile tuli Sydney nime alt meil, kuid Sidney ütleb, et tema ei saatnud. Ja vastupidi. Kuid samas, tegu oli Tsentriga, kes arvatavasti regulaarselt jälgis ja segas meililiiklust.

IMDb liigitab The Pretender'i ulmeks. Noh, loogiline ju, kõik liigitatakse ulmeks, mis ei ole mingitele ameerika rednekkidele arusaadav. Aga ka minujaoks on sarjas üks ulmeelement, või pigem fantaasiaelement. Nimelt kõik Tsentri andmed on mingitel DSAdel, mis on veidi väiksemad ja paksemad kui CDd. Ega ma eriti põhjalikult ei guugeldanud, aga paistab, et neid plaate olemas ei ole. Ka Wikipedia ütleb DSA võimalike tähenduste kohta Digital Simulation Archives, a disk containing video archives from The Centre (The Pretender). No ja neil on need ju juba 60ndate lõpust. CD formaat tuli ju alles 1982 jaapanis ja 1983 USAs ja sedagi alguses vist ainult audiona. Okei, enne seda oli tegelikult ka video jaoks laserdisc, aga see pidavat olema CDst vähemalt kaks korda suurem suurem, kuid ka see tuli alles aastal 1978.

DSAdelt vaadatavad Jarodi simulatsioonid on millegipärast ainult kas sellest ajast, kui ta oli noor teismeline või siis ajast, mil ta oli juba selline umbes kolmekümnene, nagu ta ka "olevikus" on.

8/10