Looduskatastroofid on mind alati paelunud. Eriti nende põhjal tehtud dokfilmid, seeriad või filmid. Seekord siis võtsin siis kätte ühe inimkonna ajaloo suurimal vulkaanipurskel põhineva kaheosalise BBC lühiseriaali.
Pealkiri: "Krakatoa: The Last Days" (Krakatau: Viimased päevad)
Režissöör: Hideki Takeuchi
Žanr: draama
Aasta: 2006
Riik: Suurbritannia
Mängivad:
Rupert Penry-Jones - Willem Beijerinck
Olivia Williams - Johanna Beijerinck
Kevin McMonagle - Rogier Verbeek
Ramon Tikaram - Tokaya
David Dennis - Karim
...
Sissejuhatus: 26. augustil 1883 plahvatas väikse vulkaanilise saare Krakatau vulkaan. 48 tunniga hävitas ta sadu külasid, üle 36 000 inimese suri vulkaanipursete ja tsunaamide tagajärjel ning saar ise peaaegu haihtus. Ellujäänud jätsid endast alles päevikuid, kirjeldusi ning intervjuusid. Need kõik kogus kokku hollandlasest geoloog Rogier Verbeek, üks väheseid teadlasi, kes vulkaanipurset oma silmaga nägi ning selle üle elas. See lühisari räägibki nendest kokkukogutud teostest.
Film algab sellega teadlane Verbeek sirvib raamatuid ja vanu pilte ning tuletab meelde, kuidas kõik juhtus. Tükk tüki haaval üritab ta kokku panna kogu pilti. Verbeek on peategelane, kelle tagasivaatav jutt saadab meid läbi kogu filmi. Alustades perekonna Beijerinckiga, kes oma igapäevaseid toimetusi tehes tunneb tugevat maavärinat. Perenaine Johanna aimab halba ning räägib sellest ka oma mehele Willemile, saare hollandikoloonia juhile. Too ei taha aga kuuldagi võtta ning palub naisel rahuneda. Meile tutvustatakse ka Schuitide perekonda, kes elab umbes 30km kaugusel Krakatau saarest ühes tuletornis. Verbeek on nende tihe külaline, sest tuletorni otsast on võimalik saada hea vaade tuhka väljaajavale vulkaanile. Perekond on mures, kuid teadlane rahustab neid. Kuid ka teadlane ei suutnud aimata, mis neid ees ootab...
Arvamus: Kui ma tavaliselt teen lisalugemise pärast filmivaatamist, siis seekord tegin seda enne ning süvenesin peaaegu 1,5 tunniks wikipedia sügavustesse Krakatau ja teiste vulkaanide teemal. Sain teada nii mõndagi ning jälgisin seda rohkema huviga filmi. Eelkõige seetõttu, et näha, kui täpselt nad jälgivad seda, mis tegelikult toimus. Kui välja arvata asjaolu, et kellaajad olid valed ning vist oli 4 suure purske asemel 3, oli tegu küllaltki täpse ülevaatega toimunud sündmusest. Kuna tegu oli draamaseriaaliga, siis ega tõepärast väga palju sealt otsida ei tasu.
Üks asi, mida ma tähele panin oli see, et antud filmis, kuigi peategelaseks oli vulkanoloog, siis kõige paremini aimas kõike ette Johanna. Kõhutunne või siis naiselik instinkt. Olen sellist asja varem ka katastrooffilmide puhul täheldanud. Või kui üldse mingis filmid midagi imelikku toimuma hakkab, siis aimab seda mõni naine ette. Olgu peategelane või kõrvaltegelane. Sellest lähtuvalt ütlen, et näitejatöö oli hea. Kui välja arvata Tokaya naine, kelle näitlemine minu arvates oli lihtsal kohutav.
Visuaalselt oli film minu jaoks vägagi nauditav, kuigi kohati oli päris selgelt aru saada, et tegu on arvutigraafikaga, mitte millegagi, mis võiks olla hästi reaalne. Eks kõik on arvutiga tänapäeval tehtud... isegi Indiana Jones piits, kuid sellised asjad võiksid reaalsemad välja näha. Kui võtta näiteks filmi õhustik ning sündmused, siis ilusad hetked oli alguses rõõmsad ning kollakates toonides, kuid mida aeg edasi, seda hallikamaks ja süngemaks kõik läks.
7/10
0 Comments:
Uuem postitus Vanem postitus Avaleht