FilmiPloog

Mõtlesin nüüd siis mõnest Tarantino filmist kirjutada ja hei - miks mitte Kill Billist?



Pealkiri: "Kill Bill, Vol. 1" (Kill Bill: Pruudi kättemaks)
Režissöör: Quentin Tarantino
Žanr: märul / krimi / draama / märul
Aasta: 2003
Riik: USA

Mängivad:
Uma Thurman - Pruut (The Bride)
Lucy Liu - O-Ren Ishii
Vivica A. Fox - Vernita Green
Darryl Hannah - Elle Driver
David Carradine - Bill
...[---]

Sissejuhatus: Beatrix Kiddo (kes filmi vältel kannab siiski nime The Bride ehk Pruut) on professionaalne palgamõrvar, kes ärkab nelja-aastast koomat. Ta jäi napilt ellu, kui teda peksti ja tulistati pähe peale seda, kui rühmitus Surmava Rästiku Palgamõrvarirühmitus (The Deadly Viper Assassination Squad) ta reetis - eesotsas tema peigmehe Billiga. Ta on ilma jäänud oma lapsest (kelle isa on Bill) ning pruudi ainsaks sooviks on kättemaks. Niisiis koostab ta nimekirja kõigist, kes Surmava Rästiku Palgamõrvarirühmitusse kuulusid ning asub neid teelt kõrvaldama - viimaseks jääb muidugi kõige magusam vastane... Bill.

Arvamus: Kui juhtusite selle filmi kinno jõudmise ajal lugema noortefoorumeid, siis esimene asi, mille kõik esile tõstsid, oli brutaalsuse ja maksimeeritud vägivald, mida esineb eriti Pruudi ja Crazy 88 vahelise gängi vahelises kiirsõjas, kus jäsemeid amputeeritakse sekundi jooksul mitmeid. Verd pritsib siis väga utoopiliselt - geisrina! Aga tegelikult paljud ehk ei tea, et tegu on austusavaldusega anime-filmidele, kus haavadest analoogse survega verd eritub. Animet on siin mujalgi: näiteks on peatükkideks jagatud filmis osa, kus tutvustatakse kauni Lucy Liu poolt kehastatud mõrtsukat O-Ren Ishii'd ja see kõik on tehtud animena. Palju vägivalda ei tee filmi sugugi maitsetuks, sest siit lausa õhkab kultuuri ja muid vägevusi, mis "Kill Billi" lõppedes väga erilise mulje jätavad. See kriminull-märul on stiililt märksa erinev eelmistest Tarantino filmidest ning sel mehel lihtsalt on annet sellisesse tükki õigeid näitlejaid valida, sest Surmava Rästiku Palgamõrvarirühmitus (tobe tõlge, ma tean) on pandud kokku nii mustadest, kollastest kui valgetest (ja sealjuures väga headest näitlejatest) ning Uma Thurman ise läbib siin filmis päris mitu enesetundeetappi, vähemalt nii mulle tundub: alguses koomast ärgates on ta küll väga jõuetu ja ei suuda kõndidagi, lõpus on ta külmaks teinud rea inimesi (üle saja kindlasti) ja Bill ootab veel ees!

PS. Kirjutan millalgi teisest osast kah.

Hinnang: 8/10