FilmiPloog

Remake on selle kõrval üks tõsiselt halb käkk, tõsiselt. Mitte et ma seda varem ei teadnud, kuid jah..



Pealkiri: "Kairo"
Režissöör: Kiyosho Kurosawa
Žanr: õudukas
Aasta: 2001
Riik: Jaapan

Mängivad:
Haruhiko Katô - Ryosuke Kawashima
Kumiko Aso - Michi Kudo
Koyuki - Harue Karasawa
Kurume Arisaka - Junko Sasano
Masatoshi Matsuo - Toshio Yabe
... [---]



Sissejuhatus: Peale seda kui üks nooruk poob ennast üles, hakkavad tema sõbrad nägema kummalisi nähtusi. Üks näeb oma surnud sõbra kummitust, teine aga veidraid pilte/videosi oma arvuti monitoril. Kas tegu on ainult ettekujutustega või on tegu hoopis millegi süngemaga?

Arvamus: Olen enda peale tegelikult vihane, et otsustasin varem Pulse vaatama minna. Teades, et see on üsna halb, läksin ma siiski. Milline loll ma olin! Nüüd kus originaal vaadatud, mõistsin ma oma viga. Kui ma ei oleks remake vaadanud, oleks originaaliga elamus suurem olnud. Kuid drastiliselt see mu arvamust ei muutnud, film on hea ning kõvasti parem kui jänkide riimeik. Remake oli tavaline teen horror ning ma imestan, kuidas nad said millestki nii sügavast üldse sellise pasa teha, igastahes minu arvamus Wes Cravenist on küll langenud (tema oli üks Pulse screenplay loojaid). Kairo on sügavmõtteline film, mille vaatamisel pead kõvasti süvenema ja aru saama režissööri mõttest, mida ta selle filmiga tahab näidata. Filmi kinematograafia on mõnusalt tume, sürreaalne ning sünge ning seda ka normaalselt, mitte nagu remakes, kus nagu tahati selle sinirohelise värviga kuidagi õudust tõsta. Film ei ole tegelikult üldse õudne, ehmatuskohti on vähe. Filmi õudus paikneb kuskil mujal ja täpsemalt siis atmosfääris, mis põhineb valusal filosoofial: Kõik inimesed elavad üksi, surevad üksi...ei ole mingeid õnnelikke lõppe, ei mingit säravat tulevikku ja inimesed jäävad lõppude lõpuks ikkagi üksi. Iga inimene on individuaal, kelle sügavaimaski hingesopis paikneb põhjatu üksilduse auk, mis ei sulgu kunagi. Ja kõik see töötab filmis nagu kellavärk. Film suudab hoida seda õhkkonda koguaeg ning isegi lõbusamates dialoogides tunned sa sisimas, et selle kõige all on siiski üksildus. Samuti kritiseerib ka Kurosawa selle filmi abil oma vaadet internetist. Nagu kummitused filmiski, võtab reaalse maailma vaikselt üle internet. Vähenevad näost näkku kohtumised ning suheldakse hoopis onlainis. Mudu näitlemine oli keskpärane, ei midagi erilist ega midagi halba. Sisu oli natukene veniv, kuid isegi selles mõttes on see hea, kuna selle ajaga suudeti ilusti luua atmosfääri alustalad ning lootusetuse fiilingu. Vähemalt parem kui remake, kus liiguti kiiresti "jump-scare'de" juurde ja unustati filmi sisu sootuks. Kummitused ei olnud üldsegi mitte sellised flashy'd ning graafilised, vastupidi. Nad tundusid kui inimesed, kuid samas....said aru et neis on midagi kummalist, müsteerilist. Remakes jooksid ringi aga täiskasvanud Gollumi sarnased elukad. Ja ka ei mindud originaalis lõpus sama teed pidi, nagu remakes. Kuid sellest ma parem ei räägi, kuna ei soovi spoilerdada!

Filmist saab nii paljudki kirjutada, kuid pole lihtsalt jaksu seda teha. Filmi peab ise vaatama, et mõista! Pmst pean seda filmi väga heaks, kuigi perfektne ta nüüd küll ei ole. Pani mind ka mõtlema, täpsemalt oma elu üle. Film ei tõmmanud ka vaikselt otsad kokku, vaid jättis vaba valiku spekuleerida. Kindlasti paljud ei ole minuga samal arvamusel ning peavad seda üsna mõtetuks ning tavaliseks Jaapani horrorfilmiks. Aga eks maitsed ole erinevad.

VÄGA tugev 8/10.