Sai siis ära vaadatud selline thriller/põnevik, peaosas üks mu lemmikutest: Kurt Russell. PS! Pealkirja limiteeritud tähemärkide kasutamise tõttu lühenes mu algne pealkiri, milleks oli "Texas Chainsaw Massacre starring Kurt Russell, minus the Texas, Chainsaw and the Massacre."
Pealkiri: "Breakdown"
Režissöör: Jonathan Mostow
Žanr: märul / põnevik
Aasta: 1997
Riik: USA
Mängivad:
Kurt Russell - Jeff Taylor
J.T. Walsh - Warren Red Barr
Kathleen Quinlan - Amy Taylor
M.C. Gainey - Earl
Jack Noseworthy - Billy
... [---]
Sissejuhatus: Jeff ja Amy Tailor sõidavad Californiasse, kui äkitselt auto seiskub ning tuleb välja, et auto on rikkis. Mõne minuti pärast sõidab mööda veoautojuht, kes julgelt oma abi pakub. Amy otsustab veoautojuhiga kaasa minna, et sõita lähima baarini. Mitme tunni möödudes on Jeff ikka auto juures ning ootab oma naist, kui avastab et auto ei olegi rikkis, vaid lihtsalt nagu ta algul arvas - üle kuumenenud. Sõites nüüd tagasi baari juurde, avastab et keegi ei tea ta naisest mitte kui midagi ja nii algabki Jeffi meeleheitlik otsing, et leida oma naine. (Tekst kopeeritud Filmiveebist, kuid ise olen teksti autor)
Arvamus: Olles varem ammu näinud ning kuna mäletasin filmi tegevust ainult väga häguselt, otsustasin Breakdowni uuesti vaadata. Ei pidanud pettuma, kuid ei ole tegemist ka miskise eeposliku üllitisega. Filmi säravaimaks täheks on Kurt Russell, kes mulle ammu juba meeldinud (Escape from NY, The Thing) ning ka selles filmis teeb ta hea soorituse, kuigi kohati mängis ta natukene mööda. Ülejäänud näitlejad teevad oma töö ära piisavalt normaalselt, eriti tooks välja J.T. Walshi, kes lihtsalt sobib peapahalase rolli! Filmi tugevaim osa on just esimesed 60 minutit, mil Jeff lootusetult oma naist otsib. Peale seda läheb tüüpiliseks actioniks kätte. Ei sobi eriti filmiga, mis on thrillerliku maiguga. Sellegipoolest ei laida ma actioni stseene, lausa vastupidi, täitsa meeldis. Lõpplahendus jättis ka soovida, kuigi enesest ei olnud sel midagi vigagi. Lihtsalt ootasin midagi enamat tänu filmi mõnusa esimese kolmekümne/kuuekümne minuti tõttu.
Filmi on raske pikalt kommenteerida, sest tegelikult on tegemist tavalise thrilleriga, millel ei ole suuremat väärtust kui see, et pakub meelelahutust ning on põnev.
7/10
Sattusin ETV pealt reede õhtul vaatama siis siukest samuraifilmi nagu seda on Zatoichi.
Pealkiri: "Zatoichi"
Režissöör: Takeshi Kitano
Žanr: põnevik / draama / krimi / komöödia
Aasta: 2003
Riik: Jaapan
Mängivad:
Takeshi Kitano - Zatoichi
Tadanobu Asano - Hattori Genosuke
Gadarukanaru Taka - Shinkichi
Daigorô Tachibana - Geisha Seitaro 'Osei' Naruto
Yuuko Daike - Geisha Okinu Naruto
... [---]
Sissejuhatus: Film toimub 19nda sajandi Jaapanis ning jutustab pimedast massöörist Zatoichi, kes mööda maad rändab. Pealtnäha ohutu vanamehe taga peitub üliosav ning kaval samurai. See film räägib täpsemalt tema juhtumistest ühes väikeses mäekülas, kus inimesed Ginzo gängi tallaalused on.
Arvamus: Vaatasin siis filmi ilma mitte midagi teadmata, st ma ei teadnud filmi sisust mitte kui midagi, peale pealkirja. Pettuma ei pidanud, film oli kõike muud kui igav. Filmi lähemal uurimisel selgus, et Zatoichi on lausa üks kuulus tegelane Jaapani filmimaailmas, nagu seda läänemaailmas on James Bond. Eks peab ka teistele filmidele pilgu peale heitma. Aga see selleks. Selle filmi puhul meeldis mulle enam-vähem kõik: näitlejad, visuaalne pool, kentsakas huumor ning ka võitlusstseenid. Eks see film ongi pigem selline action, kus siis näeb palju verd (CGI) ning tapmist. Minu arvates sai Takeshi Kitano Zatoichi portreerimisega väga hästi hakkama. Alguses tundus selline kentsakas ning muhe vanamees, kuid peagi sain aru, et hoopis tegu samuraiga, kes tapab kõhklemata (muidugi mitte niisama lõbu pärast, vaid kas siis enesekaitseks või pahade vastu, kes tema sõpru/tuttavaid kimbutavad). Nagu Aasia filmidele kombeks, on ka selle üllitise story pace üsna aeglane, kuid tunduvalt kiirem kui mõnel teisel. See aeglus ongi pahatihti mure, miks lääne inimestele aasia filmid ei meeldi. Näidatakse pmst mõttetust tegevusest/tegelasest pikki stseeni ning vahel on lausa nii, et ekraanil ei toimugi tegevust. Mulle see jällegi meeldib, kuna see aitab ehitada üles atmosfääri ning annab aega filmi sisse elada. Filmi esimesed poolteist tundi ongi üsna aeglased, kuid siis läheb äkki action'iks (vahepeal mudugi on ka mitu võitlusstseeni, olge mureta, kuid need on tihtipeale kiire lõpuga). Filmi muusikaline pool on üsna minimaalne ning ka meloodiajupid on väga minimaalsed, kuid film seetõttu ei kannatanud, pigem vastupidi. Peale Zatoichi on veel kõrvaltegelasteks kaks geishat (üks on tegelikult crossdresser/transvestiit, ehk siis poiss) ja Shinkichi, hasartmängur. Filmi lõpus leiab aset ka väga hästi teostatud stepitants, mille keskel ka üks nn pooltwist toimub. Teoses leidub ka mitu humoorikat kohta, kuid üldjoontes ei ole tegu kohe üldse mitte naljaka filmiga.
Mina igastahes jäin filmiga rahule, miinuseid tegelikult ei olegi, aga niipalju plusse kah mitte, et kõrgema skoori annaksin.
7,5/10
Remake on selle kõrval üks tõsiselt halb käkk, tõsiselt. Mitte et ma seda varem ei teadnud, kuid jah..
Pealkiri: "Kairo"
Režissöör: Kiyosho Kurosawa
Žanr: õudukas
Aasta: 2001
Riik: Jaapan
Mängivad:
Haruhiko Katô - Ryosuke Kawashima
Kumiko Aso - Michi Kudo
Koyuki - Harue Karasawa
Kurume Arisaka - Junko Sasano
Masatoshi Matsuo - Toshio Yabe
... [---]
Sissejuhatus: Peale seda kui üks nooruk poob ennast üles, hakkavad tema sõbrad nägema kummalisi nähtusi. Üks näeb oma surnud sõbra kummitust, teine aga veidraid pilte/videosi oma arvuti monitoril. Kas tegu on ainult ettekujutustega või on tegu hoopis millegi süngemaga?
Arvamus: Olen enda peale tegelikult vihane, et otsustasin varem Pulse vaatama minna. Teades, et see on üsna halb, läksin ma siiski. Milline loll ma olin! Nüüd kus originaal vaadatud, mõistsin ma oma viga. Kui ma ei oleks remake vaadanud, oleks originaaliga elamus suurem olnud. Kuid drastiliselt see mu arvamust ei muutnud, film on hea ning kõvasti parem kui jänkide riimeik. Remake oli tavaline teen horror ning ma imestan, kuidas nad said millestki nii sügavast üldse sellise pasa teha, igastahes minu arvamus Wes Cravenist on küll langenud (tema oli üks Pulse screenplay loojaid). Kairo on sügavmõtteline film, mille vaatamisel pead kõvasti süvenema ja aru saama režissööri mõttest, mida ta selle filmiga tahab näidata. Filmi kinematograafia on mõnusalt tume, sürreaalne ning sünge ning seda ka normaalselt, mitte nagu remakes, kus nagu tahati selle sinirohelise värviga kuidagi õudust tõsta. Film ei ole tegelikult üldse õudne, ehmatuskohti on vähe. Filmi õudus paikneb kuskil mujal ja täpsemalt siis atmosfääris, mis põhineb valusal filosoofial: Kõik inimesed elavad üksi, surevad üksi...ei ole mingeid õnnelikke lõppe, ei mingit säravat tulevikku ja inimesed jäävad lõppude lõpuks ikkagi üksi. Iga inimene on individuaal, kelle sügavaimaski hingesopis paikneb põhjatu üksilduse auk, mis ei sulgu kunagi. Ja kõik see töötab filmis nagu kellavärk. Film suudab hoida seda õhkkonda koguaeg ning isegi lõbusamates dialoogides tunned sa sisimas, et selle kõige all on siiski üksildus. Samuti kritiseerib ka Kurosawa selle filmi abil oma vaadet internetist. Nagu kummitused filmiski, võtab reaalse maailma vaikselt üle internet. Vähenevad näost näkku kohtumised ning suheldakse hoopis onlainis. Mudu näitlemine oli keskpärane, ei midagi erilist ega midagi halba. Sisu oli natukene veniv, kuid isegi selles mõttes on see hea, kuna selle ajaga suudeti ilusti luua atmosfääri alustalad ning lootusetuse fiilingu. Vähemalt parem kui remake, kus liiguti kiiresti "jump-scare'de" juurde ja unustati filmi sisu sootuks. Kummitused ei olnud üldsegi mitte sellised flashy'd ning graafilised, vastupidi. Nad tundusid kui inimesed, kuid samas....said aru et neis on midagi kummalist, müsteerilist. Remakes jooksid ringi aga täiskasvanud Gollumi sarnased elukad. Ja ka ei mindud originaalis lõpus sama teed pidi, nagu remakes. Kuid sellest ma parem ei räägi, kuna ei soovi spoilerdada!
Filmist saab nii paljudki kirjutada, kuid pole lihtsalt jaksu seda teha. Filmi peab ise vaatama, et mõista! Pmst pean seda filmi väga heaks, kuigi perfektne ta nüüd küll ei ole. Pani mind ka mõtlema, täpsemalt oma elu üle. Film ei tõmmanud ka vaikselt otsad kokku, vaid jättis vaba valiku spekuleerida. Kindlasti paljud ei ole minuga samal arvamusel ning peavad seda üsna mõtetuks ning tavaliseks Jaapani horrorfilmiks. Aga eks maitsed ole erinevad.
VÄGA tugev 8/10.
Mu esimene arvustus/kommentaar siis, loodan et väga jube ei ole. :P
Pealkiri: "The Invisible Man" (Nähtamatu mees)
Režissöör: James Whale
Žanr: ulme / õudukas / märul / draama / komöödia
Aasta: 1933
Riik: USA
Mängivad:
Claude Rains - Nähtamatu Mees (Jack Griffin)
Gloria Stuart - Gloria Stuart
William Harrigan - Dr. Arthur Kemp
Henry Travers - Dr. Cranley
Una O'Connor - Jenny Hall
... [---]
Sissejuhatus: On õhtu, õues möllab lumetorm ning The Lion's Head kõrtsis käib suur pidu. Mängitakse noolemängu, vesteldakse, juuakse ja nurgast kostub klaverimäng. Kõik see muutub, kui sisse astub kahtlane mees. Üleni mustas, pead katavad sidemed, must kaabu peas ning mustad prillid silme ees. Kõik on kohkunud ning hirmunud, kuid see meest ei kõiguta. Ta võtab endale vaba toa, et mõneks ajaks paigal püsida. Peagi tuleb välja, et see mees on hoopis teadlane nimega Jack Griffin, kes on muutunud nähtamatuks tänu oma salajasele imejoogile. Kuid selles joogis oli ka "monocane", haruldane India narkootikum, mis andmete kohaselt pidavat tarbija hulluks ajama. Ei lähe kaua, kuni külas hakkavad juhtuma imelikud nähtused nagu jooksvad püksid, iseliikuv jalgratas jpm - kõik Griffini kätetöö.
Arvamus: Kahtlemata üks tore klassik. Tegelikult pole ma raamatut lugenudki, võib-olla ainult mingi lastevariant kuid ajusoppi on jäänud kinni hägused mälestused mingisugusest hullunud teadlasest, kes nähtamatuks suutis muuta. Kui Dracula tundus liialt veniv ja aeglane, Frankenstein liiga tobe ja lame, siis see on selles suhtes palju parem. Eks ka siin leidu selliseid tolle aja vigureid, nagu tobe politseinik, kerge ülemängimine oma rollis (eriti too Gloria Stuart) jpm, kuid sellegipoolest suudab film säilitada oma võlu. Olles natukene pettunud Dracula's ning arvanud Frankensteinist kui "käib kah", siis suutis igastahes antud film jätta oma jälje minu südames. No olgem ausad, vaevalt see enam kedagi hirmutab. Kuid tol ajal, kindlasti. No muidugi pole see nii õudne nagu Dracula ja Frankenstein, kuid miskisugune õuduse maik on filmil juures. Enamus näitlejaid mängisid oma rolli piisavalt hästi, va Gloria Stuart (kahjuks ei päästa sinu ilu alla keskmise esitust) ja kõrtsmiku naine, kes on üks kohutavamaid tegelasi filmikunsti ajaloos. Kindlasti alandasid minu arvamust filmist need kõrvalnäitlejad, kes koguaeg üritasid tähelepanu saada ning igasuguseid lolle grimasse tegid. Lugu enesest oli piisavalt huvitav, et ekraani ette siduda. Ja kui millegipärast juba filmi kõrgelt hinnata, siis erieffektide pärast. Ma saan aru, et tänapäeval pole see mingi ime ja lausa käkitegu, siis tol ajal oli see tõeliselt imeline. Kasvõi üdini tuntud stseen, mil Griffin ennast esimest korda paljaks koorib, või siis jooksvad aluspüksid. Ei saa ka mainimata jätta kahjuks loogilisi apsakaid, näiteks miks Griffinil külm ei hakanud, kui ta keset talve porgandpaljana kepsles? Kuigi ta mainis mitu korda, et tal on külm jne, ei saa ma aru, kuidas suudab inimene sellise külma käes paljalt olla! Ning taktikalised vead Griffini poolt ka muidugi. Kas oli tal ajuvatsake herne suurune, et ta nii läbimõtlematult käitus? Või lõi võim talle pähe?
Aga ka kõik need vead ei suuda seda filmi halvaks tembeldada, seega....
Hinnang: 7/10