FilmiPloog

Mu esimene arvustus/kommentaar siis, loodan et väga jube ei ole. :P



Pealkiri: "The Invisible Man" (Nähtamatu mees)
Režissöör: James Whale
Žanr: ulme / õudukas / märul / draama / komöödia
Aasta: 1933
Riik: USA

Mängivad:
Claude Rains - Nähtamatu Mees (Jack Griffin)
Gloria Stuart - Gloria Stuart
William Harrigan - Dr. Arthur Kemp
Henry Travers - Dr. Cranley
Una O'Connor - Jenny Hall
... [---]



Sissejuhatus: On õhtu, õues möllab lumetorm ning The Lion's Head kõrtsis käib suur pidu. Mängitakse noolemängu, vesteldakse, juuakse ja nurgast kostub klaverimäng. Kõik see muutub, kui sisse astub kahtlane mees. Üleni mustas, pead katavad sidemed, must kaabu peas ning mustad prillid silme ees. Kõik on kohkunud ning hirmunud, kuid see meest ei kõiguta. Ta võtab endale vaba toa, et mõneks ajaks paigal püsida. Peagi tuleb välja, et see mees on hoopis teadlane nimega Jack Griffin, kes on muutunud nähtamatuks tänu oma salajasele imejoogile. Kuid selles joogis oli ka "monocane", haruldane India narkootikum, mis andmete kohaselt pidavat tarbija hulluks ajama. Ei lähe kaua, kuni külas hakkavad juhtuma imelikud nähtused nagu jooksvad püksid, iseliikuv jalgratas jpm - kõik Griffini kätetöö.

Arvamus: Kahtlemata üks tore klassik. Tegelikult pole ma raamatut lugenudki, võib-olla ainult mingi lastevariant kuid ajusoppi on jäänud kinni hägused mälestused mingisugusest hullunud teadlasest, kes nähtamatuks suutis muuta. Kui Dracula tundus liialt veniv ja aeglane, Frankenstein liiga tobe ja lame, siis see on selles suhtes palju parem. Eks ka siin leidu selliseid tolle aja vigureid, nagu tobe politseinik, kerge ülemängimine oma rollis (eriti too Gloria Stuart) jpm, kuid sellegipoolest suudab film säilitada oma võlu. Olles natukene pettunud Dracula's ning arvanud Frankensteinist kui "käib kah", siis suutis igastahes antud film jätta oma jälje minu südames. No olgem ausad, vaevalt see enam kedagi hirmutab. Kuid tol ajal, kindlasti. No muidugi pole see nii õudne nagu Dracula ja Frankenstein, kuid miskisugune õuduse maik on filmil juures. Enamus näitlejaid mängisid oma rolli piisavalt hästi, va Gloria Stuart (kahjuks ei päästa sinu ilu alla keskmise esitust) ja kõrtsmiku naine, kes on üks kohutavamaid tegelasi filmikunsti ajaloos. Kindlasti alandasid minu arvamust filmist need kõrvalnäitlejad, kes koguaeg üritasid tähelepanu saada ning igasuguseid lolle grimasse tegid. Lugu enesest oli piisavalt huvitav, et ekraani ette siduda. Ja kui millegipärast juba filmi kõrgelt hinnata, siis erieffektide pärast. Ma saan aru, et tänapäeval pole see mingi ime ja lausa käkitegu, siis tol ajal oli see tõeliselt imeline. Kasvõi üdini tuntud stseen, mil Griffin ennast esimest korda paljaks koorib, või siis jooksvad aluspüksid. Ei saa ka mainimata jätta kahjuks loogilisi apsakaid, näiteks miks Griffinil külm ei hakanud, kui ta keset talve porgandpaljana kepsles? Kuigi ta mainis mitu korda, et tal on külm jne, ei saa ma aru, kuidas suudab inimene sellise külma käes paljalt olla! Ning taktikalised vead Griffini poolt ka muidugi. Kas oli tal ajuvatsake herne suurune, et ta nii läbimõtlematult käitus? Või lõi võim talle pähe?

Aga ka kõik need vead ei suuda seda filmi halvaks tembeldada, seega....

Hinnang: 7/10