FilmiPloog

Üks pea tundmatu ja liigagi alahinnatud üllitis Wes Cravenilt. Kusjuures tegu on ka mu esimese (ja ainsa) tõlketööga SubClubis.



Pealkiri: "The People Under the Stairs" (Keldrirahvas)
Režissöör: Wes Craven
Žanr: õudukas / komöödia
Aasta: 1991
Riik: USA

Mängivad:
Brandon Adams - Fool
Ving Rhames - Leroy
Everett McGill - 'Issi'
Wendy Robie - 'Emme'
A.J. Langer - Alice
...[---]

Sissejuhatus: Narr (Fool) on karmis rajoonis elav umbes 10-aastane nooruk, kelle ema on raskelt haige ning kelle raviks raha ei ole. Mees nimega Leroy pakub välja võimaluse raha teenimiseks ning selleks on vargus. Seega otsustavad nad röövida kohaliku maaomaniku maja, mida kõik ümbruskonna inimesed kardavad. Kui Leroy ja Narr on majja jõudnud, algavad õudused - esmalt ründab neid suur ja tige valvekoer, seejärel saabuvad koju maaomanikud, kes on intsestilembelised õde ja vend ning kes kutsuvad end Emmeks ja Issiks. Samuti avastavad Leroy ja Narr, et all keldris on hulk moondunud inimesi. Peagi saavad Emme ja Issi varaste majasolekust teada ning hakkavad neid jahtima, samas kui Narr üritab kõigest väest majast põgenema saada. Samuti kohtub ta Alice-nimelise tüdrukuga.

Arvamus: Kunagi oli "Keldrirahvas" päris jube õudukas, nüüd on ta minu jaoks lihtsalt kergelt kõhe komöödia. Arvatakse, et film on alahinnatud mustade peategelaste pärast, mis on üsna tõenäoline. Ometigi on tegu b-filmi meenutava (eks ta natuke seda ka ole) ning gore'ist pungil tagaajamisfilmiga. 'Issi' kannab pool filmi seljas mingit jubedat nahkkostüümi (meenutades eelkõige Gimpi "Pulp Fictionist"), joostes shotguniga ringi ja põmmutades. Dialoogi praktiliselt ei olegi, eks seepärast ma selle filmi subtiitrid ära tõlkisingi. Peamised repliigid on "Appi", "Issand jumal" jne. Kuigi kogu filmi tegevus toimub peamiselt ühes suures hirmsas majas, on põnevust küllaga, ja teemad nagu intsest ning laste kinnihoidmine on päris jubedad. Paljud loevad seda teost Craveni halvemate filmide hulka, aga tänu väga erksale lapsepõlvemälestusele peaks ütlema, et pigem üks parimaid - lihtsalt sai see vähest tähelepanu, jäädes Craveni teisejärguliste lavastuste hulka ("Shocker", "Deadly Friend" jms.)

Palju tagaajamist, naerukohti, eriti jubedaid tegelasi (kes võiks mõnda õudusteatrietendusse või metalbändi pista) ja väga andekas Brandon Adams. Väärib vaatamist. ; )

Hinnang: 6/10