FilmiPloog

Tõsi, praegu ei pruugi vaatajaskond selles teoses mingit suurt koledraamat näha. Aga aastal 1972 pöörati küll pilgud ära ja lahkuti kinosaalist (jõudis see üldse kinodesse?).



Pealkiri: "The Last House on the Left" (Viimane maja vasakut kätt)
Režissöör: Wes Craven
Žanr: õudukas / märul
Aasta: 1972
Riik: USA

Mängivad:
Sandra Cassel - Mari Collingwood
Lucy Grantham - Phyllis Stone
David Hess - Krug Stillo
Fred J. Lincoln - Fred 'Weasel' Podowski
Jeramie Rain - Sadie

[---]

Sissejuhatus: Kaudselt põhineb kaudselt Rootsi lavastaja Ingmar Bergmani filmil "Jungfrukällan" (The Virgin Spring). Kaks teismelist tüdrukut - Mari ja Phyllis - lähevad linna, tähistamaks Mari 17ndat sünnipäeva Bloodlusti kontserdil. Samal ajal levib uudis, et on pääsenud vabaks 4 psühhopaati, kelle minevik ei ole just helde - eriti bande liidril Krugil. Mari ja Phyllis otsustavad enne kontsertit veidi kanepit muretsema ja satuvadki nende psühhopaatide kätte. Nad röövitakse. Bande toimetab nad tühjale maa-alale, mis ei jää ühe tüdruku kodust sugugi kaugele. Nad vägistatakse ja mõrvatakse alandavalt. Bande aga otsustab ööbida vales kodus - ühe tüdruku vanemate juures. Nood saavad kiiresti teada, mis kamp on tütarlastega teinud ning hakkavad plaanima võigast kättemaksu.

Hea näide ütlemisest "Revenge is a best dish served cold". Samuti sarnaneb film vägagi teosele "I Spit on Your Grave", ainult nüüd on kättemaksu teostajateks tüdruku vanemad.

Arvamus: Wes Craveni karjäär on olnud käänuline. Tema kaamerast on tulnud kraami, mida mäletatakse veel aastakümneid ning teoseid, mis suurema huvispektri alt välja jäänud on. Suurimateks tema saavutusteks võib ehk lugeda "Scream"-triloogiat, "A Nightmare on Elm Streeti" (millele nüüdseks on juba 6 järge) ning "The Hills Have Eyes'i" (millel on järg, re-make ning ka re-make'ile valmimas järg). "The Last House on the Left" on aga tema esimene film ja ta võib ka uhke olla, kuna see film on üks kindlaid kandidaate filmiajaloo jubedamate piinamis- ja vägistamisstseenide osas.

Mis mulle meeldib, on idee. Kaks tüdrukut mõrvatakse psühhopaatide poolt ning nemad jõuavad oma tapateekonnal ööbima perekonna juurde, kes asjast aimu saab. Mina küll terve teose vältel suuremat pinget ei leidnud - kindlasti asi amatöörlikus muusikas. See-eest on närvilisust palju ning hetkiti tekib ka tahtmine mujale vaadata, seda eriti lõpus ning Mari-Phyllise tapmise ajal. Jube, milleks vanemad võimelised on, kui oma tütre tapjatega silmitsi seisavad! Ilmselt on 6 sellele filmile õiglane hinne. Praegu saaks sellest palju põnevama tüki, kui tol ajal ja ometigi on see Craveni esimene film, seega tuleb leebe olla. Aga peale idee ja võigaste stseenide mina suurt ei leidnud. Parajalt odav teos ta on.

Hinnang: 6/10