FilmiPloog

Ainus kaader, kus on meeldivalt koos saurus ja inimene. Muudel juhtudel oli saurus liiga suur, et äratuntavalt koos inimesega kaadrisse mahtuda

Pealkiri: Jurassic Park / The Lost Word: Jurassic Park (Jurassic Park II: Kadunud maailm) / Jurassic Park III
Režissöör: Steven Spielberg / Steven Spielberg / Joe Johnston
Žanr: seiklus, põnevik, ulme
Aasta: 1993 / 1997 / 2001
Riik: USA / USA / USA

Mängivad (Jurassic Park):
Sam Neill - Dr. Alan Grant
Laura Dern - Dr. Ellie Sattler
Jeff Goldblum - Dr. Ian Malcolm
Samuel L. Jackson - Ray Arnold
...

Mängivad (The Lost World: Jurassic Park):
Jeff Goldblum - Dr. Ian Malcolm
Julianne Moore - Dr. Sarah Harding
Pete Postlethwaite - Roland Tembo
Vince Vaughn - Nick Van Owen
...

Mängivad (Jurassic Park III):
Sam Neill - Dr. Alan Grant
Laura Dern - Dr. Ellie Sattler
Téa Leoni - Amanda Kirby
Alessandro Nivola - Billy Brennan
...


Sissejuhatus esimesele filmile: Teadlased avastavad viisi kloonida dinosaurusi. Sauruste DNA saadakse putukatelt, kes on imenud sauruste verd ja kes on kivististes täiuslikult säilinud. John Hammond loob erilise loomaaia: sauruste pargi. Enne suurt avamist kutsub ta parki hindama neli tippteadlast ja oma kaks lapselast. Samal ajal ahvatletakse pargi arvutipoiss varastama sauruste looted. Et looted välja saada, lülitab arvutipoiss välja pargi turvasüsteemid, mis aga päästab saurused valla.

Sissejuhatus teisele filmile: Algse sauruste pargi lähedal asuval saarel puhkava pere tütar saab hammustada pisisaurustelt, ja selgub, et John Hammondil on ka teine saar, kus saurused algselt üles kasvatati. Kohale saabub mitmeid seltskondi: teadlased tahavad uurida sauruste eluviise, niisama inimesed aga tahavad püüda puuriloomi ehk saurusi loomaaiastada. Saurused aga tunnevad, et nende kodu ohustatakse.

Sissejuhatus kolmandale filmile: Esimesest filmist tuttavat paleontoloogi meelitatakse tema väljakaevamiste rahastamise nimel olema giidiks rikastele seiklejatele, kes tahavad lennata paar tiiru ümber sauruste pargi. Peagi selgub aga, et rikas paar polegi rikkad, vaid otsivad oma poega, kes jäi saarelähistel kadunuks.

Kommentaar: Tavaliselt mul pole sellist juhust, et ma loen raamatut ja alles siis saan teada, et sellest on ka film tehtud. Jurassic Park'i puhul aga nii oli, ja ma mäletan, et kui see film kord telekast tuli, siis ma ei tahtnud vaadata, kuna mingi koht seal tundus imelik ja üldse mitte nagu raamatus. Aga paar nädalat tagasi vaatasin selle filmi ikkagi ära, ja efekt oli hoopis vastupidine: loetu tuli silme ette. Sõna otseses mõttes, kusjuures.

Üks filmi paleontoloogidest oli pealtnäha neljakümnendates meesterahvas, kes kandis minu mäletamist mööda ka vahepeal kaabut, seega võib arvata, keda ta mulle meenutas. Kuigi mulle meeldis väga ka see kaosematemaatik, tõmbavad enamikke selles filmis ikka saurused. Päris hästi tehtud hiidsisalikud olid, mina küll ei kurda. Pakun, et enamik imetleb t-rex'i, kuid mulle meeldisid juba raamatust velociraptorid, ja ka filmis oli tore, kui nad hüppasid. Kuid nad olid ka teistest saurustest intelligentsemad, nimelt meelitasid nad saaki kavalusega lõksu ja õppisid ära, et uks avaneb, kui lingile vajutada.

Aga üks asi oli küll imelik. Raamat, nagu ma mäletan, algas kirjeldusega, kuidas väike tüdruk mängib rannas ja kohtub väikse dinosaurusega. Sellest kohast tundsin ma esimese filmi puhul kuidagi puudust. Ja siis järsku on see stseen hoopis teise filmi alguses. Muidugi teine film on ka raamatu järgi, aga kuigi ma seda raamatut pole lugenud, ei usu ma, et ka see algab sama stseeniga. Kuigi ka teine film oli, nagu ma ütlesin, raamatu järgi, siis see mulle eriti ei meeldinud. Võib-olla oleks rohkem meeldinud, kui ma ka seda raamatut oleks lugenud. Kuidagi nõmeda sauruste piinamisena tundus. Noh, et ikka tagasi sinna ja kes tahab neid uurida, kes püüda. Nagu ühest õppetunnist vähe oleks. Olgu, lõvi suudavad inimesed taltsutada, aga saurused on selleks ikka liiga suured. Muidugi kõige üle saab vaielda, sest esimeses filmis päästis saurused valla see rahaahne programmeerija, aga ma arvan, et ülekäte oleks nad niisama ka läinud.

Kolmas osa siis ei ole raamatu järgi, ja seda peetakse ka tunduvalt halvemaks, kuid kuna mulle ei meeldinud niiväga ka teine osa, siis mina ütleks, et kolmas on isegi ülinatukene parem. Või siis ka mitte. Igatahes teises oli mul veidi saurustest kahju. Kolmas osa tõi sisse türannosaurusest suurema spinosauruse, ja ma kohe uurisin kohe välja, et kuigi spinosaurus on ka tegelikult türannosaurusest suurem, siis jagu ta temast arvatavasti ei saaks. Türannosaurusest saaks jagu ainult kas teine türnnosaurus või siis giganotosaurus.

Siiski soovitaks ma ka teist ja kolmandat filmi vaadata, sest tegu on ikkagi hästi tehtud filmidega. Seda enam, et järgmiseks aastaks lubatakse neljandat Jurassic Park'i, ja teemasse sisseelamiseks oleks soovitav ka eelmised osad ära näha.

Sissekade pealkiri on aga tsitaat kolmandast filmist:

Amanda: "This is how you make dinosaurs?"
Dr. Grant: "No, this is how you play God"

Pealkiri: The Descent
Režissöör: Neil Marshall
Žanr: õudukas
Aasta: 2005
Riik: UK

Mängivad:
Shauna Macdonald - Sarah
Natalie Jackson Mendoza - Juno
Alex Reid - Beth
Saskia Mulder - Rebecca

[---]
Sissejuhatus: Peale traagilist õnnetust ühisel koosviibimisel olevad kuus sõpra otsustavad minna koopamatkale. Varingu tõttu lõksu sattudes tunnistab üks neist, et koobas on veel avastamata. Peagi ilmneb, et midagi on väga valesti; nimelt avastavad nad, et neid ajavad taga verehimulised elajad. Kuna tegevus toimub koobastes, siis ainus valgus on see valgus, mille nad ise kaasa tõid

Kommentaar: See traagiline õnnetus ehk siis filmi esimene surm on hästi esitatud, võib öelda isegi nauditav hetk. Oma panuse annab sellele stseenile ka õnnetuse ohvri sekund enne surma öeldud repliik "I'm fine". Pimedas, kohati kitsas kohas toimuva tegevuse tõttu ei soovita klaustrofoobikutel filmi vaadata. Heale õudukale kohaselt esineb ka ehmatavaid kohti, seega jättis film ka teistkordsel vaatamisel igati positiivse mulje

9/10

Pealkiri: Stay Alive
Režissöör: William Brent Bell
Žanr: õudukas
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Jon Foster - Hutch
Samaire Armstrong - Abigail
Frankie Muniz - Swink
Jimmi Simpson - Phineus
...

Sissejuhatus: Lühikese vahega sureb salapärastel asjaoludel kaks inimest, kes on seotud veel tootmisjärgus oleva mänguga "Stay Alive". Mõrvatute sõprade uudishimu on muidugi suur, ja nii nad saavad kokku, et seda mängu mängida. Mäng põhineb tõestisündinud lool ühest 17. sajandil elanud naisest, keda tunti Verise Krahvinnana. Varsti selgub aga, et surres mängus, sured ka päriselus.

Kommentaar: Tegu pole tuntud näitlejatega, kuid nad mängivad oma osi hästi. Film on kaasakiskuv ja sobib eriti neile, kes tunnevad mõnu mõnest arvuti- või telekamängust. Filmis toimuvat on kerge järgida, kuid see pole ka arulage tiinilõikur. Huvitav vaadata neil, kes on elus kasvõi mingitki õudusmängu mänginud.

6/10

Pealkiri: Garfield / Garfield: A Tail of Two Kitties (Garfield 2)
Režissöör: Peter Hewitt / Tim Hill
Žanr: animatsioon, komöödia
Aasta: 2004 / 2006
Riik: USA / Suurbritannia

Mängivad (Garfield):
Breckin Meyer - Jon
Jennifer Love Hewitt - Liz
Stephen Tobolowsky - Happy Chapman
Bill Murray - Garfield (hääl)

Mängivad (Garfield: A Tail of Two Kitties):
Breckin Meyer - Jon
Jennifer Love Hewitt - Liz
Bill Murray - Garfield (hääl)
Ian Abercrombie - Smithee
[---]

Sissejuhatus esimesele filmile: Klassikaks saanud koomiksi filmiversioon, peategelaseks kass nimega Garfield. Ta sööb ja magab, ning sellega ta elu piirdubki. Kuid ühel päeval võtab tema omanik, Jon, koera, Odie. Garfield peab Odiet oma konkurendiks ja üritab talle igatpidi ära panna. Kui aga Odie röövitakse, peab Garfield end süüdlaseks ja läheb teda päästma

Sissejuhatus teisele filmile: Teises osas aga sõidab Jon'i tüdruk Liz Londonisse, et esineda kõnega ühes inglismaa lossis. Lossis aga elab kass, kes on välimuselt identne Garfield'iga. Kuna Garfield on sokutanud end Jon'iga kaasa, kes sõitis Liz'ile Inglismaale järele, õnnestub kassidel muidugi vahetusse minna. Elades kumbki teineteise elu, satub Garfield ka vastamisi Dargis'ega, kes tahab lossikassist, seega ka Garfield'ist, lahti saada

Kommentaar: Esimene osa mulle loomulikult meeldis, kuid tahtsin rääkida teisest osast; täpsemalt selle eesti keelde dubleeritud variandist. Eestikeelse lausestusega olid üksikud probleemid, ka ei saanud ma aru, miks repliik my castle is your castle oli tõlgitud kui my loss on ka your loss, minu jaoks oli pisut sobimatu ka slängi valik repliigis hea on olla kunn. Üldiselt oli aga näitlejatöö väga hea, Peeter Oja oli Garfieldi rollis mõnus, ja Tõnu Aav on muidugi südamelähedane kõigile, kes on kuulnud Onu Remuse jutte tema esituses. Mainimist tasuks ka see, et see oli esimene eesti keelde dubleeritud film, kus on ka päris inimesi. Siiani on ju dubleeritud filmides ainult animeeritud tegelased olnud. Veel rõõmustas mind see, et seal-kohaga saadi ilusti hakkama. Nimelt on filmis koht, kus Dargis karjub Garfield'i nähes THERE! ja jätkeb siis oma vestlust there is.... Noh, saate aru, kui filmi vaatate. Jah, see on piisavalt tore film, et seda mõlemas keeles vaadata

7/10, 10/10

Film jäi tARTuFFil vaatamata. Sai nüüd tagantjärele viga parandatud ja ei pea kahetsema.



Pealkiri: "Jonestown: The Life and Death of Peoples Temple" (Jonestown: rahva templi elu ja surm)
Režissöör: Stanley Nelson
Žanr: dokumentaal
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Willie Brown - tema ise (arhiivi materjal)
Tim Carter - tema ise
Eugene Cordell - tema ise
June Cordell - tema ise
Jim Jones - tema ise
... [---]

Sissejuhatus: 1978. aasta novembris vapustas maailma uudis usklike massisuitsiidist Guajaana džunglites. Üle 900 Jim Jonesi Rahva Templi kiriku liikme - mehed, naised, lapsed, vanurid - sooritas enesetapu oma hullumeelsusest vaevatud usujuhi õhutusel, kelle jaoks see oli ebainimliku maailma vastu suunatud "revolutsiooniline tegu". Karismaatiliste jutlustaja- ja juhiomadustega Jim Jones oli oma kiriku liikmed toonud Guajaanasse USAst, et rajada keset troopikat unistuste ühiskond, Jonestown. Nagu paljud utoopiad lõppes ka Jonestown katastroofiga.
_{(tARTuFFi kirjeldus)}

Arvamus: Ma ise polnud varem sellisest usugupist kuulnud, kui lugesin sellest filmist tARTuFFi kodulehel. Loetu äratas huvi. Just eelõige seetõttu, et ~900 inimest ennast nende juhi tõttu ära tapsid. Seepärast, et neid enesetapjaid nii palju oli. Selliseid karismaatiliste juhtidega ususekte on ennegi olnud ja ilmselt ka selliseid, kus inimesed ennast tapnud. Aga nii massiline?

Kui ma filmi alguse olin ära vaadanud, siis oli juba otsapidi selge, kuidas kõik nii sai minna. Jim Jones rääkis seda, mida inimesed kuulda tahtsid. Ta oli ise pärit vaesest ning lõhkisest perest ja kõigest sellest rääkimine ning uue 'kodu' pakkumine andis teistele samasugustele inimestele lootust. Eriti just mustanahaliste seas, kes olid tolle aja ühiskonnas allasurutud. Ta hoolitses kõigi eest võrdselt ning pakkus võimalusi eluks. Lisaks oli ta nägus ning äärmiselt karismaatiline. Kes see ei tahaks, et tema elu läheks paremini? Tegu tundus olevat pigem võrdsusel põhineva kirikuga kui usul. Samas pole ma eriti uurinud Rahva Templi põhimõtetega. Igastahes... Piibel üle saali põrandale lendas.

Jonestown pidi olema ilus utoopiline linn, kus kõik pidid elama rõõmus ja rahus. Iseenesest kena idee, kui poleks vaid olnud Johnesi vigast psüühikat, mille põhjuseks on ilmselgelt tema lapsepõlv: isa joodik, ema polnud praktiliselt kodus jne. Kõik need mõjutavad. Sõltub küll lapsest, kui palju, aga see mõjutab. Jonesi puhul oli mõju silmnähtavalt suurem ning mida vanemaks ta sai, seda rohkem tema mõistus ära keeras. Ja ta võttis enda järgijad, enda lihtsameelsetest inimestest järgijad kaasa. Enamus nendest silmnähtavalt ei mõistnud, kui hulluks Jonesi vaimne olukord oli läinud. Kasvõi juba seetõttu, et enesetapu sooritas ~900 inimest. Kusjuures tuleks märkida, et lapsed... imikud tapeti kõige esimestena. Vot sellist asja ma ei salli. Kui tahad ennast tappa, palun, aga laps ju ei mõista, mis tema ümber toimub. Jätku nemad rahule.

Muljetavaldav dokumentaal, kuigi oleks ehk soovinud paremat ülevaadet Rahva Templi põhimõtetest. Eelkõige siis sellest usulisest poolest, kuna tegu oli siiski kirikuga. Põhiliselt räägiti seal ainult võrdsusest.

Kusjuures... Jim Jones meenutas mulle kohati Elvist :P

8/10