Pealkiri: "Singing Revolution" (Laulev revolutsioon)
Režissöör: James Tusty ja Maureen Castle Tusty
Žanr: dokumentaal
Aasta: 2005
Riik: Eesti / USA
Mängivad:
Heiki Ahonen - tema ise
Gustav Ernesaks - tema ise (arhiivi materjal)
Linda Hunt - jutustaja
Mari-Ann Kelam - tema ise
Tunne Kelam - tema ise
...
Sissejuhatus: „What role can singing play, when a nation is faced with an… by its neighbours? Can culture hold people together? For centuries the small country of Estonia has faced these questions.”
Film tutvustam meile Eesti kurba, kuid samal ajal hämmastavat ajalugu põlvedepikkusest okupatsioonist ning sellest vabanemisest. Eesti asub Balti mere ning Venemaa vahel, olles väravaks Euroopa ning Venemaa vahel. Seetõttu on see ka olnud magus maa juba väga pikka aega. Oma vallutusplaan on siin ellu viinud rootslased, taanlased, poolakad, vene tsaarid ning Nõukogude Liit. Üks verisemaid ning vägivaldsemaid peatükke Eesti ajaloos algas aga 1939. aastal, kui vene väed ületasid Eesti piiri. Mõne kuuga saadetu kümned tuhanded inimesed Siberisse, tapeti või kadusid jäljetult. Siis tulid natsid, kuid nende taganedes saabusid kättemaksuhimulised venelased. Nad jäid 50ks aastaks ning haarates eesti rahvas oma alla. Kuid eestlased võitlesid ning jäid ellu.
Eesti muinasjutukangelased pole printsid valgel hobusel, kes tapavad draakoneid ning päästavad printsesse, vaid vana Rehepapp, kes istub lõkke ääres oodates, vaadates ning tegutsedes ainult siis, kui aeg on õige. Kannatus on relv, ettevaatlikkus voorus. Film on sellest, kuidas kultuur päästis rahva.
(vaba tõlge filmi alguse jutustusest)
Arvamus: Esimest korda nägin seda dokumetaali Athena kinos. Suurelt ekraanilt vaadata sellist patriootliku dokumentaali on kuidagi meeli ülendav. Samas miski ei ületa põhja keeratud audiot ning kõrvaklappe. Külmavärinad. Kui ma ei kardaks pärast pikka pausi laulmises valesti laulda, oleks ma praegu vaadatud filmi ajal kõvasti kaasa lõõritanud. Sellised filmid kuidagi toovad esile selle, mis sinus on patriootlik. Siiski peaks mainima, et teatud määral jätab väga Eesti keskse mulje, kuigi nii Lätil kui ka Leedul oli oma osa. Aga eks see film ainult Eestile keskenduski.
Tore oli näha, et rääkisid erinevad inimesed, kes ühel või teisel, suuremal või vähemal määral kõigele kaasa aitasid. Kuigi… tõsiselt, kõik oleks võinud rääkida ikka eesti keeles, kui et puristada seda vigast inglise keelt. Huvitav kas üritati näidata, et isegi eesti vanamemmed oskavad inglise keelt või oli asi pigem selles, et film on eelkõige suunatud välismaalastele. Eks see maitse asi võib-olla ole, kuid eesti keelt oleks vähemalt mina küll eelistanud.
Kui ma nüüd peaks mainima, mis mind selle filmi juures kõige rohkem liigutas, siis oli see ilmselt hetk, kus Interrinne tungis Toompeale ning Savisaar kutsus üle raadio rahvast kaitsma. Rahvas tuli, asi paistis minevat juba vägivaldseks, kuid siis eestlased moodustasin koridori, laulsid ning lasid venelastel lihtsalt ära minna. Rahulikult. Ilma tilkagi valamata. See kuidagi tekitas sellise uhke tunde. Kusjuures siinkohal tekib kuidagi seos praeguse poliitikaga, kus soppa lendab küll päris korralikult, kuid mis puudutab näiteks Venemaad, siis poliitikuid suhtuvad meil asja suhteliselt külma kõhuga ning ei allu provokatsioonidele eriti.
Minu arvates eestlasele võiks selline film, kas just kohustuslik, kuid teataval määral… ei siiski ikka kohustuslik olla.
9/10
Looduskatastroofid on mind alati paelunud. Eriti nende põhjal tehtud dokfilmid, seeriad või filmid. Seekord siis võtsin siis kätte ühe inimkonna ajaloo suurimal vulkaanipurskel põhineva kaheosalise BBC lühiseriaali.
Pealkiri: "Krakatoa: The Last Days" (Krakatau: Viimased päevad)
Režissöör: Hideki Takeuchi
Žanr: draama
Aasta: 2006
Riik: Suurbritannia
Mängivad:
Rupert Penry-Jones - Willem Beijerinck
Olivia Williams - Johanna Beijerinck
Kevin McMonagle - Rogier Verbeek
Ramon Tikaram - Tokaya
David Dennis - Karim
...
Sissejuhatus: 26. augustil 1883 plahvatas väikse vulkaanilise saare Krakatau vulkaan. 48 tunniga hävitas ta sadu külasid, üle 36 000 inimese suri vulkaanipursete ja tsunaamide tagajärjel ning saar ise peaaegu haihtus. Ellujäänud jätsid endast alles päevikuid, kirjeldusi ning intervjuusid. Need kõik kogus kokku hollandlasest geoloog Rogier Verbeek, üks väheseid teadlasi, kes vulkaanipurset oma silmaga nägi ning selle üle elas. See lühisari räägibki nendest kokkukogutud teostest.
Film algab sellega teadlane Verbeek sirvib raamatuid ja vanu pilte ning tuletab meelde, kuidas kõik juhtus. Tükk tüki haaval üritab ta kokku panna kogu pilti. Verbeek on peategelane, kelle tagasivaatav jutt saadab meid läbi kogu filmi. Alustades perekonna Beijerinckiga, kes oma igapäevaseid toimetusi tehes tunneb tugevat maavärinat. Perenaine Johanna aimab halba ning räägib sellest ka oma mehele Willemile, saare hollandikoloonia juhile. Too ei taha aga kuuldagi võtta ning palub naisel rahuneda. Meile tutvustatakse ka Schuitide perekonda, kes elab umbes 30km kaugusel Krakatau saarest ühes tuletornis. Verbeek on nende tihe külaline, sest tuletorni otsast on võimalik saada hea vaade tuhka väljaajavale vulkaanile. Perekond on mures, kuid teadlane rahustab neid. Kuid ka teadlane ei suutnud aimata, mis neid ees ootab...
Arvamus: Kui ma tavaliselt teen lisalugemise pärast filmivaatamist, siis seekord tegin seda enne ning süvenesin peaaegu 1,5 tunniks wikipedia sügavustesse Krakatau ja teiste vulkaanide teemal. Sain teada nii mõndagi ning jälgisin seda rohkema huviga filmi. Eelkõige seetõttu, et näha, kui täpselt nad jälgivad seda, mis tegelikult toimus. Kui välja arvata asjaolu, et kellaajad olid valed ning vist oli 4 suure purske asemel 3, oli tegu küllaltki täpse ülevaatega toimunud sündmusest. Kuna tegu oli draamaseriaaliga, siis ega tõepärast väga palju sealt otsida ei tasu.
Üks asi, mida ma tähele panin oli see, et antud filmis, kuigi peategelaseks oli vulkanoloog, siis kõige paremini aimas kõike ette Johanna. Kõhutunne või siis naiselik instinkt. Olen sellist asja varem ka katastrooffilmide puhul täheldanud. Või kui üldse mingis filmid midagi imelikku toimuma hakkab, siis aimab seda mõni naine ette. Olgu peategelane või kõrvaltegelane. Sellest lähtuvalt ütlen, et näitejatöö oli hea. Kui välja arvata Tokaya naine, kelle näitlemine minu arvates oli lihtsal kohutav.
Visuaalselt oli film minu jaoks vägagi nauditav, kuigi kohati oli päris selgelt aru saada, et tegu on arvutigraafikaga, mitte millegagi, mis võiks olla hästi reaalne. Eks kõik on arvutiga tänapäeval tehtud... isegi Indiana Jones piits, kuid sellised asjad võiksid reaalsemad välja näha. Kui võtta näiteks filmi õhustik ning sündmused, siis ilusad hetked oli alguses rõõmsad ning kollakates toonides, kuid mida aeg edasi, seda hallikamaks ja süngemaks kõik läks.
7/10
Uuemad postitused Vanemad postitused Avaleht