FilmiPloog

Minul isiklikult tekkis kerge samastumistunne peategelasega. Kes mind tunneb, saab ilmselt aru :P



Pealkiri: "Mona Lisa Smile" (Mona Lisa naeratus)
Režissöör: Mike Newell
Žanr: draama / komöödia / romantika
Aasta: 2003
Riik: Suurbritannia / Itaalia

Mängivad:
Julia Roberts - Katherine Ann Watson
Kirsten Dunst - Betty Warren
Julia Stiles - Joan Brandwyn
Maggie Gyllenhaal - Giselle Levy
Ginnifer Goodwin - Connie Baker
... [---]


Sissejuhatus: "Mona Lisa naeratuse" tegevus toimub aastatel 1953-54 ja räägib feministist õpetajast Katherine Watsonist, kes asub õpetama kunstiajalugu ultra-konservatiivses Wellesley tüdrukute-kolledžis. Ta proovib avada oma õplaste meeled vabadusele, et nad elaksid oma elu nii, nagu ise soovivad. Julgustab neid oma peaga mõtlema ning endasse uskuma. Läbi oma kunstiajaloo õpetuste üritab ta oma õpilastele selgeks teh, et nad ei pea järgima ühiskonna poolt loodud stereotüüpe naistest, nagu peaks neist kõigist saama koduperenaised ja emad. Watsoni ideed ei meeldi aga kooli väga konservatiivsele juhatajale.

Arvamus: Film pani mind esamhoobilt kergelt muigama. Kas tõesti oli nii, et enamus naisi oli vaimustuses sellistest koduperenaise stereotüüpidest, kus abielu nimel pidi ohverdama muu ja samas ka kannatama, sest ühiskond ei sallinud lahutusi? Eks ta ilmselt oli. Watson on selles osas teisitimõtleja ning proovib seda muuta, kuigi selgub, et ta võitleb tuuleveskiga tuuleveskiga (kes filmi vaatab, saab aru, mida mõtlesin sellega). Samas on see isiksusetüüp ning mõned teised selles filmis etteaimatavad. See, kes vajab kõige rohkem muutusi, on aga see, kes on alguses kõige rohkem vastu. See küll ei tee filmi vähemnauditavaks, aga ei anna ka midagi juurde

Julia Roberts oli nagu alati hea, ilus ja sümpaatne. Betty Warrenit mänginud Kirsten Dunst oli aga ületamatu, kuigi kohati jättis kergelt ülemängitud mulje, oli tegelaskuju siiski vägagi nauditav ja tekitas kaastunde. Meesosatäitjad olid selles filmis pigem tagaplaanil. Ja arvata oligi, sest filmi sisuks on naised. Nagu ka naised, olid ka mehed osaliselt stereotüüpselt kujutatud. Eriti mis puudutab Dominic Westi mängitud Bill Dunbari (naistemees) ning Jordan Bridgesi mängitud Spencer Jonesi (tüüpiline abielurikkuja).

Film iseenesest paneb aga mõtlema meie igapäevaelule. Milliseid rolle me täidame? Kas me oleme mingisse rolli sündinud, mida me ei tahtnud? Kas need rollid on ühiskonna poolt või meie endi poolt määratud?

Ei oskagi midagi hullult head või halba öelda. Film on täiesti nauditav, samas ei suurt midagi uut.

5,5/10