FilmiPloog

Ilmselt Natsi-Saksamaa, kui mitte üldse tolle aja üks paremini teostatud filme.



Pealkiri: "Triumph des Willens" (Triumph of the Will / Tahte triumpf)
Režissöör: Leni Riefenstahl
Žanr: dokumentaal / sõda
Aasta: 1935
Riik: Saksamaa

Mängivad:
Adolf Hitler - tema ise
Max Amann - tema ise
Martin Bormann - tema ise
Walter Buch - tema ise
Walter Darré - tema ise
... [---]


Sissejuhatus: Palju sissejuhatuseks polegi öelda kui seda, et näitab natsipartei Nürnbergi kongressi. Palju marssimist ning patriootilisi ja innustavaid kõnesid partei erinevate tähtsate tegelaste poolt. Kajastatakse Natsi-Saksamaad Hitleri isikukultuse tipul. Nii noored ja vanad, naised ja mehed - kõik on Hitlerist vaimustuses.

Arvamus: Miks ma üldse seda filmi vaatama hakkasin oli see, et kiideti selle teostuslikku poolt. Ja see vastab tõele. Film on tõesti hästi teostatud 1935 aasta kohta. Kaameratöö on tõesti hea. Wikipediast sai ka sellist infot, et paljud tänapäeva filmid on seda filmi eeskujuna võtnud, mis puudutab kaameratööd (filmid nagu näiteks Star Wars, Gladiaator, Lord of the Rings, Hero jt.). Lisaks sellele on filmi tugevaks küljeks ka massisstseenid. Külmavärinad tekivad, kui näha sellist massi ühiste eesmärkide poole püüdlemas ning isikukultuse haardes. Samas on need massistseenid pikapeale ka väga tüütavad, sest neid näitab lihtsalt niiiii palju ja kohati oli tahtmine film lihtsalt kinni panna, aga vaatasin lõpuni ära.

Tolleaegset Saksamaa olukorda arvestades pole rahva vaimustus tegelikult midagi nii üllatavat. Oldi ju sõjas tugevasti kannatada saanud ning rahvas pettunud. Vaja oli lootust, mille vägagi kõneosav Hitler ka andis. Tema kõned olid innustavad ja kaasahaaravad. Iga rahvas vajab mingil ajahetkel lootust. Iseasi on see, milleni see viib. Filmi üldine meeleolu on ka ideele vastav. Kõik on rõõmsad ja rahul. Kõige paremini on seda näha, kui näidatakse Hitler-Jugendit. Kõik on rõõmsameelsed, viidavad lõbusalt aega ja on täis usku ning lootust. Kõik on hea ja ilus.

Vaatamata filmi ideele, on see tunnustatud. Leni Riefenstahl saanud hakkama kunstiteosega, mida on nimetatud läbi aegade parimaks propagandafilmiks, kuigi Riefenstahl ise on seda pigem dokumentaaliks pidanud.

Mingi hetk Hitleri kõne kuulates tuli mul pähe küsimus, et kas tal hääl ka ära läks peale mikrofoni karjumist...

7/10

_{Kuna teema, mida film käsitleb, on küllaltki õrn, siis paluks sellekohaseid kommentaare mitte postitada. Räägime ainult filmi kunstilisest poolest.}