FilmiPloog

Muinaslugu, mida ma oma lastele ei julgeks näidata.



Pealkiri: "Pan's Labyrinth"
Režissöör: Guillermo del Toro
Žanr: draama / fantaasia
Aasta: 2006
Riik: Mehhiko / Hispaania / USA

Mängivad:
Ivana Baquero - Ofelia
Ariadna Gil - Carmen Vidal
Maribel Verdú - Mercedes
Doug Jones - Pan/Pale Man
Álex Angulo - Dr. Ferreiro
... [---]


Sissejuhatus: On aasta 1944. Hispaania kodusõda on lõppenud fašistide võiduga, kuid mõningates mägipiirkondades käib veel võitlus vabadusliikumise ning frankistide vahel, keda juhib sadistlik kapten Vidal. Vidali meeste poolt hõivatud üksildlasse mägitallu on teel lapseootel Carmen koos tütre Ofeliaga. Isa kaotanud ning ootamatult võõrasse keskkonda paisatud hingeline tüdruk leiab lohutust muinasjuttudest ning talle tundub, et ümbritsev ürgmets on haldjaid ja muinasjututegelasi täis võlumaailm. Tüdrukule pakub pakub tuge ka majapidajanna Mercedeses, kes salaja mässulisi abistab.
Ühel öösel avastab Ofelia maamaja tagant metsast kummalise labürindi, mida valvab groteskne, sokusarvedega Paan. Tüdruk kuuleb, et muistse ennustuse kohaselt on ta maa-aluse kuningriigi printsess ning oma tõelise mina avastamiseks ja kuningriiki jõudmiseks peab ta läbima kolm verdtarretavat katset. Kõhklemata otsustab Ofelia Paani väljakutse vastu võtta.

Arvamus: Vot see oli üks vahva film. Teise maailmasõja aegne ning fantaasia maailm üheskoos eksisteerimas. Üldiselt ma päris kahetunniseid filme väga vaadata ei viitsi, kuid see läks üpris ruttu. Väga meeldis just see, et räägiti kahest erinevast juhtunust, mitte ei keskendutud vaid ühele reale. Ühelt poolt vabadusliikujate elu, karm elu kapten Vidali käe all, kes väga kergekäeliselt kätt tõstis ning püssi haaras, teiselt poolt muinasjutumaailm, mis otsis oma printsessi. Tuleb tunnistada, et kui ma Fauni esimest korda filmis nägin, siis ehmusin suhteliselt ära, sest ta oli ikka üpris kole. Mõne aja pärast aga harjus temaga, sest ta hing oli siiski hea. Vihake ajas aga Ofelia vastu keeldu käitumine, mistõttu see kole valge elajas ellu ärkas. Filmis oli veel mõningaid üpris võikaid stseene, näiteks see, kuidas Paan haldjaid sõi, kuidas kapten Vidal ühelt kätte saadud vabadusliikuja sõrmede vahet mõned sentimeetrid lahti lõiganud oli, et infot saada, kuidas tal endal suunurk lõhki tõmmati. Verd ja vägivalda ning muinasjuttu ehk vaatamist igasugustele.

9/10

Minul isiklikult tekkis kerge samastumistunne peategelasega. Kes mind tunneb, saab ilmselt aru :P



Pealkiri: "Mona Lisa Smile" (Mona Lisa naeratus)
Režissöör: Mike Newell
Žanr: draama / komöödia / romantika
Aasta: 2003
Riik: Suurbritannia / Itaalia

Mängivad:
Julia Roberts - Katherine Ann Watson
Kirsten Dunst - Betty Warren
Julia Stiles - Joan Brandwyn
Maggie Gyllenhaal - Giselle Levy
Ginnifer Goodwin - Connie Baker
... [---]


Sissejuhatus: "Mona Lisa naeratuse" tegevus toimub aastatel 1953-54 ja räägib feministist õpetajast Katherine Watsonist, kes asub õpetama kunstiajalugu ultra-konservatiivses Wellesley tüdrukute-kolledžis. Ta proovib avada oma õplaste meeled vabadusele, et nad elaksid oma elu nii, nagu ise soovivad. Julgustab neid oma peaga mõtlema ning endasse uskuma. Läbi oma kunstiajaloo õpetuste üritab ta oma õpilastele selgeks teh, et nad ei pea järgima ühiskonna poolt loodud stereotüüpe naistest, nagu peaks neist kõigist saama koduperenaised ja emad. Watsoni ideed ei meeldi aga kooli väga konservatiivsele juhatajale.

Arvamus: Film pani mind esamhoobilt kergelt muigama. Kas tõesti oli nii, et enamus naisi oli vaimustuses sellistest koduperenaise stereotüüpidest, kus abielu nimel pidi ohverdama muu ja samas ka kannatama, sest ühiskond ei sallinud lahutusi? Eks ta ilmselt oli. Watson on selles osas teisitimõtleja ning proovib seda muuta, kuigi selgub, et ta võitleb tuuleveskiga tuuleveskiga (kes filmi vaatab, saab aru, mida mõtlesin sellega). Samas on see isiksusetüüp ning mõned teised selles filmis etteaimatavad. See, kes vajab kõige rohkem muutusi, on aga see, kes on alguses kõige rohkem vastu. See küll ei tee filmi vähemnauditavaks, aga ei anna ka midagi juurde

Julia Roberts oli nagu alati hea, ilus ja sümpaatne. Betty Warrenit mänginud Kirsten Dunst oli aga ületamatu, kuigi kohati jättis kergelt ülemängitud mulje, oli tegelaskuju siiski vägagi nauditav ja tekitas kaastunde. Meesosatäitjad olid selles filmis pigem tagaplaanil. Ja arvata oligi, sest filmi sisuks on naised. Nagu ka naised, olid ka mehed osaliselt stereotüüpselt kujutatud. Eriti mis puudutab Dominic Westi mängitud Bill Dunbari (naistemees) ning Jordan Bridgesi mängitud Spencer Jonesi (tüüpiline abielurikkuja).

Film iseenesest paneb aga mõtlema meie igapäevaelule. Milliseid rolle me täidame? Kas me oleme mingisse rolli sündinud, mida me ei tahtnud? Kas need rollid on ühiskonna poolt või meie endi poolt määratud?

Ei oskagi midagi hullult head või halba öelda. Film on täiesti nauditav, samas ei suurt midagi uut.

5,5/10

Ilmselt Natsi-Saksamaa, kui mitte üldse tolle aja üks paremini teostatud filme.



Pealkiri: "Triumph des Willens" (Triumph of the Will / Tahte triumpf)
Režissöör: Leni Riefenstahl
Žanr: dokumentaal / sõda
Aasta: 1935
Riik: Saksamaa

Mängivad:
Adolf Hitler - tema ise
Max Amann - tema ise
Martin Bormann - tema ise
Walter Buch - tema ise
Walter Darré - tema ise
... [---]


Sissejuhatus: Palju sissejuhatuseks polegi öelda kui seda, et näitab natsipartei Nürnbergi kongressi. Palju marssimist ning patriootilisi ja innustavaid kõnesid partei erinevate tähtsate tegelaste poolt. Kajastatakse Natsi-Saksamaad Hitleri isikukultuse tipul. Nii noored ja vanad, naised ja mehed - kõik on Hitlerist vaimustuses.

Arvamus: Miks ma üldse seda filmi vaatama hakkasin oli see, et kiideti selle teostuslikku poolt. Ja see vastab tõele. Film on tõesti hästi teostatud 1935 aasta kohta. Kaameratöö on tõesti hea. Wikipediast sai ka sellist infot, et paljud tänapäeva filmid on seda filmi eeskujuna võtnud, mis puudutab kaameratööd (filmid nagu näiteks Star Wars, Gladiaator, Lord of the Rings, Hero jt.). Lisaks sellele on filmi tugevaks küljeks ka massisstseenid. Külmavärinad tekivad, kui näha sellist massi ühiste eesmärkide poole püüdlemas ning isikukultuse haardes. Samas on need massistseenid pikapeale ka väga tüütavad, sest neid näitab lihtsalt niiiii palju ja kohati oli tahtmine film lihtsalt kinni panna, aga vaatasin lõpuni ära.

Tolleaegset Saksamaa olukorda arvestades pole rahva vaimustus tegelikult midagi nii üllatavat. Oldi ju sõjas tugevasti kannatada saanud ning rahvas pettunud. Vaja oli lootust, mille vägagi kõneosav Hitler ka andis. Tema kõned olid innustavad ja kaasahaaravad. Iga rahvas vajab mingil ajahetkel lootust. Iseasi on see, milleni see viib. Filmi üldine meeleolu on ka ideele vastav. Kõik on rõõmsad ja rahul. Kõige paremini on seda näha, kui näidatakse Hitler-Jugendit. Kõik on rõõmsameelsed, viidavad lõbusalt aega ja on täis usku ning lootust. Kõik on hea ja ilus.

Vaatamata filmi ideele, on see tunnustatud. Leni Riefenstahl saanud hakkama kunstiteosega, mida on nimetatud läbi aegade parimaks propagandafilmiks, kuigi Riefenstahl ise on seda pigem dokumentaaliks pidanud.

Mingi hetk Hitleri kõne kuulates tuli mul pähe küsimus, et kas tal hääl ka ära läks peale mikrofoni karjumist...

7/10

_{Kuna teema, mida film käsitleb, on küllaltki õrn, siis paluks sellekohaseid kommentaare mitte postitada. Räägime ainult filmi kunstilisest poolest.}

Louis XVI abikaasa, Marie Antoinett' elu osaline ekraniseering.



Pealkiri: "Marie Antoinette"
Režissöör: Sofia Coppola
Žanr: draama
Aasta: 2006
Riik: USA / Prantsusmaa

Mängivad:
Kirsten Dunst - Marie Antoinette
Jason Schwartzman - Louis XVI
Judy Davis - Comtesse de Noailles
Rip Torn - Louis XV
Rose Byrne - Duchesse de Polignac
... [---]


Sissejuhatus: Marie Antoinette oli kõigest 14-aastane, kui ta pandi mehele Prantsusmaa kuningale Louis XVI-le. Naiivne tüdruk satub külluslikku Pariisi õukonda, mis kihiseb vandenõudest ja skandaalidest. Triivides üksi, ilma kellegi suunava toeta selles ohtlikus maailmas, mässab noor ja kapriisne Marie Versailles’ isoleeritud õhustiku ja iganenud tavade vastu, muutudes seda tehes Prantsusmaa ajaloo kõige vääritimõistetumaks monarhiks.

Arvamus: Mu ootused filmidele on vist liialt suured. Naisterahvana märkasin, kuidas peale selle filmi linastumist tekkisid kosmeetikatööstuses selletemaatilised kosmeetikavahendid ning sellest filmist jõudis minuni vaid ilu pool. Film ise aga venis ja polnud pooltki nii huvitav, kui lootsin. Palju silmailu pakkusid imelised kostüümid ja soengud, vaagnate viisi kauneid toite, Versailles'i lossi ülikenad ruumid (olen ise seal lossis käinud ja väga vahva oli mõelda, et ma olen ise osades neis ruumides käinud, kus see film tehti). Enamus punkte lähevadki just filmi ilule, mitte sisule. "Las nad siis söövad kooki."

5/10

Filmiploog sai siis Ajaveeb 2007 parimaks grupiblogiks :)

Kuidas siis kõik läks: uudis sellest, et meie blogi on nomineeritud kahes kategoorias (filmi ja grupi), sain ma teada alles suht eile. Sellele järgnes kohe teiste kaasblogijate teavitamine ning läbiküsimine (Priiduga kahjuks kontakti ei osanud võtta), et kas keegi koos minuga sinna üritusele läheb. Selgus, et enamus ei saa ning ka Ralf ise polnud eriti kindel. No igastahes hüppasin bussile Tallinna (millest oleks äärepealt maha jäänud). Selgus, et Ralf siiski saab tulla ning meie kohtumispaigast Tammsaare pargist suundusime Vanalinna. Suures tänavakärestikus ma ära ka eksisime :P Kui koht üles leitud, selgus aga, et üritusele alla 21. aastalisi sisse ei lasta. Õnneks saime korraldajalt loa. Ralf ka ju nomineeritud blogi kirjutaja. Umbes tunni istusime vaikselt ning jälgisime teisi kohalolijaid. Vahepeal arutasime, et kes võiks kes olla. Ja siis millalgi poole 10 ajal hakati võitjaid loosima. Osad kategooraid olid kohe selged. Mõned võitjad olid nimepidi tuttavad. Meie mõlemad kategooriad jäid lõpupoole. Kui jõudis filmikategooria, haarasime mõlemad pöidlad pihku. See võit läks aga Trashile. Meie mõlemi arvates vägagi teenitult. Ja siis natukene hiljem tuli grupikategooria. Jälle näpud pihku ja seekord oli õhinat ka rohkem. Ja tuligi võit :) Krapsasime diivanilt püsti ning saime ajaveeb.ee ning blog.tr.ee eestvedajatelt sooja käepigistuse ning ka auhinnad, milleks olid siis helerohelised ajaveeb.ee fliisid ning tumerohelised ajaveeb.ee tassid. Kuna mul polnud võimalik suurt hunnikut asju kaasa võtta, siis kõik siinsed kaasblogijad, kes kohale tulla ei saanud, said omale tassid. Niiet minu käest saab kätte. Priidu oma on Ralfi käes.

Nii minu kui ka teiste siinsete kaasblogijate poolt suured tänud neile, kes meie poolt hääletasid ning selle toreda võidu võimalikuks tegid. Suured tänud ka ürituse korraldajatele!

Aitäh!