Homer Simpson: [while choking Bart for laughing at him] I'll teach you to laugh at something that's funny!
Pealkiri: The Simpsons Movie (Simpsonite film)
Režissöör: David Silverman
Žanr: animatsioon / komöödia
Aasta: 2007
Riik: USA
Hääled andnud:
Dan Castellaneta - Homer Simpson/Itchy/Barney/Grampa/Stage Manager/Krusty the Clown/Mayor Quimby/Mayor's Aide/Multi-Eyed Squirrel/Panicky Man/Sideshow Mel/Mr. Teeny/EPA Official/Kissing Cop #1/Bear/Boy on Phone/NSA Worker/Officer/Santa's Little Helper/Squeaky-Voiced Teen (voice)
Julie Kavner - Marge Simpson (voice)
Nancy Cartwright - Bart Simpson/Maggie Simpson/Ralph/Nelson/Todd Flanders/TV Daughter/Woman on Phone (voice)
Yeardley Smith - Lisa Simpson (voice)
Harry Shearer - Scratchy/Mr. Burns/Rev. Lovejoy/Ned Flanders/Lenny/Skull/President Arnold Schwarzenegger/Kent Brockman/Principal Skinner/Dr. Hibbert/Toll Booth Man/Smithers/Guard/Otto/Kang (voice)
...
[---]
Sissejuhatus:
Kui Homer kogemata jõe toxiliste jäätmetega (Big Crap) reostab, põhjustab ta keskkonnakaitse agentuuri trastilisi meetmeid kasutama ja Springfieldi klaasist kupli alla matma.Nüüd peab Homer Päästma Springfieldi enne kui president Schwarzenegger annab käsu linna hävitada.
Arvamus:
Iga Simpsoni fänni unistus... rohkem kollaseid Simpsoneid ühe korraga, rohkem andekat komöödiat ja uskumatuid seiklusi, mis tegid aastad 18 tagasi ülemaailmse kultuse.
Jäädes Simpsonite komöödiale truuks ei mitte ühtegi nelja töhelist roppu sõna naeru esile kutsumiseks kuigi mõni koht ei olnud just sama süütu kui telekast harjunud vaatama. Samas mitte midagi lapsi peletavat roppu.
Peab tõdema, et ei pettunud mitte karvavõrtki. Sujuv storyline pidevate naljadega, draama, action, romance ja kurat teab mida veel. Ei mingit pettumust... komöödia, mis ammu teiste filmide seas unustatud.
10/10
Pealkiri: Hot Shots! (Ässad) / Hot Shots! Part Deux (Ässad 2)
Režissöör: Jim Abrahams
Žanr: komöödia
Aasta: 1991 / 1993
Riik: USA / USA
Mängivad (Hot Shots!):
Charlie Sheen - Lt. Topper Harley
Cary Elwes - Lt. Kent Gregory
Valeria Golino - Ramada Thompson
Lloyd Bridges - Adm. Thomas 'Tug' Benson
...
Mängivad (Hot Shots! Part Deux):
Charlie Sheen - Topper Harley
Lloyd Bridges - President Thomas 'Tug' Benson
Valeria Golino - Ramada Rodham Hayman
Richard Crenna - Col. Denton Walters
...
Sissejuhatus esimesele filmile: Parim piloot ükuses, Topper Harley, on läinud erru ja elab indiaanlasega, kuna lennuõnnetus pani teda oma võimetes kahtlema. Salajase missiooni tarbeks kutsutakse teda teenima lennukikandjal SS Essess. Topper'i missiooniks on hävitada Saddam Hussein'i tuumajaamad. Tal tekib aga huvide konflikt teise tipp-piloodiga, kuna nad on huvitatud samast naisest. Ka üritab üks lennukitehase omanik missiooni saboteerida, sest tahab, et kasutuses olevad lennukid vahetataks tema lennukite vastu.
Sissejuhatus teisele filmile: Teine film parodeerib otsesemalt Rambo III'e, nimelt leiab film Topper Harley töötamas kloostris, kusjuures lisaraha teenib ta illegaalsete võitlusmatšidega. CIA aga palkab ta minema Iraaki, et päästa päästeüksus, kes läks päästma päästeüksust, kes läks päästma sõjas vangilangenuid.
Arvamus: Hea meelega ma neid filme eriti ei kommenteeriks, sest nende filmidega on nagu Scary Movie'dega – osad peavad paremaks esimest osa, teised jälle teist. Mina kuulun viimaste hulka. Teeks siiski räiged spoilerid ja ütleks, et esimese filmi võib-olla mitte nii märgatav, aga siiski üks hiigelnaljakas pila on suur reklaamtulp Smoke. Nobody lives forever ja teises filmis koht, kus immiteeritakse Iraagi keelt; nimelt üks vangivalvur ütleb aktsendiga: I'll have a hamburger.
Tutvustaval pildil olev stseen parodeerib joonisfilmi Leedi ja Lontu. Ehk märkate lihapalli, mida Topper ninaga lükkab. Ning kuigi tegelikult on ka IMDb's kirjas, et Hot Shots! on Top Gun'i paroodia, ja nüüdseks olen ka seda filmi näinud. Tavaliselt parandab arvamust paroodiast originaalfilmi nägemine, kuid juba antud hinnet ma ei tõstaks, ja jääks ka oma lause teine film parodeerib otsesemalt Rambo III'e juurde, kuna Hot Shots! baseerus Top Gun'il ainult osaade stseenide ja üldsüžeega.
6/10, 10/10
See film on üks võimalus vastata sellele küsimusele.
Pealkiri: "Children of Men" (Inimlaped)
Režissöör: Alfonso Cuarón
Žanr: draama / põnevik / seiklus / ulme
Aasta: 2006
Riik: Suurbritannia / USA / Jaapan
Mängivad:
Clive Owen - Theo Faron
Julianne Moore - Julian Taylor
Claire-Hope Ashitey - Kee
Michael Caine - Jasper Palmer
Pam Ferris - Miriam
... [---]
Sissejuhatus: On aasta 2027. Inimesed kogu üle maa on muutunud viljatuks. Igalpool levib terror. Televisoonis teatatakse, et tapeti maailma noorim inimene - 18 aastane argnetiinlane. Tundub, et kogu maailm leinab, kuigi Theo Faron, endine poliitiline aktivist, on sellel teemal täiesti apaatne.
Kui Theo naaseb oma sõbra Jasper Palmeri, endine poliitiline karikaturist, ning tema naise, riigi poolt piinatud enidne sõjafotograafi, juurest, röövitakse ta järsku tänavalt. Selgub, et tema röövijateks on nn Kalad, kes toetavad immigrantide õigusi. Nende juhiks on Julian, Theo endine naine. Julian palub Theol kohtuda oma nõo Nigeliga, et muretseda reisiluba noorele aafriklasest põgenikule Keele. Algul Theo küll keeldub, aga hiljem mõtleb ümber. 5000 naela on tema jaoks piisav põhjus. Paberid kätte saades selgub aga, et ta peab koos Keega reisima.
Teel Julian tapetakse ning uueks Kalade liidriks määratakse Luke, küllaltki järsu iseloomuga noormees. Kui selgub, miks Keed tahetakse ühele laevale viia, otsustab Theo asjad oma kätesse võtta ning tema, Kee ja Miriam, ämmaemand, põgenevad.
Arvamus: Esimesest hetkest, kui filmi reviewd lugesin, tekkis huvi. Sellised katastroofilaadsed filmid on alati huvi pakkunud. Harva juhtub seda, et ma filmi ajal otsast ülevaadet kirjutama ei hakkaks. Mõtlen just andmete ülemist osa enne sissejuhatust. Film tavaliselt ei paelu. See film naelutas mind aga täielikult monitori ette.
Tõsiselt masendav on see, kuidas kujutatakse seda tuleviku. Mis kõige naljakam...vaatamata selle kuidagi ulmelisele esitusele tundub see nii tõepärane. See keskkond, inimesed, elu üldse. Londoni tänavad on täis prügi ja prahti. Immigrante hoitakse sõna otseses mõttes puuris ning neid lastakse maha. Mis mulle isiklikult meeldis filmi puhul oli see, et esindatud oli hästi palju rahvuseid ning kuulda oli erinevaid keeli. Mis iseenesest tundus väga reaalne oli see, kui peeti plaani, mida Keega edasi teha ning väideti, et nad ei saa Keed valitsusele üle anda, sest sel puhul ei taluks nad karvavõrtki, et üle kahekümne aasta sünnib laps mingil aafriklasel. Miks see tundub nii tüüpiliselt poliitika moodi? :) Mis filmi juures oli veel paeluv, oli see, et kõike ei seletatud lahti, nagu tänapäeva filmides seda tehakse. Sa said ise oma mõtetel lasta lennata, miks üks või teine asi nii võiks olla.
Tegelased olid hästi valitud. Tuntud ja tundmatud. Kõik täitsid oma rolli hästi. Clive Owen meeldis mulle isiklikult kõige rohkem. See, kuidas tema lootusetusest kasvab lootus. Kui aus olla, siis ka mina oleks masendunud kui ma teaks, et poleks tulevikku. Siinkohal ei mõtle ma enda, vaid üldse inimeste tulevikku. Olgu see siis kui julm tahes. Kui kõik lihtsalt lõppeks, oleks see kuidagi...poolik? Kee oli noore teadmatu emana küllaltki armas.
Väga palju on selles filmis esitatud sarnasusi või viiteid mingitele sündmustele, asjadele või umbkaudu isikutele. Ma ei hakka nendest pikemalt kirjutama, aga soovitan lugeda Wikipediast. Film põhineb P.D. Jamesi romaanil "The Children of Men". Raamatuga võrreldes on nii mõnigi asi filmis teistsugune. Kutsub kohe raamatut otsima :)
Üks väike tsitaat Alfonso Cuaróni poolt, mis mulle väga meeldis:
“A lot of reviewers nowadays, they fall into that vice: they want stories. They want explanations, they want exposition and they want political postures. Why does cinema have to be a medium for making political statements as opposed to presenting facts, presenting elements and then you making your own conclusions — even if they are elusive? There’s nothing more beautiful than elusiveness in cinema.”
9/10
Kuna Mari sissekanne on miskipärast kusagile haihtunud, siis kirjutan uuesti. See film andis ikka paraja emotsionaalse laksu.
Pealkiri: "Klass"
Režissöör: Ilmar Raag
Žanr: draama
Aasta: 2007
Riik: Eesti
Mängivad:
Vallo Kirs - Kaspar
Pärt Uusberg - Joosep
Lauri Pedaja - Anders
Paula Solvak - Thea
Mikk Mägi - Paul
... [---]
Sissejuhatus: „Mis on au? Me vist räägime millestki muust. Ütleme ilge mark, täitsa bläss. Me ei ütle au.”
Linna kooli tuleb Antslast uus klassikaaslane Kaspar. Kasparil ei ole probleemi kohaneda uues klassis, kuna on suhtlusaldis ja verbaalselt andekas poiss. Ta võidab kiiresti uute klassikaaslaste poolehoiu, mis kõigutab selles klassis varem õppinud liidri Andersi positsiooni. Samuti on Kaspari positsiooni tõstnud klassis ühele populaarseimale tüdrukule, Theale, silma jäämine.
Klassi peksupoisik on nohikust Joosep, kes kooli suhtlusringkondades ei liigu, sest leiab, et see on lollus. Joosepi kaitseks astub juhuse tõttu välja Kaspar, mis tähendab sõda Andersiga, sest Joosepit ei kaitse meie klassis keegi. Selge?“ Joosepi nüüdsest hätta jätmine tähendaks aga Kasparile enda au rüvetamist.
Rikkaliku filmikeelega draamas Klass arenevad mitu all-teemat: koolivägivald, õpilaste suhted vanematega, õpetajate apaatsus ja soovimatus süveneda õpilaste omavahelisesse suhetesse, karistus ja kättemaks.
(võetud Klassi kodulehelt)
Arvamus: Ma ei osanud kohe kuidagi sellist head sissejuhatust kirjutanud. Minu arvates see Klassi koduka oma ütleb kenasti kõik ära. Raske on tegelikult midagi kirjutada sellise filmi kohta, milles on kerge samastumine endaga. Kutsub esile emotsioone ja mälestusi, millest pole asja siinse arvamuse kirjutamisel. Aga see film tõesti puudutas mind. Senimaani pole ükski teine film pannud mu süda sedaviisi kloppima ning käsi värisema. Peale filmi nägemist lihtsalt vahtisin monitori.
Kõige masendavaks osaks selle filmi juures polnud vast nende tülinorijate käitumine või see lõpp, vaid just teiste klassikaaslaste, õpetajate ning passiivsus ja ükskõiksus. Eks muidgi Joosepi vanemad olid mures, aga nad nagu ei saanud aru. Noorte mõttemaailm on asi, mis ongi paras mõistatud ja seda enam tuleb proovida neist aru saada. Klassikaaslased on hea näide sellest, kuidas kari vajab juhti. Olgu ta hea või halb. Ja kui üks juhtub olema karjajuhile ebameeldiv või tema vastu, on kohe tervel karjal sellega probleem. Käituvad nagu peata kanad. Vabandan sellise väljendusviisi eest, aga tõsiselt jätsid need klassikaaslased mulje nagu peata kanad, kes ise mõelda ei suuda ja teevad kõik nii, nagu klassi popp juht seda soovib.
Näitlejatöö on selle filmi juures ilmselt üks parimaid külgi üldse. Arvesse tuleks siinkohal võtta seda, et noored olid ka ise kaasatud filmitegemisse. Said jagada oma arvamusi ja nägemusi. See on igati tervitatav, sest nii on minu arvates näitlejalt tunduvalt lihtsam rolli sisse elada. Kuna mul endal on koolitee seljataga, siis ei oska ma kommenteerida nende kõnekasutust ja igapäevast käitumist. Samas võttes arvesse, kuidas noored tänapäeval räägivad, siis ma üldse ei imesta, et see võib olla täiesti reaalne, mis seal toimub. Ilmselt näitlejad ise teadsid, mismoodi oleks asi õigem. Nende näitlejate iseloomu, kes olid need vägivaldsed, ma eriti ei tea, mis tõttu ei oska ma võrdlusmärki tõmmata, kuigi ühte nendest tunnen isiklikult. Küll aga ei kahtle ma selles, et asi nägi välja, vaatamata kohati tundunud liialdustele, vägagi reaalne ja kaasahaarav.
Kaameratöö oli huvitav. Mitte mitegi väga uut, aga Eestis tehtavate filmide jaoks küll. Käeskantava kaamera kõikumine oli piisavalt paras, et anda juurde ehtsust ja samal ajal ei ajanud süda pahaks. Mulle meeldis lõpuosa just kõige rohkem. Kuidas kõike näidati võimalikult julmalt. Räägiks rohkem, aga ei taha filmi veel mitte näinud isikutele lõppu ära spoilida, kuigi selle kohta võiks küllaltki palju rääkida. Teostus oli minu arvates küllaltki hea, kuigi leidus neid pisiasju. Mind isiklikult häiris aga see lõpulaul.
Ma soovitan seda filmi neile, kes saavad aru. Ma olen kuulnud kinos käinutelt, et noored naersid filmi nähes. Kas olid naerjaks päriselu Andersid? Või võtavad nad seda täpselt nagu igat Hollywoodist tulevat mõttetut action-trashi? Ometigi on tegu eestikeelse filmiga ja see peaks vähekenegi reaalsemalt mõjuma. Tundub, et mitte.
Kes filmi näinud, sellel soovitan lugeda Ilmar Raagi blogis filmi kohta kirjutatut. Ta lahkab seal päris palju filmi mõjusid ning selgitab oma vaatepunkte.
9,5/10
Sattusin täiesti juhuslikult seda dokumentaali tõmbama. Ma olen tõsiselt jahmunud. Film polnud veel läbigi, kui kirjutama hakkasin.
Pealkiri: "Jesus Camp"
Režissöörid: Heidi Ewing ja Rachel Grady
Žanr: dokumentaal
Aasta: 2006
Riik: USA
Mängivad:
Becky Fischer - Iseennast
Ted Haggard - Ise ennast
Mike Papantonio - Ise ennast - Kommentaator
... [---]
Sissejuhatus: "Jesus Camp"on dokumentaal "Kids On Fire School of Ministry" lastest, mis on karismaatilise liikumise sarnane laager Põhja Dakotas, mida juhib lastevaimulik Becky Fischer. Film keskendub kolmele 2005 laagri lastele -Levi, Rachael, and Tory (Victoria). Film näitab laagrielu ning laste palvekonverentsi Christ Triumphant Churchis Missouris. Fischer peab vajalikuks laste puhastamist, et neist saaks osa Jumala armeest. Tema arvates on oluline, et lapsed oleks eesotsas muutmaks USAd kristlikult konservatiivseks. Ta peab ka vajalikuks laste treenimist, sest vaenlane teeb sama.
Arvamus: Mul pole otseselt midagi usu, täpsemalt kristluse vastu, sest see võib aidata elus edasi saada, aga mul on probleem sellega, kui usk muutub fundamentaalseks. Minu arvates on usk midagi isiklikku ja seda ei peaks igal pool ja igal viisil väljendama. Selles dokumentaalfimis näidatakse, kuidas lastest tehakse ühe karismaatilise liikumise 'sõdurid'. Nad peavad eriama evolutsiooniteooriat, levitama kristlust, neile õpetatakse mustvalget maailmapilti: meie ja nemad. Need lapsed ei saa tulevikus pidada normaalseid vestlusi, mul on tunne. Nende elu põhjaks on kristlus ilma kahtlusteta. Muidugi on see inimestele omane, et kaitstakse oma seisukohta, aga kui mingi 11 aastane laps räägib: "Ma tahan saada selleks, kes küüsi lakib, et tema juurde tulnud inimestele Jumalast rääkida. Tagataustaks mängib kristlik muusika ja selline rahulik keskkond". Lapse eesmärk on levitada oma usku? Mul on mõned sõbrad, kes on sellised tõsisemad usklikud ja räägivad päris tihti Jumalast, aga nad ei tiku kellelegi oma usku peale määrima (ei ütle midagigi, mis viitaks sellele), nad on avatud vestlustele ja sõbralikud. Nad ka paljuski aktsepteerivad, et on olemas teiste vaadetega inimesi, kuigi and seda õigeks ei pea. Ühesõnaga täiesti normaalsed inimesed. Aga see mis seal filmis lastega tehakse... Kena on ju omasugustega laagris käia, aga jah...ma ei oska öeldagi. Laste mõjutamine on kõige lihtsam viis kellegi mõjutamiseks, sest selline osa kinnitub tulevikuks.
Laagrielu ja muude sääraste asjade vahele on pandud kristlase Mike Papantoniose raadiosaade, kus ta intervjueerib fundamentaliste. Ta ise ei suuda ka uskuda, mida nad räägivad. Viimane isik, kellega ta räägib on üks naine, kes on fundamentalist. See jutt mida ta ajab on tõesti...oh jah. Kuulake ise. Ta ise ka vist päris ei tea, mida ta räägib. Kohati filmi käigus on juttu sellest, et see organisatsioon pole poliitikaga seotud, aga nad räägivad pidevalt sellest, et liberaalid on surnud, Bush on õige president, praegune valitsus on paha jne. Üks koht Fischeri kõnes oli naljakas. See, kus Harry Potterit peetakse ülipahaks ja kui ta oleks elanud Piiblis toimuval ajal, siis oleks ta tapetud. Olen sattunud ühe ameeriklasega sel teemal vaidlema. Nende ainuke põhjendus oli see, et maagia on saatanast. Keskendutakse sellele, et Jumal on ainus ja kõige olulisem, maised naudingud on kõik pahad. Inimese soovidele keskendumine on paha. Kuidagi mustvalge on see, mida lastele õpetatakse.
Üks asi, mis ma selles filmis nägin, oli eriti häiriv. See, kus Levi ema õpetas talle, et kliimasoojenemine pole midagi. Jumal tuleb viib meid siid nii kui nii minema, et kasutage Maa varasid nii palju kui tahete. Ja se 0,6 kraadi soojenemine ülemaailm on tühine asi. Lisaks näitas mingi tüüp lastele, et 7 nädalane laps näeb välja nagu tavaline väike beebi. 7 nädalane loode ei näe kohe kusagilt otsast välja nagu tavaline imik. Muidu nende vastuolek abordile on hea...liiga paljud teevad mõttetult aborti, samas on jälle abordi juures palju asju, mida arvestada, aga see on juba teine teema.
Film ise edastab väga selgelt selle liikumise mõtteid ning kuidas need inimesed elavad ja usuvad. Lapsed mõjuvad selles filmis eriti tugevalt. Nende jutt ning emotsioonid. Kõik on küllaltki ehe. Aga nende õpetajate kisa "This is war!", "Are you part of it or not?". Haige. See liikumine muudab lapsed enda amreeks, täpselt nagu teevad islami äärmuslased. See kuidas lapsed sellest räägivad on lihtsalt mõistmatu. Kuidas saavad need lapsevanemad selliselt käituda. Lastele õpetatakse tegema seda, mida neile öeldakse. Oma peaga nad praktiliselt ei mõtlegi. Sellest lähtuvalt ei saa keegi neid tõsiselt võtta. Lapsed on väga mõjutatavad ja need emotsioonid on lastel küll ehtsad, aga mitte need, mis oleks neil ilma selliste mõjutusteta.
Kui keegi seda filmi vaatab, mida ma vägagi soovitan, siis paluks arvesse võtta, et tegu on äärmuslusega. USAlik äärmuslusega. Seega ärge võtke kõiki usklike samamoodi. Tegu on lihtsalt ühe karismaatilise liikumisega, mis julmalt kasutab lapsi ära.
8/10
Uuemad postitused Vanemad postitused Avaleht