FilmiPloog

Pealkiri: A Night to Remember
Režissöör: Roy Ward Baker
Žanr: draama
Aasta: 1958
Riik: Suurbritannia

Sissejuhatus: Aasta on 1912, ja White Star Line'i uusim laev - uppumatu Titanic - on tegemas oma esimest reisi Southhampton'ist Inglismaalt New York City'sse Ameerikas. Kuid kahjuks saab inimkonna ülbus ja liigne enesekindlus 14/15 aprilli ööl vastu tatti. Palju kära tekitanud veekindlate seinte süsteem, mispärast Titanic uppumatuks ristiti, ei pea vastu veehulgale, mida laev tervitab jäämäelt saadud hella silituse tõttu. Ellujäänute jutustustel põhinev lugu toob meieni sel ööl juhtunu ilma Jack Dawson'i ja Rose DeWitt Bukater'ita.

Kommentaar: Seda lugu teavad mingil määral kõik. Antud filmi peetakse paremaks, kui 1997. aasta Titanic'ut. Ei tea, mina nii ei ütleks. Tõetruum on ta aga kindasti. Siiski polnud aastal 1997 Hollywood'is veel moes teha filmide uusversioone, ja ma arvan, et James Cameron'il polnud ka seda kavas. Fantaserimine pole patt. Tulles tagasi tutvustatava filmi juurde, siis tõetruust lähenemisest tingituna toob film vaatajani fakte, mida ehk mõni veel ei tea. Ainus asi, mis mulle filmi juures ei meeldinud, oli see, et see oli must-valge. Okei, nali. Titanic uppus vähemalt poolteist tundi, onju? Aga välivõtteilt - nagu et eemalt filmitud - oli näha, et laev vajub tohutu kiirusega. Ma pole ekspert, aga ma annaks sellise kiirusega vajuvale laevale kolm minutit. Vist peaks mainima veel ühte asja, muidu äkki arvatakse, et ma kiidan diskrimineerimise heaks. Et nagu see oli ka paha, et esimese klassi inimesi eelistati kolmandale. Olgu ka öeldud, et juhul kui Te siiamaani lugemise ajal karjusite vuuhuu, esimene Titanicu film, palun ärge enam karjuge. Esimene film Titanic'ust valmis aastal 1912, kõigest 29 päeva peale õnnetust.

Filmi vanuse tõttu ei saa ma soovitada Teil seda kinno vaatama minna, ja ka ei usu ma, et seda eesti videolevis leiab. Hetkel on ta Amazon.co.uk's saadaval £14.98 eest, ja umbes pool tuleks maksude ja postikuludena juurde. Aga kui Teil viiesajaseid loopida pole, võite üritada tõmmata. Ega seda palju just ei leidu. Avi'na mina näiteks ei leidnudki, ja DVD'l pole ka ei menüüd ega lisasid.

Muide, aastal 1898 ehk 14 aastat enne Titanicu uppumist kirjutas Morgan Robertson novelli luksuslaevast Titan, mis ühel külmal aprilliööl, olles teel New York'i, põrkas kokku jäämäega. Samuti polnud laeval piisavalt päästepaate ning seega kadus palju inimelusid. Mina pole raamatut lugenud, küll aga olen lugenud Wikipediat, kus on kirjas, et raamatus on veel mitmeid sarnasusi nii laeva enda kui ka tema uppumismaneeriga.

8/10

Pealkiri: Hangman's Curse
Režissöör: Rafal Zielinski
Žanr: õudukas, müsteerium
Aasta: 2003
Riik: USA

Mängivad:
David Keith - Nate Springfield
Mel Harris - Sarah Springfield
Leighton Meester - Elisha Springfield
Douglas Smith - Elijah Springfield
...

Sissejuhatus: Teisi kiusavaid õpilasi tabavad järjestikku surmaga lõppevad haigushood, kusjuures enne surma karjatavad nad koolis enesetapu teinud õpilase nime. Juhtumit saadetakse uurima Veritase projekt - meeskond spetsiaalse ettevalmistusega tõeotsijaid.

Kommentaar: Jättes filmi pealiini kõrvale, on filmis selgelt portreteeritud erinevate gruppide kokkuhoidvust. Näiteks kui üks "autsaider" tuli kooli teatrisaali ja istus emode kõrvale, siis tõusid emod nagu ühks mees üles ja liikusid umbes neli kohta edasi. Ääremärkusena lisan, et okei, nad olid pigem gootid, aga no esiteks "emod" on eesti keeles suupärasem kui "gootid" või "goth'id", teiseks, mis neil nii vahet on? Nii gootid kui emod halavad, et neid ei armasta keegi ja ainult saatan mõistab neid.

Muidugi ei saa mainimata jätta, et filmis on üks väga võimas emomoment. Peaemo, või siis goot, kui selle nime lugemine teile parem tundub, oli laval astunud timukasilmusesse ja siis avanesid kardinad; terve saal oli rahvast täis ja stseeni taustaks oli ameerika kolledžirokk ehk nu-metal ehk emomuusika. Poisi silme ees olid kõik need, kes teda igapäev kiusasid. Tal oli võimalus sooritada emode the ultimate revenge, sest pole ju paremat viisi kiusajatele kätte maksta, kui end ära tappa. No nii võimas stseen, ausõna, kui ma oleks emo, ohverdaks ma selle filmi tegijatele oma hinge ja oleks igavesti nende teenija.

Ja kunagi ma kuskil mainisin, et olen näinud kahte filmi, kus inimene on selline poolmasenduses olev musta riietatud ogadega emo, aga siis toimub mingi muutus, pärast mida on inimene rõõmus ja värvilistes riietes. Ahjaa, meelde tuli, see teine film ja selle mainimine oli siinsamas filmiblogis sissekandes the Worst movie ever.

6/10

Pealkiri: Independence Day (Iseseisvuspäev)
Režissöör: Roland Emmerich
Žanr: märul
Aasta: 1996
Riik: USA

Mängivad:
Will Smith - Captain Steven Hiller
Bill Pullman - President Thomas J. Whitmore
Jeff Goldblum - David Levinson
Mary McDonnell - First Lady Marilyn Whitmore
...

Sissejuhatus: Satelliitsidel põhinevates kommunikatsioonisüsteemides üle maailma esineb kummalisi häireid. Peagi avastab sõjavägi, et Maa poole läheneb suur hulk kummalisi objekte. Esmalt arvatakse, et tegu on meteoriitidega, kuid peagi selgub, et tegu on mingisuguste liikumisvahenditega. Algul üritatakse maavälise rassiga rahu teha, kuid peagi selgub, et sellest ei tule midagi välja. Kuna rünnakupäevaks on langenud neljas juuli, mis on Iseseisvuspäevaks Ameerika Ühendriikides, on filmile valitud vastav pealkiri.

Kommentaar: Tavaliselt on sellised maailmahävitusfilmid keskendunud põhja-ameerikale, ja see on ka mingil määral mõistetav. Ameerika on juba pool sajandit olnud maailma kõrgeima majandusliku heaoluga, ja seoses N-Liidu lagunemisega ka sõjaliselt võimsaim. Seega selliste filmide keskendumine ameerikale, eeldusel, et nad pole mingid odavad filmid, on üldjuhul näitamaks, et tulnukad teavad väga hästi, keda kõige enne hävitada. Selles filmis on vähemalt mainitud, et tehakse koostööd ka teiste riikidega. Näidatakse ka teadlast, kes pole 15 aasta jooksul peaaegu üldse töökohast väljaspool käinud, ka muidu on tegu mõnusa märulifilmiga. Ja just meelega ei nimeta ma seda ulmekaks, kuna ainus ulmeelement on tulnukad. Nimetada seda fimi ulmekaks oleks minuarust sama nõme, kui nimetada filmi Ghost õudukaks, kuna peategelane on surnud inimese vaim. Tulles tagasi arvustatava filmi juurde, pole tal ka ulmefilmile tihti omast faktorit, milleks on aegumine. Filmis on küll rõhutatud kuupäeva, kuid aasta puudub. Samas pole ka mingeid totraid arvuteid, millel oleks filmi vanuse tõttu osad detailid minevikust ja osad tulevikust.

9/10

Pealkiri: Jan Uuspõld läheb Tartusse
Režissöör: Andres Maimik, Rain Tolk
Žanr: komöödia
Aasta: 2007
Riik: Eesti

Mängivad:
Jan Uuspõld - Jan Uuspõld
Toomas Hendrik Ilves - Ilves
Tõnu Kilgas - Georg Otsa vaim
Mirtel Pohla - Võilill
[---]

Sissejuhatus: Tegu on süsimusta komöödiaga, mille eestikeelse ja samasõnalise tutvustuse leiab nii filmipoest kui ka kinofoorumist, ja arvatavasti ka mujalt. Natuke lühemalt toon ta teieni ka.

See on film, kus paljud tuntud inimesed mängivad iseennast, paljusid reaalseid isikuid mängivad näitlejad ja osad kuulsused mängivad teisi kuulsusi. Filmi peaosaline on andekas, kuid põhjakäinud näitleja. Pärast teatrist vallandamist on ta sunnitud leiba teenima Õllefestivali maskotina. Ühel päeval peksab tal sült nii ventikasse, et ta marsib võtteplatsilt minema. Kuid kui Jan saab pakkumise Vanemuises, uues Tammsaare lavastuses, tuleb tal Tartusse jõuda. Bussirahast jääb puudu, ning oma teekonnal satub Jan kõikvõimalikesse jamadesse. Ta kohtub igasuguste tüüpidega, kelle loetelu on eelmainitud portaalides, ja kes viivad üheskoos vaese prominendi närviataki äärele.

Kommentaar: Suht traditsiooniline on midagi iriseda, seega minu tähelepanekud. Nimelt, Reet Linnaga laulmise koha peal laul lõppeb, muusikat pole, kuid Erich mängib kitarri edasi. Ja kui Mirtel Janile otsa sõidab, võiks rolleri hääl tulla vasakult, mitte mõlemast kanalist. Joonas märkas veel, et Mirtel sõidab vastassuunas. Andre ütles, et võib-olla sellepärast, et omasuunas oli kaameral ohutum sõita. Mina muidugi arvasin, et ehk on kaader peegelpildis. Ja muide, Joonas mingi aeg väitis, et IMDb's oli Mirtel krediteeritud Päevalillena ja käskis tiitreid vaadata. Vaatasin, Mirtel on tiitrites Võilill, ja ka IMDb's on Võilill, nagu filmiski. Aga ehk oli kunagi tõesti valesti. IMDb's on ka muid apsakaid kirjas, nagu see, et kasiinos Kahvli saate ajal ei lähe pilt ja tekst kokku, mis on huultest on aru saada. Ja sellega seoses on muidugi vahva, et nii kasiinos kui talus on telekas sama stseen Rüütliga.

Mul on see veidi tärn dvd, kus pole lisasid. Omal ajal sain Rain Tolgilt endalt Orkutis vastuse, et lisadega editsioon tuleb umbes sügisel või nii. Mõeldud oli 2007. aasta sügist.

7/10

Mulle seletati, kuidas absinti juuakse ning toodi näitena see film. Ei mäletanud, seega vaatasin uuesti. Seekord ka üle pika aja üks ülevaade.



Pealkiri: "From Hell" (Otse põrgust)
Režissöör: Albert Hughes ja Allan Hughes
Žanr: krimi / müsteerium / põnevik / õudukas
Aasta: 2001
Riik: USA

Mängivad:
Johnny Depp - inspektor Frederick Abberline
Heather Graham - Mary Kelly
Ian Holm - Sir William Gull
Robbie Coltrane - seersant Peter Godley
Ian Richardson - Sir Charles Warren
...
[---]

Sissejuhatus: Film põhineb Alan Moore samanimelisel graafilisel romaanil (koomiks) ning keskendub 19. sajandi lõpupoole tegutsenud sarimõrvar Rappija Jackile.

Whitechapeli linnaosas mõrvatakse jõhkral viisil prostituut. Juhtumiga hakkab tegelema inspektor Abberline, kes on vaimselt paras vrakk pärast oma naise surma. Kuid tal on anne lahendada surmajuhtumeid, mis on otseselt või kaudselt seotud tema sõltuvusega oopiumist. Koos oma kaastöötaja ja sõbra Peter Godleyga hakkavad nad uurima Whitechapeli linnaosas toimunud prostituudi mõrva. Abberlinel on kahtlus, et mõrvari puhul võib tegu olla mingil määral haritud isikuga, kuigi tema ülemus on hoopis vastupidisel arvamusel. Proovides saada ühendust Londoni tippkirurgiga, võtab temaga ühendust sir William Gull, kes on kunagine kirurg ning hetkel kuningliku perekonna ihuarst. Abberline saab kinnitust oma kahtlustele, et mõrvar on haritud inimene, kes omab teadmisi inimese anatoomiast. Seejärel sureb järgmine prostituut. Mary, surnud prostituutide sõbranna, on nõus aitama, kuid peagi tekib kahtlus, et ka tema võib langeda ohvriks. Olles sügavalt armunud Marysse, otsib Abberline meeleheitlikult mõrvarit, kuid peagi selgub, et olukord on ohtlikum, kui esmapilgul võis tunduda.

Arvamus: Filmile on antud hollywoodilik romantiline oreool armastuse, intriigide ja vabamüürlaste näol. Seetõttu on seal ka tunduvalt vähem pistmist reaalsusega (mitte et see üllatav oleks). Kui võtta näiteks kasvõi inspektor Abberline, kes elas toreda vanaduspõlveni ning sõltuvus oopiumist pole ka kinnitust saanud. Veelvähem siis hallutsinatsioonid peagi toimuvatest mõrvadest. Küll aga on teda kirjeldatud väga kogenud politseinikuna ning suure abina Whitechapeli mõrvade uurimisel. Depp mängis nagu Depp ikka: hästi. Kuidas muud moodi tema näitlemist kirjeldada. Midagi siiski jäi kriipima, kuid ma ei oska täpselt nimetada, mis asi see nüüd oli.

Kunagistel põhilistel kahtlusalustel filmis kohta pole. Ilmselt poleks see nii põnev. Hilisemate autorite poolt kahtlusalusteks tembeldatud isikud tunduvad palju huvitavamad... eriti kui asjasse on segatud kuninglik perekond. Siinkohal ei saa ma kahjuks ka filmis Rappija Jackiks tembeldatud isiku osatäitjat mainida, sest muidu see oleks spoilerdamine. Seega ütlen lihtsalt, et hästi tegi oma tööd, kuigi need lõpupoole ilmunud maniakaalselt suured pruunid silmad häirisid tõsiselt. See isik muutus mulle juba suht alguses kahtlusaluseks. Hollywoodi filmid võivad päris etteaimatavad olla.

Film ise on vastavalt oma teemale sünge ja külm. Kuriteod koletud. Ma võtsin ette kanoonilise-viisiku viimase prostituudi Mary Jane Kelly ning uurisin tema lugu. Peaks mainima, et see, mis temaga ka tegelikult tehti, on lihtsalt vastik. Kellel (soovitatavalt +16) rohkem huvi võb wikist lugeda. Tekkis kohe seos Nanjingi massimõrvadega, mida jaapanlased II maailmasõja ajal Hiinas korraldasid (youtube). Silme ette kerkisid jubedad kujutlused... poleks arvanud, et ma selliseid asju ette suudan kujutada. Pole just suurem asi gore fänn.

Kui veel reaalselt toimunud asjadest rääkida, siis see From Hell kiri, mis saadetakse politseile, saadeti ka päriselt. Samamoodi koos neeruga. Aind et mõlemad kadusid. Arvatakse, et mõni politseinik võttis selle omale suveniiriks. Tol ajal tembeldati kiri mõne arstitudengi naljaks, kuigi kahtlused olid suured. Võib eeldada, et teose pealkiri on tulnud sellest kirjast.

Deppi fännidele kindlasti meeldiv pala ning filmifännidele ka midagi huvitavat vaatamiseks.

_{Vabandan, kui ülevaade tundub hakitud olevat. Ma sattusin esimese kirjutamisega hoogu ja spoilerdasin päris palju, niiet pidin uuesti kirjutama.}

7,5/10

Pealkiri: Fast Food Nation
Režissöör: Richard Linklater
Žanr: draama
Aasta: 2006
Riik: USA & Suurbritannia

Mängivad:
Greg Kinnear - Don Anderson
Ashley Johnson - Amber
Avril Lavigne - Alice
Bruce Willis - Harry Rydell
...

Sissejuhatus: Mickey'i kiirrestoraniketi turundusjuht saadetakse lihatöötluskompleksi, et selgitada välja, miks uuringus näitavad, et burgeris leidub lehma väljaheiteid. Samuti saame jälgida ühe teenindaja, Amber'i seiklusi ja mehhiko võõrtööliste väärkohtlemist.

Kommentaar: Et kuidas siis ikkagi satub lehmasitt burgerilihasse? Üks mehhiko naine, kelle vend töötas lihatöötluskompleksis, teadis rääkida, et sel levelil, kus lihast eraldatakse organeid ja soolikaid, liigub lint liiga kiiresti, et oleks aega oma tööd korralikult teha. Iga päev teeb keegi mingi apsaka, ja kõik see kaka, mis on lehma siseelundites kinni, lendab lihade peale laiali. Nüüd võite ise ära arvata, kas see pestakse maha või mitte.

Bruce Willis aga tuli ja ütles selle peale, et tal on savi - lihas on alati veidi sitta ja pealegi liha keedetakse läbi, nii et sitt haihtub ära vms.

Üldiselt see lehmade veristamine, mida lõpus näitas, polnud mulle ka uus, sest olen näinud sellist filmi nagu Earthlings, mis näitab, milliseid jubedusi tehakse, et meil oleks kõht täis ja meel hea.

Naljakas koht ka. Mingid mehhiklased on katusel ja pesevad ventilatsiooniavasid. Üks neist, tuleb välja, vihkab ehk kardab rotte. Ventilatsiooniavadest tuleb välja mingi rotikamp ja see mehhiklane hüpleb jalalt jalale ja kiljub nagu väike plika. Muide, see pole ainus "nagu väike plika". Avril Lavigne naerab nagu väike plika. Ja ma ei mõtle "armsalt"... vaid kuidagi imelikult täiskasvanu kohta. Aga eks pole hullu, kõik me naerame vahel niimoodi, mina vähemalt. Ja veel Avrilist. See muusika, mida Avril teeb, on punk, vähemalt ta ise uskus kunagi seda. Ja punkarid on ju loomupoolest mässajad. Avril kindlasti hüppas õnnest, kui kuulis, et saab olla mässaja rollis. Nimelt oli ta ühes kooli keskkonnaaktivistide grupis ja üritas lehmi vabastada.

Seda ka, et filmi kolm erinevat lugu on omavahel väga nõrgalt seotud. Aga hinne on kõrge sellepärast, et mind see ei häiri.

7/10

Pealkiri: Smokey and the Bandit / Smokey and the Bandit II / Smokey and the Bandit Part 3
Režissöör: Hal Needham / Hal Needham / Dick Lowry
Žanr: komöödia
Aasta: 1977 / 1980 / 1983
Riik: USA

Mängivad (Smokey and the Bandit):
Burt Reynolds - Bo "Bandit" Darville
Jerry Reed - Cledus "Snowman" Snow
Jackie Gleason - Šerif Buford T. Justice
Paul Williams - Väike Enos Burdette
...

Mängivad (Smokey and the Bandit II):
Burt Reynolds - Bo "Bandit" Darville
Jerry Reed - Cledus "Snowman" Snow
Jackie Gleason - Šerif Buford T. Justice
Paul Williams - Väike Enos Burdette
...

Mängivad (Smokey and the Bandit Part 3):
Jerry Reed - Cledus "Snowman" Snow
Jackie Gleason - Šerif Buford T. Justice
Pat McCormick - Suur Enos Burdette
Paul Williams - Väike Enos Burdette
...

Sissejuhatus esimesele filmile: Bandit ja Snowman on Ameerika lõunaosariikidest pärit rekkamehed, kes võtavad vastu kihlveo kahelt rahajõmmilt. Nad peavad võtma Texasest peale rekkatäie õlut ja jõudma 28 tunniga sinna ja tagasi. Sinnasõit on lihtne, kuid tagasisõites korjab Bandit endale ootamatult hääletaja peale, kes, tuleb välja, on laulatuselt plehku pannud pruut. Peigmehe isa on aga šerif Buford T. Justice, kes alustab koos pojaga tagaajamist.

Sissejuhatus teisele filmile: Esimese filmi seiklustest on möödas paar aastat ja Bandit on allakäinud ning elab minevikus. Meile juba tuntud rahajõmmid teevad talle aga uue pakkumise: on üks pakk, mis vajab üle osariikide piiride toimetamist, milleks on aega kolm päeva.

Sissejuhatus kolmandale filmile: Rahajõmmid avasid mereandide toiduketi ning tahavad teha sellele reklaami, nagu neile tavaks, suure käraga. Sedakorda osutub väljavalituks šerif, kes on just pensionile jäänud. Ta peab sõitma läbi osariigi, katusel restorani logo. Et aga erušerifil elu põnevamaks teha, palkavad rahajõmmid Banditi, kelle eesmärk on olla segavaks faktoriks.

Kommentaar: Tegu on huvitvate tegelastega lõbusate filmidega. Ei ole? Sellise aja filme vaadates tuleb alati meeles pidada, et omal ajal mõjusid palju vähesemate pigutustega tehtud filmid vastavald žanrile kas õudsamate, põnevamate ja naljakamatena.

Ka mulle tundus triloogia esimene film kohati pisut lahja, aga see-eest olid naljad tõesti naljakad, ja ka tagaajamisstseenid läksid päris pööraseks, eriti lõpupoole. Lisaks immitseb filmist retrokihutamise hõngu, mida tänapäeva rallifilmides enam ei ole.

Filme tutvustav pilt ei ole muidugi ühestki neist filmidest, nagu on aru saada, aga pildilolevat autot võib lugeda teiseks filmi täheks Burt Reynolds'i kõrval. Tegu on kusjuures sama autoga, mis on meile tuntud kui K.I.T.T. Mõlemad on Pontiac Trans AMid, kuid antud filmis on kasutusel '77 aasta mudel, K.I.T.T. pärineb aga aastast '82. Kui mina saaks edale ühe neist valida, siis välimuse põhjal ma võtaks '77 aasta mudeli.

Teine film oli minusuguse tänapäeva-vaataja jaoks rohkem tegevust täis ning juurde tuleb üks üsna humoorikas tegelane. Ka polnud esimese filmi naljade kordamisega liiale mindud, nagu tavaliselt järjefilmide puhul kombeks. Lisaks on film üks esimesi, mis näitab lõputiitrite ajal untsuläinud kaadreid.

Ma saan aru, et Burt Raynolds'i naer on tema kaubamärk ja kõik, aga tegelikult oli pisut hale kolmanda osa alguse meenutuskaadrites kolm korda ühte sama stseeni näha. Aga ega see pole ainus koht, mis on eelmistest filmidest võetud - Bandit, kes sedakorda ei ole Burt, võtab peale mingi neiu, kes hakkab sealsamas autos riideid vahetama, täpselt nagu Sally Field esimeses filmis. Õnneks polnud siiski rohkem vanade naljade kordamist, kui muidugi välja arvata Buford T. Justice'i läbi kome filmi kõlav põlvnemise lause. Tegu on ikkagi lõbusa ja muretu tagaajamisfilmiga, milliseid enam tänapäeval ei tehta, vähemalt mina pole näinud. Võib-olla jah, teismelisi ajab haigutama, kuid kui sa oled arenenud veidi rohkem, kui "tahan oma 30 sekundit tagasi"-eluvennad, soovitan ma need filmid ära näha. Mõnus ajaviide.

6/10, 8/10, 7/10