FilmiPloog

Pealkiri: The Beast from 20,000 Fathoms
Režissöör: Eugène Lourié
Žanr: ulme, õudukas
Aasta: 1953
Riik: USA

Mängivad:
Paul Hubschmid - Professor Tom Nesbitt
Paula Raymond - Lee Hunter
Cecil Kellaway - Professor Thurgood Elson
Kenneth Tobey - Kolonel Jack Evans
...

Sissejuhatus: Tuumafüüsik Tom Nesbitt näeb peale aatompommi testi põhjapoolusel tohutut kolli. Kahjuks jääb ühes temaga kolli tunnistanud kaaslane laviini alla. Nesbitt naaseb koju ning räägib juhtunust. Teda ei usu loomulikult keegi, isegi mitte paleontoloog Thurgood Ellison. Ainus, kellel tärkab huvi, on Ellison'i assistent, Lee Hunter. Ellison hakkab aga räägitut ka ise uskuma, kui Nesbitt ja üks laevakapten identifitseerivad kolli rhedosaurusena.

Kommentaar: Film sai innustust King Kong'i 1952. aasta edukast re-release'ist. Ka oli film esimene, mis kajastas tuumapommi tagajärjel ülesärganud või muteerunud koletist, millesarnased olid moes 50ndatel ja mille teatud mööndustega uusimaks näiteks on ehk The Hills Have Eyes II. Muide, dinosauruse "nukul" oli võtteplatsil ka nimi - Herman.

Kuigi mina pole teise selle ajastu kollifilme näinud ja lähimad naabrid on King Kong (1933) ja King Kong (1976), käivad jutud, et see film eristus paljudest oma aja filmidest just eeskujulike eriefektide tõttu. Koll, täpsemalt rhedasaurus, liikus tõepoolest üsna veatult ja sujuvalt, kuigi ainus võrdlusmoment mulle on King Kong, millel aga võib katkendliku liikumise andeks anda, kuna see film tehti 20 aastat enne kommenteeritavat filmi.

Samuti on filmis imeilus võitlus kaheksajala ja hai vahel. Ka jäi kõrva üks väga hea dialoogikatke vestlusest kindrali ja professori vahel:

- There have been all kinds of stories. Stories of sea serpents, storis of the world coming to an end, stories of flying saurceres...
- And what makes you so sure that there are no flying saurceres?

Kõrvajäämisega seoses mainin, et mulle meeldis ka filmis kasutatud muusika.

Filmi ajendas vaatama aga Cloverfield. Kuidas nii? Cloverfield'i on peidetud kaadrid kolmest legendaarsest kollifimist, millest freim asukohaga 0:45:29,936 on just filmist The Beast from 20,000 Fathoms.

7/10

Pealkiri: Baltic Storm (Balti torm)
Režissöör: Reuben Leder
Žanr: draama, põnevik
Aasta: 2003
Riik: Suurbritannia, Saksamaa

Mängivad:
Greta Scacchi - Julia Reuter
Jürgen Prochnow - Erik Westermark
Donald Sutherland - Lou Aldryn
Rein Oja - Kapten Arvo Kallas
...

Sissejuhatus: 28. septembril 1994 uppus Eesti-Rootsi parvlaev Estonia järsku keset Balti merd ära. Oma eluga jättis sunniviisiliselt hüvasti 852 inimest, pääsenuid oli vaid 145. Enne laeva väljumist saab saksa reporter Julia Reuter endiselt KGB agendilt vihje, et parvlaevaga üritatake Rootsi smugeldada mõõdukas kogus lahkuva vene armee relvi. Õnnetul kombel jääb ta aga laevast maha ning on sunnitud lennuki võtma. Stockholmi haiglas kohtab ta aga ühte pääsenut, Erik Westermark'i, rootsi advokaati, kes tunnistab laeval kõlanud plahvatuse-sarnaseid helisid. Selle mitte lausvale olemisele kohaselt püüavad erinevate riikide valitsused juhtunut salata, kuid Julia ja Erik otsustavad hakata tõde otsima.

Kommentaar: Sellest filmist saate teada kogu tõe Estonia hukust. Arvatavasti siiski mitte. Igatahes ametlikult oli suht ruttu teada, et Estonia huku põhjustas laeva vilets seisukord. Film räägib aga, et laev oli korras. Seljuhul omab ametlik versioon inimestele vististi väga suurt mõju, nimelt käisin tollal kuuendas klassis ja minu geograafiaõpetaja rääkis, et reisis Estoniaga nädal enne hukku ja küll ikka raputas, ehk siis tõlgitult "oli näha, et halvas seisukorras". Koolist rääkides käskis ajalooõpetaja meil vihiku ees ajasündmuste kronoloogiat pidada ning tegi antud tragöödia puhul kohustuseks Estonia hukk sisse märkida. Mitte, et ma selle mäletamist halvaks peaks, aga jäi mulje, nagu tema otsustaks, mis väärib ülestähendamist, mis mitte.

Ma ei uuri aktiivselt sündmusele pühendatud foorumeid ja artikleid, kuigi korra olen lugenud. Igatahes on filmis näidatud veealused kaadrid tõsti pärit Estonia vrakilt, mis filmiti ühel Jutta Rabe ekspeditsioonil aastal 2001. Mina vaatasin filmi eelkõige sellepärast, et olen eestlane. Arvan aga, et see ei kohusta mind filmist vaimustuma. Minu antud hinne on isegi kõrge, kui arvastada, et IMDb hinne sellele on 3,6. Muidugi hindeid lähemalt uurides on üle viiendiku hindajatest pannud filmile ühe. Eks need ole vast need soomlased ja rootslased, kes ei taha uskuda, et midagi sellist on võimalik. Minu jaoks oli film vandenõuteooriafilmina mõõdukalt viisakas.

Vandenõu valguses tuleb muidugi au anda neile kahele tõekütile, kuid lõpp on veidi mage. Kusjuures ma kujutan ette, et paljude vandenõude puhul see nii ongi. Tõekütid jõuavad ninameheni välja, ninamees ütleb, et kuule, oli jah nii, aga ärge kellelegi rääkige. Ja tõekütid umbes noogutavad ja lahkuvad sõpradena.

7/10

Pealkiri: The Net / The Net 2.0
Režissöör: Irwin Winkler / Charles Winkler
Žanr: märul, põnevik, krimi / märul, põnevik, draama
Aasta: 1995 / 2006
Riik: USA / USA

Mängivad (The Net):
Sandra Bullock - Angela Bennett
Jeremy Northam - Jack Devlin
Dennis Miller - Dr. Alan Champion
Wendy Gazelle - Ruth Marx
...

Mängivad (The Net 2.0):
Nikki Deloach - Hope Cassidy
Cengiz Bozkurt - Politseinik
Sebnem Dönmez - Roxelana
Demet Akbag - Dr. Kavak
...

Sissejuhatus esimesele filmile: Angela Bennett on arvutispetsialist, kelle raadiuses on alati mõni arvuti või modem. Tema ainus sotsiaalne tegevus väljaspool kodu on oma ema külastamine. Tema sõber, kellega ta on telefonitsi ja läbi neti suhelnud, saadab talle analüüsimiseks ühe programmi, millel on justkui mingi bugi. Samal öösel saab see sõber surma ning Angela jääb bugise programmiga, mis, tuleb välja, on link salajasele informatsioonile, üksi. Ta sõidab puhkusele ning tagasi tulles avastab, et andmebaasides on tema isiku kohta häbiväärselt vähe alles.

Sissejuhatus teisele filmile: Hope Cassidy on arvutispetsialist, kelle raadiuses on alati mõni arvuti või modem. Temale aga sajab sülle töökoht Türgis, kuhu sõites avastab ta peagi, et tema isiku kohta puuduvad andmed.

Kommentaar: The Net on üks esimesi netiteemalisi filme, vähemalt minuarvates. 1986. aasta filmis Ferris Bueller's Day Off kasutab nimitegelane arvutit, et enda koolihindeid parandada, kuid mis süsteemiga ta ka seda tegi, polnud see Internet, vähemalt mitte see päris. Kusjuures viimasel ajal, see tähendab oma kümmekond aastat, pole Internetist minuteada eriti palju filme tehtud, Hollywoodil vist kadus huvi.

Igatahes oli kohati naljakas vaadata tollast Internetti, vähemalt selle kujutamist. Jutukas luges mingi arvuti narraator vestluspartneri teksti ette ja kuigi massilisi arvutirünnakuid on ka tänapäeval ja see mängis filmi stsenaariumis suurt rolli, oli natuke kummaline kuulda filmi jooksul pidevalt, et need-ja-need teenused on rivist väljas "arvuti-mällfunktsiooni" tõttu.

Mainiks ka ära, miks on antud blogikande pealkiri selline, ehkki see on vast ilmselge. Ma ei taha küll eriti spoilerdada, kuid filmis on vaid üks seksistseen, õigemini stseenid enne ja pärast seksi, mis panid küll mõtlema, et milleks seda filmis vaja on. Ka jäi kõrva üks läbimõtlematus, nimelt Angela käest küsitakse, ega ta ei teinud kettast koopiat enne selle hävinemist Mehhikos. Oli jah kaval sü˛ee, Angela sai küsida, et kust sa tead, et ketas hävis, aga no see tundus nii võlts. Miks vaja küsimust täiendada lisaga "enne kui ta hävis" ja siis veel konkreetne geograafiline sündmuspaik öelda?

No ja muidugi väidavad teadjamad inimesed, et aastal 1995 kasutasid valitsuse organisatsioonid veel ebaintelligentseid terminale, mis polnud Intenetti ühendatudki, tehes sellise häki suhteliselt võimatuks. Tegelikult on see ka loogiline, sest Internet läks avalikuks vaid paar aastat enne ja ametkonnad ei adopteeri ju nii kiiresti uut tehnikat. Olgu, ma ei ole nii vana ja minu mitte niiväga eelmisest põlvkonnast pärinemisest annab ka tunnistust see, et 13-aastasena, nagu ma tollal olin, ei huvitunud ma niiväga Internetist, kuigi ma justkui mäletan, et '96 üritasin ma netist Duke Nukemit tõmmata. Aga ka mina sain IMBd foorumis naerda:

chinacreek2000: Speaking of disks... what kind of disks were they using??? They look freakin' weird!
nd1433: It looks like they were using standard 1.44 MB disks...
chinacreek2000: 1.44 MB???? Why would anyone use something so small??????

Nagu näha, ei ole tänapäeva noored ehk kuulnudki 1,44 MB flopidest. Ahjaa, ja äratundmisrõõmu valmistas mäng, mida Angela filmi alguses mängib!

Esimesest filmist sain ma üldse teada nii, et ma nägin Joonase juures teist filmi ja mulle meeldis see. Ma ei ole mingi jõukur ja isegi kui oleks, ma tahaks filmi enne ostu ära näha, et teada, kas meeldib ja on väärt minu raha. Aga eks sa katsu netist leida filmi, mille nimi on The Net. Esimese filmi sain niivisi, et leidsin Videoplanetist filmi. Okei, ma oleks võinud otsides aastaarvu taha panna, aga see on tagantjärele tarkus. Igatahes tundus teine film liiga kiirustav, esimesel läks ju aega ka Angela ellu sisseelamisele. Muidugi jah, teine film algas enamvähem lõpukaadritega, mis justnagu teeks pika alguse mõttetuks. Iga asja saab aga vaadata mitmelt poolt ning teatud poolt vaadates on see viimase aja filmides märgatavalt sagedane mood alustada peaaegu lõpukaadritega nagu hale nipp peita oma oskamatust teha korralikku sissejuhatust.

Teisest filmist sain ma teada seda, et kui sa logid Internetti ja kui on võimalus, et IT-teadmistega inimesed su logimise peale su asukoha kindlaks saavad teha, on aeg arvuti käest panna ja sõbrannaga kohvitada, jättes loomulikult end sisselogituks. Teiseks, otse loomulikult tähendab mingi Google Translator'i sarnase asjaga inglise keelest türgi keelde tõgitud e-mail täpselt seda, mida kirjutaja on mõelnud. Aga nüüd tõsiselt, milleks on üldse inimesel vaja logida lennukis panka sisse? Näitamaks filmivaatajale konto tühjenemist, aga mõni reaalne põhjus ka?

Muide, selle filmi, esimese siis, põhjal on tehtud ka telesari - huvitav, millest seal juttu?

Lõpetuseks sooviks ikkagi põhjalikult ja sügavalt vastanduda neile, kes peavad aXXo't jumalaks või isegi temast kõrgemaks. Ma olen ka varem näinud piksleeritud kohtadega aXXo filme, kuid kaks filmi järjest - Mr. Bean's Holiday ja The Net 2.0 - on olnud läbijooksvate pikslitega, kusjuures piksleeritud kohti on läbi filmi. Olgu, mingis filmieditoris neid ei näe, aga need tekivad filmi jooksmisel ja on reeglina kiire kaadrivahetusega kohtades. Jah, need "paar kohta" ei riku pildi üldkvaliteeti, kuid see on ju võrdne sellega, et ma toon teile kohvi, kus sees ulbib kellegi varbaküüs ja ütlen, et see kohv on ju muidu kvaliteetne. Pealegi oli filmi The Net 2.0 näol tegu esimese aXXo ripiga, millel on ebasünkroonne audio, mis on väga tõenäoliselt piksleeritud kohtade süü. Juba filmi, ma pakun, esimesel veerandil on koht, kus mees tulistab püstolist, käib selline nähtav tagasilöök ehk käsi liigub veidi, püstolitorust sähvib valgus, pauk kõlab aga segavalt hilja. Jah, ka veerand sekundit on hilja, eriti hiljem toimuva rüseluse ajal, kus ju pilt hüpleb ja heli on oluline informatsiooniallikas.

8/10, 8/10

Tõestisündinud lool põhinev draamasari sellest, kuidas otaku sai abi oma internetikaaslastelt, et võtta kokku julgus ning helistada sellele naisele, kellesse ta armus esimesest silmapilgust.



Pealkiri: "Densha Otoko"
Režissöör: Hideki Takeuchi
Žanr: draama / komöödia
Aasta: 2005
Riik: Jaapan

Mängivad:
Atsushi Ito - Densha Otoko / Tsuyoshi Yamada
Misaki Ito - Hermes / Saori Aoyama
Mokomichi Hayami - Keisuke Aoyama
Miho Shiraishi - Misuzu Jinkama
Risa Sudô - Yuko Mizuki
...

Sissejuhatus: Yamada Tsuyoshi on täiesti tavaline otaku: armastab animet, kogub kujusid, tegeleb arvutitega, käib Akihabaras, on teatud määral antisotsiaalne ning pole kunagi olnud tüdrukuga. Ühel õhtul, kui ta sõidab rongiga koju, märkab ta enda eest istuvat kaunist naist. Armastus esimesest silmapilgust. Siis aga sajab sisse purjus vanamees, kes hakkab kaasreisijaid tülitama. Erilist huvi hakkab talle aga pakkuma see kena naine ning mees muutub äärmiselt ülemeelikuks. Yamada tunneb, et ta peab midagi tegema, kuid varem pole ta kunagi midagi säärast teinud ning ta ei kujuta ka ette, mida teha. Kui mees juba hakkab oma püksiluku järele haarama, tõuseb tagasihoidlik otaku püsti ning palub lõpetada. Seepeale saab vanamees pahaks ning läheb Yamadale kallale. Hetk hiljem tuleb appi üks mees koos konduktoriga, kes purjakil vanemehe minema viivad. Noor naine on Yamadale äärmiselt tänulik ning palub tema aadressi, et saata talle tänutäheks kingitus. Õhtul koju jõudes logib Yamada interneti 2channeli üksikute meeste foorumisse sisse ning räägib sellest, mis juhtus. Vestluse käigus tutvustatakse meile ka kõiki neid isikuid teiselpool ekraani, kes hakkavad edaspidi mängima suuremat rolli kui nad oleks eales arvanud.

Järgmisel päeval saabub talle üks pakk, kui suureks pettumuseks on see ühelt vanemalt naiselt, kes oli samas rongis ning teda tänada soovis. Päev edasi, kui jõuab kätte tema 23. sünnipäev, on üks tema halvemaid päevi elus: tema pere unustab ta sünnipäeva ära, töökaaslased mõnitavad, tema tööülesanne läheb igatepidi halvasti ning ta on ikka üksinda. Päeva päästab aga lõpuks saabunud kingitus sellelt kaunilt naiselt. Ülinärvilisena annab ta sellest teada ka foorumis ning kõik hakkavad uurima, mis siis täpsemalt saadeti. Kingituseks on ülikallid Hermese teetassid ning tänukiri. Saatelehele on märgitud ka naise telefoninumber ning saades julgustust kaasfoorumlastelt otsustab ta lõpuks talle helistada.



Arvamus: Kohe alustuseks mainin, et tegu on ülimalt armsa seeriaga. Vaadata, kuidas arg otaku suuresti tänu anonüümsetele internetikasutajatele kasvab julgemaks ning enesekindlamaks, on kuidagi... ma nüüd ei oska öelda.. julgustav? Tänapäeva ajastul, kus inimesed on muutunud sõltuvaks arvutitest ning sellega kaasnevalt muutunud antisotsiaalseks, on selline sari kindlasti tervitatav. Võibolla eelkõige seetõttu, et tegu on teatud määral tõestisündinud looga kui ka sellega, et tean omast käest, kui julgustavad võivad olla need anonüümsed isikud. Me kõik vajame teatud ajahetkedel julgustust. Olgu see siis healt sõbralt või tundmatult inimeselt teiselpool arvutiekraani. Kellel on huvi, siis inglise keelde tõlgitud postitusi saate lugeda siit.

Kuigi kokkuvõttes on tegu väga toreda seeriaga, siis häiris päris korralikult see draama, mida oli püütud juurde lisada. Eriti just seeria teises pooles, kus tulevad mängu armukadedusest tingitud püüded noori armunuid lahutada. Tootjad võtsid ju selle ehtsa Densha Otokoga ühendust. Oleksid siis võinud ju teha originaalilähedasema loo. Aga ei... ikka peab olema doramat. Siinkohal tuleks märkida, et kuigi Atsushi Ito esitatud Yamada oli mängitud hästi ning tegelaskuju kutsus kaasa tundma, suutis näitleja asja üle vindi keerata. Kõik need näogrimassid oli liig. Kui ehk Saori osa mänginud Misaki Ito oleks ka rohkem oma nägu kasutanud, oleks asi ehk tasakaalustatum. Naine oli oma näo kasutamisega aga vägagi tagasihoidlik, kuigi armas-olemine tuli tal ka ilma selleta välja.

Armas. Soovitan.

8/10

'Dorama' on jaapanipärane 'draama'.

Pealkiri: Bean (Bean - täitsa lõpp film) / Mr. Bean's Holiday (Mr. Bean'i puhkus)
Režissöör: Mel Smith / Steve Bendelack
Žanr: komöödia
Aasta: 1997 / 2007
Riik: Suurbritannia & USA / Suurbritannia, Prantsusmaa & Saksamaa

Mängivad (Bean):
Rowan Atkinson - Mr. Bean
Peter MacNicol - David Langley
John Mills - Chairman
Burt Reynolds - General Newton
...

Mängivad (Mr. Bean's Holiday):
Rowan Atkinson - Mr. Bean
Willem Dafoe - Carson Clay
Lily Atkinson - Lily at the Stereo
Emma de Caunes - Sabine
...

Sissejuhatus esimesele filmile: Mr. Bean töötab Briti Kuninglikus Kunstigaleriis majavalvurina. Kuna ta aga suurema osa ajast oma tööpostil magab, tahetakse teda vallandada. Tuleb aga välja, et seda ei luba teha komisjoni esimees, kellele Mr. Bean meeldib. Lahendusena saadetakse Mr. Bean aga Ameerikasse, kus ta peab esitlema nende kuulsaimat maali.

Sissejuhatus teisele filmile: Mr. Bean võidab heategevuslikul loteriil puhusereisi prantsusmaale ning saab kaasa ka videokaamera. Prantsusmaal satub ta aga keelebarjääri tõttu veidi raskustesse ning satub juhuse tahtel kokku ühe filmižissööri pojaga. Kaotanud rahakoti ja reisidokumendid, hääletavad nad end prantsuse näitlejanna Sabine autole, kes sõidab Cannes'i filmifestivalile, mis on juhtumisi ka Mr. Bean'i reisi sihtpunkt.

Kommentaar: No sorri, et ma panin esimesele filmile halvema hinde kui Meet the Spartans'ile, aga minu arvates oli see ameeriklaste püüd Euroopas oleva Mr. Bean'i vaimustuse pealt raha teenida kohati liiga hale ja alandav. Rowan Atkinson on hea näitleja, kuid mis tema peas küll toimus, et ta nõustus sellesse filmi tulema. Loomulikult on tal väga hea miimika, kuid juba siis, kui film välja tuli, oli mul temast lausa kahju. Inimesele, õigemini tegelasele, võiks jääda natukenegi väärikust; nii koba lihtsalt ei anna olla. Saan aru, et Mr. Bean kui tegelane on lapsik ja ebaküpse loogikaga, aga no nii veider ei anna olla. Rowan Atkinson mängib üle, kuid võib-olla teeb ta seda käsikirja süül. Muide, Burt Reynolds on filmis, kuna on Mr. Bean'i teleseriaali austaja ning pakkus ise ennast filmi kindrali mängima.

Bean'i Holiday seevastu oli väga armas film, mis ajas ka tunduvalt rohkem naerma. Kasutan seda siinkohal väljendina, sest mina naeran filmi ajal väga harva. Bean oli, nagu talle kohane, veidi lapsik sotsiaalne äpu, kuid erinevalt esimesest filmist ei tundunud filmi käik tema suunas alandav. Lõppude-lõpuks tahtis mees vaid ookeani näha-katsuda. Filmis oli dialoogi nii inglise, prantsuse kui ka vene keeles, kuid mina, kes ma antud valikust kahte keelt ei oska, ei tundud subtiitritest üldse puudust, sest võis arvata, et Mr. Bean'i kui tegelase jaoks oli samuti tegu arusaamatute keeltega.

4/10, 7/10

Uh... pärast kahenädalast pidevat töötamist peaks nüüd järgnema peaaegu 1,5 nädalat rahu. Seega on oodata ülevaateid.



Pealkiri: "Sweeny Todd: The Demon Barber of Fleet Street"
Režissöör: Tim Burton
Žanr: draama / krimi / muusikal / põnevik
Aasta: 2007
Riik: Suurbritannia / USA

Mängivad:
Johnny Depp - Sweeney Todd
Helena Bonham Carter - proua Lovett
Alan Rickman - Judge Turpin
Timothy Spall - Beadle
Sacha Baron Cohen - Pirelli
...

Sissejuhatus: Film algab noore meremehe Anthony unistava lauluga nähtud võõrastest maadest ning rõõmust näha Londonit. Selle katkestab aga käredahäälne ning kättemaksuiha täis Sweeny Todd. Astudes laevalt maha, räägib Sweeny Anthonyle loo noorest ja naiivsest habemeajajast, kes saadeti Austraaliasse kandma karistust selle eest, et oli abielus kauni naisega. Nimelt oli kohtunik Turpin sügavalt armunud naisesse ning valesüüdistuse alusel lasi habemeajaja vahistada.

15 aastat on selleks hetkeks möödunud, kui habemeajaja Benjamin Barker, nüüdse nimega Sweeney Todd taas Londoni tänavatele satub. Astudes mööda pimedaid tänavaid jõuab ta kondiitriärisse, mille omanikuks on kunagine tuttav proua Lovett, kes mehe ka ära tunneb. Naine jutustab, kuidas kohtunik oli Sweeney naise vägistanud, misjärel naine enesetapu sooritas. Nende tütre Johanna võttis ta aga oma hoole alla.

Täis viha ning saades kätte oma kunagised tööriistad, asub Sweeney täide viima oma kättemaksuplaani, mis võtab tunduvalt suuremad mõõtmed.



Arvamus: Muusikalised filmid on mulle alati meeldinud. Olgu nad rõõmsad, kurvad, lõbusad või hirmutavad. Kuigi filmi on mitmes kohas liigitatud ka õuduse alla, siis pigem sobib IMDB liigitus krimi ja põneviku segust. Samas olen see mina ning paljudele võib see gallonite kaupa vooval veri ning hullunud habemeajaja siiski piisavalt õudsena tunduda. Sõber ütles, et Tim Burtoni teosed on nagu igikestev tume karneval. Pean nõustuma, kuigi olen näinud ainult mõnda tema teost ning esimese hopsuga seost ei tekkinud.

Filmi alguses tekkis mul tunne, nagu oleks sellist tunnelit, kust voolab punakas vedelik, juba kusagil näinud. Olustik oli küll erinev, kuid sarnane roosakas plöga voolas "The Ghostbustersi" teises osas. Kui rääkida veel sarnasustest, siis filmi alguses, kui Depp laulis, tekkis mul järsku tunne, nagu laulaks Jack Sparrow. Kuidagi väga sarnase kärina ja aktsendiga. Hiljem see sarnasus hajus. Depp olevat kusagil väitnud, et ta ei oska laulda. Minu arvates sai ta sellega siin filmis päris kenasti hakkama. Pealegi oli filmi olustik piisavalt sobiv, et mitteoskamine peita erinevate esitusviiside taha. Samas polnud ka teised tegelased professionaalsed lauljad, nii et kiitus neile igati. Helena B. Carteri kehastatud proua Lovett oli kusjuures minu lemmik selles filmis. Armukadedus võib igasuguste tegudeni viia.

Uurisin pärast filmi vaatamist natuke wikipediast ka taustalugu. Film põhineb Stephen Sondheimi adaptsioonil, millesse on sisse toodud draama. Kui algselt oli Benjamin Barker mõrvar, kes tappis rikkureid, siis Sondheim on andnud talle dramaatilise külje: kättemaks. 18. sajandi urban legendist saab kergelt romantilise hõnguga draama. Kuigi, verd voolab ojadena. See oli lausa üllatav, mis koguses seda tuli ning kui mänglevalt see kõik käis. Huvitav kas Sweeney Todd ka päriselt kunagi eksis. On püütud tõestada, kuid senimaani pole need kuhugi viinud.

Deppi poolt kujutatud mõrtsukhabemeajaja oli vägagi dramaatiline. Kuigi esitus oli hea ning psühhopaat oli kenasti esile toodud, siis minu jaoks jäi midagi puudu. Isegi kõige selle verevalamise juures ei tundunud tegelane mulle brutaalse mõrvarina. Naljakas, kas pole? Võimalik, et see polnud ka otseselt taotluslik. Oluline oli ehk näidata kannatavat meest, kes püüab välja valada aastaid südames pulbitsenud viha.

Sünge ja verine muusikal, mida kindlasti tasub vaadata.

8/10

Meie uus kodu on veel natukene harjumatu. Leidub nii asju, mida taga igatseda kui ka neid, mida hea meelega tervitame. Kõik vanad sissekanded koos kommentaaridega on siia üle tõstetud ning lisatud on kõikvõimalikud sildid, mis peaks edaspidi aitama paremini postitustes orienteeruda.

Viimastel kuudel on FilmiPloog olnud suhteliselt suures mõõnaperioodis, kus Peeter oli ainukene, kes midagi postitas. Proovin igastahes ennast nüüd parandada ning lisasin ka ühe sissekande kohe selle tõestuseks :P

Loodan, et meie uus kodu teile ka meeldib ning jätkate meie lugemist!


Tervitustega
Kaia

NB! Märgin ära, et blogger.ee'st ülekantud sisskannetel on kõigil all: kirjutas Kaia. See on tingitud asjaolust, et mina olin see, kes need kõik üle tõstis. Siltide all on toodud õige autori nimi. Seoses kolimisega on ka selline märge nagu [---] jäänud, mis oli kasutusel blogger.ee's ning mitte enam blogger.comis. Seda paluks eirata. Millalgi kustutab ära :)

blog.tr valideerimiseks oBrsRCZbDi

Pärast ühte tõsiselt halva Jaapani filmi vaatamist, kus olid mingid biker chickid, oli seda filmi mõnusalt kosutav vaadata. Samas hiljem rahulikult järele mõeldes see ikka nii hea ei tundnud. Kahju oma ajast siiski pole.



Pealkiri: "Wanted" (Tagaotsitav)
Režissöör: Timur Bekmambetov
Žanr: draama / märul / põnevik
Aasta: 2008
Riik: USA / Saksamaa

Mängivad:
James McAvoy - Wesley Allan Gibson
Morgan Freeman - Sloan
Angelina Jolie - Fox
Terence Stamp - Pekwarsky
Thomas Kretschmann - Cross
...

Sissejuhatus: Wesley Gibson on paanikahoogude käes vaevlev noormees, kes töötab perspektiivitul tööpostil väljakannatamatu bossi käe all. Lisaks masendavalt üksluisele tööle elab ta koos oma tüdruksõbraga, kes petab teda tema parima sõbraga. Miks ta seda elu elab ning kannatab ta seda teeb. Tema elul nagu puuduks igasugune mõte või eesmärk. Ühel päeval apteegis läheneb talle naine, kes räägib, et tema isa, kes oli üks parimaid palgamõrvareid, on tapetud. Nende vestlust segab keegi salapärane mees, kes väidetavalt on Wesley isa mõrvar ning naine avab tule. Kui nad apteegist välja pääsevad, algab tagaajamine Chicago öistel tänavatel.

Wesley viiakse ühte kindlusesse, mis on Vennaskonna, palgamõrvarite grupeeringu, peakorter. Grupi liidriks on Sloan, kes selgitab Wesleyle, et nii nagu noormehe isal, on ka temal teatud võimed, mis teevad temast erilise inimese. Kui Wesley seda algul ei usu, sunnitakse teda laskma kärbestel maha nende tiivad. Nii uskumatu, kui see ka värisevale ning hirmunud mehele ka ei tundu, laseb ta kärbestel tiivad ära. Segaduses laseb ta sealt relva ähvardusel jalga ning ärkab hommikul oma korteris. Tööl aga kaotab ta igasuguse närvi, kui tema ülemus tuleb taas tema kallal õiendama ning ta otsustab Vennaskonnaga liituda. Algab vaevarikas treeningrpogramm.

Lõpuks otsustab ta minna jahtima meest, kes tema isa tappis. Kuid ta avastab, et kõike pole ikka päris nii nagu esmapilgul paistab.



Arvamus: Kui film algas, siis minu esimene mõte oli "Matrix". Liikumine, kaameratöö, üldine olemustik jne. Vahepeal see tunne korraks kadus ning pärast Sloani tutvustust Wesleyle kadus see üldse. "Matrix" samas ei peegeldunud ainult visuaalses mõttes, vaid ka tegelaste osas. Angelina Joley mängitud Fox oli olemuselt väga Trintiy moodi ning see algajalik upsakus Wesley poolt oli ülimalt Neolik. Sloan mängis Morpheuse rolli. Neid sarnasusi leiaks detailides kindlasti veel.

Kui nüüd rääkida filmi headest külgedest, siis on nendeks kinldasti visuaal ja muusika. Kui võtta varajasemalt nähtud filme, siis jooksid filmi ajal peast läbi lisaksi "Matrixile" ka "300". Slow-motionit oli ohtralt ning see mõjus. Kaskadöridel oli kõvasti tööd. Taustamuusika oli aga hea ning sobis iga stseeni juurde valatult. Filmi lõpus olnud lugu oli eriti mõnus. Sees tekkis kuidagi selline mõnus tunne ja seltskonnas ringi vaadates tuli selline kaval muie suule. Selle pean igastahes omale muretsema.

Head küljed sellel filmis samas selle kõigega lõppesid. Idee kui selline oli hea, kuid teostus jättis soovida. Kõrvaltegelased jäid kaugeks. Miks Fox või Sloan on selles vennaskonnas ning miks nad teevad seda, mida nad teevad. Taustainfot oli vähe. Kuigi põhinäitelajd on head, siis see film mõjus neile pigem halvasti. Piiravalt ehk isegi. Kusjuures peaks mainima, et üks tõsiselt häiriv faktor filmi juures oli Jolie keha. Ta nägi välja nagu anorektiks. Tõsiselt... seda oli kole vaadata.

Filmi üheks ideeks olnud inimese eneseotsing oli äärmiselt poolik ja hakitud. Kui ma nüüd nii meenutan, siis oli sellest juttu enamvähem kolmes või neljas kohas: alguses ja lõpus ning kahes kohas keskel, kus Wesley teatas, et ta ei tea, kes ta on ning siis, kui avastas, et peab enda isa jälgedesse asuma. Püüd oli, kuid halb. Võimalik, et filmi aluseks olnud koomiksit lugenud isikutele see asi nii poolik välja ei näinud. Mina seda igastahes lugenud pole. Seega püsivuse kohapealt miinus. Peaks siiski mainima, et natuke enne lõppu see rahakassa juures olnud osa mulle meeldis.

Visuaalse külje põhjal oleks tahtnud seda isegi kinos näha, sest projektor ja head kõlarid ikka seda elamust ei anna. Aga pärast oleks ilmselt rahast kahju hakanud.

Hollywoodi action, mis on ebaõnnestunult püüdnud tuua sisse sügavamat mõtet.

6/10