FilmiPloog

"11. september, 2001. Neli lennukit kaaperdati. Kolm neist tabasid sihtpunkti. See on neljanda lugu."
Peetakse paremaks kui veidi teise sisuga Oliver Stone'i "World Trade Centerit", mis minul veel nägemata. See film valmistas hoolimata oma heast mainest pettumuse. Täpsemalt Arvamuses.



Pealkiri: "United 93" (United 93)
Režissöör: Paul Greengrass
Žanr: põnevik / draama
Aasta: 2006
Riik: Prantsusmaa / Inglismaa / USA

Mängivad:
Christian Clemenson - Thomas E. Burnett, Jr.
Trish Gates - Sandra Bradshaw
David Alan Basche - Todd Beamer
Cheyenne Jackson - Mark Bingham
Opal Alladin - CeeCee Lyles
Starla Benford - Wanda Anita Green
...

[---]

Sissejuhatus: 11. septembril aastal 2001 toimusid Ameerikas terrorirünnakud, mille käigus kaaperdati kolm lennukit, mis hävitasid Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornid ja üks lennuk ründas Pentagoni. Siiski jäi neljas kaaperdatud lennuk oma sihtmärki tabamata, sest selle reisijad võitlesid, et päästa tuhandeid inimelusid isegi siis, kui see tähendaks nende enda surma. See on pooldokumentaalne lugu äärmisest vaprusest. Lugu Lend 93st.

Arvamus: Minule jäi ebaselgeks, kas panustati mõjuvale draamale või kriipivale põnevusfilmile. Sellegipoolest on tegu ühe kõige eepilisema ning väärikama tõsise filmiga, mida eales näinud - viimased hetked on vägagi mõjuvad ja lähevad otse südamesse. Paljud toovad "United 93" eeliseks selle, et näod on üpris tundmatud. Kui "World Trade Centeris" on peaosas Nic Cage, siis see ju võtab realistlikkusest suure osa ära. Miks "United 93" aga nö. pettumuse valmistas? Nagu ma ütlesin, on lõpuhetked väga pingelised ja mõjuvad, aga esimene pool mõjub väga uniselt ja tegevusetult. Sündmuspaigad vahetuvad iga paari minuti tagant lennukontrollkeskuse ning United 93 lennuki vahel, terroristid hakkavad tegutsema alles poole peal. Ma ootasin, et põnevus hakkab kohe alguses ja läheb kuni lõpuni, aga tegevus algas alles kusagil kolmveerandi peale, enne seda oli lihtsalt dokumentaalne uina-muina (ja ma ei ole Hollywoodi poolt ära hellitatud). Üheks heaks küljeks võib lugeda vähest ameerikalikkust, seda ehk tegelaste pärast. Saan aru, et selleks polnud väga palju aega jäetud, aga võrreldes "United 93" filmiga "Snakes on a Plane" (ma tean, seda ei tohiks), oli tegelaste tutvustamine ümmargune null. Terroristidele natuke küll keskendutakse, aga nendest vastuhakkavatest reisijatest mina üldiselt küll suurt teada ei saanud ning see vähendab sümpaatiat nende vastu, mis omakord röövib natuke lõpu-draamaelemendist..

Sellegipoolest soovitan filmi üksi vaadata ning isegi siis, kui 9/11 rünnakutest midagi ei tea, sest informatiivsust on siin palju. Algusest lõpuni, härrased!

6,5/10

Et miks selline pealkiri? No vaadake filmi. Kõiki relvi toimetatakse märgi all: kõik on seaduslikult õige. Mis siis, et kaubalastiks on sõjaväekopter ja sellest eraldi olevad kopteriraketid. Ma otsustasin zanriks panna draama, sest filmi põhimõte on see, mis antud juhul kõige rohkem loeb.





Pealkiri: "Lord of War" (Sõjajumal)
Režissöör: Andrew Niccol
Žanr: draama / krimi / märul / põnevik
Aasta: 2005
Riik: USA / Prantsusmaa

Mängivad:
Nicolas Cage - Yuri Orlov
Bridget Moynahan - Ava Fontaine Orlov
Jared Leto - Vitaly Orlov
Shake Tukhmanyan - Irina Orlov (as Shake Toukhmanian)
Jean-Pierre Nshanian - Anatoly Orlov
....

[---]

Sissejuhatus: "Maailmas on ringluses üle 550 miljoni käsirelva. See teeb üks tulirelv igale 12 inimesele planeedil. Ainuke küsimus on: Kuidas me relvastame ülejäänud 11?" Sellega algab film, kus Yuri (Nicolas Cage) seisab keset kuulidevälja ja purustatud maju. Ta on relvaärikas. Edasi, Buffalo Springfieldi lugu "For What It's Worth" taustal, näitab algustiitritega koos kuuli jõudmist tehasest noore aafriklase pähe.

Terve film on tagasivaade toimunule. Yuri räägib sellest, kuidas kõik alguse sai ja kuhu jõudis. Tema pere kolis Ukrainast USAsse, et pääseda Nõukogude võimu eest. Et saada paremaid immigratsioonitingimusi, nimetasid nad ennast juutideks. Ühel päeval näeb ta pealt, kuidas vene maffiaboss tapab kaks teda tapma tulnud palgamõrvarit. Sellest hetkest peale mõistab ta, et peab täitma ühte inimeste ihast: relvad. Enne oma edu proovib ta saada partneriks ühe teise relvakaubitseja Simeon Weiszga (Ian Holm), kuid to keeldub temast kui amatöörist. Koos vennaga panevad aluse oma ärile, mis muutub peagi maailma üheks kõige edukamaks. Ta müüb oma relvi kõikides maaima pingekolletes. Olles edukas, abiellub ta oma unistuste naise modell Ava Fontainega ning elab tema ja nende pojaga luksuskorteris Manhattanil. Ainukeseks takistuseks tema tööson interpoli agent Jack Valentine (Ethan Hawke), keda ei anna osta rahaga.

"Kas teate, kes pärivad maailma? Relvaärikad, sest kõik teised on hõivatud üksteise tapmisega. Parim saladus ellujäämiseks: ära kunagi astu sõtta. Eriti enda vastu."

^{See film põhineb tegelikel sündmustel. Maailma suurimad relvadega varustajad USA, Inglismaa, Venemaa, Prantsusmaa ja Hiina, kes on samas ÜRO turvanõukogu viis põhiliiget.}

Arvamus: Film võib tunduda algul suhteliselt tavalise kergelt musta huumoriga action-filmina, kuid tegelikult on filmil sügavam sisu. Aastas sureb tuhandeid mehi, naisi ja lapsi kontrollimata relvamüükide kaudud saadud relvade läbi. Relvaärimehed on ühed peamised, kes tegelevad kontrollimata relvamüügiga ja müüvad neid sinna, kus on maksjaid. Neil endil pole sooja ega külma, kas relvad tapavad kedagi või ei. Nemad on lihtsalt vahendajad. Sellest räägib ka film.

See on üks sellistest filmidest, kus ei suudaks kedagi muud peategelasena ette kujutada kui Nicolas Cage'i. Ta suudab oma tegelaskuju tõepäraselt esitada. Antud filmis on tal vaja esitada külma närviga ärimeest, kes on samal ajal ka armastava mees ja isa. Ja see tuleb tal hästi välja. Mulle isiklikult meeldib ka tema venda Vitalyt kehastav Jared Leto, kes näeb täpselt välja nagu läbipõrnunud narkosõltlane. Samas on ta ka küllaltki nutikas. Bridget Moynahan, kes mängib Vitaly naist Ava Fontainei on kuidagi...ma'i tea nüüd...mitte nii hea, kuid tegelaskuju ise on väga võimekas.

Film on hea. Lihtsalt on hea. Ei oskagi rohkem nagu öelda. Vaadake ise. Ahjaa...muusika on ka hea :)

Hinnang: 9/10

Kuna siin filmimüra keskel võiks ka seriaalidest vestelda, valisin oma lemmiku komöödiasarja üldse... Arvustamine võib kujuneda veidi raskeks, aga teen proovi.



Pealkiri: "Black Books" (Raamatupood)
Looja: Dylan Moran
Žanr: komöödia
Aasta: 2000
Riik: Inglise
Osa pikkus: 30 minutit
Hooajad: 3 hooaega

Mängivad:
Dylan Moran - Bernard Black
Bill Bailey - Manny Bianco
Tamsin Greig - Fran Katzenjammer

[---]

Sissejuhatus: Bernard Black on antisotsiaalne alkohoolikust ahelsuitsetaja, kes peab Londoni keskmes räbalas olekuga raamatupoodi Black Books. Ta ei lahku poest peaaegu kunagi ning tema kireks on tüütute klientide pidev solvamine ja poest minema ajamine. Tema ilmselt ainsaks sõbraks on (esimeses hooajas) kõrval kingipoodi pidav Fran ning abiliseks poes Bernardi solvangutest (eriti tema pikkade juuste ning habeme pihta) hoolimata üsna rahuliku olemisega Manny. Seriaal jälgib nende igapäevaseid tegemisi.

Arvamus: Seriaal sobib kindlasti erineva huumorimeelega inimestele. Leidub koomilisi solvanguid (eriti Bernardi pilked Manny pihta ("He looks like a horse in man costume"; "The only thing that's going to bring me inner peace is a beard-seeking missile")), leidub nutikaid, peidetud nalju ning sürrealistlik-humoorikaid dialooge. Suurim vara on loomulikult Bernard Black ise, kes hoolimata oma jubedast elustiilist (pood on täis parasiite ja surnud mäkrasid ning kõike katab sentimeetrine tolmukord) ning ebaviisakatest maneeridest kujuneb väga kiiresti meeldivaks karakteriks. Minu jaoks oli see kurb sündmus, kui alles peale 18. osa sari lõpetati. Dailymotionis on kõik osad ka olemas. Hoiatan, võib kergesti sõltuvusse sattuda! :)

10/10

Kuna mul on terve nädalavahetus vaba ligipääs arvutile, siis mõtlesin mõned filmid vaadata ja mõned ülevaated kirjutada. Esimene on siis "Mr. and mrs. Smith". Ma ei tea miks, aga seda filmi oli kuidagi raske arvustada. Aga no...miskitmoodi tuli välja :D





Pealkiri: "Mr. and Mrs. Smith" (Hr. ja pr. Smith)
Režissöör: Doug Liman
Žanr: komöödia / märul / põnevik / romantika
Aasta: 2005
Riik: USA

Mängivad:
Brad Pitt - John Smith
Angelina Jolie - Jane Smith
Vince Vaughn - Eddie
Adam Brody - Benjamin Danz
Kerry Washington - Jasmine
....

[---]

Sissejuhatus: Film algab sellega, et härra ja proua Smith on abielunõustaja juures, kus nad räägivad oma abielust ja sellest, kuidas nad esimest korda kohtusid. See oli Bogotas Kolumbias, kus mõlemad olid jooksus kohalike võimude eest. Päästsid üksteist, läksid õhtustama ning tantsima ja lõpetasid hotellis. Peale 6 nädalat koosolemist nad abielluvad. Elavad oma omapärast kuid õnnelikku kooselu oma ilusas, kui "tavalises" suburbia majas. Tavalisest abielupaarist eristab neid aga asjaolu, et mõlema puhul on tegu salaagentidega. Huvitavaks teevad aga need asjad, et nad töötava konkureerivate firmade jaoks ja ei tea üksteise tegelikest ametitest mitte midagi. Nende salajane ameti on mõningal korral kergelt näha, kuid suurt tähelepanu sellele ei pöörata. Tegelikest ametitest saavad nad teada siis, kui neid määratakse hävitama ühte ja sama isikut. Isik pääseb küll ilma ühegi kriimuta, kuid üksteise plaanid on nad luhta ajanud ja üksteist päris vihaseks teinud.


Arvamus: Kohati meenutab sellist tüüpilist action-filmi paugutamiste ja pommitamistega. Huvitav on asjaolu, et kodus on peidetud suul hulk relvi, millest kummalgi aimu pole, vaatamata oma elukutsele. Kõmmutatakse suur hulk inimesi maha, ise peaaegu üldse viga saamata. Ja seda muigi nii omas majas kui ka kusagil supermarketis.

Samas on tegu hollywoodilikust filmist veidi erineva asjaga. Tavaliselt on olnud alati mingi kindel peategelane filmis, kes on teistest üle (ma mõtlen filmis sees). Eriti mis puudutab paare ja abielupaare. Kas naine on osavam/targem kui mees või vastupidi. Seekord on nad võrdsel tasandil. Nii oma teadmiste kui ka oskuste poolest. Üks ei allu teisele. Brad Pitt ja Angelina Jolie täidavad oma rolle hästi. Nad suudavad anda filmis edasi muret, mis on tekkinud abielupaaril, kes järsku avastavad, et see, mida nad teadsid olevat õige, on hoopis midagi muud. Selle probleemi lõpplahendus mulle meeldis.

Film on minu jaoks siiski suhteliselt tavaline, kuigi väga kirglik action.

Kuuldatavasti tahetakse teha filmist ka TV-sari, kuid ilma Pitti ja Joelita.

Hinnang: 6/10

Vabandan väga, et pole tükk aega midagi kirjutanud. Palju on tegemist ja selline kirjutamisisu pole olnud. Parandan ennast ja kirjutan siis öösel vaadatud filmist.





Pealkiri: "Stigmata" (Stigma)
Režissöör: Rupert Wainwright
Žanr: draama / fantaasia / märul / müsteerium / õudukas
Aasta: 1999
Riik: USA

Mängivad:
Patricia Arquette - Frankie Paige
Gabriel Byrne - Father Andrew Kiernan
Jonathan Pryce - Cardinal Daniel Houseman
Nia Long - Donna Chadway
Thomas Kopache - Father Durning
....

[---]

Sissejuhatus: Brasiilia ühes väikeses külas suri hiljuti kohalik preester ja külarahvas on leinas. Kirkikus oleva leina ajal hakkab Püha Ema kuju nutma verepisaraid. Samal ajal, kui rahvas jäglib nutvat kuju, varastab üks poisike surnud preestri roosikrantsi, mille ta kohalikul turul ühele turistile müüb. Verd nutvat kuju läheb uurima Vatikani preester Andrew Kiernan (Gabriel Byrne), kes on Brasiilias uurimas Neitsi Maarja ilmumist seinale. Ta kuulub Pühakute tekkimise kogudusse (Congregation for the Causes of the Saints) (ma tean, mul tõlge läks nihu, ehk on kellelgi parem välja pakkuda?), mis uurib müstilisi juhtumeid, mis on seotud kristluse ja katoliku kirikuga.

23-aastane juuksur Frankie Paige (Patricia Arquette) saab oma emalt kingituses suveniiri, mille to ostis oma reisil Brasiiliasse - surnud preestri roosikrantsi. Algul läheb elu kõik hästi, kuni ühel õhtul näeb Frankie kohutavaid visioone ja tema randmetele ilmuvad haavad. Ta viiakse haiglasse, kus haavad puhastatakse ja kinni õmmeldakse, kuid arstid kahtlustavad, et tüdruk on need ise teinud. Ühel järgnevatest päevadest näeb Frankie naist, kes om lapse autode alla viskab, kuid teda otsima joostes, pole ei naist ega last. Kui tema sõbranna Donna teda metrooga koju viib, märkab Frankie preestrit ja kahte nunna. Ta sammub preestri juurde ja pärib, kas to on Andrew Kiernan. Saades eitava vastuse ütleb ta, et teda pole enam võimalik aidata, rebib ühel nunnal risti kaelast ja viskab selle mööda põrandat teise vaguni otsa. Seepeale hakkab rong kihutama ja üritades käepidemete abil püsti seista, saab Frankie nähtamatult piitsalt vigastused seljale. Olles sündmuste pealtnägija, teatab preester Durning sellest juhtumist Vatikanile.

Kardinal Houseman (Jonathan Price) saadab selle peale teadlasest preestri Andrew Kiernan asja uurima. Kiernan kohtub tüdrukuga ja selgitab talle, mis asjad on stigmad. Preestri enda üllatuseks pole tüdruk usklik, mis ajab teda kergelt segadusse, kuna stigmad on läbi ajaloo ilmunud ainult väga vagadel inimestel. Peale mõnda aega Frankiga koosveetmisest saab Andrew aru, et tegemist on millegi tõsisega. Tüdruk hakkab rääkima ja kirjutama aramia keeles ning omab tohutut jõudu. Sealt edasi toimuvad nii mõnedki sündmused ja avatakse nii mõnigi saladus, mis muudaks seniseid kristluse aluseid.


Arvamus: Hoiatan...võin spoilerdada! Ma nüüd ei teagi öelda, mis osa sellest filmist selle minu jaoks nii huvitavaks teeb. Aga miski teeb. Filmi jaoks on silmnähtavalt vaeva nähtud. Eriti mis puudutab stigmade ajalugu ja arami keelt. Katoliku kiriku nö vandenõuteooria tuuakse antud filmis selgelt välja: "Jeesus ütles, et kuningriik on sinus. Murra pooleks tükk puud, ma olen seal. Tõsta üles kivi ja sa leiad mu sealt." Mis selle juures on huvitav on see, et inimese ja Jumala vahel ei pea olema kedagi. Ehk siis kogu see meeskonda preestreid, piiskoppe jne. Ja inimestel ei pea olema püha ehitist, kus nad Jumalaga kohtuvad saavad. Jumal on olemas igalpool. Tegelikult on katoliku kirik ju üks rikkamaid organisatsioone maailmas ja kirkute ja preestrite kadumine tähendaks ka varalist kadu. Muidugi...kui palju sellest on tõde, ma ei tea, aga mõelda selle üle tasuks, sest Püha Toomase evangeelium on tegelikult olemas.

Ma nüüd ei taha nüüd täiesti spoilerdama hakata, mistõttu jätan välja arutluse teemal: miks mitteusklikul ilmusid stigmad :)

Kuna ma olen halb kiitja, siis ütlen näitlejatöö kohta ainult, et see oli hea. Filmis näidati hästi, et ka preester on inimene ja armumine naisesse on lihtsalt asi, mis juhtub. Ja eks ta fimi käigus tõdeb, et preestriks hakkas ta ainult seepärast, et teadus ei pakkunud talle kõiki vastuseid. Siinkohal mainiks ära, et tõestatud on fakt, et kõige rohkem usklike on sellistel aladel nagu biloogia, füüsika, keemia. Mis puutub aga žanritesse, siis õudust ma sealt küll eriti ei näinud. Verd oli palju ja võibolla üllatusmoment, aga kindlasti mitte midagi sellist õudsat. Vähemalt minu jaoks mitte.

Hinnang: 7/10

Üks parimaid thrillereid. Filmikunsti ja Alfie Hitchcocki unustamatu vili!



Pealkiri: "Psycho" (Psühho)
Režissöör: Alfred Hitchcock
Žanr: märul / õudukas / põnevik
Aasta: 1960
Riik: USA

Mängivad:
Anthony Perkins - Norman Bates
Janet Leigh - Marion Crane
Vera Miles - Lila Crane
John Gavin - Sam Loomis
Martin Balsam - Detective Milton Arbogast
...[---]

Sissejuhatus: Marion Crane'i ainsaks sooviks oleks poiss-sõbra Samiga abielluda - paraku on Sam võlgades ning Marioni rahatasku pole ka sugugi kiita. Seega teeb ta otsuse vehkida sisse 40,000 dollarit, mis on tema kätesse usaldatud ning mille boss palub tal panka toimetada. Panka mineku asemel sõidab ta hoopis linnast välja, tal on ebameeldiv kokkupuude politseinikuga ning ta ostab muuhulgas uue auto. Õhtul otsustab ta ööbida Batesi Motellis, mida juhib närvilise olekuga noor Norman Bates. Duši all pussitatakse ta surnuks. Samal ajal on Marioni varastatud rahast teada saadud ning naist asuvad otsima detektiiv Arbogast, Marioni õde Lila ning Sam. Film põhineb Robert Blochi samanimelisel romaanil.

Arvamus: Aastal 1960 seisis kinosabas lõputult pikk järjekord, sest kõik tahtsid näha kultuslavastaja Alfred Hitchcocki jubedat ning kurikuulsat õudusfilmi "Psühho". Kuulujuttude järgi ostis Hitchcock raamatupoodides ära kõik Robert Blochi raamatu (millel film põhineb) eksemplarid, et filmihuvilised lõppu teada ei saaks. Nüüd, 45 aastat hiljem, teavad selle filmi pealkirja kõik ning siiamaani peetakse "Psühhot" üheks parimaks thrilleriks - eriti kuulus on muidugi dušistseen. Mina ise nägin uustöötlust, mis väga kehvaks osutus (ainuke pluss oli blond parukas Vince Vaughni peas), originaal sellegipoolest oli tõesti suurepärane. Paljud peavad seda filmi väga hirmsaks, kuid mind ta eriti ei kohutanud. Paar dramaatilis-pingelist ning jubedavõitu kohta oli, ent mitte midagi sellist, mis öösel korralikult magada ei laseks. Filmi ülesehitus on omapärane: Marion Crane, kes algselt peategelasena tundus, pussitatakse duši all poole filmi pealt surnuks (kuigi nuga tema nahka puudutamas ei näe kordagi :D) ning alles siis hakkab kogu jant pihta. Lõpplahendus oli suhteliselt ootamatu, võiks öelda, et tegu on lausa taibuka twistiga. Mõnusalt põnev film ja üks Hitchcocki parimaid, aplaus "ei vaju ära". :)

Hinnang: 7/10
_{(Tõsi, ma ei ole kunagi filmile kümmet andnud, ei siin ega Filmiveebis)}