FilmiPloog

Algas aasta 2007 Ajaveebi võistlus. Täpsemalt sellest saate lugeda siit. Lisasin ka Filmiploogi võistlusele. Kui meie lugejad arvavad, et blogi on häält väärt, siis klikake sellele pildile:







Sildiks märkige: grupiblogi

Frank Miller koomiksil (graafilise novellil) "300" põhinev jõuline sõjafilm.



Pealkiri: "300"
Režissöör: Zack Snyder
Žanr: põnevik / ajalooline / sõda
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Gerard Butler - kuningas Leonidas I
Lena Headey - kuninganna Gorgo
Dominic West - Theron
David Wenham - Dilios
Vincent Regan - Kapten
... [---]


Sissejuhatus: Spartasse saabub grupp Pärsia sõnumitoojaid, kes nõuavad Sparta allumist kuningas Xerxesele. Olles saadikute käitumisest solvtud, tapavad kuningas Leonidas I ja tema valvurid Pärsia saadikut, otsustades seista vastu võimsale Pärsia impeeriumile. Leonidas külastab enne lahingusse minekut oraaklit, et saada jumalate õnnistus. Ta pakub oraakli elajaslikele eufooriatele kulda ja seletab oma sõjaplaani, kuid Xerxese poolt äraostetuna teatavad nad, et oraakel ei soovi näha spartalasi sõjas. Eriti veel Karnelia festivali lähenedes. Olles oraakli sõnadest silmnähtavalt pettunud, suundub ta siiski Sparta parima 300 mehega teele, et võidelda Pärsia armeega. Teel Termopüüliasse (kreeka keeles "soojad väravad"), liituvad nendega arkaadlased ja mõned teised kreeklased. Ees seisab lahing Pärsia valitseja Xerxesile miljonipealise armeega.


Arvamus: Filmi läksin ma täiesti juhuslikult vaatama, sest sõjafilmide vastu pole mul tavaliselt just kõige suurem huvi. Juba suht filmi alguses hakkas aga asi huvitav tunduma. Eelkõige just visuaalsest küljest. Zack Snyder kasutas digitaalse kaamera asemel filmikaamerat, mis andis sellise mõnusalt ehtsa ja süngematsorti efekti. Märkimistväärt on ka ilmselt fakt, et film tehti pmst ainult ühes stuudios ja massiivselt oli kasutatud arvutigraafikat. Filmimisel on antud selline koomiksilaadne olemus, mis teeb asja omapäraseks. Mis aga minu arvates oli kõige mõnusa, oli see, et lahingutes kasutati slow motionit vaheldumisi tavapärase kiirusega. Eriti just siis, kui näidati Leonidast esimeses rünnakus. Oh milline liikumine ja oh mis musklid :D Musklites poolpaljad mehed - naissoost isikutele hea põhjus filmi vaadata ;) Verd voolas lademetes, päid ja jäsemeid lendas ning üleüldse taplus oli võimas. Sellist tüüpi filmide mitte-armastajatele võibolla mitte kõige atraktiivsem, aga ega minagi suurem asi taplus-fänn pole. Sellest filmist olen ma aga vaimustuses. Üks asi, mis aga tugevalt silma riivis oli asjaolu, et armeed olid üldplaanis suuremad, kui tegelikult arvuliselt olnud oleks. Eriti mis puudutab filmi lõppu. Aga noh...oma efektse eesmärgi ta täitis (sarnane asjaolu oli vägagi tuntav "Lord of The Rings" triloogia vältel ja ilmselt ka muudes uuema aja sõjafilmides).

Kuna ma olin visuaalsest küljest jubedalt vaimustuses, siis sisuline osa jäi mul tahaplaanile. Seda täiendasin natukene netis surfates. Termopüülide lahing ning muu ajalooline sündmuste joon on korrektselt edasi antud. Siiski on tegelaste kujutamine kohati viidud ekstreemsuse ja ühepalgelisuseni. Näiteks Xerxest kujutatakse hoopis vägivaldsemana ning välimuselt teistugusena kui ajalooliselt teada on. Sellest lähtuvalt on Lähis-Idas seda filmi päris korralikult hukka mõistetud. Ka rassismis on filmi süüdistatud. Ma siiski eelistan seda vaadata kui väga hästi visuaalset edasi antud ajaloolist sõjafilmi, mida on täiendatud portsu fantaasiaga. Kõiki filme ei pea vaatama poliitiliselt ja ajalooliselt, kui ta seda ei taotle. Ja olgem ausad...sellised elukad siiski päriselt ei ekisteerinud. Tegu ju koomiksipõhise filmiga. Mis mulle stoori juures meeldis on spartalaste täielik pühendumine. Neid on lapsest saati kasvatatud sõdalasteks ja seda nad ka on. Pühendumine täielikult ühele asjale võib tunduda küll ühekülgne, aga see on siiski märkimistväärt omadus.

Filmi lõppupooles oli üks silmatorkav sarnasus filmiga "Gladiaator": naine ja laps põllul.

See film on tehtud kino jaoks! Soovitan kõigil, kes vähegi asjast huvitatud, seda kinno vaatama minna. Telekast või arvutist vaadates jääks elamus lihtsal olemata. Ka kõige parema kodukino olemasolul. See film nõuab suurt ekraani ja võimast helisüsteemi. Selles osas nõustun täielikult Ralfiga.

10/10

Vägivaldne aga mõtlemapanev film noortest.



Pealkiri: "Knallhart"
Režissöör: Detlev Buck
Žanr: draama / krimi
Aasta: 2006
Riik: Saksamaa

Mängivad:
David Kross - Michael Polischka
Jenny Elvers - Miriam Polischka
Erhan Emre - Hamal
Oktay Özdemir - Erol
Kida Ramadan - Barut
... [---]


Sissejuhatus: Viieteist aastane Michael Polischka peab koos oma ema Miriamiga kolima välja villast, mis asub Berliini ühes uhkeimas linnaosas ja asuma elama ühes vaeseimas. Väljakolimise põhjuseks on see, et ema armuke Dr. Peters ei leia naises enam midagi külgetõmbavat ega seksikat ning viskab nad külmavereliselt välja. Seda Michaeli sünnipäeval.

Neuköllni linnaosasse jõudes ja asudes uude kooli hakkab Michaeli välja pressima ja ähvardama kohalik noortebande nimega Schutzgeld. Koos oma uute sõprade Crille ja Matzega murravad nad sisse dr. Peteri villasse, et maksta gängile raha ära. Gängi liidrile Errolile pole saadud rahast piisav bandega peksavad nad Michaeli julmalt läbi. Ühel hetkel, kui Michael Errolile vastu hakkab, ilmub välja Barut, kohaliku narkodiileri Hamali parem käsi, kes ta olukorrast välja toob. Nimelt varajasemal kohtumisel Hamaliga, jäi Michaelist talle hea mulje ja kuna ta oli kaotanud just kaotanud oma narkokulleri, siis pakub ta poisile seda tööd. Kõik aga ei lähe päris nii, nagu Michael oli ette kujutanud.

Arvamus: Ma ei mäletagi, mis põhjusel selle filmi muretsesin, aga tol hetkel äratas see huvi. Tükk aega seisis, enne kui kätte võtsin. Film toimub tagasivaatena juhtunule, aga jutustajat pole. Tegu on suhteliselt vägivaldse filmiga, mis kujutab Berliini vaeste linnaosa igapäeva võitlust ellujäämise nimel. Koolis kedagi ei huvita, mida õpetaja räägib, kuigi õpilased saavad temaga läbi, noortegängid terroriseerivad ja elu on üldse raske. Vägivald on elu igapäevane osa. Ja nagu näha, siis mõnel ka narkootikumid. Üks narkomees tarbib terve perega narkotsi ja väike umbes 2-3 aastane laps kaasaarvatud. Pereemast ärme parem räägigi...see on täiesti ära keeranud tarbimise tagajärjel, kuigi ta oma jutu järgi enam ei tarbi. Õõvastav oli seda vaadata.

Näitlejatöö on hea. Üks olulisemaid punkte selle juures: pole üdini häid ja üdini halbu tegelasi, mida tihti kohtab Hollywoodi filmides. Selle näiteks on kasvõi Michael ise. Ema jäi lapseootele teismeliselt. Ilmselt ei suutnud ta enda ja lapse ülalpidamisega hakkama saada ning nii maandus ta rikkaid mehi otsima, kes nende eest hoolt kannaks. See on poisi ja ema omavaheliste tülide pidev põhjus, aga üksteise suhtes on nad siiski hoolivad. Michael on kasvanud üles ilmselt mitte eriti suurt tähelepanu saades ning puudus tal ka isafiguur, kes oleks kasvatanud. Ühest küljest on ta tark poiss, kuigi emotsionaalselt on tegu kõhkleva inimesega. Ei räägi parem rohkem, muidu spoilerdan.

Film üldises mõttes proovib kajastada erinevate sotsiaalsete kinhtide ja rahvuste vahelisi suhteid, mis läheb osaliselt üle kriminaalsele sisule. Saksamaal on see film tekitanud mitmeid diskussioone nii poliitikute seas kui ka ajakirjanduses.

8,5/10

Sai siis ära vaadatud selline thriller/põnevik, peaosas üks mu lemmikutest: Kurt Russell. PS! Pealkirja limiteeritud tähemärkide kasutamise tõttu lühenes mu algne pealkiri, milleks oli "Texas Chainsaw Massacre starring Kurt Russell, minus the Texas, Chainsaw and the Massacre."



Pealkiri: "Breakdown"
Režissöör: Jonathan Mostow
Žanr: märul / põnevik
Aasta: 1997
Riik: USA

Mängivad:
Kurt Russell - Jeff Taylor
J.T. Walsh - Warren Red Barr
Kathleen Quinlan - Amy Taylor
M.C. Gainey - Earl
Jack Noseworthy - Billy
... [---]


Sissejuhatus: Jeff ja Amy Tailor sõidavad Californiasse, kui äkitselt auto seiskub ning tuleb välja, et auto on rikkis. Mõne minuti pärast sõidab mööda veoautojuht, kes julgelt oma abi pakub. Amy otsustab veoautojuhiga kaasa minna, et sõita lähima baarini. Mitme tunni möödudes on Jeff ikka auto juures ning ootab oma naist, kui avastab et auto ei olegi rikkis, vaid lihtsalt nagu ta algul arvas - üle kuumenenud. Sõites nüüd tagasi baari juurde, avastab et keegi ei tea ta naisest mitte kui midagi ja nii algabki Jeffi meeleheitlik otsing, et leida oma naine. (Tekst kopeeritud Filmiveebist, kuid ise olen teksti autor)

Arvamus: Olles varem ammu näinud ning kuna mäletasin filmi tegevust ainult väga häguselt, otsustasin Breakdowni uuesti vaadata. Ei pidanud pettuma, kuid ei ole tegemist ka miskise eeposliku üllitisega. Filmi säravaimaks täheks on Kurt Russell, kes mulle ammu juba meeldinud (Escape from NY, The Thing) ning ka selles filmis teeb ta hea soorituse, kuigi kohati mängis ta natukene mööda. Ülejäänud näitlejad teevad oma töö ära piisavalt normaalselt, eriti tooks välja J.T. Walshi, kes lihtsalt sobib peapahalase rolli! Filmi tugevaim osa on just esimesed 60 minutit, mil Jeff lootusetult oma naist otsib. Peale seda läheb tüüpiliseks actioniks kätte. Ei sobi eriti filmiga, mis on thrillerliku maiguga. Sellegipoolest ei laida ma actioni stseene, lausa vastupidi, täitsa meeldis. Lõpplahendus jättis ka soovida, kuigi enesest ei olnud sel midagi vigagi. Lihtsalt ootasin midagi enamat tänu filmi mõnusa esimese kolmekümne/kuuekümne minuti tõttu.

Filmi on raske pikalt kommenteerida, sest tegelikult on tegemist tavalise thrilleriga, millel ei ole suuremat väärtust kui see, et pakub meelelahutust ning on põnev.

7/10

Sattusin ETV pealt reede õhtul vaatama siis siukest samuraifilmi nagu seda on Zatoichi.



Pealkiri: "Zatoichi"
Režissöör: Takeshi Kitano
Žanr: põnevik / draama / krimi / komöödia
Aasta: 2003
Riik: Jaapan

Mängivad:
Takeshi Kitano - Zatoichi
Tadanobu Asano - Hattori Genosuke
Gadarukanaru Taka - Shinkichi
Daigorô Tachibana - Geisha Seitaro 'Osei' Naruto
Yuuko Daike - Geisha Okinu Naruto
... [---]


Sissejuhatus: Film toimub 19nda sajandi Jaapanis ning jutustab pimedast massöörist Zatoichi, kes mööda maad rändab. Pealtnäha ohutu vanamehe taga peitub üliosav ning kaval samurai. See film räägib täpsemalt tema juhtumistest ühes väikeses mäekülas, kus inimesed Ginzo gängi tallaalused on.

Arvamus: Vaatasin siis filmi ilma mitte midagi teadmata, st ma ei teadnud filmi sisust mitte kui midagi, peale pealkirja. Pettuma ei pidanud, film oli kõike muud kui igav. Filmi lähemal uurimisel selgus, et Zatoichi on lausa üks kuulus tegelane Jaapani filmimaailmas, nagu seda läänemaailmas on James Bond. Eks peab ka teistele filmidele pilgu peale heitma. Aga see selleks. Selle filmi puhul meeldis mulle enam-vähem kõik: näitlejad, visuaalne pool, kentsakas huumor ning ka võitlusstseenid. Eks see film ongi pigem selline action, kus siis näeb palju verd (CGI) ning tapmist. Minu arvates sai Takeshi Kitano Zatoichi portreerimisega väga hästi hakkama. Alguses tundus selline kentsakas ning muhe vanamees, kuid peagi sain aru, et hoopis tegu samuraiga, kes tapab kõhklemata (muidugi mitte niisama lõbu pärast, vaid kas siis enesekaitseks või pahade vastu, kes tema sõpru/tuttavaid kimbutavad). Nagu Aasia filmidele kombeks, on ka selle üllitise story pace üsna aeglane, kuid tunduvalt kiirem kui mõnel teisel. See aeglus ongi pahatihti mure, miks lääne inimestele aasia filmid ei meeldi. Näidatakse pmst mõttetust tegevusest/tegelasest pikki stseeni ning vahel on lausa nii, et ekraanil ei toimugi tegevust. Mulle see jällegi meeldib, kuna see aitab ehitada üles atmosfääri ning annab aega filmi sisse elada. Filmi esimesed poolteist tundi ongi üsna aeglased, kuid siis läheb äkki action'iks (vahepeal mudugi on ka mitu võitlusstseeni, olge mureta, kuid need on tihtipeale kiire lõpuga). Filmi muusikaline pool on üsna minimaalne ning ka meloodiajupid on väga minimaalsed, kuid film seetõttu ei kannatanud, pigem vastupidi. Peale Zatoichi on veel kõrvaltegelasteks kaks geishat (üks on tegelikult crossdresser/transvestiit, ehk siis poiss) ja Shinkichi, hasartmängur. Filmi lõpus leiab aset ka väga hästi teostatud stepitants, mille keskel ka üks nn pooltwist toimub. Teoses leidub ka mitu humoorikat kohta, kuid üldjoontes ei ole tegu kohe üldse mitte naljaka filmiga.

Mina igastahes jäin filmiga rahule, miinuseid tegelikult ei olegi, aga niipalju plusse kah mitte, et kõrgema skoori annaksin.

7,5/10

Pealkiri: "Golden Boy"
Režissöör: Tatsuya Egawa
Tootjad: Production I.G, Shueisha
Žanr: anime / komöödia / ecchi
Formaat: OVA / 6
Aasta: 1995
Riik: Jaapan

Hääli loevad:
Mitsuo Iwata - Kintaro Oe
Gorô Naya - Jutustaja
... [---]



Sissejuhatus: Golden Boy jutustab 25 aastasest freeter Kintaro'st, kellel ei ole elus täpset suunda. Ta reisib jalgrattaga mööda Jaapanit, võtab vastu juhutöid ning samal ajal kribab oma märkmikusse kõik, mis ta õppinud on. Kuid isegi naeruväärsetes ning täbarates olukordades säilib tal ikkagi üks eesmärk ning mõte - õppida! Anime jutustabki Kintaro seiklustest ning juhtumistest erinevatel töökohtadel.

Arvamus: Golden Boy avastasin üsna kentsakalt; keegi baka.ee foorumis rääkis animest, kus peategelane kallistab WC potti ja seetõttu tekkiski suur huvi selle vastu. Nii ma saingi anime nime teada ning selle ka hankisin. Ootasin ma midagi väga ecchi'likku ning tobedat ja seda ma ka sain + enamgi veel! Animel ei ole otsest storyline, iga osa toimub erinevas kohas ning uute tegelastega, va 6. osa. Ainuke tegelane keda iga osa näeme on Kintaro: tavaline tüüp, kelle ajusoppi tungivad tihti üsna perversed mõtted. Esimene episood oli kõige üllatavam, sest ka mina arvasin et Kintaro näol on tegemist stereotüüpse perverdiga, kuid ei. Kõik episoodid jätkavad sama liini: Näeme Kintarot uues töökohas, kus ta usinalt töötab ning märkmeid peab. Peale selle on veel iga kord silmapiiril ka überkena beib (igale maitsele: ühes osas on rikas D-cup'iga ärinaine, teises süütu näoga maaplika, kolmandas tomboy, järgnevas jälle pealtnäha süütu, muidu kiskjalik...ja kõigil ka piisavalt suured rinnad, et vaatajas erutust tekitada), keda Kintaro väga himustab...isegi niipalju, et kallistab WC potte, kus oletatavasti tüdruku kannikad hiljuti olid :D. Muidugi satub igakord just seesama tüdruk peale ning....võite ise oletada mis edasi juhtub. :D Alguses arvab ka tüdruk, et Kintaro näol on tegemist suvalise poisiga, kes tema pükstesse üritab saada ja sellise mulje jätab Kintaro ka vaatajatele. Episoodi lõppedes saame aru Kintaro tegelikust väärtusest ning siinkohal ma ei soovigi spoilida, seega lõpetan sellel teemal rääkimise. Anime on mudu täis palju nalja (oleneb vaatajast, kellele sellised pervolikud naljad ei meeldi vaevalt naerma kukub) ning ka palju ecchi't, võib öelda isegi et anime kõnnib ecchi ning hentai piiril. Selle näiteks võin tuua viienda osa "Balls to the Wall", kus "Girl of the Episode" masturbeerib mootorratta peal, kuigi see pole üldse mitte graafiline. Peale selle leiab veel mitu pantyshot'i ning ka kikkis nibusi + veel Kintaro räpased mõtted. Animatsioon on üsna hea, muidugi halvem kui tänapäevale kohane aga 95nda aasta kohta piisav. Muusikat on vähe ning helieffektid on ka tavapärased, kuid see ei tee animet eriti halvemaks. Voice actor'id olid piisavalt tõetruud (mudugi vaatasin Jaapani heliga ning inglise sub'idega, minu kõrvad ei kannata English dub'i ära), eriti peategelase karjatused.

Kokkuvõttes väga mõnus, pakub palju nalja ning vaataks teinekordki. Animet lahti seletada on raske, eks vaadates saate paremini aru, mida ma mõtlesin mõne asja all...Tugev 7,5/10.

Niih...Mõtlesin kirjutada siis mõlemast Hannibal Lecteri triloogia algusfilmist. Kuna sisu on sama, siis sissejuhatust pole vaja kaks korda kirjutada. Kes mõlemat filmi näinud, see ilmselt saab siiski aru, et sissejuhatus on kirjutatud eelkõige uut filmi meeles pidades.



Pealkiri: "Manhunter" (Inimeste jahtija) ja "Red Dragon" (Punane draakon)
Režissöör: esimene film - Michael Mann, re-make - Brett Ratner
Žanr: draama / krimi / märul / õudukas
Aasta: esimene 1986, re-make 2002
Riik: USA / Saksamaa

Mängivad (1986):
William L. Petersen - Will Graham (as William Petersen)
Brian Cox - Dr. Hannibal Lecktor
Kim Greist - Molly Graham
Joan Allen - Reba McClane
Dennis Farina - Jack Crawford
...

Mängivad (2002):
Anthony Hopkins - Dr. Hannibal Lecter
Edward Norton - Will Graham
Ralph Fiennes - Francis Dolarhyde
Harvey Keitel - Jack Crawford
Emily Watson - Reba McClane
...

[---]

Sissejuhatus: Will Graham lahkus FBIst peale seda, kui sai tõsiselt vigastada kaas-agendi kohtupsühaatri doktor Hannibal Lecteri poolt, kui avastas, et Lecter on sarimõrvar, keda ta on pikka aega taga otsinud. Nüüd, kui FBIl on käed ja jalad täis püüdmaks vilunud kurjategijat "Hambahaldjat", otsib agent Jack Crawford Grahami üles ja palub tema abi. Graham küll algul keeldub, kuid nähes pilte mõrvatud peredest muudab ta meelt. Uurides ringi kuriteopaikadel ja tutvudes toimikutega, märkab ta nii mõndagi, mis on uus. Kahjuks ei aita see neid väga palju edasi, sest mõrvari motiiv ja ohvrite valimine on teadmata. Saamaks selles olukorras selgust, pöördub Graham Lecteri poole.

Arvamus: (1986) Ma ei oska öelda, kas selle nägemine peale re-make'i on hea või halb. Igastahes kehvem tundus see mulle küll. Brian Coxi ja William L. Petersen olid küll head, aga mitte võrreldavd Anthony Hopkinsi ja Edward Nortoniga. Siin oli Lecter selline lõbusa olemisega ja tal oleks nagu täiesti ükskkõik tegevusest. Brian Cox sobiks rohkem mafioosoks kui psühhopaadiks. Minule oli üllatus, kes selles filmis Grahamit mängis - W.L. Peterson, keda paljud teavad Gil Grissomina C.S.I. Las Vegasest. Kahjuks polnud ta selle osa jaoks just kõige sobivam. Emotsioonid tulid kusagilt järsku ja tema näos neid eriti polnudki. Samas ma ei imesta, kui selle veidi halvema arvamuse põhjuseks on asjaolud, et ma nägin ennem re-make'i. Erinevusi uue filmiga võrreldes on mitmeid. Näiteks Gaharmi perekonnale on rohkem tähelepanu pööratud. Kohati olid olukorrad ka intiimsemad kui re-make'is. Muusika oli päris hea ja keskkond oli üpris fancy. (Hinnang: 6,5/10)


Arvamus: (2002) Kõikidest Hannibali filmidest on "Red Dragon" minu lemmik. Hopkins on muidugi täiesti ületamatu. Northon suudab ennast rohkem inimesena esile tuua kui Petersen. Emotsionaalsust on siin filmis rohkem. Tegelaste reaktsioonid erinevatele situatsioonidele on vaatajale arusaadavad, sest nende põhjustajad on teada. See puudutab eelkõige Grahamit ja "Hambahaldjat". "Hambahaldjas" pole lihtsalt paha tegelane, vaid raske lapsepõlve sünnitis. Erinevalt "Manhunterist" on uue filmi keskkond paljuski sobivam tegevuse õhkkonnaga. Näiteks Hannibali kong uues filmis sobib paremini kokku tema iseloomu ja ohtlikkusega kui vana filmi kong. Hannibali roll uues filmis tundub olevat suurem, erinevalt vanast filmist. Graham on siin filmis küllaltki tagasihoidlik ja mitte nii enesekindel. Muusika oli hea. Kohati ehmatas alguses päris ära. Ma nüüd ei oskagi öelda, kas vana või uue filmi lõpp oli parem. Isiklikult meeldis uue filmi oma paremini, sest vanemas käis asi kuidagi....kähku :P (Hinnang: 9/10)

Soovitan vaadata mõlemat filmi (ja muidugi raamatuid). Ma pole küll "Red Dragon" raamatut lugenud, aga ilmselt on mõlemas filmis erinevaid raamatus olnud sündmusi esile toodud. Uusi fakte küll praktiliselt ei tule, aga mõni asi saab selgemaks küll.

_{Vabandan, kui minu arvamused pole just kõige paremini kirjutatud. Raske on headele filmidele head ülevaadet kirjutada. Eriti kui olla kriitikas parem kui kiitmises :P Varsti järgnevad ka teiste Hannibali filmide ülevaated.}