FilmiPloog

Juba pikaaegne lemmikvunts :)



Pealkiri: "Hercule Poirot"
Looja: Agatha Christie (režissöörid)
Žanr: draama / krimi / müsteerium / põnevik
Aasta: 1989-...
Riik: Suurbritannia
Osa pikkus: 50 minutit / ka filmipikkused
Hooajad: 13 hooaega (14 ilmub 2008)

Mängivad:
David Suchet - Hercule Poirot (63 osa, 1989-2008)
Hugh Fraser - Kapten Hastings (42 osa, 1989-2008)
Philip Jackson - Peainspektor Japp (40 osa, 1989-2002)
Pauline Moran - Miss Felicity Lemon (33 osa, 1989-2002)
...[---]

Sissejuhatus: Hercule Poirot on lühikest kasvu pedantlik belglane. Kuni kusagil kolmekümnenda eluaastani töötas ta Belgias politseinikuna, kus ta kohtus ka oma tulevase partneri kapten Hastingsiga. Belgiast põgenes ta aga Inglismaale Esimese maailmasõja kartuses. Seal kohtub ta taas Hastinsgiga ning asub Londonis tööle detektiivina, kasutades oma 'väikeseid halle (aju)rakke'. Aegajalt on tal tema töös abiks ka tema sekterär miss Lemon ning Scotland Yardi peainspektor Japp.

Arvamus: Hercule Poirot puhul on tegu ilmselt Agatha Christie tuntuima loodud tegelasega peale miss Marple. Poirost on tehtu mitmeid filme ja ka seeriaid. Olemas on ka Poirot ja Marpled käsitlev anime.

See 1989 aastal alustatud seeria (mida toodetakse veel praegugi!) portreteerib kenasti 20. sajandi eluolu ning sõjaperioodi. Inimesed on enamuses vägagi viisakad, riietustiil on ajakohane, kuigi minu arvates kohati küllaltki jube :D. Inimeste viisakus ning käitumismaneer on alguses natukene harjumatu, sest tänapäeval on inimese tunduvalt ebaviisakamad ja säärast inglise keele kasutust naljalt ei kohta.

Paljudele, eesotsas minuga, on kindlasti kõige rohkem meelde jäänud 1989 aastal alustatud seeria David Suchetsiga peaosas. Mina isiklikult ei suudaks kedagi teist selles osas ette kujutada. Tema on kohe kindlalt minu jaoks see ainuke ja õige Hercule Poirot. Mõnes mõttes võib isegi mõelda, et detektiiv Monki tegelaskuju aluseks on võetud Hercule Porot, kuid tunduvalt rohkem äärmusesse viiv. Nagu ka Suchetsiga, on ka teised näitlejad seerias vägagi oskuslikult valitud, et ei kujutaks näiteks kedagi teist ette mängimas peainspektor Jappi.

Alguslaulu video on omamoodi. Tänapäeva visuaalne kunst on mind kvaliteediga ära harjutanud :P On näha, et oldi oma aja võimalustest vaimustuses ja igat visuaalset lisandit on kasutatud.

Tegu on äärmiselt nauditava detektiiviseeriaga.

Hinnang: 10/10

Ma olen õnnelik, et ma ei käi Ameerikas koolis :D



Pealkiri: "Mean Girls" (Õelad tüdrukud)
Režissöör: Mark Waters
Žanr: draama / komöödia
Aasta: 2004
Riik: USA

Mängivad:
Lindsay Lohan - Cady Heron
Rachel McAdams - Regina George
Tina Fey - Ms. Norbury
Tim Meadows - Mr. Duvall
Amy Poehler - Mrs. George
... [---]


Sissejuhatus: Cady Heron 15. aastane teismeline, kes on elanud 12 aastat Aafikas, kes tema õpetajateks olid tema enda vanemad. Kui nende pere kolib ära USAsse, leiab Cady ennast ühest Illinoisi koolist, kus ta saab uutelt sõpradelt Damianilt ja Janisilt kiirsissejuhatuse kooliellu: on olemas sportlased, cheerleaderid, stonerid, nohikud, lahedad ning... plastikud. Viimased on kolm rikast ning populaarset tüdrukut: Regina George, Gretchen Weiners ja Karen Smith, kes tunnevad järsku huvi Cady vastu. Alguses on Cady õnnelik enda uute poppide sõprade üle väga õnnelik, kuid peagi märkab ta, kui manipuleerivad nad olla võivad. Eriti Regina. Cady õnnetuseks armub ta Regina ex-poissõpra ära ning sellest saavad alguse nii mõnedki asjad, millesse tiritakse ka terve kool.

Arvamus: Sattusin selle filmi peale puhtjuhuslikul. Vaatasin ühe geitüübi videoblogi youtube's ja seal ta mainis ühte filmi, mida ta koos enda mehega oli vaatamas käinud. Et nemad olid ainukesed täiskasvanud ja meessoost isikud kinosaalis. Ja ka ainukesed kes naersid kogu aeg. Sellele annab seletuse Tina Fey, kes on skripti autor ning ka osatäitja (Ms. Norbury) märkus ühel intervjuul: " Täiskasvanutele on see komöödia. Nemad on ainukesed kes naeravad. Noored tüdrukud vaatavad seda aga kui reality-showd. See on ligilähedane nende igapäevaste kogemustega koolis, mistõttu nad ei naera." Film põhineb suures osas Rosalind Wisemani raamatul "Queen Bees and Wannabes", mis omakorda põhineb tema elukogemustel koolis.

Iseenesest ma fimi ajal nagu eriti ei naernud, minu jaoks oli see asi kuidagi nii ülepingutatud või isegi totter. Ilmselt ei ole mul vastavaid kogemusi koolist vms, kuigi ma san väga hästi aru, miks täiskasvanud naeravad ja noored ameeriklastest tüdrukud seda tõsiselt vaatavad. Minu hinges siiski püsib lootus, et üle suure lombi olevad koolid siiski nii hullud pole. Või on? Pole kogemusi. See film tekitas tunde, et tahaks jälle koolis olla. Küll ma oleks paljusid asju teistmoodi teinud. A see on juba teine teema.

Näitlejatöö oli nauditav. Lindsay Lohan on kuidagi nii süütukene ja armas, erinevalt sellest, kes mida ajalehes räägitakse. Selles filmis panin aga ühte asja tähele: kas teile ei tundu, et ta selle punapeaga meenutab jubedalt Julianne Moore'i? Ma alguses mõtlesin, et oot...see kas see on Moore'i noorem koopia? Regina osa mänginud Rachel McAdams sai minu arvates igati häst hakkamai. Ülbe ja kättemaksuhimuline, samas välimuselt nii süütu ja armsake. Amanda Seyfried sobis oma suurte silmadega ning näojoontega lolli tüdruku osasse megahästi. Kohati läheb asi tegelaste osas päris käest ära, aga nagu Hollywoodi filmidel kombeks, lõppeb kõik hästi ning lõpupoole on ka väike moraaliloeng sisse topitud :) Seda siis Cady mõtete näol.

Sellise tüüpilise teenager-film. Kõige rohkem saavad naerda seda ilmselt need, kes pole sääraste tingimustega koolis käinud.

5,5/10

Kaks head näitlejat võikas, kuid heas filmis. Pilt tundus peategelaste isiksusi arvestades täiesti sobiv ^^



Pealkiri: "Se7en" (Seitse)
Režissöör: David Fincher
Žanr: krimi / müsteerium / põnevik
Aasta: 1995
Riik: USA

Mängivad:
Brad Pitt - Uurija David Mills
Morgan Freeman - Uurija leitnant William Somerset
Gwyneth Paltrow - Tracy Mills
R. Lee Ermey - Politsei kapten
Kevin Spacey - John Doe
... [---]


Sissejuhatus: Uurija Somersetil (Morgan Freeman) on aeg nädal enne pensionile minekut peale mitmeid aastaid täis viletsust räpases ja meeleheitlikus linnas. Filmi alguses kohtub ta mõrvapaigal oma uue partneri uurija Millsiga (Brad Pitt), kes on arrogantne kuid kogenematu. Kohe algusest peale on selge, et mehed on täiesti vastandid; Somerset on analüütiline ja introspektiivne isiksus ning meetodid vastupidiselt Millsile, kes on ninakas, temperamentne ning vihastub kergelt.

Esimene ülesanne koos on uurida ühte räpast ning prussakatega ülekülvatud korterit, kus üks vägagi ülekaaluline mees on surnult laua taga, pea spagetikausis. Ta on pahkluude ja randmete juurest okastraadiga kinni seotud. Kohtuekspert teeb hiljem kindlaks, et meest sunniti surnuks sööma. Algul arvati, et tegu on motiivse mõrvaga, kuna mõrvaist jäid maha retseptid, mis viitasid, et ta käis mitu korda poes.

Somerset ei soovi ise uurimisega tegeleda, kuid ta kahtleb, kas noor Mills ülesandega hakkama saab. Peale täissöödetud mehe juhtumit võtab Mills ülesande, milles tapeti jõhkralt prominentne advokaat Eli Gould. Gouldi sunniti lõikama otsast tema enda liha. Põrandale oli kirjutatud ohvri verega sõna 'ahnus'. Peale seda, kui Somerset avastab eelmise juhtumi korterist seinalt sõna 'õgardlus', tõmbab ka tahe sõna vahele seose. Selgub, et tegu on seitsmest patust kahega ning ta ennustab veel viit mõrva seotud sõnadega 'laiskus', 'kadedus', 'ahnus', 'viha' ja 'uhkus'.

Peale väikest külaskäiku Millsi koju õhtusöögile, on üksteisevahelised probleemid kadunud ja nad asuvad koos mõrvajuhtumeid lahendama.

Arvamus: Kui aus olla, siis esimesed kusagil pool tundi ei tundunud film eriti huvitav. Võibolla oli see hilisema kellaaja tõttu, aga ma haigutasin päris kõvasti. Film läks küll järjest tunduvalt põnevamaks ja huvitavamaks, aga lõpupoole, kui üks väga oluline pööre tuli, oli kõik kuidagi etteaimatav, mis lõppkokkuvõttes mulle sellest filmist väga hea muljet ei jätnud. Oli hea, aga samas muud midagi. Eks siinkohal saab muidugi vaielda, sest kurjategija oli hästi enda plaane üles ehitanud, aga ikkagi...lõpupoole kuidagi väga etteaimatav. Ja see viimane ohver, kelle kurjategija tappis...vägagi etteaimatav tolle pöördepunkti ajal.

Filmi ümbruskond oli vastavalt sisule küllaltki masendav. Tavaliselt ming sellistes filmides taust ei mõjuta, aga siin oli taust saanud osaks tegelastest ja see tekitas tõsist masendust. Kõik ümberringi tundus nii metsas omadega. Selles suhtes oli Millersi osa hea...ta oli kuidagi positiivsem kõige selle supi sees. Eriti siis, kui ta koos Somersetiga baaris istus ning jutu ajas.

Näitlejatöö oli aga muidugi hea. Pole imestada ka ju... Morgan Freeman ning Brad Pitt. Tegelaskujud olid hästi välja mängitud, kuigi Millesri osa tundus kohati natuke ülemängitud. Aga see võis ka nii plaanitud olla, sest filmi masendusindex oli kahtlaselt kõrge. Kevin Spacey täitis psühopaadist kurjategija rolli vägagi hästi. Kui ma nii praegu mõtlema hakkan, siis võis see ohvrite valik tekkida ühel teatud hetkel filmis. Aga ma parem ei spoili :) Mis ming aga natukene häiris oli see, et tegelaste omavahelised suhted oleks võinud paremini esile tulla.

Täiesti vaadatav film ning kindlasti paljudele ka huvita. Nõrganärvilistele siiski ei soovita.

7,5/10

Muinaslugu, mida ma oma lastele ei julgeks näidata.



Pealkiri: "Pan's Labyrinth"
Režissöör: Guillermo del Toro
Žanr: draama / fantaasia
Aasta: 2006
Riik: Mehhiko / Hispaania / USA

Mängivad:
Ivana Baquero - Ofelia
Ariadna Gil - Carmen Vidal
Maribel Verdú - Mercedes
Doug Jones - Pan/Pale Man
Álex Angulo - Dr. Ferreiro
... [---]


Sissejuhatus: On aasta 1944. Hispaania kodusõda on lõppenud fašistide võiduga, kuid mõningates mägipiirkondades käib veel võitlus vabadusliikumise ning frankistide vahel, keda juhib sadistlik kapten Vidal. Vidali meeste poolt hõivatud üksildlasse mägitallu on teel lapseootel Carmen koos tütre Ofeliaga. Isa kaotanud ning ootamatult võõrasse keskkonda paisatud hingeline tüdruk leiab lohutust muinasjuttudest ning talle tundub, et ümbritsev ürgmets on haldjaid ja muinasjututegelasi täis võlumaailm. Tüdrukule pakub pakub tuge ka majapidajanna Mercedeses, kes salaja mässulisi abistab.
Ühel öösel avastab Ofelia maamaja tagant metsast kummalise labürindi, mida valvab groteskne, sokusarvedega Paan. Tüdruk kuuleb, et muistse ennustuse kohaselt on ta maa-aluse kuningriigi printsess ning oma tõelise mina avastamiseks ja kuningriiki jõudmiseks peab ta läbima kolm verdtarretavat katset. Kõhklemata otsustab Ofelia Paani väljakutse vastu võtta.

Arvamus: Vot see oli üks vahva film. Teise maailmasõja aegne ning fantaasia maailm üheskoos eksisteerimas. Üldiselt ma päris kahetunniseid filme väga vaadata ei viitsi, kuid see läks üpris ruttu. Väga meeldis just see, et räägiti kahest erinevast juhtunust, mitte ei keskendutud vaid ühele reale. Ühelt poolt vabadusliikujate elu, karm elu kapten Vidali käe all, kes väga kergekäeliselt kätt tõstis ning püssi haaras, teiselt poolt muinasjutumaailm, mis otsis oma printsessi. Tuleb tunnistada, et kui ma Fauni esimest korda filmis nägin, siis ehmusin suhteliselt ära, sest ta oli ikka üpris kole. Mõne aja pärast aga harjus temaga, sest ta hing oli siiski hea. Vihake ajas aga Ofelia vastu keeldu käitumine, mistõttu see kole valge elajas ellu ärkas. Filmis oli veel mõningaid üpris võikaid stseene, näiteks see, kuidas Paan haldjaid sõi, kuidas kapten Vidal ühelt kätte saadud vabadusliikuja sõrmede vahet mõned sentimeetrid lahti lõiganud oli, et infot saada, kuidas tal endal suunurk lõhki tõmmati. Verd ja vägivalda ning muinasjuttu ehk vaatamist igasugustele.

9/10

Minul isiklikult tekkis kerge samastumistunne peategelasega. Kes mind tunneb, saab ilmselt aru :P



Pealkiri: "Mona Lisa Smile" (Mona Lisa naeratus)
Režissöör: Mike Newell
Žanr: draama / komöödia / romantika
Aasta: 2003
Riik: Suurbritannia / Itaalia

Mängivad:
Julia Roberts - Katherine Ann Watson
Kirsten Dunst - Betty Warren
Julia Stiles - Joan Brandwyn
Maggie Gyllenhaal - Giselle Levy
Ginnifer Goodwin - Connie Baker
... [---]


Sissejuhatus: "Mona Lisa naeratuse" tegevus toimub aastatel 1953-54 ja räägib feministist õpetajast Katherine Watsonist, kes asub õpetama kunstiajalugu ultra-konservatiivses Wellesley tüdrukute-kolledžis. Ta proovib avada oma õplaste meeled vabadusele, et nad elaksid oma elu nii, nagu ise soovivad. Julgustab neid oma peaga mõtlema ning endasse uskuma. Läbi oma kunstiajaloo õpetuste üritab ta oma õpilastele selgeks teh, et nad ei pea järgima ühiskonna poolt loodud stereotüüpe naistest, nagu peaks neist kõigist saama koduperenaised ja emad. Watsoni ideed ei meeldi aga kooli väga konservatiivsele juhatajale.

Arvamus: Film pani mind esamhoobilt kergelt muigama. Kas tõesti oli nii, et enamus naisi oli vaimustuses sellistest koduperenaise stereotüüpidest, kus abielu nimel pidi ohverdama muu ja samas ka kannatama, sest ühiskond ei sallinud lahutusi? Eks ta ilmselt oli. Watson on selles osas teisitimõtleja ning proovib seda muuta, kuigi selgub, et ta võitleb tuuleveskiga tuuleveskiga (kes filmi vaatab, saab aru, mida mõtlesin sellega). Samas on see isiksusetüüp ning mõned teised selles filmis etteaimatavad. See, kes vajab kõige rohkem muutusi, on aga see, kes on alguses kõige rohkem vastu. See küll ei tee filmi vähemnauditavaks, aga ei anna ka midagi juurde

Julia Roberts oli nagu alati hea, ilus ja sümpaatne. Betty Warrenit mänginud Kirsten Dunst oli aga ületamatu, kuigi kohati jättis kergelt ülemängitud mulje, oli tegelaskuju siiski vägagi nauditav ja tekitas kaastunde. Meesosatäitjad olid selles filmis pigem tagaplaanil. Ja arvata oligi, sest filmi sisuks on naised. Nagu ka naised, olid ka mehed osaliselt stereotüüpselt kujutatud. Eriti mis puudutab Dominic Westi mängitud Bill Dunbari (naistemees) ning Jordan Bridgesi mängitud Spencer Jonesi (tüüpiline abielurikkuja).

Film iseenesest paneb aga mõtlema meie igapäevaelule. Milliseid rolle me täidame? Kas me oleme mingisse rolli sündinud, mida me ei tahtnud? Kas need rollid on ühiskonna poolt või meie endi poolt määratud?

Ei oskagi midagi hullult head või halba öelda. Film on täiesti nauditav, samas ei suurt midagi uut.

5,5/10

Ilmselt Natsi-Saksamaa, kui mitte üldse tolle aja üks paremini teostatud filme.



Pealkiri: "Triumph des Willens" (Triumph of the Will / Tahte triumpf)
Režissöör: Leni Riefenstahl
Žanr: dokumentaal / sõda
Aasta: 1935
Riik: Saksamaa

Mängivad:
Adolf Hitler - tema ise
Max Amann - tema ise
Martin Bormann - tema ise
Walter Buch - tema ise
Walter Darré - tema ise
... [---]


Sissejuhatus: Palju sissejuhatuseks polegi öelda kui seda, et näitab natsipartei Nürnbergi kongressi. Palju marssimist ning patriootilisi ja innustavaid kõnesid partei erinevate tähtsate tegelaste poolt. Kajastatakse Natsi-Saksamaad Hitleri isikukultuse tipul. Nii noored ja vanad, naised ja mehed - kõik on Hitlerist vaimustuses.

Arvamus: Miks ma üldse seda filmi vaatama hakkasin oli see, et kiideti selle teostuslikku poolt. Ja see vastab tõele. Film on tõesti hästi teostatud 1935 aasta kohta. Kaameratöö on tõesti hea. Wikipediast sai ka sellist infot, et paljud tänapäeva filmid on seda filmi eeskujuna võtnud, mis puudutab kaameratööd (filmid nagu näiteks Star Wars, Gladiaator, Lord of the Rings, Hero jt.). Lisaks sellele on filmi tugevaks küljeks ka massisstseenid. Külmavärinad tekivad, kui näha sellist massi ühiste eesmärkide poole püüdlemas ning isikukultuse haardes. Samas on need massistseenid pikapeale ka väga tüütavad, sest neid näitab lihtsalt niiiii palju ja kohati oli tahtmine film lihtsalt kinni panna, aga vaatasin lõpuni ära.

Tolleaegset Saksamaa olukorda arvestades pole rahva vaimustus tegelikult midagi nii üllatavat. Oldi ju sõjas tugevasti kannatada saanud ning rahvas pettunud. Vaja oli lootust, mille vägagi kõneosav Hitler ka andis. Tema kõned olid innustavad ja kaasahaaravad. Iga rahvas vajab mingil ajahetkel lootust. Iseasi on see, milleni see viib. Filmi üldine meeleolu on ka ideele vastav. Kõik on rõõmsad ja rahul. Kõige paremini on seda näha, kui näidatakse Hitler-Jugendit. Kõik on rõõmsameelsed, viidavad lõbusalt aega ja on täis usku ning lootust. Kõik on hea ja ilus.

Vaatamata filmi ideele, on see tunnustatud. Leni Riefenstahl saanud hakkama kunstiteosega, mida on nimetatud läbi aegade parimaks propagandafilmiks, kuigi Riefenstahl ise on seda pigem dokumentaaliks pidanud.

Mingi hetk Hitleri kõne kuulates tuli mul pähe küsimus, et kas tal hääl ka ära läks peale mikrofoni karjumist...

7/10

_{Kuna teema, mida film käsitleb, on küllaltki õrn, siis paluks sellekohaseid kommentaare mitte postitada. Räägime ainult filmi kunstilisest poolest.}

Louis XVI abikaasa, Marie Antoinett' elu osaline ekraniseering.



Pealkiri: "Marie Antoinette"
Režissöör: Sofia Coppola
Žanr: draama
Aasta: 2006
Riik: USA / Prantsusmaa

Mängivad:
Kirsten Dunst - Marie Antoinette
Jason Schwartzman - Louis XVI
Judy Davis - Comtesse de Noailles
Rip Torn - Louis XV
Rose Byrne - Duchesse de Polignac
... [---]


Sissejuhatus: Marie Antoinette oli kõigest 14-aastane, kui ta pandi mehele Prantsusmaa kuningale Louis XVI-le. Naiivne tüdruk satub külluslikku Pariisi õukonda, mis kihiseb vandenõudest ja skandaalidest. Triivides üksi, ilma kellegi suunava toeta selles ohtlikus maailmas, mässab noor ja kapriisne Marie Versailles’ isoleeritud õhustiku ja iganenud tavade vastu, muutudes seda tehes Prantsusmaa ajaloo kõige vääritimõistetumaks monarhiks.

Arvamus: Mu ootused filmidele on vist liialt suured. Naisterahvana märkasin, kuidas peale selle filmi linastumist tekkisid kosmeetikatööstuses selletemaatilised kosmeetikavahendid ning sellest filmist jõudis minuni vaid ilu pool. Film ise aga venis ja polnud pooltki nii huvitav, kui lootsin. Palju silmailu pakkusid imelised kostüümid ja soengud, vaagnate viisi kauneid toite, Versailles'i lossi ülikenad ruumid (olen ise seal lossis käinud ja väga vahva oli mõelda, et ma olen ise osades neis ruumides käinud, kus see film tehti). Enamus punkte lähevadki just filmi ilule, mitte sisule. "Las nad siis söövad kooki."

5/10

Filmiploog sai siis Ajaveeb 2007 parimaks grupiblogiks :)

Kuidas siis kõik läks: uudis sellest, et meie blogi on nomineeritud kahes kategoorias (filmi ja grupi), sain ma teada alles suht eile. Sellele järgnes kohe teiste kaasblogijate teavitamine ning läbiküsimine (Priiduga kahjuks kontakti ei osanud võtta), et kas keegi koos minuga sinna üritusele läheb. Selgus, et enamus ei saa ning ka Ralf ise polnud eriti kindel. No igastahes hüppasin bussile Tallinna (millest oleks äärepealt maha jäänud). Selgus, et Ralf siiski saab tulla ning meie kohtumispaigast Tammsaare pargist suundusime Vanalinna. Suures tänavakärestikus ma ära ka eksisime :P Kui koht üles leitud, selgus aga, et üritusele alla 21. aastalisi sisse ei lasta. Õnneks saime korraldajalt loa. Ralf ka ju nomineeritud blogi kirjutaja. Umbes tunni istusime vaikselt ning jälgisime teisi kohalolijaid. Vahepeal arutasime, et kes võiks kes olla. Ja siis millalgi poole 10 ajal hakati võitjaid loosima. Osad kategooraid olid kohe selged. Mõned võitjad olid nimepidi tuttavad. Meie mõlemad kategooriad jäid lõpupoole. Kui jõudis filmikategooria, haarasime mõlemad pöidlad pihku. See võit läks aga Trashile. Meie mõlemi arvates vägagi teenitult. Ja siis natukene hiljem tuli grupikategooria. Jälle näpud pihku ja seekord oli õhinat ka rohkem. Ja tuligi võit :) Krapsasime diivanilt püsti ning saime ajaveeb.ee ning blog.tr.ee eestvedajatelt sooja käepigistuse ning ka auhinnad, milleks olid siis helerohelised ajaveeb.ee fliisid ning tumerohelised ajaveeb.ee tassid. Kuna mul polnud võimalik suurt hunnikut asju kaasa võtta, siis kõik siinsed kaasblogijad, kes kohale tulla ei saanud, said omale tassid. Niiet minu käest saab kätte. Priidu oma on Ralfi käes.

Nii minu kui ka teiste siinsete kaasblogijate poolt suured tänud neile, kes meie poolt hääletasid ning selle toreda võidu võimalikuks tegid. Suured tänud ka ürituse korraldajatele!

Aitäh!

Minu arvates täiesti sobilik pealkiri sellele vägivaldsele filmile.



Pealkiri: "The Passion of the Christ" (Kristuse kannatused)
Režissöör: Mel Gibson
Žanr: draama
Aasta: 2004
Riik: USA

Mängivad:
James Caviezel - Jesus / Jeesus
Maia Morgenstern - Mary / Maarja
Christo Jivkov - John / Johannes
Francesco De Vito - Peter / Peetrus
Monica Bellucci - Magdalen / Magdaleena
... [---]
_{(Parandage mind, kui ma mõne nime juures eksisin. Ei ole kõikide nimedega tuttav)}


Sissejuhatus: Film algab sellega, kuidas Jeesus peab arutlust selle üle, kas ta suudab oma isa, Jumala, antud ülesandega saada ristilöödud läbi minna. Temaga koos, kuigi magavatena, on Peetrus, James (nimetõlget paluks!) ja Johannes. Peale nende äratamist on nad küllaltki mures nähes, milline Jeesus välja näeb ning uurivad, kas peaks ka teised apostlid kohale kustuma. Seepeale Jeesus ütleb, et ta ei soovi, et nad teda sellises seisus näeks ja palub neil teda jälgida ja palvetada. Samal ajal üks Jeesuse jüngritest, Juudas, kohtub juutide nõukoguga. Peapreester Caiaphas (tõlget?) pakub Juudasele kolmkümend hõbemünti, kui ta teatab Jeesuse asukohast. Juudas võtab pakkumise vastu.

Sel ajal, kui Jeesus palvetab, ilmub kohale Saatan, et proovib teda veenda loobumast ideest, et üks mees suudab kannatada kõikide inimeste pattude eest. Jeesus on hirmul oma saatuse üle, aga ei anna alla. Kui saabuvad valvurid, siis Jeesus astub neile rahuga vastu. Valvurite endi reaktsioon on tunduvalt vägivaldsem. Ta viiakse juutide nõukogu ette ning rahvas kutsutakse seda alandust ja piinamist vaatama. Jeesus suhtub asja rahulikult, kuigi tema näeost on näha hirmu. Mis hakkab edasi juhtuma?

Arvamus: Ma lootsin filmist paremat, kui see oli. Film oleks võinud rohkem näidata eellugu, et mks seda Jeesust siis niimoodi piinati ja karistati. Minule, kes ma olen suhteliselt kristlusekaugele inimesele on asi segane, sest ma ei tea Piiblist ja Jeesusest suhteliselt vähe. Mis siis need teevad, kes mitte midagi ei tea? Ilmselt ei läheks üldse filmi vaatamagi, aga kui? Ilmselt oli tema ajend kujutada Jeesuse viimased 12 tundi võimalikult dramaatiliselt ja kaastundlikult, kui leian, et see oleks siiski eeldanud eellugu. Miks mitte teha üldse film Jeesuse tervest elust? See ilmselt oleks natuke huvitavam jälgida. Mida lõpupoole film läks seda rohkem ma lootisn, et nad on ka selle osa teinud, kus avastatakse, et Jeesus on oma hauakambrist kadunud. See oleks lahe olnud. Kahjuks see aga nii ei läinud. Tahaks järge!

Filmi visuaalne külg oli võimas ja samas väga depressiivne. Mul hakkas vahepeal tõsiselt paha, kui näitas Jeesuse haavu peale piinamist ning see teekond tema risttilöömispaigani. Jeesus oli ilmselt ajalooliselt eksisteerinud isik (viimaste uuringute järgi), niiet päris jube võis olla, kui piinamine tõesti nii läks. Tõsiselt kahju hakkas. Sellised hetked panevad mõtlema, kuidas mõni võib olla nii pühendunud millelegi ja sellesse uskuda. Kunagi ei või teada, kas kõik on ehtne või pettekujutlus. Mis minule väga huvita tundus, oli see, et kasutatu slow-motionit. Mitte küll sellisel määral, nagu näiteks "300s", aga siiski. Samas toimumiskohad just kõige realistlikumat muljet ei jätnud, kui inimesed ise seda tegid.

Näitlejatöö oli ka päris hea. Mulle meeldis. James Caviezel oskab piinatud Jeesust mängida. Aga need hõõguvad silmad...näkä. Tegi asja tobedaks. Jeesust kujutati igastahes ülimalt inimlikuna selles osas, mis ootas teda ees. Ta kartis. Samas jälle kerge üleloomulikkusega - pani kõrva pähe tagasi :P Ma kujutan ette, et pool filmist juba peaaegu surnud inimest mängida, keda järjest piinatakse, võib olla päris kurnav. Mis mind aga mõtlema pani kõige selle piinamise juures oli see, et kuidas reageerivad kristlased sellele? Ma mõtlen erinevat tüüpi kristlased. Ehk keegi kristlane viitsib pajatada?

Filmi juures aga minu vaieldamatu lemmik oli see, et see polnud inglise keeles. Suhteliselt haruldane näht Ameerikast tulevate filmide puhul. Kasutatud keeled olid aramea, heebrea ja ladina. Heebreakeelsete sõnade juures kohe äratõundmisrõõm. Ei tegelt vägagi positiivne nähtus. Andis sündmusele tõetruuma mulje ja oli huvitav.

Nõrganärvilistele ei soovita. Alla 16. aastasele keelatud!

_{(vabandan kehva arvustuse eest. ei tahtnud välja tulla :/)}

6/10

Pikka aega vedeles see film niisama arvutis, nüüd siis võtsin kätte ja vaatasin ära. Peale filmi oli peas mõte: "Miks ma seda ennem ei vaadanud?"



Pealkiri: "The Phantom of the Opera" (Ooperifantoom)
Režissöör: Joel Schumacher
Žanr: draama / fantaasia / muusikal / märul / romantika
Aasta: 2004
Riik: USA / Suurbritannia

Mängivad:
Gerard Butler - The Phantom
Emmy Rossum - Christine
Patrick Wilson - Raoul
Miranda Richardson - Madame Giry
Minnie Driver - Carlotta
... [---]


Sissejuhatus: Film põhineb Andrew Lloyd Webber muusikal ja Gaston Leroux raamatul. Ooperifantoom räägib ooperist, mida terroriseerib salapärane fantoom, kes varjub oma deformeerunud näo tõttu ooperi katakombides.

Film algab 1919 aasta auktsioniga Pariisi ooperamajas, kus Raoul saab omale muusikakarbi, mille peal on ahv. Järgmine oksionile pandav kroonlühter on kaetud riidega, kui riie tõstetakse, lendab tolm laiali ja viib rahva tagasi aastasse 1870, mil Pariisi ooperamaja oli oma hiilguse juures.

Parajasti tehakse Chalumeau' "Hannibali" proovi, mille peaosatäitjateks on Carlotta Giudicelli ja Ubaldo Piangi. Lahkuv juhataja Lefevre tutvustab meeskonnale Richard Firminit ja Gene André'd, kes omakorda tutvustavad uut patrooni, noor vikont Raoul du Chagneyt. Noor koorilaulja Christine Daaétunneb Raouls ära enda lapsepõlvesõbra. Carlottal palutakse laulda lugu "Think of Me", kui suur lavakaunistus kukkub talle otsa, mille põhjustajaks on Ooperifantoom. Diivalik naine lahkub kisa ja käraga. Tema asemel soovitab koreograaf madam Giry, Christine Carlotta asemel laulma panna. Alguses on kõik natuke ebausklikud, kui kui Christine esitab loo, on ta automaatselt peaosaline. Peale seda esitust on tüdruk kõikide tähelepanu keskpunktis, eriti Ooperifantoomi, kes on olnud Christine muusikaingel.

Kui hakatakse ette valmistama uut ooperit, saadab keegi salapärane O.G. kirja juhatajatele, Charlottele ning madam Giryle. Selles nõuab ta, et uues ooperis mängiks Christine krahvinnat, ning Carlotte tumma paazi. Kui nii ei tehta, saab midagi jubedat juhtuma. Muidugi pole juhatajad nõus ning nii hakkabki fantoom oma lubadust täide viima.

Arvamus: Enne filmi vaatamist olin juba piisavalt ootusärevust täis. Andrew Lloyd Webberi muusika on lihtsalt võrratu. Filmi ajal avastasingi ennast peaaegu iga laulu algusesse tagasikerimast. Muretsesin kohe ka soundtracki...võrratu. Filmi ajal pole lihtsalt laulud ja teksti rääkimine, vaid teksti osa lauldakse ka. Alguses oli see natuke harjumatu, aga täiesti nauditav. Lisaks muusikale on filmil võrratu koreograafia ja visuaalne külg. Kõik on uhke ja võimas. Vajadusel särav ja vajadusel sünge. Kinosaalis oleks seda ka kindlasti väga efektne vaadata.

Näitlejate kohapeal oli mul huvitav info. Kui käisin vaatamas filmi "300" ja sellest ülevaadet kirjutasin, siis sain teada, et kuningas Leonidast mänginud Gerard Butler mängib "Ooperifantoomis" fantoomi. Natukene üllatav oli, arvestades, kui võitlusahnelt ta Leonidast mängis. Ja ega ma teda esmahoobilt ära küll ei tundud, niivõrd erinevad osad. Aga võrratu häälega ja näitlejaoskusega. Peaks teisigi filme otsima, kus ta mänginud on. Lummav, nagu ka tema haavatud fantoomi näitlemine. Emmy Rossumit olin ma ennist näinud filmis "The Day After Tomorrow", kus ta oli armas nagu alati, aga kuna tolles filmis oli juba tegelaste vaheline suhtlemine tobe, siis . Siin on ta aga juba võrratu.


*kuulab soundtracki ja laulab kaasa* lihtsalt võrratu

8/10