FilmiPloog

Homer Simpson: [while choking Bart for laughing at him] I'll teach you to laugh at something that's funny!



Pealkiri: The Simpsons Movie (Simpsonite film)
Režissöör: David Silverman
Žanr: animatsioon / komöödia
Aasta: 2007
Riik: USA

Hääled andnud:
Dan Castellaneta - Homer Simpson/Itchy/Barney/Grampa/Stage Manager/Krusty the Clown/Mayor Quimby/Mayor's Aide/Multi-Eyed Squirrel/Panicky Man/Sideshow Mel/Mr. Teeny/EPA Official/Kissing Cop #1/Bear/Boy on Phone/NSA Worker/Officer/Santa's Little Helper/Squeaky-Voiced Teen (voice)
Julie Kavner - Marge Simpson (voice)
Nancy Cartwright - Bart Simpson/Maggie Simpson/Ralph/Nelson/Todd Flanders/TV Daughter/Woman on Phone (voice)
Yeardley Smith - Lisa Simpson (voice)
Harry Shearer - Scratchy/Mr. Burns/Rev. Lovejoy/Ned Flanders/Lenny/Skull/President Arnold Schwarzenegger/Kent Brockman/Principal Skinner/Dr. Hibbert/Toll Booth Man/Smithers/Guard/Otto/Kang (voice)
...
[---]

Sissejuhatus:
Kui Homer kogemata jõe toxiliste jäätmetega (Big Crap) reostab, põhjustab ta keskkonnakaitse agentuuri trastilisi meetmeid kasutama ja Springfieldi klaasist kupli alla matma.Nüüd peab Homer Päästma Springfieldi enne kui president Schwarzenegger annab käsu linna hävitada.

Arvamus:
Iga Simpsoni fänni unistus... rohkem kollaseid Simpsoneid ühe korraga, rohkem andekat komöödiat ja uskumatuid seiklusi, mis tegid aastad 18 tagasi ülemaailmse kultuse.
Jäädes Simpsonite komöödiale truuks ei mitte ühtegi nelja töhelist roppu sõna naeru esile kutsumiseks kuigi mõni koht ei olnud just sama süütu kui telekast harjunud vaatama. Samas mitte midagi lapsi peletavat roppu.
Peab tõdema, et ei pettunud mitte karvavõrtki. Sujuv storyline pidevate naljadega, draama, action, romance ja kurat teab mida veel. Ei mingit pettumust... komöödia, mis ammu teiste filmide seas unustatud.

10/10

Pealkiri: Hot Shots! (Ässad) / Hot Shots! Part Deux (Ässad 2)
Režissöör: Jim Abrahams
Žanr: komöödia
Aasta: 1991 / 1993
Riik: USA / USA

Mängivad (Hot Shots!):
Charlie Sheen - Lt. Topper Harley
Cary Elwes - Lt. Kent Gregory
Valeria Golino - Ramada Thompson
Lloyd Bridges - Adm. Thomas 'Tug' Benson
...

Mängivad (Hot Shots! Part Deux):
Charlie Sheen - Topper Harley
Lloyd Bridges - President Thomas 'Tug' Benson
Valeria Golino - Ramada Rodham Hayman
Richard Crenna - Col. Denton Walters
...

Sissejuhatus esimesele filmile: Parim piloot ükuses, Topper Harley, on läinud erru ja elab indiaanlasega, kuna lennuõnnetus pani teda oma võimetes kahtlema. Salajase missiooni tarbeks kutsutakse teda teenima lennukikandjal SS Essess. Topper'i missiooniks on hävitada Saddam Hussein'i tuumajaamad. Tal tekib aga huvide konflikt teise tipp-piloodiga, kuna nad on huvitatud samast naisest. Ka üritab üks lennukitehase omanik missiooni saboteerida, sest tahab, et kasutuses olevad lennukid vahetataks tema lennukite vastu.

Sissejuhatus teisele filmile: Teine film parodeerib otsesemalt Rambo III'e, nimelt leiab film Topper Harley töötamas kloostris, kusjuures lisaraha teenib ta illegaalsete võitlusmatšidega. CIA aga palkab ta minema Iraaki, et päästa päästeüksus, kes läks päästma päästeüksust, kes läks päästma sõjas vangilangenuid.

Arvamus: Hea meelega ma neid filme eriti ei kommenteeriks, sest nende filmidega on nagu Scary Movie'dega – osad peavad paremaks esimest osa, teised jälle teist. Mina kuulun viimaste hulka. Teeks siiski räiged spoilerid ja ütleks, et esimese filmi võib-olla mitte nii märgatav, aga siiski üks hiigelnaljakas pila on suur reklaamtulp Smoke. Nobody lives forever ja teises filmis koht, kus immiteeritakse Iraagi keelt; nimelt üks vangivalvur ütleb aktsendiga: I'll have a hamburger.

Tutvustaval pildil olev stseen parodeerib joonisfilmi Leedi ja Lontu. Ehk märkate lihapalli, mida Topper ninaga lükkab. Ning kuigi tegelikult on ka IMDb's kirjas, et Hot Shots! on Top Gun'i paroodia, ja nüüdseks olen ka seda filmi näinud. Tavaliselt parandab arvamust paroodiast originaalfilmi nägemine, kuid juba antud hinnet ma ei tõstaks, ja jääks ka oma lause teine film parodeerib otsesemalt Rambo III'e juurde, kuna Hot Shots! baseerus Top Gun'il ainult osaade stseenide ja üldsüžeega.

6/10, 10/10

See film on üks võimalus vastata sellele küsimusele.



Pealkiri: "Children of Men" (Inimlaped)
Režissöör: Alfonso Cuarón
Žanr: draama / põnevik / seiklus / ulme
Aasta: 2006
Riik: Suurbritannia / USA / Jaapan

Mängivad:
Clive Owen - Theo Faron
Julianne Moore - Julian Taylor
Claire-Hope Ashitey - Kee
Michael Caine - Jasper Palmer
Pam Ferris - Miriam
... [---]

Sissejuhatus: On aasta 2027. Inimesed kogu üle maa on muutunud viljatuks. Igalpool levib terror. Televisoonis teatatakse, et tapeti maailma noorim inimene - 18 aastane argnetiinlane. Tundub, et kogu maailm leinab, kuigi Theo Faron, endine poliitiline aktivist, on sellel teemal täiesti apaatne.

Kui Theo naaseb oma sõbra Jasper Palmeri, endine poliitiline karikaturist, ning tema naise, riigi poolt piinatud enidne sõjafotograafi, juurest, röövitakse ta järsku tänavalt. Selgub, et tema röövijateks on nn Kalad, kes toetavad immigrantide õigusi. Nende juhiks on Julian, Theo endine naine. Julian palub Theol kohtuda oma nõo Nigeliga, et muretseda reisiluba noorele aafriklasest põgenikule Keele. Algul Theo küll keeldub, aga hiljem mõtleb ümber. 5000 naela on tema jaoks piisav põhjus. Paberid kätte saades selgub aga, et ta peab koos Keega reisima.

Teel Julian tapetakse ning uueks Kalade liidriks määratakse Luke, küllaltki järsu iseloomuga noormees. Kui selgub, miks Keed tahetakse ühele laevale viia, otsustab Theo asjad oma kätesse võtta ning tema, Kee ja Miriam, ämmaemand, põgenevad.

Arvamus: Esimesest hetkest, kui filmi reviewd lugesin, tekkis huvi. Sellised katastroofilaadsed filmid on alati huvi pakkunud. Harva juhtub seda, et ma filmi ajal otsast ülevaadet kirjutama ei hakkaks. Mõtlen just andmete ülemist osa enne sissejuhatust. Film tavaliselt ei paelu. See film naelutas mind aga täielikult monitori ette.

Tõsiselt masendav on see, kuidas kujutatakse seda tuleviku. Mis kõige naljakam...vaatamata selle kuidagi ulmelisele esitusele tundub see nii tõepärane. See keskkond, inimesed, elu üldse. Londoni tänavad on täis prügi ja prahti. Immigrante hoitakse sõna otseses mõttes puuris ning neid lastakse maha. Mis mulle isiklikult meeldis filmi puhul oli see, et esindatud oli hästi palju rahvuseid ning kuulda oli erinevaid keeli. Mis iseenesest tundus väga reaalne oli see, kui peeti plaani, mida Keega edasi teha ning väideti, et nad ei saa Keed valitsusele üle anda, sest sel puhul ei taluks nad karvavõrtki, et üle kahekümne aasta sünnib laps mingil aafriklasel. Miks see tundub nii tüüpiliselt poliitika moodi? :) Mis filmi juures oli veel paeluv, oli see, et kõike ei seletatud lahti, nagu tänapäeva filmides seda tehakse. Sa said ise oma mõtetel lasta lennata, miks üks või teine asi nii võiks olla.

Tegelased olid hästi valitud. Tuntud ja tundmatud. Kõik täitsid oma rolli hästi. Clive Owen meeldis mulle isiklikult kõige rohkem. See, kuidas tema lootusetusest kasvab lootus. Kui aus olla, siis ka mina oleks masendunud kui ma teaks, et poleks tulevikku. Siinkohal ei mõtle ma enda, vaid üldse inimeste tulevikku. Olgu see siis kui julm tahes. Kui kõik lihtsalt lõppeks, oleks see kuidagi...poolik? Kee oli noore teadmatu emana küllaltki armas.

Väga palju on selles filmis esitatud sarnasusi või viiteid mingitele sündmustele, asjadele või umbkaudu isikutele. Ma ei hakka nendest pikemalt kirjutama, aga soovitan lugeda Wikipediast. Film põhineb P.D. Jamesi romaanil "The Children of Men". Raamatuga võrreldes on nii mõnigi asi filmis teistsugune. Kutsub kohe raamatut otsima :)

Üks väike tsitaat Alfonso Cuaróni poolt, mis mulle väga meeldis:

“A lot of reviewers nowadays, they fall into that vice: they want stories. They want explanations, they want exposition and they want political postures. Why does cinema have to be a medium for making political statements as opposed to presenting facts, presenting elements and then you making your own conclusions — even if they are elusive? There’s nothing more beautiful than elusiveness in cinema.”

Kuna Mari sissekanne on miskipärast kusagile haihtunud, siis kirjutan uuesti. See film andis ikka paraja emotsionaalse laksu.



Pealkiri: "Klass"
Režissöör: Ilmar Raag
Žanr: draama
Aasta: 2007
Riik: Eesti

Mängivad:
Vallo Kirs - Kaspar
Pärt Uusberg - Joosep
Lauri Pedaja - Anders
Paula Solvak - Thea
Mikk Mägi - Paul
... [---]

Sissejuhatus: „Mis on au? Me vist räägime millestki muust. Ütleme ilge mark, täitsa bläss. Me ei ütle au.”

Linna kooli tuleb Antslast uus klassikaaslane Kaspar. Kasparil ei ole probleemi kohaneda uues klassis, kuna on suhtlusaldis ja verbaalselt andekas poiss. Ta võidab kiiresti uute klassikaaslaste poolehoiu, mis kõigutab selles klassis varem õppinud liidri Andersi positsiooni. Samuti on Kaspari positsiooni tõstnud klassis ühele populaarseimale tüdrukule, Theale, silma jäämine.

Klassi peksupoisik on nohikust Joosep, kes kooli suhtlusringkondades ei liigu, sest leiab, et see on lollus. Joosepi kaitseks astub juhuse tõttu välja Kaspar, mis tähendab sõda Andersiga, sest Joosepit ei kaitse meie klassis keegi. Selge?“ Joosepi nüüdsest hätta jätmine tähendaks aga Kasparile enda au rüvetamist.

Rikkaliku filmikeelega draamas Klass arenevad mitu all-teemat: koolivägivald, õpilaste suhted vanematega, õpetajate apaatsus ja soovimatus süveneda õpilaste omavahelisesse suhetesse, karistus ja kättemaks.
_{(võetud Klassi kodulehelt)}

Arvamus: Ma ei osanud kohe kuidagi sellist head sissejuhatust kirjutanud. Minu arvates see Klassi koduka oma ütleb kenasti kõik ära. Raske on tegelikult midagi kirjutada sellise filmi kohta, milles on kerge samastumine endaga. Kutsub esile emotsioone ja mälestusi, millest pole asja siinse arvamuse kirjutamisel. Aga see film tõesti puudutas mind. Senimaani pole ükski teine film pannud mu süda sedaviisi kloppima ning käsi värisema. Peale filmi nägemist lihtsalt vahtisin monitori.

Kõige masendavaks osaks selle filmi juures polnud vast nende tülinorijate käitumine või see lõpp, vaid just teiste klassikaaslaste, õpetajate ning passiivsus ja ükskõiksus. Eks muidgi Joosepi vanemad olid mures, aga nad nagu ei saanud aru. Noorte mõttemaailm on asi, mis ongi paras mõistatud ja seda enam tuleb proovida neist aru saada. Klassikaaslased on hea näide sellest, kuidas kari vajab juhti. Olgu ta hea või halb. Ja kui üks juhtub olema karjajuhile ebameeldiv või tema vastu, on kohe tervel karjal sellega probleem. Käituvad nagu peata kanad. Vabandan sellise väljendusviisi eest, aga tõsiselt jätsid need klassikaaslased mulje nagu peata kanad, kes ise mõelda ei suuda ja teevad kõik nii, nagu klassi popp juht seda soovib.

Näitlejatöö on selle filmi juures ilmselt üks parimaid külgi üldse. Arvesse tuleks siinkohal võtta seda, et noored olid ka ise kaasatud filmitegemisse. Said jagada oma arvamusi ja nägemusi. See on igati tervitatav, sest nii on minu arvates näitlejalt tunduvalt lihtsam rolli sisse elada. Kuna mul endal on koolitee seljataga, siis ei oska ma kommenteerida nende kõnekasutust ja igapäevast käitumist. Samas võttes arvesse, kuidas noored tänapäeval räägivad, siis ma üldse ei imesta, et see võib olla täiesti reaalne, mis seal toimub. Ilmselt näitlejad ise teadsid, mismoodi oleks asi õigem. Nende näitlejate iseloomu, kes olid need vägivaldsed, ma eriti ei tea, mis tõttu ei oska ma võrdlusmärki tõmmata, kuigi ühte nendest tunnen isiklikult. Küll aga ei kahtle ma selles, et asi nägi välja, vaatamata kohati tundunud liialdustele, vägagi reaalne ja kaasahaarav.

Kaameratöö oli huvitav. Mitte mitegi väga uut, aga Eestis tehtavate filmide jaoks küll. Käeskantava kaamera kõikumine oli piisavalt paras, et anda juurde ehtsust ja samal ajal ei ajanud süda pahaks. Mulle meeldis lõpuosa just kõige rohkem. Kuidas kõike näidati võimalikult julmalt. Räägiks rohkem, aga ei taha filmi veel mitte näinud isikutele lõppu ära spoilida, kuigi selle kohta võiks küllaltki palju rääkida. Teostus oli minu arvates küllaltki hea, kuigi leidus neid pisiasju. Mind isiklikult häiris aga see lõpulaul.

Ma soovitan seda filmi neile, kes saavad aru. Ma olen kuulnud kinos käinutelt, et noored naersid filmi nähes. Kas olid naerjaks päriselu Andersid? Või võtavad nad seda täpselt nagu igat Hollywoodist tulevat mõttetut action-trashi? Ometigi on tegu eestikeelse filmiga ja see peaks vähekenegi reaalsemalt mõjuma. Tundub, et mitte.

Kes filmi näinud, sellel soovitan lugeda Ilmar Raagi blogis filmi kohta kirjutatut. Ta lahkab seal päris palju filmi mõjusid ning selgitab oma vaatepunkte.


9,5/10

Sattusin täiesti juhuslikult seda dokumentaali tõmbama. Ma olen tõsiselt jahmunud. Film polnud veel läbigi, kui kirjutama hakkasin.



Pealkiri: "Jesus Camp"
Režissöörid: Heidi Ewing ja Rachel Grady
Žanr: dokumentaal
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Becky Fischer - Iseennast
Ted Haggard - Ise ennast
Mike Papantonio - Ise ennast - Kommentaator
... [---]


Sissejuhatus: "Jesus Camp"on dokumentaal "Kids On Fire School of Ministry" lastest, mis on karismaatilise liikumise sarnane laager Põhja Dakotas, mida juhib lastevaimulik Becky Fischer. Film keskendub kolmele 2005 laagri lastele -Levi, Rachael, and Tory (Victoria). Film näitab laagrielu ning laste palvekonverentsi Christ Triumphant Churchis Missouris. Fischer peab vajalikuks laste puhastamist, et neist saaks osa Jumala armeest. Tema arvates on oluline, et lapsed oleks eesotsas muutmaks USAd kristlikult konservatiivseks. Ta peab ka vajalikuks laste treenimist, sest vaenlane teeb sama.



Arvamus: Mul pole otseselt midagi usu, täpsemalt kristluse vastu, sest see võib aidata elus edasi saada, aga mul on probleem sellega, kui usk muutub fundamentaalseks. Minu arvates on usk midagi isiklikku ja seda ei peaks igal pool ja igal viisil väljendama. Selles dokumentaalfimis näidatakse, kuidas lastest tehakse ühe karismaatilise liikumise 'sõdurid'. Nad peavad eriama evolutsiooniteooriat, levitama kristlust, neile õpetatakse mustvalget maailmapilti: meie ja nemad. Need lapsed ei saa tulevikus pidada normaalseid vestlusi, mul on tunne. Nende elu põhjaks on kristlus ilma kahtlusteta. Muidugi on see inimestele omane, et kaitstakse oma seisukohta, aga kui mingi 11 aastane laps räägib: "Ma tahan saada selleks, kes küüsi lakib, et tema juurde tulnud inimestele Jumalast rääkida. Tagataustaks mängib kristlik muusika ja selline rahulik keskkond". Lapse eesmärk on levitada oma usku? Mul on mõned sõbrad, kes on sellised tõsisemad usklikud ja räägivad päris tihti Jumalast, aga nad ei tiku kellelegi oma usku peale määrima (ei ütle midagigi, mis viitaks sellele), nad on avatud vestlustele ja sõbralikud. Nad ka paljuski aktsepteerivad, et on olemas teiste vaadetega inimesi, kuigi and seda õigeks ei pea. Ühesõnaga täiesti normaalsed inimesed. Aga see mis seal filmis lastega tehakse... Kena on ju omasugustega laagris käia, aga jah...ma ei oska öeldagi. Laste mõjutamine on kõige lihtsam viis kellegi mõjutamiseks, sest selline osa kinnitub tulevikuks.

Laagrielu ja muude sääraste asjade vahele on pandud kristlase Mike Papantoniose raadiosaade, kus ta intervjueerib fundamentaliste. Ta ise ei suuda ka uskuda, mida nad räägivad. Viimane isik, kellega ta räägib on üks naine, kes on fundamentalist. See jutt mida ta ajab on tõesti...oh jah. Kuulake ise. Ta ise ka vist päris ei tea, mida ta räägib. Kohati filmi käigus on juttu sellest, et see organisatsioon pole poliitikaga seotud, aga nad räägivad pidevalt sellest, et liberaalid on surnud, Bush on õige president, praegune valitsus on paha jne. Üks koht Fischeri kõnes oli naljakas. See, kus Harry Potterit peetakse ülipahaks ja kui ta oleks elanud Piiblis toimuval ajal, siis oleks ta tapetud. Olen sattunud ühe ameeriklasega sel teemal vaidlema. Nende ainuke põhjendus oli see, et maagia on saatanast. Keskendutakse sellele, et Jumal on ainus ja kõige olulisem, maised naudingud on kõik pahad. Inimese soovidele keskendumine on paha. Kuidagi mustvalge on see, mida lastele õpetatakse.

Üks asi, mis ma selles filmis nägin, oli eriti häiriv. See, kus Levi ema õpetas talle, et kliimasoojenemine pole midagi. Jumal tuleb viib meid siid nii kui nii minema, et kasutage Maa varasid nii palju kui tahete. Ja se 0,6 kraadi soojenemine ülemaailm on tühine asi. Lisaks näitas mingi tüüp lastele, et 7 nädalane laps näeb välja nagu tavaline väike beebi. 7 nädalane loode ei näe kohe kusagilt otsast välja nagu tavaline imik. Muidu nende vastuolek abordile on hea...liiga paljud teevad mõttetult aborti, samas on jälle abordi juures palju asju, mida arvestada, aga see on juba teine teema.

Film ise edastab väga selgelt selle liikumise mõtteid ning kuidas need inimesed elavad ja usuvad. Lapsed mõjuvad selles filmis eriti tugevalt. Nende jutt ning emotsioonid. Kõik on küllaltki ehe. Aga nende õpetajate kisa "This is war!", "Are you part of it or not?". Haige. See liikumine muudab lapsed enda amreeks, täpselt nagu teevad islami äärmuslased. See kuidas lapsed sellest räägivad on lihtsalt mõistmatu. Kuidas saavad need lapsevanemad selliselt käituda. Lastele õpetatakse tegema seda, mida neile öeldakse. Oma peaga nad praktiliselt ei mõtlegi. Sellest lähtuvalt ei saa keegi neid tõsiselt võtta. Lapsed on väga mõjutatavad ja need emotsioonid on lastel küll ehtsad, aga mitte need, mis oleks neil ilma selliste mõjutusteta.

Kui keegi seda filmi vaatab, mida ma vägagi soovitan, siis paluks arvesse võtta, et tegu on äärmuslusega. USAlik äärmuslusega. Seega ärge võtke kõiki usklike samamoodi. Tegu on lihtsalt ühe karismaatilise liikumisega, mis julmalt kasutab lapsi ära.


8/10

Juba pikaaegne lemmikvunts :)



Pealkiri: "Hercule Poirot"
Looja: Agatha Christie (režissöörid)
Žanr: draama / krimi / müsteerium / põnevik
Aasta: 1989-...
Riik: Suurbritannia
Osa pikkus: 50 minutit / ka filmipikkused
Hooajad: 13 hooaega (14 ilmub 2008)

Mängivad:
David Suchet - Hercule Poirot (63 osa, 1989-2008)
Hugh Fraser - Kapten Hastings (42 osa, 1989-2008)
Philip Jackson - Peainspektor Japp (40 osa, 1989-2002)
Pauline Moran - Miss Felicity Lemon (33 osa, 1989-2002)
...[---]

Sissejuhatus: Hercule Poirot on lühikest kasvu pedantlik belglane. Kuni kusagil kolmekümnenda eluaastani töötas ta Belgias politseinikuna, kus ta kohtus ka oma tulevase partneri kapten Hastingsiga. Belgiast põgenes ta aga Inglismaale Esimese maailmasõja kartuses. Seal kohtub ta taas Hastinsgiga ning asub Londonis tööle detektiivina, kasutades oma 'väikeseid halle (aju)rakke'. Aegajalt on tal tema töös abiks ka tema sekterär miss Lemon ning Scotland Yardi peainspektor Japp.

Arvamus: Hercule Poirot puhul on tegu ilmselt Agatha Christie tuntuima loodud tegelasega peale miss Marple. Poirost on tehtu mitmeid filme ja ka seeriaid. Olemas on ka Poirot ja Marpled käsitlev anime.

See 1989 aastal alustatud seeria (mida toodetakse veel praegugi!) portreteerib kenasti 20. sajandi eluolu ning sõjaperioodi. Inimesed on enamuses vägagi viisakad, riietustiil on ajakohane, kuigi minu arvates kohati küllaltki jube :D. Inimeste viisakus ning käitumismaneer on alguses natukene harjumatu, sest tänapäeval on inimese tunduvalt ebaviisakamad ja säärast inglise keele kasutust naljalt ei kohta.

Paljudele, eesotsas minuga, on kindlasti kõige rohkem meelde jäänud 1989 aastal alustatud seeria David Suchetsiga peaosas. Mina isiklikult ei suudaks kedagi teist selles osas ette kujutada. Tema on kohe kindlalt minu jaoks see ainuke ja õige Hercule Poirot. Mõnes mõttes võib isegi mõelda, et detektiiv Monki tegelaskuju aluseks on võetud Hercule Porot, kuid tunduvalt rohkem äärmusesse viiv. Nagu ka Suchetsiga, on ka teised näitlejad seerias vägagi oskuslikult valitud, et ei kujutaks näiteks kedagi teist ette mängimas peainspektor Jappi.

Alguslaulu video on omamoodi. Tänapäeva visuaalne kunst on mind kvaliteediga ära harjutanud :P On näha, et oldi oma aja võimalustest vaimustuses ja igat visuaalset lisandit on kasutatud.

Tegu on äärmiselt nauditava detektiiviseeriaga.

Hinnang: 10/10

Ma olen õnnelik, et ma ei käi Ameerikas koolis :D



Pealkiri: "Mean Girls" (Õelad tüdrukud)
Režissöör: Mark Waters
Žanr: draama / komöödia
Aasta: 2004
Riik: USA

Mängivad:
Lindsay Lohan - Cady Heron
Rachel McAdams - Regina George
Tina Fey - Ms. Norbury
Tim Meadows - Mr. Duvall
Amy Poehler - Mrs. George
... [---]


Sissejuhatus: Cady Heron 15. aastane teismeline, kes on elanud 12 aastat Aafikas, kes tema õpetajateks olid tema enda vanemad. Kui nende pere kolib ära USAsse, leiab Cady ennast ühest Illinoisi koolist, kus ta saab uutelt sõpradelt Damianilt ja Janisilt kiirsissejuhatuse kooliellu: on olemas sportlased, cheerleaderid, stonerid, nohikud, lahedad ning... plastikud. Viimased on kolm rikast ning populaarset tüdrukut: Regina George, Gretchen Weiners ja Karen Smith, kes tunnevad järsku huvi Cady vastu. Alguses on Cady õnnelik enda uute poppide sõprade üle väga õnnelik, kuid peagi märkab ta, kui manipuleerivad nad olla võivad. Eriti Regina. Cady õnnetuseks armub ta Regina ex-poissõpra ära ning sellest saavad alguse nii mõnedki asjad, millesse tiritakse ka terve kool.

Arvamus: Sattusin selle filmi peale puhtjuhuslikul. Vaatasin ühe geitüübi videoblogi youtube's ja seal ta mainis ühte filmi, mida ta koos enda mehega oli vaatamas käinud. Et nemad olid ainukesed täiskasvanud ja meessoost isikud kinosaalis. Ja ka ainukesed kes naersid kogu aeg. Sellele annab seletuse Tina Fey, kes on skripti autor ning ka osatäitja (Ms. Norbury) märkus ühel intervjuul: " Täiskasvanutele on see komöödia. Nemad on ainukesed kes naeravad. Noored tüdrukud vaatavad seda aga kui reality-showd. See on ligilähedane nende igapäevaste kogemustega koolis, mistõttu nad ei naera." Film põhineb suures osas Rosalind Wisemani raamatul "Queen Bees and Wannabes", mis omakorda põhineb tema elukogemustel koolis.

Iseenesest ma fimi ajal nagu eriti ei naernud, minu jaoks oli see asi kuidagi nii ülepingutatud või isegi totter. Ilmselt ei ole mul vastavaid kogemusi koolist vms, kuigi ma san väga hästi aru, miks täiskasvanud naeravad ja noored ameeriklastest tüdrukud seda tõsiselt vaatavad. Minu hinges siiski püsib lootus, et üle suure lombi olevad koolid siiski nii hullud pole. Või on? Pole kogemusi. See film tekitas tunde, et tahaks jälle koolis olla. Küll ma oleks paljusid asju teistmoodi teinud. A see on juba teine teema.

Näitlejatöö oli nauditav. Lindsay Lohan on kuidagi nii süütukene ja armas, erinevalt sellest, kes mida ajalehes räägitakse. Selles filmis panin aga ühte asja tähele: kas teile ei tundu, et ta selle punapeaga meenutab jubedalt Julianne Moore'i? Ma alguses mõtlesin, et oot...see kas see on Moore'i noorem koopia? Regina osa mänginud Rachel McAdams sai minu arvates igati häst hakkamai. Ülbe ja kättemaksuhimuline, samas välimuselt nii süütu ja armsake. Amanda Seyfried sobis oma suurte silmadega ning näojoontega lolli tüdruku osasse megahästi. Kohati läheb asi tegelaste osas päris käest ära, aga nagu Hollywoodi filmidel kombeks, lõppeb kõik hästi ning lõpupoole on ka väike moraaliloeng sisse topitud :) Seda siis Cady mõtete näol.

Sellise tüüpilise teenager-film. Kõige rohkem saavad naerda seda ilmselt need, kes pole sääraste tingimustega koolis käinud.

5,5/10

Kaks head näitlejat võikas, kuid heas filmis. Pilt tundus peategelaste isiksusi arvestades täiesti sobiv ^^



Pealkiri: "Se7en" (Seitse)
Režissöör: David Fincher
Žanr: krimi / müsteerium / põnevik
Aasta: 1995
Riik: USA

Mängivad:
Brad Pitt - Uurija David Mills
Morgan Freeman - Uurija leitnant William Somerset
Gwyneth Paltrow - Tracy Mills
R. Lee Ermey - Politsei kapten
Kevin Spacey - John Doe
... [---]


Sissejuhatus: Uurija Somersetil (Morgan Freeman) on aeg nädal enne pensionile minekut peale mitmeid aastaid täis viletsust räpases ja meeleheitlikus linnas. Filmi alguses kohtub ta mõrvapaigal oma uue partneri uurija Millsiga (Brad Pitt), kes on arrogantne kuid kogenematu. Kohe algusest peale on selge, et mehed on täiesti vastandid; Somerset on analüütiline ja introspektiivne isiksus ning meetodid vastupidiselt Millsile, kes on ninakas, temperamentne ning vihastub kergelt.

Esimene ülesanne koos on uurida ühte räpast ning prussakatega ülekülvatud korterit, kus üks vägagi ülekaaluline mees on surnult laua taga, pea spagetikausis. Ta on pahkluude ja randmete juurest okastraadiga kinni seotud. Kohtuekspert teeb hiljem kindlaks, et meest sunniti surnuks sööma. Algul arvati, et tegu on motiivse mõrvaga, kuna mõrvaist jäid maha retseptid, mis viitasid, et ta käis mitu korda poes.

Somerset ei soovi ise uurimisega tegeleda, kuid ta kahtleb, kas noor Mills ülesandega hakkama saab. Peale täissöödetud mehe juhtumit võtab Mills ülesande, milles tapeti jõhkralt prominentne advokaat Eli Gould. Gouldi sunniti lõikama otsast tema enda liha. Põrandale oli kirjutatud ohvri verega sõna 'ahnus'. Peale seda, kui Somerset avastab eelmise juhtumi korterist seinalt sõna 'õgardlus', tõmbab ka tahe sõna vahele seose. Selgub, et tegu on seitsmest patust kahega ning ta ennustab veel viit mõrva seotud sõnadega 'laiskus', 'kadedus', 'ahnus', 'viha' ja 'uhkus'.

Peale väikest külaskäiku Millsi koju õhtusöögile, on üksteisevahelised probleemid kadunud ja nad asuvad koos mõrvajuhtumeid lahendama.

Arvamus: Kui aus olla, siis esimesed kusagil pool tundi ei tundunud film eriti huvitav. Võibolla oli see hilisema kellaaja tõttu, aga ma haigutasin päris kõvasti. Film läks küll järjest tunduvalt põnevamaks ja huvitavamaks, aga lõpupoole, kui üks väga oluline pööre tuli, oli kõik kuidagi etteaimatav, mis lõppkokkuvõttes mulle sellest filmist väga hea muljet ei jätnud. Oli hea, aga samas muud midagi. Eks siinkohal saab muidugi vaielda, sest kurjategija oli hästi enda plaane üles ehitanud, aga ikkagi...lõpupoole kuidagi väga etteaimatav. Ja see viimane ohver, kelle kurjategija tappis...vägagi etteaimatav tolle pöördepunkti ajal.

Filmi ümbruskond oli vastavalt sisule küllaltki masendav. Tavaliselt ming sellistes filmides taust ei mõjuta, aga siin oli taust saanud osaks tegelastest ja see tekitas tõsist masendust. Kõik ümberringi tundus nii metsas omadega. Selles suhtes oli Millersi osa hea...ta oli kuidagi positiivsem kõige selle supi sees. Eriti siis, kui ta koos Somersetiga baaris istus ning jutu ajas.

Näitlejatöö oli aga muidugi hea. Pole imestada ka ju... Morgan Freeman ning Brad Pitt. Tegelaskujud olid hästi välja mängitud, kuigi Millesri osa tundus kohati natuke ülemängitud. Aga see võis ka nii plaanitud olla, sest filmi masendusindex oli kahtlaselt kõrge. Kevin Spacey täitis psühopaadist kurjategija rolli vägagi hästi. Kui ma nii praegu mõtlema hakkan, siis võis see ohvrite valik tekkida ühel teatud hetkel filmis. Aga ma parem ei spoili :) Mis ming aga natukene häiris oli see, et tegelaste omavahelised suhted oleks võinud paremini esile tulla.

Täiesti vaadatav film ning kindlasti paljudele ka huvita. Nõrganärvilistele siiski ei soovita.

7,5/10

Muinaslugu, mida ma oma lastele ei julgeks näidata.



Pealkiri: "Pan's Labyrinth"
Režissöör: Guillermo del Toro
Žanr: draama / fantaasia
Aasta: 2006
Riik: Mehhiko / Hispaania / USA

Mängivad:
Ivana Baquero - Ofelia
Ariadna Gil - Carmen Vidal
Maribel Verdú - Mercedes
Doug Jones - Pan/Pale Man
Álex Angulo - Dr. Ferreiro
... [---]


Sissejuhatus: On aasta 1944. Hispaania kodusõda on lõppenud fašistide võiduga, kuid mõningates mägipiirkondades käib veel võitlus vabadusliikumise ning frankistide vahel, keda juhib sadistlik kapten Vidal. Vidali meeste poolt hõivatud üksildlasse mägitallu on teel lapseootel Carmen koos tütre Ofeliaga. Isa kaotanud ning ootamatult võõrasse keskkonda paisatud hingeline tüdruk leiab lohutust muinasjuttudest ning talle tundub, et ümbritsev ürgmets on haldjaid ja muinasjututegelasi täis võlumaailm. Tüdrukule pakub pakub tuge ka majapidajanna Mercedeses, kes salaja mässulisi abistab.
Ühel öösel avastab Ofelia maamaja tagant metsast kummalise labürindi, mida valvab groteskne, sokusarvedega Paan. Tüdruk kuuleb, et muistse ennustuse kohaselt on ta maa-aluse kuningriigi printsess ning oma tõelise mina avastamiseks ja kuningriiki jõudmiseks peab ta läbima kolm verdtarretavat katset. Kõhklemata otsustab Ofelia Paani väljakutse vastu võtta.

Arvamus: Vot see oli üks vahva film. Teise maailmasõja aegne ning fantaasia maailm üheskoos eksisteerimas. Üldiselt ma päris kahetunniseid filme väga vaadata ei viitsi, kuid see läks üpris ruttu. Väga meeldis just see, et räägiti kahest erinevast juhtunust, mitte ei keskendutud vaid ühele reale. Ühelt poolt vabadusliikujate elu, karm elu kapten Vidali käe all, kes väga kergekäeliselt kätt tõstis ning püssi haaras, teiselt poolt muinasjutumaailm, mis otsis oma printsessi. Tuleb tunnistada, et kui ma Fauni esimest korda filmis nägin, siis ehmusin suhteliselt ära, sest ta oli ikka üpris kole. Mõne aja pärast aga harjus temaga, sest ta hing oli siiski hea. Vihake ajas aga Ofelia vastu keeldu käitumine, mistõttu see kole valge elajas ellu ärkas. Filmis oli veel mõningaid üpris võikaid stseene, näiteks see, kuidas Paan haldjaid sõi, kuidas kapten Vidal ühelt kätte saadud vabadusliikuja sõrmede vahet mõned sentimeetrid lahti lõiganud oli, et infot saada, kuidas tal endal suunurk lõhki tõmmati. Verd ja vägivalda ning muinasjuttu ehk vaatamist igasugustele.

9/10

Minul isiklikult tekkis kerge samastumistunne peategelasega. Kes mind tunneb, saab ilmselt aru :P



Pealkiri: "Mona Lisa Smile" (Mona Lisa naeratus)
Režissöör: Mike Newell
Žanr: draama / komöödia / romantika
Aasta: 2003
Riik: Suurbritannia / Itaalia

Mängivad:
Julia Roberts - Katherine Ann Watson
Kirsten Dunst - Betty Warren
Julia Stiles - Joan Brandwyn
Maggie Gyllenhaal - Giselle Levy
Ginnifer Goodwin - Connie Baker
... [---]


Sissejuhatus: "Mona Lisa naeratuse" tegevus toimub aastatel 1953-54 ja räägib feministist õpetajast Katherine Watsonist, kes asub õpetama kunstiajalugu ultra-konservatiivses Wellesley tüdrukute-kolledžis. Ta proovib avada oma õplaste meeled vabadusele, et nad elaksid oma elu nii, nagu ise soovivad. Julgustab neid oma peaga mõtlema ning endasse uskuma. Läbi oma kunstiajaloo õpetuste üritab ta oma õpilastele selgeks teh, et nad ei pea järgima ühiskonna poolt loodud stereotüüpe naistest, nagu peaks neist kõigist saama koduperenaised ja emad. Watsoni ideed ei meeldi aga kooli väga konservatiivsele juhatajale.

Arvamus: Film pani mind esamhoobilt kergelt muigama. Kas tõesti oli nii, et enamus naisi oli vaimustuses sellistest koduperenaise stereotüüpidest, kus abielu nimel pidi ohverdama muu ja samas ka kannatama, sest ühiskond ei sallinud lahutusi? Eks ta ilmselt oli. Watson on selles osas teisitimõtleja ning proovib seda muuta, kuigi selgub, et ta võitleb tuuleveskiga tuuleveskiga (kes filmi vaatab, saab aru, mida mõtlesin sellega). Samas on see isiksusetüüp ning mõned teised selles filmis etteaimatavad. See, kes vajab kõige rohkem muutusi, on aga see, kes on alguses kõige rohkem vastu. See küll ei tee filmi vähemnauditavaks, aga ei anna ka midagi juurde

Julia Roberts oli nagu alati hea, ilus ja sümpaatne. Betty Warrenit mänginud Kirsten Dunst oli aga ületamatu, kuigi kohati jättis kergelt ülemängitud mulje, oli tegelaskuju siiski vägagi nauditav ja tekitas kaastunde. Meesosatäitjad olid selles filmis pigem tagaplaanil. Ja arvata oligi, sest filmi sisuks on naised. Nagu ka naised, olid ka mehed osaliselt stereotüüpselt kujutatud. Eriti mis puudutab Dominic Westi mängitud Bill Dunbari (naistemees) ning Jordan Bridgesi mängitud Spencer Jonesi (tüüpiline abielurikkuja).

Film iseenesest paneb aga mõtlema meie igapäevaelule. Milliseid rolle me täidame? Kas me oleme mingisse rolli sündinud, mida me ei tahtnud? Kas need rollid on ühiskonna poolt või meie endi poolt määratud?

Ei oskagi midagi hullult head või halba öelda. Film on täiesti nauditav, samas ei suurt midagi uut.

5,5/10