FilmiPloog

Pealkiri: "The Last Kiss" (Viimane suudlus)
Režissöör: Tony Goldwyn
Žanr: draama / komöödia
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Zach Braff - Michael
Jacinda Barrett - Jenna
Rachel Bilson - Kim
Casey Affleck - Chris
Eric Christian Olsen - Kenny
"..."[---]

Sissejuhatus: Michael on paanikas, sest 30-aastasena tundub talle korraga, et kogu ülejäänud elu on ette ära planeeritud ning et enam ei ole loota ainsatki üllatust. Tuleb luua perekond oma kihlatu Jennaga , kes jääbki viimaseks inimeseks, keda ta suudelda saab. Aga vabadus ja rõõm sellest, et oled veel noor? Kiusatuse täiel rinnal keelatud meeletusi nautida pakub Kim , kes ei võta toimuvat sugugi nii kerge seiklusena kui Michael.

Arvamus: Filmi algus minu meelest venis tõsiselt ja ei saanud hästi pihtagi, et kuidas lugu minema hakkab. Mida edasi, seda selgemaks lugu läks. Kui filmist mingit moraali otsida, siis ilmselt oleks selleks see, et kõige õigem on elu lõpuni vallaliseks jääda ja siis jääb palju haiget saamata. Tegelikult eriti emotsioone see film ei pakkunudki.. Väga keskpärane.

Hinnang: 6/10

Remake on selle kõrval üks tõsiselt halb käkk, tõsiselt. Mitte et ma seda varem ei teadnud, kuid jah..



Pealkiri: "Kairo"
Režissöör: Kiyosho Kurosawa
Žanr: õudukas
Aasta: 2001
Riik: Jaapan

Mängivad:
Haruhiko Katô - Ryosuke Kawashima
Kumiko Aso - Michi Kudo
Koyuki - Harue Karasawa
Kurume Arisaka - Junko Sasano
Masatoshi Matsuo - Toshio Yabe
... [---]



Sissejuhatus: Peale seda kui üks nooruk poob ennast üles, hakkavad tema sõbrad nägema kummalisi nähtusi. Üks näeb oma surnud sõbra kummitust, teine aga veidraid pilte/videosi oma arvuti monitoril. Kas tegu on ainult ettekujutustega või on tegu hoopis millegi süngemaga?

Arvamus: Olen enda peale tegelikult vihane, et otsustasin varem Pulse vaatama minna. Teades, et see on üsna halb, läksin ma siiski. Milline loll ma olin! Nüüd kus originaal vaadatud, mõistsin ma oma viga. Kui ma ei oleks remake vaadanud, oleks originaaliga elamus suurem olnud. Kuid drastiliselt see mu arvamust ei muutnud, film on hea ning kõvasti parem kui jänkide riimeik. Remake oli tavaline teen horror ning ma imestan, kuidas nad said millestki nii sügavast üldse sellise pasa teha, igastahes minu arvamus Wes Cravenist on küll langenud (tema oli üks Pulse screenplay loojaid). Kairo on sügavmõtteline film, mille vaatamisel pead kõvasti süvenema ja aru saama režissööri mõttest, mida ta selle filmiga tahab näidata. Filmi kinematograafia on mõnusalt tume, sürreaalne ning sünge ning seda ka normaalselt, mitte nagu remakes, kus nagu tahati selle sinirohelise värviga kuidagi õudust tõsta. Film ei ole tegelikult üldse õudne, ehmatuskohti on vähe. Filmi õudus paikneb kuskil mujal ja täpsemalt siis atmosfääris, mis põhineb valusal filosoofial: Kõik inimesed elavad üksi, surevad üksi...ei ole mingeid õnnelikke lõppe, ei mingit säravat tulevikku ja inimesed jäävad lõppude lõpuks ikkagi üksi. Iga inimene on individuaal, kelle sügavaimaski hingesopis paikneb põhjatu üksilduse auk, mis ei sulgu kunagi. Ja kõik see töötab filmis nagu kellavärk. Film suudab hoida seda õhkkonda koguaeg ning isegi lõbusamates dialoogides tunned sa sisimas, et selle kõige all on siiski üksildus. Samuti kritiseerib ka Kurosawa selle filmi abil oma vaadet internetist. Nagu kummitused filmiski, võtab reaalse maailma vaikselt üle internet. Vähenevad näost näkku kohtumised ning suheldakse hoopis onlainis. Mudu näitlemine oli keskpärane, ei midagi erilist ega midagi halba. Sisu oli natukene veniv, kuid isegi selles mõttes on see hea, kuna selle ajaga suudeti ilusti luua atmosfääri alustalad ning lootusetuse fiilingu. Vähemalt parem kui remake, kus liiguti kiiresti "jump-scare'de" juurde ja unustati filmi sisu sootuks. Kummitused ei olnud üldsegi mitte sellised flashy'd ning graafilised, vastupidi. Nad tundusid kui inimesed, kuid samas....said aru et neis on midagi kummalist, müsteerilist. Remakes jooksid ringi aga täiskasvanud Gollumi sarnased elukad. Ja ka ei mindud originaalis lõpus sama teed pidi, nagu remakes. Kuid sellest ma parem ei räägi, kuna ei soovi spoilerdada!

Filmist saab nii paljudki kirjutada, kuid pole lihtsalt jaksu seda teha. Filmi peab ise vaatama, et mõista! Pmst pean seda filmi väga heaks, kuigi perfektne ta nüüd küll ei ole. Pani mind ka mõtlema, täpsemalt oma elu üle. Film ei tõmmanud ka vaikselt otsad kokku, vaid jättis vaba valiku spekuleerida. Kindlasti paljud ei ole minuga samal arvamusel ning peavad seda üsna mõtetuks ning tavaliseks Jaapani horrorfilmiks. Aga eks maitsed ole erinevad.

VÄGA tugev 8/10.

_{Will Smith jälle maailma päästmas}

Pealkiri: "I, Robot" (Mina, Robot)
Režissöör: Alex Proyas
Žanr: märul / ulme / põnevik
Aasta: 2004
Riik: USA

Mängivad:
Will Smith - Del Spooner
Bridget Moynahan - Susan Calvin
Alan Tudyk - Sonny
James Cromwell - Dr. Alfred Lanning
Bruce Greenwood - Lawrence Robertson
...[---]

Sissejuhatus: Aastal 2035 on robotitest saanud igapäevane nähtus. Neid saab endale koju tellida või loosiga võita, kuna tegu on lausa ideaalsete abimeestega majapidamises. Vaid üks mees, Chicago politseis töötav Del Spooner, ei salli sugugi nende üliintelligentsete masinate juuresolekut. Tema umbusaldus suureneb veelgi, kui firmas U.S. Robotics mõrvatakse Dr. Alfred Lanning ning tema asja uurima asub. Peamiseks kahtlusaluseks osutub näiliselt heatahtlik robot Sonny. Juhtum on üsnagi pöörane, sest robotid on programmeeritud alluma kolmele käsule, millest üks keelab neil inimest vigastada. Mitte keegi peale Spooneri ei taha uskuda, et robot võiks midagi sellist toime saata, seega ei õnnestu mehel kedagi veenda ja Sonny süü tõestamine langeb tema õlgadele.


_{"My name is Sonny."}

Arvamus: Kahtlemata on tegu popkornikaga, mille peamiseks ülesandeks on suvepäeval laiskleva inimese meelt kinosaalis kaks tundi lahutada, aga siiski on "I, Robot"-is midagi enamat. Alex Proyas, kelle repertuaari kuulub muuseas ka "The Crow", ei solkinud seda ulmemärulit sugugi ära. Üks suur viga, mida tehakse analoogsete filmide puhul, on eriefektide ja/või märulistseenidega üle pingutamine (mis on näiteks Stephen Sommersile omane) - Proyas on hoidnud süžeeliini ja märuli ilusti tasakaalus nii, et liiga palju peksu ei ole ja igav ka ei hakka. Ka lugu ise on mõistlik: taibukas kriminull on riietatud futuristlikusse kostüümi ja robotite disain on antud teoses ka päris lahe. Et nad erevalged on, siis sobib ka Will Smith oma lahedusega "I, Robot"-isse nagu rusikas silmaauku.

Hinnang: 6,5/10

See film oli üks suur viga, ma ütlen.



Pealkiri: "AVP: Alien vs. Predator" (Alien vs. Predator: Viimane kokkupõrge)
Režissöör: Paul W.S. Anderson
Žanr: õudukas / märul / ulme
Aasta: 2004
Riik: USA / Kanada / Tšehhi / Saksamaa / Suurbritannia

Mängivad:
Sanaa Lathan - Alexa Woods
Raoul Bova - Sebastian de Rosa
Lance Henriksen - Charles Bishop Weyland
Ewen Bremner - Graeme Miller
Colin Salmon - Maxwell Stafford
... [---]

Sissejuhatus: Tegevus toimub Maa peal 2004 aastal. Satelliidid tuvastavad kummalise soojusallika Antarktika lähedal asuva Bouvetøya saare jääkilbi alt. Miljardär Charles Bishop Weyland kogub kokku rühma teadlasi, et soojusallikani jõuda ning see ka enda firma leiuna kinnitada. Tema meeskond koosneb puurijatest, arheoloogidest jt ekspertidest, kelle kogemused võivad ekspeditsioonil vajalikuks osutuda. Väga tähtsa osa rühmast moodustab professionaalne giid Alexa Woods. Samal ajal, mil kiskjate kosmoselaev Maale läheneb, puurib meeskond end sügavale jää alla, leides sealt püramiidi (mis näib olevat asteekide kätetöö). Samal ajal maandub kiskjate kosmoselaev ning nad tapavad jää peale jäänud osa meeskonnast. Analüüsides põhjalikult jää all asuval püramiidil olevaid hieroglüüfe, saab ohtu mitte aimata oskav rühm teada, et kiskjad on Maa peal käinud juba sajandeid. Sealt edasi... noh, juba teate, mis juhtub. Tulnukad ilmuvad lagedale ja kiskjad samuti, jättes inimesed selle jubeda võitlustandri keskele.

Arvamus: Ma olin väga põnevil, kui see film valmimisel oli ja kinos pakkus see lausa päris piraka elamuse. Isegi Lance Henriksen oli jälle platsis! Aga nüüd olen ma jõudnud arusaamisele, et ei tohi teha filmi, mis sisaldavad alieni ja/või predatori ning mis on PG-13 reitinguga. Filmi tagline on ka muidugi huvitav: "Whoever wins, we lose" (Kes ka ei võidaks, meie kaotame). Eks see nii oligi, kinopublik ju kaotas. Vaat, ma usun, et paljud, kes ei ole süvenenud alien-predatori maailma ning näinud mõlema rassi kohta tehtud filme, võivad seda filmi võtta kui toreda meelelahutusena (mida ta tegelikult ju ka on). Mina olen aga näinud kõiki vastavaid filme ja võin küll öelda, et vabandust, hr. Anderson, aga nii rallit ei sõideta. Kui juba selle reitinguga asi tuksi keerati, siis peategelase ja kiskja vaheline liit? No nii ei lähe mitte. Nähes, kuidas lõpupoole see mustanahaline tšikk koos juhmilt ringi kõmpiva predatoriga ringi uimerdas, hakkas peaaegu et paha. Anderson rikkus kokkuvõtlikult tervelt suurt reeglistikku nimega "How to make a predator or/and alien movie". Neli punni üritamise eest. Järjelt ma ei oska küll midagi oodata. Ahja, huvitav, mis pealkirja eestlased järjele panevad. "Veel üks kokkupõrge pärast viimast"?

"Rated PG-13 for violence, language, horror images, slime and gore."

Hinnang: 4/10

Pole viimasel ajal just palju filme vaadanud :P Ayakashi - Japanese Classic Horror on animesari, mis koosneb kolmest klassikalisest Jaapani õudusloost: Yotsuya Kaidan, Tenshu Monogatari ja Bake Neko. Kirjutasin kõikidest lugudest erinevalt, ning hinnang sai ka antud kõikidele erinev. Formaadi all on ära toodud erinevate lugude pikkused osades.



Pealkiri: "Ayakashi - Japanese Classical Horror"
Režissöör: Tetsuo Imazawa, Hidehiko Kadota ja Kenji Nakamura
Tootjad: Toei Animation, Fujipacific Music Inc., Sony Music Entertainment, Toei Animation Music
Žanr: ajalooline / animatsioon / draama / fantaasia / õudukas
Formaat: seeria / 11 (4x4x3)
Aasta: 2006

Hääli Loevad:
Mami Koyama - Oiwa Tamiya
Hiroaki Hirata - Iemon Tamiya
Hikaru Midorikawa - Zoshonosuke Himekawa
Houko Kuwashima - Tomihime
Takahiro Sakurai - meditsiinimees
...[---]

Sissejuhatus:
Yotsuya Kaidan autoriks on kabuki-teatri näitekirjanik Tsuruya Nanboku IV, kes kirjutas loo 1825 aastal. Näidendisse on sisse toodud päriselt toimunud mõrvalood ning lisatud hulganisti fictionit. Loo tegevus tõimub 18. sajandil. Tamiya Iemon, töötu ronin (meistrita samurai Jaapani feodaalsel ajastul), on armunud kaunisse naisessesse Oiwasse ja soovib temaga abielluda. Sellele on aga vastu naise isa, kelle Iemon Oiwa teadmata tapab. Peale abielu ja lapse sündi on Iemon vaesusest tüdinenud. Lootes saada tööd ühe rikka mehe juures, lubab ta abielluda mehe tütre Oumega ning mõrvata oma praegune naine, kes on peale lapsesündi sünnitusjärgses masenduses. Olles sündmuste käigust ahastuses, paneb Oiwa mehele ja kõigile temaga seotud isikule hirmsa needuse.

Tenshou Monogatari on kirjutatud Kyoka Izumi poolt 19ndal sajandil. Lugu räägib keelatud armastusest jumala ja inimese vahel keskaja Jaapanis. Himekawa Zushonosuke on kotkatreener, kelle tema meister Lord Harima saadab tagasi tooma äralennanud kotkast Kojirout. Ta ei leia kotkast, kuid kohtub ühe kena naisega, kes järves supleb. Kui Lord Harima saab teada, et kotkas on lennanud neetud Shirasagi-jo lossi, käseb ta Zushonosuke sinna minna ja kotkas tagasi tuua. Kui ta seda teha ei suuda, peab ta iseennast tapma. Lossis, kus kuulduste järgi elavad Wasuregamid (unustatud jumalad) kohtab ta seda sama kaunist naist, kes tutvustab Tomi Himena ning sellest hetkest alates saab alguse nende keelatu armastus.

Kui Yotsuya Kaidan ja Tenshou Monogatari on näidendite põhjal tehtud ning osaliselt muudetud, siis Bake Neko on originaallugu. Tegevus toimub Edo perioodil (ka Tokugawa periood, 1603 - 1867). Lugu algab sellega, kui üks meditsiini müüv mees satub majapidamisse, kus parasjagu valmistutakse peretütart pulmadeks. Hetk enne kui pruut majast väljuda jõuab, et minna oma tulevase mehe koju, tapetakse ta salapärasel moel. Meditsiini müüv mees kahtlustab, et tegu võib olla Bake Nekoga, kass-koletisega. Meditsiinimees väidab, et teab viisi, kuidas Bake Nekot hävitada, kuid selleks peab ta teadma deemoni Katachit, Makotot ja Kotowari. Katachi on kuju, mille deemon võtab, kui peab viha inimese vastu. Makoto tähistab seda, mida deemon tahab ja Kotowari on põhjus, mis deemon ilmus. Järjest hakkavad perekonna liikmed surema ning Bake Neko tegevuse põhjuste leidmisel avaldatakse nii mõnigi perekonna hämar saladus.

Arvamus:
Yotsuya Kaidan
Lugu jutustab antud loo autor Tsuruya Nanboku ise, kes täidab stoorit mõningate lisafaktidega ning lõpupoole räägib lähemalt sellest, mis kõik on Yotsuya Kaidani loo ümber toimunud. Õudukaks ma aga seda animatsiooniversiooni küll ei pea. Idee on hea ja näidendi ning filmina ilmselt tõesti õudne, aga animatsioon kukkus pigem välja halva õuduka või seebi-draamana. Mõned stseenid on siiski küllaltki jäledust tekitavad ning nina tõmbab krimpsu. Animatsioon on üldmõttes hea, kuigi kogu selle kupatuse rikuvad ära tegelaste silmad. Ilmselt on arvestatud asjaoluga, et see lugu ise pole ka just kõige ilusamate killast ja ebameeldivad silmad lisavad õudust juurde. Taustamuusika on nauditav. Kasutatud on Jaapani traditsioonilisi pille, mis annab loole eriti tugeva jaapani-maigu ja salapära.

Tenshou Monogatari
Animatsioon on selle lool palju nauditavam kui esimesel. Silmad on antud animatsioonis äärmiselt ilusad. Ilus animatsioon ilusale, aga samas ka kurvale loole. Õudust pole antud loos aga kusagilt poolt näha. On armukolmnurk, isekas lord, unistused, piire ületav armastus, hirm ja ahnus. Tegelaskujund on sümpaatsed ja nendest on kerge aru saada. Siinkohal mõtlen ma eelkõige 4 põhitegelast, kelleks on siis armupaar, Zushonosuke naine ja unustatud jumal Uba. Muusika millegi väga erilisega silma ei torka. Nauditav taustamuusika.

Bake Neko
Animatsioon on antud lool äärmiselt huvitav ja tavatu. Esialgu on seda aind natuke harjumatu vaadata. Teemaga sobib see aga väga hästi kokku. Tegelased on omapärased. Eelkõige meditsiinimees ise. Mis mind üllatas oli see, et see maja oli nii suur ja palju tühje ruume oli, aga seinad oli ilusalt kaunistatud. Eriti need ruumid, kus põhitegevus toimus. Soovitan lausa neile eraldi tähelepanu pöörata. Kenad jaapanipärased joonistused. Sellel lool on ka väga huvitav kaameratöö ja taustamuutused. Muusika on igati sobilik ja jaapanipärane. Tegevust on huvitav jälgida. Ilmselt eriti neil, kellele meeldivad müstilised asjad. Küll aga ei ole soovitatav seda vaadata nõrganärvilistel. Eriti mis puudutab lõppu. Kohati läks isegi süda pahaks, mida inimesed (antud juhul küll animetegelased) teha võivad. Muusika on igati nauditav ja sobilik. Kergelt jaapanipärane, nagu oli ka esimesel lool.

Üks asi, mis mind aga seeria juures häiris oli alguslaul. Selline hip-hopilik räpilik lugu ei sobi kohe üldse antud teemaga. See eest on lõpulaul äärmiselt nauditav.

Üldises mõttes on tegu nauditava seeriaga, kuigi esimesed kaks osa õudukažanrit ei täida oma eesmärki. Kuna on tegu kolme erineva looga, mis omavahel kuidagi seotud pole, on väga lihtne mõned osad lihtsalt vahele jätta ja vaadata seda, mis endale kõige rohkem meeldib.


Hinnang: 5/10 6/10 9/10

Vot see on hea film, tõesti hea.



Pealkiri: "Gridlock'd" (Ummikus)
Režissöör: Vondie Curtis-Hall
Žanr: draama / krimi / komöödia
Aasta: 1997
Riik: USA

Mängivad:
Tupac Shakur - Ezekiel 'Spoon' Whitmore
Tim Roth - Alexander 'Stretch' Rawland
Thandie Newton - Barbara 'Cookie' Cook
Charles Fleischer - Mr. Woodson
Howard Hesseman - Pime mees
...[---]

Sissejuhatus: Semud Spoon ja Stretch elavad koos oma sõbranna Cookie'ga ühes korteris ning nad on heroiinisõltlased. Vanaaasta-õhtul teeb Cookie üledoosi ja ta viiakse haiglasse, kus tema näidud on stabiilsed, ent ellujäämisvõimalus küll kiita ei ole. Sellise jubeda intsidendi tõttu võtavad Stretch ja Spoon vastu otsuse kohe heroiin maha jätta. Paraku ei ole neil endal selleks piisavalt tahtejõudu ning seega möödubki uue aasta esimene päev mööda tosinaid kliinikuid ja keskusi tormates, muuhulgas on neil veel sabas kurjategijad, kes neid maha kõmmutada soovivad.

Arvamus: Tõsi, tegu filmiga, kus jälle keegi vaevleb mingi probleemi sees, aga seekord on lisatud kõvasti tempot ja isegi päris mõnusat huumorit. Pidevalt käib liikumine ühest kohast teise, juhtub paremaid ja halvemaid asju ning film lõppeb jällegi rahulikult - ilma mingi suurema märulita. Näitlejatööd on üks suuremaid boonuseid. Tupac Shakur ja Tim Roth on lihtsalt suurepärane valik, Tupac on väga andekas. Et isegi režissöör ise - Vondie Curtis Hall - stiilse paha mehena üles astub, ei oska mina midagi halba öelda. Igav ei hakka igatahes kordagi ja kui draamad meeldivad, siis soovitaks igati.

Hinnang: 8/10

Olen pikalt olnud CSI fänn ja huviga vaadatud nii "Las Vegast" kui ka spin-offe: "CSI: NY" ja "CSI: Miami". Muidugi "Las Vegas" ehk originaalne CSI on ikka kõige parema mulje jätnud. Ilmselt on meeskond lihtsalt seal parim. Ega teistelgi viga ei ole, muidu.



Pealkiri: "CSI: Crime Scene Investigation" (CSI: Kriminalistid)
Looja: Anthony E. Zuiker
Žanr: krimi / põnevik / müsteerium / draama
Aasta: 2000-...
Riik: USA / Kanada
Osa pikkus: 60 minutit
Hooajad: 7 hooaega

Mängivad:
William L. Petersen - Gil Grissom
Marg Helgenberger - Catherine Willows
George Eads - Nick Stokes
Jorja Fox - Sara Sidle
Gary Dourdan - Warrick Brown
Paul Guilfoyle - Kapten Jim Brass
Eric Szmanda - Greg Sanders
Robert David Hall - Dr. Al Robbins
...[---]

Sissejuhatus: CSI on terves maailmas palju populaarsust võitnud seriaal, mis keskendub Las Vegases asetseva kriminalistika büroo tegevusele. Sarja keskmes on "surnuaia" ehk öise vahetuse meeskond, mille liidriks Gil Grissom ja teisteks liikmeteks Catherine Willows, Nick Stokes, Warrick Brown ja Sara Sidle. Sarja tegelikuks kangelaseks peetakse aga teadust, mille abil nimetatud kriminalistid kurjategijaid trellide taha panevad. Nende kasutada on parim tehnoloogia, kuna tegemist on USA-s tervelt teisel kohal asuva bürooga, ning seetõttu on nad suutelised lahendama juhtumeid, millede puhul see võimatu näib. Seriaali kirjutajate fantaasia on piiritu, mistõttu tuleb erinevates episoodides ette uskumatuid mõrvalugusid. Mõned juhtumid on aga päriselust võetud, kuna seriaali teostamisele aitab kaasa päris kriminalistide meeskond. Nende ülesandeks on peale ideede jagamise ka jälgida, et nii sisu kui näitlejate käitumine vastaks tegelikkusele. CSI pakub põnevat vaatemängu, kunal äbi aegade on kriminullid inimeste tähelepanu köitvaks osutunud. CSI-s seotakse vana hea Sherlock Holmes 21. sajandi tehnoloogiaga. Seriaal pakub huvitavaid küsimusi, milledele ka vastus leitakse. CSI erineb teiste sarnaste seast sellega, et erinevate teooriate ja motiivide väljatöötamise asemel keskendutakse teadusele ja tõenditele, mis kuriteopaigast on leitud.

CSI-d esitleti juba 1999-l aastal USA telekanalile ABC, kuid sealsed juhid ei olnud sarja näitamisest huvitatud, pidades seda vaatajate jaoks liiga keerulisegs ja segaseks. Sarja looja Anthony E.Zuiker pöördus siis kanali CBS poole, mis hakkas CSI-d näitama reedeste sarjade seas, milledest ta kiiresti osutus kõige vaadatumaks. Peale esialgset edu viidi sari üle neljapäevale (neljapäeva õhtuti on televaatajaid palju rohkem kui reedeõhtuti), kus see pidi hakkama võistlema NBC edukate sarjadega nagu "Sõbrad", "Will ja Grace" ning "ER". CSI jäi endiselt edukaks ning kui "Sõbrad" 2004-l aastal ära lõppes, kasvas krimisarja vaadatavus veelgi. 2003. aastal ostis kanal Spike TV rekordilise summa eest (1,6 miljonit dollarit ühe osa kohta) õigused CSI episoode oma kanalil kordusena näidata ning sealgi osutus sari üheks populaarseimaks. Nüüd vaatab CSI-d Ühendriikides keskmiselt 30 miljonit vaatajat nädalas ning seega on tegemist sealse enimvaadatud sarjaga. Peale selle, et CSI tootjad ise on aluse pannud kahele spin-offile (Miami ja New York), on selle edu kaasa toonud veel teistegi samalaadsete sarjade tekkimise. Näiteks võib tuua sarjad "Cold Case", "Without a Trace", "Crossing Jordan", "Law & Order: Criminal Intent". CSI on kõvasti tõstnud ka nende huviliste hulka, kes tahavad kriminalistiks õppida. Samuti on sari mõjutanud ohvreid, vandekohtunikke, prokuröre ja üldsuse vaadet kriminalistika valdkonnas. Seda nähtust kutsutakse CSI efektiks.

Arvamus: Paljud võivad ehk arvata, et tegu on sarjaga neile, kes Sherlockit, Poirot'i ja Marple'it ei mõista. Tegelikult piisab vaid ühest osast, et sellest seriaalist sõltuvusse jääda ja siis ei ole ta enam midagi lollide Hercule Poirot. Praegu on jooksmas juba seitsmes hooaeg ja stsenaristidel ei paista mõtted küll otsa lõppevat, vaid tegelased on hooajast hooaega kõvasti muutunud (kasvõi see habe Grissomil). Fännina olen ära näinud peaaegu tervenisti esimesed viis hooaega (parimaks pean vist kolmandat), kuues on käsil ja küll jõuan ka seitsmendani. Eks CSI'l on oma tõusud ja mõõnad, kuigi isegi kehvamat sorti osa on tavaliselt haarav. Meeskond on leidlikult kokku pandud ning peale igapäevast juhtumite lahendamist tutvustatakse ka nende probleeme ja igapäevaelu. Pole midagi imestada, et CSI on nii populaarne nähtus. Tegu on lihtsalt huvitava sarjaga, kust õpib palju huvitavat ja uut.

Hinnang: 9/10

Mu esimene arvustus/kommentaar siis, loodan et väga jube ei ole. :P



Pealkiri: "The Invisible Man" (Nähtamatu mees)
Režissöör: James Whale
Žanr: ulme / õudukas / märul / draama / komöödia
Aasta: 1933
Riik: USA

Mängivad:
Claude Rains - Nähtamatu Mees (Jack Griffin)
Gloria Stuart - Gloria Stuart
William Harrigan - Dr. Arthur Kemp
Henry Travers - Dr. Cranley
Una O'Connor - Jenny Hall
... [---]



Sissejuhatus: On õhtu, õues möllab lumetorm ning The Lion's Head kõrtsis käib suur pidu. Mängitakse noolemängu, vesteldakse, juuakse ja nurgast kostub klaverimäng. Kõik see muutub, kui sisse astub kahtlane mees. Üleni mustas, pead katavad sidemed, must kaabu peas ning mustad prillid silme ees. Kõik on kohkunud ning hirmunud, kuid see meest ei kõiguta. Ta võtab endale vaba toa, et mõneks ajaks paigal püsida. Peagi tuleb välja, et see mees on hoopis teadlane nimega Jack Griffin, kes on muutunud nähtamatuks tänu oma salajasele imejoogile. Kuid selles joogis oli ka "monocane", haruldane India narkootikum, mis andmete kohaselt pidavat tarbija hulluks ajama. Ei lähe kaua, kuni külas hakkavad juhtuma imelikud nähtused nagu jooksvad püksid, iseliikuv jalgratas jpm - kõik Griffini kätetöö.

Arvamus: Kahtlemata üks tore klassik. Tegelikult pole ma raamatut lugenudki, võib-olla ainult mingi lastevariant kuid ajusoppi on jäänud kinni hägused mälestused mingisugusest hullunud teadlasest, kes nähtamatuks suutis muuta. Kui Dracula tundus liialt veniv ja aeglane, Frankenstein liiga tobe ja lame, siis see on selles suhtes palju parem. Eks ka siin leidu selliseid tolle aja vigureid, nagu tobe politseinik, kerge ülemängimine oma rollis (eriti too Gloria Stuart) jpm, kuid sellegipoolest suudab film säilitada oma võlu. Olles natukene pettunud Dracula's ning arvanud Frankensteinist kui "käib kah", siis suutis igastahes antud film jätta oma jälje minu südames. No olgem ausad, vaevalt see enam kedagi hirmutab. Kuid tol ajal, kindlasti. No muidugi pole see nii õudne nagu Dracula ja Frankenstein, kuid miskisugune õuduse maik on filmil juures. Enamus näitlejaid mängisid oma rolli piisavalt hästi, va Gloria Stuart (kahjuks ei päästa sinu ilu alla keskmise esitust) ja kõrtsmiku naine, kes on üks kohutavamaid tegelasi filmikunsti ajaloos. Kindlasti alandasid minu arvamust filmist need kõrvalnäitlejad, kes koguaeg üritasid tähelepanu saada ning igasuguseid lolle grimasse tegid. Lugu enesest oli piisavalt huvitav, et ekraani ette siduda. Ja kui millegipärast juba filmi kõrgelt hinnata, siis erieffektide pärast. Ma saan aru, et tänapäeval pole see mingi ime ja lausa käkitegu, siis tol ajal oli see tõeliselt imeline. Kasvõi üdini tuntud stseen, mil Griffin ennast esimest korda paljaks koorib, või siis jooksvad aluspüksid. Ei saa ka mainimata jätta kahjuks loogilisi apsakaid, näiteks miks Griffinil külm ei hakanud, kui ta keset talve porgandpaljana kepsles? Kuigi ta mainis mitu korda, et tal on külm jne, ei saa ma aru, kuidas suudab inimene sellise külma käes paljalt olla! Ning taktikalised vead Griffini poolt ka muidugi. Kas oli tal ajuvatsake herne suurune, et ta nii läbimõtlematult käitus? Või lõi võim talle pähe?

Aga ka kõik need vead ei suuda seda filmi halvaks tembeldada, seega....

Hinnang: 7/10

Enne sissekandega alustamist mainin ka kaasfilmiblogijatele, et avastasin veel ühe toreda filmiblogi, mis asub siin.



Pealkiri: "Shrek"
Režissöör: Andrew Adamson & Vicky Jenson
Žanr: animatsioon / komöödia / seiklus / pere
Aasta: 2001
Riik: USA

Hääli loevad:
Mike Myers - Shrek
Eddie Murphy - Eesel (Donkey)
Cameron Diaz - Printsess Fiona
John Lithgow - Lord Farquaad
Vincent Cassel - Monsieur Hood
...[---]

Sissejuhatus: Shrek on suurt kasvu ja kombetu sookoll, kes elab Duloc'i nimelise maa metsas ega salli inimeste juuresolekut, seega peletab ta nad pidevalt minema. Kui kurjaloomuline lord Farquaad üritab kinni püüda kõik muinasjutuolevused kogu metsas ja seega muutub Shreki elu samuti rahutumaks. Kuna sookollil hakkab kinni püütud muinasjututegelastest kahju, sõlmib ta lord Farquaadiga leppe: too vabastab kõik olevused, kui Shrek päästab printsess Fiona (kellest Farquaad on sisse võetud) lossist, mida valvab suur kuri draakon. Kokkusattumuse läbi sõbruneb Shrek eesliga, kel on oma jutukusest hoolimata suur süda. Niisiis asuvad nad teele, et päästa lossist printsess Fiona.

Arvamus: Ehhee, ma saan aru küll, mis see lapsed siis pooleteiseks tunniks teleka taha / kinoistmele naelutas. Eks minulgi nüüd täitsa igav ei hakanud, vahepeal oli möllu küllaga ning animatsioon oli kah päris mokka mööda. Paraku jäi "Shrek" mulle liiga lapsikuks. Minule meeldivad animatsioonid, kus peetakse meeles ka vanemat publikut ning ei tehta 100% lastefilmi. No see oli küll täitsa mudilaste multikas, vägivalda ei olnud liialt, maandumised olid pehmed ning isegi Eddie Murphy (kes eesli häält tegi) suutis oma roppu suud tagasi hoida. Siiski ei olnud tegu täieliku ajaraiskamisega (erinevalt järjest). Paar punni ikka teenib.

Hinnang: 5/10

Mõtlesin nüüd siis mõnest Tarantino filmist kirjutada ja hei - miks mitte Kill Billist?



Pealkiri: "Kill Bill, Vol. 1" (Kill Bill: Pruudi kättemaks)
Režissöör: Quentin Tarantino
Žanr: märul / krimi / draama / märul
Aasta: 2003
Riik: USA

Mängivad:
Uma Thurman - Pruut (The Bride)
Lucy Liu - O-Ren Ishii
Vivica A. Fox - Vernita Green
Darryl Hannah - Elle Driver
David Carradine - Bill
...[---]

Sissejuhatus: Beatrix Kiddo (kes filmi vältel kannab siiski nime The Bride ehk Pruut) on professionaalne palgamõrvar, kes ärkab nelja-aastast koomat. Ta jäi napilt ellu, kui teda peksti ja tulistati pähe peale seda, kui rühmitus Surmava Rästiku Palgamõrvarirühmitus (The Deadly Viper Assassination Squad) ta reetis - eesotsas tema peigmehe Billiga. Ta on ilma jäänud oma lapsest (kelle isa on Bill) ning pruudi ainsaks sooviks on kättemaks. Niisiis koostab ta nimekirja kõigist, kes Surmava Rästiku Palgamõrvarirühmitusse kuulusid ning asub neid teelt kõrvaldama - viimaseks jääb muidugi kõige magusam vastane... Bill.

Arvamus: Kui juhtusite selle filmi kinno jõudmise ajal lugema noortefoorumeid, siis esimene asi, mille kõik esile tõstsid, oli brutaalsuse ja maksimeeritud vägivald, mida esineb eriti Pruudi ja Crazy 88 vahelise gängi vahelises kiirsõjas, kus jäsemeid amputeeritakse sekundi jooksul mitmeid. Verd pritsib siis väga utoopiliselt - geisrina! Aga tegelikult paljud ehk ei tea, et tegu on austusavaldusega anime-filmidele, kus haavadest analoogse survega verd eritub. Animet on siin mujalgi: näiteks on peatükkideks jagatud filmis osa, kus tutvustatakse kauni Lucy Liu poolt kehastatud mõrtsukat O-Ren Ishii'd ja see kõik on tehtud animena. Palju vägivalda ei tee filmi sugugi maitsetuks, sest siit lausa õhkab kultuuri ja muid vägevusi, mis "Kill Billi" lõppedes väga erilise mulje jätavad. See kriminull-märul on stiililt märksa erinev eelmistest Tarantino filmidest ning sel mehel lihtsalt on annet sellisesse tükki õigeid näitlejaid valida, sest Surmava Rästiku Palgamõrvarirühmitus (tobe tõlge, ma tean) on pandud kokku nii mustadest, kollastest kui valgetest (ja sealjuures väga headest näitlejatest) ning Uma Thurman ise läbib siin filmis päris mitu enesetundeetappi, vähemalt nii mulle tundub: alguses koomast ärgates on ta küll väga jõuetu ja ei suuda kõndidagi, lõpus on ta külmaks teinud rea inimesi (üle saja kindlasti) ja Bill ootab veel ees!

PS. Kirjutan millalgi teisest osast kah.

Hinnang: 8/10

Pealkiri: "The Count of Monte Cristo" (Krahv Monte Cristo)
Režissöör: Jay Wolpert
Žanr: draama / seiklus
Aasta: 2002
Riik: USA / Suurbritannia / Iirimaa

Mängivad:
James Caviezel - Edmond Dantes
Guy Pearce - Fernand Mondego
Dagmara Dominczyk - Mercedès Iguanada
Richard Harris - Abbé Faria
James Frain - J.F. Villefort
"..."[---]

Sissejuhatus: Edmond Dantes on tavaline meremees. Ta elu võtab aga uue suuna siis, kui teda riigireetmises süüdistatakse ning kohtuta vangi mõistetakse. Ta viiakse salajasele saarele vangikongi, kus peab veetma 13. aastat enda elust.
Dantes-i eakas kongikaaslane avaldab talle enda suure saladuse - kuulsa Krahv Monte Cristo aarde asukoha. Lisaks aitab vana mees kaaslasel põgeneda ning kättemaksuhimuline Dantes asub aardejahile ...

Arvamus: Kui ma oma tuppa raamaturiiuli panin, siis vedasin siia ka Alexandre Dumas' teose "Krahv Monte-Cristo". Pean aga ausalt tunnistama, et lugeda pole ma seda jõudnud. Kunagi sai loetud küll mingit lühikest lastevarianti sellest, kuid ega ma eriti ei mäletanud enam midagi. Tihti mulle väga pikki filme ei meeldi vaadata, kuid selle filmi puhul võin küll öelda, et aeg läks lennates. Tänapäevasele äkšonile ja getofilmidele hea vaheldus, kirjandusklassika siiski. Mõtlesin täna küll midagi lustliku vaadata, kuid ei kahetse sugugi, et asusin seda filmi vaatama. Tõsiselt kift.

Hinnang: 9,5/10

Pealkiri: "The Last Unicorn" (Viimane ükssarv)
Režissöör: Jules Bass ja Arthur Rankin Jr.
Žanr: animatsioon / fantaasia / pere
Aasta: 1982
Riik: USA / Suurbritannia / Jaapan / Lääne-Saksamaa

Hääli Loevad:
Alan Arkin - Schmendrick
Jeff Bridges - Prince Lir
Mia Farrow - Unicorn/Amalthea
Tammy Grimes - Molly Grue
Robert Klein - The Butterfly
...[---]

Sissejuhatus: Joonisfilm algab sellega, kuidas kaks jahimeest on metsas. Vanem nendest räägib nooremale, et selles metsas elab ükssarv, tänu kellele on ei lange metsas puudelt kunagi lehed ega saja ka lund. Valitseb igavene kevad. Lahkused hõikab vanamees metsa poole, et ükssarv jääks igavest sellesse metsa, hoiaks silma peal puudel ja valvaks oma sõpru, sest tema on viimane omasugune. Ükssarv ise ei suuda seda uskuda. Sel hetkel kohtab ta üht poeetilist liblikat, kes tema küsimustele igatepidi vastu põikleb. Lõpuks saab ta teada, et üks Punane Pull ajas kõik teised ükssarved maailma lõppu. Kuuldes sellest, asub ükssarv teele leidmaks omasuguseid. Teepeal satub ta nõia Mommy Fortuna tsirkusesse, kus teda hoiatkse kinni koos teiste loomadega ja näidatakse raha eest inimestele. Sellest vangist päästab teda võlur Schmendrick, kus ühineb temaga otsimaks teisi ükssarvi. Mommy Fortuna käest kuulsid nad, enne tema surma kuningas Haggardist, kelle käsul Punane Pull ükssarved kokku ajas. Nad asuvad teele kuninga lossi, kui kohtavad lindpriidega, kellest üks - Molly Grue, ühineb nendega. Lossi läheduses ööbides imlub välja Punane Bull ja ükssarve päästmiseks muudab Schmendrick ta inimeseks. Ükssarv saab nimeks leedi Amalthea. Kahjuks hakkab aga inimeseks olemine mõjutama tema mälu selle kohta, milleks ta üldse seal lossis on.

Arvamus: Kui ma vaatasin filmi, siis ma suurt midagi varajasemast vaatamisest ei mäletanud. Mõned üksikud fragmendid. Sellest on kahju, sest tegu on äärmiselt ilusa joonisfilmiga. Animatsioon on tõesti kaunis. Juba puhtalt selle pärast tasuks seda vaadata. Mainimist väärt on fakt, et Jaapani stuudio Topcraft mitmed animaatorid/kunstnikud, kes animatsiooni tegi, on nüüdse tuntud Ghibli stuudio (näiteks sellised animefilmid nagu "Spirited Away" ja "Mononoke Hime") liikmed. Stoori on nagu ilusatel multikatel ikka - armastus, kurjus, sõprus jne. Sõnade kasutus on kohati veidike harjumatu, sest tegu on ju vanemat sorti filmiga. Selline vanatmoodi rääkimine. Laulud on kenad. Eriti muidugi tunnuslugu "The Last Unicorn", mille autor on Jimmy Webb ja esitajaks bänd nimega America.

Soovitan ilusate filmide/animatsioonide austajatele.

Hinnang: 7,5/10