FilmiPloog

Lihtsalt võrratult hea film. Liigutav ja dramaatiline. (Originaalsissekanne 29. september 2006)



Pealkiri: "The Pianist" (Pianist)
Režisöör: Roman Polanski
Žanr: biograafia / draama / sõda
Aasta: 2002
Riik: Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Poola

Mängivad:
Adrien Brody - Wladyslaw Szpilman
Thomas Kretschmann - Captain Wilm Hosenfeld
Frank Finlay - Father
Maureen Lipman - Mother
Emilia Fox - Dorota
...
[---]
Sissejuhatus: Film on tehtud juudist poola pianisti Władysław Szpilmani mälestuste järgi.

Władysław Szpilman, kuulus juudist poola pianist töötab Varssavi raadios, näeb oma maailma kokku varisemas, kui algab II maailmasõda ja Poola invasioon 1939 aasta septembris. Peale raadiojaama pommitamist suundub ta koju oma pere juurde ja saab teada, et Suurbritannia ja Prantsusmaa on Saksamaale sõja kuulutanud. Ta pere hingab kergendatult ja ootab sõja kiiret lõppu.

Kaks aastat mööduvad ja juutide elamistingimused ja õigused järjest kahanevad: neil võib olla ainult piiratud koguses raha, nad peavad kandma Taaveti tähega käepaela, et neid ära tuntaks ja 1941 aasta lõpus pandi nad kõik elaba Varssavi getosse. Seal pidid nad vastu seisma näljale, tagakiusamisele ja häbistamisele. Natsid tapsid hoidsid neid pidevas hirmus tapmiste ja piinamistega. Mitte palju hiljem kogutakse juudid kokku ja saadetakse rongiga koonduslaagritesse, kus nad kõik tapeti. Viimasel minultil päästab üks pere sõber Szpilmani, kuid tema pere satub vagunitesse. Edasi töötab ta saksa rekonstrueerismisüksuses ning hiljem peidab ta ennast, toetudes mitte-juutidest inimestele, kes teda ikka mäletavad. Selle aja juuksul näeb ta natsisõdurite julmust, mis väljendub valimatus tapmises, peksmistes ja põletamises.

Arvamus: Kui ma seda filmi esimest korda nägin olin kohe tõsiselt liigutatud. Nii Adrien Brody näitlemisest (mis tõi talle ka parima meesnäitleja oscari) kui ka tõetruust olukorra edasiandmisest. Ei saa ka mainimata jätta tohutult ilusat klaverimängu, mis kõlab kõige selle julmuse taustal. Film on hea, kuid samas ka tohutult masendav. Mida kõike inimene pole võimeline kaasinimesega tegema. Julm peksmine, tapmine ja inimeste häbistamine. Naljakas mõelda, et see juhtus kõigest 65 aastat tagasi. See võib tunduda kauge, kuid ometigi on see ajaloo käsitluses siiski väga lühike aeg. Meie vanavanemad ja vanavanavanemad elasid sel ajal. Raske on ette kujutada, millise õuduse need inimesed pidid sel ajal Saksamaal, Poolas ja mujal riikides läbi elama.
Władysław Szpilmani ellujäämine oli märkimisväärne. Elada sellistes oludes ja jätkata, küll raskeete mälestuste ja kogemustega, samalt kohalt, kus alustas - raadiost. Peale sõja lõppu kirjutas ta oma mälestustest raamatu, mille tema poeg Andrzej 1998 aastal avaldas. Sellest sai bestseller, mille järel vändati ka film, kuid Szpilman ise suri (2000 aasta juulis) enne filmi valmimist.
Soovitan filmi kõigile, kes armastavad väärt- ja ajaloofilme. Nõrganärvilistele vast mitte kõige parem vaatamismaterjal, sest inimeste mahalaskmist ja peksmist näidatakse otse, mis annab filmile tunduvalt tugevama mõju kui tavaline film, kus selliseid asju otseselt ei näidata.

Hinnang: 10/10