FilmiPloog

Sissekanne #5 täna.



Pealkiri: "12 Angry Men" (12 vihast meest)
Režissöör: Sidney Lumet
Žanr: krimi / põnevik / draama
Aasta: 1957
Riik: USA

Mängivad:
Martin Balsam - 1. vandekohtunik
John Fiedler - 2. vandekohtunik
Lee J. Cobb - 3. vandekohtunik
E.G. Marshall - 4. vandekohtunik
Jack Klugman - 5. vandekohtunik
...
[---]

Sissejuhatus: On üks erakordselt palav päev ning 12 vandekohtunikku peavad istuma ühes ruumis, et jõuda selgusele lihtsas mõrvaloos - süüdistatakse 18-aastast poissi oma isa surnuks pussitamises. 11 vandekohtunikku tema süüs ei kahtlegi - ometigi nähti teda sündmuspaigalt põgenemas, tema sõnul kaotatud nuga leiti mõrvapaigalt ning tema alibi on nõrk (käis kinos ega mäletagi, mida vaatamas). Üksainus vandekohtunik (Henry Fonda) on aga veendunud poisi süütuses ja kuna süüdi saab mõista vaid siis, kui kõik 12 vandekohtunikku ühel nõul on, üritab ta neid ümber veenda.

Arvamus: Jõle kummaline film on see "12 vihast meest". Lõpus ei jõua me selgusele, kas süüdistatav tegelikult tappis oma isa või mitte, samuti leidub teooriaid, kus arvatakse, et ainus poissi süütuks pidav 8. vandekohtunik sooritas ise tolle mõrva. Seega ei jõua film kuhugi, kuigi sündmuste käik on päris põnev ja on mitmeid vingeid nüansse. Kõik 96 minutit leiavad aset ühesainsas toas. Kummaline, et Lumet on suutnud nii väikse sündmuspaiga ja vaid 12 põhilise näitlejaga nii haarava filmi luua. Kindlasti üks parimaid mustvalgeid filme, mida tean. Lihtsalt klassika. : )

Mina muuseas arvan, et poiss oli süüdi. Samuti oli 8. vandekohtunik jõle muhe mees...

Hinnang: 8/10

Ei salli ämblikke? Ega meie neilegi ei meeldi!



Pealkiri: "Eight Legged Freaks" (Kaheksajalgsed ebardid)
Režissöör: Ellory Elkayem
Žanr: seiklus / komöödia / märul / ulme
Aasta: 2002
Riik: USA

Mängivad:
David Arquette - Chris McCormick
Kari Wuhrer - Šerif Samantha Parker
Scarlett Johansson - Ashley Parker
Scott Terra - Mike Parker
Leon Rippy - Wade
...
[---]

Sissejuhatus: Chris McCormick naaseb Prosperity linna, kus asub talle pärandatud kaevandus, väga halval ajal. Nimelt on kohalik ämblikukaupmees toitnud oma ämblikufarmi asukatele kilke, kes on korjatud saastatud kemikaalidega täidetud järve äärest. Seetõttu hakkavad ämblikud ülikiiresti kasvama. Esimesena saab asjast aimu Parkerite pere nooruk, kes avastab McCormicki kaevandustest ämblike uue kodu ning leiab ka ämblikujala. Ent isegi tema šerifist ema ei usu teda (ta on ju laps!) ning seega ei õnnestu tal kedagi selles osas veenda. Paraku ei ole tohutult kasvanud kaheksajalgsed ebardid sugugi sõbralikud - jaanalindudest ning koduloomadest neile ei piisa ja nii asuvadki nad Prosperity vaikset rahvast terroriseerima.

Arvamus: See film paistab au andvat B-filmidele ning saab sellega suurepäraselt hakkama. David Arquette on minu arvates väga mõnus tüüp, keda on alati hea filmides näha. Samuti on üks vinge tegelane mustanahaline Harlan, kes juhib omaenda raadiosaadet ning üritab üksikuid kuulajaid veenda tulnukate peatses sissetungis. Kui tegelastest keegi ei meeldinud, siis ehk šerifist ema ning "paha mees", Prosperity linnapea Wade. Huumor on ka päris huvitav, eriti ämblike häälitsused. Näiteks ühes stseenis kakleb koerasuurune ämblik abišerifi kassiga nende maja seinas ning too teeb kõiksugu kung-fu "haii-jaa" piuksatusi. Tegu on väga toreda ajaviitefilmiga, millel on õuduka- ja ulmesugemeid, kuigi peaasjalikult on ta suunatud teismelistele ning üritab olla peamiselt seiklusfilmi ja lõbusa komöödia rollis. Ämblikke kartvatele inimestele võib see muidugi parajalt kõhe olla, aga pole võrreldavgi näiteks ühe hea thrilleriga nimega "Arachnophobia".

Hinnang: 6/10

Paljud vihkavad seda filmi... minu arvamus on keskmine. Enam-vähem.



Pealkiri: "Cursed" (Neetud)
Režissöör: Wes Craven
Žanr: märul / õudukas
Aasta: 2005
Riik: USA

Mängivad:
Christina Ricci - Ellie
Jesse Eisenberg - Jimmy
Joshua Jackson - Jake
Shannon Elizabeth - Becky
Mya - Jenny
...
[---]

Sissejuhatus: Peale nende vanemate surma on Ellie (Christina Ricci) oma noorema venna Jimmy (Jesse Eisenberg) eest hoolt kandnud. Ühel pimedal ööl teevad nad Mulholland Drive'il avarii, mistõttu jääb noor naine (Shannon Elizabeth) oma autorusudesse lõksu. Ellie ja Jimmy püüded teda päästa ebaõnnestuvad, sest ühel hetkel kargab välja loomataoline elukas, kes naise tapab ning neid kriimustab. Lugu muutub veel segasemaks, kui ebausklik Jimmy neid rünnanud looma libahundiks pidama hakkab ning neil mõlemal hakkavad tekkima loomalikud instinktid.



Arvamus: Mis kõigil siis selle filmi vastu on? Nimelt tegi Wes Craven oma fännide jaoks masendava käigu, lõigates filmi PG-13 reitingu saamiseks leebemaks, muidugi kõik suurema rahanutsu nimel ("Snakes on a Plane" puhul tehti vastupidiselt ning paljude arvates tegi see teose kõvasti paremaks). Noh, "Cursed" sai hiljem ka Unrated DVD variandi (mis muidugi kõvasti parem on, sest verd lendab rohkem), aga see Craveni fännide pahameelt ei muutnud ning seda peetakse tema halvimaks filmiks.

Kui te mingit mõjuvat õudukat otsite, siis see ei sobi. Isegi arvutigraafika abil loodud libahunt ei ole see, mis eelmise sajandi kultuslibahundikates. Tema liigutused näevad lihtsalt võltsimad välja. Kurb küll, aga minu arvates on karvases kostüümis ringi lippav onu palju hirmsam kui mingi arvutiloomake. Ka põnevust on vähevõitu ning kerge lõputwist ei tee asja sugugi paremaks. Ainsaks kohaks, kui ma kramplikult toolist kinni hoidsin, oli Jenny (Mya) taga ajamine inimtühjas parklas ja liftis. Unrated DVD pakub verefännidele aga lusti küllaga, sest Shannon Elizabeth rebitakse pooleks ja leidub muidki toredusi (kuigi Ellie unenäos, kus ta Jake'i (Joshua Jackson) kaelast hammustab ning arvutiga loodud veregeisri vallandab, on parajalt naeruväärne).

Libahundifilmide ning Wes Craveni fännina valmistas "Cursed" mõnes mõttes küll pettumuse, aga üldiselt on ta vaatamist väärt küll, kui just mingit meistriteost ei oota.

Hinnang: 4/10

Kunagi meeldis väga, nüüd veidi vähem. Aga hea on ta siiski!



Pealkiri: "Rat Race" (Miljonijaht)
Režissöör: Jerry Zucker
Žanr: komöödia / seiklus
Aasta: 2001
Riik: Kanada / USA

Mängivad:
Breckin Meyer - Nick Schaffer
Cuba Gooding Jr. - Owen Templeton
Rowan Atkinson - Enrico Pollini
John Cleese - Donald P. Sinclair
Seth Green - Duane Cody
Whoopi Goldberg - Vera Baker
Jon Lovitz - Randy Pear
...
[---]

Sissejuhatus: Uuem variant klassikust "It's a Mad Mad Mad Mad World". Kamp miljonäre on tüdinenud igavaks muutunud tavalistest kihlvedudest, sestap korraldab Las Vegase kasiinoomanik Donald P. Sinclair (John Cleese) 'Miljonijahi'. Kuus juhuslikult valitud ja üksteisele võhivõõrast peret/inimest peavad läbima raske maa Las Vegasest New Mexico linna Silver City, kus ühes kapis luku taga on kaks miljonit dollarit. Võistlejad on väga erinevad: itaallasest narkoleptik Enrico Pollini (Rowan Atkinson); nooruk Duane Cody (Seth Green) koos ülerõngastatud vennaga (Vince Vieluf); ema (Whoopi Goldberg) koos oma tütrega (Lanai Chapman), kellega ta üle pika aja taas kokku sai; juudi päritolu pereisa (Jon Lovitz), kes koos naise (Kathy Najimy) ja lastega ilma neile rahast sõnagi rääkimata võistleb; kurikuulus hokikohtunik, keda peale valeotsuse tegemist ei sallita (Cuba Gooding Jr.) ning korralik noor advokaat (Breckin Meyer). Kõigil on võisteldes omad meetodid ning ränk reis ei olegi nii lihtne, kui esialgu tundus. Samal ajal jälgivad põnevil miljonärid kogu jahti pealt ning panevad võistlejate peale panuseid.

Arvamus: Nalja saab, seda kindlasti. Peaasjalikult ilmselt tänu John Cleese'ile, kes kehastab rikast kasiinoomanikku. Samuti on Zucker otsustanud võimalikult pöörase peale välja minna. Reisitakse helikiirusel liikuva masinaga, transvestiite täis bussiga, helikopteriga jms. Võistlejad jõuavad teekonnal natsimuuseumisse, inimtühja kõrbesse ja mujale pöörastesse kohtadesse. Näitlejad on üpris hästi valitud, eriti Atkinson (kelle peale kohe panustatakse ning kes osutub paraku narkoleptikuks).

Mõnus ajaviitefilm igatahes. Kannatab korduvat vaatamist ning huumorit on kah küllaga ja tegelasi on mitmekülgselt, igaühel oma "kiiks".

Hinnang: 6/10

Tohoh. Neli liiget ja ainult mina kirjutan. : /



Pealkiri: "City of Rott" (City of Rott?)
Režissöör: Frank Sudol
Žanr: animatsioon / märul / õudukas / komöödia
Aasta: 2006
Riik: USA

Hääli loeb:
Frank Sudol
...[---]

Sissejuhatus: Kogu linn on väikeste uss-parasiitide poolt pahupidi pööratud. Kõik inimesed on moondunud lihasöödikutest zombideks ning üksikud ellujäänud nakatuvad ükshaaval. Kogu sündmuste keskel liigub ringi vanamees Fred, kelle ainsaks eesmärgiks on leida omale uus paar susse (kuna vanad pigistavad!). Tema ainsaks vestluskaaslaseks on ustav kepp ("Walker"), mis kõndimise ning zombitapmise talle lihtsamaks teeb. Kas Fred leiab endale uued sussid?



Arvamus: Esiteks, mis selle animatsiooni ainulaadseks teeb - kõik on ühe aastaga valmis tehtud ühe isiku poolt, kes filmi kirjutas, joonistas ja ka hääli loeb (Frank Sudol). Au tuleb juba seepärast anda, et on selline täispikk joonisfilm niimoodi üksinda valmis tehtud. Sudolil on ka paar päris uut ideed olnud, näiteks peategelaseks iidvana ätt ning talle kaaslaseks rääkiv kepp, samuti ka väikesed parasiidid, mis inimesi zombideks muudab (sama idee leidis kasutust ka James Gunni õudukas "Slither").

Film võib olla vägagi tüütav. Peale poolt tundi muutub lõpmatu tapmine lausa väsitavaks ja see on filmis suureks miinuseks. Dialoog on samuti väga vähene, kuigi olemasolevad monoloogid ja vestlused on vägagi humoorikad. Aga jah, see film on üks puhas 77 minutit vägivalda, verd ja soolikaid, mis on iseenesest päris soliidselt tehtud.

Hinnang: 5/10

Kui te olete oma blogis meid linkinud, siis või(ksi)te nime ja aadressi ära muuta.
Miks nime muutsime? Sest meeskonda lisandus ka Ragnar ning võimalik, et neid tuleb tulevikus veel.

Ciao!

Käisin alles eile vaatamas. Kommenteerin veel, kui mälu värske. :)



Pealkiri: "Casino Royale" (Casino Royale)
Režissöör: Martin Campbell
Žanr: märul / seiklus / põnevik
Aasta: 2006
Riik: USA / Saksamaa / Suurbritannia / Tšehhi

Mängivad:
Daniel Craig - James Bond
Eva Green - Vesper Lynd
Mads Mikkelsen - Le Chiffre
Judi Dench - M
Jeffrey Wright - Felix Leiter
[---]

Sissejuhatus: Esimene missioon agent 007-na viib James Bondi (Daniel Craig) maailma terroriste rahastava Le Chiffre’ini (Mads Mikkelsen). Selleks, et see mees peatada ning hävitada laiaulatuslik terrorivõrgustik, peab Bond lööma Le Chiffre’it ülikõrgete panustega pokkerimängus, mille toimumispaigaks on Casino Royale. Bondi häirib esialgu väga, et tema järele saadetakse valvama rahandusministeeriumi agent Vesper Lynd (Eva Green), kelle ülesandeks on hoida silm peal Bondi hoolde usaldatud riigi rahal. Aga üksteisele järgnevates eluohtlikes situatsioonides kujuneb välja vastastikune veetlus, mis muudab olukorra mõlema jaoks üha keerukamaks ning toob kaasa sündmused, mis muudavad Bondi elu igaveseks.



Arvamus: Film on väga elegantne ja šikk. Kõik kannavad kalleid riideid, sõidavad kulukate autodega ning kõnelevad oma aktsendiga. Algus oli küll väga tagaajamist täis - ja head actionit. Täitsa filmi alguses ajab Bond taga pommivalmistajat Mollakad läbi valmiva kõrghoone. Sebastien Foucan, kes tagaaetavat kehastab, on parkour'i-nimelise spordiala kaasasustaja, seega võite arvata, mis imetrikke ta korda saadab. Peale mõne teise kuti tagaajamist kõik aga vaibub kuni päris lõpuni, mis oli üpris meeldiv. Rootsi päritolu Mads Mikkelsen kehastab tema suurimat vastast Le Chiffre'd päris hästi ning tema "viga" on ka päris huvitav (pisarajuha hälve!). Tunnistan, et ei teadnud Bondist mitte kui midagi enne selle filmi nägemist (peale selle, et ta on salaagent, kel on luba tappa), seega mingit erilist võrdlusmomenti ei saa anda. Daniel Craig ise, kelles paljud enne filmi kinolinadele jõudmist kahtlesid, täitis rolli ka üsna suurepäraselt oma meelitava, ent külma jutuga.

Lõpupoolne piinamisstseen on ka klass omaette. ^^

Hinnang: 6,5/10

Üks kindlaid lemmikfilme. Nii naljakas ja nii kuradi verine. :P



Pealkiri: "Thursday" (Neljapäev)
Režissöör: Skip Woods
Žanr: krimi /märul / komöödia
Aasta: 1998
Riik: USA

Mängivad:
Thomas Jane - Casey
Aaron Eckhart - Nick
Mickey Rourke - Kasarov
Paulina Porizkova - Dallas
James LeGros - Billy Hill
...[---]

Sissejuhatus: Casey on endine narkoärikas, kes on suutnud oma halvale minevikule selja pöörata ning elab nüüd ilusat elu - ta on abielus ning töötab eduka arhitektina. Kui tema abikaasa ühel hommikul ärireisile läheb, tormab sisse Casey vana sõber Nick, kes oma sõnul on läinud sama teed mis Casey ning on nüüd kihlatud. Paraku saab uudishimu Casey'st võitu ning Nicki äraolekul vaatab tolle kohvrisse, mis tal kaasas on. Leides sealt kottide kaupa heroiini, saab Casey tigedaks ning laseb kõik kraanikausist alla. Siis läheb kõik allamäge ning järjest hakkavad talle ukse taha ilmuma inimesed, kes heroiinist vägagi huvitatud on ning Casey'le väga põrguliku neljapäeva põhjustavad.

Arvamus: See on vist ainus film, mille puhul on TV3 enne filmi näitamist reklaamis hoiatanud: "Alla 16a ei soovitata!". Õigus neil on, sest verd pritsib ikka korralikult, rääkimata vägistamisstseenist (mille teeb ainulaadseks see, et vägistajaks on hoopis naine) ning narkootikumidest nagu heroiin ja kanep. Sellegipoolest on "Thursday" täis väga korralikku musta huumorit ning naerda sain ma päris palju. Lavastajast Skip Woodsist aga ei tea keegi midagi. Paljud spekuleerivad, et tegu on Tarantino pseudonüümiga, sest ometigi on "Thursday" väga tarantinolik ning Woodsi lavastatud "Thursday" ning kirjutatud "Swordfish" jäävad just sinna kuueaastasesse ajavahemikku, mil Tarantino peale "Jackie Browni" ning enne "Kill Bill Vol. 1" pausi tegi.

Igatahes, "Thursday" algab väga naljaka intro-stseeniga, kus pahad tegelased hilisõhtul bensiinijaamas viibivad, nende eesotsas olev Nick üritab (tõenäoliselt immigrandist) müüjanna käest kohvi osta. Muidugi muutub kogu värk märksa verisemaks ning kahe püstolilasuga saabki see sünge kriminull tuurid sisse. Tegelased on muidugi äärmiselt värvikad. Prostituudiliku välimusega Dallas vägistab Casey, psühhopaadist Billy Hill lõikab Casey käeshoitava ketassaega peaaegu seibideks ning vahepeal sajab sisse ka kentsaka välimusega mehike, kes tahab Casey'ga korraldada adopteerimiseks vajalikku vestlust (samuti väga naljakas stseen). Film ei kaota hoogu hetkekski ja tugeva närviga inimestel ning kriminullide austajaile soovitaks igati.

Hinnang: 7/10

"WhAT's EATing you?"
Veel lisa õudusfilmide juurde. Otsustasin selgeks teha, et see film ei vääri IMDb's seda 5.4, mis ta saanud on!



Pealkiri: "Jeepers Creepers" (Jeepers Creepers)
Režissöör: Victor Salva
Žanr: õudukas / draama / seiklus
Aasta: 2001
Riik: USA

Mängivad:
Gina Philips - Trish Jenner
Justin Long - Darry Jenner
Jonathan Breck - The Creeper
Patricia Belcher - Jezelle Gay Hartman
Eileen Brennan - The Cat Lady
...

[---]

Sissejuhatus: Darry ja Trish on vend ja õde, kes sõidavad mööda maanteed peale suvevaheaja algust koju. Ühel hetkel ilmub nende taha tohutu võimas möirgav autologu, mis üritab neid teelt välja ajada. Darryl ja Trishil õnnestub aga kummalise ründaja käest pääseda. Hiljem näevad nad vana kiriku juurest mööda sõites sedasama autot ning mustas mantlis ja musta kaabuga meest linadesse mässitud kimpe suurest torust sisse viskamas. Uudishimust otsustavad nad hiljem asja uurima minna ning avastavad alt keldri, mille seinad on kaetud säilitatud laipadega, kes on omavahel kokku õmmeldud.

Darry ja Trish teatavad nähtust politseisse, aga suurt möirgavat autot (mille numbrimärgile on kirjutatud muuhulgas "BEating You") juhtiv mees hakkab nende vastu aina enam huvi tundma. Ajapikku selgub, et tegu on hoopis koletisega, kes ei puhka enne, kuni on neid süüa saanud.

Arvamus: Nõustun teiste õudukafanaatikutega. Filmi esimene pool oli tõepoolest geniaalne - rünnak selle suure jubeda autoga, Darry kukkumas sügavale kiriku keldrisse ning koletis neid taga ajamas. Teisel poolel muudeti kogu ooper mingiks tapmiseks, koletise lõust näidati muidugi ära ning suurest põnevusest oligi tükk ära hammustatud. "Jeepers Creepers" on üpris ainulaadne ka päris huvitavate ideede poolest, nagu see auto ise ja vanaaegse laulu kasutamine (Darryle ja Trishile öeldakse, et seda laulu kuuldes peaksid nad jooksma, kuis suudavad). Kahju, et teise poolega niiviisi ämbrisse astuti (mingi verine tagaajamine pimedas politseijaoskonnas), kuigi lõpplahendus ise polnudki kõige rõõmsam.

"Jeepers Creepers" kannatab korduvat vaatamist, soovitatavalt üksi ja pimedas. Tõotan, et hoolimata viimase aastate õudukate aina halvenevast mainest jagub ehmatuskohti ja muidu pinget kõvasti.

Hinnang: 6,5/10

Mõtlesin Animatsioonid kategooriat väheke täiendada. See teos on minu isiklik lemmik koos klassikaks saanud "Toy Story'ga", seega miks mitte?



Pealkiri: "Over the Hedge" (Üle heki)
Režissöör: Tim Johnson ja Karey Kirkpatrick
Žanr: animatsioon / komöödia / seiklus / pere
Aasta: 2006
Riik: USA

Hääli loevad:
Bruce Willis - RJ
Garry Shandling - Verne
Steve Carell - Hammy
Wanda Sykes - Stella
William Shatner - Ozzie
Nick Nolte - Vincent

[---]

Sissejuhatus: RJ on üksi ringi uitav pesukaru, kes ühel ööl metsikut kõhukorinat tunneb. Nõnda ronib ta ettevaatlikult kurja karu Vincenti koopasse, et tolle kartulikrõpsu- ja kommivarud vaikselt sisse vehkida. Paraku tabatakse ta teolt ning kärutäis Vincenti toidukraami hävineb. Selle asemel, et RJ'le otsa peale teha, nõuab karu temalt kaotatud kraami tagastamist ühe nädala jooksul. Alguses näib nõue võimatuna, ent RJ'l tuleb pähe geniaalne plaan.

Metsas ärkavad loomad talveunest ning avastavad, et midagi ei ole süüa. Otsides omale puuoksi, mida närida, satuvad nad millegi suure ja hirmsa otsa. See on kõrge ja roheline, kilpkonna Verne'i arvates mingit sorti põõsas. Puu otsast aga kostub tark selgitus: "See on hekk." Seal seisab elukogenud pesukaru RJ, kes kohe loomadele nende talveune ajal tekkinud elamurajoone tutvustab. Samuti näitab RJ neile ka toitu, mida söövad inimesed ja mis on loomatoidust poole maitsvamad. Loomad hakkavadki niisiis naabruskonnast toitu pätsama, teadmata RJ plaanist...

Arvamus: Algselt ei osanud ma sellisest koostööst nagu Johnson & Kirkpatrick miskit arvata. Johnsoni "Antz" oli mind külmaks jätnud, aga siiski otsustasin seda kinno vaatama minna - loomulikult inglise keeles (eestikeelsed dublaažid mulle eriti ei meeldi). Pettuma ma ei pidanud! Tavaliselt animatsioonid mind eriti naerma ei aja, aga seekord olin mitmel korral krampis. Seega, huumorit oli pidevalt - seda eriti tänu tormakale oravale Hammy'le (kelle häält tegi Steve Carell ja who stole the show) ning hoog samuti pidevalt sees. Lõpp oli ka äärmiselt mõnus ja nagu animatsioonides ikka, leidus truu moraal.

Kui ehk midagi häiris, siis pidev teema loomapiinamise ümber. Jällegi üks animatsiooni kuldreegleid ehk "paha tegelane" oli täidetud verejanulise karu ning pahase ärinaise abil. Ärinaine muidugi võttis kohe ette pisiloomade mahalöömise, kutsudes selleks kohale tüseda putukatõrjetegelase, kes kõikjale tema aeda mingid lõikuraparaadid ja laserid paigutas. Muidugi viga ei saanud keegi, aga see kavatsus loomakestele viga teha käis veidi närvidele, tegu ju lastefilmiga.

Hinnang: 8/10

Tõsi, praegu ei pruugi vaatajaskond selles teoses mingit suurt koledraamat näha. Aga aastal 1972 pöörati küll pilgud ära ja lahkuti kinosaalist (jõudis see üldse kinodesse?).



Pealkiri: "The Last House on the Left" (Viimane maja vasakut kätt)
Režissöör: Wes Craven
Žanr: õudukas / märul
Aasta: 1972
Riik: USA

Mängivad:
Sandra Cassel - Mari Collingwood
Lucy Grantham - Phyllis Stone
David Hess - Krug Stillo
Fred J. Lincoln - Fred 'Weasel' Podowski
Jeramie Rain - Sadie

[---]

Sissejuhatus: Kaudselt põhineb kaudselt Rootsi lavastaja Ingmar Bergmani filmil "Jungfrukällan" (The Virgin Spring). Kaks teismelist tüdrukut - Mari ja Phyllis - lähevad linna, tähistamaks Mari 17ndat sünnipäeva Bloodlusti kontserdil. Samal ajal levib uudis, et on pääsenud vabaks 4 psühhopaati, kelle minevik ei ole just helde - eriti bande liidril Krugil. Mari ja Phyllis otsustavad enne kontsertit veidi kanepit muretsema ja satuvadki nende psühhopaatide kätte. Nad röövitakse. Bande toimetab nad tühjale maa-alale, mis ei jää ühe tüdruku kodust sugugi kaugele. Nad vägistatakse ja mõrvatakse alandavalt. Bande aga otsustab ööbida vales kodus - ühe tüdruku vanemate juures. Nood saavad kiiresti teada, mis kamp on tütarlastega teinud ning hakkavad plaanima võigast kättemaksu.

Hea näide ütlemisest "Revenge is a best dish served cold". Samuti sarnaneb film vägagi teosele "I Spit on Your Grave", ainult nüüd on kättemaksu teostajateks tüdruku vanemad.

Arvamus: Wes Craveni karjäär on olnud käänuline. Tema kaamerast on tulnud kraami, mida mäletatakse veel aastakümneid ning teoseid, mis suurema huvispektri alt välja jäänud on. Suurimateks tema saavutusteks võib ehk lugeda "Scream"-triloogiat, "A Nightmare on Elm Streeti" (millele nüüdseks on juba 6 järge) ning "The Hills Have Eyes'i" (millel on järg, re-make ning ka re-make'ile valmimas järg). "The Last House on the Left" on aga tema esimene film ja ta võib ka uhke olla, kuna see film on üks kindlaid kandidaate filmiajaloo jubedamate piinamis- ja vägistamisstseenide osas.

Mis mulle meeldib, on idee. Kaks tüdrukut mõrvatakse psühhopaatide poolt ning nemad jõuavad oma tapateekonnal ööbima perekonna juurde, kes asjast aimu saab. Mina küll terve teose vältel suuremat pinget ei leidnud - kindlasti asi amatöörlikus muusikas. See-eest on närvilisust palju ning hetkiti tekib ka tahtmine mujale vaadata, seda eriti lõpus ning Mari-Phyllise tapmise ajal. Jube, milleks vanemad võimelised on, kui oma tütre tapjatega silmitsi seisavad! Ilmselt on 6 sellele filmile õiglane hinne. Praegu saaks sellest palju põnevama tüki, kui tol ajal ja ometigi on see Craveni esimene film, seega tuleb leebe olla. Aga peale idee ja võigaste stseenide mina suurt ei leidnud. Parajalt odav teos ta on.

Hinnang: 6/10

Midagi huvitavat Hong Kongist.





Pealkiri: "Gin gwai" (Silm)
Režissöör: Oxide Pang Chun ja Danny Pang
Žanr: draama / märul / õudukas
Aasta: 2002
Riik: Hong Kong / Suurbritannia / Singapur

Mängivad:
Angelica Lee - Wong Kar Mun (as Lee Sin-Je)
Lawrence Chou - Dr. Wah
Chutcha Rujinanon - Ling
Yut Lai So - Yingying
Candy Lo - Yee (Mun's Sister)
...

[---]

Sissejuhatus: Wong Kar Mun on pime alates teisest eluaastast. 20. aastaselt läheb ta operatsioonile ja saab endale uued silmad. Kuna ta pole aga kunagi õppinud midagi, mis seostub nägemisega, siis ei oska ta kirjutada ega lugeda, ning nägemise taastumise tõttu ei saa ta mängida pimedate orkestris. Nüüd peab ta kõike uuesti õppima. Lisaks kõgele hakab ta nägema surnud inimeste vaime. Midagi sarnast filmiga "The Sixth Sense". Vaimud liiguvad ringi nagu tavalised inimesed: poiss, kes otsib oma kaarti, koolipoiss, kes jäi auto alla, vana naine haiglas ja muidugi ajukasvajaga tüdruk, kellega ta haiglas olles kohtus. Öösiti muutub Muni silmis tema enda tuba kellegi teise omaks. Oma murest räägib ta Dr. Wah'le, arstile, kes aitab muni tulla toime nägemisega. Tegu on nägusa noormehega, niiet võite juba ise arvata, mis sünnib :)

Filmi keskpaiku saab selgeks, et Mun näeb paljuski seda, mis silmade endine omanik. Nii nad siis suunduvad Taisse, kust on silmadoonor pärit ja proovivad asja lahendada.

Arvamus: Film on suhteliselt õudne. Vähemalt minu jaoks. Juba muusika on selline, et ei pea nägema, et külmajudinad jookseks. Filmi ülesehitus on aga huvitav. Kui võtta näiteks "Ringu", siis erinevalt sealsest filmist ei hakata kohe probleemiga tegelema. Pool filmi on sellest, et Mun näeb vaime ja keskendutakse tema harjumisele olukorrale. Teises pooles hakatakse probleemi lahendama. Erieffektid ja muusika on mõnusad. Võibolla oleks natukene rohkem tahnud Mun'i ja dr. Wha vahelist sädemeteket näha, sest see tekkis kuidagi järsku. Muidu on see suhe piisavalt tagaplaanil. Mis puutub õudsesse, siis seda on piisavalt. Ära tuleks mainida juhtum kalligraafia õppimise ajal ja liftis. Näitlejatöö on hea. Emotsioonid erinevates olukordades on kenasti edasi antud. Võibolla Muni tekkinud äkki tekkinud julgus pole niivõrdd usutav, aga ülejäänud osas pole küll kurta.Õudukafännidele kindlasti midagi head vaatamiseks!

Ja nagu tavaks saanud, teeb Hollywood oma varjandi filmist, mis peaks ilmuma tuleval aastal. Aga mind huvitab, mis nad lõpuga teevad, mis pole just kõige rõõmsam.

Hinnang: 7,5/10

Kõik on näinud neid ägedaid treiliereid, kus esimesed laused on a'la from the director of ... või from the makers of ... . Kindel laks, et on mingi õnnega hästi välja kukkunud filmi varjus elamine. Kuidagi ju peab uue toosi koksi jaoks raha hankima. Lootsin verd, äktsionit ja mitte mingit sisu. Peab tunnistama, et filmidega panevad minu lootused päris täppi viimasel ajal.
Aga seekord siis: from the makers of Training Day.



Pealkiri: "Harsh Times"
Režissöör: David Ayer
Žanr: krimi / draama
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Christian Bale - Jim Luther Davis
Freddy Rodríguez - Mike Alonzo
Eva Longoria - Sylvia
Tammy Trull - Marta
Noel Gugliemi - Flaco
...

[---]
Sissejuhatus: Jim ja Mike on vanad sõbrad, kes on minevikus parajad pätid olnud ja ega hetkl paremad pole. Üritavad head tööd leida ja elu korda saada. Maja, lapsed, koer, kass, auto ja armastav naine - mida enam tahta. Arvata võib, et see ei saa olema kerga ja ilma kompromissideta. Vanad harjumused ja Jim'i vaimne häire sõjaväe karjäärist lisavad sisule vürtsi.

Arvamus: Pidin kogu aeg sundima end seda filmi vaatama. Liialt ära mälutud teema. Mitte mingit põnevust. Esimese kümne minuti jooksul arvab lõpu ette ära. Ette arvatatav ja igav sisu. Kogu film jätab täiesti külmaks ja ei vääri isegi ajaviiteks või lihtlabaseks meelelahutuseks.

Hinnang: 3/10

Tänapäeva Hollywoodi õudustööstuse hirmutamismeetodiks on võimalikult palju tapmist, verd ja vägivalda. Võiks öelda, et see hakkab juba kuluma ning seetõttu võivadki PG-13 Jaapani tondilugude jänkiversioonid palju teretulnumad olla. Ma küll ei väida, et õudusfilmifriik peaks taolisest toodangust eemale hoidma, aga võltsverega minnakse liiale küll. On ka häid šokiõudukaid, näiteks nagu seda oli "The Hills Have Eyes", mille lavastas prantslane Alexandre Aja. Nüüd räägiks natuke ka ühest tema teisest filmist.



Pealkiri: "Haute tension" (Kõrgepinge)
Režissöör: Alexandre Aja
Žanr: õudukas / märul
Aasta: 2003
Riik: Prantsusmaa

Mängivad:
Cécile De France - Marie
Maïwenn Le Besco - Alex
Franck Khalfoun - Jimmy
Andrei Finti - Alexi isa
Oana Pellea - Alexi ema
...

[---]

Sissejuhatus: Ülikoolisõbrannad Marie ja Alex suunduvad viimase vanemate koju puhkama. Nende rahulikku olemist segab aga võõras, kes hilisõhtul nende uksele koputab. Too tapab Alexi isa, ema, venna ja koera ning veab kinniseotud Alexi oma autosse. Lootuses päästa oma sõbrannat, asub õnneks ellu jäänud Marie teda jälitama, mõistmata olukorra ohtlikkust.



Arvamus: Lugu on iseenesest lihtne - killer koputab uksele, korraldab veresauna ning järgneb lõppematu pinge, kui Marie mõrtsukat jälitab. Ometigi pole selles midagi halba, sest tihti on lihtne ja põnev õudukas palju vaadatavam kui šüžeepöördeid täis tondikas. Paljud ei jäänud aga Aja kriipiva koleõudukaga rahule. Näiteks peeti lõputwisti ebavajalikuks ning Dean Koontzi fännid nägid plagiaati, kuna sisu oli analoogne tolle raamatuga "Intensity". Twist oli tõesti tarbetu, kiire lõppmäng killeriga oleks mulle palju rahuldustpakkuvam olnud ning sellise sisuga filmi pole ju vaja mõttetult taibukaks üritada teha. Verd aga valatakse korralikult. Mõrtsukas notib oma teel kõikvõimalikke inimesi, kasutades selleks kirvest, käsitsikasutatavat ketassaagi ja isegi kirjutuslauda. Kullakallis MPAA andis sellele lausa NC-17 reitingu.

Minu arvates oli prantsuse keel meeldiv vaheldus Ameerika jõhkerfilmindusele, mõrtsukas ise oli parajalt jube sell ning osade stseenide juures lihtsalt peab juukseid katkuma, sest nii põnevaks läheb. Soovitan ainult külma närviga inimestele!

Hinnang: 6,5/10

"Hold me," palus Kim Edwardit.
"I can't," vastas too talle kurvalt.



Pealkiri: "Edward Scissorhands" (Edward Käärkäsi)
Režissöör: Tim Burton
Žanr: draama / komöödia / fantaasia
Aasta: 1990
Riik: USA

Mängivad:
Johnny Depp - Edward
Winona Ryder - Kim
Dianne West - Peg
Anthony Michael Hall - Jim
Kathy Baker - Joyce
Vincent Price - The Inventor
...

[---]

Sissejuhatus: Edward (Johnny Depp) on ühe osava leiutaja pooleli jäänud kätetöö. Tema looja suri enne, kui oma tööga valmis sai. Seetõttu ongi tal käte asemel teravad käärid.
Ühel päeval leiab hoolas külaelanik (Dianne West) üksiku Edwardi leiduri elukohast ning otsustab ta enda koju elama võtta. Edwardist saab kiiresti külaelu asendamatu liige tänu enda osavusele hekilõikamisel ja koerapügamisel. Kuid elu ei lähe edasi nii roosiliselt ja Edwardis lööb lõkkele armastus, millele on määratud traagiline lõpp ...

Arvamus: Ma nägin seda filmi esimest korda noorelt, ehk 6-7 aastaselt. Tegu on ilmselt Deppi ühe parima osatäitmise ja Burtoni (ühe?) parima filmiga. Kogu filmi vältel on ainsad rõõmsad noodid ehk Edward viivuks naeratamas või erksates toonides väikelinn, mis kohe selle kõrval mäekünkal asuva sünge ja räämas lossiga efektiivse kontrasti loob. Teos on omapärane segu sürrealistlikust fantaasiafilmist ja poolhumoorikast draamast. Ja sel draamal on ka üks traagilisemaid lõppe üldse. Miski ei lõpe kellegi jaoks hästi ja toon ei muutu kordagi positiivsemaks (va. stseen, kus külanaised Edwardil oma koeri pügada lasevad). Danny Elfmani muusika sobib samuti perfektselt. Winona Ryder teeb ka väga meeldiva rolli ja kui aus olla, siis kõik näitlejatööd olid head. Väikese etteaste teeb ka Vincent Price leiutajana ning see roll jäi tema viimaseks enne tema surma.

Järele mõeldes võiks selle filmi stsenaariumi põhjal ka väga veenva teatrilavastuse sooritada, kuigi ma kahtlen, kas Burtonile omaseid visuaalseid iseärasusi lavakunstis edasi anda oleks võimalik. Soovitan "Edward Scissorhandsi" neile, kes naudivad luulet, draamafilme ja kerget musta huumorit. See on kogemus, mis jääb eluks ajaks meelde (eriti jõulude ajal!)

Hinnang: 8/10

Pole siia ammu kirjutanud ja seega otsustasin ühest Kevin Smithi filmist jutustada.



Pealkiri: "Jay and Silent Bob Strike Back" (Jay ja Vaikne Bob annavad vastulöögi)
Režissöör: Kevin Smith
Žanr: komöödia / seiklus
Aasta: 2001
Riik: USA

Mängivad:
Jason Mewes - Jay
Kevin Smith - Vaikne Bob
Ben Affleck - Holden McNeil / iseennast
Shannon Elizabeth - Justice
Eliza Dushku - Sissy
Seann William Scott - Brent
...

[---]

Sissejuhatus: Jay (Jason Mewes) ja Vaikne Bob (Kevin Smith ise) avastavad ühel rahulikul päeval, et nende põhjal loodud tegelastega koomiksist (Bluntman & Chronic) tehakse film. Nemad aga pole kuhugi alla kirjutanud ega sellest isegi varem kuulnud. Mis kõige hullem, nemad ei ole näinud kopitatki. Seega teevad nad otsuse tormata Hollywoodi ning see film tümaks teha, kuna internetis on film suure laimu all ning seetõttu ähvardab see ka nende endi maine langemist. Pöörane retk New Jerseyst Hollywoodi võib alata!

Arvamus: Paandunud Kevin Smithi fänn ei ole ma kunagi olnud. Olen näinud tema filme "Mallrats" ja "Clerks." ning otsustasin hea komöödia tujus ka selle ära kaeda. Pettuma ei pidanud ning siin filmis on tõepoolest kõike. Liibuvad superkangelaste kostüümid (Smith on olnud kauaaegne koomiksifänn ja lausa müüs oma koomiksikogu ära, et filmida "Clerks.", peale filmi edu ostis ta oma kogu jälle tagasi), Star Wars, ringihüplev orangutang, kuulsused iseennast kehastamas ja homonaljad. Kui mina komöödiat vaadates naeran, siis on see hea märk - nimelt ainsad teised naljafilmid, mis on minu kõhulihased valutama pannud, on "Shaun of the Dead" ja "Office Space". Isegi "Mallrats" ega "Clerks." ei suutnud mind nii naerma ajada. See film lihtsalt on tase ja sellise suhtumisega tuleb seda ka vaadata.

Hinnang: 7,5/10