Kõige rohkem peavalu valmistab kategooria, ehk siis žanr. Põnevik? Õudusfilm? Krimi? Las olla märul, kuna IMDb on selle žanride järjestuses esimeseks lükanud.
Pealkiri: "Snakes on a Plane" (Maod lennukis)
Režissöör: David R. Ellis
Žanr: märul / põnevik / õudukas
Aasta: 2006
Riik: USA
Mängivad:
Samuel L. Jackson - Neville Flynn
Julianna Margulies - Claire Miller
Nathan Phillips - Sean Jones
Rachel Blanchard - Mercedes Harbont
Flex Alexander - Three G's/Clarence Dewey
[---]
Sissejuhatus: FBI agent Neville Flynn (Samuel L. Jackson) on ekspert ohtlike situatsioonide alal. Mitte miski tema senise karjääri jooksul kogetust ei valmista teda ette selleks, mis ootab meest marsruudil Havai - Los Angeles. Flynni ülesandeks on toimetada kohtu ette oluline tunnistaja (Nathan Phillips), kelle abiga saaks toimetada trellide taha mõjuka mafiabossi. Missiooni nurjamiseks päästavad vastased lennukis valla mitusada ohtlikku mürgimadu. Nüüd peab karastatud agent koos algaja piloodi, hirmunud meeskonna ja reisijatega alustama meeleheitlikku võitlust ellujäämise nimel.
Arvamus: See pole Hollywoodis harv juhus, kui režissöörid käega löövad ja võimalikult suure kassatulu nimel algselt R-filmina tehtud teose PG-13 reitingu kindlustamiseks lapsemänguks kärbivad. Juhtus see ju Wes Craveni suurima ebaõnnestumisega, "Cursed" (endal on muidu film Unrated'na olemas, aga siiski). "Maod lennukis" puhul oli see aga vastupidine. Algselt pidi maomärul nooremale vanusegrupile suunatud olema, ent viie lisapäevaga filmitud alastistseen ja jõhkrused kindlustasid siiski R-reitingu. See ei olnud üldsegi halb mõte... tuleb vaid kiita.
Minu eelarvamused enne filmi nägemist olid lootusrikkad. Võtsin seda kui tavalist ajaveetmis-popkornifilmi koos mürgiste madudega, kes tapavad ning Samuel L Jacksoniga, kes kõik päästab. Pettuda ei saanud. Maod ründasid oksekottidest, tualettpottidest ning laps sai viga ja koer pisteti nahka. David R. Ellise kätesse usaldati "Snakes on a Plane" õigustatult, sest tema eelmised tööd "Cellular" ja "Final Destination 2" ei olnud sugugi kehvad. Meelelahutuslik märul, põnevus ja tapmisstseenidest tingitud õuduselemendid teevad sellest igati mõnusa kompoti. Tegelasi jagub mitmekülgselt, alates ülbest inglasest ja lõpetades kahe ülekaalulise ihukaitsja poolt valvatud kuulsusega 3G's. Alguses pühendatakse palju nende tutvustamisele, seega muudetakse ka nende suremisi raskemaks vaadata. Sümpaatiat jagub.
Kui soovite nädalavahetusel ilma ajusid ragistamata midagi teha ja närv tugev on ja Samuel L Jackson meeldib, siis soovitan igati!
Hinnang: 6,5/10
Mõtlesin teha kokkuvõtliku tutvustuse tuntuimast surma käsitlevast triloogiast ja selleks on loomulikult "Lõpp-punkt" ehk "Final Destination" seeria.
Pealkiri: "Final Destination" (Lõpp-punkt)
Režissöör:: 1. ja 3. osal James Wong ning 2. David R. Ellis
Žanr: õudukas / märul / müsteerium
Aasta: 1. osa 2000, 2. osa 2003 ja 3. osa 2006
Riik: USA
Mängivad (1. osa):
Devon Sawa - Alex Chance Browning
Ali Larter - Clear Rivers
Seann William Scott - Billy Hitchcock
Kerr Smith - Carter Horton
Mängivad (2. osa):
Ali Larter - Clear Rivers
A.J. Cook - Kimberly Corman
Michael Landes - Officer Thomas Burke
Mängivad (3. osa)
Mary Elizabeth Winstead - Wendy Christensen
Ryan Merriman - Kevin Fischer
Kris Lemche - Ian McKinley
[---]
Sissejuhatuseks:
1. osa: Keskkooli õpilased on minemas klassiekskursioonile Pariisi. Vahetult enne lennuki õhkutõusmist näeb üks õpilastest nägemust, et lennuk kukub alla ning kõik pardal olijad hukkuvad. Poiss hakkab hirmust märatsema ning tema ja veel kuus pardal viibijat tõstetakse lennukilt maha. Lennuk stardibki, ilma nendeta ning vaid mõni hetk peale õhkutõusu toimub pardal tugev plahvatus - kõik lennukis viibijad hukkuvad. Kuid surmal oli plaan, et kõik, kes sel lennul olema pidid, peavad surema - ning tema enda plaani pole muutnud. Need seitse, kes õnnetust vältisid, hakkavad järgemööda salapärastel asjaoludel surema ...
2. osa: Kimberly on lõbusal nädalavahetusel koos sõpradega, kui ta näeb maanteel nägemust autoõnnetusest. Tänu sellele päästab ta rühma inimesi sellest jubedast plahvatusest ja avariist. Tuleb välja, et rühm on ikkagi ohus - järjest hakkavad nad salapäraselt surema.
3. osa: Kui Wendy Christensen (Mary Elizabeth Winstead) näeb nägemust õnnetusest, kus tema ja ta sõbrad saavad lõbustuspargis Ameerika Mägedes surma, hoiatab ta kõiki ja päästab mitu oma sõpra ja teist inimest sellelt. Muidugi hukkuvad kõik ülejäänud, kes tema juttu ei uskunud. Kuid ka see kord ei anna surm nii kindlalt alla ja esialgsed pääsejad hakkavad veidratest õnnetustes surema. Koos teistega üritab Wendy leida võimalust oma saatuse eest pääseda.
Arvamused:
1. osa: Kõige originaalsem ja parimate karakterite-näitlejatöödega. Järjed suutsid tervele ideele mingi klišeeliku tagaplaani manada, mis rikkusid juba esimese osa sära. Sellegipoolest on tegu sarja parima osaga, nagu juba arvata võib (2. jääb vaid natuke alla). Sündmused on etteaimamatud ning seletus sellele ainulaadsele ideele on ka esimeses osas kõige usutavam: peategelane toob vahepeal päris mitu huvitavat teooriat, nagu mõni järgmise/tänase päeva otsus võib põhjustada sinu bussi alla jäämise aastaid hiljem. See osa on ka kõige süngem ja soovitaks seda muidugi kõige esimesena vaadata. (Hinnang: 7/10)
2. osa: On kaks asja, millega järg esimese filmi üle trumpab. Esiteks on surmad palju pikemad, pingelisemad ja huvitavamad. Need võivad vahel venida viie minutini ja põnevus muudkui kasvab. Lõpuks hakkad juba igatahes küüsi närima. Teine eelis on ettekuulutuse-stseen päris võimsa autoõnnetusega. Palgid paiskuvad veokilt maha, autod lendavad kummuli ja inimesed surevad jubedat surma. Nüüd aga miinustest: vägagi tobe idee uue-elu-võidab-surma näol ning üldse on dialoog rumalam. Esimene osa hiilgas originaalsustega iga nurga peal kui teine omab nauditavust ainult surmastseenide poolest. (Hinnang: 6,5/10)
3. osa: Mm-hmm, režisööritoolis taas James Wong, aga asja see paremaks ei muuda. Ettekuulutus on täitsa korralik, CGI tipptase. Ent peale seda läheb kõik allamäge. Surmad on küll verised (jällegi hiilgab CGI), aga peale iga viie minuti tagant nähtavate surmastseenide teos muud ei pakugi. Dialoog on olematu ja mingit uut ideed kah ei ole. Lõpustseen, mille ainueesmärk oli arvatavasti filmi pikemaks venitamine, on siiski päris ootamatu ning gore-fännidele maiuspala. 3. osa soovitakski vaid splätterisõpradele. Kes kaugemale otsivad, võiksid tutvuda esmalt esimese filmiga. (Hinnang: 5/10)
Kuna see on ka paljude teiste arvamus, et uusversioon lausa ületas Wes Craveni ebaprofessionaalset, ent peaaegu kultuslikku thriller-õudukat "The Hills Have Eyes" siis otsustasin käiku lasta ühe kunagise kirjutise omaenda blogist. 2006. aasta film on tõesti korralik.
Pealkiri: "The Hills Have Eyes" (Mägedel on silmad)
Režissöör: Alexandre Aja
Žanr: õudukas / märul / draama
Aasta: 2006
Riik: USA
Mängivad:
Ted Levine - Big Bob
Kathleen Quinlan - Ethel
Dan Byrd - Bobby
Emilie de Ravin - Brenda Carter
Aaron Stanford - Doug Bukowski
Vinessa Shaw - Lynn Bukowski
Michael Bailey Smith - Pluto
Robert Joy - Lizard
[---]
Sissejuhatus: Carterite perekond on puhkusereisil, millest kujuneb luupainajalik võitlus elu ja surma peale alates hetkest, mil lubatud otsetee viib nad keset Nevada kõrbes asuvat kunagist tuumapolügoni ning otse ümbritsevates mägedes elutsevate kiiritusest moondunud mutantide perekonna märklauaks. Need, kellel veab, surevad esimesena…
Arvamus: 1977 valmis Wes Craveni poolt lavastatud kultusõudukas "Mägedel on silmad", mis küll ei pälvinud küll äärmiselt suurt tunnustust, ent mis sellegipoolest tegi endale omamoodi õudusklassika nime. Pole ka siis imestada, et Hollywood ühe korralikku ja pappi sisse toova remake'iga välja karata tahtis. Üks meeldivaid nüansse selle uustöötluse juures on see, et 2006. aasta variandi puhul produtsenditoolis istuv Wes ei taha splätterifanaatikute lootusi petta, sestap leidis ta remake'i lavastajatooli prantslase Alexandre Aja, kelle eelmine film - Haute tension - sai MPAA käest NC-17 reitingu puhtalt vägivalla pärast. Muidugi poleks ka see film millegi leebemaga pääsenud, kui Aja seda lõiganud poleks (vist kuskil 15 minutit läks hakkimisele). Ja ilma naljata, film apelleerib suures osas brutaalsusele.
Ma ise olen originaali näinud nö. silmanurgast, sest ta oli üsna igav (eks see juhtubki seitsmekümnendate õudukate miinus olema) ja põnevus kaader-kaader haaval ongi vist üks uusversiooni eeliseid. Tsiteeriksin ka Alar Niinevälja: "Kui su pere on ohus, siis sa ka tapad ja parema vahendi puudumisel USA suveniirlipuga", ning see mõte oli selles filmis väga selgelt välja toodud. Uustöötlus ei jäänud originaalile mitte sugugi alla ja Aja oli lavastajana täpselt õige valik, sest kes saakski teha mutantide poolt vägistatava naise piinu veel häirivamaks ja vaatepilti, kuidas üks ebarditest teise naise rinnapiima imeb, enam ebameeldivamaks? Mulle tõesti meeldis, kuidas esimesel poolel pinge kasvas ja kusagil keskpaigas käis nö. 'Snap!' ning nö. haripunktina saabub stseen, kus mutandid tungivad Carterite matkaelamusse ning selle rüüstavad. Järgmine pool aga kulgeb veidi rahulikumalt, end vägagi jõhkralt.
Hinnang: 7/10
Pealkiri: "Fargo" (Fargo)
Režissöör: Joel Coen (ka Ethan Coen)
Žanr: draama / krimi / märul
Aasta: 1996
Riik: USA / Suurbritannia
Mängivad:
William H. Macy - Jerry Lundegaard
Steve Buscemi - Carl Showalter
Peter Stormare - Gaear Grimsrud
Kristin Rudrüd - Jean Lundegaard
Harve Presnell - Wade Gustafson
[---]
Sissejuhatus: Kaelani võlgades olev automüüja Jerry Lundegaard (William H. Macy) on hädas, tema rikas äiapapa ei kavatsegi teda rahaprobleemide juures aidata. Seega palkab Jerry kaks tüüpi (Steve Buscemi, Peter Stormare), et need tema naise (Kristin Rudrud) rööviksid ja sel moel äiapapa rahale ligi pääseks. Lunaraha läheks loomulikult suuremalt jaolt tema enda tasku. Plaan hakkab viltu vedama, kui röövijad poolkogemata politseiniku tapavad. Sealt alates läheb kõik allamäge.
Arvamus: Üks parimaid lumises ilmas aset leidvaid filme ning tugevate näitlejatööde-karakteritega kriminull-tragikomöödia, millele lisab särtsu kõvasti kuulihaavadest pritsivat verd. "Fargot" loetakse Coeni vendade (üheks) parimaks tööks ning lihtsalt pean nõustuma. Lugu algab Macy poolt mängitud mehe (film pidavat paljukasutatud karakternäitlejast mehe tegema tuntud karakternäitlejaks) inimrööviplaaniga ning sealt hakkab kogu musta huumoriga vürtsitatud krimka pihta: igav ei hakka hetkekski ning sellegipoolest on kõik sündmused äärmiselt rahuliku vooluga (seda efekti annab arvatavasti lumi).
Ma võin loetleda filme, mille "paha mees" on tekitanud mulle judinaid: inimsööjast psühhopaat Kevin "Sin City"-st, Ben Fosteri esitatud Mars "Hostage"-is ning Gaear Grimsrud, keda mängib Peter Stormare - otse loomulikult "Fargos". Oma vaikusega ja rahulikkusega (isegi paarimeest - keda kehastab hiilgava rollisooritusega Steve Buscemi - läbi puuhakkimismasina supiks tehes) suudab ta oma ekraaniloleku parajalt kõhedaks muuta, lisades elamust veelgi. Mõlemad mehed ka pildil.
Soovitan filmi kõigile Coeni austajatele ning neile, kes ei ütle ära kvaliteetsest õhtusest krimkast: ometigi on film saavutanud 106'nda koha IMDb TOP 250-s ning positsiooni raamatus "1001 filmi, mida peab elu jooksul nägema".
Hinnang: 7,5/10
Meil siin ka animatsiooni sektsioon ja mõtlesin kirjutada ühest enda lapsepõlvelemmikust, mille ma alles hiljuti lõpuks sain. Üle poole oma elust ma ei teadnudki, mis selle multika nimi on. Mingi hetk aga hakkasin netis surfama ja näe...leidsingi :) Aga et...ma kasutan proua Brisby asemel Mrs. Brisby, kuna teda kõnetatakse multikas nii.
Pealkiri: "The Secret Of NIMH" (NIMHi saladus)
Režissöör: Don Bluth
Žanr: animatsioon / draama / pere
Aasta: 1982
Riik: USA
Mängivad:
Derek Jacobi - Nicodemus (hääl)
Elizabeth Hartman - Mrs. Brisby (hääl)
Arthur Malet - Mr. Ages (hääl)
Dom DeLuise - Jeremy (hääl)
Hermione Baddeley - Auntie Shrew (hääl)
....
[---]
Sissejuhatus: Mrs. Brisby, Jonathan Brisby lesk, on elavaloomuline põlluhiir, kes kasvatab üksinda nelja last. Tema ja ta pere elavad farmer Fitzgibbon põllul ja iga aasta kevadel peavad nad kolima, sest muidu ähvardab neid farmeri traktor. Sel aastal on aga probleem: noorim poeg, Thimothy, on kopsupõletikus ja tema jahedas õhus viibimine tapaks ta. Kartes oma poja elu pärast otsustab Mrs. Brisby farmerit takistada. See ka õnnestub, kuid ainult ajutisel. Abi otsimiseks pöördub ta Suure Öökulli poole, kes soovitab tal minna NIMHi rotti juurde. NIMHi rotid on tavapärasest targemad elukad ja elavad farmeri maja juures roosipõõsas. Mrs. Brisby läheb, vaatamata ohtlikule kassile rottide juurde. Seal lubatakse talle abi, kuid on rotte, kellel on teised plaanid...
Arvamus: Ka peale ~12 aastast vahet on see multikas ikka hea. Sisu on dramaatiline, müstiline kui ka humoorikas. Taustamuusika on vastavalt teemale valitud ja täpselt sellist vanemat multikat meenutav. Animatsioon on tüüpiline Disney stuudiole - taustapildid on staatilised, kuid kaunid. Tegelased, peale mõne üksiku inimese, on puhtalt loomad. Mrs. Brisby on väga sümpaatne tegelane: mures ema, kes on valmis läbi elama mis tahes takistuse, et kaitsta oma lapsi. Igal tegelasel on oma iseloom ja omamoodi sümpaatsed. Kindlalt peaks mainima, et tegelastel on väga mõnusad hääled. Ei ole sellised steriilsed ja päris selged, nagu tänapäeval tihti kohtab. Neis on elu. Ei oskagi nagu rohkem öelda...lihtsalt hea ja tore multikas. Väga väikestele lastele vast siiski mitte kõige parem, sest on kohati kurva alatooniga ja üldvärvid on sünged.
Hinnang: 9/10
Nii seda teost kirjeldada võib. Tuli mõte mitte-ingliskeelsest filmist rääkida ja kuna pilusilmade filmikultuur väga mitmetahuline on ning et see on Jaapani 10 edukaima filmi hulgas, miks mitte?
Pealkiri: "Batoru rowaiaru" (Battle Royale)
Režissöör: Kinji Fukasaku
Žanr: draama / märul / põnevik
Aasta: 2000
Riik: Jaapan
Mängivad:
Tatsuya Fujiwara - Shuya Nanahara [poiss #15]
Aki Maeda - Noriko Nakagawa - [tüdruk #15]
Taro Yamamoto - Shougo Kawada - [poiss #5]
Chiaki Kuriyama - Takako Chigusa - [tüdruk #13]
Sousuke Takaoka - Hiroki Sugimura - [poiss #11]
Takashi Tsukamoto - Shinji Mimura - [poiss #19]
[---]
Sissejuhatus: 3B klass on valitud selle aasta Battle Royale´i tõsielusarja, kus õpilased peavad võitlema üksteisega oma elu nimel. Kiriyama armastab tapmist ja temale on Battle Royale kui mõni tore meelelahutus. Sarnaselt kasutab vahetusõpilane Kawada (Taro Yamamoto) ära võimalust, et oma tüdruksõbrale Keikole kättemaksta. Samas üritavad teised sõpradega liituda, et ellujäämist endale ja sõbrale kindlustada. Siin asetseb aga selle filmi dilemma: Kas ellujäämisinstinkt ületab lojaalsuse oma sõprade ees?
Arvamus: Sisu võib tunduda veidi odavana, ehk isegi tänapäeva sopaulmekirjandusele omasena. Tegelikult on tegu märksa arukama ja sügavama filmina, milles peitub üksainus kindel küsimus: kas tapaksid parima sõbra, et ise ellu jääda? Lisaks sellele jäi mulle sisust tundumus, et tegu on konkreetse kritiseeriva nipsuga eeldatava tulevikuühiskonna pihta, mis rajaneb (nii mitmes muuski ulmefilmis kujutatuna) peamiselt vägivallale. Ka ei tundunud mulle, nagu oleks hr. Fukasaku soovinud luua tavalist filmi, mis peaks vaatajat lihtsalt šokeerima.
Ideed on päris huvitavad, alustades igale õpilastele antud juhuslikust relvast (üks õnnetuke sai supipotikaane ja üks tolle enesekaitse-elektrividina, samas kui osasid tulirelvaga õnnistati) ning lõpetades reeglite rikkumisel plahvatava rihm-pommiga, mis iga osaleja korrale allumatuse korral plahvatab.
Film on perfektne näide sellest, kuidas hoolimata jõhkrusest ja hulgalisest verest Jaapani film ilus olla võib. Ilus selles mõttes, et sa naudid vaatamist, selles on midagi, mis paneb sind vaatama. "Battle Royale" on lugu sõprusest, vaenust ning kokkuhoidmisest - soovitaks kõigile märulifilmide, Jaapani paremiku või Goldingu klassikalise "Kärbeste Jumal" austajaile.
Hinnang: 6,5/10
Pealkiri: "Shaun of the Dead" (Shaun of the Dead)
Režissöör: Edgar Wright
Žanr: komöödia / õudukas
Aasta: 2004
Riik: Suurbritannia, Prantsusmaa
Mängivad:
Simon Pegg - Shaun
Kate Ashfield - Liz
Nick Frost - Ed
Dylan Moran - David
Lucy Davis - Dianne
Peter Serafinowicz - Pete
Sissejuhatus: Shaun (Simon Pegg) on keskea-eelsetes aastates mees, kel puudub elus kindel siht. Enda ükskõiksuse tõttu kaotab ta ka enda tüdruksõbra Liz-i (Kate Ashfield). Kuid peale lahkuminekut saab ta aru kui tähtis Liz talle on ning üritab teda tagasi võita. Kuid Maailmas, mis on täis zombisi, pole see üldsegi mitte lihtne. Nüüd peab ta päästa nii enda armastatu kui ka ema surnust ärganute käest...
Arvamus: Kes ehk mäletavad sarju nagu "Spaced" või "Black Books" ega ütle ära kvaliteetsest zombifilmist, siis see on teile. Olge seda filmi vaadates valvsad, sest leidub kümneid ja kümneid viiteid kultuslikele zombikatele, eesotsas Romero repertuaarist. Nalja igatahes saab ning selle kõrval leidub ka parajal hulgal verevalamist. Ühte nii nutikat filmi mina veel näinud ei ole ja koos "Trainspottinguga" on vist tegu parima Briti filmiga, mida näinud. Muidugi tasub mainida ka väga korralikult tehtud stseeni, kus traditsiooniline vinguja David (keda kehastab Bernard Blackina tuntud Dylan Moran) karja zombide poolt sõna otseses mõttes lõhki rebitakse.
Film jätabki sind mõtlema, kas ta oli heatahtlik komöödia või pöörane veristaja. Minu jaoks oli tal mõlemas žanris tõeliselt hea väärtus. Ma küll kahtlen, kas nö. "Legally Blonde"-tüüpi komöödiate austajad "Shaunist" midagi head leiavad, aga "Dawn of the Dead", "Day of the Dead" ja teiste klassikaliste elavate-surnute-filmide lembelised peavad küll kõhukrampideks valmistuma.
Hinnang: 8/10
Ja kas juba treiler pole mitte hilarious?:
Suhteliselt naljakas film :) Minu huviorbiiti tuli film tänu sellele, et tegu on osaliselt Jaapani filmiga ja peaosas on Jean Reno. Tema osa filmis "Leon" oli mulle silma jäänud ja seetõttu ka huvi.
Pealkiri: "Wasabi" (Wasabi)
Režisöör: Gérard Krawczyk
Žanr: draama / komöödia / krimi / märul / põnevik
Aasta: 2001
Riik: Jaapan, Prantsusmaa
Mängivad:
Jean Reno - Hubert Fiorentini
Ryoko Hirosue - Yumi Yoshimido
Michel Muller - Maurice 'Momo'
Carole Bouquet - Sofia
Yoshi Oida - Takanawa
...
[---]
Sissejuhatus: Hubert Fiorentini on endine Prantsuse salateenistuse töötaja ja praegune tavaline politseinik, kes ei suuda unustada oma 19. aasta tagust armastust Mikot. Huberti töömeetodid on küllaltki vägivaldsed ja peale kogemata politseiülema poja läbipeksmist kõrvaldatakse ta kaheks kuuks töölt. Selle aja jooksul üritab ta oma elu vaikselt edasi minna kui heliseb telefon. Miko advokaat Ishibashi teatab, et naine on surnud ning laseb Hubertil Jaapanisse tuhastamisele sõita. Lisaks sellele ootab teda Miko jäetud pärandus.
Jaapanisse jõudes on talle omaselt juba pahandused kaelas, kust teda aitab välja tema kunagine salateenistuse partner Maurice 'Momo' (mängib Michel Muller). Advokaadi juurde jõudes saab ta ühe kaardi ja oma sõjavormis pildi tekstiga "Kõik lõpeb seal, kust alguse sai". Uurides, kas see on kõik Miko pärandus, vastab advokaat, et ka Miko lapse, Yumi, hooldusõigused kuni tüdruku 20. aastaseks saamiseks, on antud Hubertile. See lööb vaesel mehel jalad alt, sest laps on 19. aastat vana, mis tähendab, et see on ka tema tütar. Tüdruk on paras rüblik (mängib Ryoko Hirosue), kes meenutab väga oma isa. Hubert oma esimesel kohtumisel aga tutvustab ennast kui Yumi ema sõpra, kes tema eest tulevad kolm päeva (nimelt saab Yumi 3 päeva pärast 20) hoolt kannab.
Peagi avastab Hubert, et Yumi on oma emalt pärinud 200 miljonit dollarit. Lisaks sellele avastab ta enne tuhastamist, et Miko kehalt jäljed, mis viitavad mõrvamisele ning et teda ja Yumit jälitavad mustades ülikondades mehed. Sellest järeldab ta, et Yumi on kuidagi segatud yakuza (Jaapani maffia) mängudesse. Koos Momoga asub ta Yumit kaitsma, samal ajal üritades välja selgitada, mida Yakuza tahab ja miks ta naine mõrvati. Ja mis kõige olulisem: miks Miko tema juurest lahkus ja lapsest ei rääkinud.
Arvamus: Kirjeldatud kui läbi aegade parimat prantsuse keelset, inglise subidega, jaapani actionkomöödia. Kohati on pigem tegu siiski sellise tüüpilise action-filmiga, sest peategelane saab jagu kõigist üksi ning mürtsu ja pauku on ka, kuid mitte hollywoodiliku ülepingutusega. Mõnusalt vürtsi lisab muretu ja rebellilik Yumi, kes suudab oma vaest isa ikka päris korralikult oma sõnade ja tegudega 'raputada'. Ka pakub film sellist inimlikku külge: sellise olukorra isa ja tütre suhet oma keeruliste käikudega. Selle suhte lõpplahendus on küll veidi naljakas, arvestades, kuidas tüdruk oma isast arvas. Noh jah..see on üks nendest müsteeriumitest. Oleks võinud paremini olla. Jean Reno on, nagu ikka, heal tasemel ja suudab hästi rolli sisse elada.
Minule isiklikult jäi mõistatuseks see, et miks on filmi nimi just Wasabi. Võiks küll oletada, et selle söömise ajal sai tähtsaid asju arutatud, aga selle järgi nimi? Või on siim mõeldu lihtsalt, et film on vürtsine nagu wasabi?
Hinnang: 7/10
Lihtsalt võrratult hea film. Liigutav ja dramaatiline. (Originaalsissekanne 29. september 2006)
Pealkiri: "The Pianist" (Pianist)
Režisöör: Roman Polanski
Žanr: biograafia / draama / sõda
Aasta: 2002
Riik: Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Poola
Mängivad:
Adrien Brody - Wladyslaw Szpilman
Thomas Kretschmann - Captain Wilm Hosenfeld
Frank Finlay - Father
Maureen Lipman - Mother
Emilia Fox - Dorota
...
[---]
Sissejuhatus: Film on tehtud juudist poola pianisti Władysław Szpilmani mälestuste järgi.
Władysław Szpilman, kuulus juudist poola pianist töötab Varssavi raadios, näeb oma maailma kokku varisemas, kui algab II maailmasõda ja Poola invasioon 1939 aasta septembris. Peale raadiojaama pommitamist suundub ta koju oma pere juurde ja saab teada, et Suurbritannia ja Prantsusmaa on Saksamaale sõja kuulutanud. Ta pere hingab kergendatult ja ootab sõja kiiret lõppu.
Kaks aastat mööduvad ja juutide elamistingimused ja õigused järjest kahanevad: neil võib olla ainult piiratud koguses raha, nad peavad kandma Taaveti tähega käepaela, et neid ära tuntaks ja 1941 aasta lõpus pandi nad kõik elaba Varssavi getosse. Seal pidid nad vastu seisma näljale, tagakiusamisele ja häbistamisele. Natsid tapsid hoidsid neid pidevas hirmus tapmiste ja piinamistega. Mitte palju hiljem kogutakse juudid kokku ja saadetakse rongiga koonduslaagritesse, kus nad kõik tapeti. Viimasel minultil päästab üks pere sõber Szpilmani, kuid tema pere satub vagunitesse. Edasi töötab ta saksa rekonstrueerismisüksuses ning hiljem peidab ta ennast, toetudes mitte-juutidest inimestele, kes teda ikka mäletavad. Selle aja juuksul näeb ta natsisõdurite julmust, mis väljendub valimatus tapmises, peksmistes ja põletamises.
Arvamus: Kui ma seda filmi esimest korda nägin olin kohe tõsiselt liigutatud. Nii Adrien Brody näitlemisest (mis tõi talle ka parima meesnäitleja oscari) kui ka tõetruust olukorra edasiandmisest. Ei saa ka mainimata jätta tohutult ilusat klaverimängu, mis kõlab kõige selle julmuse taustal. Film on hea, kuid samas ka tohutult masendav. Mida kõike inimene pole võimeline kaasinimesega tegema. Julm peksmine, tapmine ja inimeste häbistamine. Naljakas mõelda, et see juhtus kõigest 65 aastat tagasi. See võib tunduda kauge, kuid ometigi on see ajaloo käsitluses siiski väga lühike aeg. Meie vanavanemad ja vanavanavanemad elasid sel ajal. Raske on ette kujutada, millise õuduse need inimesed pidid sel ajal Saksamaal, Poolas ja mujal riikides läbi elama.
Władysław Szpilmani ellujäämine oli märkimisväärne. Elada sellistes oludes ja jätkata, küll raskeete mälestuste ja kogemustega, samalt kohalt, kus alustas - raadiost. Peale sõja lõppu kirjutas ta oma mälestustest raamatu, mille tema poeg Andrzej 1998 aastal avaldas. Sellest sai bestseller, mille järel vändati ka film, kuid Szpilman ise suri (2000 aasta juulis) enne filmi valmimist.
Soovitan filmi kõigile, kes armastavad väärt- ja ajaloofilme. Nõrganärvilistele vast mitte kõige parem vaatamismaterjal, sest inimeste mahalaskmist ja peksmist näidatakse otse, mis annab filmile tunduvalt tugevama mõju kui tavaline film, kus selliseid asju otseselt ei näidata.
Hinnang: 10/10
Olen nõus, kui kaheks parimaks narkofilmiks loetakse Aronofsky "Reekviem unistusele" ja Boyle'i "Trainspottingut". Mõtlesin teisest pikemalt rääkida, sest tegu on vist ühe humoorikaima Briti filmiga üldse. Kõik see parajalt šokeerivas ümbrises.
Pealkiri: "Trainspotting"
Režissöör: Danny Boyle
Žanr: draama / komöödia
Aasta: 1996
Riik: Suurbritannia
Mängivad:
Ewan McGregor - Renton
Robert Carlyle - Begbie
Jonny Lee Miller - Sick Boy
Ewen Bremner - Spud
Kevin McKidd - Tommy
[---]
Sissejuhatus: "Kes vajab mõtteid, kui sul on heroiini?" ütles Mark Renton (Ewan McGregor), üks viimase aja igapäevakangelastest - narkomaanidest. Ta veedab enamuse enda ajast koos luuseritekambaga ringi jõlkudes ning igal võimalusel heroiini manustades. Enesehävinguteel olev seltskond ei tundu olema suuteline kuidagi moodi normaalset elu elama. Vaid Markil üksinda on neist taipu, suutlikust ning võimalust veel elamiseks elu valida, kuid kas ta tõesti seda ise ei taha?
Arvamus: Võimalik, et olete seda filmi näinud ega lihtsalt ei mäleta. Kas teile meenub selle filmi kultuslik alguskõne peale järjekordset pisivargust põgeneva Rentoni suust? Äkki on teil veel meeles jubedalt kõhe stseen laes roomava surnud beebiga? Kui ei, siis vaadake, sest tegu on vist ühe kõige koomilisema, ent traagilisema narkootikumidest pajatava teosega.
Näitlejatöödes ei maksa sugugi kahelda. McGregor, Miller ja Carlyle peatriona teevad ootuspärased etteasted ning ega teisedki alla jää. Mainimist väärt tsitaate jagub ning film kulgeb muretut, ent närvilist rada pidi. Nii mõnigi stseen on piisavalt meeldejääv, et film eluks ajaks meeles oleks - näiteks Renton sukeldumas hädise Šoti tänavapubi räpasest peldikupotist alla, filmifriigist Sick Boy Bondi filmide üle arutlemas või eelmainitud surnud titt.
9/10 - Kõik kummituslik ja paratamatult humoorikas ühteaegu!
Originaalsissekanne on 27. august 2006.
---
Mingid päevad tagasi nägin Kanal2 vaadates reklaami filmile "Tsunaami". Esmamuljel tavaline katastrooffilm, kuid siis kuulsin, et tsunami ähvardab Saksamaad. See kohe kriipis kõrvu, sest Saksamaa asub kohas, kus lihtsalt pole see asi sel määral võimalik. See on geograafiliselt võimatu (miks? lugege siit). Tekkis küll väikene huvi, sest mul on kerge nõrkus katastrooffilmide vastu, kui siiski mitte piisavalt suur, et seda ekstra vaadanud oleks. Aga juhtus nii, et sattusin õigel ajal teleka taha :) No kõigepealt siis filmist endast kah.
Pealkiri: "Tsunami" (Tsunaami)
Režissöör: Winfried Oelsner
Žanr: draama / märul / seiklus
Aasta: 2005
Riik: Saksamaa
Mängivad:
Kristian Kiehling - Jaan
Anja Knauer - Svenja Schweiger
Dan van Husen - Kramlick
Lars Gärtner - Christian Wieland
Charlie Rinn - Helge Duis
...[---]
Sissejuhatus: Nafta puurjaamal Rantium IV, saare Sylt lähistel, otsib naftafirma Alpha Gas metaanhüdraati ehk "põlevat jääd". See aine asendab tulevikus õli, gaasi ja kivisüsi. Ning selle varud on suuremad, kui eelnimetatutel kokku. Et maailmaturul edu saavutada, tegutseb Alpha Gas ilma EL'i keskkonnakaitse loata.
Karmikäeline projektijuht Kramlick (Dan van Husen) ei tagane ka siis, kui nende firmasisene keskkonnajärelvalvaja Christian Wieland (Lars Gärtner)neid hoiatab. Ta laseb teha mitu riskantset plahvatust mere põhjas, et teada saada, kui suur metaanhüdraadi väli seal on. Selle tulemusena merepõhi vajub kokku ja tekitab hiidlaine Põhjameres, mis suundub otse Sylti poole, kuid pole kuigivõrd hävituslik.
Kui Christian salapäraste tingimuste tõttu sureb, saab tema sõber Jaan (Kristian Kiehling), surfar, enda kätte õhkimiste riskianalüüsi. Alpha Gasi juba algusest peale kahtlustanud hüdroloog Svenja (Anja Knauer), kes tuli väikesele saarele Christianiga kohtuma, ja Jaan otsustavad illegaalse tegevuse lõpetada. Kahjuks liiga hilja ja Kramlick, kes on vahepeal Alpha Gasi juhataja kontrolli alt väljunud, õhkab lõhkeained. Selle tagajärjel langeb merepõhi veel rohkem, tekitades hiidlainete ahelreaktsiooni. Mille tagajärjed võivad olla katastroofilised.
Arvamus: Kõlab nagu tavaline katastrooffilm, kuid siiski kohati päris erinev. Mind isiklikult paelus kõige rohkem see, et erinevalt Hollywoodi filmidest olid siin hoopis teistsugused kaadrivõtted. Näidati asju, mida tavaliselt Ameerika katastrooffilmides ei kohta. Näiteks kuidas keegi täpsemalt hiidlainega kokkupuutub jne. Eriefektid olid ka täitsa okei. Aga peale kahe kena peategelase (Krisitian Kiehling on jube armas :P) ja huvitavate kaadrite pole sellel filmil suurt midagi pakkuda : / Näitlejatöö on keskpärane ja esitatavad sündmused on mittetõesed. Kahe peategelase vahel tekkiv armulugu algul pole ja siis järsku on. Seda sümpaatia tekkimist polnud kusagil vahepeal näha. Või magasin ma selle maha ajal, kui nad õhukindlas asjas kinni istusid ja ma pidin korra ära käima. Oli kuidas on. Küll aga esitas kurjam Kramlick ennast päris hästi. Selle mehe nägu on kui loodud kurjamiks olemiseks :)
Mind pani aga imestama see, et Põhjameres tekitati hiidlained ja need jõudsid kohale ainult Sylti saarele? See oleks jõudnud ka mujale Saksamaale ja Taani ja Suurbritanniasse ja Norrasse ja Belgiasse ja Hollandisse. See on tavaline, et räägitakse siiski asjaosaliste asukohast, kuid kui filmis räägivad asjast uudised ja ainult sellest pisikesest saarest, siis on küll midagi nihu :P
Aga see, mis toimus esimese laine puhul...no kamoon. Surfar, kes teab lainetest palju ja päästab lõpupoole kõik, ei silma rannas istudes, et vesi on enne hiidlainet kuidagi taganenud?(nii oleks pidanud olema, kuid mina seda ei näinud toimuvad) Ja siis muidugi ka see fakt, et tema isa sai tsunamilt otse pihta ja jäi ellu ning veel mõnikümend meetrit kohast, kus ta pihta sai? Ja rannas olevad asjad on alles, aind jälle mõnikümend meetrit eemal? Minule kui geograafia ja looduskatastroofide huvilisele on see küll paras huumor : ) Vot selle lõpplahenduse kohta ma nüüd öelda ei oska. (!!!!!!!!!!!!SPOILER!!!!!!!!!!!!) Pmst võib selline lõhkamine tõesti lainet murdma panna, kuid et selle tagajärjel tekivad aind nii väikesed lained...kahtlane.
Märgiks ka eraldi ära, et tegelaste nimed on põhiliselt Taani keeles ja saar ise asub ka rohkem Taani kui Saksamaa pool. Taani sugemetega Saksa film.
Hinnang: Armsate peategelaste, huvitavate kaadrite ja žanri eest 4/10
Komöödiaid ilmunud see aasta kõvasti ning minu tähelepanu suutis tõmmata taoline Vince Vaughni ja Jennifer Anistoni paljulubav koostöö.
Pealkiri: "The Break-Up" (Lahkuminek)
Režissöör: Peyton Reed
Žanr: komöödia / draama / romantika
Aasta: 2006
Riik: USA
Mängivad:
Vince Vaughn - Gary Grobowski
Jennifer Aniston - Brooke Meyers
Joey Lauren Adams - Addie
Jon Favreau - Johnny O
Jason Bateman - Riggleman
...
[---]
Sissejuhatus: Armumise kõikvõimas jõud on hääbumas ja Gary (Vince Vaughn) ning Brooke (Jennifer Aniston) suudavad teineteist vähimagi vaevata korralikult närvi ajada iga kord, kui nad millestki juttu teevad. Täis saanud anuma paneb lõplikult üle voolama üksainus tilk ja pärast järjekordset vaidlust teemal „miks sa ei saa minu heaks seda väikest asja teha?” otsustavad noored, et kõige mõistlikum tegu on teineteisest lahku minna. Mis saab aga sellisel juhul üheskoos muretsetud ja sisustatud korterist? Igatahes pole kumbki osapool nõus korterist loobuma ja sugupoolte vaheline armutu heitlus hakkab järjest rohkem tuure koguma. Alla anda ei kavatse neist aga kumbki... Kas võitlevad nad aga korteri või hoopis suhte päästmise nimel?
Arvamus: Žanri 'romantiline komöödia' pole raske lahti mõtestada. Kahe inimese suhte keerdkäigud, millele on lisatud kas mõjuvat või väga tuima huumorit. Nüüd aga on Peyton Reed'i nimeline lavastaja asja veidi kaugemale viinud, lisades juurde draama ning alustades seda filmi sealt, kus kõik tavalised selle žanri teosed lõppevad. Kujutan ette, et filmi sisu nö. omal nahal läbi elanutel võib see film juba viiendaks minutiks nutuseks kiskuda ning see muudab ka naermise veidi vastumeelseks - seega vajab selle filmi vaatamine positiivset häälestatust.
Üks asi muudab selle filmi tõeliselt toredaks: Kui sümpaatseks kujunevad tegelased ja milline lähedus sul terve filmi sündmuste keerdkäikudega tekkib. Ise kogesin seda tõepoolest. Kiiresti tekkis palav soov rõõmsale lõpule ning soovisin sisimas tegelastele ainult head. Ma ei leia end filmi vaadates tihti mõttelt, kas nutta või naerda. "The Break-Up" puhul ma tõesti ei teadnud, kas võtta seda kui kerge heatahtliku draamana või komöödiana, mille puhul huumorile aitab uutmoodi sisu kaasa. Jäin aga igati rahule ja vaataks uuesti. Anistoni ja Vaughni koostöö oli tõesti positiivne üllatus, kuigi sedasorti filmid ei ole lihtsalt minu cup of tea.
Hinnang: 5,5/10
Kord elas kaks aktiivset bloogijat, kes nägid Blogger.ee uuendustega suurepärast võimalust viia oma kultuurialased teadmised kokku ning luua ühine veebipäevik, kus lisaks eelkõige kajastatavale filmidele juttu ka telesaadetest. DVD-mängija pult kätte, sest siit võite nii mõndagi huvitavat leida - meie edasine töö on teie silmaringi suurendada. Meeldivat siinviibimist soovivad Ralf ja Kaia..!