Pealkiri: The Mating Habits of the Earthbound Human
Režissöör: Jeff Abugov
Žanr: komöödia
Aasta: 1999
Riik: USA
Mängivad:
David Hyde Pierce - Pealelugeja
Mackenzie Astin - The Male (Billy)
Carmen Electra - The Female (Jenny Smith)
Lucy Liu - The Female's Friend (Lydia)
...
Sissejuhatus: Olete te kunagi vaadanud mõnda looduse-šõud, kus räägitakse detaiselt, mida mõni loom või taim teeb ja tunneb? See film on "dokumentaal" inimestest ja nende paaritumisrituaalidest. Film jälgib ühe paari kohtumist ja suhte arengust, kust ei puudu ka sõprade vahel lausa halb nõu. Kogu filmi kommenteerib tulnukast teadlane, kes muidugi räägib inimestest oma kaugeid teadmisi kasutades.
Kommentaar: Filmi idee on väga hea. Tulnuka kommentaarid inimkäitumise kirjeldamisel varieeruvad totaalsetest möödapanekutest valusalt täpsetete tähelepanekuteni. Minu isiklik lemmiktähelepanek on mehe ja naise filmieelistuste kohta: "Human females enjoy stories about one person dying slowly. The males prefer stories about many people dying quickly.". Ei puudu ka illustratiivsed näited spermatosoidide võidujooksust ja ettetulevatest takistustest, nagu preservatiivid või... X: "Where's the egg?". Y: "It's a blowjob again...". Ülaloleval pildil on siis üks neist just täppi pannud.
9/10
Pealkiri: The Shining
Režissöör: Mick Garris
Žanr: põnevik
Aasta: 1997
Riik: USA
Mängivad:
Steven Weber - John "Jack" Torrance
Rebecca De Mornay - Winifred "Wendy" Torrance
Courtland Mead - Daniel "Doc" Torrance
Melvin Van Peebles - Richard "Dick" Hallorann
...
Sissejuhatus: Paranev alkohoolik saab töökoha talviti isoleeritud hotelli kojamehena. Nad sõidavad hotelli kogu perega, kus mees loodab ka valmis kirjutada oma näidendi. Hotell on aga asustatud manipulatiivsete vaimudega.
Kommentaar: Kuigi 1980. aasta kinohitt on kahtlemata populaarsem, tutvustan ma siiski 1997. aasta telefilmi, õigemini kolmeosalist miniseeriaali. Kuigi mitte lavastaja, on selle filmi stsenarist ja üks produtsente raamatu autor Stephen King ise, kuna talle ei meeldinud Stanley Kubricku visioon, mis on paljuski raamatust erinevam. Samas nõustun ka sellega, et Nicolson on liiga "hull", et temas muutust märgata. Pean silmas seda, et Nicolson'i mängitud Jack'ist õhkus juba alguses seda "psühootilisust", samas kui Steven Weber'i Jack paistis algul igati ontliku pereisana. Noh, ontlikumana, kui "hull" Jack, seega oli tema hulluksminek, õigemini vaimude mõju alla sattumine, paremini näha.
Ka oli nunnumalt kujutatud seda, kuidas Danny Dick'i appi kutsub. Samuti oli Kubricku versiooni puhul nõme see, et Dick surma sai. Mõttetu surm minumeelest; et nagu Dick tõi Wendy'le ja Danny'le liiklusvahendi, ja muud kasu temast polnudki... Ja ma arvan, et tegu polnud spoiler'iga, sest oli juba öeldud, et see film on raamatule truum. Ja kuna Kubricku versiooni teatakse nagunii rohkem, rikun veel lõbu ära. Nimelt originaalis polnud mingit hekilabürnti, olid vaid hekiloomad, kes vaatamata elluärkamisele suurt paha ei jõudnud teha. Kusjuures Kubricku visoonist polnud aru saada, et üks teose ivasid oli alkoholi halb mõju inimesele.
Muide, väike fun fact ka; nimelt 1997. aasta telefilmis kasutatud Stanley hotell on mitte ainult filmilokatsioon, vaid ka koht, mis ajendas King'i seda novelli kirjutama, kusjuures ta ise viibis toas 217, mis pidavat ka tegelikult kummitama.
9/10
Pealkiri: Fido
Režissöör: Andrew Currie
Žanr: komöödia
Aasta: 2006
Riik: Kanada
Mängivad:
Carrie-Anne Moss - Helen Robinson
Billy Connolly - Fido
Dylan Baker - Bill Robinson
K'Sun Ray - Timmy Robinson
...
Sissejuhatus: Timmy Robinson'i parim sõber on kahemeetrine mädanev zombie nimega Fido. Kuid kui Fido sööb ära nende naabrinaise, algavad pahandused, mis sunnivad Timmy't kõvasti pingutama, et sõber alles jääks.
Arvamus: Mulle see film eriti ei meeldinud. Film oli muidugi hea ja tore ning huvitava kontseptiga. Soovitan isegi vaadata, sest see, mis mulle filmi juures häiriv tundus, ei pruugi üldse segada filmi nautimast.
Zombie'd on, nagu enamik filme neid kujutavad, äärmiselt madala intelligentsiga. See aga teeb nad eeskujulikeks näideteks sellest, kuidas lihtne ülesanne on tegelikult äärmiselt keerukas. Kui lähtuda ka filmis esinenud näitest, siis mina küll ei tahaks, et mu kalli raha eest ostetud õhtusöök maha pillatakse, kuna kellelgi kukkus mingi ese kildudeks, ja seetõttu unustab zombie-ettekandja kandiku oma käes ning loivab koristama, pillates kandiku maha. Või mida arvata sellest piimamees-zombie'st, kes nähes ajalehepoiss-zombie't ajalehti viskamas, mõtles, et piima oleks ka lahe visata? Ma usun, et tegu pole filmitegijate läbimõtlematusega, vaid zombie'de sobimatusega kodustamiseks, aga siiski rikkus see minujaoks filminautimise ära.
Oluline iva filmis oli minujaoks ka normaalsus. Noh, see et "Oi-oi-oi, meie pere on ainus, kel ei ole koduzombie't, me oleme ikka rõvedad friigid.".
See film on ka üks neist filmidest, mille liigituse tõttu tahaks ära tappa kõik lollid ja nõrganärvilised inimesed. Horror?! Mida fakki nagu, kuskohas see horror on? Olgu, tegelikult on see liigitus vast selle filmi puhul vajalik, ehkki see on pigem hoiatus nõrganärvilistele. Kuigi tegelikult pole põgusalt näidatud jäsemehammustused ja pähetulistamised üldsegi halvemad kui mõne märulifilmi detailsemalt näidatud haavatasaamised. Ja viimastel pole ju liigitust "Horror".
Muide, mina, kes ma pole eriline filmiapsude märkaja, panin tähele, et kui Tim pritsib oma zombie't veega ja zombie paneb käed ette, on need käed inimnaha värvi.
6/10
Pealkiri: Anchorman: The Legend of Ron Burgundy (Uudisteankur Ron Burgundy lugu)
Režissöör: Adam McKay
Žanr: komöödia
Aasta: 2004
Riik: USA
Mängivad:
Will Ferrell - Ron Burgundy
Christina Applegate - Veronica Corningstone
Paul Rudd - Brian Fantana
Steve Carell - Brick Tamland
...
Sissejuhatus: Ron Burgundy on hinnatuim uudisteakur San Diego's. Kui uudistetiimile lisandub ambitsioonikas Veronica Corningstone, on Ron sellega päri, tingimusel, et Veronica jääb oma kohale, milleks on moeuudised, söögitegemine ja muud naiselikud toimetused. Kuid kui Veronica ei taha olla üksnes silmailu ja istub juhuse tahtel uudistelaua taha, puhkeb sõda kahe konkureeriva uudisteankru vahel.
Kommentaar: Film pakub lisaks väga tsiteerimiskõlbulikele ütlustele ka viisakat lugu. Lugu sellest, kuidas naine proovib meestemaailmas läbi lüüa. Samas ei ole jutt alast, kus tänapäevani eriti naisi ei sallita, vaid tänapäeval iseenesestmõistetavast asjast, nagu seda on ka näiteks naiste õigus hääletada või tööl käia. Ahjaa, filmi tegevus toimub seitsmekümnendatel.
Kuigi meile räägitakse lugu sellest, kuidas naine tungib alale, kus valitsevad mehed, kes siiski lõpuks naist aktsepteerivad, ja kõik elavad õnnelikult koos elupäevade lõpuni, ei ole see tegelikult peamine, mis mind ja arvatavasti ka paljusid teisi filmi juures köidab. Dialoogid filmis on pikitud kohati lausa idiootsete repliikidega; näiteks väljavõte vaidlusest:
Ron Burgundy: "You are a smelly pirate hooker."
Veronica Corningstone: "You look like a blueberry."
Ron Burgundy: "Why don't you go back to your home on Whore Island?"
Väga oluline pole ka üritada leida filmist unrated versiooni, kuna minu mälu mööda on kinoversioonist välja jäetud vaid kolm kohta, millest üks on minu maitsele liiga labane. Samas aga on ülejäänud kaks piisavalt lõbustavad, nii et mina tahaks filmist just unrated DVDd, mida loomulikult Eestis ei ole. Teate küll, et elame riigis, kus mingist filmist kaks DVD-versiooni leida on luksus, ja film peab olema ka ikka megatuntud, nagu mingi LOTR või Harry Potter. Ameerikaski enam mittetoodetava kahekettalise versiooni maiuspalaks on aga ka boonusfilm, mis pandi kokku alternatiivsetest võtetest ja kustutatud stseenidest. Muidugi on seda boonusfilmi, Wake Up, Ron Burgundy: The Lost Movie, ka hästivarustatud torrentisaitidel, kuid selle kvaliteet on kahjuks kehvapoolne. Mina aga soovitan vaadata ka boonusfilmi, muidugi juhul, kui originaalfilm meeldib. Minule näiteks meeldib kogu film ja sellest immitsev retrohõng ning ma tellisin Ameerikast selle kahekattalise versiooni.
Muideks, filmi lõpus näidatakse tiitrite ajal filmiapse. Üks viimastest on kangesti sedamoodi, et ta ei ole sellest filmist. Ei olegi. See apsukaader on filmist Smokey and the Bandit II, mis oli üks esimesi filme, mis näitas lõputiitrite ajal filmiapse.
Lõppude-lõpuks on Anchorman komöödia, mille võlu peitub mitte just kõige intelligentsemates repliikides. Kui vaatajale ei lähe sellised naljad peale, siis see film jah suuremat ei paku.
9/10
Pealkiri: Evita
Režissöör: Alan Parker
Žanr: muusikal
Aasta: 1996
Riik: USA
Mängivad:
Madonna - Eva Perón
Antonio Banderas - Che
Jonathan Pryce - Juan Perón
Jimmy Nail - Agustķn Magaldi
...
Sissejuhatus: Tõsielul baseeruv lugu vaesest tüdrukust, kellest saab modell ja lõpuks Argentiina esimene leedi.
Kommentaar: Evita oli, nagu muusikal ikka. Sü˛ee venis aeglaselt, aga muidu ei oleks ju laulda saanud. Antonio Banderas oli huvitav tegelane, ta oli nagu jutustaja, kes oli erinevates rollides tihti ekraanil. Kuna film oli ajastatud kolmekümnendatesse ja lähikümnenditesse, oli seda hästi näha, et vanasti kas just oli, aga vähemalt kujutati lapsi kui väikseid täiskasvanuid, nimelt Madonna ehk Eva Peron oli teismelisena täpselt samasugune, kui täiskasvanult. Muidugi suri ta ka noorelt.
Mulle aga meeldis muusikaline pool. Mulle ei meeldi klassikaline ooper ja kõrgehäälsed naislõõritused. Kuigi ma Moulin Rouge!'i eriti ei mäleta, iseloomustaksin muusikalist külge pigem kui Moulin Rouge!'ilik, kui Phantom of the Opera'lik. Võimalik, et hangin saundträki, et veelkord kuulata. Ja Madonna laulab hästi, nagu ikka. Isegi haiget mängides.
8/10
Pealkiri: That Thing You Do!
Režissöör: Tom Hanks
Žanr: draama, muusikal
Aasta: 1996
Riik: USA
Mängivad:
Tom Everett Scott - Guy Patterson
Liv Tyler - Faye Dolan
Johnathon Schaech - Jimmy Mattingly
Tom Hanks - Mr. White
...
Sissejuhatus: Film räägib poprokk-bändist, mis loodi ajal, mil The Beatles murdis aastal 1964 tee Ameerikasse, ja paljud bändid lootsid nende eeskujul edu saavutada. Hobitrummar Guy Patterson, kes töötab oma perekonna majatarvete poes, võetakse ansamblisse The Oneders, mis küll hiljem muudab nime selgusttoovalt The Wonders'iks, asendama trummarit, kes murdis käeluu. Bänd esineb kohalikul talendivõistlusel, ja kui Guy toob eeslaulja Jimmy kirjutatud balladi 4/4 mõõdus rokibiidi, tekib loole power, mis võlub paljusid. Lugu jõuab kohalikkesse raadiotesse, ja varsti mängivad nad ka suurtel lavadel.
Kommentaar: Hästi armas film. Minu ema väidab, et lugu "That Thing You Do!" on Beatles'ite lugu, olen aga lugenud, et lugu on Tom Hanks'i enda kirjuatud, kes mängib muide filmis kõrvalosa, kuigi peaosalised pole tuntud näitlejad, väljaarvatud ehk Liv Tyler. Peale selle, et see on armas film, ei oskagi midagi öelda. Ahjaa, kõrgemad jõud käskisid mul öelda, et filmis on väga head kuuekümnendate hõngu, ajastu vaim on hästi tabatud. Ja muusikaliks liigitub ta niipalju, et nimilugu esineb filmis mitmeid kordi, kuid see pole paha, sest lugu on hea. Eluvendadele ei soovita, filmi peab süvenema.
9/10
Pealkiri: House of Wax
Režissöör: André De Toth
Žanr: õudukas
Aasta: 1953
Riik: USA
Mängivad:
Vincent Price - Prof. Henry Jarrod
Frank Lovejoy - Lt. Tom Brennan
Phyllis Kirk - Sue Allen
Carolyn Jones - Cathy Gray
...
Sissejuhatus: Edutu vahamuuseumi süütab sellesse investeerinud ärimees, kes loodab kindlustuse pealt oma raha tagasi saada. Muuseumi omanik pääseb aga põlengust, ning otsustab avada uue vahakujude muuseumi. Hoolimata kujude ajaloolisest esitusest meenutavad kujud kahtlaselt ümbruskonnas hiljaaegu mõrvatud inimesi. Kui üks neiu tunneb Joan of Arc'i kujus ära oma sõbranna, avastades kujul kõrvaaugu ja täpselt identsed näojooned, läheb ta selle jutuga politseisse. Jaoskonnas hajutatakse neiu kahtlused, kuid muuseumi uuritakse siiski lähemalt. Üks muuseumi töötaja võetakse kinni ja avastatakse talt midagi, mis kuulus kellelegi teisele. Teda hoitakse kinni seni, kuni ta avaldab tõe muuseumi kohta. Politsei läheb muuseumisse, kakleb, eemaldab kurjategija ühiskonnast, ja õnnelik lõpp käes.
Kommentaar: Hoolimata sellest, et tegijatel arvustussaitidel on nii kombeks, ei meeldi mulle ka üldisi käsikirjakäike lõpuni tutvustada, kuna mingis mõttes rikub see ikkagi minuarvates filmi uudsust vaataja jaoks. Jah, ma oskan ise ka sellele lausele vastu vaielda. Igatahes tegin erandi, osalt selleks, et näidata, et see film on mõneti erinev 2005. aasta House of Wax'ist. Ehkki osa inimesi, ka mina enne filmi kohta lugemist, peab antud filmi originaaliks, on tegelik originaal Mystery of the Wax Museum (1933). Sellest ka siis tunne, et filmi tegevus toimub enne viiekümnendaid. Noh, hobuliiklus ja petrooleumlambid. Ja ka vestlus surnukuuri töötajate vahel:
A: "Ühe tänastest mõrvaohvritest ajas alla auto"
B: "Poleks uskunud, et nende kiirused seda võimaldavad"
A: "Ojaa, nad arenevad iga päevaga".
6/10
Pealkiri: Flightplan (lennuplaan)
Režissöör: Robert Schwentke
Žanr: põnevik
Aasta: 2005
Riik: USA
Mängivad:
Jodie Foster - Kyle Pratt
Peter Sarsgaard - Carson
Sean Bean - Captain Rich
Kate Beahan - Stephanie
[---]
Sissejuhatus: Lennukidisainer Kyle leinab oma abikaasat, kes kukkus majakatuselt alla. Ta otsustab koos tütrega minna vanemate juurde Ameerikasse, ja ühtlasi matta ka mees sinna. Lennul jääb ta aga magama, ning ärgates avastab, et tema tütar on kadunud, ning palub lennumeeskonnal alustada otsingut. Peagi selgub aga, et ei ükski reisija ega ka meeskonnaliige ei mäleta tütart temaga kaasas olevat. Selgub ka, et reisijate nimekirjas pole ta tütre nime, ning lõpuks teatab kapten, et surnukuurist saabus teade, et kui Kyle'i abikaasa katuselt alla hüppas, võttis ta endaga kaasa ka tütre. Kyle aga on endas kindel ja jätkab oma tütre otsimist.
Kommentaar: Esiteks, jah, ma olen teadlik, et ma mainisin sissejuhatuses esmalt kukkumist ja siis hüppamist. Nüüd siis filmist. Kuigi filmile heidetakse ette paljusid plothõule, oli film minu jaoks siiski selge. Kuna ma ei taha ikkagi teie filmielamust rikkuda, ei saa ma detaile anda, kuid see, mis puudutas tütart ja miks ja nii, on minu jaoks ikkagi loogiliselt ära seletatud. Mainimist tasuks ka see, et lennuk oli spetsiaalselt filmi jaoks ehitatud ja nii suurt lennukit päriselt veel ei eksisteeri. Ka heidab lavastaja Making Ofis nalja, et viimase 15 aasta lennufilmides on kasutatud ühte ja sama kokpitti.
9/10
Pealkiri: Mindhunters (Mõrvar meie seas)
Režissöör: Renny Harlin
Žanr: põnevik
Aasta: 2004
Riik: USA / Holland / Suurbritannia / Soome
Mängivad:
Eion Bailey - Bobby Whitman
Clifton Collins Jr. - Vince Sherman
Will Kemp - Rafe Perry
Val Kilmer - Jake Harris
...
Sissejuhatus: Saarele, mida muidu kasutatakse mereväe baasina, planeeritakse seitsmepäevane õppus, mille käigus noored FBI portreteerijad peavad kinni püüdma väljamõeldud sarimõrtsuka. Varsti aga selgub, et sarimõrvar on ehtne ja tapab neid kavalalt valmistatud lõksudega. Kuna aga saarel pole peale nende kedagi, tuleb kahtlustada üksteist.
Kommentaar: Tore film oli, pinget jagus. Esimene surmastseen on mõnus, ma mõtlen surma põhjustanud lõksu. Foorumites muidugi heidetakse ette, et miks nad ei teinud midagi, ja et see lihtsalt ammulisui vaatamine näis lollina, aga teisiti poleks ehk nii ilus olnud. Ka heidetakse ette, et ka muidu hõlbustab nende käitumine lõksulangemist, kuid tegelikult toimub enamik lõksulangemisi enne täielikku mõrvari mustri avastamist (leian, et tegu pole eriti suure spoileriga).
8/10
Nonii. Sai ka filmiploog pandud blog.tr'sse. Tagumine aeg :P
duMRyiqmDW
Juba pikka aega on mulle seda animatsiooni kiidetud. Võtsin siis lõpuks kätte ja vaatasin.
Pealkiri: "The Nightmare Before Christmas"
Režissöör: Henry Selick
Žanr: animatsioon / fantaasia / muusikal
Aasta: 1993
Riik: USA
Hääli loevad:
Danny Elfman - Jack Skellington (laulab) / Barrel / Äratõmmatava näoga kloun (hääl)
Chris Sarandon - Jack Skellington (hääl)
Catherine O'Hara - Sally / Shock
William Hickey - Dr. Finkelstein
Glenn Shadix - Linnapea
... [---]
Sissejuhatus: Jack Skellington on Halloweeni linna kuningas. Ta on selle linna 'rahva' seas austatud ja armastatud oma hea oskuse eest hirmutada ja iga Halloween teha superürituseks. Küll aga on Jack tüdinenud, et iga Halloween on ühesugune. Midagi nagu oleks puudu. Vaevates oma pead läheb ta oma kummituskoera Zeroga metsa jalutama. Hommikupoolikul jõuab ta kohani, kus ta valem pole käinud. Seal on mitu suurt puud ringis ning iga puu peal on üks sümbol, mis tähistab erinevaid pühasid (USA põhad siis). Automaatselt suundub Jack puu juurde, millel on kujutatud jõulukuusk. Kui ta avab ukse, siis külm ja jäine tuul tõmbab ta järsku sinna sisse. Kohale jõudes avastab ta, et on sattunud jõululinna. Olles suurelt vaimustuses, asub ta jõule uurima ning langetab otsuse.
Arvamus: Teate. Ma nagu ei oskagi muud adekvaatset öelda, kui jõle armas film. See, kuidas Jack jõuludest nii vaimustusse satub ning Halloweeni täiustama tahab hakata. Nummi!!! xD Okei. Proovime midagi korralikumat ka öelda. Tim Burton on andekas. Et ühest sketchikesest ning luuletusest võib midagi sellist välja areneda. Nüüd ma saan aru, miks mulle seda on pidevalt kiidetid. Häbi lausa, et varem ära ei vaadanud, kuigi ta mul tükk aega olemas oli. Soundtracki olin juba mitmeid kordi varem kuulanud. Esimene lugu "This is Halloween" on aga selline, mis on mõnel hetkel lihtsalt heast peast kummitama hakanud.
Tegelaskujud on toredalt kujutatud. Jack Skellingtoni keha on mõnusalt piklik. Annab talle sellise müstilise ning aämblikulaadse olemuse. Mina isiklikult ei pannud tähele, et Jacki hääl on rääkides ja lauldes erinev, aga nii on - kaks erinevati isikut. Samas oleks ma temalt natukene võibolla madalamat häält ehk oodanud. Sellist õudsamat Peale Jacki meeldis mulle ka linnapea. Selline tore kolmnurkne kolmnurkse mütsiga tegelane :P Sally mulle niivõrd ei sümpatiseerinud, aga see jäsemete äravõtmise ja kokkuõmblemise võimalus tõi mõnigi kord muige suule. Mis puutub aga Jacki ja Sally omavahelisse suhtesse, siis oleks see võinud natuke rohkem areneda, et sellise lõpptulemuseni jõuda.
Kuigi ma saan mõnes mõttes aru, miks Disney seda otse oma nime all levitada ei tahtnud, aga midagi jubedat mina, kes ma õudukaid kardan, siin küll ei näinud (kusagilt lugesin, et selle sünguse tõttu ei tahtnud Disney seda otseselt oma filmina reklaamida). Aga noh...lapsi hirmutavad tunduvalt lihtsamad asjad ka kui mind. Soovitan soojalt kõigile!
9,5/10
Pealkiri: Futurama
Režissöör: Matt Groening
Žanr: komöödia, ulme
Aasta: 1999 - 2003 (5 hooaega)
Riik: USA
Mängivad (hääle annavad):
Billy West - Fry / Dr. Zoidberg / Professor Farnsworth
Katey Sagal - Turanga Leela
John Di Maggio - Bender
Phil LaMarr - Hermes Conrad
Lauren Tom - Amy Wong
...
Sissejuhatus: Phillip Fry on 25-aastane pitsapoiss, kelle elu sakib. Vana-aasta õhtul 1999 külmutab ta end juhuse tahtel ja kogemata ära, üles ärgates on vana-aasta õhtu 2999 ja seega on talle elus justkui uus võimalus antud. Ta läheb tööle oma lapse-lapse-/---/-lapse juurde kullerfirmasse Planet Express Corporation, kus ta kohtub laevakapteni, ühesilmse ja seksika tulnukaneiu, ja inimlikkude pahedega roboti, Bender'iga.
Kommentaar: Võib öelda, et Futurama on nagu The Simpsons, ja mis seal imestada, looja on ju sama. Põhimõttesiselt on see sarnane kõikide sarjadega, mis käsitlevad mingit seltskonda ja nende omavahelisi suhteid. Ja see pole ülse oluline, et Futurama toimub tulevikus. Suhted kui sellised on ju sarnased, olgu üks tüdruk Marsilt, või isegi üks poisirollis olija robot.
Samas ei maksa teile jätta muljet, et tegu on suhtedraamaga, pigem komöödiasarjaga, nagu Friends või eelpool mainitud The Simpsons. Otsene vihje Sipmpsonitele on prügipalli-episood, kus Bender leiab Bart Simpson'i nuku, tõmbab nöörist, mille peale Bart ütleb: "Eat my shorts"; Bender võtab seepeale ta püksid ja sööb ära, seejärel öeldes: "Mmm, shorts...". Kui Simpsonid leiavad omale koera esimeses osas, siis Futurama kamp leiab omale lemmiklooma kolmandas osas. Netilastele peaks meeldima netiepisood, kus näiteks täiskasvanute jututoa uksel seisev turvamees küsib: "Are you eighteen?". Kõigepealt tuleb mingi viieteistaastane, siis kümnene ja lõpuks mingi päris väikelaps, ja kõik vastavad "yes" ja saavad sisse. Tsitaatidest tooks veel ühe, nimelt kui professori maja ees on millegi vastu protesteeriv rahvamass, ütleb professor midagi, mille mõte on get off my property. Selle peale ütleb üks hipi: "You can't own property, man", mille peale professor vastab: "I can, but that's because I'm not a pennieless hippy like you!".
Üldiselt, kui ma Futuramat esimest korda vaatasin, olin veendunud, et see on parem kui The Simpsons. Simpsoneid vaatasin ma nimelt hiljem. No ma ei pea ütlema, kumba nüüd paremaks pean, aga peale Futuramat said Simpsonid justkui uut elujõudu juurde, see tähendab, Simpsonid läksid hüppeliselt paremaks neljandast ja siis jälle viieteistkümnendast hooajast. See viimane siis imho tänu Futurama'le. Nii et seda IMDb fännihaipi ma ei usu, et "The Simpsons ain't as funny as they used to be" ja "The Simpsons have gone downhill since the umpteenth season".
Futuramat tasub vaadata ka eraldi šõuna, samas mina Simpsoni fännina ei saa üle ega ümber faktist, et see oli Simpsonite kõrvalprojekt. Neid tehti ju paralleelselt.
Ja tegelikut ei lõpetatud Futuramat sellepärast, et see oleks sakkinud. No vaatajaid oli küll vähe, kuid räägitakse, et Fox manipuleeris omale selle olukorra. Nimelt oli Futurama alati eetris peale jalgpalli otseülekannet, ning kuna nood kipuvad lisaaegade tõttu venima, jäi Futurama tihti ära, seega polnud vaatajaid, sest polnud, mida vaadata. Ja Futurama kakestamise/lõpetamise põhjus oli selles, et Fox tahtis rohkem eetriaega reality show'dele. Olgu neetud see inimene, kes avastas, et realaty show'dega saab lihtsat raha teha. Telejaamale on nende tootmine ju odav, kuna pole vaja näitlejatele maksta, ja vaatajaid on ka nagu muda, kuid samas röövib see kvaliteetšõude aja. Muide, Simpsonite mingis osas hüppab üks teismeline kaljult alla, hüüdes: "Why did they cancel Futurama?".
Ahjaa, selleks jõuludeks pidi valmima esimene Futuraama neljast filmist, mis hakitakse nelja ossa ja näidatakse kuuenda hooajana, eks jääme ootama. Ja sissekande pealkiri on muide tsitaat ühelt surevalt robotilt: "I'll always remember you... MEMORY DELETED.".
10/10
Ainus kaader, kus on meeldivalt koos saurus ja inimene. Muudel juhtudel oli saurus liiga suur, et äratuntavalt koos inimesega kaadrisse mahtuda
Pealkiri: Jurassic Park / The Lost Word: Jurassic Park (Jurassic Park II: Kadunud maailm) / Jurassic Park III
Režissöör: Steven Spielberg / Steven Spielberg / Joe Johnston
Žanr: seiklus, põnevik, ulme
Aasta: 1993 / 1997 / 2001
Riik: USA / USA / USA
Mängivad (Jurassic Park):
Sam Neill - Dr. Alan Grant
Laura Dern - Dr. Ellie Sattler
Jeff Goldblum - Dr. Ian Malcolm
Samuel L. Jackson - Ray Arnold
...
Mängivad (The Lost World: Jurassic Park):
Jeff Goldblum - Dr. Ian Malcolm
Julianne Moore - Dr. Sarah Harding
Pete Postlethwaite - Roland Tembo
Vince Vaughn - Nick Van Owen
...
Mängivad (Jurassic Park III):
Sam Neill - Dr. Alan Grant
Laura Dern - Dr. Ellie Sattler
Téa Leoni - Amanda Kirby
Alessandro Nivola - Billy Brennan
...
Sissejuhatus esimesele filmile: Teadlased avastavad viisi kloonida dinosaurusi. Sauruste DNA saadakse putukatelt, kes on imenud sauruste verd ja kes on kivististes täiuslikult säilinud. John Hammond loob erilise loomaaia: sauruste pargi. Enne suurt avamist kutsub ta parki hindama neli tippteadlast ja oma kaks lapselast. Samal ajal ahvatletakse pargi arvutipoiss varastama sauruste looted. Et looted välja saada, lülitab arvutipoiss välja pargi turvasüsteemid, mis aga päästab saurused valla.
Sissejuhatus teisele filmile: Algse sauruste pargi lähedal asuval saarel puhkava pere tütar saab hammustada pisisaurustelt, ja selgub, et John Hammondil on ka teine saar, kus saurused algselt üles kasvatati. Kohale saabub mitmeid seltskondi: teadlased tahavad uurida sauruste eluviise, niisama inimesed aga tahavad püüda puuriloomi ehk saurusi loomaaiastada. Saurused aga tunnevad, et nende kodu ohustatakse.
Sissejuhatus kolmandale filmile: Esimesest filmist tuttavat paleontoloogi meelitatakse tema väljakaevamiste rahastamise nimel olema giidiks rikastele seiklejatele, kes tahavad lennata paar tiiru ümber sauruste pargi. Peagi selgub aga, et rikas paar polegi rikkad, vaid otsivad oma poega, kes jäi saarelähistel kadunuks.
Kommentaar: Tavaliselt mul pole sellist juhust, et ma loen raamatut ja alles siis saan teada, et sellest on ka film tehtud. Jurassic Park'i puhul aga nii oli, ja ma mäletan, et kui see film kord telekast tuli, siis ma ei tahtnud vaadata, kuna mingi koht seal tundus imelik ja üldse mitte nagu raamatus. Aga paar nädalat tagasi vaatasin selle filmi ikkagi ära, ja efekt oli hoopis vastupidine: loetu tuli silme ette. Sõna otseses mõttes, kusjuures.
Üks filmi paleontoloogidest oli pealtnäha neljakümnendates meesterahvas, kes kandis minu mäletamist mööda ka vahepeal kaabut, seega võib arvata, keda ta mulle meenutas. Kuigi mulle meeldis väga ka see kaosematemaatik, tõmbavad enamikke selles filmis ikka saurused. Päris hästi tehtud hiidsisalikud olid, mina küll ei kurda. Pakun, et enamik imetleb t-rex'i, kuid mulle meeldisid juba raamatust velociraptorid, ja ka filmis oli tore, kui nad hüppasid. Kuid nad olid ka teistest saurustest intelligentsemad, nimelt meelitasid nad saaki kavalusega lõksu ja õppisid ära, et uks avaneb, kui lingile vajutada.
Aga üks asi oli küll imelik. Raamat, nagu ma mäletan, algas kirjeldusega, kuidas väike tüdruk mängib rannas ja kohtub väikse dinosaurusega. Sellest kohast tundsin ma esimese filmi puhul kuidagi puudust. Ja siis järsku on see stseen hoopis teise filmi alguses. Muidugi teine film on ka raamatu järgi, aga kuigi ma seda raamatut pole lugenud, ei usu ma, et ka see algab sama stseeniga. Kuigi ka teine film oli, nagu ma ütlesin, raamatu järgi, siis see mulle eriti ei meeldinud. Võib-olla oleks rohkem meeldinud, kui ma ka seda raamatut oleks lugenud. Kuidagi nõmeda sauruste piinamisena tundus. Noh, et ikka tagasi sinna ja kes tahab neid uurida, kes püüda. Nagu ühest õppetunnist vähe oleks. Olgu, lõvi suudavad inimesed taltsutada, aga saurused on selleks ikka liiga suured. Muidugi kõige üle saab vaielda, sest esimeses filmis päästis saurused valla see rahaahne programmeerija, aga ma arvan, et ülekäte oleks nad niisama ka läinud.
Kolmas osa siis ei ole raamatu järgi, ja seda peetakse ka tunduvalt halvemaks, kuid kuna mulle ei meeldinud niiväga ka teine osa, siis mina ütleks, et kolmas on isegi ülinatukene parem. Või siis ka mitte. Igatahes teises oli mul veidi saurustest kahju. Kolmas osa tõi sisse türannosaurusest suurema spinosauruse, ja ma kohe uurisin kohe välja, et kuigi spinosaurus on ka tegelikult türannosaurusest suurem, siis jagu ta temast arvatavasti ei saaks. Türannosaurusest saaks jagu ainult kas teine türnnosaurus või siis giganotosaurus.
Siiski soovitaks ma ka teist ja kolmandat filmi vaadata, sest tegu on ikkagi hästi tehtud filmidega. Seda enam, et järgmiseks aastaks lubatakse neljandat Jurassic Park'i, ja teemasse sisseelamiseks oleks soovitav ka eelmised osad ära näha.
Sissekade pealkiri on aga tsitaat kolmandast filmist:
Amanda: "This is how you make dinosaurs?"
Dr. Grant: "No, this is how you play God"
10/10, 7/10, 7/10
Pealkiri: The Descent
Režissöör: Neil Marshall
Žanr: õudukas
Aasta: 2005
Riik: UK
Mängivad:
Shauna Macdonald - Sarah
Natalie Jackson Mendoza - Juno
Alex Reid - Beth
Saskia Mulder - Rebecca
[---]
Sissejuhatus: Peale traagilist õnnetust ühisel koosviibimisel olevad kuus sõpra otsustavad minna koopamatkale. Varingu tõttu lõksu sattudes tunnistab üks neist, et koobas on veel avastamata. Peagi ilmneb, et midagi on väga valesti; nimelt avastavad nad, et neid ajavad taga verehimulised elajad. Kuna tegevus toimub koobastes, siis ainus valgus on see valgus, mille nad ise kaasa tõid
Kommentaar: See traagiline õnnetus ehk siis filmi esimene surm on hästi esitatud, võib öelda isegi nauditav hetk. Oma panuse annab sellele stseenile ka õnnetuse ohvri sekund enne surma öeldud repliik "I'm fine". Pimedas, kohati kitsas kohas toimuva tegevuse tõttu ei soovita klaustrofoobikutel filmi vaadata. Heale õudukale kohaselt esineb ka ehmatavaid kohti, seega jättis film ka teistkordsel vaatamisel igati positiivse mulje
9/10
Pealkiri: Stay Alive
Režissöör: William Brent Bell
Žanr: õudukas
Aasta: 2006
Riik: USA
Mängivad:
Jon Foster - Hutch
Samaire Armstrong - Abigail
Frankie Muniz - Swink
Jimmi Simpson - Phineus
...
Sissejuhatus: Lühikese vahega sureb salapärastel asjaoludel kaks inimest, kes on seotud veel tootmisjärgus oleva mänguga "Stay Alive". Mõrvatute sõprade uudishimu on muidugi suur, ja nii nad saavad kokku, et seda mängu mängida. Mäng põhineb tõestisündinud lool ühest 17. sajandil elanud naisest, keda tunti Verise Krahvinnana. Varsti selgub aga, et surres mängus, sured ka päriselus.
Kommentaar: Tegu pole tuntud näitlejatega, kuid nad mängivad oma osi hästi. Film on kaasakiskuv ja sobib eriti neile, kes tunnevad mõnu mõnest arvuti- või telekamängust. Filmis toimuvat on kerge järgida, kuid see pole ka arulage tiinilõikur. Huvitav vaadata neil, kes on elus kasvõi mingitki õudusmängu mänginud.
6/10
Pealkiri: Garfield / Garfield: A Tail of Two Kitties (Garfield 2)
Režissöör: Peter Hewitt / Tim Hill
Žanr: animatsioon, komöödia
Aasta: 2004 / 2006
Riik: USA / Suurbritannia
Mängivad (Garfield):
Breckin Meyer - Jon
Jennifer Love Hewitt - Liz
Stephen Tobolowsky - Happy Chapman
Bill Murray - Garfield (hääl)
Mängivad (Garfield: A Tail of Two Kitties):
Breckin Meyer - Jon
Jennifer Love Hewitt - Liz
Bill Murray - Garfield (hääl)
Ian Abercrombie - Smithee
[---]
Sissejuhatus esimesele filmile: Klassikaks saanud koomiksi filmiversioon, peategelaseks kass nimega Garfield. Ta sööb ja magab, ning sellega ta elu piirdubki. Kuid ühel päeval võtab tema omanik, Jon, koera, Odie. Garfield peab Odiet oma konkurendiks ja üritab talle igatpidi ära panna. Kui aga Odie röövitakse, peab Garfield end süüdlaseks ja läheb teda päästma
Sissejuhatus teisele filmile: Teises osas aga sõidab Jon'i tüdruk Liz Londonisse, et esineda kõnega ühes inglismaa lossis. Lossis aga elab kass, kes on välimuselt identne Garfield'iga. Kuna Garfield on sokutanud end Jon'iga kaasa, kes sõitis Liz'ile Inglismaale järele, õnnestub kassidel muidugi vahetusse minna. Elades kumbki teineteise elu, satub Garfield ka vastamisi Dargis'ega, kes tahab lossikassist, seega ka Garfield'ist, lahti saada
Kommentaar: Esimene osa mulle loomulikult meeldis, kuid tahtsin rääkida teisest osast; täpsemalt selle eesti keelde dubleeritud variandist. Eestikeelse lausestusega olid üksikud probleemid, ka ei saanud ma aru, miks repliik my castle is your castle oli tõlgitud kui my loss on ka your loss, minu jaoks oli pisut sobimatu ka slängi valik repliigis hea on olla kunn. Üldiselt oli aga näitlejatöö väga hea, Peeter Oja oli Garfieldi rollis mõnus, ja Tõnu Aav on muidugi südamelähedane kõigile, kes on kuulnud Onu Remuse jutte tema esituses. Mainimist tasuks ka see, et see oli esimene eesti keelde dubleeritud film, kus on ka päris inimesi. Siiani on ju dubleeritud filmides ainult animeeritud tegelased olnud. Veel rõõmustas mind see, et seal-kohaga saadi ilusti hakkama. Nimelt on filmis koht, kus Dargis karjub Garfield'i nähes THERE! ja jätkeb siis oma vestlust there is.... Noh, saate aru, kui filmi vaatate. Jah, see on piisavalt tore film, et seda mõlemas keeles vaadata
7/10, 10/10
Film jäi tARTuFFil vaatamata. Sai nüüd tagantjärele viga parandatud ja ei pea kahetsema.
Pealkiri: "Jonestown: The Life and Death of Peoples Temple" (Jonestown: rahva templi elu ja surm)
Režissöör: Stanley Nelson
Žanr: dokumentaal
Aasta: 2006
Riik: USA
Mängivad:
Willie Brown - tema ise (arhiivi materjal)
Tim Carter - tema ise
Eugene Cordell - tema ise
June Cordell - tema ise
Jim Jones - tema ise
... [---]
Sissejuhatus: 1978. aasta novembris vapustas maailma uudis usklike massisuitsiidist Guajaana džunglites. Üle 900 Jim Jonesi Rahva Templi kiriku liikme - mehed, naised, lapsed, vanurid - sooritas enesetapu oma hullumeelsusest vaevatud usujuhi õhutusel, kelle jaoks see oli ebainimliku maailma vastu suunatud "revolutsiooniline tegu". Karismaatiliste jutlustaja- ja juhiomadustega Jim Jones oli oma kiriku liikmed toonud Guajaanasse USAst, et rajada keset troopikat unistuste ühiskond, Jonestown. Nagu paljud utoopiad lõppes ka Jonestown katastroofiga.
(tARTuFFi kirjeldus)
Arvamus: Ma ise polnud varem sellisest usugupist kuulnud, kui lugesin sellest filmist tARTuFFi kodulehel. Loetu äratas huvi. Just eelõige seetõttu, et ~900 inimest ennast nende juhi tõttu ära tapsid. Seepärast, et neid enesetapjaid nii palju oli. Selliseid karismaatiliste juhtidega ususekte on ennegi olnud ja ilmselt ka selliseid, kus inimesed ennast tapnud. Aga nii massiline?
Kui ma filmi alguse olin ära vaadanud, siis oli juba otsapidi selge, kuidas kõik nii sai minna. Jim Jones rääkis seda, mida inimesed kuulda tahtsid. Ta oli ise pärit vaesest ning lõhkisest perest ja kõigest sellest rääkimine ning uue 'kodu' pakkumine andis teistele samasugustele inimestele lootust. Eriti just mustanahaliste seas, kes olid tolle aja ühiskonnas allasurutud. Ta hoolitses kõigi eest võrdselt ning pakkus võimalusi eluks. Lisaks oli ta nägus ning äärmiselt karismaatiline. Kes see ei tahaks, et tema elu läheks paremini? Tegu tundus olevat pigem võrdsusel põhineva kirikuga kui usul. Samas pole ma eriti uurinud Rahva Templi põhimõtetega. Igastahes... Piibel üle saali põrandale lendas.
Jonestown pidi olema ilus utoopiline linn, kus kõik pidid elama rõõmus ja rahus. Iseenesest kena idee, kui poleks vaid olnud Johnesi vigast psüühikat, mille põhjuseks on ilmselgelt tema lapsepõlv: isa joodik, ema polnud praktiliselt kodus jne. Kõik need mõjutavad. Sõltub küll lapsest, kui palju, aga see mõjutab. Jonesi puhul oli mõju silmnähtavalt suurem ning mida vanemaks ta sai, seda rohkem tema mõistus ära keeras. Ja ta võttis enda järgijad, enda lihtsameelsetest inimestest järgijad kaasa. Enamus nendest silmnähtavalt ei mõistnud, kui hulluks Jonesi vaimne olukord oli läinud. Kasvõi juba seetõttu, et enesetapu sooritas ~900 inimest. Kusjuures tuleks märkida, et lapsed... imikud tapeti kõige esimestena. Vot sellist asja ma ei salli. Kui tahad ennast tappa, palun, aga laps ju ei mõista, mis tema ümber toimub. Jätku nemad rahule.
Muljetavaldav dokumentaal, kuigi oleks ehk soovinud paremat ülevaadet Rahva Templi põhimõtetest. Eelkõige siis sellest usulisest poolest, kuna tegu oli siiski kirikuga. Põhiliselt räägiti seal ainult võrdsusest.
Kusjuures... Jim Jones meenutas mulle kohati Elvist :P
8/10
Nalja kui palju!
Pealkiri: "Ouran High School Host Club"
Režissöör: Takuya Igarashi
Autor: Bisco Hatori
Tootjad: BONES, Hakusensha, Nippon Television Network, VAP
Žanr: anime / komöödia / kooli / romantika
Formaat: seeria / 26
Aasta: 2006
Hääli Loevad:
Maaya Sakamoto - Haruhi Fujioka
Mamoru Miyano - Tamaki Suou
Kenichi Suzumura - Hikaru Hitachiin
Yoshinori Fujita - Kaoru Hitachiin
Masaya Matsukaze - Kyoya Ootori
...[---]
Sissejuhatus: Tegu on samanimelisel mangal põhineva animega.
Haruhi Fujioka õpib eksklusiivses Ourani keskkoolis, kuhu ta pääses õppima stipendiumi alusel. Kool on eelkõige mõeldud rikaste lastele, kuid Haruhi pääses sinna oma teadmistega. Ta torkab teiste seas kergelt silma, sest rahaline olukord pole tal lubanud endale koolivormi osta. Tänu oma välimusele (pikad püksid, polosärk ning suured prillid) peetakse teda nohikust poisiks.
Haruhi satub kolmandasse muusikaruumi, kui otsib rahuliku kohta lugemiseks. Ust avades vaatavad talle vastu Host Club (ei hakka tõlkima) kuus veetlevat noormeest. Nende klubi tegeleb noorte rikaste tüdrukute vaba aja sisustamisega. Teisisõnud: pakuvad neile raha eest koolipäeval seltsi ning korraldavad erinevaid üritusi. Nende esimese 'vestluse' ajal on Haruhi päris ehmunud ning lõhub kogemata ära 8.000.000 jeeni maksva vaasi. Et katki läinud vaas kinni maksta, peab Haruhi hakkama klubi 'koeraks', kes teeb teenija tööd, nagu näiteks toidu serveerimine ning koristamine. Klubi president Tamaki ülendab, teadmata, et Haruhi on tüdruk, ta 'hostiks', kui avastab tema potentsiaali. Haruhi peab saama 100 püsiklienti, et tema võlg oleks makstud. Vaikselt saavad juba kõik teised klubi liikmed aru, et Haruhi pole päris see, kelleks nad teda peavad. Ka peale tõe väljatulekut jätkab Haruhi hostina, varjates oma tegeliku identiteeti, tasumaks oma võlga.
Arvamus: Võib öelda, et tegu on ühe nauditavama animega üldse. See on humoorikas, silmale hea vaadata ning mitmeidki kordi ajab kõva häälega naerma. Huumorit on siin tõesti küllaga. Ka siis, kui kõvasti naerma ei kuku, on midagi muigamiseks olemas. Ja seda igas osas. Seetõttu on see anime ka üks minu lemmikutest, sest ma ei oma sellist huumorimeelt, mis paljudel on. Ehk...ma ei naera siis, kui paljud naeravad, aga naeran siis, kui osad võibolla ei naera. Kõige enam toob naeratuse näole Host Clubi president Tamaki. Kohati paneb mõtlema, et kas ta mängib lolli/naiiviset isikut või ta ongi selline. Vaatamata sellele on ta äärmiselt siiras ning see mikstuur ajab mitmeidki kordi naerma. Ka siis, kui temast kahju hakkab.
Animatsioon on lihtne ja rõõmus. Pakub silmadele puhkust ning naudingut. Pimedas või hämaras toas ma siiski vaadata ei soovita, sest see anime on küllaltki hele. Nagu rõõmsale animele ikka kohane. Kui tegelased ning ka tegevuse koht on küllaltki lihtsustatult joonistatud, on teatud klippidel äärmiselt detailne kujutamine. Nagu näiteks teises osas olevad õitsevad kirsipuud või vaade nende koolile. Maalilised.
See on ka üks väheseid animesi, kus mul pole kindlat lemmiktegelast. Või pigem...neid on kohe päris mitu. Kõik Host Club liikmed on äärmiselt toredad. Kyoya ehtbishounenlik välimus ja selline kergelt külm ning kaalutlev suhtumine; Takashi vaikne ja tõsine olek; Haruhi oskus näha asju nii, nagu need on; Hikaru ja Kaoru lõbus ning mänguhimuline olek; Tamaki naiivsus ning südamlikkus; Mitsukuni nummisus. Nende omavaheline läbisaamine on ka päris tore, sest kõigile on antud oma isiksus ning hoiak teiste suhtes. Iga tegelane suudab ka anime jooksul millegagi üllatada.
Üks žanritest sellel animel on romantika. Kuigi Haruhi on enamuse osa ekraanil olevast ajast kujutatud meessoost isikuna, siis ei vähenda see Tamaki ega kummagi Hitachiin venna silmnähtavat huvi tema vastu. Kõige rohkem oma tundeid avaldab muidugi Tamaki. Haruhi puhul on aga kuidagi tüüpiline olukord, kus asjaosaline ise ei saa mõhkugi aru, kui oluline ta tegelikult nendele tegelinskitele seal on. Mis aga lõpplahendus saab olema, seda peate ise uurima ;) Otseselt pole tegu spoileriga, kuna tegu on minu eelistusega, siis võin öelda, et ei läinud päris nii, nagu mina lootnud oleks. Selleks on mul nüüd fan-fictionid.
Üks meeldivamaid asju anime juures on minu arvates muusika. Taustamuusika on enamasti suursugune (kasutatud on, nagu ma aru saan, orkestrit viiulitega eesotsas) ning elav ja rõõmus. Vajadusel ka kurvem. Alguslaul on minu üks lemmikuid üldse. Selline lõbus ning kaasahaarav. Üks väheseid alguslaule, mida ma proovisin kuidagi etteantud sõnade järgi kaasa laulda. Lõpulugu on energiline ning seal on näidatud tegelased sellistena, nagu nad mangas kujutatud on.
Lõbus ja energiline shoujo-anime on küll eelkõige mõeldud naissoost vaatajatele, aga sobib väga hästi ka teisele sugupoolele nautimiseks. Üks asi võib siiski olla, mis vajaks selgitamist: Hikaru ja Kaoru suhe. Nimelt nende käitumine on tekitanud paljuski arvamust, et tegu on homodega. Ei ole. Nad on siiski kaksikud ning midagi ebasündsat seal ei toimu. Neil on lihtsalt oma imidž seoses rolliga seal klubis ja selleks on kergelt ülepingutatud vennaarmastus. Seega...pole vaja mingit homoteemat karta.
Head vaatamist!
Hinnang: 8,5/10
Eks ma muidugi vabanda kvaliteedi pärast, kuid netist ei leidnud ägedaid, ja ise ka ei vaadanud just parima kvaliteediga
Pealkiri: Walker, Texas Ranger (Walker, Texase korravalvur) / Walker, Texas Ranger: Trial by Fire
Režissöör: Aaron Norris
Žanr: märul / krimi
Aasta: 1993 - 2001 (9 hooaega) / 2005
Riik: USA
Mängivad:
Chuck Norris - Cordell "Cord" Walker
Clarence Gilyard Jr. - James "Jimmy" Trivette
Sheree J. Wilson - Asst. D.A. Alex Cahill
...
Sissejuhatus: Cordell Walker, Texase korravalvur, kasutab pahadega talitamiseks traditsioonilist viisi, mis seisneb kinnivõtmisel vastuhakkajate läbipeksmises. Walker lähtub oma töös suuresti oma instinktist ja kasutab ka tihti oma indiaanlastest suguseltsi abi. Tema partner, James Trivette, kasutab kriminaalide püüdmiseks rohkem moodsat tehnikat. Errulänud korravalvur C.D. Parker omab grillbaari, kus tihti pärast tööd lõõgastutakse. Ka aitab Parker Walker'it vahel oma nõuannetega. Alex Cahill, advokaat, aitab Walker'it paberitega, näiteks läbiotsimisorderitega.
Kommentaar: Kohe algusest peale oli selge, et Cordell Walker on tegija, ning esimese kaheosalises episoodis tuli linale ka James "Jimmy" Trivette, kes on Walker'i partner läbi seriaali. Niimoodi kahekesi on nad pikka aega, sest eesti kanalitelt tuntud Walker'i tiimi lahutamad osalised Francis Gage ja Sydney Cooke tulevad alles kaheksandas hooajas. On küll naisadvokaat Alex Cahill ja erruläinud korravalvur C.D. Parker, aga kuigi nad on olulised tegelased, ei löö nad märulites kaasa. Walker'i ja Trivette'i suhetest niipalju, et Trivette oli kohe alguset peale arvutivend, või siis pigem arvutit ja netiotsingut kasutada oskav tüüp, aga Walker algul pelgas arvuteid ja pidas vahel Trivette'ga sõnavahetust, kas arvuti on ikka politseitöös vajalik. Arvatavasti ta leppis olukorraga, sest peale esimesi hooaegu seda enam ei olnud. Ka oli esimestes hooaegades Trivette suht äpu, ja Walker pidi tihti ka Trivette pahad läbi peksma, aga mulle meeldis see, et umbes viiendas-kuuendas hooajas sai ka Jimmy endaga hakkama. Walkeri'st kõvem ta muidugi ei olnud, see on nagu daa, eksole.
Mis mind häiris, oli see, et alati, kui keegi tegi midagi arvutiga, piiksus see meeletult. No ma arvan, et sarnase tulemuse saate, pannes windows'is igale liigutusele hääle taha. No muidugi on see neile, kes arvuteid niiväga ei kasuta, vahva ja huvitav, ja ma saan aru, et kuidagi on vaja juhmile televaatajale teadustada, et vot nüüd keegi teeb midagi arvutitega, aga no kamoon... Eriti vahva oli see, et kui mingi häkker sisestas koodi vms, siis arvuti, noh, piiksuski meeletult. Veel häiris kohati ka see, et ei olnud kindlat kuripaha läbi hooaja, nagu näiteks Buffy the Vampire Slayer'is. Viimases hooajas oli küll neljaosaline monsterepisood, ja kohati telešõudes levinud kaheosalisi, aga muidu jättis jätkusuutlik areng soovida. Tegelikult ma ei mõtle niipalju kuripaha, kui seda, et... näiteks Walker kaotas ühes osas ajutiselt nägemise ja Cage teises kuulmise, aga järgmistes osades polnud mitte väikest vihjet ka sellele. Samas aga meeldis see, et üks kindel näitleja - pidades vahet ja tulles tagasi - mängis sama tegelast, mitte nii, et kord automehhaanik, kord ülikooli proffessor.
7/10
Pealkiri: Lemony Snicket's A Series of Unfortunate Events
Režissöör: Brad Silberling
Žanr: fantaasia
Aasta: 2004
Riik: USA / Saksamaa
Mängivad:
Jim Carrey - Count Olaf
Liam Aiken - Klaus
Emily Browning - Violet
Kara Hoffman - Sunny
...
Sissejuhatus: Ühel päeval saavad Violet, Klaus ja Sunny Baudelaire uudise, et nende vanemad on hukkunud tuleõnnetuses. Vanemad on aga jätnud lastele tohutu varanduse, mida lapsed saavad aga kasutada alles siis, kui vanim neist on täisealine. Olles saadetud oma kauge sugulase krahv Olaf'i juurde, saab aga peagi selgeks, et ahne krahv ei hooli tegelikult mitte lastest, vaid nende varandusest.
Arvamus: Filmi aluseks on Lemony Snicket'i raamatud The Bad Beginning, The Reptile Room ja The Wide Window. Film on tegelikult üsna imelik, ning ei pruugi beibedele ja eluvendadele meeldida, isegi kui nad teavad, et filmis on Jim Carrey. Mängib ta küll humoorikat tegelast, kuid laua alla ta irnuma ei pane. Aga ma tahan seda öelda, et kui filmi filmiosa lõpeb, siis ärge pange kohe kinni. Teil ei ole nii kiire elu. Mind oli hoiatatud, ja mul on hea meel, et ma tiitrid ära vaatasin. Ka film on silmale ilus, aga tiitrid on just kui omaette teos.
7/10
Homer Simpson: [while choking Bart for laughing at him] I'll teach you to laugh at something that's funny!
Pealkiri: The Simpsons Movie (Simpsonite film)
Režissöör: David Silverman
Žanr: animatsioon / komöödia
Aasta: 2007
Riik: USA
Hääled andnud:
Dan Castellaneta - Homer Simpson/Itchy/Barney/Grampa/Stage Manager/Krusty the Clown/Mayor Quimby/Mayor's Aide/Multi-Eyed Squirrel/Panicky Man/Sideshow Mel/Mr. Teeny/EPA Official/Kissing Cop #1/Bear/Boy on Phone/NSA Worker/Officer/Santa's Little Helper/Squeaky-Voiced Teen (voice)
Julie Kavner - Marge Simpson (voice)
Nancy Cartwright - Bart Simpson/Maggie Simpson/Ralph/Nelson/Todd Flanders/TV Daughter/Woman on Phone (voice)
Yeardley Smith - Lisa Simpson (voice)
Harry Shearer - Scratchy/Mr. Burns/Rev. Lovejoy/Ned Flanders/Lenny/Skull/President Arnold Schwarzenegger/Kent Brockman/Principal Skinner/Dr. Hibbert/Toll Booth Man/Smithers/Guard/Otto/Kang (voice)
...
[---]
Sissejuhatus:
Kui Homer kogemata jõe toxiliste jäätmetega (Big Crap) reostab, põhjustab ta keskkonnakaitse agentuuri trastilisi meetmeid kasutama ja Springfieldi klaasist kupli alla matma.Nüüd peab Homer Päästma Springfieldi enne kui president Schwarzenegger annab käsu linna hävitada.
Arvamus:
Iga Simpsoni fänni unistus... rohkem kollaseid Simpsoneid ühe korraga, rohkem andekat komöödiat ja uskumatuid seiklusi, mis tegid aastad 18 tagasi ülemaailmse kultuse.
Jäädes Simpsonite komöödiale truuks ei mitte ühtegi nelja töhelist roppu sõna naeru esile kutsumiseks kuigi mõni koht ei olnud just sama süütu kui telekast harjunud vaatama. Samas mitte midagi lapsi peletavat roppu.
Peab tõdema, et ei pettunud mitte karvavõrtki. Sujuv storyline pidevate naljadega, draama, action, romance ja kurat teab mida veel. Ei mingit pettumust... komöödia, mis ammu teiste filmide seas unustatud.
10/10
Pealkiri: Hot Shots! (Ässad) / Hot Shots! Part Deux (Ässad 2)
Režissöör: Jim Abrahams
Žanr: komöödia
Aasta: 1991 / 1993
Riik: USA / USA
Mängivad (Hot Shots!):
Charlie Sheen - Lt. Topper Harley
Cary Elwes - Lt. Kent Gregory
Valeria Golino - Ramada Thompson
Lloyd Bridges - Adm. Thomas 'Tug' Benson
...
Mängivad (Hot Shots! Part Deux):
Charlie Sheen - Topper Harley
Lloyd Bridges - President Thomas 'Tug' Benson
Valeria Golino - Ramada Rodham Hayman
Richard Crenna - Col. Denton Walters
...
Sissejuhatus esimesele filmile: Parim piloot ükuses, Topper Harley, on läinud erru ja elab indiaanlasega, kuna lennuõnnetus pani teda oma võimetes kahtlema. Salajase missiooni tarbeks kutsutakse teda teenima lennukikandjal SS Essess. Topper'i missiooniks on hävitada Saddam Hussein'i tuumajaamad. Tal tekib aga huvide konflikt teise tipp-piloodiga, kuna nad on huvitatud samast naisest. Ka üritab üks lennukitehase omanik missiooni saboteerida, sest tahab, et kasutuses olevad lennukid vahetataks tema lennukite vastu.
Sissejuhatus teisele filmile: Teine film parodeerib otsesemalt Rambo III'e, nimelt leiab film Topper Harley töötamas kloostris, kusjuures lisaraha teenib ta illegaalsete võitlusmatšidega. CIA aga palkab ta minema Iraaki, et päästa päästeüksus, kes läks päästma päästeüksust, kes läks päästma sõjas vangilangenuid.
Arvamus: Hea meelega ma neid filme eriti ei kommenteeriks, sest nende filmidega on nagu Scary Movie'dega – osad peavad paremaks esimest osa, teised jälle teist. Mina kuulun viimaste hulka. Teeks siiski räiged spoilerid ja ütleks, et esimese filmi võib-olla mitte nii märgatav, aga siiski üks hiigelnaljakas pila on suur reklaamtulp Smoke. Nobody lives forever ja teises filmis koht, kus immiteeritakse Iraagi keelt; nimelt üks vangivalvur ütleb aktsendiga: I'll have a hamburger.
Tutvustaval pildil olev stseen parodeerib joonisfilmi Leedi ja Lontu. Ehk märkate lihapalli, mida Topper ninaga lükkab. Ning kuigi tegelikult on ka IMDb's kirjas, et Hot Shots! on Top Gun'i paroodia, ja nüüdseks olen ka seda filmi näinud. Tavaliselt parandab arvamust paroodiast originaalfilmi nägemine, kuid juba antud hinnet ma ei tõstaks, ja jääks ka oma lause teine film parodeerib otsesemalt Rambo III'e juurde, kuna Hot Shots! baseerus Top Gun'il ainult osaade stseenide ja üldsüžeega.
6/10, 10/10
See film on üks võimalus vastata sellele küsimusele.
Pealkiri: "Children of Men" (Inimlaped)
Režissöör: Alfonso Cuarón
Žanr: draama / põnevik / seiklus / ulme
Aasta: 2006
Riik: Suurbritannia / USA / Jaapan
Mängivad:
Clive Owen - Theo Faron
Julianne Moore - Julian Taylor
Claire-Hope Ashitey - Kee
Michael Caine - Jasper Palmer
Pam Ferris - Miriam
... [---]
Sissejuhatus: On aasta 2027. Inimesed kogu üle maa on muutunud viljatuks. Igalpool levib terror. Televisoonis teatatakse, et tapeti maailma noorim inimene - 18 aastane argnetiinlane. Tundub, et kogu maailm leinab, kuigi Theo Faron, endine poliitiline aktivist, on sellel teemal täiesti apaatne.
Kui Theo naaseb oma sõbra Jasper Palmeri, endine poliitiline karikaturist, ning tema naise, riigi poolt piinatud enidne sõjafotograafi, juurest, röövitakse ta järsku tänavalt. Selgub, et tema röövijateks on nn Kalad, kes toetavad immigrantide õigusi. Nende juhiks on Julian, Theo endine naine. Julian palub Theol kohtuda oma nõo Nigeliga, et muretseda reisiluba noorele aafriklasest põgenikule Keele. Algul Theo küll keeldub, aga hiljem mõtleb ümber. 5000 naela on tema jaoks piisav põhjus. Paberid kätte saades selgub aga, et ta peab koos Keega reisima.
Teel Julian tapetakse ning uueks Kalade liidriks määratakse Luke, küllaltki järsu iseloomuga noormees. Kui selgub, miks Keed tahetakse ühele laevale viia, otsustab Theo asjad oma kätesse võtta ning tema, Kee ja Miriam, ämmaemand, põgenevad.
Arvamus: Esimesest hetkest, kui filmi reviewd lugesin, tekkis huvi. Sellised katastroofilaadsed filmid on alati huvi pakkunud. Harva juhtub seda, et ma filmi ajal otsast ülevaadet kirjutama ei hakkaks. Mõtlen just andmete ülemist osa enne sissejuhatust. Film tavaliselt ei paelu. See film naelutas mind aga täielikult monitori ette.
Tõsiselt masendav on see, kuidas kujutatakse seda tuleviku. Mis kõige naljakam...vaatamata selle kuidagi ulmelisele esitusele tundub see nii tõepärane. See keskkond, inimesed, elu üldse. Londoni tänavad on täis prügi ja prahti. Immigrante hoitakse sõna otseses mõttes puuris ning neid lastakse maha. Mis mulle isiklikult meeldis filmi puhul oli see, et esindatud oli hästi palju rahvuseid ning kuulda oli erinevaid keeli. Mis iseenesest tundus väga reaalne oli see, kui peeti plaani, mida Keega edasi teha ning väideti, et nad ei saa Keed valitsusele üle anda, sest sel puhul ei taluks nad karvavõrtki, et üle kahekümne aasta sünnib laps mingil aafriklasel. Miks see tundub nii tüüpiliselt poliitika moodi? :) Mis filmi juures oli veel paeluv, oli see, et kõike ei seletatud lahti, nagu tänapäeva filmides seda tehakse. Sa said ise oma mõtetel lasta lennata, miks üks või teine asi nii võiks olla.
Tegelased olid hästi valitud. Tuntud ja tundmatud. Kõik täitsid oma rolli hästi. Clive Owen meeldis mulle isiklikult kõige rohkem. See, kuidas tema lootusetusest kasvab lootus. Kui aus olla, siis ka mina oleks masendunud kui ma teaks, et poleks tulevikku. Siinkohal ei mõtle ma enda, vaid üldse inimeste tulevikku. Olgu see siis kui julm tahes. Kui kõik lihtsalt lõppeks, oleks see kuidagi...poolik? Kee oli noore teadmatu emana küllaltki armas.
Väga palju on selles filmis esitatud sarnasusi või viiteid mingitele sündmustele, asjadele või umbkaudu isikutele. Ma ei hakka nendest pikemalt kirjutama, aga soovitan lugeda Wikipediast. Film põhineb P.D. Jamesi romaanil "The Children of Men". Raamatuga võrreldes on nii mõnigi asi filmis teistsugune. Kutsub kohe raamatut otsima :)
Üks väike tsitaat Alfonso Cuaróni poolt, mis mulle väga meeldis:
“A lot of reviewers nowadays, they fall into that vice: they want stories. They want explanations, they want exposition and they want political postures. Why does cinema have to be a medium for making political statements as opposed to presenting facts, presenting elements and then you making your own conclusions — even if they are elusive? There’s nothing more beautiful than elusiveness in cinema.”
9/10
Kuna Mari sissekanne on miskipärast kusagile haihtunud, siis kirjutan uuesti. See film andis ikka paraja emotsionaalse laksu.
Pealkiri: "Klass"
Režissöör: Ilmar Raag
Žanr: draama
Aasta: 2007
Riik: Eesti
Mängivad:
Vallo Kirs - Kaspar
Pärt Uusberg - Joosep
Lauri Pedaja - Anders
Paula Solvak - Thea
Mikk Mägi - Paul
... [---]
Sissejuhatus: „Mis on au? Me vist räägime millestki muust. Ütleme ilge mark, täitsa bläss. Me ei ütle au.”
Linna kooli tuleb Antslast uus klassikaaslane Kaspar. Kasparil ei ole probleemi kohaneda uues klassis, kuna on suhtlusaldis ja verbaalselt andekas poiss. Ta võidab kiiresti uute klassikaaslaste poolehoiu, mis kõigutab selles klassis varem õppinud liidri Andersi positsiooni. Samuti on Kaspari positsiooni tõstnud klassis ühele populaarseimale tüdrukule, Theale, silma jäämine.
Klassi peksupoisik on nohikust Joosep, kes kooli suhtlusringkondades ei liigu, sest leiab, et see on lollus. Joosepi kaitseks astub juhuse tõttu välja Kaspar, mis tähendab sõda Andersiga, sest Joosepit ei kaitse meie klassis keegi. Selge?“ Joosepi nüüdsest hätta jätmine tähendaks aga Kasparile enda au rüvetamist.
Rikkaliku filmikeelega draamas Klass arenevad mitu all-teemat: koolivägivald, õpilaste suhted vanematega, õpetajate apaatsus ja soovimatus süveneda õpilaste omavahelisesse suhetesse, karistus ja kättemaks.
(võetud Klassi kodulehelt)
Arvamus: Ma ei osanud kohe kuidagi sellist head sissejuhatust kirjutanud. Minu arvates see Klassi koduka oma ütleb kenasti kõik ära. Raske on tegelikult midagi kirjutada sellise filmi kohta, milles on kerge samastumine endaga. Kutsub esile emotsioone ja mälestusi, millest pole asja siinse arvamuse kirjutamisel. Aga see film tõesti puudutas mind. Senimaani pole ükski teine film pannud mu süda sedaviisi kloppima ning käsi värisema. Peale filmi nägemist lihtsalt vahtisin monitori.
Kõige masendavaks osaks selle filmi juures polnud vast nende tülinorijate käitumine või see lõpp, vaid just teiste klassikaaslaste, õpetajate ning passiivsus ja ükskõiksus. Eks muidgi Joosepi vanemad olid mures, aga nad nagu ei saanud aru. Noorte mõttemaailm on asi, mis ongi paras mõistatud ja seda enam tuleb proovida neist aru saada. Klassikaaslased on hea näide sellest, kuidas kari vajab juhti. Olgu ta hea või halb. Ja kui üks juhtub olema karjajuhile ebameeldiv või tema vastu, on kohe tervel karjal sellega probleem. Käituvad nagu peata kanad. Vabandan sellise väljendusviisi eest, aga tõsiselt jätsid need klassikaaslased mulje nagu peata kanad, kes ise mõelda ei suuda ja teevad kõik nii, nagu klassi popp juht seda soovib.
Näitlejatöö on selle filmi juures ilmselt üks parimaid külgi üldse. Arvesse tuleks siinkohal võtta seda, et noored olid ka ise kaasatud filmitegemisse. Said jagada oma arvamusi ja nägemusi. See on igati tervitatav, sest nii on minu arvates näitlejalt tunduvalt lihtsam rolli sisse elada. Kuna mul endal on koolitee seljataga, siis ei oska ma kommenteerida nende kõnekasutust ja igapäevast käitumist. Samas võttes arvesse, kuidas noored tänapäeval räägivad, siis ma üldse ei imesta, et see võib olla täiesti reaalne, mis seal toimub. Ilmselt näitlejad ise teadsid, mismoodi oleks asi õigem. Nende näitlejate iseloomu, kes olid need vägivaldsed, ma eriti ei tea, mis tõttu ei oska ma võrdlusmärki tõmmata, kuigi ühte nendest tunnen isiklikult. Küll aga ei kahtle ma selles, et asi nägi välja, vaatamata kohati tundunud liialdustele, vägagi reaalne ja kaasahaarav.
Kaameratöö oli huvitav. Mitte mitegi väga uut, aga Eestis tehtavate filmide jaoks küll. Käeskantava kaamera kõikumine oli piisavalt paras, et anda juurde ehtsust ja samal ajal ei ajanud süda pahaks. Mulle meeldis lõpuosa just kõige rohkem. Kuidas kõike näidati võimalikult julmalt. Räägiks rohkem, aga ei taha filmi veel mitte näinud isikutele lõppu ära spoilida, kuigi selle kohta võiks küllaltki palju rääkida. Teostus oli minu arvates küllaltki hea, kuigi leidus neid pisiasju. Mind isiklikult häiris aga see lõpulaul.
Ma soovitan seda filmi neile, kes saavad aru. Ma olen kuulnud kinos käinutelt, et noored naersid filmi nähes. Kas olid naerjaks päriselu Andersid? Või võtavad nad seda täpselt nagu igat Hollywoodist tulevat mõttetut action-trashi? Ometigi on tegu eestikeelse filmiga ja see peaks vähekenegi reaalsemalt mõjuma. Tundub, et mitte.
Kes filmi näinud, sellel soovitan lugeda Ilmar Raagi blogis filmi kohta kirjutatut. Ta lahkab seal päris palju filmi mõjusid ning selgitab oma vaatepunkte.
9,5/10
Sattusin täiesti juhuslikult seda dokumentaali tõmbama. Ma olen tõsiselt jahmunud. Film polnud veel läbigi, kui kirjutama hakkasin.
Pealkiri: "Jesus Camp"
Režissöörid: Heidi Ewing ja Rachel Grady
Žanr: dokumentaal
Aasta: 2006
Riik: USA
Mängivad:
Becky Fischer - Iseennast
Ted Haggard - Ise ennast
Mike Papantonio - Ise ennast - Kommentaator
... [---]
Sissejuhatus: "Jesus Camp"on dokumentaal "Kids On Fire School of Ministry" lastest, mis on karismaatilise liikumise sarnane laager Põhja Dakotas, mida juhib lastevaimulik Becky Fischer. Film keskendub kolmele 2005 laagri lastele -Levi, Rachael, and Tory (Victoria). Film näitab laagrielu ning laste palvekonverentsi Christ Triumphant Churchis Missouris. Fischer peab vajalikuks laste puhastamist, et neist saaks osa Jumala armeest. Tema arvates on oluline, et lapsed oleks eesotsas muutmaks USAd kristlikult konservatiivseks. Ta peab ka vajalikuks laste treenimist, sest vaenlane teeb sama.
Arvamus: Mul pole otseselt midagi usu, täpsemalt kristluse vastu, sest see võib aidata elus edasi saada, aga mul on probleem sellega, kui usk muutub fundamentaalseks. Minu arvates on usk midagi isiklikku ja seda ei peaks igal pool ja igal viisil väljendama. Selles dokumentaalfimis näidatakse, kuidas lastest tehakse ühe karismaatilise liikumise 'sõdurid'. Nad peavad eriama evolutsiooniteooriat, levitama kristlust, neile õpetatakse mustvalget maailmapilti: meie ja nemad. Need lapsed ei saa tulevikus pidada normaalseid vestlusi, mul on tunne. Nende elu põhjaks on kristlus ilma kahtlusteta. Muidugi on see inimestele omane, et kaitstakse oma seisukohta, aga kui mingi 11 aastane laps räägib: "Ma tahan saada selleks, kes küüsi lakib, et tema juurde tulnud inimestele Jumalast rääkida. Tagataustaks mängib kristlik muusika ja selline rahulik keskkond". Lapse eesmärk on levitada oma usku? Mul on mõned sõbrad, kes on sellised tõsisemad usklikud ja räägivad päris tihti Jumalast, aga nad ei tiku kellelegi oma usku peale määrima (ei ütle midagigi, mis viitaks sellele), nad on avatud vestlustele ja sõbralikud. Nad ka paljuski aktsepteerivad, et on olemas teiste vaadetega inimesi, kuigi and seda õigeks ei pea. Ühesõnaga täiesti normaalsed inimesed. Aga see mis seal filmis lastega tehakse... Kena on ju omasugustega laagris käia, aga jah...ma ei oska öeldagi. Laste mõjutamine on kõige lihtsam viis kellegi mõjutamiseks, sest selline osa kinnitub tulevikuks.
Laagrielu ja muude sääraste asjade vahele on pandud kristlase Mike Papantoniose raadiosaade, kus ta intervjueerib fundamentaliste. Ta ise ei suuda ka uskuda, mida nad räägivad. Viimane isik, kellega ta räägib on üks naine, kes on fundamentalist. See jutt mida ta ajab on tõesti...oh jah. Kuulake ise. Ta ise ka vist päris ei tea, mida ta räägib. Kohati filmi käigus on juttu sellest, et see organisatsioon pole poliitikaga seotud, aga nad räägivad pidevalt sellest, et liberaalid on surnud, Bush on õige president, praegune valitsus on paha jne. Üks koht Fischeri kõnes oli naljakas. See, kus Harry Potterit peetakse ülipahaks ja kui ta oleks elanud Piiblis toimuval ajal, siis oleks ta tapetud. Olen sattunud ühe ameeriklasega sel teemal vaidlema. Nende ainuke põhjendus oli see, et maagia on saatanast. Keskendutakse sellele, et Jumal on ainus ja kõige olulisem, maised naudingud on kõik pahad. Inimese soovidele keskendumine on paha. Kuidagi mustvalge on see, mida lastele õpetatakse.
Üks asi, mis ma selles filmis nägin, oli eriti häiriv. See, kus Levi ema õpetas talle, et kliimasoojenemine pole midagi. Jumal tuleb viib meid siid nii kui nii minema, et kasutage Maa varasid nii palju kui tahete. Ja se 0,6 kraadi soojenemine ülemaailm on tühine asi. Lisaks näitas mingi tüüp lastele, et 7 nädalane laps näeb välja nagu tavaline väike beebi. 7 nädalane loode ei näe kohe kusagilt otsast välja nagu tavaline imik. Muidu nende vastuolek abordile on hea...liiga paljud teevad mõttetult aborti, samas on jälle abordi juures palju asju, mida arvestada, aga see on juba teine teema.
Film ise edastab väga selgelt selle liikumise mõtteid ning kuidas need inimesed elavad ja usuvad. Lapsed mõjuvad selles filmis eriti tugevalt. Nende jutt ning emotsioonid. Kõik on küllaltki ehe. Aga nende õpetajate kisa "This is war!", "Are you part of it or not?". Haige. See liikumine muudab lapsed enda amreeks, täpselt nagu teevad islami äärmuslased. See kuidas lapsed sellest räägivad on lihtsalt mõistmatu. Kuidas saavad need lapsevanemad selliselt käituda. Lastele õpetatakse tegema seda, mida neile öeldakse. Oma peaga nad praktiliselt ei mõtlegi. Sellest lähtuvalt ei saa keegi neid tõsiselt võtta. Lapsed on väga mõjutatavad ja need emotsioonid on lastel küll ehtsad, aga mitte need, mis oleks neil ilma selliste mõjutusteta.
Kui keegi seda filmi vaatab, mida ma vägagi soovitan, siis paluks arvesse võtta, et tegu on äärmuslusega. USAlik äärmuslusega. Seega ärge võtke kõiki usklike samamoodi. Tegu on lihtsalt ühe karismaatilise liikumisega, mis julmalt kasutab lapsi ära.
8/10
Juba pikaaegne lemmikvunts :)
Pealkiri: "Hercule Poirot"
Looja: Agatha Christie (režissöörid)
Žanr: draama / krimi / müsteerium / põnevik
Aasta: 1989-...
Riik: Suurbritannia
Osa pikkus: 50 minutit / ka filmipikkused
Hooajad: 13 hooaega (14 ilmub 2008)
Mängivad:
David Suchet - Hercule Poirot (63 osa, 1989-2008)
Hugh Fraser - Kapten Hastings (42 osa, 1989-2008)
Philip Jackson - Peainspektor Japp (40 osa, 1989-2002)
Pauline Moran - Miss Felicity Lemon (33 osa, 1989-2002)
...[---]
Sissejuhatus: Hercule Poirot on lühikest kasvu pedantlik belglane. Kuni kusagil kolmekümnenda eluaastani töötas ta Belgias politseinikuna, kus ta kohtus ka oma tulevase partneri kapten Hastingsiga. Belgiast põgenes ta aga Inglismaale Esimese maailmasõja kartuses. Seal kohtub ta taas Hastinsgiga ning asub Londonis tööle detektiivina, kasutades oma 'väikeseid halle (aju)rakke'. Aegajalt on tal tema töös abiks ka tema sekterär miss Lemon ning Scotland Yardi peainspektor Japp.
Arvamus: Hercule Poirot puhul on tegu ilmselt Agatha Christie tuntuima loodud tegelasega peale miss Marple. Poirost on tehtu mitmeid filme ja ka seeriaid. Olemas on ka Poirot ja Marpled käsitlev anime.
See 1989 aastal alustatud seeria (mida toodetakse veel praegugi!) portreteerib kenasti 20. sajandi eluolu ning sõjaperioodi. Inimesed on enamuses vägagi viisakad, riietustiil on ajakohane, kuigi minu arvates kohati küllaltki jube :D. Inimeste viisakus ning käitumismaneer on alguses natukene harjumatu, sest tänapäeval on inimese tunduvalt ebaviisakamad ja säärast inglise keele kasutust naljalt ei kohta.
Paljudele, eesotsas minuga, on kindlasti kõige rohkem meelde jäänud 1989 aastal alustatud seeria David Suchetsiga peaosas. Mina isiklikult ei suudaks kedagi teist selles osas ette kujutada. Tema on kohe kindlalt minu jaoks see ainuke ja õige Hercule Poirot. Mõnes mõttes võib isegi mõelda, et detektiiv Monki tegelaskuju aluseks on võetud Hercule Porot, kuid tunduvalt rohkem äärmusesse viiv. Nagu ka Suchetsiga, on ka teised näitlejad seerias vägagi oskuslikult valitud, et ei kujutaks näiteks kedagi teist ette mängimas peainspektor Jappi.
Alguslaulu video on omamoodi. Tänapäeva visuaalne kunst on mind kvaliteediga ära harjutanud :P On näha, et oldi oma aja võimalustest vaimustuses ja igat visuaalset lisandit on kasutatud.
Tegu on äärmiselt nauditava detektiiviseeriaga.
Hinnang: 10/10
Ma olen õnnelik, et ma ei käi Ameerikas koolis :D
Pealkiri: "Mean Girls" (Õelad tüdrukud)
Režissöör: Mark Waters
Žanr: draama / komöödia
Aasta: 2004
Riik: USA
Mängivad:
Lindsay Lohan - Cady Heron
Rachel McAdams - Regina George
Tina Fey - Ms. Norbury
Tim Meadows - Mr. Duvall
Amy Poehler - Mrs. George
... [---]
Sissejuhatus: Cady Heron 15. aastane teismeline, kes on elanud 12 aastat Aafikas, kes tema õpetajateks olid tema enda vanemad. Kui nende pere kolib ära USAsse, leiab Cady ennast ühest Illinoisi koolist, kus ta saab uutelt sõpradelt Damianilt ja Janisilt kiirsissejuhatuse kooliellu: on olemas sportlased, cheerleaderid, stonerid, nohikud, lahedad ning... plastikud. Viimased on kolm rikast ning populaarset tüdrukut: Regina George, Gretchen Weiners ja Karen Smith, kes tunnevad järsku huvi Cady vastu. Alguses on Cady õnnelik enda uute poppide sõprade üle väga õnnelik, kuid peagi märkab ta, kui manipuleerivad nad olla võivad. Eriti Regina. Cady õnnetuseks armub ta Regina ex-poissõpra ära ning sellest saavad alguse nii mõnedki asjad, millesse tiritakse ka terve kool.
Arvamus: Sattusin selle filmi peale puhtjuhuslikul. Vaatasin ühe geitüübi videoblogi youtube's ja seal ta mainis ühte filmi, mida ta koos enda mehega oli vaatamas käinud. Et nemad olid ainukesed täiskasvanud ja meessoost isikud kinosaalis. Ja ka ainukesed kes naersid kogu aeg. Sellele annab seletuse Tina Fey, kes on skripti autor ning ka osatäitja (Ms. Norbury) märkus ühel intervjuul: " Täiskasvanutele on see komöödia. Nemad on ainukesed kes naeravad. Noored tüdrukud vaatavad seda aga kui reality-showd. See on ligilähedane nende igapäevaste kogemustega koolis, mistõttu nad ei naera." Film põhineb suures osas Rosalind Wisemani raamatul "Queen Bees and Wannabes", mis omakorda põhineb tema elukogemustel koolis.
Iseenesest ma fimi ajal nagu eriti ei naernud, minu jaoks oli see asi kuidagi nii ülepingutatud või isegi totter. Ilmselt ei ole mul vastavaid kogemusi koolist vms, kuigi ma san väga hästi aru, miks täiskasvanud naeravad ja noored ameeriklastest tüdrukud seda tõsiselt vaatavad. Minu hinges siiski püsib lootus, et üle suure lombi olevad koolid siiski nii hullud pole. Või on? Pole kogemusi. See film tekitas tunde, et tahaks jälle koolis olla. Küll ma oleks paljusid asju teistmoodi teinud. A see on juba teine teema.
Näitlejatöö oli nauditav. Lindsay Lohan on kuidagi nii süütukene ja armas, erinevalt sellest, kes mida ajalehes räägitakse. Selles filmis panin aga ühte asja tähele: kas teile ei tundu, et ta selle punapeaga meenutab jubedalt Julianne Moore'i? Ma alguses mõtlesin, et oot...see kas see on Moore'i noorem koopia? Regina osa mänginud Rachel McAdams sai minu arvates igati häst hakkamai. Ülbe ja kättemaksuhimuline, samas välimuselt nii süütu ja armsake. Amanda Seyfried sobis oma suurte silmadega ning näojoontega lolli tüdruku osasse megahästi. Kohati läheb asi tegelaste osas päris käest ära, aga nagu Hollywoodi filmidel kombeks, lõppeb kõik hästi ning lõpupoole on ka väike moraaliloeng sisse topitud :) Seda siis Cady mõtete näol.
Sellise tüüpilise teenager-film. Kõige rohkem saavad naerda seda ilmselt need, kes pole sääraste tingimustega koolis käinud.
5,5/10
Kaks head näitlejat võikas, kuid heas filmis. Pilt tundus peategelaste isiksusi arvestades täiesti sobiv ^^
Pealkiri: "Se7en" (Seitse)
Režissöör: David Fincher
Žanr: krimi / müsteerium / põnevik
Aasta: 1995
Riik: USA
Mängivad:
Brad Pitt - Uurija David Mills
Morgan Freeman - Uurija leitnant William Somerset
Gwyneth Paltrow - Tracy Mills
R. Lee Ermey - Politsei kapten
Kevin Spacey - John Doe
... [---]
Sissejuhatus: Uurija Somersetil (Morgan Freeman) on aeg nädal enne pensionile minekut peale mitmeid aastaid täis viletsust räpases ja meeleheitlikus linnas. Filmi alguses kohtub ta mõrvapaigal oma uue partneri uurija Millsiga (Brad Pitt), kes on arrogantne kuid kogenematu. Kohe algusest peale on selge, et mehed on täiesti vastandid; Somerset on analüütiline ja introspektiivne isiksus ning meetodid vastupidiselt Millsile, kes on ninakas, temperamentne ning vihastub kergelt.
Esimene ülesanne koos on uurida ühte räpast ning prussakatega ülekülvatud korterit, kus üks vägagi ülekaaluline mees on surnult laua taga, pea spagetikausis. Ta on pahkluude ja randmete juurest okastraadiga kinni seotud. Kohtuekspert teeb hiljem kindlaks, et meest sunniti surnuks sööma. Algul arvati, et tegu on motiivse mõrvaga, kuna mõrvaist jäid maha retseptid, mis viitasid, et ta käis mitu korda poes.
Somerset ei soovi ise uurimisega tegeleda, kuid ta kahtleb, kas noor Mills ülesandega hakkama saab. Peale täissöödetud mehe juhtumit võtab Mills ülesande, milles tapeti jõhkralt prominentne advokaat Eli Gould. Gouldi sunniti lõikama otsast tema enda liha. Põrandale oli kirjutatud ohvri verega sõna 'ahnus'. Peale seda, kui Somerset avastab eelmise juhtumi korterist seinalt sõna 'õgardlus', tõmbab ka tahe sõna vahele seose. Selgub, et tegu on seitsmest patust kahega ning ta ennustab veel viit mõrva seotud sõnadega 'laiskus', 'kadedus', 'ahnus', 'viha' ja 'uhkus'.
Peale väikest külaskäiku Millsi koju õhtusöögile, on üksteisevahelised probleemid kadunud ja nad asuvad koos mõrvajuhtumeid lahendama.
Arvamus: Kui aus olla, siis esimesed kusagil pool tundi ei tundunud film eriti huvitav. Võibolla oli see hilisema kellaaja tõttu, aga ma haigutasin päris kõvasti. Film läks küll järjest tunduvalt põnevamaks ja huvitavamaks, aga lõpupoole, kui üks väga oluline pööre tuli, oli kõik kuidagi etteaimatav, mis lõppkokkuvõttes mulle sellest filmist väga hea muljet ei jätnud. Oli hea, aga samas muud midagi. Eks siinkohal saab muidugi vaielda, sest kurjategija oli hästi enda plaane üles ehitanud, aga ikkagi...lõpupoole kuidagi väga etteaimatav. Ja see viimane ohver, kelle kurjategija tappis...vägagi etteaimatav tolle pöördepunkti ajal.
Filmi ümbruskond oli vastavalt sisule küllaltki masendav. Tavaliselt ming sellistes filmides taust ei mõjuta, aga siin oli taust saanud osaks tegelastest ja see tekitas tõsist masendust. Kõik ümberringi tundus nii metsas omadega. Selles suhtes oli Millersi osa hea...ta oli kuidagi positiivsem kõige selle supi sees. Eriti siis, kui ta koos Somersetiga baaris istus ning jutu ajas.
Näitlejatöö oli aga muidugi hea. Pole imestada ka ju... Morgan Freeman ning Brad Pitt. Tegelaskujud olid hästi välja mängitud, kuigi Millesri osa tundus kohati natuke ülemängitud. Aga see võis ka nii plaanitud olla, sest filmi masendusindex oli kahtlaselt kõrge. Kevin Spacey täitis psühopaadist kurjategija rolli vägagi hästi. Kui ma nii praegu mõtlema hakkan, siis võis see ohvrite valik tekkida ühel teatud hetkel filmis. Aga ma parem ei spoili :) Mis ming aga natukene häiris oli see, et tegelaste omavahelised suhted oleks võinud paremini esile tulla.
Täiesti vaadatav film ning kindlasti paljudele ka huvita. Nõrganärvilistele siiski ei soovita.
7,5/10
Muinaslugu, mida ma oma lastele ei julgeks näidata.
Pealkiri: "Pan's Labyrinth"
Režissöör: Guillermo del Toro
Žanr: draama / fantaasia
Aasta: 2006
Riik: Mehhiko / Hispaania / USA
Mängivad:
Ivana Baquero - Ofelia
Ariadna Gil - Carmen Vidal
Maribel Verdú - Mercedes
Doug Jones - Pan/Pale Man
Álex Angulo - Dr. Ferreiro
... [---]
Sissejuhatus: On aasta 1944. Hispaania kodusõda on lõppenud fašistide võiduga, kuid mõningates mägipiirkondades käib veel võitlus vabadusliikumise ning frankistide vahel, keda juhib sadistlik kapten Vidal. Vidali meeste poolt hõivatud üksildlasse mägitallu on teel lapseootel Carmen koos tütre Ofeliaga. Isa kaotanud ning ootamatult võõrasse keskkonda paisatud hingeline tüdruk leiab lohutust muinasjuttudest ning talle tundub, et ümbritsev ürgmets on haldjaid ja muinasjututegelasi täis võlumaailm. Tüdrukule pakub pakub tuge ka majapidajanna Mercedeses, kes salaja mässulisi abistab.
Ühel öösel avastab Ofelia maamaja tagant metsast kummalise labürindi, mida valvab groteskne, sokusarvedega Paan. Tüdruk kuuleb, et muistse ennustuse kohaselt on ta maa-aluse kuningriigi printsess ning oma tõelise mina avastamiseks ja kuningriiki jõudmiseks peab ta läbima kolm verdtarretavat katset. Kõhklemata otsustab Ofelia Paani väljakutse vastu võtta.
Arvamus: Vot see oli üks vahva film. Teise maailmasõja aegne ning fantaasia maailm üheskoos eksisteerimas. Üldiselt ma päris kahetunniseid filme väga vaadata ei viitsi, kuid see läks üpris ruttu. Väga meeldis just see, et räägiti kahest erinevast juhtunust, mitte ei keskendutud vaid ühele reale. Ühelt poolt vabadusliikujate elu, karm elu kapten Vidali käe all, kes väga kergekäeliselt kätt tõstis ning püssi haaras, teiselt poolt muinasjutumaailm, mis otsis oma printsessi. Tuleb tunnistada, et kui ma Fauni esimest korda filmis nägin, siis ehmusin suhteliselt ära, sest ta oli ikka üpris kole. Mõne aja pärast aga harjus temaga, sest ta hing oli siiski hea. Vihake ajas aga Ofelia vastu keeldu käitumine, mistõttu see kole valge elajas ellu ärkas. Filmis oli veel mõningaid üpris võikaid stseene, näiteks see, kuidas Paan haldjaid sõi, kuidas kapten Vidal ühelt kätte saadud vabadusliikuja sõrmede vahet mõned sentimeetrid lahti lõiganud oli, et infot saada, kuidas tal endal suunurk lõhki tõmmati. Verd ja vägivalda ning muinasjuttu ehk vaatamist igasugustele.
9/10
Minul isiklikult tekkis kerge samastumistunne peategelasega. Kes mind tunneb, saab ilmselt aru :P
Pealkiri: "Mona Lisa Smile" (Mona Lisa naeratus)
Režissöör: Mike Newell
Žanr: draama / komöödia / romantika
Aasta: 2003
Riik: Suurbritannia / Itaalia
Mängivad:
Julia Roberts - Katherine Ann Watson
Kirsten Dunst - Betty Warren
Julia Stiles - Joan Brandwyn
Maggie Gyllenhaal - Giselle Levy
Ginnifer Goodwin - Connie Baker
... [---]
Sissejuhatus: "Mona Lisa naeratuse" tegevus toimub aastatel 1953-54 ja räägib feministist õpetajast Katherine Watsonist, kes asub õpetama kunstiajalugu ultra-konservatiivses Wellesley tüdrukute-kolledžis. Ta proovib avada oma õplaste meeled vabadusele, et nad elaksid oma elu nii, nagu ise soovivad. Julgustab neid oma peaga mõtlema ning endasse uskuma. Läbi oma kunstiajaloo õpetuste üritab ta oma õpilastele selgeks teh, et nad ei pea järgima ühiskonna poolt loodud stereotüüpe naistest, nagu peaks neist kõigist saama koduperenaised ja emad. Watsoni ideed ei meeldi aga kooli väga konservatiivsele juhatajale.
Arvamus: Film pani mind esamhoobilt kergelt muigama. Kas tõesti oli nii, et enamus naisi oli vaimustuses sellistest koduperenaise stereotüüpidest, kus abielu nimel pidi ohverdama muu ja samas ka kannatama, sest ühiskond ei sallinud lahutusi? Eks ta ilmselt oli. Watson on selles osas teisitimõtleja ning proovib seda muuta, kuigi selgub, et ta võitleb tuuleveskiga tuuleveskiga (kes filmi vaatab, saab aru, mida mõtlesin sellega). Samas on see isiksusetüüp ning mõned teised selles filmis etteaimatavad. See, kes vajab kõige rohkem muutusi, on aga see, kes on alguses kõige rohkem vastu. See küll ei tee filmi vähemnauditavaks, aga ei anna ka midagi juurde
Julia Roberts oli nagu alati hea, ilus ja sümpaatne. Betty Warrenit mänginud Kirsten Dunst oli aga ületamatu, kuigi kohati jättis kergelt ülemängitud mulje, oli tegelaskuju siiski vägagi nauditav ja tekitas kaastunde. Meesosatäitjad olid selles filmis pigem tagaplaanil. Ja arvata oligi, sest filmi sisuks on naised. Nagu ka naised, olid ka mehed osaliselt stereotüüpselt kujutatud. Eriti mis puudutab Dominic Westi mängitud Bill Dunbari (naistemees) ning Jordan Bridgesi mängitud Spencer Jonesi (tüüpiline abielurikkuja).
Film iseenesest paneb aga mõtlema meie igapäevaelule. Milliseid rolle me täidame? Kas me oleme mingisse rolli sündinud, mida me ei tahtnud? Kas need rollid on ühiskonna poolt või meie endi poolt määratud?
Ei oskagi midagi hullult head või halba öelda. Film on täiesti nauditav, samas ei suurt midagi uut.
5,5/10
Ilmselt Natsi-Saksamaa, kui mitte üldse tolle aja üks paremini teostatud filme.
Pealkiri: "Triumph des Willens" (Triumph of the Will / Tahte triumpf)
Režissöör: Leni Riefenstahl
Žanr: dokumentaal / sõda
Aasta: 1935
Riik: Saksamaa
Mängivad:
Adolf Hitler - tema ise
Max Amann - tema ise
Martin Bormann - tema ise
Walter Buch - tema ise
Walter Darré - tema ise
... [---]
Sissejuhatus: Palju sissejuhatuseks polegi öelda kui seda, et näitab natsipartei Nürnbergi kongressi. Palju marssimist ning patriootilisi ja innustavaid kõnesid partei erinevate tähtsate tegelaste poolt. Kajastatakse Natsi-Saksamaad Hitleri isikukultuse tipul. Nii noored ja vanad, naised ja mehed - kõik on Hitlerist vaimustuses.
Arvamus: Miks ma üldse seda filmi vaatama hakkasin oli see, et kiideti selle teostuslikku poolt. Ja see vastab tõele. Film on tõesti hästi teostatud 1935 aasta kohta. Kaameratöö on tõesti hea. Wikipediast sai ka sellist infot, et paljud tänapäeva filmid on seda filmi eeskujuna võtnud, mis puudutab kaameratööd (filmid nagu näiteks Star Wars, Gladiaator, Lord of the Rings, Hero jt.). Lisaks sellele on filmi tugevaks küljeks ka massisstseenid. Külmavärinad tekivad, kui näha sellist massi ühiste eesmärkide poole püüdlemas ning isikukultuse haardes. Samas on need massistseenid pikapeale ka väga tüütavad, sest neid näitab lihtsalt niiiii palju ja kohati oli tahtmine film lihtsalt kinni panna, aga vaatasin lõpuni ära.
Tolleaegset Saksamaa olukorda arvestades pole rahva vaimustus tegelikult midagi nii üllatavat. Oldi ju sõjas tugevasti kannatada saanud ning rahvas pettunud. Vaja oli lootust, mille vägagi kõneosav Hitler ka andis. Tema kõned olid innustavad ja kaasahaaravad. Iga rahvas vajab mingil ajahetkel lootust. Iseasi on see, milleni see viib. Filmi üldine meeleolu on ka ideele vastav. Kõik on rõõmsad ja rahul. Kõige paremini on seda näha, kui näidatakse Hitler-Jugendit. Kõik on rõõmsameelsed, viidavad lõbusalt aega ja on täis usku ning lootust. Kõik on hea ja ilus.
Vaatamata filmi ideele, on see tunnustatud. Leni Riefenstahl saanud hakkama kunstiteosega, mida on nimetatud läbi aegade parimaks propagandafilmiks, kuigi Riefenstahl ise on seda pigem dokumentaaliks pidanud.
Mingi hetk Hitleri kõne kuulates tuli mul pähe küsimus, et kas tal hääl ka ära läks peale mikrofoni karjumist...
7/10
Kuna teema, mida film käsitleb, on küllaltki õrn, siis paluks sellekohaseid kommentaare mitte postitada. Räägime ainult filmi kunstilisest poolest.
Louis XVI abikaasa, Marie Antoinett' elu osaline ekraniseering.
Pealkiri: "Marie Antoinette"
Režissöör: Sofia Coppola
Žanr: draama
Aasta: 2006
Riik: USA / Prantsusmaa
Mängivad:
Kirsten Dunst - Marie Antoinette
Jason Schwartzman - Louis XVI
Judy Davis - Comtesse de Noailles
Rip Torn - Louis XV
Rose Byrne - Duchesse de Polignac
... [---]
Sissejuhatus: Marie Antoinette oli kõigest 14-aastane, kui ta pandi mehele Prantsusmaa kuningale Louis XVI-le. Naiivne tüdruk satub külluslikku Pariisi õukonda, mis kihiseb vandenõudest ja skandaalidest. Triivides üksi, ilma kellegi suunava toeta selles ohtlikus maailmas, mässab noor ja kapriisne Marie Versailles’ isoleeritud õhustiku ja iganenud tavade vastu, muutudes seda tehes Prantsusmaa ajaloo kõige vääritimõistetumaks monarhiks.
Arvamus: Mu ootused filmidele on vist liialt suured. Naisterahvana märkasin, kuidas peale selle filmi linastumist tekkisid kosmeetikatööstuses selletemaatilised kosmeetikavahendid ning sellest filmist jõudis minuni vaid ilu pool. Film ise aga venis ja polnud pooltki nii huvitav, kui lootsin. Palju silmailu pakkusid imelised kostüümid ja soengud, vaagnate viisi kauneid toite, Versailles'i lossi ülikenad ruumid (olen ise seal lossis käinud ja väga vahva oli mõelda, et ma olen ise osades neis ruumides käinud, kus see film tehti). Enamus punkte lähevadki just filmi ilule, mitte sisule. "Las nad siis söövad kooki."
5/10
Uuemad postitused Vanemad postitused Avaleht