FilmiPloog

Pole ammu kirjutanud...



Pealkiri: "Idiocracy" (?)
Režissöör: Mike Judge
Žanr: komöödia / seiklus / ulme
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Luke Wilson - Joe Bauers
Maya Rudolph - Rita
Dax Shepard - Frito
Anthony 'Citric' Campos - Kaitseminister (Secretary of Defense)
David Herman - Riigisekretär (Secretary of State)
...[---]

Sissejuhatus: Joe Bauers on üdini keskpärane 2005 aasta mees, kes töötab sõjaväes. Ühel päeval valitakse ta välja olema armee katsejänes uue salajase eksperimendi jaoks. Nimelt tahetakse tema, ja üks prostituudist naine, Rita külmutada ja aastaks spetsiaalkonteineritesse magama panna. Kui projekti eestvedaja arreteeritakse seoses prostitutsioonialaste süüdistustega, eksperiment unustatakse. Hoone tehakse maatasa ja asemele ehitatakse Feddrucker'i toidukoht.

Joe ja Rita ärkavad 500 aasta pärast suure prügilaviini tõttu, mis nende konteinerid lahti raputab. Selle ajaga on palju muutunud. Inimeste keskmine IQ tase on terves maailmas langenud, sest madala IQ tasemega inimesed paljunesid kiiremini, kui kõrgema IQga inimesed. Joe maandub ühe idioodi korterisse, kes ta kohe ka välja viskab. Kuna tal pole kõige parem olla, siis suundub ta haiglasse, kus ta avastab, et on aasta 2505. Kuna tal pole käel identifitseerimistatood, vajutab arst häirenupule, et Joe vahistataks. Kui politsei ta kätte saab, vahistatakse teda süüdistatuna haiglaarve maksmatajätmises ja tatoo puudumises. Enne vanglasse minekut tehakse talle tema IQ määramiseks test ja selle tulemused on kohalikule võimule vägagi üllatavad ja temast tehakse tähtis mees.

Arvamus: Film näitab, kuhu me jõuame, kui me mitte midagi enam ei õpi :P Tegelt on sellel filmil üpriski tõepõhi all, kuigi ma ei usu, et asi nii drstiliselt läheks. Toimub täielik inimkonna taandareng. Ei film oli tore. Naerda sai päris mitmelgi korral, kuigi minu isikliku arvamuse kohaselt oli liigagi ülepingutatud. Samas oli see ilmselt taotluslik. IQ test oli aga ülim. Nagu väikesed lapsed, kel pole veel ruumitaju. Näitlejatöö oli hea. Ma vabandan, et midagi rohkemat öelda ei oska. Polegi nagu otsest arvamust asjast. Mõtlemapanev oli siiski. Soovitan neile, kellele tundub, et praegune maailma olukord on hull...peale seda olete kindel, et praegu on kõik suhteliselt korras :D

Hinnang: 6/10

Ma ei oska nüüd eestikeelse pealkirja osas kommenteerida.. Filmiveeb.ee's on niimoodi. :x



Pealkiri: "Slither" (Libisemine)
Režissöör: James Gunn
Žanr: õudukas / komöödia / ulme
Aasta: 2006
Riik: Kanada / USA

Mängivad:
Nathan Fillion - Bill Pardy
Elizabeth Banks - Starla Grant
Gregg Henry - Jack MacReady
Michael Rooker - Grant Grant
Tania Saulnier - Kylie Strutemyer
...[---]

Sissejuhatus: Lugu siis järgmine - Wheelsy väikelinna lähedale metsadesse langeb meteoriit, mille sees on kuri tulnukparasiit. Väga veidra nimega Grant Grant leiab selle, kui viibib metsas koos oma endise tüdruku noorema õega. See muidugi nakatab teda ning järgneb kaos, sest keldrisse tekitab ta terve pesakonna väikeseid tigedaid nälkjaid, kes linnainimeste kehasid üle võtma asub. Väike grupp inimesi üritab Granti takistada, samal ajal kui too on moondumas aina jubedamaks elukaks.

Arvamus: Vahepeal oli IMDb üle seitsme ja võib-olla kruttisin oma ootused liialt üles. Paar asja, mida lootsin: sama palju naermist kui seda pakkus "Shaun of the Dead" (FilmiPloogi artikkel) ning kõvasti gore'i. Viimase olemasolus olin kindel, sest ometigi lavastajaks James Gunn, üks Troma isasid. Seda muidugi oli, aga peale ühe kuti poolekshakkimise ja mõne venna õhkulaskmise midagi küll ei olnud. Sisu ei ole kah ju midagi erilist, kui aus olla. Kehade ülevõtmise teema on juba nii klišee, see on juba kultuslikuks saanud. Filmikunsti vanematest pärlitest näiteks "Invasion of the Body Snatchers" , uuematest ehk Robert Rodriguez'i "The Faculty". Maa peale langev meteoriit, mis õudusi-hävingut põhjustab, tuletab jälle kohe C. Russelli "The Blob". Seega ei ole Gunn küll millegi uue-huvitavaga välja tulnud.

Ärge nüüd arvake, et ma Troma põlastaja olen. Tõsine fänn saab oma annuse kindlasti kätte, mina ootasin lihtsalt võib-olla liiga palju.

Hinnang: 4/10

Jäi siis arusaamatuks, miks see film animatsiooni kategoorias Oscari nominatsiooni sai.
Väike ülevaade siis...



Pealkiri: "Monster House" (Majakoletis)
Režissöör: Gil Kenan
Žanr: animatsioon / komöödia / seiklus / müsteerium / fantaasia
Aasta: 2006
Riik: USA

Hääli loevad:
Mitchel Musso - D.J.
Sam Lerner - Chowder
Spencer Locke - Jenny
Steve Buscemi - Nebbercracker
Maggie Gyllenhaal - Zee
...[---]

Sissejuhatus: 12-aastasel DJ Waltersil on liiga palju vaba aega ja ta on võtnud pähe, et üle tänava asuva pahura vanamehe Nebbercrackeri majas toimub midagi väga imelikku. Lagunevasse hoonesse kaovad jäljetult pallid, kolmerattalised jalgrattad, mänguasjad ja lemmikoomad. Lisaks sellele ei oska keegi öelda, mis juhtus omal ajal proua Nebbercrackeriga? DJ peas tekibki plaan, mille elluviimiel aitavad teda poisi parim sõber Chowder ning neile mõlemale meeletult meeldiv punapea Jenny. Üheskoos ületab kolmik tänava, astudes vapralt vastu sünges majakoletises ootavale suurele seiklusele.

Arvamus: Kuuldavasti pidi MPAA "Majakoletisele" PG-13 reitingu pähe määrima, juhul kui nad ei pane lõppu tõestust, et maja poolt ära söödud inimesed ja lemmikloomad ikka elus on. Ka IMDb foorumites on palju juttu sellest, kuidas pered pidid karjuvate lastega lahkuma, sest film >oli neile nii õudne. Selline jutt ajas ila jooksma ja mõtlesin, et äkki on mulle ka jube (ka osad IMDb vintskemad mehed tunnistasid, et see film ei ole lapsemäng). Lõpuminutite ajal aga taipasin: pettumus missugune!

Esimene häiriv asi, mis silma hakkas, oli animatsioon. Eks see ole ju maitse asi, aga minule sellise kujuga tegelased ei istunud kuidagi. Järgmisena peategelased - too DJ oli üsna sarnane Harry Potteriga ning "punapea Jenny" oli juba täpselt Hermione Grangeri koopia. Ühesõnaga peategelaste osast originaalsust ei leidunud. Film läks siis juba enam-vähem mõnusat rada pidi edasi, kuigi mind ei suutnud ükski koht ehmatada (kuigi tabasin väga hästi ära, mida need lapsed kartsid, seal oli selliseid stseene). Lõpp hakkas kätte jõudma ja siis pisteti sisse mingi väga klišeemaiguline twist, mis haigutama pani. No lõpuaction iseenesest oli vinge küll, aga see lõpplahendus. Meiks mi pjuuk. "Majakoletise" ainsad plussid: hea lõpumärul ja hääled (Steve Buscemi & Maggie Gyllenhaal, näiteks). Samas Kathleen Turner tegi inimsöödikust maja häält, haha!

Hinnang: 4/10

Et keegi kirjutada ei viitsi, tuleb ikka kätte võtta ja FilmiPloogi ise edasi vedada.



Pealkiri: "The Weather Man" (Ilmateadustaja)
Režissöör: Gore Verbinski
Žanr: draama / komöödia
Aasta: 2005
Riik: USA

Mängivad:
Nicolas Cage - Dave Spritz
Michael Caine - Robert Spritzel
Hope Davis - Noreen
Gemmenne de la Peña - Shelly
Nicholas Hoult - Mike
...[---]

Sissejuhatus: Dave Spritz (Nicolas Cage) on edukas Chicago ilmateadvustaja. Ühel päeval avaneb talle aga võimalus saada üle-riigilisse televisiooni, mida ta ka proovida üritab. Ta sõidab New York'i ning osaleb seal prooviesinemistes. Enda tööalal on ta maailma parim, eraelus aga on kõik sootuks vastupidi - abielulahutus, probleemid lastega, isa haigus. Tänaval kõndides tuntaks teda vahest ära ning tihti ka visatakse tema pihta millegagi ... Näiteks McNuggetsite või jäätisekokteilidega!

Arvamus: Gore Verbinski on filmiga "Kariibi mere piraadid" ning selle järjega näidanud, et suudab hulga eriefektide, plahvatuste ja Johnny Deppiga luua ülieduka kassahiti; samuti on ta pilusilmade tondiõudukate re-make'ide hulgast parima - "The Ring" - lavastaja. "Ilmateadustaja" tõestas, et ta on muukski võimeline ning tal on tõepoolest varjatud andeid. "The Weather Man" ei paku mingisugust märulit või tempot, aga temas on sädet. Ja väga erilist pealegi. Kogu film läheb väga uimaselt, aga miskipärast see mulle sobis. Stsenaariumi külje pealt on Cage'i pealelugemine ülim, samas jälle tegelastevaheline dialoog üsna tobe. Pidevalt kuuleb sõnu "What?" ja "Okay", sisu ei ole midagi konstruktiivset ning isegi lõpus võib jääda mulje, et need poolteist tundi oli mõttetu ajaraisk. Aga Nic Cage ja Michael Caine suudavad oma osad nii hästi välja mängida, et sellest poolhumoorikast draamast lausa õhkab realismi. Tegu on siis filmiga, mis kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Mina olen see teine!

Hinnang: 8/10

Chucky saaga üks meeldejäävamaid osi, tegu viimase järjega.



Pealkiri: "Seed of Chucky" (Chucky poeg)
Režissöör: Don Mancini
Žanr: õudukas / komöödia
Aasta: 2004
Riik: Rumeenia / USA

Mängivad:
Brad Dourif - Chucky (hääl)
Jennifer Tilly - iseennast / Tiffany (hääl)
Billy Boyd - Glen / Glenda
Redman - iseennast
Hannah Spearritt - Joan
...[---]

Sissejuhatus: Viies järg "Child's Play" ehk Chucky saagale. Ühe tsirkuses etendusi andva mehe hoole all olev orvust nukk igatseb oma ema ja isa järele, keda ta ei tunnegi. Ühel päeval otsustab ta kõik maha jätta ja neid otsima minna. Ta leiab nad Hollywoodist, kus neid kasutatakse rekvisiitidena. Kasutades loitsu, äratab nukk nii Chucky kui Tiffany ellu. Nood ei suuda jõuda otsusele, mis neid ellu äratanud nukule kui ka nende lihasele lapsele nimeks panna ning jäävadki vaidlema, kas tegu on tüdruku (Glenda) või poisiga (Glen). Noh, jalgade vahel midagi näha ei ole, aga Chucky on siiski kindlal arvamusel, et tegu on mehega, kel pole lihtsalt veel kasvama hakanud. :) Igatahes selgub peagi, et Chucky ja Tiffany ellu äratamine oli viga, sest kohe asuvad nad oma mõrvalainega jätkama ning kavatsevad lisaks kõigele muule veel Hollywoodi staari Jennifer Tilly viljastada.

Arvamus: Tapjanukk Chucky seeria on peale Freddy Kruegerit ja Jasonit ilmselt kõige tuntum. Sisututvustuse järgi tundub "Chucky poeg" suht tobe küll, aga kõik Chucky filmid paremuse järjekorda pannes jääb see esimese kahe osa järele kolmandaks või lausa teiseks. Et see film oma õige mõõdu välja annaks ja mitte nii cheesy ei tunduks, soovitan kindlasti esimese filmi - "Child's Play" - esmalt ära vaadata. Lisaks veel, et "Seed of Chucky" puhul ei võeta midagi tõsiselt. Verd pritsib ebareaalselt, Hollywoodi staarid räppar Redman ning näitleja Jennifer Tilly kehastavad iseennast ning Chucky põrutab kaaperdatud autoga roosas sportmasinas Britney Spearsi tee pealt välja, ise maniakaalselt ropendades ja/või hüsteeriliselt naerdes. Chucky ise on nüüd palju hirmsam, kui esimeses oli kasutatud mingit suht naljaka välimusega kumminukku, siis selles on ta igasugu koledaid arme täis ning tema liigutused on reaalsemad. Esimene film oli palju jubedam, aga "Seed..." on ikka väga naljakas. Eriti muidugi siis, kui Chucky Fangoria peale masturbeerib ja ajakirjanikku kehastav John Waters ("Pink Flamingos" lavastaja!) seda erutunult pildistab, ise pomisedes: "God bless the little people.". Nonoh, parajalt haige huumor ja üsna alahinnatud teos. Horror-comedy oma parimas kastmes.

Kirjutan millalgi kindlasti ka "Child's Play" kohta.

Hinnang: 6/10

Näitas siis sellist filmi eile TV3-st vähemalt kolmandat korda ja otsustasin täies mahus lõpuks ära vaadata. Pettuma ei pidanud, uut lemmikfilmi juurde ei saanud.



Pealkiri: "The Emperor's Club" (Imperaatori klubi)
Režissöör: Michael Hoffman
Žanr: draama
Aasta: 2002
Riik: USA

Mängivad:
Kevin Kline - William Hundert
Emile Hirsch - Sedgewick Bell
Embeth Davidtz - Elizabeth
Jesse Eisenberg - Louis Masoudi
Rob Morrow - James Ellerby
"..."[---]

Sissejuhatus: Mr. Hundert on tavaline vanaaega puudutava kirjanduse õppejõud, kes on oma alaga hästi kursis ning peab tähtsaks õpilaste vormimist. Tema õpetamisvõimekus pannakse proovile, kui klassiga liitub vaba olekuga noormees Sedgewick Bell. Alguses ei meeldi nad teineteisele eriti, kuid siis taipab Mr. Hundert, et Belli võimekus oleks suurem, kui ta vaid tahaks. Nii algabki nendevaheline sõprus, mis jätab positiivsed jäljed kogu eluks.

Arvamus: No poole peal mõtlesin küll, et peale poolhumoorika ja üliintelligentse loba muud polegi, aga siis läks kogu värk edasi ja lõpus sain aru, et tegu ei ole vaid kahetunnise moraalilugemisega. Neid õpetaja-õpilase kiindumuse filme on veel, näiteks "Pay It Forward", minu meelest on aga see neist kõige taibukam ja eetilisem. Eetika põhikuju on "Imperaatori klubis" siis tõenäoliselt õpetaja Hundert ise, kes Sedgewicki vormimisel õigeid valikuid üritab teha. Enne filmi arvasin, et Emile Hirsch on tema "The Girl Next Door" (jällegi üks film, mis häid valikuid tegema õpetab) tegelaskuju põhjal otsustades ideaalne valik ning alt ta ei vedanud (kuigi Kline tegi kahtlemata parima etteaste).

Mis ma oskan öelda - sümpaatne film, toredad tegelaskujud ja väga väärikas pealegi.

Hinnang: 6,5/10

Ah, pettumus missugune.



Pealkiri: "9 Songs" (9 laulu)
Režissöör: Michael Winterbottom
Žanr: draama / muusika / erootika
Aasta: 2004
Riik: Suurbritannia

Mängivad:
Kieran O'Brien - Matt
Margo Stilley - Lisa
...ja hunnik ansambleid...[---]

Sissejuhatus: Armastuslugu kahe noore kohtumisest ja nende suhte arengust läbi muusika ja seksuaalse teineteiseleidmise. Pealkirja üheksat laulu kuulebki kontserditel, kus esinevad: Black Rebel Motorcycle Club, The Von Bondies, Elbow, Primal Scream, The Dandy Warhols, Super Furry Animals, Franz Ferdinand, Michael Nyman.

Arvamus: Sisututvustust lugedes tekkis õigustatud kahtlus, kas see midagi head võiks olla. Aga et lavastajaks on Michael Winterbottom - "24 Hour Party People" režissöör - siis ei suutnud end tagasi hoida ja vaatasin kerge elevusega ära. Mis seal siis oli? Seks, muusika, seks, söömine, muusika, seks, muusika, söömine, seks. Ja väga amatöörlik seks. Võib-olla ma ei ole lihtsalt sündinud filmi kunstilist sädet ja temperamenti nägema, sest pinnapealseks jäi. A noh eks muusika pärast kõlbab ikka vaadata, Franz Ferdinand ja Von Bondies on seal näiteks. See liigimproviseeritud seks jäi nii mehaaniliseks ning üldse näidati liiga palju. Kuidagi rikkus üldpilti. Aga kui Winterbottom oleks võtnud mingi Douglase ja ta kunagise pornostaari rolli tagasi pannud ning tema seal oleks oma tippvõtteid näidanud, poleks asi vist kuigi paremaks muutunud.

Hinnang: 4/10
_{Jah, ma tean et olen alaealine ja ei tohiks selliseid filme vaadata...}

Otsustasin taas teha triloogiasissekande, nagu ma tegin "Final Destination" puhul.



Pealkirjad:
"Ginger Snaps" (Ginger kihvatab)
"Ginger Snaps: Unleashed" (Ginger kihvatab 2)
"Ginger Snaps Back: The Beginning" (Ginger kihvatab 3)

Režissöörid:
John Fawcett (1. osa)
Brett Sullivan (2. osa)
Grant Harvey (3. osa)

Žanr: õudus / thriller / draama
Aasta: 2000 (1. osa), 2004 (2. ja 3. osa)
Riik: Kanada / USA

Mängivad:
Emily Perkins - Brigitte Fitzgerald
Katharine Isabelle - Ginger Fitzgerald[---]

Sissejuhatus:
1. osa - Õed Ginger (Katharine Isabelle) ja Brigitte (Emily Perkins) torkavad alati oma süngete naljadega silma, kuid sõpru neil eriti ei ole. Ühel ööl satub Ginger libahundirünnaku ohvriks, kelle meelitab kohale tüdruku esimene menstruatsioon. Nüüd langeb Brigitte'i õlule ülesanne Gingeri muutumine ja tema üha verejanulisemad ettevõtmised saladuses hoida. Kuid ta ei lakka lootmast ja üritab koos kohaliku narkodiiler Samiga ravi leida...
2. osa - Pärast tema õega seotud sündmusi rändab libahundi viirusega nakatunud Brigitte sihitult ringi. Oma muutumist hoiab ta käokinga seerumiga kontrolli all. Lisaks sellele on üks teine libahunt tema kannul. Ühel õhtul vajub ta seerumi üledoosi tõttu kokku ja ärkab võõrutuskliinikus, kus teda peetakse narkariks. Seal kohtub ta Ghostiga, teismeline, kellega koos nad põgeneda otsustavad, sest seerumi puudumise tõttu hakkab Brigitte üha enam libahundiks muutuma.
3. osa - 19. sajandi Kanada: Ginger ja Brigitte põgenevad kindlusesse, mida peagi metsikud libahundid ründavad. Üks indiaanlasest jahimees tahab tüdrukuid aidata, kuid ühte õdedest hammustatakse ja nüüd ei saa nad enam kellegi teise abile loota.

Arvamus:
1. osa - Triloogia parim film algab koledate kaadritega sellest, kuidas kaks toredat tüdrukut väga koledatel viisidel surma saanud on. Peategelased kohe filmi alguses muidugi surnud ei saa olla ja selgub, et tegu on lavastustega Brigitte'i ja Gingeri fotograafia-filmitundide tarvis. Õpetaja on nähtust šokeeritud, aga Brigitte'i ja Gingeri puhul ei ole taolised veidrused midagi ebatavalist. Igatahes on tegu väga huvitava libahundikaga - esiteks must huumor, mida siin-seal korralikult leidub ning kuidas teismeliste puberteediea probleemid on selle suhteliselt tuntud õudusfilmitemaatikaga kokku viidud. Lisaks sellele veel kõvasti traagikat filmi lõpus. Perkinsi ja Isabelle'i vaheline keemia on liiga võimas, et kulminatsioon kedagi ükskõikseks võiks jätta. 7/10
2. osa - Nüüd enam musta huumorit ei ole, film kaldub pigem mõjuvale õudukale ning on küllaltki sünge. Siin-seal välja ilmuv Katharine Isabelle on välja vahetatud Ghostiga (Tatiana Maslany), kes osutub lõpupoole palju vastikumaks tegelaskujuks, kui algselt näib. Unleashed on sellegipoolest üks parimaid järgesid, mida tean ning Emily Perkins mängib osa hästi välja nagu ikka. 6/10
3. osa - Prequeli peale minna oli suhteliselt huvitav idee, aga see keskaja värk ei ole mulle kunagi istunud ja see võtab juba plusspunkte alla. Katharine Isabelle on vähemalt tagasi toodud. Lisaks sellele on libahunditemaatikat üsna vähe ning neid saab alles lõpus ringi luusimas näha. Triloogia sai omale küll täitsa omapärase lõpujärje, aga minu meelest ei olnud see midagi erilist ning tegin pidevalt fast forwardit (ehk asi selles, et vaatasin hommikul kell 6 peale magamata ööd). 5/10

Filmi pealkiri lihtsalt sobib ka siin pealkirjaks :P



Pealkiri: "Robin Hood: Men in Tights" (Robin Hood: mehed sukkpükstes)
Režissöör: Mel Brooks
Žanr: komöödia
Aasta: 1993
Riik: Prantsusmaa / USA

Mängivad:
Cary Elwes - Robin Hood
Richard Lewis - Prints John
Roger Rees - Rotinghami šeriff
Amy Yasbeck - Maid Marian
Mark Blankfield - Blinkin
...[---]

Sissejuhatus: Robin Hood vangistatakse ristisõja ajal. Koos ühe oma kaasvangi Asneeze abiga põgeneb ta vanglast ja asub teele Inglismaale. Asneez palub teda aitama tema poega Achood, kes on vahetusüliõpilasena Inglismaal. Kui ta kodumaale saabub, avastab ta, et maksude maksmatajätmise tõttu tema loss konfiskeeritakse ning prints John on kuningas Richardi ristisõjasoleku ajal haaranud võimu Inglismaa üle ja kasutab seda julmalt ära. Koos oma pimeda teenri Blinkini, suure, tugeva ja rumala Väikese Johniga, Väikese Johni sõbra Will Scarlet O'Hara ja Achooga üritavad nad luua kampa vargaid võitlemaks printsi tegude vastu. Küll aga satub tema varastekamp olevat suures hulgas külalollid, keda on vaja treenida lahinguks. Samal ajal satub ta Rottinghami šerifi vaenu alla. Muidugi ei jää ära ka neitsi Maid Mariani armumine filmi kangelasse Robinisse.

Arvamus: Ma küll kusagil ei näinud, aga ma paneks hea meelega filmile veel muusikali žanri, sest laulu ja tantsu on seal kasutatud päris mitemeid kordi. Aga komöödia on ta igatepidi. Samas pole ta selline täiesti hiilgav paroodiakomöödia mis hullult naerma paneks. Naljakaid kohti on vaatamata sellele piisavalt. Küll aga ma ei tea ma, kas minu vähene naermine on põhjustatud sellest, et mul pole selliseks filmiks sobilikku naerusoont või ei suudetud filmis seda lihtsalt piisavalt hästi välja tuua. Toreda lausena võiks mainida: "Blinkin, fix your boobs. You look like bleedin Picasso." ja ka näiteks šerifi lauseehitused. Mida filmi vaadates peaks jälgima on prints Johni sünnimärk. Sellel on omadus...liikuda. Igast toredaid asju on, kuigi näitlejatöö võiks olla veidi parem mõninga koha pealt. Muud nagu ei oskagi öelda xD

Hinnang: 6/10

Kolmas osa tuntud õudusfilmitriloogias. Leian millalgi aega ka esimesest kahest filmist kirjutada, aga praegu siiski osa III.



Pealkiri: "Saw III" (Saag III)
Režissöör: (taas) Darren Lynn Bousman
Žanr: õudukas / märul
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Tobin Bell - John Cramer / Jigsaw
Shawnee Smith - Amanda
Angus Macfadyen - Jeff
Bahar Soomekh - Dr. Lynn Denlon
Dina Meyer - Kerry
...
[---]

Sissejuhatus: Võib sisaldada spoilereid! Film algab sealt, kus eelmine pooleli jäi. Eric Matthews (Donnie Wahlberg) on aheldatud kinni samasse ruumi, kus ka Adam ja Dr. Gordon kunagi Jigsaw surmavat mängu mängisid (esimeses osas). Samal ajal, kui tema end ahelatest vabastada üritab, on Jigsaw õpilane Amanda korraldamas järjest oma õpetaja eest uusi surmamänge. Järjekordne mäng puudutab nii haiglas töötavat arsti Dr. Lynn Denlonit ja Jeffi, kelle poeg tapeti vaid 6 kuud vanglat saanud roolijoodiku poolt. Dr. Lynn Denlon peab hoidma kaugelearenenud vähi all kannatavat Jigsaw'd elus ning kui tema sureb, siis plahvatab ka Lynni kaela ümber olev raudrihm. Samal ajal peab Jeff läbima rea surmavaid takistusi.

Arvamus: Esmalt kiidaks Darren Lynn Bousmanit, sest tegu on tõesti nii noore talendiga, kes annab meeldiva panuse tänapäeva käputäiena valmivale tõsisele gore'ile. Minu arust on tema, Eli Roth ("Hostel"), Alexandre Aja ("Haute tension" ja "The Hills Have Eyes '06") ja Tarantino ("Pulp Fiction") isegi mingi MPAA lollide keeldude ja reitingute vastu võitleva rühmituse loonud. Nüüd aga filmist...

Kuigi "Saw III" on triloogia kõige kehvem film, on tegu väga mõnusa šokihorroriga. Ülidetailne ajuoperatsioon, surnukskülmumine, supiks rapitud sead, läbilõigatud kõrid ning jalgade-käte puruksväänamine - Bousman on pistnud siia filmi kõikvõimalikud jubedused, mida ette kujutada võiks. Tõsi, "Saw III" ei ole erinevalt esimesest filmist sugugi õudne, aga väärtust on tal kõvasti. Kinos ahhetas publik juba viiendal minutil, kui Eric Matthews enda vabastamiseks oma jala sodiks tagus. Eestlased on märkimisväärselt külma närviga, arvestades, kuidas väljamaal inimesed kinodes ropsisid ja minestasid (mida ma imeks ei pane). Endalgi oli mõnda kohta ebameeldiv vaadata, kuigi lapsest saati kõiksugu õudukaid vaadatud ning verised filmid alati peale lähevad.

Kurb, aga muud see film ei pakugi ja eks nüüdseks on "Saw"-st saanud puhas gore. Esimene film oli pigem tavaline horror mõne vastiku stseeniga, teises oli ka jõhkrustele rõhku pandud ja siin on see juba domineeriv. Jääme neljandat filmi ootama, Tobin Bell peaks taaskord kaasa tegema, aga kuna Bousman ei viitsi enam "Saw"-d teha ja James Wan enam asjaga seotud ei ole, ei tohiks ootusi liialt kõrgele kruttida.

Pealkiri: "Scoop" (Kõmulugu)
Režissöör: Woody Allen
Žanr: komöödia / krimi
Aasta: 2006
Riik: Suurbritannia / USA

Mängivad:
Scarlett Johansson - Sondra Pransky
Hugh Jackman - Peter Lyman
Woody Allen - Sid Waterman
Ian McShane - Joe Strombel
Romola Garai - Vivian
...[---]


Sissejuhatus: Ajakirjanik Joe Strombel on küll surnud ja kolleegide poolt taga leinatud, aga see ei sega meest püüdmast eriti kuuma kõmu-uudist. Selleks, et teha kindlaks Londonit terroriseeriva nn. Tarot-kaardi mõrvari isik, on Joel vaja kedagi appi. Kedagi, kes oleks… elus. Ja selleks sobib ideaalselt vägagi elav Sondra Pransky, ameeriklannast ajakirjandustudeng. Tüdruk on esmalt siiralt ehmunud, kui meie seast lahkunud Joe end talle ilmutab. Pärast esimest ehmatust asutakse siiski koostööle. Uurimine viib nad aristokraat Peter Lymani juurde. Sondral on raske sarmika mehe suhtes ükskõikseks jääda. Kuigi pole välistatud, et just Peter on see kõmu-uudis, mida ta koos hauataguse kolleegiga taga ajab…

Arvamus: Lugesin kuskilt artiklit Scarlett Johanssonist ja avastasin, et ma vist ei olegi temalt ühtegi filmi näinud. Valisin selleks (enda teada) esimeseks filmis "Kõmuloo". Johanssoni roll oli üpris vahva. Superseksika kehaga nohiku tüüpi tudeng. Ja muidugi kasvasid lootused, et ta Peteriga jääbki paariks ja elavad õnnelikult elu lõpuni. Filmis oli mitmeid kohti, kus see lootus sattus aga kahtluse alla, kuid üpris ruttu need kahtlused hajusid ja kõik läks ilusti edasi. Lõpp aga polnudki selline nagu ehk arvata võis. Tuli välja, et Peter ongi tegelikult mõrvar ja ta jäi ka üpris haledalt vahele, üritades Sondrat uputada, aga neiu oli kuskil koolis ujumisvõistkonnas olnud, seega ei olnud ta nii uppuv midagi. Kummituse-teema oli küll natukene kahtlane, kuid samas sobis sinna üpris hästi.

Hinnang: 7/10

Häbi hakkab juba...kõik kirjutavad ja mina mitte. Aga noh..eksamid vajavad tegemist xD

Siin siis üks mu lemmikmuusikal-armastuslugusid.



Pealkiri: "Moulin Rouge"
Režissöör: Baz Luhrmann
Žanr: draama / muusikal / romantika
Aasta: 2001
Riik: Austraalia / USA

Mängivad:
Nicole Kidman - Satine
Ewan McGregor - Christian
John Leguizamo - Toulouse-Lautrec
Jim Broadbent - Harold Zidler
Richard Roxburgh - Hertsog (The Duke)
...[---]

Sissejuhatus: Noor inglise kirjanik/luuletaja Christian saabub Pariisi, 19. sajandi boheemluse pealinna. Ta loodab kirjutada raamatu tõest, ilust, vabadusest ja armastusest. Tema õnnetuseks aga polnud ta kunagi kedagi armastanud. Üritades kirjutada oma raamatut kukub läbi lae teadvusetu agentiinlane, kellele järgneb läbi ukse nunnaks riietunud kääbik. Selgub, et ülal korrusel harjutavad boheemlased näidentid "Spectacular Spectacular". Täpsemalt öeldes üritavad nad seda valmis kirjutada. Järgmine hetk avastab Christian ennast mängimast šveitsi boheemi osa ning tema idee muusika osas vihastab välja etenduse lavastaja. Nii saab temast lavastaja. Selleks, et veenda Moulin Rouge juhatajat Harold Zidlerit võtma teda vastu kui lavastajat, tehakse plaan: Christianriietatakse smokingusse ja tutvustatakse kui tuntud briti kirjanikku ning seatakse kohtumine Moulin Rouge kuulsaima esineja Satinega, kurtisaan, keda võluvad maised väärtused.

Samal õhtul peaks Satine'l olema ka kohtumine Hertsogiga, kelle investeerimine Moulin Rouge on oluline ning võimaldab Satinel saada ehtsaks näitlejaks. Christian ja Hertsog aetakse sassi ning Satine on esmahoobilt kerges segaduses, kuidas küll Hertsog laulda oskab :P Siis aga astub tuppa tegelik Hertsog. Satine mängib välja nii, et tal tuli inspiratsioonihoog ja ta kutsus kohale inimesed, et harjutada uueks etenduseks. Nii nad siis etendavad toas lühiülevaate etendusest. Hertsog lepib antud seletustega ja nõustub investeerima. Küll aga on tegu väga kadeda Hertsogiga ja hädakorras lepib aind asjaolude sunnil sellega, et Satine ja Christian, viidavad tihedalt aega koos. Noored muidugi armuvad ja see toob kaasa paksu pahandust.



Arvamus: Film algab lõpust. Tegu on nimelt jutustava filmiga, kus filmitegevus on Christiani tagasivaade toimunule. Kuna juba alguses öeldakse ära, et Satine sureb, siis ei pea ma seda spoilerdamiseks. Seega kirjutan sellest ka veidikene lõpupoole.

Antud filmi puhul on tegu ühe parima filmielamusega. Seda just eelkõige muusika ja show poolest. Ka stoori on hea ning mõningad naljad. Küll aga on dialoogid muusika vahepeal ja stoori edasiandmine suhteliselt pinnapealne. Sellest on kahju, sest nii langeb filmi täisväärtus. Kui aga arvestada asjaolu, et Luhrmannil läks kõikide nende tuntud muusikateoste õiguste saamiseks ligi kaks aastat, siis pole vast nii hull. Jääb dialoog ju kõige muu varju. Väga tugevaks trumbiks on ka filmi näitlejad. Eriti tuleks ära mängida Zidlerit mängiv Jim Broadbent. Lihtsalt keniaalne :) Muidugi on väga head ka Nicole Kidman ja Ewan McGregor. "Come what may" on lihtsalt lummav lugu. Minu arvates on eriti märkimisväärt see koht, kus kõik kambakesi teevad Hertsogile lühivaate etendusest. Pidevalt mõtlesin, kui palju nad selle tegemise ajal naerda võisid. Lõpp on kurb, kuid minu arvates venis suremisstseen suts liiga pikaks. Aga ei...ilus. Pisara võtab iga kord silma.

"The greatest thing you'll ever learn is just to love and be loved in return."

Mõned näited lugudest, mis seal kasutatakse: Queeni "The Show Must Go On", David Bowie'i "Nature Boy", LaBelle (Christina Aguilera/P!nk/Mýa/Lil’ Kim cover on see, mis filmis kasutatakse) "Lady Marmalade", Madonna "Like a Virgin" ja "Material Girl", Nirvana "Smells Like Teen Spirit" Nirvana ning filmi põhilugu "The Sound of Music". Need lood on kõik väga hästi filmi sissesobitatud. Eriti hea on minu arvates "The Show Must Go on", mis on esitatud ooperlikus stiilis. Kõige parem laul on filmis minu arvates "Come What May", mis on ainuke filmile kirjutatud muusika.

Hinnang: 8,5/10

Soovitus... ja hoiatus.



Pealkiri: "Immortel (ad vitam)" (Surematu)
Režissöör: Enki Bilal
Žanr: ulme / märul / draama
Aasta: 2004
Riik: Prantsusmaa / Itaalia / Suurbritannia

Mängivad:
Linda Hardy - Jill Bioskop
Thomas Kretschmann - Alcide Nikopol
Charlotte Rampling - Elma Turner
Frédéric Pierrot - John
Thomas M. Pollard - Horus
...[---]


Sissejuhatus: Tegevus toimub 2095. aastal New Yorgis. Mööda linna hulgub siniste juustega naine Jill Bioskop, kes nutab siniseid pisaraid. Ta ei tea veel, et teda otsides on kotka peaga jumal Horus läbinud pool universumit, riskides seda tehes kõigega. Horusel on aega 7 päeva, kuid kõigepealt peab ta omandama inimese kuju. Selleks saab Alcide Nikopol, kes 30 aastat varem oma teadmiste eest vangistati. Samal ajal hõljub Manhattani kohal jumalate püramiid, 1. tasemel liigub ringi maaväline sarimõrvar ning pilvelõhkujate tippudes peavad tulnukad oma vallutusplaane.



Arvamus: Vaevalt, et tavalised noored sellest filmist suurt kuulnud on. Pigem on tegu küberpunki/ulme/koomiksite austajale. Sellest hoolimata ajas trailer mul paar aastat tagasi suu tilkuma küll ja kinno sai mindud kõrgete ootustega - nimelt eeldasin mingit vinget actionit. Võta näpust, peale ühe toreda tagaajamise leidus hoopistükkis lademes seksijuttu, mida mingi kotka peaga arvutigraafika üllitis pidevalt patras. Siis veel mingid vägistamised ja teisedki veidrused. Suur pluss on aga visuaalne pool, futuristlik New York ja eripärased tegelased näevad välja puhtad, pooldigitaalsed ja loomutruud. Ma ei tea, miks Enki Bilal omaenda koomiksist filmi otsustas vändata, aga ta oleks kõvasti parema teose valmis teha, algmaterjal ju olemas ja kõiksugu vinged eriefektid ka. Parema reklaami ja rohkema märuliga oleks sellest võinud kassahitt tulla. Tänu filmi ilusale väljanägemisele veel kinohitti valmis ei tee. Tõsi, fännidele on see nagu rusikas silmaauku ning prantslased võivad selle teose üle uhked olla, aga minusugune tavaline filmisõber ei jäänud küll eriti rahule. Igav oli!

Hinnang: 5/10

Üks pea tundmatu ja liigagi alahinnatud üllitis Wes Cravenilt. Kusjuures tegu on ka mu esimese (ja ainsa) tõlketööga SubClubis.



Pealkiri: "The People Under the Stairs" (Keldrirahvas)
Režissöör: Wes Craven
Žanr: õudukas / komöödia
Aasta: 1991
Riik: USA

Mängivad:
Brandon Adams - Fool
Ving Rhames - Leroy
Everett McGill - 'Issi'
Wendy Robie - 'Emme'
A.J. Langer - Alice
...[---]

Sissejuhatus: Narr (Fool) on karmis rajoonis elav umbes 10-aastane nooruk, kelle ema on raskelt haige ning kelle raviks raha ei ole. Mees nimega Leroy pakub välja võimaluse raha teenimiseks ning selleks on vargus. Seega otsustavad nad röövida kohaliku maaomaniku maja, mida kõik ümbruskonna inimesed kardavad. Kui Leroy ja Narr on majja jõudnud, algavad õudused - esmalt ründab neid suur ja tige valvekoer, seejärel saabuvad koju maaomanikud, kes on intsestilembelised õde ja vend ning kes kutsuvad end Emmeks ja Issiks. Samuti avastavad Leroy ja Narr, et all keldris on hulk moondunud inimesi. Peagi saavad Emme ja Issi varaste majasolekust teada ning hakkavad neid jahtima, samas kui Narr üritab kõigest väest majast põgenema saada. Samuti kohtub ta Alice-nimelise tüdrukuga.

Arvamus: Kunagi oli "Keldrirahvas" päris jube õudukas, nüüd on ta minu jaoks lihtsalt kergelt kõhe komöödia. Arvatakse, et film on alahinnatud mustade peategelaste pärast, mis on üsna tõenäoline. Ometigi on tegu b-filmi meenutava (eks ta natuke seda ka ole) ning gore'ist pungil tagaajamisfilmiga. 'Issi' kannab pool filmi seljas mingit jubedat nahkkostüümi (meenutades eelkõige Gimpi "Pulp Fictionist"), joostes shotguniga ringi ja põmmutades. Dialoogi praktiliselt ei olegi, eks seepärast ma selle filmi subtiitrid ära tõlkisingi. Peamised repliigid on "Appi", "Issand jumal" jne. Kuigi kogu filmi tegevus toimub peamiselt ühes suures hirmsas majas, on põnevust küllaga, ja teemad nagu intsest ning laste kinnihoidmine on päris jubedad. Paljud loevad seda teost Craveni halvemate filmide hulka, aga tänu väga erksale lapsepõlvemälestusele peaks ütlema, et pigem üks parimaid - lihtsalt sai see vähest tähelepanu, jäädes Craveni teisejärguliste lavastuste hulka ("Shocker", "Deadly Friend" jms.)

Palju tagaajamist, naerukohti, eriti jubedaid tegelasi (kes võiks mõnda õudusteatrietendusse või metalbändi pista) ja väga andekas Brandon Adams. Väärib vaatamist. ; )

Hinnang: 6/10

Iggy Pop: Cigarettes and coffee, man, that's a combination.



Pealkiri: "Coffee and Cigarettes" (Kohv ja sigaretid)
Režissöör: Jim Jarmusch
Žanr: komöödia / draama
Aasta: 2003
Riik: USA / Jaapan / Itaalia

Mängivad:
Roberto Benigni - Roberto ("Kummaline sinuga kohtuda")
Steven Wright - Steven ("Kummaline sinuga kohtuda")
Joie Lee - Hea kaksik ("Kaksikud")
Cinqué Lee - Halb kaksik ("Kaksikud")
Steve Buscemi - Teenindaja ("Kaksikud")
Iggy Pop - Iggy ("Kusagil Californias")
...[---]

Sissejuhatus: Film koosneb järjestikustest episoodidest, kus erinevad inimesed kohvikutes istuvad, kohvi joovad, suitsetavad ja vestlevad. Arutluses on külmutatud kohv, 20. aastate Pariis, nikotiin putukamürgis jne.

Arvamus: Sissejuhatus tuli kaunis lühike, aga rohkem ei olegi midagi öelda. Jim Jarmusch tegi seda filmi tervelt 17 aastat, nii et tegu lihtsalt on hea asjaga. Kokku on kogutud uskumatu näitlejaparaad, lisaks sellele kehastavad nad kõik iseennast: Iggy Pop, Tom Waits, Steve Buscemi, Alfred Molina, Bill Murray, Steve Coogan, Roberto Benigni jpt. Ükskõik mis lavastaja oleks olemasolevaga hea asja teinud. Idee tundub igavavõitu - vaadata, kuidas inimesed poolteist tundi istuvad ja räägivad. Aga tegelikult on "Coffee and Cigarettes" väga haarav, teemad on huvitavad ning see, kuidas Jarmusch väljendab musta ja valge kontrasti läbi must-valge pildi (kohv on must ja sigaretid valged), on võimas. Tegu on kindlasti ühe mu lemmikfilmiga, sest see on niivõrd stiilne ja päris naljakas (eelkõige "Deliirium", kus Bill Murray üritab end kohvikus varjata ning vestleb räpparite RZA ja GZA'ga)!

Hinnang: 8/10

Väga omapärane järg Friday the 13th ehk Jason Voorheesi saagasse.



Pealkiri: "Jason X"
Režissöör: James Isaac
Žanr: märul / ulme / õudukas
Aasta: 2001
Riik: USA

Mängivad:
Kane Hodder - Jason
Lexa Doig - Rowan
Chuck Campbell - Tsunaron
Lisa Ryder - Kay-Em 14
Peter Mensah - Seersant Brodski
...[---]

Sissejuhatus: Aastal 2008 on kurikuulus sarimõrvar Jason Voorhees kinni nabitud ning viidud laohoonetaolisesse laborisse, kus teda agaralt uuritakse. Kõiki teadlasi vaevab küsimus, miks see lihast ja luust inimene mitte kuidagi ei sure. Rowan, projekti juht, plaanib teda külmutada, et peale paariaastast teaduse arengut seda kummalist fenomeni uue pilguga üle vaadata. Siis ilmub välja doktor Wimmeri nimeline mees (keda muuseas kehastab minu lemmiklavastaja David Cronenberg), kes ütleb, et tuli Rowani uurimustööd minema viima. Kõik lõppeb sellega, et Wimmer ja hulk muid sõdureid notitakse maha ning Rowan põgeneb, sattudes kogemata krüokambrisse. Õnnetuseks ta külmub. Neli sajandit hiljem leiavad teismelised õpilased väikesel läbisõidul maale nii Jasoni kui Rowani jäätunud kehad. Nad mõlemad transporditakse kosmoselaeva, kus Rowan üles sulatatakse ning Jasonit uurima asutakse. Voorhees näib vägagi surnud olevat, ent Rowani puhul kasutatakse uut tehnoloogiat, mis tema elluäratamisel kasulikuks osutub. Kui Rowan avastab, et ka Jason on kosmoselaevas, ütleb ta kohe, et see oli viga. Samal ajal on Jason juba unest ärganud ning asub suure innuga pardal olevaid inimesi tapma.

Arvamus: Au tuleb anda, et James Isaacs järje tegemisel nii uudset võtet kasutas, samas on ju äärmiselt loll kaasata selline kaheksakümnendate algusest pärit killer 25. sajandisse ja mingisse kosmoselaeva! Ainus "Jason X" eelis on body count, mis minu teada on saaga suurim. Kunagi vaatasin seda vana VHS-lindi pealt ja lugesin aina kogunevaid laipu kokku - IMO kukkus neid 30-40 ära. Kõigepealt mõned sõdurid koos David Cronenbergiga, siis paar suvalist kosmoselaeval olevat õpilast, seejärel rühm kosmoselaeva sõduritest ning veel hunnik inimesi. Eks see film olegi üks puhas tapmine-tulistamine, ja suhteliselt cheesy kah veel. Õnneks on Kane Hodder jälle platsis ning Jasoni roll saab järjekordselt laitmatult täidetud. Selle filmi kohta ei ole rohkem öeldagi. Jason olevikku tagasi!

Hinnang: 4/10

Mõtlesin, et võtaks siis vahepeal Robert Rodriguezi filmid ette...



Pealkiri: "The Faculty" (Õuduse õppetunnid)
Režissöör: Robert Rodriguez
Žanr: ulme / õudukas
Aasta: 1998
Riik: USA

Mängivad:
Josh Hartnett - Zeke Tyler
Elijah Wood - Casey Connor
Clea DuVall - Stokely Mitchell
Jordana Brewster - Delilah Profitt
Shawn Hatosy - Stan Rosado
...

Arvamus: Casey on kiusatud Herrington High õpilane, kes ühel päeval teeb kummalise avastuse - veider ussitaoline loomake jalgpalliväljaku ääres. Ta toimetab selle bioloogiaõpetaja Edward Furlongi juurde, kes väidab, et tõenäoliselt on teismeline avastanud täitsa uue liigi. Samal ajal on õpetajad ja õpilased muutumas kummalisemaks ning Casey't tabab kummaline kahtlus, et tema leitud olevus on tulnuk-parasiit, kes kaasõpilaste kehasid järjest üle võtab. Koos paari sõbraga otsustavad nad midagi ette võtta, enne kui neist saab järgmine sihtmärk.

Sissejuhatus: Rodriguezi senist karjääri arvestades keskmine, aga üldiselt mõnus õudussugemetega ja kerge musta huumoriga ulmekas. Järjekordne panus keha ülevõtmise teemadel pajatavates õudukates - ütleme, et "Invasion of the Body Snatchers" teismelistele. Noortele plikatirtsudele on kommi küllaga, näiteks Elijah Wood ja Josh Hartnett. Naistevalik on maitse asi, kellele Jordana Brewster ja Clea DuVall peale läheb. Tegelikult, viriseda ma ei lihtsalt ei oska. Selline tore ajuvaba meelelahutus ühe mõnusa õõvastseeniga, mitme naljahetkega ning põnevusmomendiga. Isegi suur lõpukoll on 1998 aasta arvutigraafikat arvestades päris mõnus, kuigi üks koht ringi tudiseva inimpeaga oli tobe. Suhteliselt teistmoodi film Robert Rodriguezilt... Aga šeff igatahes, ei kisu sisust hoolimata liiga paranoiliseks ning tobe lõputwist lisas vungi juurde.

Ühesõnaga, võtke standardne USA noortekomöödia, võtke ära seks ja perverdihuumor, pistke juurde kurjad tulnukad ja saate "The Faculty".

Hinnang: 6/10

Juba pikka aega tagasi käisin kinos vaatamas, siis vaatasin veel mitu korda ja peaks ütlema, et väga mõnus film.



Pealkiri: "Click" (Click - Superpult)
Režissöör: Frank Coraci
Žanr: komöödia / draama / fantaasia
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Adam Sandler - Michael Newman
Kate Beckinsale - Donna Newman
Christopher Walken - Morty
David Hasselhoff - Mr. Ammer
Henry Winkler - Ted Newman
...[---]

Sissejuhatus: Michael Newman on töösse uppuv arhitekt, kellel jääb naise ja kahe lapsega koos olemiseks aina vähem aega. Peale järjekordset unetut ööd avastab ta, et nende majapidamises on terve suur hulk pulte ning õige ülesleidmine võtab liialt aega. Et naabruskonna peredes on universaalpuldid olemas, leiab Michael poe "Bed, Bath & Beyond" ning küsib sealt universaalpuldi järele. Siis satub ta laoruumi juurde, kus töötab veidra väljanägemisega teadlane Morty, kes annab talle maagilise välimusega puldi. Peagi selgub, et pisikese aparaadi võimuses on Michaeli elu tagasikerimine ja edasikerimine jm. Et Michael näeb puldis võimalust rohkem abikaasa ja lastega koos olla, hakkab ta seda agaralt kasutama, taipamata, mis võivad olla selle valestikasutamise tagajärjed.



Arvamus: Adam Sandleri senised komöödiad on olnud ikka üle keskmise, aga ei midagi erilist või midagi tõepoolest naljakat. Tõsi, tegu on vaieldamatult hea koomikuga, aga seni ei ole ta mingit suurepärast muljet suutnud jätta. Peale "Click" nägemist suurenes minu arvamus temast, sest ta tõestas, et on ka perfektne draamanäitleja (sama tegi ka Robin Williams filmis "One Hour Photo"). "Click" algab üsna tavaliselt, näidates töösse mattuva pereisa rasket elu läbi huumoriprisma. Need töökad pereisad ei ole muidugi mingi uus idee (mäletate alles TV3'st jooksnud komöödiat "Multiplicity"?), aga siis kisub asi päris fantaasiarikkaks. Ekraanile kargab Christopher Walken, annab Sandlerile selle imevidina ja asi kisub hulga naljakamaks. Sandler teeb oma bossi jutu konverentsil hispaaniakeelseks, muutab enda nahavärvi lillaks ja roheliseks ning avastab peagi, et saab tüütuid hetki oma elus edasigi kerida. Arvata võib, et tuleb ka väike (õigemini suur) tagasilöök: Morty teeb talle selgeks, et edasikeritud hetked jäävadki end edasi kerima (Michaeli õnnetuseks ka seks!) :D. See hüpe komöödialt pisarakiskujast draamale toimus suhteliselt järsku ja lõpp võttis peaaegu juba pisara silma. Filmi moraal on selge - ära raiska ühtegi hetke oma elust ja pere on alati esimene. : )

Koonerdatud ei ole siin veidrate kõrvaltegelastega. Peamine neist on tõenäoliselt Michaeli boss Mr. Ammer, keda kehastab päris lustakalt kõigi lemmik David Hasselhoff, siis on veel Michaeli abikaasa sõbranna, ümaravõitu Janine (Jennifer Coolidge) ning muidugi Walkeni kehastatud Morty (selgub, et ta on midagi palju enamat, kui leiutaja). Igatahes, tore, et anti midagi enamat, kui puhast naerutajat - sellise mulje jättis ju treiler. Nüüd tuleb teha valik, kas panna kategooriaks komöödia või draama. ;P

PS. Filmis oli vahepeal esindatud ka väga ilus laul - The Cranberries "Linger".

Hinnang: 7/10

Spuck: Willst du wissen mit welche frage du wirklich jede Frau zum schmelzen bringst?
Rock: No
Spuck: Willst du mit mir shopen gehen?



Pealkiri: "(T)Raumschiff Surprise - Periode 1"
Režisöör: Michael Herbig
Žanr: komöödia / ulme
Aasta: 2004
Riik: Saksamaa

Mängivad:
Michael Herbig - Brigitte Spuck
Rick Kavanian - Jens Maul/Schrotty/Pulle
Christian Tramitz - Käpt'n Kork
Anja Kling - Königin Metapha
Til Schweiger - Rock Fertig Aus
...
[---]

Sissejuhatus: Saksa koomiku Michael Bully Herbig meistriteos. Film põhineb tema enda saate Bullyparade šketsil, milles on Star Trek'ist tuntud tegelased kergete homokallakutega.
Maailma ähvardab häving läbi Lord Maul'i käe. Maa vägedele on jäänud ainult kosmoselaev Surprise. Ainult et mitte keegi ei tea, kus laev koos meeskonnaga viibib. Veel vähem teavad Surprise liikmed ähvardavast ohust. Kogu teekonna vältel ei tundu mitte midagi õigesti minevat ja pidevalt on Lord Maul kannul.

Arvamus: Kogu film koosneb küll põhiliselt homonaljadest, aga headest homonaljadest. Ei ole mingid labased seebitõstmised. Sujuv tegevus ei lase kordagi kõrvale vaadata. Tegelased on ületamatud. Teistes komöödiates pole varem nii palju pisiasjadele mõeldudki. Annab tunda, et peategelased on päriselus edukad koomikud. Üle pika aja hea komöödia.

6,9/10

Must huumor ja mu esimene tõsisem katse filmikriitik olla.



Pealkiri: "Borat: Cultural Learnings of America..." (Borat: Kultuurialased õppetunnid Ameerikast abiks suursuguse Kasahstani riigi ülesehitamisel)
Režissöör: Larry Charles
Žanr: komöödia
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Sacha Baron Cohen - Borat Sagdiyev
Ken Davitatian - Azamat Bagatov
Luenell - Luenell
Pamela Anderson - iseend
Bob Barr - iseend
...

Sissejuhatus: Borat Sagdijev on Kasahstani riigitelevisiooni reporter, kes saab oma kodumaa informatsiooniministeeriumilt ülesande lennata Ameerikasse, et vändata seal dokumentaalfilm, milles sisalduvad õppetunnid aitaks kaasa kasahhide toomisele 21. sajandisse. Ent ülesanne ununeb õhtul, mil Borat näeb hotellitoas kanaleid vahetades imelist seriaali ”Baywatch”, mille vapper kangelanna CJ (Pamela Anderson) hetkega kauge külalise südame võidab. Sellest hetkest on Boratil üksainus eesmärk: jõuda Californiasse, et Pamee-la endale (vajadusel jõuga) naiseks võtta. Teel eesmärgi suunas esineb Borat muuhulgas rodeol, õpib nalja tegema, käib autokoolis, kohtub feministidega, osaleb kristlikul kogunemisel ning geiparaadil ja kakleb meeldejäävalt oma produtsendi Azamat Bagatoviga.

Arvamus: Olles filmist enne nii palju kuulnud, olid mu ootused üpris kõrgel. Võimalik, et asi on ka selles, et ma üpris kergesti pisiasjade peale naerma hakkan, kuid kõhulihased jäid naermisest üpris ruttu valusaks. Parajalt must ja ropp huumor. Huvitav oli vaadata inimeste ehtsaid emotsioone, kuna enamus ju ei teadnud, et Borat on näitleja ja mingit filmi tehakse. Borati kaklus Azamatiga oli üpris jälk, meenutas "Jackasse" ning tõesti tekkis kahtlus, kuidas Boratit kehastava näitleja kallim teda hiljem üldse suudelda saab. Mingi aeg vajus film aga natukene ära. USA noormeeste käitumine ja jutt olid väga matslikud ning ma arvan, et põhimees pole peale filmi linastumist naiste seas enam sugugi nii populaarne, kui ta ehk enne oli. Lõpp pakkus siiski jälle positiivsemaid emotsioone ning Borat pani oma naabrimehe ikka korralikult paika.

See oli esimene filmiroll Sacha Baron Cohenilt, mida ma nägin. "Da Ali G Show" on minust siiamaani mööda läinud. Jäin rahule, kuid minu jaoks on arusaamatu, kuidas inimesed end niimoodi alandada suudavad. Vaatan kunagi kindlasti veel.

Hinnang: 9/10

TV3 näitab seda filmi tuleva esmaspäeva õhtul. Kuna tegu on hea asjaga, siis väike soovitav kirjutis.



Pealkiri: "As Good As It Gets" (Enam paremaks minna ei saa)
Režissöör: James L. Brooks
Žanr: komöödia / draama / romantika
Aasta: 1997
Riik: USA

Mängivad:
Jack Nicholson - Melvin Udall
Helen Hunt - Carol Connelly
Greg Kinnear - Simon Bishop
Cuba Gooding Jr. - Frank Sachs
Skeet Ulrich - Vincent Lopiano
...[---]

Sissejuhatus: Melvin Udall on New Yorgis tegutsev kirjanik, kes kannatab OCD all ja keda ümbruskond tunneb kui tigedat ja õelat vanameest. Ainus inimene, kelle juuresolek Melvinile meeldib, on tema lemmikkohvikus ettekandjana töötav Carol. Ühel päeval pekstakse Melvini naaberkorteris elav geist kunstnik - Simon - läbi ning kuna too haiglasse viiakse, jäetakse tema koer Verdell Melvinile hoolitseda. Asjad lähevad veel hullemaks, kui Carol oma raske astmaga poja pärast tööl enam ei käi. Seega saadab Melvin tutvuste kaudu Caroli poja jaoks kogenud arsti ning laseb arved endale saata, et Carol vaid tööl käiks. Kui Simon avastab, et tema näitusel ei olnud head minekut ja et ta on puruvaene, nõustub Melvin koos Caroliga teda Baltimore'i sõidutama.

Arvamus: Mis ma oskan öelda, Jack Nicholson teenis oma Oscari õigustatult välja (tema porisemine on paratamatult naljakas), rääkimata ka Helen Huntist. Minu arvates vääris ka Greg Kinnear kuldmehikest, aga paraku napsas Robin Williams selle eest ära. "As Good as It Gets" on korduvalt nähtud, ent kõlbab ikka ja jälle vaadata - naljakaid hetki jagub ning draamaelemente on ka mitmeid. Kui miski häiris, siis ehk liigselt üleemotsionaalseid konflikte: ikka ja jälle keegi solvus, eriti Carol. Melvin võis küll tihti kurjasti öelda, aga see pidev tülliminemine muutus tasapisi tüütuks. Tegu on kindlasti ühe lemmik draama-komöödiaga (koos filmiga "The Family Stone"). Nagu mainitud, enamjaolt osatäitmiste eest. Mõnusalt soe ja tore romantiline film. :)

Hinnang: 7,5/10

Seth Brundle: I'm saying... I'm saying I - I'm an insect who dreamt he was a man and loved it. But now the dream is over... and the insect is awake.



Pealkiri: "The Fly" (Kärbes)
Režissöör: David Cronenberg
Žanr: draama / ulme / õudukas
Aasta: 1986
Riik: Suurbritannia / Kanada / USA

Mängivad:
Jeff Goldblum - Seth Brundle
Geena Davis - Veronica Quaife
John Getz - Stathis Borans
Joy Boushel - Tawny
George Chuvalo - Marky
...[---]

Sissejuhatus: Veronica Quaife on ajakirjanik, kes kohtub galal teadlase Seth Brundle'iga. Kuna too väidab, et on leiutanud millegi, mis tundub uskumatu, otsustab Quaife Sethiga tema laborisse minna. Brundle'i leiutiseks on teleportatsioonikapslid, mis võimaldavad objekte teleporteerida ühest kapslist teise. Peagi tekib Veronica ja Sethi vahel armulugu, kuid ühel õhtul jääb Sethile mulje, nagu Veronica magaks oma eksiga, Stathis Boransiga. Olles veidi purjus, otsustab ta iseennast teleporteerida. Paraku satub temaga koos ühte kapslisse kärbes ning masin satub segadusse - masinas ei pidanud olema kahte erinevat DNA-mudelit. Ta otsustab nad liita. Alguses paistab kõik korras olema, kuid siis hakkavad Sethiga toimuma aina jubedamad muutused ning Veronica saab aru, et peagi ei ole midagi järel mehest, keda ta armastas. Film on re-make samanimelisest '58 aasta filmist.

Arvamus: Ütlen kohe välja, et olen die-hard David Cronenbergi fänn ja tema filmidest on see minu meelest parim. Hoolimata sellest, et "The Fly" seisab mul pikalt riiulil ja ma pole veel julgenud korralikult uuesti ära vaadata. Esimest korda nägin seda päris väiksena ja ma ei saanud oma paar aastat korralikult magada (Brundle'i muutuste pärast, mis olid väga realistlikud, selle eest ka Oscar). Aga tegelikult ei ole tegu tavalise õudusfilmiga - tegu on ka traagilise lõpuga armastuslooga, millele on lisatud kerget sünget huumorit. Viis tundi tehtud grimmi alla mattunud Goldblum teeb aga oma parima rolli ja ega Geena Davis kah väga alla ei jäänud, nendevaheline keemia oli väga efektiivne. Vedas, et asjad üldse niimoodi paika loksusid, sest algselt lavastama tahetud Tim Burton ja Brundle'it mängima valitud Michael Keaton ei oleks kuidagi õige värk olnud. Aga tolle aja kohta väga realistlikku gore'i leidub ju ka. Ometigi oksendab Brundle Stathis Boransi jalale ja käele oma "oksetilka", mis tolle jala ja käe sulatab. ^^

Olen näinud ka 1958 aasta originaali ja peab kindlasti ütlema, et re-make teeb silmad ette. Vahepeal käis palju suminat ka re-make'i re-make'i kohta (IMDb link), aga see projekt paistab ära surnud olevat ning loodetavasti seda niigi täiuslikku Cronenbergi varianti ei tulda uuesti ümber tegema.

Hinnang: 7,5/10

Printzezz Merilyn vingus, et siia ilmub liiga tihti sissekandeid. STFU!



Pealkiri: "Psycho" (Psühho)
Režissöör: Gus Van Sant
Žanr: märul / põnevik / õudukas
Aasta: 1998
Riik: USA

Mängivad:
Vince Vaughn - Norman Bates
Anne Heche - Marion Crane
Julianne Moore - Lila Crane
Viggo Mortensen - Sam Loomis
William H. Macy - Detective Milton Arbogast
...[---]

Sissejuhatus: Marion Crane'i ainsaks sooviks oleks poiss-sõbra Samiga abielluda - paraku on Sam võlgades ning Marioni rahatasku pole ka sugugi kiita. Seega teeb ta otsuse vehkida sisse 40,000 dollarit, mis on tema kätesse usaldatud ning mille boss palub tal panka toimetada. Panka mineku asemel sõidab ta hoopis linnast välja, tal on ebameeldiv kokkupuude politseinikuga ning ta ostab muuhulgas uue auto. Õhtul otsustab ta ööbida Batesi Motellis, mida juhib närvilise olekuga noor Norman Bates. Duši all pussitatakse ta surnuks. Samal ajal on Marioni varastatud rahast teada saadud ning naist asuvad otsima detektiiv Arbogast, Marioni õde Lila ning Sam. Film põhineb Robert Blochi samanimelisel romaanil.

Arvamus: Vabandust, ma ei hakka pikalt rääkima. Teha Hitchcocki "Psycho'le" (FilmiPloogi artikkel) riimeik? Gus Van Sant valmistas mulle pettumuse, sest ometigi ei ole tegu mingi suvalise tundmatu tegelasega, vaid "My Own Private Idaho" jt. kvaliteetfilmide lavastaja. Mida ta nüüd selle uusversiooniga üritas saavutada? Arvas äkki, et teismelistele ei meeldi must-valged filmid ja tahaksid seda kultusteost värvifilmina vaadata? Või mõtles ta, et Perkins või Leigh ei teinud tööd hästi ning et Vince Vaughn (sorri, aga Vince Norman Batesi mängima!?!) ning Julianne Moore (kes karjus tegelikult päris hästi) oleksid tänapäeva mõistes toredamad tegelased? Lisaks sellele veel Aragorn Loomisena?!

Oleks tal siis mõni hea uuendus välja pakkuda, aga ei. '60 aasta versioon ja see variant on täpselt identsed, isegi dialoogid ja kaameranurgad. Ainus lisa on Norman onaneerimas, kui läbi seinas oleva pilu Marion Crane'i piilub. Kolm punkti teenivad Anne Heche ja William H. Macy, aga pange see kõrvale ja võtke ikka originaal, eks ole? :)

Hinnang: 3/10

Mänge ma mänginud ei ole. Film oli meeldivalt sürrealistlik.



Pealkiri: "Silent Hill"
Režissöör: Christophe Gans
Žanr: müsteerium / märul / õudukas / draama
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Radha Mitchell - Rose Da Silva
Sean Bean - Christopher Da Silva
Laurie Holden - Cybil Bennett
Deborah Kara Unger - Dahlia Gillespie
Kim Coates - Officer Thomas Gucci
...[---]

Sissejuhatus: Rose Da Silva noor tütar Sharon on korduv uneskõndija, kes aina korrutab läbi une nime Silent Hill. Lootes nii tütrele rahu anda, otsustab Rose koos Sharoniga võtta ette tee Silent Hilli linna. Teel algab tagaajamine, kui Rose üritab politseiniku Cybil Bennetti eest põgeneda. Nad teevad avarii. Toibudes avastab Rose, et Sharon on kadunud ning ta ongi jõudnud Silent Hilli, mis on mahajäetud ja kummitusliku väljanägemisega. Koos Cybil'iga asuvad nad Rose'i otsima, teadmata linna tegelikku ohtlikkust ning nende ümber peituvat salapära.



Arvamus: Mängu fännidele on see arvatavasti täitunud unelm. Rauno, kes on pikalt olnud Silent Hilli fänn, ei suutnud oma tundeid kirjeldadagi, kui läks seda kinno vaatama. Minul eelarvamused puudusid, aga et seda peetakse üheks parimaks mänguadaptsiooniks, otsustasin siiski vaatama minna, sest tundus ju päris põnev film teine. Minu jaoks on "Silent Hill" selline üks-kord-vaatamise film, kogu põnevus ja müstika saab ühe korraga täiel raual üle elatud ja ongi kogemus olemas. Põnev oli küll, eriti tänu filmi kõige suuremale tegijale - Pyramid Head.

Film on väga sürrealistlik ja maagiline. Linna ja selle ümbrusega on väga palju vaeva nähtud. Ringi siplevad kõiksugu kummalised ebardid (kes muuseas on tehtud väga tõetruult) ning sajab lund, mis osutub tegelikult tuhaks. Lõpp oli ka päris kummaline, tuleb tunnistada, et ma ei saanud eriti millestki aru. Aga kinolinal on see väga mõnus elamus. Meeleolud vahetuvad pidevalt: vahepeal on film rahulik ja salapärane, siis jälle verevalamine ja põgenemine. Kõige rohkem meeldis tegelikult muusika, mis sobis õhkkonnaga perfektselt kokku.

Hinnang: 6/10

Kirjutaks ka siis nõmedustest, millega ma olen kokku puutunud!



Pealkiri: "Freddy Got Fingered" (Ahistatud Freddy)
Režissöör: Tom Green
Žanr: komöödia
Aasta: 2001
Riik: USA

Mängivad:
Tom Green - Gord Brody
Rip Torn - Jim Brody
Marissa Coughlan - Betty
Eddie Kaye Thomas - Freddy Brody
Harland Williams - Darren
...[---]

Sissejuhatus: Gord on 28-aastane lootusetu joonistaja, kes lootusega oma töid esitleda võtab ette retke Oregonist Hollywoodi. Talle öeldakse, et need on nii nõmedad, kui olla saavad, läheb ta kurvastusega tagasi koju, kus taas hakkab teda kiusama kuri isa. Pereprobleemide tõttu lähevad nad perega nõustaja juurde, kus Gord ütleb, et tema isa ahistab tema venda Freddy't. Kuna tegelikult 25-aastast Freddy't peetakse alaealiseks, jäädakse juttu ka kohe uskuma. Nii ongi maja Gordi päralt ning ta hakkab joonistama oma perel põhinevat "Sebrad Ameerikas".

Arvamus: Tom Greenil on tõepoolest haige fantaasia. Tähendab, "Ichi the Killer" taolisi filme vaadates välgatab mul sama mõte läbi, aga need on vähemasti maitsekad. Sel filmil pole ka maitset. Kui Green tõepoolest loodab, et suudab inimesi naerma ajada, lõigates lahti põdra ning kandes seljas tolle nahka (kuna talle öeldi tema joonistuste kohta, et ta peab loomade sisse vaatama!) ning hobusel pihku pekstes, siis on ta vägagi eksinud. Gorehoundidele või muidu pervertidele võib see "komöödia" asjalik olla (stseen, kus Gord võtab vastu sünnitust, võtab imikul nabanöörist ja keerutab toda üle palati ringi, pritsides kõik verd täis), aga minu jättis küll külmaks. "Freddy Got Fingered" on väärt neid viite kuldvaarikat, mis ta sai.

Hinnang: 2/10

Kategooria 'Ulme' on endiselt kasutamata. Kohe viga parandada!



Pealkiri: "Alien" (Tulnukas)
Režissöör: Ridley Scott
Žanr: ulme / õudukas / märul
Aasta: 1979
Riik: Suurbritannia

Mängivad:
Sigourney Weaver - Ripley
Tom Skerritt - Dallas
John Hurt - Kane
Harry Dean Stanton - Brett
Veronica Cartwright - Lambert
...[---]

Sissejuhatus: Nostromo, Maa poole suunduv kaubanduslaev, toimetatakse automaatselt teise suunda peale laeva saadetud SOS-signaali saabumist. Planeedil avastavad meeskonnaliikmed peale tühjuse ka hulga näiliselt surnud mune, millest ühest kooruv parasiit kleebib end meeskonnaliikme Kane'i näole. Peale olevuse edukat eemaldamist ei oska meeskonnaliikmed aimatagi, et see on alles eesoleva õuduse algus, sest algselt terve näiva Kane'i rindkerest murrab end välja väike elukas, kes väga kiiresti hiigelsuureks ja tapjalikuks kasvab.



Arvamus: Filmi peetakse õigusega parimaks ulmeõudusfilmiks [IMDb TOP 250: #55] ja kuigi endale meeldis James Cameroni lavastatud järg "Aliens" tsipake rohkem (järjes panustati pigem actionile kui klaustrofoobilisele horrorile), peab kindlasti nõustuma. Algselt ei oodatud filmist suurt midagi ning selle esialgne pealkiri oli üldse "Star Beast" (b-movie hõngu tunnete?), siis aga pisteti peaossa noor Sigourney Weaver ning nüüdseks on saanud "Alienist" kultusfilm, millel on 3 järge (4, kui arvestada läbikukkunud "Alien vs. Predatori"), koomiksid, raamatud ja arvutimängud.

Mind film ei hirmutanud, aga küllaltki närviline ja klaustrofoobiline oli küll. Tulnukas ise on igatpidi vinge tegelane, kelle väljanägemine on täiuslikkuseni ära disainitud. Tunnistan, et paaril hetkel hakkasin mõne stseeni odavahõngulisuse üle naerma, näiteks kui ta päkapikusuurusena Kane'i rinnast välja põrutas ja üle laua sõitis (justnimelt sõitis, sest teda ei suudetud 1979 aastal veel jooksma panna ja seega ta lihtsalt libises üle laua). Siis oli see praeguse aja järgi päris naeruväärne, aga kiiresti suureks 7-jalaseks peletiseks kasvades ei olnud enam naljakat midagi. Tegi ju too meeskonnale ööpäevaga otsa peale ning traditsiooniliselt jäi vaid Sigourney oma kassiga ellu.

Väärt vaatamine ulmekasõpradele. Õlle kõrvale ja sõpradega vaatamiseks valige midagi muud.

Hinnang: 6,5/10
_{(6,5 võib taolisele filmile küll veits vähe olla, aga olen seda juba liiga palju vaadanud ja, nagu enne mainitud, osutus järg veidi paremaks ning ma pole ka suurem asi ulmesõber, kuigi see on igati suurepärane teos)}

^{Michael Bolton: Yeah, well at least your name isn't Michael Bolton.
Samir: You know there's nothing wrong with that name.
Michael Bolton: There was nothing wrong with it... until I was about 12 years old and that no-talent ass clown became famous and started winning Grammys.
Samir: Hmm... well why don't you just go by Mike instead of Michael?
Michael Bolton: No way. Why should I change? He's the one who sucks.}

Pealkiri: "Office Space" (Kontorirotid)
Režissöör: Mike Judge
Žanr: komöödia
Aasta: 1999
Riik: USA

Mängivad:
Ron Livingston - Peter Gibbons
Jennifer Aniston - Joanna
David Herman - Michael Bolton
Ajay Naidu - Samir Nagheenanajar
Gary Cole - Bill Lumbergh
...[---]

Sissejuhatus: Peter Gibbons töötab firmas Initech ja film algabki tema tüüpilise tööleminekuga - on ummikud, ta jääb jälle kümme minutit hiljaks, tormab kontorisse ning istub oma kuubikus (cubicle), kus kohe hakkab teda tüütama vastiku häälega Nina jutt lähedal asuvast kuubikust ning tema kaheksa (kaheksa!) erinevat bossi tulevad ükshaaval tema juurde, et rääkida pikalt samast väikesest veast, mida ta tegi. Ja teda vaevab küsimus: kas ta teeb seda ka viiekümneaastaselt? Hiljem, üritades koos nõustaja Dr. Swansoniga jõuda selgusele suhteprobleemides oma tüdruksõbra Anne'iga, pannakse ta hüpnoosi alla. Dr. Swansonit tabab aga poole pealt südamerabandus ning ta kukub kokku. Peter hüpnoosist ei ärkagi, aga tema elu muutub sellest hetkest täielikult. Töö ei huvita teda enam, ta sõbruneb Chotchkies'i kohviku teenindaja Joannaga ning saab tänu oma uuele imagole lausa ametikõrgendust. Taibates, et Initech väärib kontoris piinlevate inimeste kiusamise eest kättemaksu, hakkab Peter oma kahe sõbraga - Michaeli ja Samiriga -, kes on Initechis programmeerijad, hauma plaani arvutiviirusest, mis Initechi aeglaselt rahast tühjaks lüpsab. Paraku teeb Michael 'komavea' ning sealt algabki suurem jant.

Arvamus: Ma ise ei ole suuremat sorti komöödiafänn, aga Mike Judge'i filmides pettuma ei pea (tegu on siis Beavis & Butt-Headi loojaga). Võin uhkusega öelda, et "Office Space" kuulub selle 10% komöödiafilmide hulka, mis mind tõsiselt naerma on ajanud. Karakterid on suurim pluss. Naljakaim neist on ilmselt üks Peteri kohvinarkomaanist boss (Bill Lumbergh) - too räägib väga kummalise, iniseva maneeriga ning ajab igal alluval pea valutama. Siis on veel Milton, kes liigub kontoris ringi ning pomiseb omaette vaikselt plaanidest tervet hoonet põlema panna ning oravatest, keda ta puu peal nägi ja "who were married" (hiljem selgub, et ta ei omagi firmas reaalset töökohta ja on sellest hoolimata palgatšekke saanud). Muusikavalik on veel huvitavam, pole muud peale räpplugude (mis sobivad õhkkonnaga päris hästi kokku). Kui miski ei meeldinud, siis ehk Jennifer Aniston, aga eks seegi ole maitse asi.

Mis eristab "Kontorirotte" teistest nüüdisaja komöödiatest, on selle filmi filosoofia. Juba minule mõjus see mõtlemapanevalt, ma arvan, et iga inimene, kes vähegi tööl käinud, suudab peategelasega samastuda. Kas me ikka tahame nende suurkorporatsioonide nimel orjata ja raisata pool aastat oma elust mitte kuhugi jõudes?

See film on ka väikese väljendusliku uuenduse andnud. Lugege siit.

Hinnang: 8/10

Täitsa korralik draama teine, poolbiograafiline lugu kirjaniku/kirjandusprofessori Tobias Wolffi raskest noorpõlvest. Koos teise biograafilise draamaga, "The Basketball Diaries" suurenes minu usk Leonardo DiCaprio andesse (ja muidugi on tema karjääris olnud teisigi õnnestumisi).



Pealkiri: "This Boy's Life" (Ühe poisi elu)
Režissöör: Michael Caton-Jones
Žanr: draama
Aasta: 1993
Riik: USA

Mängivad:
Robert De Niro - Dwight Hansen
Leonardo DiCaprio - Tobias Wolff
Ellen Barkin - Caroline Wolff Hansen
Jonah Blechman - Arthur Gayle
Eliza Dushku - Pearl
...[---]

Sissejuhatus: On aasta 1957. Tobias Wolff on mässumeelne teismeline, kes viibib alati halvas seltskonnas ja kes elab koos oma ema ning tolle pidevalt vahetuvate poiss-sõpradega. Kahekesi otsustavad nad alustada uut elu ning kolivad Seattle'isse, kus Tobiase ema abiellub pealtnäha meeldiva Dwightiga, kes tundub olevat hea südamega mees. Peagi aga selgub, et tegu on vägivaldse mehega, kes eelkõige Tobiase kiusamist naudib.

Arvamus: Tegemist on esimese filmiga, kus DiCaprio'l suuremat sorti roll on. Enne selle filmi nägemist suhtusin temasse veidi põlglikult, kuna näiteks "Titanicu" või "Romeo + Juliet" puhul ta erilist muljet ei jätnud. Siin aga teeb ta suurepärase rolli, rääkimata Robert De Nirost ja Ellen Barkinist. Väikese õena astub üles ka Eliza Dushku ("Wrong Turn"!), kel on hambaklambrid! : )

Robert De Niro on vägivaldse ja ahistava võõrasisana väga tõetruu, läheb oma kuritarvitamisega aina rohkem liiale (lõpus peaaegu Tobiast surnuks kägistades) ja vahepeal hakkab Tobiasest päris kahju. Selliseid peresisese vägivallatsemise filme on palju ja see on kindlasti üks parimatest, näiteks võrreldes väga tobeda "Sleeping with the Enemy'ga" (kus Julia Roberts otsustab oma vägivaldse mehe eest põgeneda, lavastades oma surma). Soovitaks seda draamat igati, eriti näitlejatööde pärast. Väga realistlik, nukravõitu ja sünge film igatahes.

Hinnang: 7/10

Jälle üks hea klassika, mis lausa kutsub laule kaasa laulma ^^



Pealkiri: "Grease"
Režissöör: Randal Kleiser
Žanr: komöödia / muusikal / romantika
Aasta: 1978
Riik: USA

Mängivad:
John Travolta - Danny Zuko
Olivia Newton-John - Sandy Olsson
Stockard Channing - Betty Rizzo
Jeff Conaway - Kenickie
Barry Pearl - Doody
...[---]

Sissejuhatus: Grease räägib kahest koolinoorest Danny Zuckost ja Sandy Olsenist, kes suvisel koolivaheajal armuvad. Koos veedavad nad oma senise elu ilusaima aja ja kurb on, kui see lõppeb. Üllatus on neil aga suur, kui nad kooli esimesel päeval avastavad, et käivad samas koolis. Küll aga on see Sandyle kurb kogemus, sest kena Danny osutub kohalike ülbe poistebande liidriks, kes häbeneb välja näidata, et tema suve suurarmastus oli tagasihoidlik Sandy. Sandy üritab lisaks südamemurdmisest ülesaamisele elada sisse uude kooliellu, milles aitavad teda uued sõbrannad "Roosad leedid". Kuidas siis Danny ja Sandy suhe läheb? Filmi jooksul antakse sellest teada lisaks dialoogile ka laulude ja tantsudega.

Arvamus: Ma ei mäletagi, millal ma Grease'i esimest korda nägin. Küll aga on laulud kõik meeles. Filmile annavad kõige parema ilme just laulud ja tants. Laulud on kindlasti paljudele tuttavad. Kes filmi pole näinud, on ehk võibolla näinud Tallinna linnahallis olnud muusikali Grease, mis oli publikumagnet. Kui ka seda pole, siis telekast on aegajalt näidatud tuntud lugude, nagu "Summer Nights" või "Greased Lightining" muusikavideod. Filmi näitlejatöö on hea, kuigi mõneski kohas suts ülepakutud. Samas on huvitav ka vaadata juba seepärast, et tegu on 50ndate eluga, mis tänapäeva noortele kindlasti huvitav tunduda võib.

Nauditav film hea muusikaga.

_{Edit: Midagi toredat juurde ^^}

Hinnang: 8/10

Teen siis otsad lahti esimese anime-ülevaatega. See ülevaade põhineb minu varajasemal ülevaatel Baka.ee's. Küll aga on anime-ülevaated natuke teistmoodi. Originaalpeakiri on antud jaapani keeles ja sulgudes on inglise keelne tõlge. Kuna enamus animesid põhineb mangadel, siis olen pannud lisaks tootjafirmadele ka manga autori. Ära olen võtnud ka riigi, sest animeks nimetatakse valdavalt ainult Jaapani animatsiooni. Osatäitjad on asendunud jaapanikeelsete pealelugejate nimedega.



Pealkiri: "Hagane no Renkinjutsushi" (Fullmetal Alchemist)
Autor: Hiromu Arakawa
Tootjad: BONES, Aniplex, Mainichi Broadcasting, Square-Enix
Žanr: animatsioon / draama / fantaasia / seiklus
Formaat: seeria / 51
Aasta: 2003-2004

Hääli loevad:
Rie Kugimiya - Alphonse Elric
Romi Paku - Edward Elric
Toru Ohkawa - Roy Mustang
Megumi Toyoguchi - Winry Rockbell
Junichi Suwabe - Greed
...[---]

Sissejuhatus: "Inimesed ei saa midagi omada, kui nad ei too selle jaoks ohvrit. Vastu peab andma midagi, millel oleks sama väärtus. See on võrdse vahetuse põhimõte alkeemias."

Edward (Ed) ja Alphonse (Al) Elric on kaks väikest poissi, kelle ema sureb. Kuna nende isa oli tuntud ja osav alkeemik, siis pärandas ta selle oskuse ka oma poegadele. Seetõttu otsustavad nad kasutada alkeemiat, et ema taas ellu äratada. Inimese transmutatsioon on küll keelatud, aga neid see ei huvita. Oma oskuste arendamiseks otsivad nad abi osaval alkeemiku Izumi juurest. Izumi küll aimab poiste kavatsust ja hoiatab selle eest, kuid nad ei hooli sellest. Soov ema ellu äratada on väikeste poiste suurim soov.

"35 liitrit vett, 100g süsinikku, 4 liitrit ammoniaaki, 1,5kg lupja, 800g fosforit, 250g soola, 100g lämmastikku, 80g väävlit, 7,5g floori, 5g rauda, 3g räni ja veel 15 erinevat elementi - nii palju on vaja, et teha täiskasvanud inimese keha. Kõik komponendid on turult lapse taskuraha eest saadaval. Kuid hinge väärtus on mitmeid kordi suurem..."

Oma ema ellu äratades kaotab Al oma keha ja Ed vasaku jala. Et päästa oma venda, suunab Ed Ali hinge raudrüüsse ja kaotab seetõttu ka oma parema käe. See aga, mis transmutatsiooni tagajärjel tekkis, ei olnud kaugeltki nende ema...

"Full Metal Alchemist" räägib nende kahe venna seiklustest, leidmaks Filosoofikivi (Philosopher's Stone), mille abil taastada oma kehad. Selle eesmärgi nimel liitub Ed sõjaväega. Tänu oma geniaalsusele alkeemia alal saab ta riikliku alkeemiku tiitli ning talle antakse nimi Full Metal Alchemist (otsetõlkes täismetall-alkeemik).

Arvamus: Seeria on tõsise ja mõtlemapaneva sisuga, ent on lisatud ka huumorirohkeid stseene. Seeria tähelepanu keskmes on inimene kui nõrk olend, kes on oma emotsioonide meelevallas ning on enda heaolu ja soovide nimel valmis ohverdama kõik. Käsitletakse ka elu väärtusi ja eksistentsi küsimus - seda inimtransmutatsioonide tagajärjel sündinud homonculus'te näol, kelle sooviks on saada inimeseks. Neil on küll inimeste kehad ning nad räägivad ja käituvad (käitumise all ei mõtle ma nende üliinimlikke võimeid) nagu inimesed, ometigi pole nad seda.

Kirevaks (seda mitte halvas mõttes) teevad "FMA" tegelased. Neid on palju ja igaühele on antud oma iseloom. Nõrkused ja tugevused. Peategelaste vaenlasteks on homonculus'ed ja ka inimesed ise. Seitse homonculus't kannavad inimeste seitsme surmapatu nime: Iha, Aplus, Kadedus, Ahnus, Laiskus, Viha ja Uhkus. Tegelastest kõige rohkem areneb seeria jooksul Edward. Põikpäisest noorukist saab täiskasvanu, kujunevad välja mõtted ja väärtushinnangud, tasapisi kaob põikpäisus. Aga tema alaväärsuskompleks oma pikkuse suhtes... see vist ei kao kunagi.

Animatsioon on päris hea - lihtne ja korralik. Iga tegelane on joonistatud ja pandud käituma oma isiksusele vastavalt. Huumorit on piisavalt. Muusika oli sobivalt valitud, mõne stseeni ajal paningi esimese asjana just muusikat tähele. Alguslaulud on arvatavasti kõige parem ja meeldejäävam osa muusikast.

Hinnang: 9/10

Ei saa ei üle ega ümber : ) Küll aga ei saa ma öelda, et iga eestlane seda näinud on, sest tean neid, kes ei ole.


^{Film on tegelikult värviline!}

Pealkiri: "Viimne reliikvia"
Režissöör: Grigori Kromanov
Žanr: seiklus
Aasta: 1969
Riik: Nõukogude Liit

Mängivad:
Aleksandr Goloborodko - Gabriel
Ingrid Andrina - Agnes
Elze Radzinya - Abtiss
Rolan Bykov - vend Johannes
Eve Kivi - Ursula
...[---]

Sissejuhatus: Film algab sellega, kus Johann von Risbieter annab oma surivoodil enda poja Hans von Risbieteri hoolde Püha Brigitta säilmetega reliikvia, mille edasise saatuse otsustab see, mida Püha Brigitta Hansule ilmutab. Nähes noort Agnes von Mönnikhusenit, Hans armub ja peab seda ilmutuseks. Ta teatab Pirita kloostri aptissile, et kui tema ja Agnes abielluvad, siis saab klooster püha reliikvia omale. Kloostripeadele on see väga meeltmööda ja nii hatakasegi pulmi pidama. Pulmapidu ründavad aga mässajad ja Agnese päästab sealt ennast vabaks meheks kutsuv Gabriel. Koos suunduvad nad Tallinna, kus Gabriel peab andma mässajate sõnumi edasi Ivo Schenkenbergile. Teel tekivad nii mõnedki sekeldused, sest klooster soovib Agnest tagasi saada, et reliikviat oma võimsusesse saada ja riik soovib peatada mässajad.

Arvamus: Nägin esimest korda töödeldud versiooni sellest filmist. Värvid olid nii erksad ja pilt ilma vigadeta. Hea, aga harjumatu. Küll aga on mul miski kuri kahtlus, et mingid kohad on välja jäetud. Kuidagi lühike tundus. Film ise oli aga samasugune. Kui kööki läksin, siis muusika järgi juba teadsin, mis kohaga tegu.

Mind isiklikult filmi juures häirib see, et välismaalastest tegelaste jutu ja kõneldava teksil on silmnähtav vahe. Neid loeti ju peale eesti keeles. Näitlejatöö mõnes üksikus kohas jätab minu arvates soovida, aga ei midagi halba. Ma ei oskagi öelda, mis selle filmi nii heaks teeb : ) Klassika ja sobib väga hästi korduvvaatamiseks!

Film põhineb Eduard Bronhöhe romaanil "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad".
Veidike telgitagustest.

Hinnang: 9/10

Head uut aastat, filmihuvilised!
Vaatasin natuke aega tagasi, kuna peetakse üsna heaks filmiks. Ei üllata, sest tegu on tõesti väga isevärki märulifilmiga.



Pealkiri: "Crank" (Adrenaliin)
Režissöör: Mark Neveldine & Brian Taylor
Žanr: märul / põnevik
Aasta: 2006
Riik: Suurbritannia / USA

Mängivad:
Jason Statham - Chev Chelios
Amy Smart - Eve
Jose Pablo Cantillo - Verona
Efren Ramirez - Kaylo
Dwight Yoakam - Dr. Miles
...[---]

Sissejuhatus: Chev Chelios on elukutseline palgamõrvar, kes ei ole oma tüdruksõbrale (Amy Smart) sellest sõnagi rääkinud ja plaanib sünge tööga lõpetada. Paraku ärkab ta ühel hetkel võõras majas ning Cheliosele teatatakse, et temasse on süstitud Bejingi kokteili (mida kutsutakse läbi filmi lihtsalt "That Chinese shit"), mis paneb kohe tema südame seisma, kui ta koguaeg liikvel ei püsi ning et tal on elada jäänud umbes tunni jagu. Nüüd otsustab Chev lahkuda suure pauguga ning enne surma oma tapjatele kätte maksta.

Arvamus: Uuringud on tõestanud, et verisemad arvutimängud on noorsoo seas populaarsemad. "Crank" ei ole praegust Hollywoodi toodangut arvestades väga jõhker, aga see kõik on parajalt toores ja ilustamata. Näiteks hakib Chelios ühel tüübil lihakirvega käelaba küljest, mida action-filmides just tihti ei näe (tavaliselt virutatakse lihtsalt näiteks pesapallikurikaga jne). Häid tegelasi siin filmis tegelikult ei olegi, mis lisab "Crankile" ainulaadsust. Ometigi pole Chelios mingi süütu tegelane, vaid palgamõrvar, kelle motiiviks on terve filmi vältel lihtsalt "teiste pahade" tapmine. Mürk eeldab aga adrenaliinipuudusel südame seismajätmist ning selle säilitamiseks Chelios laamendab, vägivallatseb ja (taas midagi, mida varem nähtud ei ole) seksib oma tüdruksõbraga keset tihedat Chinatowni tänavat. Kõiksugu stiililisi vigureid on küllaga, näiteks Chevi kogunevaid sihtpunkte näidatakse aeropiltidega (all paremas nurgas on näha Google'i logot, seega on tõenäoliselt Google Earthiga tegu). Ühes stseenis küsib Chelios vastastelt: "Does it look like I have cunt written on my head?" ning see sõna ilmub viivuks tema laubale, kui ta selle poole osutab.

Jason Stathami üle ka nuriseda ei saa, ometigi on mees päris jaheda olekuga ning mängib peategelast päris hästi. Kokkuvõttes on filmi suurim boonus see, et see läheb pidevalt täie vungiga edasi ja lõpp on samuti päris vägev.

Hinnang: 6/10