FilmiPloog

Sissekanne #5 täna.



Pealkiri: "12 Angry Men" (12 vihast meest)
Režissöör: Sidney Lumet
Žanr: krimi / põnevik / draama
Aasta: 1957
Riik: USA

Mängivad:
Martin Balsam - 1. vandekohtunik
John Fiedler - 2. vandekohtunik
Lee J. Cobb - 3. vandekohtunik
E.G. Marshall - 4. vandekohtunik
Jack Klugman - 5. vandekohtunik
...
[---]

Sissejuhatus: On üks erakordselt palav päev ning 12 vandekohtunikku peavad istuma ühes ruumis, et jõuda selgusele lihtsas mõrvaloos - süüdistatakse 18-aastast poissi oma isa surnuks pussitamises. 11 vandekohtunikku tema süüs ei kahtlegi - ometigi nähti teda sündmuspaigalt põgenemas, tema sõnul kaotatud nuga leiti mõrvapaigalt ning tema alibi on nõrk (käis kinos ega mäletagi, mida vaatamas). Üksainus vandekohtunik (Henry Fonda) on aga veendunud poisi süütuses ja kuna süüdi saab mõista vaid siis, kui kõik 12 vandekohtunikku ühel nõul on, üritab ta neid ümber veenda.

Arvamus: Jõle kummaline film on see "12 vihast meest". Lõpus ei jõua me selgusele, kas süüdistatav tegelikult tappis oma isa või mitte, samuti leidub teooriaid, kus arvatakse, et ainus poissi süütuks pidav 8. vandekohtunik sooritas ise tolle mõrva. Seega ei jõua film kuhugi, kuigi sündmuste käik on päris põnev ja on mitmeid vingeid nüansse. Kõik 96 minutit leiavad aset ühesainsas toas. Kummaline, et Lumet on suutnud nii väikse sündmuspaiga ja vaid 12 põhilise näitlejaga nii haarava filmi luua. Kindlasti üks parimaid mustvalgeid filme, mida tean. Lihtsalt klassika. : )

Mina muuseas arvan, et poiss oli süüdi. Samuti oli 8. vandekohtunik jõle muhe mees...

Hinnang: 8/10

Ei salli ämblikke? Ega meie neilegi ei meeldi!



Pealkiri: "Eight Legged Freaks" (Kaheksajalgsed ebardid)
Režissöör: Ellory Elkayem
Žanr: seiklus / komöödia / märul / ulme
Aasta: 2002
Riik: USA

Mängivad:
David Arquette - Chris McCormick
Kari Wuhrer - Šerif Samantha Parker
Scarlett Johansson - Ashley Parker
Scott Terra - Mike Parker
Leon Rippy - Wade
...
[---]

Sissejuhatus: Chris McCormick naaseb Prosperity linna, kus asub talle pärandatud kaevandus, väga halval ajal. Nimelt on kohalik ämblikukaupmees toitnud oma ämblikufarmi asukatele kilke, kes on korjatud saastatud kemikaalidega täidetud järve äärest. Seetõttu hakkavad ämblikud ülikiiresti kasvama. Esimesena saab asjast aimu Parkerite pere nooruk, kes avastab McCormicki kaevandustest ämblike uue kodu ning leiab ka ämblikujala. Ent isegi tema šerifist ema ei usu teda (ta on ju laps!) ning seega ei õnnestu tal kedagi selles osas veenda. Paraku ei ole tohutult kasvanud kaheksajalgsed ebardid sugugi sõbralikud - jaanalindudest ning koduloomadest neile ei piisa ja nii asuvadki nad Prosperity vaikset rahvast terroriseerima.

Arvamus: See film paistab au andvat B-filmidele ning saab sellega suurepäraselt hakkama. David Arquette on minu arvates väga mõnus tüüp, keda on alati hea filmides näha. Samuti on üks vinge tegelane mustanahaline Harlan, kes juhib omaenda raadiosaadet ning üritab üksikuid kuulajaid veenda tulnukate peatses sissetungis. Kui tegelastest keegi ei meeldinud, siis ehk šerifist ema ning "paha mees", Prosperity linnapea Wade. Huumor on ka päris huvitav, eriti ämblike häälitsused. Näiteks ühes stseenis kakleb koerasuurune ämblik abišerifi kassiga nende maja seinas ning too teeb kõiksugu kung-fu "haii-jaa" piuksatusi. Tegu on väga toreda ajaviitefilmiga, millel on õuduka- ja ulmesugemeid, kuigi peaasjalikult on ta suunatud teismelistele ning üritab olla peamiselt seiklusfilmi ja lõbusa komöödia rollis. Ämblikke kartvatele inimestele võib see muidugi parajalt kõhe olla, aga pole võrreldavgi näiteks ühe hea thrilleriga nimega "Arachnophobia".

Hinnang: 6/10

Paljud vihkavad seda filmi... minu arvamus on keskmine. Enam-vähem.



Pealkiri: "Cursed" (Neetud)
Režissöör: Wes Craven
Žanr: märul / õudukas
Aasta: 2005
Riik: USA

Mängivad:
Christina Ricci - Ellie
Jesse Eisenberg - Jimmy
Joshua Jackson - Jake
Shannon Elizabeth - Becky
Mya - Jenny
...
[---]

Sissejuhatus: Peale nende vanemate surma on Ellie (Christina Ricci) oma noorema venna Jimmy (Jesse Eisenberg) eest hoolt kandnud. Ühel pimedal ööl teevad nad Mulholland Drive'il avarii, mistõttu jääb noor naine (Shannon Elizabeth) oma autorusudesse lõksu. Ellie ja Jimmy püüded teda päästa ebaõnnestuvad, sest ühel hetkel kargab välja loomataoline elukas, kes naise tapab ning neid kriimustab. Lugu muutub veel segasemaks, kui ebausklik Jimmy neid rünnanud looma libahundiks pidama hakkab ning neil mõlemal hakkavad tekkima loomalikud instinktid.



Arvamus: Mis kõigil siis selle filmi vastu on? Nimelt tegi Wes Craven oma fännide jaoks masendava käigu, lõigates filmi PG-13 reitingu saamiseks leebemaks, muidugi kõik suurema rahanutsu nimel ("Snakes on a Plane" puhul tehti vastupidiselt ning paljude arvates tegi see teose kõvasti paremaks). Noh, "Cursed" sai hiljem ka Unrated DVD variandi (mis muidugi kõvasti parem on, sest verd lendab rohkem), aga see Craveni fännide pahameelt ei muutnud ning seda peetakse tema halvimaks filmiks.

Kui te mingit mõjuvat õudukat otsite, siis see ei sobi. Isegi arvutigraafika abil loodud libahunt ei ole see, mis eelmise sajandi kultuslibahundikates. Tema liigutused näevad lihtsalt võltsimad välja. Kurb küll, aga minu arvates on karvases kostüümis ringi lippav onu palju hirmsam kui mingi arvutiloomake. Ka põnevust on vähevõitu ning kerge lõputwist ei tee asja sugugi paremaks. Ainsaks kohaks, kui ma kramplikult toolist kinni hoidsin, oli Jenny (Mya) taga ajamine inimtühjas parklas ja liftis. Unrated DVD pakub verefännidele aga lusti küllaga, sest Shannon Elizabeth rebitakse pooleks ja leidub muidki toredusi (kuigi Ellie unenäos, kus ta Jake'i (Joshua Jackson) kaelast hammustab ning arvutiga loodud veregeisri vallandab, on parajalt naeruväärne).

Libahundifilmide ning Wes Craveni fännina valmistas "Cursed" mõnes mõttes küll pettumuse, aga üldiselt on ta vaatamist väärt küll, kui just mingit meistriteost ei oota.

Hinnang: 4/10

Kunagi meeldis väga, nüüd veidi vähem. Aga hea on ta siiski!



Pealkiri: "Rat Race" (Miljonijaht)
Režissöör: Jerry Zucker
Žanr: komöödia / seiklus
Aasta: 2001
Riik: Kanada / USA

Mängivad:
Breckin Meyer - Nick Schaffer
Cuba Gooding Jr. - Owen Templeton
Rowan Atkinson - Enrico Pollini
John Cleese - Donald P. Sinclair
Seth Green - Duane Cody
Whoopi Goldberg - Vera Baker
Jon Lovitz - Randy Pear
...
[---]

Sissejuhatus: Uuem variant klassikust "It's a Mad Mad Mad Mad World". Kamp miljonäre on tüdinenud igavaks muutunud tavalistest kihlvedudest, sestap korraldab Las Vegase kasiinoomanik Donald P. Sinclair (John Cleese) 'Miljonijahi'. Kuus juhuslikult valitud ja üksteisele võhivõõrast peret/inimest peavad läbima raske maa Las Vegasest New Mexico linna Silver City, kus ühes kapis luku taga on kaks miljonit dollarit. Võistlejad on väga erinevad: itaallasest narkoleptik Enrico Pollini (Rowan Atkinson); nooruk Duane Cody (Seth Green) koos ülerõngastatud vennaga (Vince Vieluf); ema (Whoopi Goldberg) koos oma tütrega (Lanai Chapman), kellega ta üle pika aja taas kokku sai; juudi päritolu pereisa (Jon Lovitz), kes koos naise (Kathy Najimy) ja lastega ilma neile rahast sõnagi rääkimata võistleb; kurikuulus hokikohtunik, keda peale valeotsuse tegemist ei sallita (Cuba Gooding Jr.) ning korralik noor advokaat (Breckin Meyer). Kõigil on võisteldes omad meetodid ning ränk reis ei olegi nii lihtne, kui esialgu tundus. Samal ajal jälgivad põnevil miljonärid kogu jahti pealt ning panevad võistlejate peale panuseid.

Arvamus: Nalja saab, seda kindlasti. Peaasjalikult ilmselt tänu John Cleese'ile, kes kehastab rikast kasiinoomanikku. Samuti on Zucker otsustanud võimalikult pöörase peale välja minna. Reisitakse helikiirusel liikuva masinaga, transvestiite täis bussiga, helikopteriga jms. Võistlejad jõuavad teekonnal natsimuuseumisse, inimtühja kõrbesse ja mujale pöörastesse kohtadesse. Näitlejad on üpris hästi valitud, eriti Atkinson (kelle peale kohe panustatakse ning kes osutub paraku narkoleptikuks).

Mõnus ajaviitefilm igatahes. Kannatab korduvat vaatamist ning huumorit on kah küllaga ja tegelasi on mitmekülgselt, igaühel oma "kiiks".

Hinnang: 6/10

Tohoh. Neli liiget ja ainult mina kirjutan. : /



Pealkiri: "City of Rott" (City of Rott?)
Režissöör: Frank Sudol
Žanr: animatsioon / märul / õudukas / komöödia
Aasta: 2006
Riik: USA

Hääli loeb:
Frank Sudol
...[---]

Sissejuhatus: Kogu linn on väikeste uss-parasiitide poolt pahupidi pööratud. Kõik inimesed on moondunud lihasöödikutest zombideks ning üksikud ellujäänud nakatuvad ükshaaval. Kogu sündmuste keskel liigub ringi vanamees Fred, kelle ainsaks eesmärgiks on leida omale uus paar susse (kuna vanad pigistavad!). Tema ainsaks vestluskaaslaseks on ustav kepp ("Walker"), mis kõndimise ning zombitapmise talle lihtsamaks teeb. Kas Fred leiab endale uued sussid?



Arvamus: Esiteks, mis selle animatsiooni ainulaadseks teeb - kõik on ühe aastaga valmis tehtud ühe isiku poolt, kes filmi kirjutas, joonistas ja ka hääli loeb (Frank Sudol). Au tuleb juba seepärast anda, et on selline täispikk joonisfilm niimoodi üksinda valmis tehtud. Sudolil on ka paar päris uut ideed olnud, näiteks peategelaseks iidvana ätt ning talle kaaslaseks rääkiv kepp, samuti ka väikesed parasiidid, mis inimesi zombideks muudab (sama idee leidis kasutust ka James Gunni õudukas "Slither").

Film võib olla vägagi tüütav. Peale poolt tundi muutub lõpmatu tapmine lausa väsitavaks ja see on filmis suureks miinuseks. Dialoog on samuti väga vähene, kuigi olemasolevad monoloogid ja vestlused on vägagi humoorikad. Aga jah, see film on üks puhas 77 minutit vägivalda, verd ja soolikaid, mis on iseenesest päris soliidselt tehtud.

Hinnang: 5/10

Kui te olete oma blogis meid linkinud, siis või(ksi)te nime ja aadressi ära muuta.
Miks nime muutsime? Sest meeskonda lisandus ka Ragnar ning võimalik, et neid tuleb tulevikus veel.

Ciao!

Käisin alles eile vaatamas. Kommenteerin veel, kui mälu värske. :)



Pealkiri: "Casino Royale" (Casino Royale)
Režissöör: Martin Campbell
Žanr: märul / seiklus / põnevik
Aasta: 2006
Riik: USA / Saksamaa / Suurbritannia / Tšehhi

Mängivad:
Daniel Craig - James Bond
Eva Green - Vesper Lynd
Mads Mikkelsen - Le Chiffre
Judi Dench - M
Jeffrey Wright - Felix Leiter
[---]

Sissejuhatus: Esimene missioon agent 007-na viib James Bondi (Daniel Craig) maailma terroriste rahastava Le Chiffre’ini (Mads Mikkelsen). Selleks, et see mees peatada ning hävitada laiaulatuslik terrorivõrgustik, peab Bond lööma Le Chiffre’it ülikõrgete panustega pokkerimängus, mille toimumispaigaks on Casino Royale. Bondi häirib esialgu väga, et tema järele saadetakse valvama rahandusministeeriumi agent Vesper Lynd (Eva Green), kelle ülesandeks on hoida silm peal Bondi hoolde usaldatud riigi rahal. Aga üksteisele järgnevates eluohtlikes situatsioonides kujuneb välja vastastikune veetlus, mis muudab olukorra mõlema jaoks üha keerukamaks ning toob kaasa sündmused, mis muudavad Bondi elu igaveseks.



Arvamus: Film on väga elegantne ja šikk. Kõik kannavad kalleid riideid, sõidavad kulukate autodega ning kõnelevad oma aktsendiga. Algus oli küll väga tagaajamist täis - ja head actionit. Täitsa filmi alguses ajab Bond taga pommivalmistajat Mollakad läbi valmiva kõrghoone. Sebastien Foucan, kes tagaaetavat kehastab, on parkour'i-nimelise spordiala kaasasustaja, seega võite arvata, mis imetrikke ta korda saadab. Peale mõne teise kuti tagaajamist kõik aga vaibub kuni päris lõpuni, mis oli üpris meeldiv. Rootsi päritolu Mads Mikkelsen kehastab tema suurimat vastast Le Chiffre'd päris hästi ning tema "viga" on ka päris huvitav (pisarajuha hälve!). Tunnistan, et ei teadnud Bondist mitte kui midagi enne selle filmi nägemist (peale selle, et ta on salaagent, kel on luba tappa), seega mingit erilist võrdlusmomenti ei saa anda. Daniel Craig ise, kelles paljud enne filmi kinolinadele jõudmist kahtlesid, täitis rolli ka üsna suurepäraselt oma meelitava, ent külma jutuga.

Lõpupoolne piinamisstseen on ka klass omaette. ^^

Hinnang: 6,5/10

Üks kindlaid lemmikfilme. Nii naljakas ja nii kuradi verine. :P



Pealkiri: "Thursday" (Neljapäev)
Režissöör: Skip Woods
Žanr: krimi /märul / komöödia
Aasta: 1998
Riik: USA

Mängivad:
Thomas Jane - Casey
Aaron Eckhart - Nick
Mickey Rourke - Kasarov
Paulina Porizkova - Dallas
James LeGros - Billy Hill
...[---]

Sissejuhatus: Casey on endine narkoärikas, kes on suutnud oma halvale minevikule selja pöörata ning elab nüüd ilusat elu - ta on abielus ning töötab eduka arhitektina. Kui tema abikaasa ühel hommikul ärireisile läheb, tormab sisse Casey vana sõber Nick, kes oma sõnul on läinud sama teed mis Casey ning on nüüd kihlatud. Paraku saab uudishimu Casey'st võitu ning Nicki äraolekul vaatab tolle kohvrisse, mis tal kaasas on. Leides sealt kottide kaupa heroiini, saab Casey tigedaks ning laseb kõik kraanikausist alla. Siis läheb kõik allamäge ning järjest hakkavad talle ukse taha ilmuma inimesed, kes heroiinist vägagi huvitatud on ning Casey'le väga põrguliku neljapäeva põhjustavad.

Arvamus: See on vist ainus film, mille puhul on TV3 enne filmi näitamist reklaamis hoiatanud: "Alla 16a ei soovitata!". Õigus neil on, sest verd pritsib ikka korralikult, rääkimata vägistamisstseenist (mille teeb ainulaadseks see, et vägistajaks on hoopis naine) ning narkootikumidest nagu heroiin ja kanep. Sellegipoolest on "Thursday" täis väga korralikku musta huumorit ning naerda sain ma päris palju. Lavastajast Skip Woodsist aga ei tea keegi midagi. Paljud spekuleerivad, et tegu on Tarantino pseudonüümiga, sest ometigi on "Thursday" väga tarantinolik ning Woodsi lavastatud "Thursday" ning kirjutatud "Swordfish" jäävad just sinna kuueaastasesse ajavahemikku, mil Tarantino peale "Jackie Browni" ning enne "Kill Bill Vol. 1" pausi tegi.

Igatahes, "Thursday" algab väga naljaka intro-stseeniga, kus pahad tegelased hilisõhtul bensiinijaamas viibivad, nende eesotsas olev Nick üritab (tõenäoliselt immigrandist) müüjanna käest kohvi osta. Muidugi muutub kogu värk märksa verisemaks ning kahe püstolilasuga saabki see sünge kriminull tuurid sisse. Tegelased on muidugi äärmiselt värvikad. Prostituudiliku välimusega Dallas vägistab Casey, psühhopaadist Billy Hill lõikab Casey käeshoitava ketassaega peaaegu seibideks ning vahepeal sajab sisse ka kentsaka välimusega mehike, kes tahab Casey'ga korraldada adopteerimiseks vajalikku vestlust (samuti väga naljakas stseen). Film ei kaota hoogu hetkekski ja tugeva närviga inimestel ning kriminullide austajaile soovitaks igati.

Hinnang: 7/10

"WhAT's EATing you?"
Veel lisa õudusfilmide juurde. Otsustasin selgeks teha, et see film ei vääri IMDb's seda 5.4, mis ta saanud on!



Pealkiri: "Jeepers Creepers" (Jeepers Creepers)
Režissöör: Victor Salva
Žanr: õudukas / draama / seiklus
Aasta: 2001
Riik: USA

Mängivad:
Gina Philips - Trish Jenner
Justin Long - Darry Jenner
Jonathan Breck - The Creeper
Patricia Belcher - Jezelle Gay Hartman
Eileen Brennan - The Cat Lady
...

[---]

Sissejuhatus: Darry ja Trish on vend ja õde, kes sõidavad mööda maanteed peale suvevaheaja algust koju. Ühel hetkel ilmub nende taha tohutu võimas möirgav autologu, mis üritab neid teelt välja ajada. Darryl ja Trishil õnnestub aga kummalise ründaja käest pääseda. Hiljem näevad nad vana kiriku juurest mööda sõites sedasama autot ning mustas mantlis ja musta kaabuga meest linadesse mässitud kimpe suurest torust sisse viskamas. Uudishimust otsustavad nad hiljem asja uurima minna ning avastavad alt keldri, mille seinad on kaetud säilitatud laipadega, kes on omavahel kokku õmmeldud.

Darry ja Trish teatavad nähtust politseisse, aga suurt möirgavat autot (mille numbrimärgile on kirjutatud muuhulgas "BEating You") juhtiv mees hakkab nende vastu aina enam huvi tundma. Ajapikku selgub, et tegu on hoopis koletisega, kes ei puhka enne, kuni on neid süüa saanud.

Arvamus: Nõustun teiste õudukafanaatikutega. Filmi esimene pool oli tõepoolest geniaalne - rünnak selle suure jubeda autoga, Darry kukkumas sügavale kiriku keldrisse ning koletis neid taga ajamas. Teisel poolel muudeti kogu ooper mingiks tapmiseks, koletise lõust näidati muidugi ära ning suurest põnevusest oligi tükk ära hammustatud. "Jeepers Creepers" on üpris ainulaadne ka päris huvitavate ideede poolest, nagu see auto ise ja vanaaegse laulu kasutamine (Darryle ja Trishile öeldakse, et seda laulu kuuldes peaksid nad jooksma, kuis suudavad). Kahju, et teise poolega niiviisi ämbrisse astuti (mingi verine tagaajamine pimedas politseijaoskonnas), kuigi lõpplahendus ise polnudki kõige rõõmsam.

"Jeepers Creepers" kannatab korduvat vaatamist, soovitatavalt üksi ja pimedas. Tõotan, et hoolimata viimase aastate õudukate aina halvenevast mainest jagub ehmatuskohti ja muidu pinget kõvasti.

Hinnang: 6,5/10

Mõtlesin Animatsioonid kategooriat väheke täiendada. See teos on minu isiklik lemmik koos klassikaks saanud "Toy Story'ga", seega miks mitte?



Pealkiri: "Over the Hedge" (Üle heki)
Režissöör: Tim Johnson ja Karey Kirkpatrick
Žanr: animatsioon / komöödia / seiklus / pere
Aasta: 2006
Riik: USA

Hääli loevad:
Bruce Willis - RJ
Garry Shandling - Verne
Steve Carell - Hammy
Wanda Sykes - Stella
William Shatner - Ozzie
Nick Nolte - Vincent

[---]

Sissejuhatus: RJ on üksi ringi uitav pesukaru, kes ühel ööl metsikut kõhukorinat tunneb. Nõnda ronib ta ettevaatlikult kurja karu Vincenti koopasse, et tolle kartulikrõpsu- ja kommivarud vaikselt sisse vehkida. Paraku tabatakse ta teolt ning kärutäis Vincenti toidukraami hävineb. Selle asemel, et RJ'le otsa peale teha, nõuab karu temalt kaotatud kraami tagastamist ühe nädala jooksul. Alguses näib nõue võimatuna, ent RJ'l tuleb pähe geniaalne plaan.

Metsas ärkavad loomad talveunest ning avastavad, et midagi ei ole süüa. Otsides omale puuoksi, mida närida, satuvad nad millegi suure ja hirmsa otsa. See on kõrge ja roheline, kilpkonna Verne'i arvates mingit sorti põõsas. Puu otsast aga kostub tark selgitus: "See on hekk." Seal seisab elukogenud pesukaru RJ, kes kohe loomadele nende talveune ajal tekkinud elamurajoone tutvustab. Samuti näitab RJ neile ka toitu, mida söövad inimesed ja mis on loomatoidust poole maitsvamad. Loomad hakkavadki niisiis naabruskonnast toitu pätsama, teadmata RJ plaanist...

Arvamus: Algselt ei osanud ma sellisest koostööst nagu Johnson & Kirkpatrick miskit arvata. Johnsoni "Antz" oli mind külmaks jätnud, aga siiski otsustasin seda kinno vaatama minna - loomulikult inglise keeles (eestikeelsed dublaažid mulle eriti ei meeldi). Pettuma ma ei pidanud! Tavaliselt animatsioonid mind eriti naerma ei aja, aga seekord olin mitmel korral krampis. Seega, huumorit oli pidevalt - seda eriti tänu tormakale oravale Hammy'le (kelle häält tegi Steve Carell ja who stole the show) ning hoog samuti pidevalt sees. Lõpp oli ka äärmiselt mõnus ja nagu animatsioonides ikka, leidus truu moraal.

Kui ehk midagi häiris, siis pidev teema loomapiinamise ümber. Jällegi üks animatsiooni kuldreegleid ehk "paha tegelane" oli täidetud verejanulise karu ning pahase ärinaise abil. Ärinaine muidugi võttis kohe ette pisiloomade mahalöömise, kutsudes selleks kohale tüseda putukatõrjetegelase, kes kõikjale tema aeda mingid lõikuraparaadid ja laserid paigutas. Muidugi viga ei saanud keegi, aga see kavatsus loomakestele viga teha käis veidi närvidele, tegu ju lastefilmiga.

Hinnang: 8/10

Tõsi, praegu ei pruugi vaatajaskond selles teoses mingit suurt koledraamat näha. Aga aastal 1972 pöörati küll pilgud ära ja lahkuti kinosaalist (jõudis see üldse kinodesse?).



Pealkiri: "The Last House on the Left" (Viimane maja vasakut kätt)
Režissöör: Wes Craven
Žanr: õudukas / märul
Aasta: 1972
Riik: USA

Mängivad:
Sandra Cassel - Mari Collingwood
Lucy Grantham - Phyllis Stone
David Hess - Krug Stillo
Fred J. Lincoln - Fred 'Weasel' Podowski
Jeramie Rain - Sadie

[---]

Sissejuhatus: Kaudselt põhineb kaudselt Rootsi lavastaja Ingmar Bergmani filmil "Jungfrukällan" (The Virgin Spring). Kaks teismelist tüdrukut - Mari ja Phyllis - lähevad linna, tähistamaks Mari 17ndat sünnipäeva Bloodlusti kontserdil. Samal ajal levib uudis, et on pääsenud vabaks 4 psühhopaati, kelle minevik ei ole just helde - eriti bande liidril Krugil. Mari ja Phyllis otsustavad enne kontsertit veidi kanepit muretsema ja satuvadki nende psühhopaatide kätte. Nad röövitakse. Bande toimetab nad tühjale maa-alale, mis ei jää ühe tüdruku kodust sugugi kaugele. Nad vägistatakse ja mõrvatakse alandavalt. Bande aga otsustab ööbida vales kodus - ühe tüdruku vanemate juures. Nood saavad kiiresti teada, mis kamp on tütarlastega teinud ning hakkavad plaanima võigast kättemaksu.

Hea näide ütlemisest "Revenge is a best dish served cold". Samuti sarnaneb film vägagi teosele "I Spit on Your Grave", ainult nüüd on kättemaksu teostajateks tüdruku vanemad.

Arvamus: Wes Craveni karjäär on olnud käänuline. Tema kaamerast on tulnud kraami, mida mäletatakse veel aastakümneid ning teoseid, mis suurema huvispektri alt välja jäänud on. Suurimateks tema saavutusteks võib ehk lugeda "Scream"-triloogiat, "A Nightmare on Elm Streeti" (millele nüüdseks on juba 6 järge) ning "The Hills Have Eyes'i" (millel on järg, re-make ning ka re-make'ile valmimas järg). "The Last House on the Left" on aga tema esimene film ja ta võib ka uhke olla, kuna see film on üks kindlaid kandidaate filmiajaloo jubedamate piinamis- ja vägistamisstseenide osas.

Mis mulle meeldib, on idee. Kaks tüdrukut mõrvatakse psühhopaatide poolt ning nemad jõuavad oma tapateekonnal ööbima perekonna juurde, kes asjast aimu saab. Mina küll terve teose vältel suuremat pinget ei leidnud - kindlasti asi amatöörlikus muusikas. See-eest on närvilisust palju ning hetkiti tekib ka tahtmine mujale vaadata, seda eriti lõpus ning Mari-Phyllise tapmise ajal. Jube, milleks vanemad võimelised on, kui oma tütre tapjatega silmitsi seisavad! Ilmselt on 6 sellele filmile õiglane hinne. Praegu saaks sellest palju põnevama tüki, kui tol ajal ja ometigi on see Craveni esimene film, seega tuleb leebe olla. Aga peale idee ja võigaste stseenide mina suurt ei leidnud. Parajalt odav teos ta on.

Hinnang: 6/10

Midagi huvitavat Hong Kongist.





Pealkiri: "Gin gwai" (Silm)
Režissöör: Oxide Pang Chun ja Danny Pang
Žanr: draama / märul / õudukas
Aasta: 2002
Riik: Hong Kong / Suurbritannia / Singapur

Mängivad:
Angelica Lee - Wong Kar Mun (as Lee Sin-Je)
Lawrence Chou - Dr. Wah
Chutcha Rujinanon - Ling
Yut Lai So - Yingying
Candy Lo - Yee (Mun's Sister)
...

[---]

Sissejuhatus: Wong Kar Mun on pime alates teisest eluaastast. 20. aastaselt läheb ta operatsioonile ja saab endale uued silmad. Kuna ta pole aga kunagi õppinud midagi, mis seostub nägemisega, siis ei oska ta kirjutada ega lugeda, ning nägemise taastumise tõttu ei saa ta mängida pimedate orkestris. Nüüd peab ta kõike uuesti õppima. Lisaks kõgele hakab ta nägema surnud inimeste vaime. Midagi sarnast filmiga "The Sixth Sense". Vaimud liiguvad ringi nagu tavalised inimesed: poiss, kes otsib oma kaarti, koolipoiss, kes jäi auto alla, vana naine haiglas ja muidugi ajukasvajaga tüdruk, kellega ta haiglas olles kohtus. Öösiti muutub Muni silmis tema enda tuba kellegi teise omaks. Oma murest räägib ta Dr. Wah'le, arstile, kes aitab muni tulla toime nägemisega. Tegu on nägusa noormehega, niiet võite juba ise arvata, mis sünnib :)

Filmi keskpaiku saab selgeks, et Mun näeb paljuski seda, mis silmade endine omanik. Nii nad siis suunduvad Taisse, kust on silmadoonor pärit ja proovivad asja lahendada.

Arvamus: Film on suhteliselt õudne. Vähemalt minu jaoks. Juba muusika on selline, et ei pea nägema, et külmajudinad jookseks. Filmi ülesehitus on aga huvitav. Kui võtta näiteks "Ringu", siis erinevalt sealsest filmist ei hakata kohe probleemiga tegelema. Pool filmi on sellest, et Mun näeb vaime ja keskendutakse tema harjumisele olukorrale. Teises pooles hakatakse probleemi lahendama. Erieffektid ja muusika on mõnusad. Võibolla oleks natukene rohkem tahnud Mun'i ja dr. Wha vahelist sädemeteket näha, sest see tekkis kuidagi järsku. Muidu on see suhe piisavalt tagaplaanil. Mis puutub õudsesse, siis seda on piisavalt. Ära tuleks mainida juhtum kalligraafia õppimise ajal ja liftis. Näitlejatöö on hea. Emotsioonid erinevates olukordades on kenasti edasi antud. Võibolla Muni tekkinud äkki tekkinud julgus pole niivõrdd usutav, aga ülejäänud osas pole küll kurta.Õudukafännidele kindlasti midagi head vaatamiseks!

Ja nagu tavaks saanud, teeb Hollywood oma varjandi filmist, mis peaks ilmuma tuleval aastal. Aga mind huvitab, mis nad lõpuga teevad, mis pole just kõige rõõmsam.

Hinnang: 7,5/10

Kõik on näinud neid ägedaid treiliereid, kus esimesed laused on a'la from the director of ... või from the makers of ... . Kindel laks, et on mingi õnnega hästi välja kukkunud filmi varjus elamine. Kuidagi ju peab uue toosi koksi jaoks raha hankima. Lootsin verd, äktsionit ja mitte mingit sisu. Peab tunnistama, et filmidega panevad minu lootused päris täppi viimasel ajal.
Aga seekord siis: from the makers of Training Day.



Pealkiri: "Harsh Times"
Režissöör: David Ayer
Žanr: krimi / draama
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Christian Bale - Jim Luther Davis
Freddy Rodríguez - Mike Alonzo
Eva Longoria - Sylvia
Tammy Trull - Marta
Noel Gugliemi - Flaco
...

[---]
Sissejuhatus: Jim ja Mike on vanad sõbrad, kes on minevikus parajad pätid olnud ja ega hetkl paremad pole. Üritavad head tööd leida ja elu korda saada. Maja, lapsed, koer, kass, auto ja armastav naine - mida enam tahta. Arvata võib, et see ei saa olema kerga ja ilma kompromissideta. Vanad harjumused ja Jim'i vaimne häire sõjaväe karjäärist lisavad sisule vürtsi.

Arvamus: Pidin kogu aeg sundima end seda filmi vaatama. Liialt ära mälutud teema. Mitte mingit põnevust. Esimese kümne minuti jooksul arvab lõpu ette ära. Ette arvatatav ja igav sisu. Kogu film jätab täiesti külmaks ja ei vääri isegi ajaviiteks või lihtlabaseks meelelahutuseks.

Hinnang: 3/10

Tänapäeva Hollywoodi õudustööstuse hirmutamismeetodiks on võimalikult palju tapmist, verd ja vägivalda. Võiks öelda, et see hakkab juba kuluma ning seetõttu võivadki PG-13 Jaapani tondilugude jänkiversioonid palju teretulnumad olla. Ma küll ei väida, et õudusfilmifriik peaks taolisest toodangust eemale hoidma, aga võltsverega minnakse liiale küll. On ka häid šokiõudukaid, näiteks nagu seda oli "The Hills Have Eyes", mille lavastas prantslane Alexandre Aja. Nüüd räägiks natuke ka ühest tema teisest filmist.



Pealkiri: "Haute tension" (Kõrgepinge)
Režissöör: Alexandre Aja
Žanr: õudukas / märul
Aasta: 2003
Riik: Prantsusmaa

Mängivad:
Cécile De France - Marie
Maïwenn Le Besco - Alex
Franck Khalfoun - Jimmy
Andrei Finti - Alexi isa
Oana Pellea - Alexi ema
...

[---]

Sissejuhatus: Ülikoolisõbrannad Marie ja Alex suunduvad viimase vanemate koju puhkama. Nende rahulikku olemist segab aga võõras, kes hilisõhtul nende uksele koputab. Too tapab Alexi isa, ema, venna ja koera ning veab kinniseotud Alexi oma autosse. Lootuses päästa oma sõbrannat, asub õnneks ellu jäänud Marie teda jälitama, mõistmata olukorra ohtlikkust.



Arvamus: Lugu on iseenesest lihtne - killer koputab uksele, korraldab veresauna ning järgneb lõppematu pinge, kui Marie mõrtsukat jälitab. Ometigi pole selles midagi halba, sest tihti on lihtne ja põnev õudukas palju vaadatavam kui šüžeepöördeid täis tondikas. Paljud ei jäänud aga Aja kriipiva koleõudukaga rahule. Näiteks peeti lõputwisti ebavajalikuks ning Dean Koontzi fännid nägid plagiaati, kuna sisu oli analoogne tolle raamatuga "Intensity". Twist oli tõesti tarbetu, kiire lõppmäng killeriga oleks mulle palju rahuldustpakkuvam olnud ning sellise sisuga filmi pole ju vaja mõttetult taibukaks üritada teha. Verd aga valatakse korralikult. Mõrtsukas notib oma teel kõikvõimalikke inimesi, kasutades selleks kirvest, käsitsikasutatavat ketassaagi ja isegi kirjutuslauda. Kullakallis MPAA andis sellele lausa NC-17 reitingu.

Minu arvates oli prantsuse keel meeldiv vaheldus Ameerika jõhkerfilmindusele, mõrtsukas ise oli parajalt jube sell ning osade stseenide juures lihtsalt peab juukseid katkuma, sest nii põnevaks läheb. Soovitan ainult külma närviga inimestele!

Hinnang: 6,5/10

"Hold me," palus Kim Edwardit.
"I can't," vastas too talle kurvalt.



Pealkiri: "Edward Scissorhands" (Edward Käärkäsi)
Režissöör: Tim Burton
Žanr: draama / komöödia / fantaasia
Aasta: 1990
Riik: USA

Mängivad:
Johnny Depp - Edward
Winona Ryder - Kim
Dianne West - Peg
Anthony Michael Hall - Jim
Kathy Baker - Joyce
Vincent Price - The Inventor
...

[---]

Sissejuhatus: Edward (Johnny Depp) on ühe osava leiutaja pooleli jäänud kätetöö. Tema looja suri enne, kui oma tööga valmis sai. Seetõttu ongi tal käte asemel teravad käärid.
Ühel päeval leiab hoolas külaelanik (Dianne West) üksiku Edwardi leiduri elukohast ning otsustab ta enda koju elama võtta. Edwardist saab kiiresti külaelu asendamatu liige tänu enda osavusele hekilõikamisel ja koerapügamisel. Kuid elu ei lähe edasi nii roosiliselt ja Edwardis lööb lõkkele armastus, millele on määratud traagiline lõpp ...

Arvamus: Ma nägin seda filmi esimest korda noorelt, ehk 6-7 aastaselt. Tegu on ilmselt Deppi ühe parima osatäitmise ja Burtoni (ühe?) parima filmiga. Kogu filmi vältel on ainsad rõõmsad noodid ehk Edward viivuks naeratamas või erksates toonides väikelinn, mis kohe selle kõrval mäekünkal asuva sünge ja räämas lossiga efektiivse kontrasti loob. Teos on omapärane segu sürrealistlikust fantaasiafilmist ja poolhumoorikast draamast. Ja sel draamal on ka üks traagilisemaid lõppe üldse. Miski ei lõpe kellegi jaoks hästi ja toon ei muutu kordagi positiivsemaks (va. stseen, kus külanaised Edwardil oma koeri pügada lasevad). Danny Elfmani muusika sobib samuti perfektselt. Winona Ryder teeb ka väga meeldiva rolli ja kui aus olla, siis kõik näitlejatööd olid head. Väikese etteaste teeb ka Vincent Price leiutajana ning see roll jäi tema viimaseks enne tema surma.

Järele mõeldes võiks selle filmi stsenaariumi põhjal ka väga veenva teatrilavastuse sooritada, kuigi ma kahtlen, kas Burtonile omaseid visuaalseid iseärasusi lavakunstis edasi anda oleks võimalik. Soovitan "Edward Scissorhandsi" neile, kes naudivad luulet, draamafilme ja kerget musta huumorit. See on kogemus, mis jääb eluks ajaks meelde (eriti jõulude ajal!)

Hinnang: 8/10

Pole siia ammu kirjutanud ja seega otsustasin ühest Kevin Smithi filmist jutustada.



Pealkiri: "Jay and Silent Bob Strike Back" (Jay ja Vaikne Bob annavad vastulöögi)
Režissöör: Kevin Smith
Žanr: komöödia / seiklus
Aasta: 2001
Riik: USA

Mängivad:
Jason Mewes - Jay
Kevin Smith - Vaikne Bob
Ben Affleck - Holden McNeil / iseennast
Shannon Elizabeth - Justice
Eliza Dushku - Sissy
Seann William Scott - Brent
...

[---]

Sissejuhatus: Jay (Jason Mewes) ja Vaikne Bob (Kevin Smith ise) avastavad ühel rahulikul päeval, et nende põhjal loodud tegelastega koomiksist (Bluntman & Chronic) tehakse film. Nemad aga pole kuhugi alla kirjutanud ega sellest isegi varem kuulnud. Mis kõige hullem, nemad ei ole näinud kopitatki. Seega teevad nad otsuse tormata Hollywoodi ning see film tümaks teha, kuna internetis on film suure laimu all ning seetõttu ähvardab see ka nende endi maine langemist. Pöörane retk New Jerseyst Hollywoodi võib alata!

Arvamus: Paandunud Kevin Smithi fänn ei ole ma kunagi olnud. Olen näinud tema filme "Mallrats" ja "Clerks." ning otsustasin hea komöödia tujus ka selle ära kaeda. Pettuma ei pidanud ning siin filmis on tõepoolest kõike. Liibuvad superkangelaste kostüümid (Smith on olnud kauaaegne koomiksifänn ja lausa müüs oma koomiksikogu ära, et filmida "Clerks.", peale filmi edu ostis ta oma kogu jälle tagasi), Star Wars, ringihüplev orangutang, kuulsused iseennast kehastamas ja homonaljad. Kui mina komöödiat vaadates naeran, siis on see hea märk - nimelt ainsad teised naljafilmid, mis on minu kõhulihased valutama pannud, on "Shaun of the Dead" ja "Office Space". Isegi "Mallrats" ega "Clerks." ei suutnud mind nii naerma ajada. See film lihtsalt on tase ja sellise suhtumisega tuleb seda ka vaadata.

Hinnang: 7,5/10

"11. september, 2001. Neli lennukit kaaperdati. Kolm neist tabasid sihtpunkti. See on neljanda lugu."
Peetakse paremaks kui veidi teise sisuga Oliver Stone'i "World Trade Centerit", mis minul veel nägemata. See film valmistas hoolimata oma heast mainest pettumuse. Täpsemalt Arvamuses.



Pealkiri: "United 93" (United 93)
Režissöör: Paul Greengrass
Žanr: põnevik / draama
Aasta: 2006
Riik: Prantsusmaa / Inglismaa / USA

Mängivad:
Christian Clemenson - Thomas E. Burnett, Jr.
Trish Gates - Sandra Bradshaw
David Alan Basche - Todd Beamer
Cheyenne Jackson - Mark Bingham
Opal Alladin - CeeCee Lyles
Starla Benford - Wanda Anita Green
...

[---]

Sissejuhatus: 11. septembril aastal 2001 toimusid Ameerikas terrorirünnakud, mille käigus kaaperdati kolm lennukit, mis hävitasid Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornid ja üks lennuk ründas Pentagoni. Siiski jäi neljas kaaperdatud lennuk oma sihtmärki tabamata, sest selle reisijad võitlesid, et päästa tuhandeid inimelusid isegi siis, kui see tähendaks nende enda surma. See on pooldokumentaalne lugu äärmisest vaprusest. Lugu Lend 93st.

Arvamus: Minule jäi ebaselgeks, kas panustati mõjuvale draamale või kriipivale põnevusfilmile. Sellegipoolest on tegu ühe kõige eepilisema ning väärikama tõsise filmiga, mida eales näinud - viimased hetked on vägagi mõjuvad ja lähevad otse südamesse. Paljud toovad "United 93" eeliseks selle, et näod on üpris tundmatud. Kui "World Trade Centeris" on peaosas Nic Cage, siis see ju võtab realistlikkusest suure osa ära. Miks "United 93" aga nö. pettumuse valmistas? Nagu ma ütlesin, on lõpuhetked väga pingelised ja mõjuvad, aga esimene pool mõjub väga uniselt ja tegevusetult. Sündmuspaigad vahetuvad iga paari minuti tagant lennukontrollkeskuse ning United 93 lennuki vahel, terroristid hakkavad tegutsema alles poole peal. Ma ootasin, et põnevus hakkab kohe alguses ja läheb kuni lõpuni, aga tegevus algas alles kusagil kolmveerandi peale, enne seda oli lihtsalt dokumentaalne uina-muina (ja ma ei ole Hollywoodi poolt ära hellitatud). Üheks heaks küljeks võib lugeda vähest ameerikalikkust, seda ehk tegelaste pärast. Saan aru, et selleks polnud väga palju aega jäetud, aga võrreldes "United 93" filmiga "Snakes on a Plane" (ma tean, seda ei tohiks), oli tegelaste tutvustamine ümmargune null. Terroristidele natuke küll keskendutakse, aga nendest vastuhakkavatest reisijatest mina üldiselt küll suurt teada ei saanud ning see vähendab sümpaatiat nende vastu, mis omakord röövib natuke lõpu-draamaelemendist..

Sellegipoolest soovitan filmi üksi vaadata ning isegi siis, kui 9/11 rünnakutest midagi ei tea, sest informatiivsust on siin palju. Algusest lõpuni, härrased!

6,5/10

Et miks selline pealkiri? No vaadake filmi. Kõiki relvi toimetatakse märgi all: kõik on seaduslikult õige. Mis siis, et kaubalastiks on sõjaväekopter ja sellest eraldi olevad kopteriraketid. Ma otsustasin zanriks panna draama, sest filmi põhimõte on see, mis antud juhul kõige rohkem loeb.





Pealkiri: "Lord of War" (Sõjajumal)
Režissöör: Andrew Niccol
Žanr: draama / krimi / märul / põnevik
Aasta: 2005
Riik: USA / Prantsusmaa

Mängivad:
Nicolas Cage - Yuri Orlov
Bridget Moynahan - Ava Fontaine Orlov
Jared Leto - Vitaly Orlov
Shake Tukhmanyan - Irina Orlov (as Shake Toukhmanian)
Jean-Pierre Nshanian - Anatoly Orlov
....

[---]

Sissejuhatus: "Maailmas on ringluses üle 550 miljoni käsirelva. See teeb üks tulirelv igale 12 inimesele planeedil. Ainuke küsimus on: Kuidas me relvastame ülejäänud 11?" Sellega algab film, kus Yuri (Nicolas Cage) seisab keset kuulidevälja ja purustatud maju. Ta on relvaärikas. Edasi, Buffalo Springfieldi lugu "For What It's Worth" taustal, näitab algustiitritega koos kuuli jõudmist tehasest noore aafriklase pähe.

Terve film on tagasivaade toimunule. Yuri räägib sellest, kuidas kõik alguse sai ja kuhu jõudis. Tema pere kolis Ukrainast USAsse, et pääseda Nõukogude võimu eest. Et saada paremaid immigratsioonitingimusi, nimetasid nad ennast juutideks. Ühel päeval näeb ta pealt, kuidas vene maffiaboss tapab kaks teda tapma tulnud palgamõrvarit. Sellest hetkest peale mõistab ta, et peab täitma ühte inimeste ihast: relvad. Enne oma edu proovib ta saada partneriks ühe teise relvakaubitseja Simeon Weiszga (Ian Holm), kuid to keeldub temast kui amatöörist. Koos vennaga panevad aluse oma ärile, mis muutub peagi maailma üheks kõige edukamaks. Ta müüb oma relvi kõikides maaima pingekolletes. Olles edukas, abiellub ta oma unistuste naise modell Ava Fontainega ning elab tema ja nende pojaga luksuskorteris Manhattanil. Ainukeseks takistuseks tema tööson interpoli agent Jack Valentine (Ethan Hawke), keda ei anna osta rahaga.

"Kas teate, kes pärivad maailma? Relvaärikad, sest kõik teised on hõivatud üksteise tapmisega. Parim saladus ellujäämiseks: ära kunagi astu sõtta. Eriti enda vastu."

^{See film põhineb tegelikel sündmustel. Maailma suurimad relvadega varustajad USA, Inglismaa, Venemaa, Prantsusmaa ja Hiina, kes on samas ÜRO turvanõukogu viis põhiliiget.}

Arvamus: Film võib tunduda algul suhteliselt tavalise kergelt musta huumoriga action-filmina, kuid tegelikult on filmil sügavam sisu. Aastas sureb tuhandeid mehi, naisi ja lapsi kontrollimata relvamüükide kaudud saadud relvade läbi. Relvaärimehed on ühed peamised, kes tegelevad kontrollimata relvamüügiga ja müüvad neid sinna, kus on maksjaid. Neil endil pole sooja ega külma, kas relvad tapavad kedagi või ei. Nemad on lihtsalt vahendajad. Sellest räägib ka film.

See on üks sellistest filmidest, kus ei suudaks kedagi muud peategelasena ette kujutada kui Nicolas Cage'i. Ta suudab oma tegelaskuju tõepäraselt esitada. Antud filmis on tal vaja esitada külma närviga ärimeest, kes on samal ajal ka armastava mees ja isa. Ja see tuleb tal hästi välja. Mulle isiklikult meeldib ka tema venda Vitalyt kehastav Jared Leto, kes näeb täpselt välja nagu läbipõrnunud narkosõltlane. Samas on ta ka küllaltki nutikas. Bridget Moynahan, kes mängib Vitaly naist Ava Fontainei on kuidagi...ma'i tea nüüd...mitte nii hea, kuid tegelaskuju ise on väga võimekas.

Film on hea. Lihtsalt on hea. Ei oskagi rohkem nagu öelda. Vaadake ise. Ahjaa...muusika on ka hea :)

Hinnang: 9/10

Kuna siin filmimüra keskel võiks ka seriaalidest vestelda, valisin oma lemmiku komöödiasarja üldse... Arvustamine võib kujuneda veidi raskeks, aga teen proovi.



Pealkiri: "Black Books" (Raamatupood)
Looja: Dylan Moran
Žanr: komöödia
Aasta: 2000
Riik: Inglise
Osa pikkus: 30 minutit
Hooajad: 3 hooaega

Mängivad:
Dylan Moran - Bernard Black
Bill Bailey - Manny Bianco
Tamsin Greig - Fran Katzenjammer

[---]

Sissejuhatus: Bernard Black on antisotsiaalne alkohoolikust ahelsuitsetaja, kes peab Londoni keskmes räbalas olekuga raamatupoodi Black Books. Ta ei lahku poest peaaegu kunagi ning tema kireks on tüütute klientide pidev solvamine ja poest minema ajamine. Tema ilmselt ainsaks sõbraks on (esimeses hooajas) kõrval kingipoodi pidav Fran ning abiliseks poes Bernardi solvangutest (eriti tema pikkade juuste ning habeme pihta) hoolimata üsna rahuliku olemisega Manny. Seriaal jälgib nende igapäevaseid tegemisi.

Arvamus: Seriaal sobib kindlasti erineva huumorimeelega inimestele. Leidub koomilisi solvanguid (eriti Bernardi pilked Manny pihta ("He looks like a horse in man costume"; "The only thing that's going to bring me inner peace is a beard-seeking missile")), leidub nutikaid, peidetud nalju ning sürrealistlik-humoorikaid dialooge. Suurim vara on loomulikult Bernard Black ise, kes hoolimata oma jubedast elustiilist (pood on täis parasiite ja surnud mäkrasid ning kõike katab sentimeetrine tolmukord) ning ebaviisakatest maneeridest kujuneb väga kiiresti meeldivaks karakteriks. Minu jaoks oli see kurb sündmus, kui alles peale 18. osa sari lõpetati. Dailymotionis on kõik osad ka olemas. Hoiatan, võib kergesti sõltuvusse sattuda! :)

10/10

Kuna mul on terve nädalavahetus vaba ligipääs arvutile, siis mõtlesin mõned filmid vaadata ja mõned ülevaated kirjutada. Esimene on siis "Mr. and mrs. Smith". Ma ei tea miks, aga seda filmi oli kuidagi raske arvustada. Aga no...miskitmoodi tuli välja :D





Pealkiri: "Mr. and Mrs. Smith" (Hr. ja pr. Smith)
Režissöör: Doug Liman
Žanr: komöödia / märul / põnevik / romantika
Aasta: 2005
Riik: USA

Mängivad:
Brad Pitt - John Smith
Angelina Jolie - Jane Smith
Vince Vaughn - Eddie
Adam Brody - Benjamin Danz
Kerry Washington - Jasmine
....

[---]

Sissejuhatus: Film algab sellega, et härra ja proua Smith on abielunõustaja juures, kus nad räägivad oma abielust ja sellest, kuidas nad esimest korda kohtusid. See oli Bogotas Kolumbias, kus mõlemad olid jooksus kohalike võimude eest. Päästsid üksteist, läksid õhtustama ning tantsima ja lõpetasid hotellis. Peale 6 nädalat koosolemist nad abielluvad. Elavad oma omapärast kuid õnnelikku kooselu oma ilusas, kui "tavalises" suburbia majas. Tavalisest abielupaarist eristab neid aga asjaolu, et mõlema puhul on tegu salaagentidega. Huvitavaks teevad aga need asjad, et nad töötava konkureerivate firmade jaoks ja ei tea üksteise tegelikest ametitest mitte midagi. Nende salajane ameti on mõningal korral kergelt näha, kuid suurt tähelepanu sellele ei pöörata. Tegelikest ametitest saavad nad teada siis, kui neid määratakse hävitama ühte ja sama isikut. Isik pääseb küll ilma ühegi kriimuta, kuid üksteise plaanid on nad luhta ajanud ja üksteist päris vihaseks teinud.


Arvamus: Kohati meenutab sellist tüüpilist action-filmi paugutamiste ja pommitamistega. Huvitav on asjaolu, et kodus on peidetud suul hulk relvi, millest kummalgi aimu pole, vaatamata oma elukutsele. Kõmmutatakse suur hulk inimesi maha, ise peaaegu üldse viga saamata. Ja seda muigi nii omas majas kui ka kusagil supermarketis.

Samas on tegu hollywoodilikust filmist veidi erineva asjaga. Tavaliselt on olnud alati mingi kindel peategelane filmis, kes on teistest üle (ma mõtlen filmis sees). Eriti mis puudutab paare ja abielupaare. Kas naine on osavam/targem kui mees või vastupidi. Seekord on nad võrdsel tasandil. Nii oma teadmiste kui ka oskuste poolest. Üks ei allu teisele. Brad Pitt ja Angelina Jolie täidavad oma rolle hästi. Nad suudavad anda filmis edasi muret, mis on tekkinud abielupaaril, kes järsku avastavad, et see, mida nad teadsid olevat õige, on hoopis midagi muud. Selle probleemi lõpplahendus mulle meeldis.

Film on minu jaoks siiski suhteliselt tavaline, kuigi väga kirglik action.

Kuuldatavasti tahetakse teha filmist ka TV-sari, kuid ilma Pitti ja Joelita.

Hinnang: 6/10

Vabandan väga, et pole tükk aega midagi kirjutanud. Palju on tegemist ja selline kirjutamisisu pole olnud. Parandan ennast ja kirjutan siis öösel vaadatud filmist.





Pealkiri: "Stigmata" (Stigma)
Režissöör: Rupert Wainwright
Žanr: draama / fantaasia / märul / müsteerium / õudukas
Aasta: 1999
Riik: USA

Mängivad:
Patricia Arquette - Frankie Paige
Gabriel Byrne - Father Andrew Kiernan
Jonathan Pryce - Cardinal Daniel Houseman
Nia Long - Donna Chadway
Thomas Kopache - Father Durning
....

[---]

Sissejuhatus: Brasiilia ühes väikeses külas suri hiljuti kohalik preester ja külarahvas on leinas. Kirkikus oleva leina ajal hakkab Püha Ema kuju nutma verepisaraid. Samal ajal, kui rahvas jäglib nutvat kuju, varastab üks poisike surnud preestri roosikrantsi, mille ta kohalikul turul ühele turistile müüb. Verd nutvat kuju läheb uurima Vatikani preester Andrew Kiernan (Gabriel Byrne), kes on Brasiilias uurimas Neitsi Maarja ilmumist seinale. Ta kuulub Pühakute tekkimise kogudusse (Congregation for the Causes of the Saints) (ma tean, mul tõlge läks nihu, ehk on kellelgi parem välja pakkuda?), mis uurib müstilisi juhtumeid, mis on seotud kristluse ja katoliku kirikuga.

23-aastane juuksur Frankie Paige (Patricia Arquette) saab oma emalt kingituses suveniiri, mille to ostis oma reisil Brasiiliasse - surnud preestri roosikrantsi. Algul läheb elu kõik hästi, kuni ühel õhtul näeb Frankie kohutavaid visioone ja tema randmetele ilmuvad haavad. Ta viiakse haiglasse, kus haavad puhastatakse ja kinni õmmeldakse, kuid arstid kahtlustavad, et tüdruk on need ise teinud. Ühel järgnevatest päevadest näeb Frankie naist, kes om lapse autode alla viskab, kuid teda otsima joostes, pole ei naist ega last. Kui tema sõbranna Donna teda metrooga koju viib, märkab Frankie preestrit ja kahte nunna. Ta sammub preestri juurde ja pärib, kas to on Andrew Kiernan. Saades eitava vastuse ütleb ta, et teda pole enam võimalik aidata, rebib ühel nunnal risti kaelast ja viskab selle mööda põrandat teise vaguni otsa. Seepeale hakkab rong kihutama ja üritades käepidemete abil püsti seista, saab Frankie nähtamatult piitsalt vigastused seljale. Olles sündmuste pealtnägija, teatab preester Durning sellest juhtumist Vatikanile.

Kardinal Houseman (Jonathan Price) saadab selle peale teadlasest preestri Andrew Kiernan asja uurima. Kiernan kohtub tüdrukuga ja selgitab talle, mis asjad on stigmad. Preestri enda üllatuseks pole tüdruk usklik, mis ajab teda kergelt segadusse, kuna stigmad on läbi ajaloo ilmunud ainult väga vagadel inimestel. Peale mõnda aega Frankiga koosveetmisest saab Andrew aru, et tegemist on millegi tõsisega. Tüdruk hakkab rääkima ja kirjutama aramia keeles ning omab tohutut jõudu. Sealt edasi toimuvad nii mõnedki sündmused ja avatakse nii mõnigi saladus, mis muudaks seniseid kristluse aluseid.


Arvamus: Hoiatan...võin spoilerdada! Ma nüüd ei teagi öelda, mis osa sellest filmist selle minu jaoks nii huvitavaks teeb. Aga miski teeb. Filmi jaoks on silmnähtavalt vaeva nähtud. Eriti mis puudutab stigmade ajalugu ja arami keelt. Katoliku kiriku nö vandenõuteooria tuuakse antud filmis selgelt välja: "Jeesus ütles, et kuningriik on sinus. Murra pooleks tükk puud, ma olen seal. Tõsta üles kivi ja sa leiad mu sealt." Mis selle juures on huvitav on see, et inimese ja Jumala vahel ei pea olema kedagi. Ehk siis kogu see meeskonda preestreid, piiskoppe jne. Ja inimestel ei pea olema püha ehitist, kus nad Jumalaga kohtuvad saavad. Jumal on olemas igalpool. Tegelikult on katoliku kirik ju üks rikkamaid organisatsioone maailmas ja kirkute ja preestrite kadumine tähendaks ka varalist kadu. Muidugi...kui palju sellest on tõde, ma ei tea, aga mõelda selle üle tasuks, sest Püha Toomase evangeelium on tegelikult olemas.

Ma nüüd ei taha nüüd täiesti spoilerdama hakata, mistõttu jätan välja arutluse teemal: miks mitteusklikul ilmusid stigmad :)

Kuna ma olen halb kiitja, siis ütlen näitlejatöö kohta ainult, et see oli hea. Filmis näidati hästi, et ka preester on inimene ja armumine naisesse on lihtsalt asi, mis juhtub. Ja eks ta fimi käigus tõdeb, et preestriks hakkas ta ainult seepärast, et teadus ei pakkunud talle kõiki vastuseid. Siinkohal mainiks ära, et tõestatud on fakt, et kõige rohkem usklike on sellistel aladel nagu biloogia, füüsika, keemia. Mis puutub aga žanritesse, siis õudust ma sealt küll eriti ei näinud. Verd oli palju ja võibolla üllatusmoment, aga kindlasti mitte midagi sellist õudsat. Vähemalt minu jaoks mitte.

Hinnang: 7/10

Üks parimaid thrillereid. Filmikunsti ja Alfie Hitchcocki unustamatu vili!



Pealkiri: "Psycho" (Psühho)
Režissöör: Alfred Hitchcock
Žanr: märul / õudukas / põnevik
Aasta: 1960
Riik: USA

Mängivad:
Anthony Perkins - Norman Bates
Janet Leigh - Marion Crane
Vera Miles - Lila Crane
John Gavin - Sam Loomis
Martin Balsam - Detective Milton Arbogast
...[---]

Sissejuhatus: Marion Crane'i ainsaks sooviks oleks poiss-sõbra Samiga abielluda - paraku on Sam võlgades ning Marioni rahatasku pole ka sugugi kiita. Seega teeb ta otsuse vehkida sisse 40,000 dollarit, mis on tema kätesse usaldatud ning mille boss palub tal panka toimetada. Panka mineku asemel sõidab ta hoopis linnast välja, tal on ebameeldiv kokkupuude politseinikuga ning ta ostab muuhulgas uue auto. Õhtul otsustab ta ööbida Batesi Motellis, mida juhib närvilise olekuga noor Norman Bates. Duši all pussitatakse ta surnuks. Samal ajal on Marioni varastatud rahast teada saadud ning naist asuvad otsima detektiiv Arbogast, Marioni õde Lila ning Sam. Film põhineb Robert Blochi samanimelisel romaanil.

Arvamus: Aastal 1960 seisis kinosabas lõputult pikk järjekord, sest kõik tahtsid näha kultuslavastaja Alfred Hitchcocki jubedat ning kurikuulsat õudusfilmi "Psühho". Kuulujuttude järgi ostis Hitchcock raamatupoodides ära kõik Robert Blochi raamatu (millel film põhineb) eksemplarid, et filmihuvilised lõppu teada ei saaks. Nüüd, 45 aastat hiljem, teavad selle filmi pealkirja kõik ning siiamaani peetakse "Psühhot" üheks parimaks thrilleriks - eriti kuulus on muidugi dušistseen. Mina ise nägin uustöötlust, mis väga kehvaks osutus (ainuke pluss oli blond parukas Vince Vaughni peas), originaal sellegipoolest oli tõesti suurepärane. Paljud peavad seda filmi väga hirmsaks, kuid mind ta eriti ei kohutanud. Paar dramaatilis-pingelist ning jubedavõitu kohta oli, ent mitte midagi sellist, mis öösel korralikult magada ei laseks. Filmi ülesehitus on omapärane: Marion Crane, kes algselt peategelasena tundus, pussitatakse duši all poole filmi pealt surnuks (kuigi nuga tema nahka puudutamas ei näe kordagi :D) ning alles siis hakkab kogu jant pihta. Lõpplahendus oli suhteliselt ootamatu, võiks öelda, et tegu on lausa taibuka twistiga. Mõnusalt põnev film ja üks Hitchcocki parimaid, aplaus "ei vaju ära". :)

Hinnang: 7/10
_{(Tõsi, ma ei ole kunagi filmile kümmet andnud, ei siin ega Filmiveebis)}

Kõige rohkem peavalu valmistab kategooria, ehk siis žanr. Põnevik? Õudusfilm? Krimi? Las olla märul, kuna IMDb on selle žanride järjestuses esimeseks lükanud.



Pealkiri: "Snakes on a Plane" (Maod lennukis)
Režissöör: David R. Ellis
Žanr: märul / põnevik / õudukas
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Samuel L. Jackson - Neville Flynn
Julianna Margulies - Claire Miller
Nathan Phillips - Sean Jones
Rachel Blanchard - Mercedes Harbont
Flex Alexander - Three G's/Clarence Dewey

[---]

Sissejuhatus: FBI agent Neville Flynn (Samuel L. Jackson) on ekspert ohtlike situatsioonide alal. Mitte miski tema senise karjääri jooksul kogetust ei valmista teda ette selleks, mis ootab meest marsruudil Havai - Los Angeles. Flynni ülesandeks on toimetada kohtu ette oluline tunnistaja (Nathan Phillips), kelle abiga saaks toimetada trellide taha mõjuka mafiabossi. Missiooni nurjamiseks päästavad vastased lennukis valla mitusada ohtlikku mürgimadu. Nüüd peab karastatud agent koos algaja piloodi, hirmunud meeskonna ja reisijatega alustama meeleheitlikku võitlust ellujäämise nimel.

Arvamus: See pole Hollywoodis harv juhus, kui režissöörid käega löövad ja võimalikult suure kassatulu nimel algselt R-filmina tehtud teose PG-13 reitingu kindlustamiseks lapsemänguks kärbivad. Juhtus see ju Wes Craveni suurima ebaõnnestumisega, "Cursed" (endal on muidu film Unrated'na olemas, aga siiski). "Maod lennukis" puhul oli see aga vastupidine. Algselt pidi maomärul nooremale vanusegrupile suunatud olema, ent viie lisapäevaga filmitud alastistseen ja jõhkrused kindlustasid siiski R-reitingu. See ei olnud üldsegi halb mõte... tuleb vaid kiita.

Minu eelarvamused enne filmi nägemist olid lootusrikkad. Võtsin seda kui tavalist ajaveetmis-popkornifilmi koos mürgiste madudega, kes tapavad ning Samuel L Jacksoniga, kes kõik päästab. Pettuda ei saanud. Maod ründasid oksekottidest, tualettpottidest ning laps sai viga ja koer pisteti nahka. David R. Ellise kätesse usaldati "Snakes on a Plane" õigustatult, sest tema eelmised tööd "Cellular" ja "Final Destination 2" ei olnud sugugi kehvad. Meelelahutuslik märul, põnevus ja tapmisstseenidest tingitud õuduselemendid teevad sellest igati mõnusa kompoti. Tegelasi jagub mitmekülgselt, alates ülbest inglasest ja lõpetades kahe ülekaalulise ihukaitsja poolt valvatud kuulsusega 3G's. Alguses pühendatakse palju nende tutvustamisele, seega muudetakse ka nende suremisi raskemaks vaadata. Sümpaatiat jagub.

Kui soovite nädalavahetusel ilma ajusid ragistamata midagi teha ja närv tugev on ja Samuel L Jackson meeldib, siis soovitan igati!

Hinnang: 6,5/10

Mõtlesin teha kokkuvõtliku tutvustuse tuntuimast surma käsitlevast triloogiast ja selleks on loomulikult "Lõpp-punkt" ehk "Final Destination" seeria.



Pealkiri: "Final Destination" (Lõpp-punkt)
Režissöör:: 1. ja 3. osal James Wong ning 2. David R. Ellis
Žanr: õudukas / märul / müsteerium
Aasta: 1. osa 2000, 2. osa 2003 ja 3. osa 2006
Riik: USA

Mängivad (1. osa):
Devon Sawa - Alex Chance Browning
Ali Larter - Clear Rivers
Seann William Scott - Billy Hitchcock
Kerr Smith - Carter Horton

Mängivad (2. osa):
Ali Larter - Clear Rivers
A.J. Cook - Kimberly Corman
Michael Landes - Officer Thomas Burke

Mängivad (3. osa)
Mary Elizabeth Winstead - Wendy Christensen
Ryan Merriman - Kevin Fischer
Kris Lemche - Ian McKinley

[---]

Sissejuhatuseks:

1. osa: Keskkooli õpilased on minemas klassiekskursioonile Pariisi. Vahetult enne lennuki õhkutõusmist näeb üks õpilastest nägemust, et lennuk kukub alla ning kõik pardal olijad hukkuvad. Poiss hakkab hirmust märatsema ning tema ja veel kuus pardal viibijat tõstetakse lennukilt maha. Lennuk stardibki, ilma nendeta ning vaid mõni hetk peale õhkutõusu toimub pardal tugev plahvatus - kõik lennukis viibijad hukkuvad. Kuid surmal oli plaan, et kõik, kes sel lennul olema pidid, peavad surema - ning tema enda plaani pole muutnud. Need seitse, kes õnnetust vältisid, hakkavad järgemööda salapärastel asjaoludel surema ...

2. osa: Kimberly on lõbusal nädalavahetusel koos sõpradega, kui ta näeb maanteel nägemust autoõnnetusest. Tänu sellele päästab ta rühma inimesi sellest jubedast plahvatusest ja avariist. Tuleb välja, et rühm on ikkagi ohus - järjest hakkavad nad salapäraselt surema.

3. osa: Kui Wendy Christensen (Mary Elizabeth Winstead) näeb nägemust õnnetusest, kus tema ja ta sõbrad saavad lõbustuspargis Ameerika Mägedes surma, hoiatab ta kõiki ja päästab mitu oma sõpra ja teist inimest sellelt. Muidugi hukkuvad kõik ülejäänud, kes tema juttu ei uskunud. Kuid ka see kord ei anna surm nii kindlalt alla ja esialgsed pääsejad hakkavad veidratest õnnetustes surema. Koos teistega üritab Wendy leida võimalust oma saatuse eest pääseda.



Arvamused:

1. osa: Kõige originaalsem ja parimate karakterite-näitlejatöödega. Järjed suutsid tervele ideele mingi klišeeliku tagaplaani manada, mis rikkusid juba esimese osa sära. Sellegipoolest on tegu sarja parima osaga, nagu juba arvata võib (2. jääb vaid natuke alla). Sündmused on etteaimamatud ning seletus sellele ainulaadsele ideele on ka esimeses osas kõige usutavam: peategelane toob vahepeal päris mitu huvitavat teooriat, nagu mõni järgmise/tänase päeva otsus võib põhjustada sinu bussi alla jäämise aastaid hiljem. See osa on ka kõige süngem ja soovitaks seda muidugi kõige esimesena vaadata. (Hinnang: 7/10)

2. osa: On kaks asja, millega järg esimese filmi üle trumpab. Esiteks on surmad palju pikemad, pingelisemad ja huvitavamad. Need võivad vahel venida viie minutini ja põnevus muudkui kasvab. Lõpuks hakkad juba igatahes küüsi närima. Teine eelis on ettekuulutuse-stseen päris võimsa autoõnnetusega. Palgid paiskuvad veokilt maha, autod lendavad kummuli ja inimesed surevad jubedat surma. Nüüd aga miinustest: vägagi tobe idee uue-elu-võidab-surma näol ning üldse on dialoog rumalam. Esimene osa hiilgas originaalsustega iga nurga peal kui teine omab nauditavust ainult surmastseenide poolest. (Hinnang: 6,5/10)

3. osa: Mm-hmm, režisööritoolis taas James Wong, aga asja see paremaks ei muuda. Ettekuulutus on täitsa korralik, CGI tipptase. Ent peale seda läheb kõik allamäge. Surmad on küll verised (jällegi hiilgab CGI), aga peale iga viie minuti tagant nähtavate surmastseenide teos muud ei pakugi. Dialoog on olematu ja mingit uut ideed kah ei ole. Lõpustseen, mille ainueesmärk oli arvatavasti filmi pikemaks venitamine, on siiski päris ootamatu ning gore-fännidele maiuspala. 3. osa soovitakski vaid splätterisõpradele. Kes kaugemale otsivad, võiksid tutvuda esmalt esimese filmiga. (Hinnang: 5/10)

Kuna see on ka paljude teiste arvamus, et uusversioon lausa ületas Wes Craveni ebaprofessionaalset, ent peaaegu kultuslikku thriller-õudukat "The Hills Have Eyes" siis otsustasin käiku lasta ühe kunagise kirjutise omaenda blogist. 2006. aasta film on tõesti korralik.



Pealkiri: "The Hills Have Eyes" (Mägedel on silmad)
Režissöör: Alexandre Aja
Žanr: õudukas / märul / draama
Aasta: 2006
Riik: USA

Mängivad:
Ted Levine - Big Bob
Kathleen Quinlan - Ethel
Dan Byrd - Bobby
Emilie de Ravin - Brenda Carter
Aaron Stanford - Doug Bukowski
Vinessa Shaw - Lynn Bukowski
Michael Bailey Smith - Pluto
Robert Joy - Lizard

[---]

Sissejuhatus: Carterite perekond on puhkusereisil, millest kujuneb luupainajalik võitlus elu ja surma peale alates hetkest, mil lubatud otsetee viib nad keset Nevada kõrbes asuvat kunagist tuumapolügoni ning otse ümbritsevates mägedes elutsevate kiiritusest moondunud mutantide perekonna märklauaks. Need, kellel veab, surevad esimesena…

Arvamus: 1977 valmis Wes Craveni poolt lavastatud kultusõudukas "Mägedel on silmad", mis küll ei pälvinud küll äärmiselt suurt tunnustust, ent mis sellegipoolest tegi endale omamoodi õudusklassika nime. Pole ka siis imestada, et Hollywood ühe korralikku ja pappi sisse toova remake'iga välja karata tahtis. Üks meeldivaid nüansse selle uustöötluse juures on see, et 2006. aasta variandi puhul produtsenditoolis istuv Wes ei taha splätterifanaatikute lootusi petta, sestap leidis ta remake'i lavastajatooli prantslase Alexandre Aja, kelle eelmine film - Haute tension - sai MPAA käest NC-17 reitingu puhtalt vägivalla pärast. Muidugi poleks ka see film millegi leebemaga pääsenud, kui Aja seda lõiganud poleks (vist kuskil 15 minutit läks hakkimisele). Ja ilma naljata, film apelleerib suures osas brutaalsusele.

Ma ise olen originaali näinud nö. silmanurgast, sest ta oli üsna igav (eks see juhtubki seitsmekümnendate õudukate miinus olema) ja põnevus kaader-kaader haaval ongi vist üks uusversiooni eeliseid. Tsiteeriksin ka Alar Niinevälja: "Kui su pere on ohus, siis sa ka tapad ja parema vahendi puudumisel USA suveniirlipuga", ning see mõte oli selles filmis väga selgelt välja toodud. Uustöötlus ei jäänud originaalile mitte sugugi alla ja Aja oli lavastajana täpselt õige valik, sest kes saakski teha mutantide poolt vägistatava naise piinu veel häirivamaks ja vaatepilti, kuidas üks ebarditest teise naise rinnapiima imeb, enam ebameeldivamaks? Mulle tõesti meeldis, kuidas esimesel poolel pinge kasvas ja kusagil keskpaigas käis nö. 'Snap!' ning nö. haripunktina saabub stseen, kus mutandid tungivad Carterite matkaelamusse ning selle rüüstavad. Järgmine pool aga kulgeb veidi rahulikumalt, end vägagi jõhkralt.

Hinnang: 7/10

Pealkiri: "Fargo" (Fargo)
Režissöör: Joel Coen (ka Ethan Coen)
Žanr: draama / krimi / märul
Aasta: 1996
Riik: USA / Suurbritannia

Mängivad:
William H. Macy - Jerry Lundegaard
Steve Buscemi - Carl Showalter
Peter Stormare - Gaear Grimsrud
Kristin Rudrüd - Jean Lundegaard
Harve Presnell - Wade Gustafson

[---]

Sissejuhatus: Kaelani võlgades olev automüüja Jerry Lundegaard (William H. Macy) on hädas, tema rikas äiapapa ei kavatsegi teda rahaprobleemide juures aidata. Seega palkab Jerry kaks tüüpi (Steve Buscemi, Peter Stormare), et need tema naise (Kristin Rudrud) rööviksid ja sel moel äiapapa rahale ligi pääseks. Lunaraha läheks loomulikult suuremalt jaolt tema enda tasku. Plaan hakkab viltu vedama, kui röövijad poolkogemata politseiniku tapavad. Sealt alates läheb kõik allamäge.

Arvamus: Üks parimaid lumises ilmas aset leidvaid filme ning tugevate näitlejatööde-karakteritega kriminull-tragikomöödia, millele lisab särtsu kõvasti kuulihaavadest pritsivat verd. "Fargot" loetakse Coeni vendade (üheks) parimaks tööks ning lihtsalt pean nõustuma. Lugu algab Macy poolt mängitud mehe (film pidavat paljukasutatud karakternäitlejast mehe tegema tuntud karakternäitlejaks) inimrööviplaaniga ning sealt hakkab kogu musta huumoriga vürtsitatud krimka pihta: igav ei hakka hetkekski ning sellegipoolest on kõik sündmused äärmiselt rahuliku vooluga (seda efekti annab arvatavasti lumi).

Ma võin loetleda filme, mille "paha mees" on tekitanud mulle judinaid: inimsööjast psühhopaat Kevin "Sin City"-st, Ben Fosteri esitatud Mars "Hostage"-is ning Gaear Grimsrud, keda mängib Peter Stormare - otse loomulikult "Fargos". Oma vaikusega ja rahulikkusega (isegi paarimeest - keda kehastab hiilgava rollisooritusega Steve Buscemi - läbi puuhakkimismasina supiks tehes) suudab ta oma ekraaniloleku parajalt kõhedaks muuta, lisades elamust veelgi. Mõlemad mehed ka pildil.

Soovitan filmi kõigile Coeni austajatele ning neile, kes ei ütle ära kvaliteetsest õhtusest krimkast: ometigi on film saavutanud 106'nda koha IMDb TOP 250-s ning positsiooni raamatus "1001 filmi, mida peab elu jooksul nägema".

Hinnang: 7,5/10

Meil siin ka animatsiooni sektsioon ja mõtlesin kirjutada ühest enda lapsepõlvelemmikust, mille ma alles hiljuti lõpuks sain. Üle poole oma elust ma ei teadnudki, mis selle multika nimi on. Mingi hetk aga hakkasin netis surfama ja näe...leidsingi :) _{Aga et...ma kasutan proua Brisby asemel Mrs. Brisby, kuna teda kõnetatakse multikas nii.}



Pealkiri: "The Secret Of NIMH" (NIMHi saladus)
Režissöör: Don Bluth
Žanr: animatsioon / draama / pere
Aasta: 1982
Riik: USA

Mängivad:
Derek Jacobi - Nicodemus (hääl)
Elizabeth Hartman - Mrs. Brisby (hääl)
Arthur Malet - Mr. Ages (hääl)
Dom DeLuise - Jeremy (hääl)
Hermione Baddeley - Auntie Shrew (hääl)
....

[---]

Sissejuhatus: Mrs. Brisby, Jonathan Brisby lesk, on elavaloomuline põlluhiir, kes kasvatab üksinda nelja last. Tema ja ta pere elavad farmer Fitzgibbon põllul ja iga aasta kevadel peavad nad kolima, sest muidu ähvardab neid farmeri traktor. Sel aastal on aga probleem: noorim poeg, Thimothy, on kopsupõletikus ja tema jahedas õhus viibimine tapaks ta. Kartes oma poja elu pärast otsustab Mrs. Brisby farmerit takistada. See ka õnnestub, kuid ainult ajutisel. Abi otsimiseks pöördub ta Suure Öökulli poole, kes soovitab tal minna NIMHi rotti juurde. NIMHi rotid on tavapärasest targemad elukad ja elavad farmeri maja juures roosipõõsas. Mrs. Brisby läheb, vaatamata ohtlikule kassile rottide juurde. Seal lubatakse talle abi, kuid on rotte, kellel on teised plaanid...

Arvamus: Ka peale ~12 aastast vahet on see multikas ikka hea. Sisu on dramaatiline, müstiline kui ka humoorikas. Taustamuusika on vastavalt teemale valitud ja täpselt sellist vanemat multikat meenutav. Animatsioon on tüüpiline Disney stuudiole - taustapildid on staatilised, kuid kaunid. Tegelased, peale mõne üksiku inimese, on puhtalt loomad. Mrs. Brisby on väga sümpaatne tegelane: mures ema, kes on valmis läbi elama mis tahes takistuse, et kaitsta oma lapsi. Igal tegelasel on oma iseloom ja omamoodi sümpaatsed. Kindlalt peaks mainima, et tegelastel on väga mõnusad hääled. Ei ole sellised steriilsed ja päris selged, nagu tänapäeval tihti kohtab. Neis on elu. Ei oskagi nagu rohkem öelda...lihtsalt hea ja tore multikas. Väga väikestele lastele vast siiski mitte kõige parem, sest on kohati kurva alatooniga ja üldvärvid on sünged.

Hinnang: 9/10

Nii seda teost kirjeldada võib. Tuli mõte mitte-ingliskeelsest filmist rääkida ja kuna pilusilmade filmikultuur väga mitmetahuline on ning et see on Jaapani 10 edukaima filmi hulgas, miks mitte?



Pealkiri: "Batoru rowaiaru" (Battle Royale)
Režissöör: Kinji Fukasaku
Žanr: draama / märul / põnevik
Aasta: 2000
Riik: Jaapan

Mängivad:
Tatsuya Fujiwara - Shuya Nanahara [poiss #15]
Aki Maeda - Noriko Nakagawa - [tüdruk #15]
Taro Yamamoto - Shougo Kawada - [poiss #5]
Chiaki Kuriyama - Takako Chigusa - [tüdruk #13]
Sousuke Takaoka - Hiroki Sugimura - [poiss #11]
Takashi Tsukamoto - Shinji Mimura - [poiss #19]

[---]

Sissejuhatus: 3B klass on valitud selle aasta Battle Royale´i tõsielusarja, kus õpilased peavad võitlema üksteisega oma elu nimel. Kiriyama armastab tapmist ja temale on Battle Royale kui mõni tore meelelahutus. Sarnaselt kasutab vahetusõpilane Kawada (Taro Yamamoto) ära võimalust, et oma tüdruksõbrale Keikole kättemaksta. Samas üritavad teised sõpradega liituda, et ellujäämist endale ja sõbrale kindlustada. Siin asetseb aga selle filmi dilemma: Kas ellujäämisinstinkt ületab lojaalsuse oma sõprade ees?

Arvamus: Sisu võib tunduda veidi odavana, ehk isegi tänapäeva sopaulmekirjandusele omasena. Tegelikult on tegu märksa arukama ja sügavama filmina, milles peitub üksainus kindel küsimus: kas tapaksid parima sõbra, et ise ellu jääda? Lisaks sellele jäi mulle sisust tundumus, et tegu on konkreetse kritiseeriva nipsuga eeldatava tulevikuühiskonna pihta, mis rajaneb (nii mitmes muuski ulmefilmis kujutatuna) peamiselt vägivallale. Ka ei tundunud mulle, nagu oleks hr. Fukasaku soovinud luua tavalist filmi, mis peaks vaatajat lihtsalt šokeerima.

Ideed on päris huvitavad, alustades igale õpilastele antud juhuslikust relvast (üks õnnetuke sai supipotikaane ja üks tolle enesekaitse-elektrividina, samas kui osasid tulirelvaga õnnistati) ning lõpetades reeglite rikkumisel plahvatava rihm-pommiga, mis iga osaleja korrale allumatuse korral plahvatab.

Film on perfektne näide sellest, kuidas hoolimata jõhkrusest ja hulgalisest verest Jaapani film ilus olla võib. Ilus selles mõttes, et sa naudid vaatamist, selles on midagi, mis paneb sind vaatama. "Battle Royale" on lugu sõprusest, vaenust ning kokkuhoidmisest - soovitaks kõigile märulifilmide, Jaapani paremiku või Goldingu klassikalise "Kärbeste Jumal" austajaile.

Hinnang: 6,5/10

Pealkiri: "Shaun of the Dead" (Shaun of the Dead)
Režissöör: Edgar Wright
Žanr: komöödia / õudukas
Aasta: 2004
Riik: Suurbritannia, Prantsusmaa

Mängivad:
Simon Pegg - Shaun
Kate Ashfield - Liz
Nick Frost - Ed
Dylan Moran - David
Lucy Davis - Dianne
Peter Serafinowicz - Pete

Sissejuhatus: Shaun (Simon Pegg) on keskea-eelsetes aastates mees, kel puudub elus kindel siht. Enda ükskõiksuse tõttu kaotab ta ka enda tüdruksõbra Liz-i (Kate Ashfield). Kuid peale lahkuminekut saab ta aru kui tähtis Liz talle on ning üritab teda tagasi võita. Kuid Maailmas, mis on täis zombisi, pole see üldsegi mitte lihtne. Nüüd peab ta päästa nii enda armastatu kui ka ema surnust ärganute käest...

Arvamus: Kes ehk mäletavad sarju nagu "Spaced" või "Black Books" ega ütle ära kvaliteetsest zombifilmist, siis see on teile. Olge seda filmi vaadates valvsad, sest leidub kümneid ja kümneid viiteid kultuslikele zombikatele, eesotsas Romero repertuaarist. Nalja igatahes saab ning selle kõrval leidub ka parajal hulgal verevalamist. Ühte nii nutikat filmi mina veel näinud ei ole ja koos "Trainspottinguga" on vist tegu parima Briti filmiga, mida näinud. Muidugi tasub mainida ka väga korralikult tehtud stseeni, kus traditsiooniline vinguja David (keda kehastab Bernard Blackina tuntud Dylan Moran) karja zombide poolt sõna otseses mõttes lõhki rebitakse.

Film jätabki sind mõtlema, kas ta oli heatahtlik komöödia või pöörane veristaja. Minu jaoks oli tal mõlemas žanris tõeliselt hea väärtus. Ma küll kahtlen, kas nö. "Legally Blonde"-tüüpi komöödiate austajad "Shaunist" midagi head leiavad, aga "Dawn of the Dead", "Day of the Dead" ja teiste klassikaliste elavate-surnute-filmide lembelised peavad küll kõhukrampideks valmistuma.

Hinnang: 8/10

Ja kas juba treiler pole mitte hilarious?:

Üks stseen kah filmist.

Suhteliselt naljakas film :) Minu huviorbiiti tuli film tänu sellele, et tegu on osaliselt Jaapani filmiga ja peaosas on Jean Reno. Tema osa filmis "Leon" oli mulle silma jäänud ja seetõttu ka huvi.



Pealkiri: "Wasabi" (Wasabi)
Režisöör: Gérard Krawczyk
Žanr: draama / komöödia / krimi / märul / põnevik
Aasta: 2001
Riik: Jaapan, Prantsusmaa

Mängivad:
Jean Reno - Hubert Fiorentini
Ryoko Hirosue - Yumi Yoshimido
Michel Muller - Maurice 'Momo'
Carole Bouquet - Sofia
Yoshi Oida - Takanawa
...
[---]
Sissejuhatus: Hubert Fiorentini on endine Prantsuse salateenistuse töötaja ja praegune tavaline politseinik, kes ei suuda unustada oma 19. aasta tagust armastust Mikot. Huberti töömeetodid on küllaltki vägivaldsed ja peale kogemata politseiülema poja läbipeksmist kõrvaldatakse ta kaheks kuuks töölt. Selle aja jooksul üritab ta oma elu vaikselt edasi minna kui heliseb telefon. Miko advokaat Ishibashi teatab, et naine on surnud ning laseb Hubertil Jaapanisse tuhastamisele sõita. Lisaks sellele ootab teda Miko jäetud pärandus.

Jaapanisse jõudes on talle omaselt juba pahandused kaelas, kust teda aitab välja tema kunagine salateenistuse partner Maurice 'Momo' (mängib Michel Muller). Advokaadi juurde jõudes saab ta ühe kaardi ja oma sõjavormis pildi tekstiga "Kõik lõpeb seal, kust alguse sai". Uurides, kas see on kõik Miko pärandus, vastab advokaat, et ka Miko lapse, Yumi, hooldusõigused kuni tüdruku 20. aastaseks saamiseks, on antud Hubertile. See lööb vaesel mehel jalad alt, sest laps on 19. aastat vana, mis tähendab, et see on ka tema tütar. Tüdruk on paras rüblik (mängib Ryoko Hirosue), kes meenutab väga oma isa. Hubert oma esimesel kohtumisel aga tutvustab ennast kui Yumi ema sõpra, kes tema eest tulevad kolm päeva (nimelt saab Yumi 3 päeva pärast 20) hoolt kannab.

Peagi avastab Hubert, et Yumi on oma emalt pärinud 200 miljonit dollarit. Lisaks sellele avastab ta enne tuhastamist, et Miko kehalt jäljed, mis viitavad mõrvamisele ning et teda ja Yumit jälitavad mustades ülikondades mehed. Sellest järeldab ta, et Yumi on kuidagi segatud yakuza (Jaapani maffia) mängudesse. Koos Momoga asub ta Yumit kaitsma, samal ajal üritades välja selgitada, mida Yakuza tahab ja miks ta naine mõrvati. Ja mis kõige olulisem: miks Miko tema juurest lahkus ja lapsest ei rääkinud.

Arvamus: Kirjeldatud kui läbi aegade parimat prantsuse keelset, inglise subidega, jaapani actionkomöödia. Kohati on pigem tegu siiski sellise tüüpilise action-filmiga, sest peategelane saab jagu kõigist üksi ning mürtsu ja pauku on ka, kuid mitte hollywoodiliku ülepingutusega. Mõnusalt vürtsi lisab muretu ja rebellilik Yumi, kes suudab oma vaest isa ikka päris korralikult oma sõnade ja tegudega 'raputada'. Ka pakub film sellist inimlikku külge: sellise olukorra isa ja tütre suhet oma keeruliste käikudega. Selle suhte lõpplahendus on küll veidi naljakas, arvestades, kuidas tüdruk oma isast arvas. Noh jah..see on üks nendest müsteeriumitest. Oleks võinud paremini olla. Jean Reno on, nagu ikka, heal tasemel ja suudab hästi rolli sisse elada.
Minule isiklikult jäi mõistatuseks see, et miks on filmi nimi just Wasabi. Võiks küll oletada, et selle söömise ajal sai tähtsaid asju arutatud, aga selle järgi nimi? Või on siim mõeldu lihtsalt, et film on vürtsine nagu wasabi?

Hinnang: 7/10

Lihtsalt võrratult hea film. Liigutav ja dramaatiline. (Originaalsissekanne 29. september 2006)



Pealkiri: "The Pianist" (Pianist)
Režisöör: Roman Polanski
Žanr: biograafia / draama / sõda
Aasta: 2002
Riik: Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Poola

Mängivad:
Adrien Brody - Wladyslaw Szpilman
Thomas Kretschmann - Captain Wilm Hosenfeld
Frank Finlay - Father
Maureen Lipman - Mother
Emilia Fox - Dorota
...
[---]
Sissejuhatus: Film on tehtud juudist poola pianisti Władysław Szpilmani mälestuste järgi.

Władysław Szpilman, kuulus juudist poola pianist töötab Varssavi raadios, näeb oma maailma kokku varisemas, kui algab II maailmasõda ja Poola invasioon 1939 aasta septembris. Peale raadiojaama pommitamist suundub ta koju oma pere juurde ja saab teada, et Suurbritannia ja Prantsusmaa on Saksamaale sõja kuulutanud. Ta pere hingab kergendatult ja ootab sõja kiiret lõppu.

Kaks aastat mööduvad ja juutide elamistingimused ja õigused järjest kahanevad: neil võib olla ainult piiratud koguses raha, nad peavad kandma Taaveti tähega käepaela, et neid ära tuntaks ja 1941 aasta lõpus pandi nad kõik elaba Varssavi getosse. Seal pidid nad vastu seisma näljale, tagakiusamisele ja häbistamisele. Natsid tapsid hoidsid neid pidevas hirmus tapmiste ja piinamistega. Mitte palju hiljem kogutakse juudid kokku ja saadetakse rongiga koonduslaagritesse, kus nad kõik tapeti. Viimasel minultil päästab üks pere sõber Szpilmani, kuid tema pere satub vagunitesse. Edasi töötab ta saksa rekonstrueerismisüksuses ning hiljem peidab ta ennast, toetudes mitte-juutidest inimestele, kes teda ikka mäletavad. Selle aja juuksul näeb ta natsisõdurite julmust, mis väljendub valimatus tapmises, peksmistes ja põletamises.

Arvamus: Kui ma seda filmi esimest korda nägin olin kohe tõsiselt liigutatud. Nii Adrien Brody näitlemisest (mis tõi talle ka parima meesnäitleja oscari) kui ka tõetruust olukorra edasiandmisest. Ei saa ka mainimata jätta tohutult ilusat klaverimängu, mis kõlab kõige selle julmuse taustal. Film on hea, kuid samas ka tohutult masendav. Mida kõike inimene pole võimeline kaasinimesega tegema. Julm peksmine, tapmine ja inimeste häbistamine. Naljakas mõelda, et see juhtus kõigest 65 aastat tagasi. See võib tunduda kauge, kuid ometigi on see ajaloo käsitluses siiski väga lühike aeg. Meie vanavanemad ja vanavanavanemad elasid sel ajal. Raske on ette kujutada, millise õuduse need inimesed pidid sel ajal Saksamaal, Poolas ja mujal riikides läbi elama.
Władysław Szpilmani ellujäämine oli märkimisväärne. Elada sellistes oludes ja jätkata, küll raskeete mälestuste ja kogemustega, samalt kohalt, kus alustas - raadiost. Peale sõja lõppu kirjutas ta oma mälestustest raamatu, mille tema poeg Andrzej 1998 aastal avaldas. Sellest sai bestseller, mille järel vändati ka film, kuid Szpilman ise suri (2000 aasta juulis) enne filmi valmimist.
Soovitan filmi kõigile, kes armastavad väärt- ja ajaloofilme. Nõrganärvilistele vast mitte kõige parem vaatamismaterjal, sest inimeste mahalaskmist ja peksmist näidatakse otse, mis annab filmile tunduvalt tugevama mõju kui tavaline film, kus selliseid asju otseselt ei näidata.

Hinnang: 10/10

Olen nõus, kui kaheks parimaks narkofilmiks loetakse Aronofsky "Reekviem unistusele" ja Boyle'i "Trainspottingut". Mõtlesin teisest pikemalt rääkida, sest tegu on vist ühe humoorikaima Briti filmiga üldse. Kõik see parajalt šokeerivas ümbrises.



Pealkiri: "Trainspotting"
Režissöör: Danny Boyle
Žanr: draama / komöödia
Aasta: 1996
Riik: Suurbritannia

Mängivad:
Ewan McGregor - Renton
Robert Carlyle - Begbie
Jonny Lee Miller - Sick Boy
Ewen Bremner - Spud
Kevin McKidd - Tommy

[---]

Sissejuhatus: "Kes vajab mõtteid, kui sul on heroiini?" ütles Mark Renton (Ewan McGregor), üks viimase aja igapäevakangelastest - narkomaanidest. Ta veedab enamuse enda ajast koos luuseritekambaga ringi jõlkudes ning igal võimalusel heroiini manustades. Enesehävinguteel olev seltskond ei tundu olema suuteline kuidagi moodi normaalset elu elama. Vaid Markil üksinda on neist taipu, suutlikust ning võimalust veel elamiseks elu valida, kuid kas ta tõesti seda ise ei taha?

Arvamus: Võimalik, et olete seda filmi näinud ega lihtsalt ei mäleta. Kas teile meenub selle filmi kultuslik alguskõne peale järjekordset pisivargust põgeneva Rentoni suust? Äkki on teil veel meeles jubedalt kõhe stseen laes roomava surnud beebiga? Kui ei, siis vaadake, sest tegu on vist ühe kõige koomilisema, ent traagilisema narkootikumidest pajatava teosega.

Näitlejatöödes ei maksa sugugi kahelda. McGregor, Miller ja Carlyle peatriona teevad ootuspärased etteasted ning ega teisedki alla jää. Mainimist väärt tsitaate jagub ning film kulgeb muretut, ent närvilist rada pidi. Nii mõnigi stseen on piisavalt meeldejääv, et film eluks ajaks meeles oleks - näiteks Renton sukeldumas hädise Šoti tänavapubi räpasest peldikupotist alla, filmifriigist Sick Boy Bondi filmide üle arutlemas või eelmainitud surnud titt.

9/10 - Kõik kummituslik ja paratamatult humoorikas ühteaegu!

Originaalsissekanne on 27. august 2006.

---

Mingid päevad tagasi nägin Kanal2 vaadates reklaami filmile "Tsunaami". Esmamuljel tavaline katastrooffilm, kuid siis kuulsin, et tsunami ähvardab Saksamaad. See kohe kriipis kõrvu, sest Saksamaa asub kohas, kus lihtsalt pole see asi sel määral võimalik. See on geograafiliselt võimatu (miks? lugege siit). Tekkis küll väikene huvi, sest mul on kerge nõrkus katastrooffilmide vastu, kui siiski mitte piisavalt suur, et seda ekstra vaadanud oleks. Aga juhtus nii, et sattusin õigel ajal teleka taha :) No kõigepealt siis filmist endast kah.



Pealkiri: "Tsunami" (Tsunaami)
Režissöör: Winfried Oelsner
Žanr: draama / märul / seiklus
Aasta: 2005
Riik: Saksamaa

Mängivad:
Kristian Kiehling - Jaan
Anja Knauer - Svenja Schweiger
Dan van Husen - Kramlick
Lars Gärtner - Christian Wieland
Charlie Rinn - Helge Duis
...[---]
Sissejuhatus: Nafta puurjaamal Rantium IV, saare Sylt lähistel, otsib naftafirma Alpha Gas metaanhüdraati ehk "põlevat jääd". See aine asendab tulevikus õli, gaasi ja kivisüsi. Ning selle varud on suuremad, kui eelnimetatutel kokku. Et maailmaturul edu saavutada, tegutseb Alpha Gas ilma EL'i keskkonnakaitse loata.

Karmikäeline projektijuht Kramlick (Dan van Husen) ei tagane ka siis, kui nende firmasisene keskkonnajärelvalvaja Christian Wieland (Lars Gärtner)neid hoiatab. Ta laseb teha mitu riskantset plahvatust mere põhjas, et teada saada, kui suur metaanhüdraadi väli seal on. Selle tulemusena merepõhi vajub kokku ja tekitab hiidlaine Põhjameres, mis suundub otse Sylti poole, kuid pole kuigivõrd hävituslik.

Kui Christian salapäraste tingimuste tõttu sureb, saab tema sõber Jaan (Kristian Kiehling), surfar, enda kätte õhkimiste riskianalüüsi. Alpha Gasi juba algusest peale kahtlustanud hüdroloog Svenja (Anja Knauer), kes tuli väikesele saarele Christianiga kohtuma, ja Jaan otsustavad illegaalse tegevuse lõpetada. Kahjuks liiga hilja ja Kramlick, kes on vahepeal Alpha Gasi juhataja kontrolli alt väljunud, õhkab lõhkeained. Selle tagajärjel langeb merepõhi veel rohkem, tekitades hiidlainete ahelreaktsiooni. Mille tagajärjed võivad olla katastroofilised.

Arvamus: Kõlab nagu tavaline katastrooffilm, kuid siiski kohati päris erinev. Mind isiklikult paelus kõige rohkem see, et erinevalt Hollywoodi filmidest olid siin hoopis teistsugused kaadrivõtted. Näidati asju, mida tavaliselt Ameerika katastrooffilmides ei kohta. Näiteks kuidas keegi täpsemalt hiidlainega kokkupuutub jne. Eriefektid olid ka täitsa okei. Aga peale kahe kena peategelase (Krisitian Kiehling on jube armas :P) ja huvitavate kaadrite pole sellel filmil suurt midagi pakkuda : / Näitlejatöö on keskpärane ja esitatavad sündmused on mittetõesed. Kahe peategelase vahel tekkiv armulugu algul pole ja siis järsku on. Seda sümpaatia tekkimist polnud kusagil vahepeal näha. Või magasin ma selle maha ajal, kui nad õhukindlas asjas kinni istusid ja ma pidin korra ära käima. Oli kuidas on. Küll aga esitas kurjam Kramlick ennast päris hästi. Selle mehe nägu on kui loodud kurjamiks olemiseks :)

Mind pani aga imestama see, et Põhjameres tekitati hiidlained ja need jõudsid kohale ainult Sylti saarele? See oleks jõudnud ka mujale Saksamaale ja Taani ja Suurbritanniasse ja Norrasse ja Belgiasse ja Hollandisse. See on tavaline, et räägitakse siiski asjaosaliste asukohast, kuid kui filmis räägivad asjast uudised ja ainult sellest pisikesest saarest, siis on küll midagi nihu :P

Aga see, mis toimus esimese laine puhul...no kamoon. Surfar, kes teab lainetest palju ja päästab lõpupoole kõik, ei silma rannas istudes, et vesi on enne hiidlainet kuidagi taganenud?(nii oleks pidanud olema, kuid mina seda ei näinud toimuvad) Ja siis muidugi ka see fakt, et tema isa sai tsunamilt otse pihta ja jäi ellu ning veel mõnikümend meetrit kohast, kus ta pihta sai? Ja rannas olevad asjad on alles, aind jälle mõnikümend meetrit eemal? Minule kui geograafia ja looduskatastroofide huvilisele on see küll paras huumor : ) Vot selle lõpplahenduse kohta ma nüüd öelda ei oska. (!!!!!!!!!!!!SPOILER!!!!!!!!!!!!) Pmst võib selline lõhkamine tõesti lainet murdma panna, kuid et selle tagajärjel tekivad aind nii väikesed lained...kahtlane.

Märgiks ka eraldi ära, et tegelaste nimed on põhiliselt Taani keeles ja saar ise asub ka rohkem Taani kui Saksamaa pool. Taani sugemetega Saksa film.

Hinnang: Armsate peategelaste, huvitavate kaadrite ja žanri eest 4/10